2-24-129355/7 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Toomas Talviste

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. mai 2025, Kuressaare

Tsiviilasja number

2-24-129355

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finance Group hagi B.L. vastu põhivõla ja

kõrvalnõuete summas 1016.19 euro ning lisanduva viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

1143.49 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Aktiva Finance Group OÜ, registrikood 10746479,

asukoht XXX , hageja lepinguline esindaja Sigrid Rahkema

Kostja B.L., isikukood XXX, viimane teadaolev elukoht

XXX, tegelik elu- ja viibimiskoht teadmata

Menetlemise viis

Kirjalik lihtmenetlus (TsMS § 405 lg 1 ja § 444 lg 2)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada osaliselt Aktiva Finance Group OÜ hagi B.L. vastu.

2. Välja mõista B.L.-ilt (B.L., isikukood XXX) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479) kasuks Inbank Finance AS-i ja kostja vahel 11.01.2024 sõlmitud

järelmaksulepingust nr L89014842068 tulenevate kohustuste kostja poolt täitmata

jätmisega tekkinud põhivõlg summas 799.99 eurot ja intress perioodi 24.02.2024-

27.05.2024 eest 9.25 eurot.

3. Välja mõista B.L.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks viivis põhivõla tasumata osalt

(otsuse tegemise seisuga 799.99 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

4. Jätta resolutsiooni punktis 2 välja mõistetut ületavas osas hageja nõuded kostja vastu

rahuldamata.

5. Jätta menetluskulud 79.63% ulatuses kostja kanda ja 20.37% ulatuses hageja kanda.

6. Määrata Aktiva Finance Group OÜ põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 450 eurot (millest 280 eurot riigilõiv, 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulud ning 150 eurot lepingulise esindaja kulud

hagimenetluses).

7. Välja mõista B.L.-ilt Aktiva Finance Group OÜ kasuks menetluskulude katteks 358.34

eurot.

8. Väljamõistetud menetluskuludelt (otsuse tegemise seisuga 358.34 eurot) on B.L.

kohustatud tasuma Aktiva Finance Group OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

Tsiviilasi nr 2-24-129355

teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude

tasumiseni.

9. Toimetada kostjale tagaseljaotsus kätte avalikult, otsuse resolutiivosa avaldamisega

väljaandes Ametlikud Teadaanded.

Kaja esitamine

Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja menetluse taastamiseks Pärnu Maakohtule 30

päeva jooksul alates tagaseljaotsuse avalikult kättetoimetamisest. Kohtuotsus loetakse avalikult

kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel otsuse väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded

ilmumise päevast. Kostjal tuleb kaja esitamisel lisada kõik asja ettevalmistamise lõpule

viimiseks vajalik, sh kirjalik vastus hagile. Taotledes kaja esitamisel menetlusabi, peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

menetlusabi taotletakse (s.t esitama kaja).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib hageja 30 päeva jooksul selle kättesaamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu

möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule. Taotledes kaebuse esitamisel menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tähtaja kestel ka kaebuse esitama. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses,

kui ei taotleta selle läbivaatamist istungil.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamisest

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 280 eurot.

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Aktiva Finance Group esitas 14.08.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse B.L. vastu. 16.08.2024 tegi kohus võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud

mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 14.12.2024 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja

anti asi üle Viru Maakohtule lahendamiseks hagimenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 486 lg 1 p 2 alusel. 16.12.2024 määrusega andis Viru Maakohus asja üle

lahendamiseks alluvusel Pärnu Maakohtule.

2. Hageja esitas 9.01.2025 kohtule põhjendatud nõudega hagiavalduse ja tasus täiendava

riigilõivu. Hageja palub kostjalt välja mõista Inbank AS ja kostja vahel 11.01.2024 sõlmitud

järelmaksulepingust nr L89014842068 tulenevalt põhivõlgnevuse 799.99 eurot, intressi 77.40

eurot, lepingutasu 19.90 eurot, sissenõudmiskulu 40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise

78.90 eurot ning tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise 15,9% aastas põhivõlalt alates

10.01.2025 kuni põhinõude täitmiseni.

3. Hagiavalduses kirjeldatud asjaolude kohaselt kostja soetas järelmaksulepingu alusel kauba

maksumusega 799.99 eurot. Kostja allkirjastas lepingu ja sai kauba kätte kaupluses kohapeal.

