3-24-3319/16 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

Otsuse kuupäev

Kohtunik

Haldusasi

3-24-3319

7. mai 2025

Kadri Palm

X-i kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses kambrisse nr 1191 paigutamisega

ajavahemikul 24. september – 4. oktoober 2024

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tartu Vangla, esindaja Liisa Paltsar-Jürimäe

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X-i kaebus rahuldamata.

2. Jätta riigilõiv (75 eurot), mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras vabastas,

riigi kanda. Ülejäänud võimalikud menetluskulud jätta poolte enda kanda.

3. Asendada avaldatavas kohtuotsuses X-i nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 6. juunil 2025.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-3319

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 25. septembril 2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse,

mis registreeriti 26. septembril 2024. a nr-ga 1-13/24/540-1 (digitaalse kohtutoimiku

leheküljed (dtl) 13-14). Tartu Vanglas registreeriti 2. oktoobril 2024. a nr-ga 1-13/24/540-2

kahju hüvitamise taotluse täiendus (dtl 26-39); 1. oktoobril 2024. a registreeriti nr-ga 1-

13/24/548-1 kaebaja kahju hüvitamise taotlus, milles ta soovis saada hüvitist suuruses 2500

eurot selle eest, et ta viibis ebainimlikes tingimustes, kus tal puudus võimalus olla üks tund

päevas värskes õhus, sest ta ei pääse pärast jalutamist duši alla (dtl 155-166); 4. oktoobril

2024 registreeriti nr-ga 1-13/24/555-1 kaebaja kahju hüvitamise taotlus, milles kinnipeetav

soovis saada kahju hüvitist suuruses 1500 eurot, sest talle anti 1. oktoobril 2024. a lühike

voodivarustus ja tema kambri voodile ei võimaldatud voodipikendust (dtl 91-98); 5. oktoobril

2024. a registreeriti nr-ga 1-13/24/559-1 kaebaja kahju hüvitamise taotlus, milles kinnipeetav

soovib saada hüvitist suuruses 1500 eurot selle eest, et ta paigutati 24. septembril 2024. a

Tartu Vangla mittetoimiva E-korpuse 3. üksuse kambritesse (dtl 99-111). Kaebaja soovis

saada hüvitist tema kambrisse nr 1191 paigutamise ning kambris valitsenud õigusvastaste

kinnipidamistingimuste eest.

2. Tartu Vangla jättis 28. novembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/540-3 kaebaja kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 15-22).

3. Kaebaja esitas 8. detsembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot ja õigusvastasuse tuvastamiseks (dtl 1-

9). Kaebuse kohaselt alandati kaebaja inimväärikust, kui kaebaja paigutati 24. septembril

2024 E-korpuse III üksuse kambrisse nr 1191. Kaebajal on etteheited kambri tingimuste osas,

mille tulemusena muuhulgas ei suutnud kaebaja süüa ega saanud jalutada üks tund päevas

värskes õhus.

4. Tartu Halduskohus võttis 12. detsembri 2024. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas

vastustajaks Tartu Vangla ja kohustas vastustajat esitama vastus kaebusele ja haldusmenetluse

toimiku materjalid (dtl 41-43).

5. Tartu Vangla esitas 17. jaanuaril 2025 vastuse kaebusele (dtl 71-76).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust

kokkuvõtvalt järgmiselt:

6.1.

Vastustaja paigutas kaebaja Tartu Vangla E-korpuse III üksuse kambrisse nr 1191.

Tegu on korpusega, mis kuulutati avalikult suletuks juba mitu kuud tagasi. Kamber on

remontimata ja äärmiselt räpane. Kambri seintelt on värv maha koorunud ja see šokeeris

kaebajat ja tekitas stressi. Kambris oli laiali loobitud toidujäägid ja seinad olid määrdunud

verepritsmetega ning seinale oli kantud enesetapumõtetele viivad loosungid. Kaebaja

paigutati kambrisse, kui ta oli ebastabiilne ja vajas hädasti psühhiaatri sekkumist.

6.2.

Vangla ei ole kambris nr 1191 kõrvaldanud puudusi, mis olid juba varem tuvastatud ja

mida vastustaja ka ise tunnistas. Kambris puudusid elektripistikud. Kaebaja elektriseade

(telekas) vedeles kambri ukse taga maas, kuna kambris polnud seda kusagile panna ja

kasutada seda ei saanud.

3-24-3319

6.3.

Kaebajale on määratud pikkuse tõttu voodipikendus, kuid kambris nr 1191 ei olnud

pikendust paigaldatud. Voodi otsas oli piire. Kuna kaebajal oli pikk madrats, siis tuli

magada nii, et jalad olid kõrgemal kui pea. Kaebaja oli sunnitud magama kägaras.

6.4.

Kambris puudus pesemisvõimalus, mis on kaebajale ettenähtud nahaarsti poolt.

Kaebaja soovis pesta peale jalutuskäiku, kuid pesemine peab olema võimalik ka muul ajal.

6.5.

Kaebaja ei saanud vett lasta WC-s ja pidi vett potti laskma väikese plasttopsiga.

6.6.

Kaebaja hoidmine osakonnas, kus puudusid pesemisvõimalused, oli õigusvastane ja

see alandas kaebaja inimväärikust. Kaebaja elas kambris vaid voodi peal ja liikus

võimalikult vähe, et vältida füüsilisest pingutusest tekkivat higistamist, mis ärritab tema

nahka ja mistõttu pesemisvajadus kasvab. Kaebaja arvates ja rahvusvaheliste

organisatsioonide ning õiguskantsleri seisukohtade põhjal, on võimaluse tagamine värskes

õhus jalutamiseks riigi kohustus. Seda ka juhul, kui inimene on haige.

