2-24-16194/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

6. mai 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-16194

Tsiviilasi

S.U avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14. veebruari 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.H määruskaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (laps): E.H (isikukood XXX),

esindaja riigi õigusabi korras Anti Aasmaa

Avaldaja (lapse ema): S.U (isikukood XXX)

Puudutatud isik (lapse isa): R.F (isikukood XXX)

Kohaliku omavalitsuse üksused

XXX (Tapa Vallavalitsuse kaudu, registrikood 75033477)

Tallinna linn (Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu, registrikood

75017745), lepinguline esindaja Veronika Laur

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 14. veebruari 2025 määrus osas, milles maakohus vanemate

ühist hooldusõigust lapse suhtes täielikult ei lõpetanud.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega lõpetada S.U ja R.F-i ühine hooldusõigus

lapse E.H suhtes täielikult ja anda S.U-le üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja

varahooldusõigus) lapse E.H suhtes.

3. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

3.1. Rahuldada S.U avaldus.

3.2. Lõpetada S.U (isikukood XXX) ja R.F-i (isikukood XXX) ühine hooldusõigus lapse

E.H (isikukood XXX) suhtes täielikult ja anda S.U-le (isikukood XXX) üle

ainuhooldusõigus (sh isiku- ja varahooldusõigus) lapse E.H (isikukood XXX) suhtes.

3.3. Jätta S.U , R.F-i ja E.H menetluskulud nende endi kanda.

3.4. Jätta lapse E.H esindaja riigi õigusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.

3.5. Saata kohtumäärus menetlusosalistele teadmiseks.

3.6. Toimetada kohtumääruse resolutsioon R.F-ile väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte.

3.7. Saata kohtumäärus kümne päeva jooksul alates jõustumisest Rakvere

Linnavalitsusele (Lääne-Viru Maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksusele)

hooldusõiguse muutuse kandmiseks rahvastikuregistrisse.

4. Rahuldada E.H määruskaebus.

5. Jätta rahuldamata E.H 19. veebruari 2025 taotlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks.

6. Jätta S.U ja R.F-i menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.

7. Jätta E.H esindaja kulud ringkonnakohtus Eesti Vabariigi kanda.

8. Toimetada kohtumääruse resolutsioon R.F-ile väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte.

9. Saata kohtumäärus kümne päeva jooksul alates jõustumisest Tallinna Linnavalitsusele

hooldusõiguse muutuse kandmiseks rahvastikuregistrisse.

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 660 lg 3 ja § 696

lg 1).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.U (avaldaja) esitas 24. oktoobril 2024 Viru Maakohtule avalduse lapse E.H isa R.F-i

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks emale.

Avaldaja taotles lapse isa hooldusõiguse lõpetamist järgmistes küsimustes:

-

lapse elukoha registreerimine;

-

lapse haridusasutuse valik;

-

lapse välismaale viimine ilma isa nõusolekuta;

-

meditsiinilise ravi ja operatsioonide üle otsustamine.

Samuti taotles avaldaja ainuhooldusõigust nendes küsimustes, mis vastab lapse huvidele ja tagab

tema turvalisuse, tervise ja emotsionaalse arengu.

Avaldajal ja lapse isal on lapse ühine hooldusõigus, kuid lapse isa ei osale alates 2022. aastast lapse

elus ega maksa elatist. Avaldaja on eelnevalt kaks korda taotlenud lapse hooldusõiguse küsimuse

lahendamist, kuid maakohus ei ole tema avaldusi menetlusse võtnud. Lapse huve kahjustab olukord,

kus üks vanem tema kasvatamises ei osale ega anna ka ühise hooldusõiguse teostamiseks vajalikke

nõusolekuid, sh lapse elukoha andmete muutmiseks rahvastikuregistris.

2. Maakohus määras 25. oktoobril 2024 lapsele advokaadist esindaja, ilma kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Lapse esindajaks riigi õigusabi korras on alates 26.

oktoobrist 2024 olnud vandeadvokaat Anti Aasmaa.

Lapse esindaja kuulas lapse ja lapse ema ära nende kodus Tapal ja esitas oma seisukoha 5.

novembril 2024. Lapse esindaja oli seisukohal, et arvestades lapse isa eemalviibimist ning lapsega

ja lapse emaga suhtluse puudumist, on käesoleval juhul lapse parimates huvides ühise

hooldusõiguse täielik lõpetamine ja ainuhooldusõiguse lapse emale üle andmine kõigis küsimustes.

Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei oma tähendust, et avaldaja ise on nõudnud üksnes hooldusõiguse

osalist lõpetamist.

Lapse esindaja taotles ka esialgse õiguskaitse rakendamist ja lapse emale ainuotsustusõiguse

andmist lapse rahvastikuregistri kande muutmiseks. Lapse ema töötab Tallinnas, kus lapsel oleks

võimalik saada lasteaiakoht, kuid selleks peab ka lapse registreeritud elukoht olema Tallinna linnas.

3. Lapse elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus XXX (Tapa Vallavalitsuse kaudu) oli 11.

novembril 2024 esitatud seisukohas arvamusel, et avaldus lapse ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks elukoha registreerimise, haridusasutuse valiku, terviseküsimuste ning lapse välismaale

reisimise osas on põhjendatud. Vallavalitsus selgitas, et on juba 2023. aastal tuvastanud, et lapse isa

ei osale hooldusõiguse teostamises ja lapse huvides on avalduses nimetatud küsimustes

hooldusõiguse andmine lapse emale.

4. Maakohus ei suutnud lapse isale menetlusdokumente edastada, määras 3. jaanuaril 2025

toimetada avaldus lapse isale avalikult kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu ja andis lapse

isale 20 päeva seisukoha esitamiseks. Lapse isa maakohtule ei vastanud.

5. Viru Maakohus rahuldas 14. veebruari 2025 määrusega avaldaja avalduse ning lõpetas avaldaja

ja lapse isa ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ja andis lapse emale üle ainuhooldusõiguse

lapse elukoha registreerimise, haridusasutuse valiku, välismaal viibimise otsustamise ja

meditsiinilistes küsimustes.

Maakohus tuvastas, et lapse isa elukoht ei ole teada, temaga ei ole võimalik arutada lapsega

seonduvaid küsimusi, tal puudub täielik huvi lapse vastu. Lapse emal ei ole võimalik lapsega seotud

küsimuste lahendamiseks lapse isa poole pöörduda ega tema nõusolekut saada. See ei ole aga lapse

huvides, mistõttu tuleb hooldusõigus taotletud ulatuses emale üle anda.

Maakohus viitas avalduse rahuldamise õigusliku alusena nii perekonnaseaduse (PKS) § 135 lg-le 2

kui ka PKS § 137 lg-le 1.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Laps esitas oma riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu 17. veebruaril 2025 maakohtu

määruse peale määruskaebuse. Laps palub tühistada maakohtu määrus resolutsiooni punkti 2 osas,

milles maakohus ei lõpetanud vanemate ühist hooldusõigust enamas osas kui lapse elukoha

registreerimise, haridusasutuse valiku, välismaal viibimise otsustamise ja meditsiinilistes

küsimustes ning palub uue otsustusega lõpetada avaldaja ja lapse isa ühine hooldusõigus lapse

suhtes täielikult ja anda lapse emale üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja varahooldusõigus) lapse

suhtes.

Määruskaebuse kohaselt on vanemal ühise hooldusõiguse olemasolu põhjendatav üksnes ulatuses,

milles ta reaalselt soovib hooldusõigust teostada. Maakohus tuvastas õigesti, et lapse isa oma

hooldusõigust ei teosta, viidates seejärel põhjendamatult lahendi punktis 12 Riigikohtu lahendile

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11 ja PKS § 135 lg-le 2. Ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse

piiramise eeldused on erinevad. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks on piisav, kui vanemad

objektiivselt ei suuda lapse suhtes ühist hooldusõigust teostada. Kahtlematult esineb vastav eeldus

juhul, kui lahuselav vanem lihtsalt ignoreerib teist vanemat ja last ega soovi reaalselt ühist

hooldusõigust teostada.

Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja

vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel ja ulatuses

on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt

lähtuma eelkõige lapse huvidest. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 5 ei olnud kohus seotud vanema

esitatud nõudega. Laps on esindaja vahendusel avaldanud menetluses arvamust, et vajalik on

vanemate ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine. Jättes analüüsimata, kas lapse huvides on vajalik

ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine, eksis maakohus oluliselt kaalutlusõiguse teostamisel.

Maakohus on viidanud, et ei suutnud lapse isale menetlusdokumente edastada. Seeläbi on usutav, et

ka lapse ema ei suuda vajadusel hooldusõiguslike küsimuste lahendamiseks lapse isaga ühendust

saada.