Kostja pidi laenu tagastama ja intressi tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel 48

osamaksega kuni 24.01.2028. Kostja ei teinud alates 1. osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud

4. osamakseni krediidiandjale ühtegi tagasimakset ning Inbank AS ütles 27.05.2024 lepingu üles

ja loovutas 28.05.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

2 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

4. Kostja krediidivõimelisuse hindamise asjaolude kohta hageja selgitab (hagiavalduse punktis

1.5), et kostja esitas veebi kaudu krediiditaotluse, milles märkis oma igakuiseks sissetulekuks

650 eurot ning igakuisteks kohustusteks 0 eurot. Laenusumma arvutamisel lähtuti kostja

taotluses märgitud andmetest. Kostja on ise oma andmed sisestanud ning nende õigusust ka

kinnitanud. Hageja on seisukohal, et laenuandja on põhjalikult kontrollinud kostja

krediidivõimelisust ning ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, kuivõrd

laenuandja on tuvastanud, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui kostja sissetulekud.

Hageja selgitab, et kostja poolt sõlmitud järelmaksu lepingu puhul on tegemist pangatootega,

mille puhul on välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid

ning tulenevalt summa väiksusest ning osamaksete väiksusest ei rakendatud eeltoodu tõttu

kontoanalüüsi. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning

lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane.

Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga,

kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.

5. Hageja taotleb asjas TsMS § 407 lg 1 alusel tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei

vasta.

6. Pärnu Maakohus võttis 15.01.2025 hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati menetlusse

võtmise kohtumäärus ja hagimaterjalid kätte 22.03.2025 Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja ei

ole kohtule vastanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud,

isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul

loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hageja nõusolekut

eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ea ei soovi tagaseljaotsuse tegemist (TsMS §

407 lg 2). Hageja on selles asjas taotlenud tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagile ei vasta.

8. Kohus leiab, et selles asjas ei ole hageja nõue asjaoludega täies ulatuses õiguslikult

põhjendatud ning seetõttu kohus ei pea selles asjas tagaseljaotsuse tegemist õigeks. TsMS § 436

lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt TsMS § 438 lg 1

sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist

õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium oma praktikas on korduvalt väljendanud seisukohta, et

tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus, ja keeruliste õigusküsimuste puhul

tuleb eelistada sisulist lahendamist. //…// Tagaseljaotsusega ei või rahuldada nõuet, mida

tavaotsusega õiguslikult ei rahuldataks. Õiguslikult põhjendamata hagi jätab kohus ka hagile

vastamata jätmise korral rahuldamata (TsMS § 407 lg 6). (vt RKTKm 03.05.2017 nr 3-2-1-21-

17, p 16). Viidatud lahendis on selgitatud, et muu hulgas tagaseljaotsuse tegemisel tuleb kohtul

hagi õiguslikku põhjendatust kontrollida omal algatusel. Samuti on Riigikohus selles lahendis (p

13) märkinud, et „Kolleegium on korduvalt selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida

kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt

tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14,

RKTK 05. aprilli 2017 otsus nr 3-2-1-17-17, p 20).“

Eeltoodu ja TsMS § 405 lg 1 alusel kohus lahendab asja kirjalikus menetluses ja teeb sisulise

lahendi. TsMS § 444 lg 2 alusel kohus vormistab otsuse lihtsustatud kirjeldava ja põhjendava

osaga.

3 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

9. Kohus, tutvunud hagiavaldusega ning hinnanud hagile lisatud tõendeid, leiab, et hagi on

põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Kokkuvõtlikult kohus leiab, et esitatud andmetest

nähtuvalt rikuti kostjale laenu väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, mistõttu ei

ole hagejal õigust nõuda kostjalt peale krediidilepingujärgse põhivõla ning seadusjärgses määras

intressi muid tasusid. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

10. Hagiavalduse asjaolude ja lisatud tõendite kohaselt on Inbank Finance ja kostja vahel 11.

jaanuaril 2024 sõlmitud järelmaksuleping nr L89014842068, mille alusel sai kostja kauba

ostmiseks Inbank Finance AS-ilt laenu 799.99 eurot. Tegemist on VÕS § 402 lg 1 tähenduses

tarbijakrediidilepinguga, kuna füüsilisest isikust kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

Lepingu kohaselt oli kostjal kohustus laen Inbank Finance AS-ile tagasi maksta vastavalt

maksegraafikule. Laenu krediidi kulukuse määr oli 31.27%, mis ei ületanud laenu väljastamise

ajal VÕS § 4062 lg 1 esimeses lauses kehtestatud ülempiiri.