6.7.

Selline piirang – värskes õhus viibimise võimaluse puudumine – ei vasta

rahvusvahelistele nõuetele. On üldteada, et värskes õhus viibimine tugevdab immuunsust

ja just see on kaebajale hädavajalik, sest tema organism võitleb allergiatekitajaga. Selle

võimaluse äravõtmine kahjustab kaebaja tervist.

6.8.

Piirangutega kaasnevate negatiivsete mõjude leevendamiseks ei pakkunud vangla

kaebajale ühtegi võimalust.

6.9.

Kaebaja keeldus ebainimlike tingimuste tõttu toidust 7 päeva ja seda näljastreigi

tähenduses. Kaebaja ei suutnud sellistes tingimustes süüa.

6.10.

Kaebaja kasutab niigi uinumiseks ja une soodustamiseks kanget antipsühhootikumi ja

vangla tegevus ja tegevusetus lühikese voodi ja magamisvarustusega on üks viis kaebaja

alandamiseks.

6.11.

Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nende kumulatiivset toimet ja

aega, mille jooksul oli kinnipeetav nende mõjurite toimeväljas. Kaebaja arvates on tema

massiline inimõiguste piiramine märk sellest, et vangla üritab kaebajat mõjutada

tsensuuripõhiselt. Kaebaja paigutati kambrisse nr 1191 selleks, et põhjustada talle

tahtlikult ebamugavusi.

6.12.

Kaebajale põhjustab Tartu Vangla õigusvastane tegevus ja tegevusetus olulist heaolu

langust. Kaebaja viibis kambri nr 1191 ebainimlikes tingimustes juba kolmandat korda ja

vastutaja ei ole selle kambri olusid kuidagi üritanud parandada.

7. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.

7.1.

Võttes arvesse kaebaja käitumist teiste kinnipeetavate õhutamisel õigusrikkumiste

toimepanemisele, ning seda, et enamik kinnipeetavatest kannab karistust Tartu Vangla S-

hoones, ei olnud vanglal võimalik tagada vangla üldist julgeolekut üksnes kaebaja teistest

eraldamisega S-hoones. S-hoones oleks kaebaja saanud jätkata teiste kinnipeetavate

õhutamist ja see oleks võinud viia olukorra eskaleerumiseni.

7.2.

Vastab tõele, et enamik kinnipeetavatest kannab karistust Tartu Vangla S-hoones.

Samas ei ole Tartu Vangla E-hoone kasutuselt maas, nagu sõnastab seda kaebaja. E-

hoones paiknevad jätkuvalt ametnike tööruumid, Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskuse

tööruumid, samuti psühhiaatriaosakonna kambrid. E-hoonel on jätkuvalt olemas kehtiv

kasutusluba ning selle kasutamine ei ole välistatud. Vanglal esines põhjendatud vajadus

kaebaja teistest eraldamiseks viisil, mis välistaks teiste kinnipeetavatega kokkupuute

maksimaalsel võimalikul viisil. Selliseks kinnipeetava eraldamiseks pakkus E-hoone

kamber nr 1191.

7.3.

Kinnipeetava pikkusele mitte vastava voodi puudumine võis põhjustada kinnipeetavale

ebameeldivusi ning voodi kasutamine võis olla ebamugavam, kuid kaebajale ei saabunud

3-24-3319

selliseid tagajärgi, millel oleks inimväärikuse alandamise kvaliteet. Kambris nr 1191

olevast voodist tehtud pildilt nähtub, et voodi jalutsis olev voodi metallraam on voodi

põhjast kõrgemal, kuid visuaalsel vaatlusel ei nähtu, et raami kõrgendus oleks selline, mis

võiks sellele pikema madratsi asetamisel tõsta kinnipeetava jalad magamise ajal sellisele

kõrgusele, mis võiks põhjustada märkimisväärset ebamugavustunnet.

7.4.

Kambris nr 1191 on olemas kraanikauss, kuid puudub pesemiskoht duši näol.

Vangiregistri kannetest nähtub, et 23. juulil 2024 on väljastatud kaebajale tõend pärast

jalutuskäiku võimaldada koheselt duši alla minekut, kuna kehal olevad sõlmekesed on

seotud liigse higistamisega. 1. oktoobril 2024 on inspektor-kontaktisik R. Adari küsinud

täiendavaid selgitusi Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskuselt. A. Ruubel selgitas oma 1.

oktoobri 2024 vastuskirjas, et kaebaja osas antud korraldus on soovitusliku iseloomuga.

7.5.

Tartu Vanglale ei ole teada, et kinnipeetavale ei oleks duši all pesemist võimaldatud.

Kambris nr 1191 viibiv kinnipeetav viiakse pesema psühhiaatriosakonna duširuumi.

Kuivõrd kehtiva õiguse kohaselt ei pea kinnipeetava kambris olema eraldi pesemiskohta

ning vangla on taganud kinnipeetavale pesemisvõimaluse väljaspool elukambrit, ei saa

kambris eraldi pesemiskoha puudumist pidada iseenesest õigusvastaseks.

7.6.

Kaebajale pakuti igapäevaselt jalutamise võimalust, kuid kinnipeetav keeldus sellest.