7. Maakohus määras 20. veebruaril 2025 toimetada määruskaebus, selle kohta antud selgitus ja

esialgse õiguskaitse taotlus lapse isale avalikult kätte väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu ja

andis lapse isale kümme päeva seisukoha esitamiseks. Lapse isa maakohtule ei vastanud.

8. Maakohus leidis, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruskaebust rahuldada ning

TsMS § 663 lg 5 kohaselt edastas määruskaebuse 19. märtsil 2025 Tartu Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

9. Ringkonnakohus kontrollis pärast määruskaebuse saamist, kas maakohus on kaebuse õigesti

menetlusse võtnud ja teinud vajalikud menetlustoimingud enne määruskaebuse ringkonnakohtule

edastamist (TsMS § 664 lg 1). Ringkonnakohus tuvastas, et maakohus ei ole järginud TsMS § 552

lg-t 2 ja on jätnud küsimata valla- või linnavalitsuse seisukoha alaealist puudutavas menetluses,

samuti ei ole maakohus küsinud avaldaja seisukohta määruskaebusele, nagu nõuab TsMS § 663 lg

3. 10. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et rahvastikuregistri andmetel on alates 9. jaanuarist 2025 lapse

ja lapse ema elukohaks Tallinna linna XXX. Seetõttu tegi ringkonnakohus TsMS § 664 lg 1 alusel

15. aprillil 2025 ise vajalikud menetlustoimingud ja küsis seisukohta määruskaebusele nii lapse

eelmise elukoha kohaliku omavalitsuse üksuselt Tapa vallalt kui ka uue elukoha kohaliku

omavalitsuse üksuselt Tallinna linnalt, samuti avaldajalt.

11. Avaldaja esitas 17. aprillil 2025 ringkonnakohtule vastuse, milles teatas, et on määruskaebusega

nõus ja on nõus võtma endale täieliku ainuhooldusõiguse kõikides last puudutavates küsimustes,

sealhulgas isiku- ja varahooldusõiguse.

12. Põhja-Tallinna Valitsuse lapse heaolu talitus esitas 29. aprillil 2025 ringkonnakohtule

seisukoha, milles toetas määruskaebuse rahuldamist ja lapse emale lapse suhtes ainuhooldusõiguse

andmist.

13. Tapa Vallavalitsus esitas 29. aprillil 2025 ringkonnakohtule seisukoha, milles toetas

määruskaebuse rahuldamist ja lapse emale lapse suhtes ainuhooldusõiguse andmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

14. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja teha tühistatud

osas uus määrus, millega lõpetada avaldaja ja lapse isa ühine hooldusõigus lapse suhtes täielikult ja

anda lapse emale üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja varahooldusõigus) lapse suhtes (TsMS § 657 lg

1 p 2 ja § 659). Määruskaebus tuleb rahuldada.

15. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt esialgse õiguskaitse taotlusi, mida maakohtu menetluses

korduvalt esitati ja millele maakohus ei ole reageerinud. TsMS § 551 lg 1 kohaselt võib kohus

hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse

õiguskaitsena rakendada hagi tagamise abinõusid. Tegemist on erinormiga TsMS § 4771 lg 3 suhtes,

mille kohaselt, kui menetluse saab algatada üksnes avalduse alusel, võib kohus esialgset

õiguskaitset kohaldada ning esialgse õiguskaitse määruse tühistada või seda muuta üksnes avalduse

alusel. Seega on praegusel juhul tegemist asjaga, kus kohus saab esialgse õiguskaitse abinõusid

rakendada ka omal algatusel, mitte ainult avalduse alusel.

15.1. Esimest korda taotles praeguses asjas esialgse õiguskaitse abinõude rakendamist ja lapse

emale ainuotsustusõiguse andmist lapse elukoha andmete rahvastikuregistrisse kandmiseks lapse

esindaja 5. novembril 2024 maakohtule esitatud seisukohas (dtl 29). Maakohus sellele taotlusele ei

reageerinud.