11. VÕS § 399 lg 1 p 1 kohaselt võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest

tagastamist, kui laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses

enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud. VÕS § 416 lg

1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija

makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta

ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

12. Hagiavalduse asjaolude kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikut ega teinud laenuandjale

ühtegi tagasimakset. Hagiavaldusele lisatud tõenditest nähtuvalt edastas laenuandja kostjale teate

kolme järjestikuse osamaksega viivituses olemise kohta ning andis lepingu täitmiseks täiendava

tähtaja kuni 20.05.2024.

27.05.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, kuna kostja ei

tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. 28.05.2024 laenuandja loovutas nõude hagejale.

13. Hageja nõuab kostjalt põhivõlga 799.99 eurot, intressi 77.40 eurot, lepingutasu 19 eurot,

sissenõudmiskulusid 40 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise

78.90 eurot ja hagiavalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutumata viivist tasumata

põhinõudelt lepingujärgse intressimääraga 15.9% aastas. Vaidlus puudub selles, et kostjale

võimaldati järelmaksulepinguga laenu 799.99 euro eest ning kostja laenu ei tagastanud. Samuti

ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu rikkumise tõttu võlgnevus, mille

tasumist hageja nõuab. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega VÕS § 108 lg 1 mõttes.

14. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja asjakohastes Euroopa Kohtu lahendites

väljendatud põhimõtetest. See tähendab, et kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

15. Riigikohus on oluliselt täiendanud tarbijakrediidilepingutest tulenevate nõuete lahendamise

kohtupraktikat, vt näiteks Riigikohtu 24. novembri 2023 määrust tsiviilasjas nr 2-21-13098/50.

Viidatud määruse punktis 13 on Riigikohus rõhutanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul

on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele

krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine

muudab kas lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe

(VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta

kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad

4 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga,

milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud

krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5.

märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p 46).

16. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe

ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13).

17. Kohus siin asjas 17.12.2024 määruses selgitas hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja

asjaolud ja tõendid selle kohta, kas ja kuidas laenuandja täitis vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused vastavalt VÕS § 4034 sätestatule (dtl 18).

18. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -

vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija

krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava

metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud

näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:

a) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute

laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;

b) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku

laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;

c) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku

suuruse arvutamisel.

19. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud

nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale

teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet

tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud

krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.

20. Hagiavaldusest ja sellele lisatud tõenditest ilmneb, et laenu andmise otsustamise käigus

kostja krediidivõime kontroll ei olnud mitte üksnes ebapiisav, vaid sisuliselt puudus.

Hagiavalduse punktis 1.5 toodud selgituse kohaselt olukorras, kus kostja märkis laenutaotluses

oma sissetulekuks 650 eurot ja kohustuste suuruseks 0 eurot (mis ei ole eluliselt usutav), tugines

laenuandja üksnes kostja esitatud andmetele ega pidanud täiendavat kontrolli vajalikuks.

Hagiavaldusest ei selgu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte

nõuda kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Samuti ei nähtu, milliste andmete põhjal

veendus krediidiandja, et kostjal igasugused kulud puuduvad. Muuhulgas võimaldanuks

pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed kohustuste puudumise kohta

on usaldusväärsed. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada, kas kostja on

5 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

teabe tahtlikult esitamata jätnud või teavet võltsinud, mis välistaks kostja õiguse tugineda VÕS §

4034 lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise.

21. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida kostja esitatud

andmete alusel VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust saadavaid andmeid, kuivõrd

need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest

nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8.11.2021 otsus nr 2-20-106661, p 55). Kostja

pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud

kohustused teiste võlausaldajate ees. Ka ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning majapidamiseks

kuluvad summad ja selle vastavus laenutaotluses avaldatule saavad nähtuda just konto

väljavõttelt.

22. Ka Riigikohus on oma 24. novembri 2023 määruses nr 2-21-13098/50 punktis 18 selgitanud,

et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.“. Antud juhul ei nähtu hageja kirjeldatud asjaoludest, et

laenuandja oleks sellist piisavat kontrolli teostanud, vaid on tuginenud üksnes laenuvõtja poolt

esitatud andmetele. Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi

esitatud informatsioonist, jättes vastuolulised ja puudulikud andmed täiendavalt üle

kontrollimata. Vastasel juhul ei saavuta vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki.