Kuivõrd kinnipeetav keeldus jalutama minemast, ei saanud vangla kaaluda ka temale

pärast jalutuskäigu toimumist pesemise võimaldamist. Kuivõrd kinnipeetav ei kasutanud

vaatamata vangla pakkumistele oma õigust käia igapäevaselt jalutuskäikudel värskes

õhus, puudus vanglal ka põhjus kaaluda kinnipeetavale jalutuskäigu järgset pesemise

võimaldamist väljaspool elukambrit.

7.7.

Kambri seintelt oli tõepoolest värv kohati maha koorunud ja kamber oli remontimata.

Samas ei nähtu salvestiselt, et kambri olukord oleks olnud selline, mille tõttu ei oleks

kinnipeetava sinna paigutamine olnud võimalik. Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1

kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku

õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kehtivast õigusest ei tulene, et

kinnipeetavat ei tohiks paigutada kambrisse, kus ei ole teostatud remonttöid. Elukamber

peab vastama ehitusseadustiku alusel kehtestatud nõuetele ning peab olema kinnipeetava

jaoks ohutu. Samuti peavad tingimused, milles kinnipeetavat hoitakse, austama tema

inimväärikust. Pelgalt seintelt puuduoleva värvi, seintel olevate kirjutiste ja võimalike

plekkide pinnalt ei saa teha järeldust, et kamber ülalmainitud tingimustele ei vastaks.

7.8.

Võttes arvesse seda, et kaebaja paiknes enne tema ümberpaigutamist S-hoones, kus

suve hakul oli teostatud ulatuslikke remonttöid, ja seda, et kaebaja ähvardas enda

elukambri ribadeks peksta ja seal uputama hakata, ei saa kinnipeetav eeldada, et vangla

ähvardustele ei reageeri ning oma vara kaitseks samme ei astu. Kui kinnipeetav on

ähvardanud, et ta kavatseb vangla vara ulatuslikult kahjustada, paigutatakse ta tugevdatud

kambrisse, mille ehituslikud elemendid on muudetud lõhkumisele vastupidavaks. Kui

kinnipeetava enese käitumisest tingituna on osutunud vajalikuks tema teistest

kinnipeetavatest eraldamine selliselt, et teiste kinnipeetavatega kokku puutumine oleks

maksimaalselt välistatud, ei saa kinnipeetav eeldada, et vanglal on piiramatult võimalusi

tema paigutamiseks ja ümber paigutamiseks, kui kinnipeetav peaks tõepoolest oma

elukambris asju lõhkuma ja uputama hakkama. Sellisel juhul on paratamatu, et

kinnipeetav võidakse paigutada sellisesse tugevdatud kambrisse, mis ei ole värskelt

remonditud ja mis ei pruugi vastata kinnipeetava nõudmistele.

7.9.

Kuigi kaebaja on viidanud sellele, et kambri seintele oli kantud enesetapumõtetele

viitavad loosungid ning tema ise oli ebastabiilne, on kinnipeetava väited liialt üldsõnalised

selleks, et vanglal oleks võimalik teha järeldusi kinnipeetava võimalike õiguste rikkumise

3-24-3319

kohta. Pelgalt kirjutiste olemasolu kambri seintel iseseisvalt kinnipeetava õigusi rikkuda ei

saa.

7.10.

Vastab tõele, et kambris nr 1191 ei ole tualetipott ülejäänud kambrist vaheseintega

eraldatud. Arvestades, et kinnipeetav viibis kambris üksi, ei saa kambris oleva WC

kasutamise tingimusi hinnata inimväärikust alandavaks. Tartu Vanglal puudub põhjus

arvata, et kui ametnikel oleks olnud vajadus kinnipeetava kambrisse siseneda, ning kui

kinnipeetav oleks andnud märku, et ta kasutab hetkel tualetti, ei oleks ametnikud andnud

kinnipeetavale lisaaega privaatselt oma toimingute lõpetamiseks. Selliste juhtumite aset

leidmisele ei ole kinnipeetav ka ise tähelepanu juhtinud. Nagu nähtub kohtule edastatud

fotodelt, on kambri vahetrellid WC-poti juures kaetud musta läbipaistmatu plaadiga, mis

varjab kambrisse siseneja või järelevalve teostamise ajal läbi ukse vaateava kambrisse

vaataja jaoks WC-poti juurde jääva ala.

7.11.

Inspektor-kontaktisik R. Adari kinnitas oma 4. oktoobri 2024. a seisukohas, et vangla

on kinnipeetavale toitu pakkunud, kuid kinnipeetav on sellest omal valikul loobunud.

Kaebaja seostab toidust loobumist sellega, et WC-pott asub kohe laua kõrval ja ta ei saa

seetõttu süüa. Paratamatult ei ole ühekohalise kambri tavapärasest kambrist väiksemaid

mõõtmeid arvestades võimalik paigaldada kambris lauda selliselt, et tualetipotti ei oleks

laua taga istudes näha. See, et WC-pott asus laua läheduses, saab käesoleval juhul pidada

paratamatuks ebameeldivuseks, mis kaasneb vangistuses viibimisega.

7.12.

27. septembri 2024. a käskkirja nr 2-24/1-3/419 alusel määrati kaebajale

distsiplinaarkaristusena isikliku televiisori kasutamise keeld 20 päevaks. Kuivõrd

kinnipeetavale oli alates 27. septembrist 2024. a seatud televiisori kasutamise keeld,

puudus kaebajal kambris nr 1191 teleri kasutamise võimalus vanglast tulenevatel

põhjustel perioodil 24. september – 26. september 2024. a. Kolmel päeval teleri vaatamise

võimaluse puudumine ei saa tuua enesega kaasa selliseid tagajärgi, mida saaks käsitleda

väärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg1 tähenduses.

