2-24-13827/30 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tagaseljaotsus

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. mai 2025.a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-13827

Tsiviilasi

Bondora AS hagi M. B. vastu võlgnevuse

nõudes

Tsiviilasja hind

9769,71 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Bondora AS, registrikood 11483929;

lepinguline esindaja: Ahto Järvela, e-post:

xxx;

Kostja: M. B. , isikukood XXX, e-post: XXX

Asja läbivaatamine

Istung 20.01.25, osales hageja lepinguline

esindaja Ahto Järvela

Istung 28.04.25, osales hageja lepinguline

esindaja Ahto Järvela

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt M. B. hageja Bondora AS kasuks põhivõlgnevus 3852,09 ja

sissenõutavaks muutunud viivis 3852,09 eurot.

3. Jätta poolte menetluskulud kostja kanda.

4. Välja mõista kostjalt M. B. hageja Bondora AS kasuks menetluskuludena 1003,3

eurot.

5. Jätta kostja menetluskulude rahaline suurus nende puudumise tõttu kindlaks

määramata.

6. Välja mõistetud menetluskuludelt tuleb M. B.-l tasuda Bondora AS-ile alates

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

7. Toimetada käesolev kohtuotsus hagejale ja kostjale kätte.

8. Käesolev kohtuotsus on tagatiseta viivitamata täidetav.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle

lahendamist istungil.

Kostja võib esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale tagaseljaotsuse peale kaja, kui

tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast

põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagile vastamata

jätmise puhul oli hagi kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui

isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud

seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30

päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva

jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud

täitemenetlusest teada. Koos kajaga tuleb kohtule esitada kõik asja ettevalmistamise

lõpuleviimiseks vajalik ning tasuda kajalt riigilõiv.

Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab

menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi asjaolud, nõue

Bondora AS (hageja) ja M. B. (kostja) sõlmisid 26.01.2020 laenulepingu nr xxxx (Lisa

1. Leping; Lisa 2. Maksegraafik), mille alusel sai kostja laenu 4253 eurot. Hageja

maksis kostjale välja laenu summas 4 000 eurot arvestades laenusummast maha

lepingutasu 253 eurot. Lepingu ja selle Euroopa standardinfo teabelehe (Lisa 3) punkti

2. kohaselt on krediidi kogukulu 9 995,60 eurot. Esialgne krediidi kulukuse määr in

Euroopa standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt 55,19%. Kuna kostja oma lepingulisi

kohtusi korrapäraselt ei täitnud, saatis hageja 30.11.2020 kostjale lepingu ülesütlemise

hoiatuse (tähtajaga 30.12.2020), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse

tasumiseks (Lisa 4). Kuna kostja ei tasunud võlgnevusi ka täiendava tähtaja jooksul,

ütles hageja lepingu 30.12.2020 üles (Lisa 6). Võlausaldaja on välja saatnud teated

lepingu rikkumisest 30.11.2020 ja 30.12.2020. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 omandas

hageja muuhulgas kostja varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste kohta kogutud andmete alusel teostades päringu Krediidiinfosse (Lisa 8, leht

External Data queries). Lähtudes Krediidiinfo ja maksehäireregistri informatsioonist ei

olnud lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Laentaotluse

kohaselt isikul oli töökoht ja netosissetulek 1000 eurot ning (laenu)kohustused

puudusid. Laenutaotlusel esitatud andmete ja päringute tulemusel koostas hageja

krediidianalüüsi, mis oli positiivne (Lisa 8. leht Scoring). Hageja on omandanud teabe,

mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline krediidilepingus kokkulepitud

tingimustel tagasi maksma. Hageja hindas kostja krediidivõimelisust ja andis kostjale

piisavaid selgitusi, et kostja saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema

vajadustele ja finantsolukorrale (leping ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht

– Lisa 1). Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline lähtudes

vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Lepingu alusel sai kostja laenu summas 4253

eurot (väljamakstud laenusummast on maha arvatud lepingutasu 253 eurot (Lisa 2

Maksekorraldus). Kostja

kohustus

laenu

tagastama

lepingus

kokku

lepitud

maksegraafiku alusel perioodi 10.02.2020 - 10.01.2025 (Lisa 1. Leping p 1.18. ja 1.19.).

Kostjalt on toimunud laekumisi esialgsele võlausaldajale laenu katteks 4 171,27 eurot

(Lisa 9. Tagasimaksete väljavõte tulp: Põhiosa jääk perioodi lõpus). Tulenevalt

eeltoodust moodustub põhivõla nõue kokku summas 4 171,27 eurot. Lepingus

arvestatakse intressi vastavalt kokkulepitud intressimäärale 36% aastas (Lisa 1 punkt

1.20.). Lepingu ülesütlemise seisuga, so 30.12.2020 oli kostja kohustus tasuda intressi

kokku 1436,71 eurot (Lisa 1.1. Laenugraafik), kuid kostjalt on laekunud intressi

summa katteks 59,54 eurot (Lisa 9, Tagasimaksete väljavõte tulp: Tasutud intress).