15.2. Seejärel pöördus avaldaja 27. novembril 2024 maakohtu poole küsimusega, kuidas saavutada

lapse elukoha registreerimine võimalikult kiiresti. Avaldaja selgitas, et lapse elukoha registreerimise

küsimus on vaja kiiresti lahendada, et laps saaks uues elukohas lasteaeda minna (dtl 40). Maakohus

vastas 29. novembril 2024 avaldajale, et avaldaja võib esitada põhistatud ja allkirjastatud avalduse

kohtule (dtl 59). Avaldaja täiendavat avaldust ei esitanud ja maakohus esialgset õiguskaitset ei

rakendanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud maakohtu vastus ja edasine tegevusetus seadusega kooskõlas.

Avaldaja oli oma 27. novembri 2024 kirjas kohtule juba põhistanud, miks on elukoha

registreerimise küsimus vaja kiiresti lahendada. Selle info põhjal oleks maakohus saanud ja pidanud

TsMS § 551 lg-st 1 lähtudes lapse elukoha registreerimise küsimuse esialgse õiguskaitse korras

lahendama.

15.3. Kolmandat korda esitas tingimusliku esialgse õiguskaitse taotluse lapse esindaja 19. veebruari

2025 vastuses kohtule. Ka selle taotluse osas ei ole maakohus võtnud seisukohta.

Ringkonnakohus märgib, et 19. veebruari 2025 taotluse esitamise ajaks oli lapse rahvastikuregistri

kanne juba muudetud, mistõttu puudus sel ajal otsene vajadus selle küsimuse lahendamiseks

esialgse õiguskaitse korras, kuid maakohus ei ole seda asjaolu tuvastanud ega sellele asjaolule lapse

esindaja 19. veebruari 2025 taotluse lahendamata jätmisel tuginenud.

15.4. Kuna viimane (19. veebruaril 2025 esitatud) esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud pärast

maakohtu menetlust lõpetava lahendi tegemist ja maakohus ei ole seda lahendanud, lahendab

ringkonnakohus ka selle taotluse. Ringkonnakohus jätab lapse esindaja 19. veebruari 2025

menetlusdokumendis esitatud tingimusliku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et lapse elukoha andmed rahvastikuregistris on muudetud (määruse

p 10) ja seega puudub praegu otsene vajadus selle küsimuse lahendamiseks esialgse õiguskaitse

korras.

16. Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust ja kohaldas vääralt

materiaalõigust osas, milles ei lõpetanud vanemate ühist hooldusõigust ulatuslikumalt, s.o täies

ulatuses. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse selle väitega. PKS § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist

hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust

edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse

hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. PKS § 137 lg 1 järgi otsustab kohus vanemate

ühise hooldusõiguse lõpetamise hagita menetluses üksnes vanema avalduse alusel (RKTKm

05.11.2014, 3-2-1-113-14, p 22). See aga ei tähenda, et kohus on seotud vanema esitatud nõude

sõnastusega. Praegusel juhul on selge, et avaldaja avalduses oli mitmeid ebatäpsusi ja vastuolusid,

alustades kasvõi selle nimetamisest hagiavalduseks (dtl 2). Maakohus jättis põhjendatult avalduse

pealkirja ja muud seonduvad ebatäpsused tähelepanuta ja menetles avaldaja avaldust hagita

menetluses, nagu seadus ette näeb.

17. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et ka avaldaja taotlused olid vastuolulised – punktis 1

taotles avaldaja lapse isa hooldusõiguse lõpetamist konkreetsetes küsimustes, punktis 2 aga

ainuhooldusõigust nendes küsimustes, mis vastab lapse huvidele ja tagab tema turvalisuse, tervise ja

emotsionaalse arengu. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud TsMS § 477 lg-st 5 ja PKS § 137

lg-st 3 lähtudes välja selgitama, milline on avaldaja tegelik tahe, samuti tuvastama, millises ulatuses

hooldusõiguse ühele vanemale üle andmine vastab lapse huvidele. Hooldusõiguse täielikku

üleandmist lapse emale taotles ka lapse esindaja 5. novembril 2024 esitatud seisukohas (dtl 27–29).

18. Ringkonnakohus märgib, et praeguse tsiviilasja asjaolud erinevad nendest juhtumitest, kus

vanemad vaidlevad selle üle, kellele ja mis ulatuses hooldusõigus või otsustusõigus anda (vt

RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708/82, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Olukorras, kus teise

vanema viibimiskoht on teadmata ja menetlusdokumente toimetatakse talle kätte avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded, tuleb ringkonnakohtu hinnangul eeldada, et lapse huvidele

vastab olukord, kus teda kasvataval vanemal on täielik ainuhooldusõigus. Sellises olukorras peab

kohus vanemale vajadusel ka selgitama, et hooldusõiguse ainult osaline üleandmine ei pruugi olla

lapse huvides.