7.13.

Kinnipeetava elukambris keerati vesi kinni, sest kinnipeetav lubas hakata uputama. R.

Adari möönab, et kambris ei keeratud vett lahti enne temapoolset sekkumist 26.

septembrit 2024, sest kinnipeetav ei maininud seda valvuritele ja valvurid, kelle poolt oli

valvepiirkond mehitatud, ei olnud vee kinni keeramise korraldusest teadlikud. Vee lahti

keeramine oleks pidanud toimuma valvuri poolt jooksvalt ja vajaduspõhiselt või paari

tunni tagant, kuni kinnipeetava rahunemiseni ja vahetu uputamisohu ära langemiseni.

7.14.

Kuigi Tartu Vanglal ei ole tagantjärele õnnestunud kindlaks teha, millal konkreetselt

oli kaebaja kambris nr 1191 vesi kinni keeratud ja millal mitte, nähtub menetluse käigus

kindlaks tehtud asjaoludest, et 24. septembri 2024 õhtul oli kinnipeetaval joogivesi olemas

ning 25. septembril 2024 pakkusid ametnikud talle vett ning palusid anda teada, kui

kinnipeetaval peaks vett tarvis olema. Samuti on menetluse käigus tehtud kindlaks, et

valvur A. Orav keeras 25. septembril 2024. a kella 11:10 paiku kinnipeetava kambris vee

lahti. 26. septembril 2024. a palus inspektor-kontaktisik R. Adari üle vaadata WC

äravoolu probleemi ja probleem veega sai lahendatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt kahju hüvitamist järgmiste asjaolude eest:

a.

kaebajat ei oleks tohtinud 24. septembril 2024 paigutada kambrisse nr 1191;

b. kambris nr 1191 puudus kaebajale vajalik voodipikendus;

c.

kambris puudus pesemisvõimalus, mistõttu ei saanud kaebaja muuhulgas kasutada

talle antud õigust jalutada üks tund päevas värskes õhus;

3-24-3319

d. kamber nr 1191 oli remontimata, seintelt koorus värv maha, kambris olid laiali

loobitud toidujäägid, seinad olid määrdunud verepritsmetega ning seinal olid

enesetapumõtetega loosungid. Kambri seisund ei võimaldanud kaebajal seal süüa;

e.

kambris puudusid elektriseadmete kasutamiseks mõeldud pistikud, mistõttu ei saanud

kaebaja vaadata telerit;

f.

WC-s ei olnud võimalik vett peale lasta.

9. RVastS § 7 lg-te 1 ja 2 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja

õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju

hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud

kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming

õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 7 lg 1 tähendab, et kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku

võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste

rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel;

5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

10. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg

2 ja § 13 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise

raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Hüvitise suuruse määramisel arvestatakse

kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise

raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ja muid

asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.

11. Kaebaja leiab, et vastustaja tekitas talle kambrisse nr 1191 paigutamisega mittevaralist

kahju, mis seisnes kaebaja inimväärikuse alandamises. Samuti leiab kaebaja, et vangla on

süüdi raskes hooletuses. Ebaseaduslike piirangute kohaldamisega on kaebajale tekitatud

mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada 2500 euro ulatuses.

12. Kokkuvõttes lahendab kohus küsimust, kas kaebuses välja toodud kinnipidamistingimused

olid õigusvastased, kas kaebajal on nende tõttu tekkinud mittevaraline kahju ja kas selline

kahju tuleb hüvitada rahas.

Kambrisse nr 1191 paigutamine

13. Poolte vahel pole vaidlust, et 24. septembril 2024 paigutati kaebaja eraldatud lukustatud

kambrisse nr 1191, mis asub Tartu Vangla E-hoones. Kaebaja viibis kõnealuses kambris kuni

4. oktoobrini 2024. a. Kaebaja on seisukohal, et vangla ei oleks tohtinud teda 24. septembril

2024 paigutada kambrisse nr 1191. Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu.

14. Tartu Vangla 25. septembri 2024. a käskkirjast nr 2-24/1-2/276 (dtl 50-52) nähtub, et 24.

septembril 2024 leidis aset intsident, mille käigus kaebaja, pärast seda, kui ta oli saanud teada,

et tema kambrisse paigutatakse ka teine kinnipeetav, hakkas kambris asju kokku panema ning

ähvardama, et ta peksab kambri ribadeks ning hakkab uputama. Kinnipeetav muutus üksuse

juhiga toimunud vestluse käigus mingil hetkel agressiivseks ja ametnikud kasutasid tema

suhtes jõudu. Kaebaja avaldas ametnikele aktiivset vastupanu ning sülitas üksuse juhi suunas.

Ajal, mil kinnipeetav paigutati kambrisse nr 402 rahunema, õhutas kaebaja valju häälega teisi

3-24-3319

kinnipeetavaid temaga kaasa minema, erinevate õigusrikkumiste sooritamise läbi. Kaebaja ei

ole oma kaebuses eitanud 24. septembri 2024. a intsidenti, kuid leiab, et vastustaja tegevus

tema kambrisse nr 1191 paigutamisel oli inimväärikust alandav.