Tulenevalt eeltoodust moodustub intressinõue kokku 1 377,17 eurot. Lepingu alusel

nõuab hageja viivist põhivõla summalt 4 011,50 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast

päevast alates, so 31.12.2020 kuni hagiavalduse esitamise laenuintressi aastase määraga

võrdses määras ehk 36% aastas kooskõlas lepingu Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehe punktiga 3, lepingu üldtingimuste punktiga 9.1. ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda

lausega. Hageja nõuab sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudega võrdses

summas 4 171,27 eurot. Sissenõudekulude 50 eurot kujunemine on järgmine:

18.01.2024 tasulise kirja saatmine 25 eurot (Lisa 10. Meeldetuletus); 09.04.2024

tasulise kirja saatmine 5 eurot (Lisa 11. Meeldetuletus); 01.07.2024 tasulise kirja

saatmine 5 eurot (Lisa 12. Meeldetuletus); muud makseviivitusega tekkinud kulud 15

eurot sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; kontaktandmete

otsingu ja päringu kulud; võlgnikule edastatud kirjad, emailid, sms-id; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete selgitamine

telefoni ja emaili teel; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevus 4 171,27 eurot, intress 1

377,17 eurot, sissenõudmiskulud 50,00 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 4 171,27

eurot; menetluskulud, kohustada kostjat tasuma väljamõistetud menetluskuludelt

menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Hageja esitas ümberarvestuse juhuks kui kohus peaks leidma, et hageja on rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu alusel sai kostja laenu summas 4 253

eurot (väljamakstud laenusummast 4000 eurot on maha arvatud lepingutasu 253 eurot).

Arvestades kõik tasumised (lepingutasu 253 eurot, põhiosa 81,73 eurot ja intress 59,54

eurot, viivis 0,02, haldustasu 6,62 eurot) põhiosa tasumiseks, oleks põhiosa võlg vastavalt

4 253 – 394,17 = 3 852,09 eurot. Lepingu ülesütlemine on kehtiv, kostjal tekkis võlg

alates 13.04.2020 maksest 33,78 eurot, leping öeldi ülesse 31.12.2020. Leping on

lõppenud ka selle täitmise tähtaega arvestades, viimane makse pidi olema 10.12.2024.

Hageja märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõte ei too kaasa kogu lepingu

tühisust vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas. Viisise suurus

on laenuintressi aastase määraga võrdne, so 36% aastas (lepingu Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo teabelehe punkt 3 ja lepingu üldtingimuste punkt 9.1.). Hageja nõuab

sissenõutavaks muutunud viiviseid põhinõudega võrdses summas 3 852,09 eurot.

Kostja seisukoht

Kostja vaidleb hagile vastu. Kuna kostja ei käi tööl, siis ei ole tal sissetulekut ning soovib

tasuda graafiku alusel.

Kohtu selgitused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 410 kohaselt, kui kostja ei ilmu

kohtuistungile, muu hulgas eelistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel kas

tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja

vastavat taotlust ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise

edasi.

Kuna kostja ei ilmunud 28.04.25 istungile (kutse kätte toimetatud 26.02.25

kättetoimetamisportaalis) ning hageja esitas vastava taotluse, siis kohus TsMS § 410

alusel lahendab asja tagaseljaotsusega.

TsMS § 407 lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei

ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus

otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel,

lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma

nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool

määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2

järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise

asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole

muudest avaldustest.

Hageja palub välja mõista põhivõlgnevust 4 171,27 eurot, intressi 1 377,17 eurot,

sissenõudmiskulusid 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivist 4 171,27 eurot.

Hagiavaldusest nähtub, et Bondora AS ja M. B. sõlmisid 26.01.2020 laenulepingu nr

xxxx, mille alusel sai kostja laenu 4253 eurot. Laenu maksti kostjale välja 4000 eurot

arvestades laenusummast maha lepingutasu 253 eurot. Krediidi kulukuse määr in

Euroopa standardinfo teabelehe punkti 3 kohaselt 55,19%.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata

menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja

17).

Kohus juhindub antud asja lahendamisel VÕS § 396 lg-st 1, mis sätestab, et

laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi

kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane

täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik

on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub

raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Viidatud laenulepingu puhul on tegemist tarbijakrediidilepingutega VÕS § 402 lg 1

mõttes. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 403.4). Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, sõltumata sellest, kas

tarbija on krediidiandja kohustuste rikkumisele tuginenud (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi

2020. a otsus kohtuasjas nr C 679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46; Riigikohtu 24.

novembri 2023. a määrus kohtuasjas nr 2-21-13098, p-d 13, 25).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja VÕS § 403.4 lg 1

järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab

hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõttest

tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja

krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on

tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu

krediidi

tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada

oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohus 19.02.2014. otsus nr 3-

2-1-169-13, p 21).