19. Ringkonnakohus leiab, et lapse ema tegelik tahe kohtusse pöördumisel oli saada lapse

ainuhooldusõigus. Ema toetab ka määruskaebuse rahuldamist (dtl 126). Määruskaebust toetavad ka

mõlemad kohaliku omavalitsuse üksused (dtl 127–134). Ringkonnakohus peab seetõttu ning lapse

huvisid arvestades põhjendatuks määruskaebus rahuldada, lõpetada avaldaja ja lapse isa ühine

hooldusõigus lapse suhtes täielikult ning anda lapse emale üle ainuhooldusõigus (sh isiku- ja

varahooldusõigus) lapse suhtes.

20. Ringkonnakohus selgitab, et ainuhooldusõiguse üle andmine ühele vanemale ei tähenda, et lapse

teine vanem on lõplikult kaotanud õigused lapse suhtes. PKS § 138 lg 1 kolmanda lause alusel saab

teine vanem juhul, kui ta soovib ja on võimeline lapse kasvatamises osalema, taotleda kohtult ühise

hooldusõiguse taastamist.

21. Avaldaja tõi käesolevas asjas esitatud avalduses välja, et ta on lapse hooldusõiguse küsimuse

lahendamist taotlenud maakohtult ka varem, kuid see ei ole õnnestunud. Ringkonnakohus märgib

nimetatuga seoses järgmist.

Kohtute infosüsteemi kohaselt esitas avaldaja esimese avalduse oma lapse hooldusõiguse küsimuses

Viru Maakohtule 27. septembril 2023 (tsiviilasi nr 2-23-13730) ja teise avalduse 25. oktoobril 2025

(tsiviilasi nr 2-23-15121). Maakohus keeldus esimesel korral avalduste menetlemisest TsMS § 371

lg 1 p-de 1 ja 9 ning lg 2 p 2 alusel, teisel korral viitas maakohus keeldumise alusena TsMS § 3401

lg-le 2. Maakohus selgitas, et avaldajal tuleks esmalt pöörduda probleemile lahenduse saamiseks

kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti ja/või politsei poole ning alles pärast neid pöördumisi,

kui asjaolud seda õigustavad, võib avaldaja esitada kohtusse uue avalduse vanemate hooldusõiguse

reguleerimiseks.

Ringkonnakohus märgib, et hagita menetluses ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud

menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab

TsMS § 5 lg 3 esimese lause ja TsMS § 477 lg 7 järgi ise välja asja lahendamiseks tähtsust omavad

asjaolud ja kogub tõendeid. Seega oleks maakohus pidanud juba varasemate avalduste alusel välja

selgitama, milline on avaldaja tegelik tahe lapse hooldusõiguse küsimuse lahendamiseks. Kuigi

avaldaja taotles muu hulgas lapse isa hooldusõiguse piiramist ja ära võtmist, oli avaldustest

võimalik aru saada, et avaldaja soovib tegelikult vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist PKS §

137 alusel, mitte vanema hooldusõiguse piiramist või ära võtmist PKS §-de 134–136 alusel. Lapsi

puudutavates tsiviilasjades, ka juhul, kui avaldajaks on lapse vanem, lahendatakse sisuliselt lapse

õigusi puudutavat vaidlust. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus kõiki lapsesse puutuvaid

hooldusõiguse asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki

asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Lapse huvide vastane on olukord, kus teda

kasvataval vanemal ei ole aastaid võimalik teha lapse elukorraldust puudutavaid otsuseid teise

vanema puudumise tõttu ja kohus keeldub formaalsetel põhjustel lapse ühe vanema avalduste

menetlemisest.

Olukorras, kus üks vanem soovib vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist PKS § 137 alusel, on

asjakohatud maakohtu soovitused pöörduda selle küsimuse lahendamiseks kohaliku omavalitsuse

lastekaitsespetsialisti ja/või politsei poole. Nendel asutustel ei ole pädevust lahendada

hooldusõiguse muudatuste küsimusi ja nende teate alusel ei saa kohus ka ise menetlust alustada,

erinevalt PKS § 134 lg 2 alusel esitatud teatest.

22. Avaldaja ja lapse isa menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel nende endi

kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Lapse esindaja riigi õigusabi kulud jäävad Eesti

Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)