15. Tõendamist ei ole leidnud kaebaja väide, et ta paigutati mittetoimivasse E-korpusesse

eesmärgiga teda alandada ja seada ohtu tema elu ja tervis. Samuti ei ole tõendamist leidnud

kaebaja julm kohtlemine ja õigusvastane karistamine. Arvestades kaebaja enda käitumist 24.

septembril 2024, on alusetu väita, et vastustaja on kaebaja tahtlikult ja teadlikult asetanud

sellisesse olukorda, kus kahjustati tema elukvaliteeti ja tervist ning põhjustati talle olulist

heaolu langust. Vastustajal tuli võtta kasutusele meetmed, mis hoiaksid ära ohu teistele

isikutele ja vangla julgeolekule ning raskete õigusrikkumiste toimepanemise. Usutav on

vastustaja selgitus, et kuna enamik kinnipeetavatest kannab karistust Tartu Vangla S-hoones,

ei olnud vanglal võimalik tagada vangla üldist julgeolekut üksnes kaebaja teistest

eraldamisega S-hoones. S-hoones oleks kaebaja saanud jätkata teiste kinnipeetavate õhutamist

ja see oleks võinud viia olukorra eskaleerumiseni. Seetõttu saab nõustuda vastustajaga, et

vanglal oli põhjendatud vajadus kaebaja teistest kinnipeetavatest eraldamiseks viisil, mis

välistaks maksimaalselt kaebaja kokkupuute teiste kinnipeetavatega. Alusetu on kaebaja

väide, et Tartu Vangla ametnik andis ebaseadusliku korralduse, viia kaebaja ära tema

toimivast üksusest.

16. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et Tartu Vangla E-hoone näol on tegemist hoonega, mis

on kuulutatud avalikult suletuks. Vastustaja on selgitanud, et E-hoonel on projekti järgselt

mitu tiiba. Käesolevaks ajaks on kasutusest ära võetud see E-hoone osa, mis oli mõeldud

peamiselt kinnipeetavate majutamiseks. E-hoonest väljaulatuv osa, milles tegutseb

tervishoiuteenuse osutaja ja töötavad ka ametnikud, on jätkuvalt kasutuses ja selles osas on ka

mõned kambrid, mida on vajadusel võimalik kasutada kinnipeetavate paigutamiseks. Kamber

nr 1191 asub endises vastuvõtuosakonnas. Osakonnas on tagatud ööpäevaringne valve

üheskoos psühhiaatriosakonnaga. Vastustaja ei eitagi, et enamik kinnipeetavatest kannab

karistust S-hoones. Samas pole kohtul põhjust kahelda vastustaja selgitustes, et E-hoones

paiknevad jätkuvalt ametnike tööruumid, Viljandi haigla Tartu meditsiinikeskuse tööruumid,

samuti psühhiaatriaosakonna kambrid. E-hoonel on jätkuvalt kehtiv kasutusluba ja selle

kasutamine ei ole välistatud, mistõttu võis vastustaja kaebaja sinna ka paigutada.

Voodipikenduse puudumine

17. Kaebaja on selgitanud, et kuna tema madrats oli voodi jaoks liiga pikk, pidi ta magama

nii, et jalad jäid kõrgemale kui pea, sest pikem madrats ei mahtunud voodisse ära. Ta oli

sunnitud magama talle liiga lühikeses voodis ja talle liiga lühikese voodivarustusega.

18. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebajale on tema pikkusest tulenevalt võimaldatud

varasemalt voodipikendusega voodi kasutamist. Samuti pole vaidlust, et kambris nr 1191

voodipikendust ei olnud ja seda ei saanud sinna ka lisada. Vastustaja on kaebaja ees

vabandanud, et ta ei saanud kaebajale tema pikkusele vastavat voodit ja voodivarustust

võimaldada. Poolte vahel on vaidlus, kas voodipikenduse puudumine tuleks kaebajale

hüvitada rahas.

19. Kohtule edastatud fotolt (dtl 53) ja 24. septembri 2024. a rinnakaamera salvestiselt (dtl 77)

nähtub, et kambris nr 1191 oleva voodi jalutsi metallraam on voodi põhjast kõrgemal, kuid

samas ei ole jalutsi kõrgendus selline, mis võiks sellele pikema madratsi asetamisel tõsta

kinnipeetava jalad magamise ajal sellisele kõrgusele, mis võiks põhjustada märkimisväärset

3-24-3319

ebamugavustunnet. Ammugi ei saa väita, et kaebajat oleks julmalt koheldud ja piinatud, kui ta

pidi sellises voodis lühiajaliselt magama.

20. Kaebaja viide EIK 7. jaanuari 2010. a otsusele asjas Onoufriou vs. Küpros (avaldus nr

24407/04) ei ole asjakohane, kuna viidatud asjas paigutati kinnipeetav üksikvangistusse 27

päevaks. EIK selgitas otsuses, mis tagavad üksikvangistuse kooskõla konventsiooni nõuetega.

Samuti selgitas EIK, et piirang perekonnaga suhtlemiseks üksikvangistuses viibijale peab

tulenema seadusest. Praeguses asjas ei ole vaidluse all kaebaja üksikvangistus või

perekonnasidemete murdmine. Samuti ei ole asjakohane kaebaja viide Riigikohtu 8. mai

2014. a määrusele asjas nr 3-3-1-12-14, kus kohtud lahendasid kinnipeetava taotlust

võimaldada lühiajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega ilma vaheseinata ruumis.

21. Kohtu hinnangul saab käesoleval juhul lugeda vabandamist piisavaks hüvitiseks. Kohus ei

pea voodipikenduse andmata jätmist sellise intensiivsusega kaebaja õiguste rikkumiseks, mis

õigustaks talle selle hüvitamiseks vanglalt reaalse rahasumma väljamõistmist. Igasugune

heaolu langus ei ole rahas hüvitatav. Lisaks ei saa kohtuasja materjalidest nähtuvalt

tõsikindlalt väita, et kaebajal tekkisid terviseprobleemid voodipikenduse puudumise tõttu.