VÕS § 403.4 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab

krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija

võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija

varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt

tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava

rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab

krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1

punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS §

403.4 lg 3 esimese lause kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid

andmekogusid.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab VÕS § 403.3 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Üldjuhul tuleb seejuures küsida

tarbijalt tema pangakonto väljavõtet ja hinnata seda, välja arvatud juhul, kui muu teave on

piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja

ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud

muus teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023. a nr

2-21-13098, p 18). VÕS § 403.4 lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (RKTKm nr 2-21-13098, p 18).

Hagiavaldusest ja lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus läbi

viidud kostja krediidivõime kontroll sõlmitud lepingu osas oli ebapiisav. Kohtu hinnangul

krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude

kohta, mis võisid mõjutada tema võimet krediit tagasi maksta, ja kostja

krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Kohus leiab, et ei saa tarbija esitatud

sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid kostja

enda avaldatut, krediidiinfo ja maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks

pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika

ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-

20-106661, p 55).

Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja kulusid reaalselt üldse mingil viisil

kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Hageja on välja toonud

üksens seaduste ja direktiivide sätted ning välja toonud, et esialgne võlausaldaja viis läbi

kostja (kliendi) krediidivõimekuse kontrolli põhjalikult ja jõudnud positiivse otsuseni,

tuvastades, et kostja igakuine netosissetulek on piisav laenutaotluste rahuldamiseks ning

samuti on igakuised kohustused väiksemad, kui sissetulekud (1 000 euro suurusest

netosissetulekust pidanuks laenu teenindamiseks kuluma igakuiselt 167,86 eurot).

Krediidivõimelisuse hindamise kohta ja vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmise

kohta tõendavad hagi lisa 1, 3, 8, (laenuleping, teabeleht, krediidihinnang – millest ei ole

võimalik välja lugeda, mida kontrolliti või mis tulemini jõuti) ja hagis väljatoodud

selgitus krediidiotsuse kohta. Kohus märgib, et hagi lisa 8 toob välja üksnes sama teabe,

mis juba hagis märgitud, so tehtud päring maksehäireregistrisse ning krediidinfo kohta

(2014 ning 2020 aastatel). Ei nähtu, et oleks kontrollitud kostja reaalseid kulusid või

sissetulekuid (nt maksuametist, pangakonto väljavõttelt).

Kohus asub seisukohale, et hageja poolt viidatud tegevusi ei saa lugeda piisavaks

krediidiandjal lasuva vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks TsMS § 403.4 lg

1 p 1-2, lg 3, lg 6 järgi.

Kohus kontrollis hagis märgitud laenu andmisel lepingujärgne krediidi kulukuse määra

(55,19%%), mis ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on

tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam

kui kolm korda. Eesti Panga poolt alates 30.11.2019.a määratud eraisikutele antud

tarbimislaenude krediidi kulukuse määr oli 20,61%. Seega 26.01.20 sõlmitud lepingus nr.

xxxx kokku lepitud krediidi kulukuse määr 55,19% vastas Eesti Panga poolt avaldatud

keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra kolmekordsele määrale

(20,61*3=61,83%) ning lepingus kokkulepitud krediidi kulukuse määr on seaduslik,

vastab VÕS § 406² lg 1 ega ole tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on VÕS § 403⁴ lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning

muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Riigikohus on lahendis 2-21-

13098 selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole

terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi

osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94

sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva

keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja poolte

kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga, välja arvatud juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on madalam.

Lepingu alusel sai kostja laenu summas 4253 eurot (väljamakstud laenusummast on

maha arvatud lepingutasu 253 eurot (hagi lisa 4 Maksekorraldus, dtl 39). Kostja kohustus

laenu tagastama lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel perioodi 10.02.2020-

10.01.2025 (Lisa 1. Leping p 1.18. ja 1.19, dtl 12). Arvestades kõik tasumised

(lepingutasu 253 eurot, põhiosa 81,73 eurot ja intress 59,54 eurot, viivis 0,02, haldustasu

6,62 eurot) põhiosa tasumiseks, on põhiosa võlg 4253 – 394,17 = 3852,09 eurot.

Kostjal tekkis võlg 13.04.2020 maksest 33,78 eurot, leping öeldi üles 31.12.2020 (dtl 42).