23. Kohus on asjas tuvastatud asjaolude põhjal jõudnud järeldusele, et krediidiandja ei ole

järginud vastustundliku laenamise põhimõtet, kuna krediidiandja ei kogunud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikku teavet ega hinnanud tarbija krediidivõimet

nõuetekohase hoolsusega. Nõuetekohane hoolsus VÕS § 4034 lg 2 tähenduses väljendub nii

tarbijalt nõutava teabe liigi ja ulatuse määramises kui selle teabe kontrollimises. Kostjal oli küll

VÕS § 4034 lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

VÕS § 4034 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja

vajadusel lasta täpsustada (vt nt RKTKo 31.01.2018.a, nr 2-14-21710, p 29.3). Krediidiandjal on

kohustus tarbijale selgelt öelda, missugust teavet temalt krediidivõime hindamiseks vajatakse.

Kui tarbija esitab vastuolulist teavet, tuleb seda kontrollida ja vajadusel selgitusi küsida.

Tegemist ei ole krediidiandjat ebamõistlikult koormava kontrollikohustusega. KAVS § 50

lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole.

24. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste

täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja poolt hagiavalduses

esile toodud asjaolud ja tõendite kirjeldus annavad alust järeldada, et hagejal selliseid tõendeid

esitada ei ole ja ta ei pea ka selliste tõendite esitamist vajalikuks. Eelnevast tulenevalt asub kohus

seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS §

4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et

tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Hageja saab seega nõuda kostjalt põhivõla

tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest kuni lepingu

lõppemiseni või kehtiva ülesütlemiseni.

Samuti on Tallinna Ringkonnakohus selgitanud tsiviilasjas 2-22-145432 tehtud 19. juuni 2023

otsuses, et kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks

olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning

muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt

Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-22-145432, p 24).

6 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

25. Leping ülesütlemise kehtivus. Krediidiandja esitas 27.05.2024 kostjale lepingu ülesütlemise

avalduse. Selleks ajahetkeks oli kostja võlgnevuses esimese nelja osamakse tasumisega, seega oli

lepingu punktist 8 tulenev ülesütlemise esmane eeldus täidetud (poolte kokkulepe ülesütlemise

kohta järgib VÕS § 416 lg-s 1 sätestatut). Täidetud on ka edutu kahenädalase täiendava tähtaja

andmise nõue, sest 6.05.2024 saatis laenuandja kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse tähtajaga

20.05.2024. Kuna kostja mitte ühtegi tagasimakset ei teinud, jäädes võlgnevusse 4 järjestikuse

osamaksega, oli krediidiandjal VÕS § 416 lg 1 tulenev alus leping üles öelda. Nõude üleminek

krediidiandjalt hagejale on tõendatud 28.05.2024 nõude loovutamise teatisega, mis edastati

kostjale lepingus märgitud aadressil.

26. Põhinõue. Hagiavaldusest ja lisatud lepingust nähtub, et kostja sai hagejalt lepingu alusel

kauba eest järelmaksuga tasumiseks laenu 799.99 eurot. Vastavalt hagiavaldusele jäi kostja

maksete tasumisega võlgnevusse alates esimesest osamaksest, st kostja ei ole tasunud ühtegi

osamakset. Seega kostja võlgneb hagejale põhivõlana kogu saadud krediidisumma 799.99 eurot.

Kuna leping kohtu hinnangul oli ülesütlemine kehtiv, lõppes leping 27.05.2024 ning lepingust

tulenev täitmata põhivõla 799.99 euro tasumise nõue on muutunud täies ulatuses sissenõutavaks.

27. Intress ja lepingutasu. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on

olemuslikult tasu laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh

seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse

täitmisega viivitamise eest, RKTKo 26.11.2012.a, nr 3-2-1-141-12, p 10).

VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi,

on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral saab intressi

nõuda seadusjärgses määras. Hageja on arvestanud alates 1. osamaksest, s.o 24.02.2024 kuni

ülesütlemiseni 27.05.2024. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole

(https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli alates

01.01.2024 seadusjärgne

intressimäär 4,5% aastas. Seega tuleb kostjal tasuda intressi perioodi 24.02.2024-27.05.2024 eest

9.25 eurot. Eelnevast tulenevalt jääb hageja intressinõue summas 68.15 eurot rahuldamata.

Lepingutasu 19.90 eurot on VÕS § 4034 lg 7 tähenduses muu tasu, mida kostja vastutustundliku

laenamise kohustuse rikkumise korral krediidiandjale ei võlgne.

28. Viivis ja sissenõudmiskulud.

Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt

sissenõudmiskulusid 40 eurot, viivist alates laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast

28.05.2024-9.01.2025 summas 78.90 eurot ning alates 1001.2025.kuni põhivõla tasumiseni

viivist põhinõudelt 799.99 eurot intressiga võrdses määras 15.9% aastas.

VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks

lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani, mistõttu hageja intressiga võrdses määras

viivise nõue on õigusliku aluseta. Kohus on seisukohal, et VÕS § 4034 lg 7 võimaldab tekkinud

olukorras jätta rahuldamata lisaks krediidiga vahetult seotud tasudele ka hageja viivise- ja

sissenõudmiskulude hüvitamise nõude. Võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisega tekitanud olukorra, kus ta peab tegema võla sissenõudmiseks kulutusi. Viivisenõue

on hagejal seetõttu, et tarbijast kostja ei ole kohustust tähtaegselt täitnud. Tarbijast kostja ei ole

kohustust tähtaegselt täitnud, sest talle anti vastutustundetult laenu olukorras, kus tarbija ei oleks

pidanud üldse laenu saama. Vastutustundliku laenamise põhimõte on kehtestatud just selliste

olukordade ärahoidmiseks.

29. Kehtivas kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.

jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut

7 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja

sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata.

30. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 799.99 eurot. Võlgnevus

muutub selles osas sissenõutavaks alates kohtuotsuse jõustumisest. Hagejal on seega õigus

nõuda põhivõlgnevuselt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates põhivõla

väljamõistmise kohtuotsuse jõustumisest.

31. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt: kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja

VÕS § 100, § 101 lg 1 punktide 1 ja 6, § 108 lg 1 ning § 396 lg 1 alusel põhivõlgnevuse 799.99

eurot ning viivise põhivõla tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest. VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras intress alates lepingu sõlmimisest

kuni 27.05.2024 eest 9.25 eurot. VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest tulenevalt ei võlgne kostja muid

tasusid, seega jääb hageja nõue ülejäänud osas (seadusjärgset määra ületav intress, lepingutasu,

sissenõudekulud, viivis perioodi eest enne kohtuotsuse jõustumist ning alates kohtuotsuse

jõustumisest viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas) rahuldamata.

32. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

33. TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 alusel kohus määrab kohtuotsuses kindlaks ka kulude

rahalise suuruse. TsMS § 138 lõike 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning

asja läbivaatamise kulud. Vastavalt TsMS § 175 lõikele 1 juhul, kui menetlusosaline peab

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

34. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv 280

eurot, kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. Samuti kohus loeb

põhjendatud ja vajalikuks TsMS § 4842 alusel maksekäsu kiirmenetluses hageja menetluskulud

20 eurot.

35. Hageja taotleb lisaks riigilõivule esindajale makstud tasu õigusabi eest summas 338 eurot

(ilma käibemaksuta). Hagiavaldusele lisatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja

maksnud esindajale tasu 338 eurot (ilma käibemaksuta). Julianus Õigusbüroo OÜ osutab teenust

169 eur/h ilma käibemaksuta. Riigikohus on 06.05.2015 lahendi p-s 14 asjas 3-2-1-4-15 asunud

seisukohale, et kohus teeb kaalutlusotsuse lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse kohta, hinnates eelkõige õigusabile kulunud aega ja keerukust. Üldjuhul ei tohiks

väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi

hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema

mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku

menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma

teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul. Kohtu hinnangul on hageja esindaja vajalik ajakulu kokku 1,5 tundi. Kohus leiab, et

hageja mitte-advokaadist esindaja tasumäär 169 eurot/tunnis on põhjendamatu. Riigikohus on

küll varasemates lahendites pidanud põhjendatuks advokaadi tunnitasuks 153 eurot, kuid kohus

võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem muuhulgas põhjusel, et ta peab täitma

mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis

mitte-advokaadist esindajate puhul nii ei ole. Samuti ei olnud käesolev vaidlus õiguslikult

keerukas. Arvestades asja sisu peab kohus põhjendatud tasumääraks 100 eurot/tunnis, mistõttu

kuuluvad hageja lepingulise esindaja kulud hüvitamisele kokku 150 eurot (1,5h x 100€) ilma

käibemaksuta.

8 (9)

Tsiviilasi nr 2-24-129355

36. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt,

79.63% ulatuses, mistõttu jätab kohus hageja menetluskuludest 358.34 eurot kostja kanda ja

ülejäänud menetluskulud hageja enda kanda. Kohus jätab kostja kanda tema enda võimalikud

kulud, kostja ei ole faktiliselt menetluses osalenud ning eelduslikult ei ole tal kulusid tekkinud.

37. 23. TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotlusel kohus kohustab kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)

Toomas Talviste

kohtunik

9 (9)