Kohtuasjas puuduvad tõendid, et Tartu Vanglas kasutusel olevad voodid ei austa

inimväärikust või ohustavad tervist.

22. Ka kaebaja viidatud Riigikohtu 6. juuni 2002. a otsusest nr 3-3-1-27-02 ei tulene

vastupidist seisukohta. Viidatud otsuse p-s 13 selgitas Riigikohus, et PS § 25 eesmärk ei ole

moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla

heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Ka kaebaja poolt

viidatud EIK 5. juuli 2011. a otsusest Avram jt vs Moldova (avaldus nr 41588/05) ei tulene

rahalise hüvitise maksmise kohustust. Eelviidatud asjas olid avaldajad viis naissoost isikut,

kellest kolm olid ajakirjanikud ja kellest näidati Moldova rahvustelevisioonis salaja

salvestatud videot, millel kõik avaldajad viibisid saunas koos politseiametnikega. Avaldajate

kaebus EIKile oli konventsiooni art 8 riive tuvastamiseks põhjusel, et neile määratud hüvitis

ei olnud proportsionaalne nende eraelu riive sügavusega. Praegusel juhul sellise olukorraga

tegemist ei ole.

Pesemisvõimaluse puudumine ja sellest tulenevalt jalutuskäikudele mitte saamine

23. Kohus nõustub kaebajaga, et riigil on kohustus kinnipeetavale tagada värskes õhus

jalutamine. Nii sätestab VangS § 55 lg 2, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes

õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus ei nõustu aga kaebajaga, et vastustaja võttis kaebajalt

jalutamise võimaluse ära. Inspektor-kontaktisik R. Adari on oma 22. novembri 2024. a e-

kirjas selgitanud, et kaebajale pakuti igapäevaselt jalutamise võimalust, kuid kinnipeetav

keeldus sellest (dtl 56). Seega praegusel juhul loobus kaebaja ise jalutamisest ning vangla ei

ole õigusvastaselt käitunud. Kui kaebaja teadis, et värskes õhus viibimine tugevdab

immuunsust ja see on talle hädavajalik, sest tema organism võitleb allergiatekitajaga, siis

tulnuks kaebajal jalutamas käia.

24. Kaebaja seostab omavahel temale väljastatud arstitõendit, jalutuskäikude ärajäämist ja

pesemisvõimaluse puudumist. Kaebaja selgitab, et on pidevalt andnud enda üksusele teada, et

vajab peale jalutuskäiku pesemisvõimalust. Sellise loa ja õiguse on andnud kaebajale arst.

Tõepoolest, kohtule esitatud tõendist nr D04020 nähtub, et tõendi väljastaja on 23. juulil

2024. a teinud otsuse, et pärast jalutuskäiku võimaldada kinnipeetaval koheselt duši alla

minekut, kuna kehal olevad sõlmekesed on seotud liigse higistamisega (dtl 167). Seoses

3-24-3319

tõendiga nr D04020 on Angela Ruubel 1. oktoobril 2024 täiendavalt selgitanud, et tegemist ei

ole tervishoiuteenusega ja seetõttu oli see korraldus soovituslik (dtl 54). Kohus palus

vastustajal esitada kaebaja poolt ajavahemikul 24. september – 4. oktoober 2024 esitatud

pöördumised duši kasutamiseks. Vastustaja on selgitanud, et välja toodud ajavahemikus ei ole

kaebaja esitanud vanglale taotlusi duši kasutamiseks (dtl 167). Põhjendatud on vastustaja

seisukoht, et kuivõrd kinnipeetav keeldus jalutama minemast, ei saanud vangla kaaluda ka

temale pärast jalutuskäigu toimumist pesemise võimaldamist väljaspool elukambrit.

25. VangS § 45 lg 1 ja eluruumile esitatavate nõuete põhjal peab kambris olema tagatud

vähemalt külma vee saamise võimalus. VSKE § 7 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse

võimaluse korral pesemiskoht. Juhul, kui kambris puudub pesemisvõimalus, peab vangla

VangS § 50 lg 2 alusel võimaldama isikule enda pesemise duširuumis vähemalt ühel korral

nädalas. Seega ei näe kehtiv õigus ette, et kinnipeetava kambris peaks olema eraldi

pesemiskoht. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et neile ei ole teada, et

kinnipeetavale ei oleks duši all pesemist kehtivas õiguses ette nähtud määras võimaldatud.

Kambris nr 1191 viibiv kinnipeetav viiakse pesema psühhiaatriosakonna duširuumi.

26. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve lahendis sedastanud, et kuna VangS § 50 lg-

st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda

nädalas dušši kasutada, ei ole avaliku võimu kandja kohustatud sellesisulist toimingut tegema

(Riigikohtu 31. detsembri 2014. a lahend 3-4-1-50-14, p 34.1). Nimetatud lahendis on ka

märgitud, et kaebaja viidatud Euroopa Vanglareeglistik (p 19.4) on soovitusliku iseloomuga,

ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise

poole püüelda (p 32).

27. Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd kehtiva õiguse kohaselt ei pea kinnipeetava

kambris olema eraldi pesemiskohta ning vangla on taganud kinnipeetavale pesemisvõimaluse

väljaspool elukambrit, ei saa kambris eraldi pesemiskoha puudumist pidada iseenesest

õigusvastaseks.

Kambri seisukord

28. Kaebaja heidab vanglale ette seda, et kamber nr 1191 oli remontimata, seintelt koorus

värv maha, kambris olid laiali loobitud toidujäägid, seinad olid määrdunud verepritsmetega

ning seinal olid enesetapumõtetega loosungid. Kambri seisund ei võimaldanud kaebajal seal

süüa.

29. Vastustaja edastas halduskohtule 24. septembril 2024. a tehtud ametniku rinnakaamera

salvestise hetkest, mil kaebaja kambrisse nr 1191 paigutati. Salvestiselt ei nähtu, et kambri

olukord oleks olnud selline, mille tõttu ei oleks kinnipeetava sinna paigutamine olnud

võimalik (dtl 77). Salvestiselt nähtub, et kambri seintelt on värv suurte laikudena maha

koorunud (sama nähtub ka hilisematest salvestistes). Samuti on salvestiselt näha, et ametnik

võtab kambri nurgast maast ära kausi, milles oli sees toit. Kauss eemaldati ametniku poolt

kambrist. Muude toidujääkide olemasolu või nende laialipillutatust salvestis ei kinnita. Samuti

ei kinnita salvestiselt nähtuv, et kamber ise oleks olnud määrdunud või et kambri seinad oleks

olnud verepritsmetega kaetud. Isegi, kui seintel oli mõningaid pritsmeid, ei olnud nende hulk

või suurus selline, mida oleks võimalik videosalvestiselt tuvastada.

30. VangS § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku alusel

eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks

3-24-3319

vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja

kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. VangS § 45 lg 2 alusel on

kinnipeetav kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning puhastama. Kohtule

esitatud tõenditest ei nähtu, et kamber nr 1191 ei vastaks eluruumidele ette nähtud nõuetele.

See, kui kamber oli kulunud ja oleks vajanud remonti, ei tähenda kambri mittevastavust

eluruumi nõuetele.

31. Inspektor-kontaktisik R. Adari on kinnitanud, et kaebaja kambrisse nr 1191 paigutamise

ajal oli kambri seinale tehtud seal viibinud kinnipeetavate poolt erinevaid märkeid seoses

surmaga (dtl 62). Küll aga väidab R. Adari, et kaebaja lisas kambri seintele omalt poolt

pastakaga erinevat natsisümboolikat. Kui inimene on valmis ise seinte peale kritseldama, siis

ei hooli ta ise ka seinte puhtusest sellisel määral, et see võiks talle kannatusi põhjustada.

Pelgalt kirjutiste olemasolu kambri seintel iseseisvalt kinnipeetava õigusi rikkuda ei saa.

32. Kaebaja sõnul ei võimaldanud kambri seisund tal kambris süüa, kuna WC asus kohe laua

kõrval. Kaebaja tegi näljastreigi 24. september – 28. september (ei söönud üldse) ja 29.

september – 30. september sõi natukene enda toitu (palju ei saanud süüa, magu oli kokku

tõmbunud). Vastustaja on selgitanud, et ühekohalise kambri tavapärasest kambrist väiksemaid

mõõtmeid arvestades ei ole võimalik paigaldada kambris lauda selliselt, et tualetipotti ei oleks

laua taga istudes näha. See, et WC-pott asus laua läheduses, saab praegusel juhul pidada

paratamatuks ebameeldivuseks, mis kaasneb vangistuses viibimisega. Toidust loobumine on

olnud kaebaja enda valik. Kohus ei pea 1,5 nädala jooksul sellises ühekohalises kambris

viibimist, kus laua taga istudes on nähtav WC-pott, väärikust alandavaks õigusvastaseks

kinnipidamistingimuseks.

33. Samuti heidab kaebaja ette seda, et WC kasutamine ei ole privaatne, sest iga kell võib

keegi uksest sisse astuda. Vastustaja edastas kohtule fotod kambri trelluste juures olevast WC-

st (dtl 59-60). Fotodelt nähtub, et WC-pott ei ole ülejäänud kambrist vaheseintega eraldatud.

Kohtupraktikas on leitud, et vaheseinteta tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava

inimväärikust alandav. Kohus nõustub vastustajaga, et arvestades asjaolu, et kaeba viibis

kambris üksinda, ei saa kambris oleva WC kasutamise tingimusi hinnata inimväärikust

alandavaks.

Elektripistikute puudumine

34. Kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks seda, et tema kambris puudusid elektriseadme

kasutamiseks mõeldud elektripistikud. Kaebaja väidab, et elektriseade (telekas) vedeles

kambri ukse taga maas, kuna kambris polnud seda kusagile panna ja kasutada seda niikuinii ei

saanud. Seega nähtub kaebaja selgitustest, et elektripistikute puudumise tõttu ei saanud ta

kasutada isiklikku televiisorit. VangS § 31 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametniku loal

kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor või muu vajalik elektriseade, kui nende kasutamine

ei riku vangla sisekorraeeskirju ega korda ning ei häiri teisi isikuid ja kui kinnipeetaval ei ole

kehtivat distsiplinaarkaristust, mis on talle määratud isikliku raadio, televiisori või muu

vajaliku elektriseadme kasutamise nõuete rikkumise eest.

35. Vastustaja on kinnitanud, et kambris nr 1191 ei ole elektripistikuid. Samuti on vastustaja

kinnitanud, et kaebajal oli kambrisse nr 1191 paigutamise hetkel olemas kehtiv elektriseadme

(televiisori kasutamise) luba. Eelnevast tulenevalt vastustaja nõustus, et elektripistikute

puudumist kambris olukorras, kus kinnipeetaval on kehtiv luba elektriseadet kasutada, ei saa

pidada õiguspäraseks. Tartu Vangla on oma otsuses vabandanud sellise olukorra tekkimise

3-24-3319

pärast (sisuliselt rikkumise omaks võtnud). Seetõttu puudub kohtu hinnangul vajadus vangla

tegevuse õigusvastasust kohtumenetluses üle tuvastada.

36. Asja materjalidest nähtavalt tunnistas Tartu Vangla 27. septembri 2024. a käskkirjaga nr

2-24/1-3/419 kaebaja süüdi kodukorra p 13.11 nõuete rikkumises ning määras kaebajale

distsiplinaarkaristuseks isikliku televiisori kasutamise keelamise 20 päevaks (dtl 64-66).

Seejuures on käskkirjas märgitud, et teleri kasutamise keelamine on enda olemuselt üks

kergemaid distsiplinaarkorras määratavatest karistusliikidest. Kuna alates 27. septembrist

2024. a ei tohtinud kaebaja nagunii isiklikku televiisorit kasutada, puudus kaebajal kambris nr

1191 teleri kasutamise võimalus vastustajast tulenevatel põhjustel perioodil 24. september –

26. september 2024. a.

37. Kohtu hinnangul saab kaebaja ees vabandamist pidada piisavaks. Käesoleval juhul võtab

kohus arvesse, et kaebaja ei saanud televiisorit kasutada kolm päeva, samuti seda, et vangla

tunnistas enda viga ja vabandas kaebaja ees. Kohtupraktikas on peetud mitmetel juhtudel

mittevaralise kahju tekitamisel vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamist kaebajale

tekkinud ebameeldivate tagajärgede kõrvaldamiseks piisavaks. Näiteks on tunnustatud

vabandamist koosmõjus vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisega (Riigikohtu 6.

jaanuari 2021. a otsus asjas nr 3-19-1207). Ühtlasi on kohtupraktikas leitud, et mittevaraline

kahju võib olla heastatav ka näiteks lihtsalt vabandamisega kannatanu ees (Riigikohtu 6. juuni

2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 13).

WC-s polnud võimalik lasta vett

38. Kaebaja heidab vastustajale ette, et ta ei saanud WC-s vett lasta ja pidi vett potti valama

väikese plast topsiga.

39. Kuigi Tartu Vanglal ei ole tagantjärele õnnestunud kindlaks teha, millal konkreetselt oli

kaebaja kambris nr 1191 vesi kinni keeratud ja millal mitte, nähtub menetluse käigus kindlaks

tehtud asjaoludest, et 24. septembri 2024 õhtul oli kinnipeetaval joogivesi olemas ning 25.

septembril 2024 pakkusid ametnikud talle vett ning palusid anda teada, kui kinnipeetaval

peaks vett tarvis olema (dtl 77, 79). Samuti on menetluse käigus tehtud kindlaks, et valvur A.

Orav keeras 25. septembril 2024. a kella 11:10 paiku kinnipeetava kambris vee lahti (dtl 80).

26. septembril 2024. a palus inspektor-kontaktisik R. Adari üle vaadata WC äravoolu

probleemi ja probleem veega sai lahendatud.

40. Vastustaja on selgitanud, et menetluse käigus ei ole leidnud tõendamist, et kaebaja oleks

andnud ametnikele märku sellest, et tema kambris oli vesi kinni keeratud ning sellest

tulenevalt ei toiminud WC-pott. Kohus nõustub vastustajaga, et seetõttu ei astunud kaebaja

vajalikke samme selleks, et vältida endale võimaliku kahju tekkimist. Kaebajal oli võimalus

anda kambris olevast vee probleemist teada ametnikele vähemalt hommikuse ja õhtuse

loenduse käigus. Nagu vastustaja selgitab, tehti esimene loendus pärast 24. septembril 2024. a

toimunud paigutust kambris sama päeva õhtul. 24. septembri 2024. a õhtuse loenduse ajal

tehtud rinnakaamera salvestiselt ei ole kuulda, et kinnipeetav oleks kurtnud ametnikele seda,

et tema kambris ei ole vett. Kaebaja on palunud ajalehte ja valget paberit ning talle on antud

ajaleht „Postimees“ (dtl 78). Kui vangla oleks saanud võimalikest probleemidest teadlikuks,

oleks olnud vanglal võimalik ka sellega tegeleda. Kuivõrd kaebaja ei ole astunud vajalikke

samme selleks, et oma õigusi kaitsta ja võimaliku kahju tekkimist vältida, on täitmata ka üks

kahju hüvitamise eeldustest.

3-24-3319

41. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja kaebus rahuldamata. Nagu kohus eelnevalt selgitas, on

vastustaja juba kaebaja ees vabandanud, et ta ei saanud kaebajale tema pikkusele vastavat

voodit ja voodivarustust võimaldada. Samuti on vastustaja vabandanud elektripistikute

puudumist kambris olukorras, kus kinnipeetaval on kehtiv luba elektriseadet kasutada.

Ülejäänud osas ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasust võimalik tuvastada ning kahju

hüvitamise eeldused on täitmata.

42. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on olnud vabastatud riigilõivu (75

eurot) tasumisest kaebuse esitamisel. Selles osas jääb menetluskulu riigi kanda (HKMS § 118

lg 3). Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Seega puuduvad asjas kulud, mille

jagamist kohtul tuleks otsustada. Menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud jäävad

ülejäänud osas nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

43. Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)