Leping on lõppenud ka selle täitmise tähtaega arvestades, viimane makse pidi olema

10.12.2024. Eelnev tähendab ühtlasi, et lepingu ülesütlemine krediidiandja poolt

30.12.2020 avaldusega toimus kehtivalt, kuna kostja oli sellel kuupäeval tagasimaksetega

viivituses. Kohus mõistab VÕS § 108 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 399 lg 1 p 1, 396 lg 1, § 401

lg 1, 2, § 402 lg 1, § 403.4 lg 7 alusel kostjalt välja kohtuotsuse tegemise seisuga lepingu

alusel sissenõutavaks muutunud laenu 3852,09 eurot.

Ringkonnakohtud on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet

rikkunud krediidiandjal säilib viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, nr 2-18-

134930, p 10; TrtRnKo 17.06.2021, nr 2-21-125271, p 9 ja 29.05.2020, nr 2-18-12417, p

11).

Hageja palus mõista välja viivist alates lepingu lõppemisele järgnevast päevast, s.o. alates

31.12.2020 kuni hagi esitamise päevani 06.02.2025 kokku 3852,09 eurot. Viivise nõue on

VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 3. lause alusel põhjendatud, kuna kostja on viivitanud

rahalise kohustuse täitmisega.

Hageja 06.02.25 ei esitanud nõude ümberarvestuses muid kulusid (sh sissenõudmikulu 50

eurot) ega intresse. Kohus märgib üksnes, et nimetatud kulud ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral ka põhjendatud. Nimelt välistab VÕS § 4034 lg 7

teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul

võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida

seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi (2-21-

13098, p 24).

Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks põhivõlgnevus 3852,09 eurot ning viivis 3852,09 eurot.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise

korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna hageja esitas hagi hinnaga 9769,71 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis

oleks vastanud hinnale 7704,18 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi

rahuldamise ulatusele selliselt, et hageja menetluskulud jäävad 79% ulatuses kostja kanda

ning kostja menetluskulud jäävad 21% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise

taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

Kohtuvälised kulud on TsMS § 144 p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate

kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja

läbivaatamise kulud.

Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskuludena menetluskulud: riigilõiv 770 eurot

ja esindustasu 845 (sisaldab ka viimase istungi ettevalmistamise ja osalemise ajakulu 0,5

tunni eest) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud ulatuses.

Kuna hageja tasus käesolevas asjas riigilõivu 770 eurot, siis peab kohus põhjendatuks

hageja kulutusi riigilõivule summas 770 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista.

Hageja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles hageja ja hageja esindaja on kokku

leppinud 1 töötunni hinnaks 169 eurot. Ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile

sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks

põhjendatud jätta vastaspoole kanda. Seega märgib kohus, et hageja esindaja märgitud

teenustasu summas 169 eurot tund ilma käibemaksuta tuleb käesolevas asjas lugeda

ebamõistlikult kõrgeks. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt peab menetlusosaline kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kohus on seisukohal, et hageja esindaja tunnitasu on ülemäärases suuruses võrreldes

kohtupraktikas heakskiidetud Eesti Advokatuuri liikmeks mitte oleva lepingulise esindaja

tunnitasuga. Mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas

peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi

tunnitasud on pigem erandlikud ning peetud põhjendatuks advokaadi/vandeadvokaadi

puhul. Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Käesoleva

vaidluse sisu ei saanud olla kostja esindaja jaoks keeruline, tegemist on tarbijakrediidist

tuleneva võlavaidlusega, mistõttu arvestab kohus lepingulise esindaja põhjendatud

tunnitasuks 100 eurot.

Hageja toiminguteks menetluskulude nimekirja kohaselt on alusdokumentidega

tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade

kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule 3 h; 20.01.2025

kohtuistungiks ettevalmistamine ja istungil osalemine 1 h; 06.02.2025 vastuse

koostamine kohtunõudele 0,5 h; 28.04.25 istungiks ettevalmistamine ja osalemine 0,5h,

kokku 5 tundi, summas 845 eurot. Kohus arvestab lepingulise esindaja kulude

väljamõistmisel asja keerukust ja mahtu, tsiviilasja hinda, hageja esindaja tehtud tööd

ning asjaolu, käesolevas asjas on esitatud hagiavaldus, hageja nõude ümberarvestus,

toimus 2 istungit, millel ei osalenud kostja (st ei ole toimunud sisulist arutelu), 20.01.25

istung vältas ca 14 minutit (al 14.06-14.20) ning 28.04.25 istung vältas ca 5 minutit (al

11.06-11.11) ning tegemist on nn tüüphagiga. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatud

ajaliseks kuluks kokku 5 tundi summas 500 eurot (5*100).

Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulud 1270 eurot (770+500). Kuna

kohus rahuldas hagi osaliselt, so 79% ulatuses, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja menetluskulusid 1003,3 eurot (1270*79%).

Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ning menetluses ei nähtu, et kostjal oleks

menetluskulusid (sh lepingulist esindajat) tekkinud. Seega jääb kostja menetluskulude

rahaline suurus nende puudumise tõttu kindlaks määramata.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud

isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib

kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

(1003,3 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik