2-22-2990/108 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 2. mai 2025

Tsiviilasja number

2-22-2990

Tsiviilasi

Y.P hagi G.X vastu ühisvara jagamiseks ja kasutuseelise

hüvitamiseks

G.X vastuhagi Y.P vastu ühisvara jagamiseks,

tahteavalduse asendamiseks ja kulutuste hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

G.X apellatsioonkaebuse osas 47 589,46 eurot

Y.P apellatsioonkaebuse osas 3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. novembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.X apellatsioonkaebus

Y.P apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): G.X (ik: XXX)

Apellant (hageja): Y.P (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat

Karin Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. novembri 2024 otsus osaliselt, s.o kostjalt hageja

kasuks enamsaadud ühisvara eest väljamõistetud hüvitise suuruse ja ekspertiisikulude

hageja kanda jätmise osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks enamsaadud

ühisvara eest välja hüvitis 94 000 eurot ja ekspertiisikulud 769,16 eurot.

3. Muuta maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 8.2 ja lugeda õigeks, et X kinnistu

müümisel avalikul enampakkumisel tuleb saadud raha jagada proportsioonis 50%

hagejale ja 50% kostjale.

4. Täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 6 ja lugeda see sõnastatuks

järgmiselt: kohustada hagejat andma tahteavaldused X kinnistu kinnistusregistri II jaos

tema suhtes omaniku kande kustutamiseks ning kostja ainuomanikuna sisse kandmiseks

siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise 94 000 eurot omandi kaotuse eest või kui

hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse.

5. Lugeda maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 7 punktiks 6 ja maakohtu otsuse

resolutsiooni punkt 6 punktiks 7.

6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

7. Rahuldada hageja apellatsioonkaebus täielikult ja kostja apellatsioonkaebus osaliselt.

8. Jätta menetluaskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

9. Kohtuotsuse kehtiv resolutsioon on järgmine:

9.1. Rahuldada Y.P hagi osaliselt ja jätta G.X vastuhagi rahuldamata.

9.2. Anda G.X omandisse OÜ XX (registrikood XXXXXXXXX) 100% osalus.

9.3. Mõista G.X Y.P kasuks välja OÜ XX osa jagamisel enamsaadu arvelt hüvitis 1250

eurot.

9.4. Anda G.X omandisse X kinnistu registriosa nr XXXXXXX asukohaga XXX,

XXXXX koos koduse vallasvaraga.

9.5. Mõista G.X Y.P kasuks ühisvaraks oleva X kinnistu jagamisel enamsaadu ees

hüvitis 94 000 eurot.

9.6. Hüvitise tasumise tähtaeg on 90 päeva alates kohtuotsuse jõustumisest.

9.7. Kohustada Y.P andma tahteavaldused X kinnistu registriosa nr XXXXXXX

kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks ning G.X omanikuna

sisse kandmiseks siis, kui G.X on tasunud Y.P hüvitise 94 000 eurot omandi kaotuse eest

või kui Y.P on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse.

9.8. Juhul, kui G.X ei tasu Y.P hüvitist 94 000 eurot käesoleva otsuse p-s 9.6 ettenähtud

tähtajaks või kui Y.P on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse, jagada Y.P ja G.X

ühisvaraks olev X kinnistu registriosa nr XXXXXXX asukohaga XXX, X selle

müümisega avalikul enampakkumisel järgmistel tingimustel:

9.8.1. Arvata X kinnistu registriosa nr XXXXXXX asukohaga XXX, X müügist saadud

rahast maha müügi korraldamise kulud.

9.8.2. Ülejäänud müügist saadud raha jagada poolte vahel selliselt, et Y.P jääb 50% ja

G.X jääb 50% .

9.9. Jätta rahuldamata Y.P nõue lugeda ühisvara hulka X kinnistu registriosa nr

XXXXXXX asukohaga XXX, X kasutuseelised alates 04.03.2019 ning mõista G.X Y.P

kasuks välja temale langev osa kasutuseelistest.

9.10. Jätta rahuldamata G.X nõue mõista Y.P välja Y.P lahusvaraks olevale Y kinnistule

registriosa nr XXXXXXX asukohaga XXX G.X poolt abielu ajal tehtud kulutused 31

998 eurot või alternatiivselt 15 999 eurot ja viivised.

9.11. Mõista G.X Y.P kasuks välja menetluskulu (ekspertiisikulu) 769,16 eurot ja jätta

muud menetluskulud poolte endi kanda.

10. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

11. Jätta rahuldamata G.X taotlus nõuda Swedbank AS-lt välja Y.P konto väljavõte,

millelt on näha 02.08.2000, 11.12.2000 ja 18.06.2002 maksed ning tema taotlus

täiendavate tõendite, s.o väljavõte laenu tagastamise graafikust, väljavõte laenu

tagasimaksmisest ning väljavõte kinnistu hindamisest, asja materjalide juurde

võtmiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Y.P (hageja) esitas 28.02.2022 maakohtule G.X (kostja) vastu hagi ühisvara jagamiseks.

Hageja palus jagada ühisvara järgmiselt: jätta kostjale XX OÜ osalus (100%) ning kinnistu

registriosa nr XXXXXXX, aadressiga XXX, XXXXX (X kinnistu) koos kinnistul asuva

vallasvaraga, kalduda kinnistu osas kõrvale poolte osade võrdsusest ning lugeda, et hagejale

kuulub kinnistust 76,91% ja kostjale 23,09%, ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

ühisvara jagamisel enamsaadu arvelt hüvitis. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja

ühisvara hulka X kinnistu kasutuseelised alates 04.03.2019 ja hageja kasuks temale langev

osa. Alternatiivselt palus hageja jagada kinnistu selle müümisega avalikul enampakkumisel.

Hageja palus määrata kindlaks kohtulahendi täitmise kord selliselt, et hageja poolt kinnistu

omandamiseks vajalike tahteavalduste andmise eelduseks on X kinnistu omandamise eest

välja mõistetud hüvitise sissenõudmine kostjalt hageja kasuks; hüvitise tasumise tähtaeg on

90 päeva alates kohtulahendi jõustumisest; kui hüvitist ei tasuta 90 päeva jooksul lahendi

jõustumisest, jagada kinnistu selle müümisega avalikul enampakkumisel ja pärast müügi

korraldamise kulude mahaarvamist jagada ülejäänud raha poolte vahel võrdselt.

Enampakkumise korraldajaks palus hageja määrata hageja või Tartu piirkonna kohtutäitur.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 04.05.2000 ja lahutati 04.03.2019. X kinnistu

osteti 03.04.2000 ja kinnistati abielu ajal. Kinnistu osteti 260 000 krooni eest, 12 000 krooni

tasus hageja müüjale enne tehingut ja 128 000 krooni ülekandega. Kuivõrd ostuhinnast on

tasutud 140 000 krooni ehk 53,84% hageja lahusvara arvelt (enne abiellumist) ja 120 000

krooni ehk 46,15% ühisvarast (pärast abielu sõlmimist), kuulub ühisvarana jagamisele

46,15% kinnistust, millest hagejale kuulub pool ehk 23,07%.

2. Kostja oli nõus ühisvara jagamisega hageja taotletud viisil, kuid leidis, et ta ei pea hagejale

XX OÜ osaluse ja X kinnistu eest midagi hüvitama.

Kostja esitas 22.11.2022 vastuhagi. Kostja palus jagada poolte ühisvara ning jätta kostjale

ilma hüvitise maksmise kohustuseta XX OÜ osalus ja X kinnistu, asendada hageja

tahteavaldused kinnistusraamatu kannete muutmiseks, samuti mõista hagejalt välja kostja

kasuks hageja lahusvaraks olevale X Y XX asuvale elamule (Y kinnistu) abielu ajal tehtud

kulutused 31 998 eurot ja viivis alates abielu lahutamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s

1 sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Alternatiivselt palus kostja lugeda 31 998 eurot

ühisvara hulka kuuluvaks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja sellest ½ osa, s.o 15 999

eurot, ja viivis alates abielu lahutamisest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni kohustuse

täitmiseni.

Kostja väitel osteti X kinnistu laenu taotlemise lihtsustamiseks hageja nimele, sest kostja ei

olnud sel ajal palgatööl. Kinnistu soetati 260 000 krooni eest ja 50% ulatuses ostuhinnast

võeti ühiselt laenu. Ettemaksu 12 000 krooni tegelikult ei tehtud, tegemist oli müüjapoolse

lisa-allahindlusega erastamistoiminguteks. Ülejäänud ostusumma, 120 000 krooni, mida

käendas kostja, tuli tasuda 2000. a augustis ja detsembris. Hageja kandis müüjale kostjalt

saadud raha ja lahusvarasse kuuluva raha (kostja tegeles enne abiellumist 1999.–2001. a-l

koos äripartneriga Saksamaalt autotarvikute impordiga ning andis müüdud kaupadest ja

transpordivahenditest laekunud sularaha hagejale) 03.08.2000. a 60 000 krooni ja detsembris

55 000 krooni. 13.06.2002 kandis kostja ema hageja kontole (laenumakseid tasuti hageja

kontolt) 250 000 krooni, mille arvelt tagastati pangale 112 000 krooni. Ülejäänud summa jäi

hageja kontole, millega olid kaetud kõik hageja kulutused kinnistu soetamiseks. X kinnistul

asuv elamu oli ehitusjärgus, seal tehti ulatuslikud ümberehitus- ja renoveerimistööd,

minimaalselt 600 000 krooni eest, mida samuti aitas finantseerida kostja ema. 2003.–2004. a-l

on emalt kostja arvele laekunud ca 900 000 krooni, mis valdavalt kasutati nimetatud töödeks.

Kuna kinnistu soetati kostja ja tema ema ehk kostja lahusvara arvelt ning hageja rahaliselt

kinnistu soetamisse ei panustanud, tuleb kinnistu jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsusest

ja hagejal puudub omandi kaotusel õigus hüvitisele.

Kostja on teinud oma lahusvara arvelt hageja lahusvaraks olevale Y kinnistule kulutusi 31

998 eurot ja tal on õigus nende hüvitamisele. Kostja soojustas elamut, paigaldas uued uksed ja

aknad, lasi ehitada uue küttesüsteemi, uue köögi koos sisustusega, lisaks paljud muud

siseviimistlustööd. Ulatuslikele renoveerimistöödele tehtud kulutused ületavad abikaasade

elutingimuste kohast mõistlikku tavapärast määra, nende kulutustega loodud väärtus kinnistu

parenduses eksisteerib ka praegu. Kui kohus tuvastab, et kulutused on tehtud ühisvara arvelt,

tuleb need arvata ühisvara koosseisu ja jagada. Juhul kui kohus peaks mõistma kostjalt hageja

kasuks välja hüvitise omandi kaotuse eest, tuleb poolte nõuded tasaarvestada kattuvas

ulatuses.

3. Hageja vaidles kostja vastuhagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole X kinnistu soetatud

kostja lahusvara arvelt. Kostja panustas teise osamakse tasumisse, kuid see oli poolte ühisvara

arvelt. Laenukohustus on võetud 03.04.2000 summas 25 580,90 eurot, kostja ema ülekanne

oli 15 977,91 eurot ja toimus 13.06.2002. Hageja on igakuiselt tasunud laenumakseid. Väär

on väide, et kostja ema on tasunud X kinnistu elamu ehituseks ca 900 000 krooni. Kostja ema

ülekanded kulusid XXXXXXX ja XXXXXXXXX kinnistutele. Seega ei esine alust kalduda

X kinnistu jagamisel poolte osade võrdsusest kõrvale kostja kasuks.

Kostja ei ole tõendanud tema poolt kulutuste tegemist Y kinnistule ning perekonnaseaduse

(PKS) § 16 ja § 17 kohaselt ei saaks neid kulutusi tagasi nõuda. Kulutused on tehtud aastatel

2012–2015 ehk kulutuste nõue on aegunud. Juhul kui kostja on panustanud Y kinnistule enda

vahendeid, on need teise kaasomaniku, V.P. (hageja ema) poolt hüvitatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 18.11.2024 otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt.

Maakohus andis G.X omandisse XX OÜ 100% osaluse ja mõistis G.X välja Y.P kasuks XX

OÜ jagamisel enamsaadu arvelt hüvitise 1250 eurot.

Maakohus andis G.X omandisse X kinnistu koos koduse vallasvaraga ja mõistis G.X välja

Y.P kasuks enamsaadud X kinnistu eest hüvitise 70 416,61 eurot. Väljamõistetud hüvitise

sissenõudmine G.X Y.P kasuks on eelduseks Y.P poolt X kinnistu omandamiseks vajalike

tahteavalduste andmiseks. Hüvitise tasumise tähtaeg on 90 päeva alates kohtulahendi

jõustumisest.

Juhul kui hüvitist tähtajaks ei tasuta, jagatakse X kinnistu kinnisasja müümisega avalikul

enampakkumisel järgmistel tingimustel: arvata müügist saadud vahenditest maha müügi

korraldamise kulud, ülejäänud raha jagada selliselt, et Y.P jääb 41% ja G.X 59% müügist

saadud rahast, enampakkumise korraldajaks määrata Y.P valitud Tartu piirkonna kohtutäitur.

Maakohus jättis rahuldamata Y.P nõuded lugeda ühisvara hulka X kinnistu kasutuseelised

alates 04.03.2019 ja mõista Y.P kasuks välja temale langev osa kasutuseelistest.

Maakohus jättis rahuldamata G.X nõude mõista Y.P välja Y.P lahusvaraks olevale Y

kinnistule G.X poolt abielu ajal tehtud kulutused 31 998 eurot või alternatiivselt 15 999 eurot

ja viivised.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmiti poolte abielu 04.05.2000 ja lahutati 04.03.2019.

Poolte varasuhe on varaühisus. Jagatavaks ühisvaraks on äriühing XX OÜ ning X kinnistu ja

nimetatud kinnistul asuv vallasvara.

Poolte vahel puudub vaidlus, et XX OÜ 100% osa jääb kostjale. Kohus arvestas selle

väärtuseks 2500 eurot ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 1250 eurot.

Vaidlus puudub ka selle üle, et X kinnistu koos koduse vallasvaraga tuleks jätta kostjale.

Mõlemad pooled paluvad kinnistu jagamisel kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest.

Riigikohtu praktika kohaselt saab alus lahusvara arvel tehtud panuse hüvitamiseks PKS § 34

lg 2 alusel või abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel

tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt seostatav

konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega.

X kinnistu 03.04.2000 ostu-müügi- ja pandilepingu kohaselt oli kinnistu ostuhind 260 000

krooni, millest 12 000 krooni oli hageja müüjatele tasunud enne tehingut ja 128 000 krooni

tasus hageja müüjale 03.04.2000 ülekandega.

Hageja seisukoht, et tema kasuks tuleb poolte võrdsusest kõrvale kalduda proportsiooniga

76,91%, jättes kostjale 23,09%, ei ole põhjendatud. 03.04.2000 ülekanne 128 000 krooni

toimus pangalaenu arvelt. Laenuleping sõlmiti 30.03.2000 summas 130 085,83 krooni

tähtajaga 30.03.2010 hageja, kostja ja panga vahel. Seega teenindati laenu ühisvara arvelt.

Seetõttu on põhjendatud lugeda hageja lahusvara arvelt tehtud panuseks 12 000 krooni

(766,94 eurot). Kostja väide, et 12 000 krooni tegelikult ei tasutud, on paljasõnaline.

Kostja väitel on kinnistu soetatud kostja lahusvara arvelt. Kostja käendas 120 000 krooni osas

kohustust müüja ees, kuid käendajaks olemisest ei saa tuletada kohustuse täitmist kostja poolt.

Tõendatud ei ole, et kostja viidatud sõiduk Volkswagen oleks kuulunud kostjale, et kostja

oleks selle võõrandanud ja tulu saanud. Transpordiameti tõendi järgi kuulus sõiduk K.K..

K.K. kinnitus seda eeldust ümber ei lükka. Seega on põhjendatud lugeda, et maksed 60 000

krooni tähtajaga 01.08.2000 ja 55 000 krooni tähtajaga 25.12.2000 tasuti ühisvarast. Kostja

tuludeklaratsioonidega aastate 2002, 2006, 2008, 2009, 2010 ja 2011 kohta on tõendatud, et

kostjal puudus sissetulek, millega oleks saanud rahastada X kinnistu soetamist ja tasuda

ehitustööde eest. 2000. a-l ei olnud kostjal tulu, mida deklareerida (deklaratsiooni ei pidanud

esitama, kui sissetulek ei ületanud maksuvaba piirmäära 12 000 krooni). Ka väljavõtted kostja

tööraamatutest ei tõenda, nagu oleks kostja üksi soetanud oma lahusvarast X kinnistu.

Kohus leidis, et kostja lahusvaraliseks panuseks tuleb lugeda kostja ema H. G.X-i 13.06.2002

ülekannet 250 000 krooni (15 977,91 eurot) hageja arvele. H. G.X-i kinnituskirjaga on

tõendatud, et ülekanne oli kingitus pojale eesmärgiga aidata poega tema laenu- ja

ehitustegevusega X. Seega ei olnud tegu kinkega hagejale. Asjaolu, et laenu teenindamiseks

kasutati hageja kontot, seletab raha kandmist hageja kontole. Seega on tegemist kostja

lahusvaraga PKS1995 § 15 lg 1 järgi. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kuna kinnistu soetati

2000. aastal ja H. G.X-i ülekanne tehti 13.06.2002, siis puudub seos X kinnistuga. Puudub

vaidlus, et kinnistu hoone remontimiseks tehti renoveerimistöid ja pooled võtsid lisalaenu.

Swedbank AS-ga on 30.03.2000 sõlmitud laenuleping laenulimiidiga 8314 eurot. 06.08.2001

anti laenusaaja kasutusse täiendavalt 6395,14 eurot ja 09.09.2004 täiendavalt 19 185,76 eurot.

Laenuleping lõpetati ennetähtaegselt 25.07.2005. Seetõttu on eluliselt usutav, et 2002. a-l ei

olnud X kinnistu renoveerimistööd veel lõppenud. Lahusvara panus on selgelt ja objektiivselt

seostatav X kinnistu parendamisega.

Kostja väitel tehti X elamus ulatuslikud ümberehitus- ja renoveerimistööd minimaalselt 600

000 krooni eest, mida finantseeriti kostja ema kaasabil, 2003.–2004. aastatel on emalt kostja

arvele laekunud ca 900 000 krooni, mis valdavalt kasutati nimetatud töödeks. Kohus leidis, et

nimetatud ülekanded ei ole selgelt ja objektiivselt seotud X kinnistu parendamisega. Kostja

tegeles kinnisvaraga ning renoveeris ka emale kuulunud XXXXXXX kinnistut ja samuti

XXXXXXXXX kinnistut. H. nimele on 16.09.2002 soetatud XXXXXXX tn X kinnistu, mis

võõrandati 02.02.2004. 23.02.2004 soetas kostja XXXXXXXXX tn X kinnisasja ja võõrandas

selle 12.05.2005. On eluliselt usutav, et H. G.X-i kantud summad on kasutatud XXXXXXX

ja XXXXXXXXX kinnisasjade ehitamiseks (müügi eesmärgil).

Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hagejale on pangalaen hüvitatud ja seetõttu pole hageja

ühisvara soetamisel kulusid kandnud. Isegi kui kostja teenis perioodil 2000–2001

ettevõtlustulu ning selle arvelt on osaliselt tasutud ostuhind, ei tähenda see, et tasumine oleks

toimunud kostja lahusvara arvelt. Swedbank AS-i perioodi väljavõttelt 10.09.2004–

18.11.2005 kohta nähtub, et kostja on teinud hagejale ülekandeid 375 000 krooni (23 966,86

eurot). Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1

järgi poolte ühisvaraks. Seetõttu ei saa käsitleda kostja poolt hagejale tehtud ülekandeid

lahusvara või hüvitisena.

Eksperdiarvamuse kohaselt on X kinnistu turuväärtus 188 000 eurot. Kohus tuvastas, et

kinnistu soetati 12 000 krooni (766,94 euro) ulatuses hageja lahusvara arvelt ja seda parendati

250 000 krooni (15 977,91 euro) ulatuses kostja lahusvara arvelt. Lähtudes Riigikohtu

juhistest 27.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-16 (p 31) tuleb kostjal kinnistu kostja

omandisse jätmisel hüvitada hagejale omandi kaotuse eest 70 416,61 eurot: 188 000 – 15

977,91 – 766,94 = 171 255,15 ÷ 2 = 85 627,58 – 15 977,91 + 766,94 = 70 416,61 eurot.

Hageja kasutuseeliste nõue seoses X kinnistuga ei ole põhjendatud.

Kostja Y kinnistule tehtud kulutuste hüvitamise nõue ei ole aegunud. PKS § 34 lg-tes 1 ja 2

on sätestatud eriregulatsioon käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete suhtes.

Riigikohtu praktika (30.10.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-21-6200, p 35) järgi on PKS § 34 lg 2

alusel esitatud nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 155 lg 1 mõttes

perekonnaõigusest tulenev nõue, mis aegub 30 aasta jooksul sissenõutavaks muutumisest.

Kohus leidis, et kostja kulutuste hüvitamise nõue on tõendamata. Kostja tõendid – aknad

Klaasmerk OÜ 383 eurot; uksed Juta&Kaido OÜ 2455 eurot ja paigaldus 300 eurot, kokku

2755 eurot; välisseinte ja katuse soojustamine Eesti Varaehitus OÜ 8000 + 1800, kokku 9800

eurot; köögimööbel Common Köögistuudio 4400 eurot; köögi, garderoobi ja pesuruumi

tehnilised tööd MR Vaader OÜ 3500 eurot; katlamaja ja saunapõranda demontaaž/lammutus/

viimistlus 3000 eurot; küttesüsteemi vahetus/paigaldus Küttemaailm/ Asu Timer OÜ 6759 +

843 + 558, kokku 8160 eurot; Eesti Varaehitus OÜ soojustus 5000 eurot – on

hinnapakkumised ja arved, millega ei ole tõendatud, kelle poolt ja millises ulatuses on

kulutusi tehtud või et kulutused oleksid tehtud kostja lahusvarast. Mõlemale abikaasale

laekunud rahalised vahendid moodustavad ühisvara.

Kulutuste õue ei kuuluks rahuldamisele ka juhul, kui lugeda kulutused tõendatuks ja tehtuks

ühisvara arvelt. Ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest tuleb eristada perekonna

ülalpidamiseks ja perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi PKS § 16 mõttes,

mille puhul PKS § 17 järgi eeldatakse, et abikaasal ei ole õigust neid tagasi nõuda. Y kinnistu

oli perekonna ühine eluase, mida kasutati igapäevaselt elukohana, kuivõrd lapsed käisid

Tartus koolis ja huviringides. Seetõttu on võimalikud kulutused tehtud kostja enda ja

perekonna, sh laste põhivajaduste (elukoht) katmiseks. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas

olukord, kus abielu ajal kokku lepitud ja toiminud elukorraldus hinnatakse pärast abielu

lõppemist ümber ning asutakse teiselt abikaasalt nõudma vabatahtlikult rohkem panustatud

vahendite hüvitamist.

Kohus leidis, et kui kostja ei ole otsuse täitmise tähtaja jooksul hüvitist tasunud, toimub X

kinnistu kaasomandi lõpetamine hageja taotletud alternatiivsel viisil, st avalikul

enampakkumisel müügiga. Arvestades kummagi poole lahusvarast tehtud panuseid, kuulub

tulemist pärast enampakkumise kulude mahaarvamist hagejale 41% ja kostjale 59%.

Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, leides, et asjas ei nähtu mõistlikke põhjusi,

miks tuleks kulud jagada erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg-s 1

sätestatust.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. G.X esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18.11.2024 otsuse

tühistamist osaliselt, s.o resolutsiooni p-de 5, 7–8 ja 10 (temalt väljamõistetud hüvitise

suuruse, hüvitise tasumise tähtaja, X kinnistu avalikul enampakkumisel müümise ja kulutuste

välja mõistmata jätmise) osas, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista välja

G.X Y.P kasuks ühisvaraks oleva X kinnistu jagamisel enamsaadu arvelt (proportsiooni

0,735% alusel) hüvitis 1383 eurot ja Y.P X G.X kasuks Y.P X lahusvaraks olevale Y

kinnistule G.X poolt abielu ajal tehtud kulutused 31 998 eurot või alternatiivselt 15 999 eurot

ja viivis ning tasaarvestada vastastikused nõuded.

Menetluskulud ringkonnakohtus palus G.X jätta poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on kohtuotsus vastuoluline. Kui kostja ei oleks saanud vahendeid oma lahusvaralisest

ettevõtlusest ja sõiduki müügist, ei oleks saanud X kinnistu ostuhinna makseid 60 000 krooni

tähtajaga 01.08.2000 ja 55 000 krooni tähtajaga 25.12.2000 teha. Ainult töötasudest ei oleks

selleks jätkunud. Seega on eluliselt usutav, et kostja äritegevusest laekus raha, mida ei

kajastatud ametlikult. Lisaks on ebaõigesti hinnatud K.K. kinnitust sõiduki kohta. Sõiduki

omandiõigus läheb üle tehinguga, liiklusregistri kanded on informatiivsed.

Kohus leidis, et kostja lahusvaraliseks panuseks tuleb lugeda kostja ema 13.06.2002 ülekannet

250 000 krooni hagejale. Samas ei kvalifitseeru arusaamatul põhjusel kinkeks või kostja

lahusvaraks kostja ema ülekanded kostjale ca 900 000 krooni.

Hageja laenuteenindamise kogukulu oli ca 37 000 eurot. Kostja ja tema ema on teinud

hagejale ülekandeid 40 000 eurot, lisaks teadmata summa sularaha. Abikaasade kontodel olev

raha on ühisvara, kuid see ei tähenda, et lahusvaralise päritoluga rahaga ei peaks arvestama.

Lisalaen 09.09.2004–25.07.2005. a 19 185 eurot oli lühiajaline lisafinantseering Ränikülla.

Kuna X kinnistu osteti ja parendati praktiliselt kogu ulatuses kostja lahusvara arvelt, siis saab

hageja osa olla 1383 eurot ehk 188 000 eurost 0,735% ja kostja osa 99,265%. Mõistetamatu

on kohtu käsitlus, kus tuvastatud poolte lahusvara 12 000 krooni moodustab 41% ja 250 000

krooni 59% ühisvarast;

2) jättis kohus kostja kulutuste hüvitamise nõude ebaõigesti täies ulatuses rahuldamata. PKS §

16 osundab igapäevastele varalistele panustele, mis on vajalikud perekonna ühise

majapidamise kulude katteks, mitte panustele, mis on tehtud kapitaalremondi käigus, mis

loovad väärtuse ning ületavad kaugelt abikaasade elutingimuste kohase ülalpidamise

mõistliku ja tavapärase määra. Isegi kui osad kulutused on hinnatavad PKS §-de 16 ja 17

järgsete kulutustena, siis kulutused suurematele kapitaalremonditöödele elavad üle poolte

abielusuhte ning kuuluvad hindamisele AÕS § 70 lg 6 ja § 75 lg 1 kontekstis. Kui tehtud tööd

on sedavõrd suuremahulised (nagu välisseinte, katuse, katlamaja ja saunapõrandate

ehitustööd, küttesüsteemi ehitus), et tõstavad oluliselt hageja lahusvara väärtust ning ületavad

kaugelt abikaasade suhte tavapärase ajalise määra, siis on hageja rikastunud ühisvara arvelt

(juhul kui ei ole tõendatud, et tegemist oli kostja lahusvaralise panusega). See ei ole kooskõlas

abikaasade võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kostja kulutused on tõendatud. Kohtu käsitlus PKS § 34 lg-st 1 ei ole kohane. PKS § 34 lg 1

sõnastab vara väärtuse hüvitamise, mitte kulutuste hüvitamise. Kohus pidi andma kostjale

võimaluse hinnata väärtuse juurdekasvu, mis on hageja lahusvarale ühiselt loodud. Kohus ei

selgitanud, et seda võinuks tõendada Y maja ekspertiisiga. Selgitamiskohustuse rikkumise

tõttu jäi osa ühisvara, mis on muutunud hageja lahusvara osaks, selgusetuks ja jagamata;

3) on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja pinnapealselt, leides, et kostjal puudus aastatel

2002, 2006, 2008, 2009, 2010 ja 2011 maksuvaba piirmäära 12 000 krooni ületav sissetulek.

Deklaratsioonidest nähtuvalt on laekunud brutosissetulekud vastavalt 91 725 krooni, 177 411

krooni, 215 200 krooni, 207 427 krooni, 222 234 krooni ja 13 780 eurot. Ebaõige on käsitlus,

et kostja kui erialaspetsialisti aastapalk ei ületanud 766 eurot ehk 64 eurot kuus.

4) on kohus jätnud tähelepanuta kostja tahteavalduse asendamise nõude.

6. Y.P esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 18.11.2024 otsuse

tühistamist osas, millega kohus rahuldas G.X vastuhagi, ning tühistatud osas uue otsuse

tegemist, millega anda G.X omandisse X kinnistu koos koduse vallasvaraga ja mõista G.X

välja Y.P kasuks X kinnistu jagamisel enamsaadu arvelt hüvitis 94 000 eurot, alternatiivselt –

kui ringkonnakohus nõustub osade võrdsusest kõrvale kaldumisega G.X kasuks, siis mõista

välja hüvitis 86 394,52 eurot.

Hüvitise sissenõudmine G.X on eelduseks Y.P poolt X kinnistu omandamiseks vajalike

tahteavalduste andmiseks. Juhul kui hüvitist tähtajaks – 90 päeva jooksul kohtulahendi

jõustumisest – ei tasuta, jagada X kinnistu kinnisasja müümisega avalikul enampakkumisel

järgmistel tingimustel: arvata kinnistu müügist saadud vahenditest maha müügi korraldamise

kulud ning ülejäänud raha jagada poolte vahel selliselt, et Y.P jääb 46% ja G.X 54%.

Enampakkumise korraldajaks palub Y.P määrata tema valitud Tartu piirkonna kohtutäitur

ning mõista G.X välja Y.P kasuks menetluskulud (ekspertiisi maksumus G.X langevas osas)

796,16 eurot.

Menetluskulud ringkonnakohtus palub Y.P jätta G.X kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) on maakohus ebaõigesti kaldunud kõrvale osade võrdsuse põhimõttest kostja kasuks.

Ühisvara tuleb jagada poolte võrdsuse põhimõttel. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et 250

000 krooni (15 977,91 eurot) tuleb lugeda kostja lahusvaraliseks panuseks X kinnistu

parendamisse. Kostja ei ole seda tõendanud. Arusaamatuks jääb, miks on maakohus jätnud

tähelepanuta hageja selgituse 31.08.2022 kohtuistungil, et kostja ema rahalised vahendid

kasutati mh kunstliku viljastamise raviks, mille tagajärjel said pooled ühised lapsed. Kostja ei

ole sellele vastu vaielnud. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et lisalaenud (06.08.2001 ja

09.09.2004) võeti X kinnistu parendamiseks, mistõttu võib oletada, et ka kostja ema

13.06.2002 ülekanne oli tehtud X kinnistu parendamiseks. Ei ole loogiline, et kinnistu vajas

veel kaks aastat pärast soetamist niivõrd suuremahulisi renoveerimistöid. Lisalaene ei

kasutatud X kinnistuga seonduvalt. Kostja emale kuulus sellel perioodil kaks kinnisasja, kus

kostja tegi ehitustöid. Ajaline mõõde (st lisalaenude võtmine, kostja ema ülekanded, kostja

parendustööd tema ema kinnistutel ning nende kinnistute müümine) näitab üheselt, et kostja

ema ülekannetel ei ole seost X kinnistu ostmise ega parendamisega.

Lisaks ei ole kostja ema ülekanne kostja lahusvara. Nõustuda ei saa seisukohaga, et tähendust

omab vaid kinkija tahteavaldus. Kinketehing eeldab tahteavalduste vahetamist ja reaalset

sooritust, kuivõrd kinke iseloomu tuvastamisel on määravaks nii subjektiivne tahe kui ka

objektiivne kingisaaja vara suurenemine. Kostja vara ei suurenenud ülekande tagajärjel.

Hageja ei teadnud, et temale tehtud soorituse näol soovitakse soodustada vaid kostjat. Hageja

oli teadmisel, et tegemist on mõlema abikaasa soodustamiseks mõeldud ülekandega

(viljatusravi). TsÜS § 75 lg 1 teise lause järgi, kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija

tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu

tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hagejal ega

keskmisel mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaama, et kostja ema soovib soodustada vaid

oma poega. Seega on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja aastakümneid hiljem

esitatud kinnistukirja pinnalt tuvastanud, et 13.06.2002 ülekande eesmärk oli kinge kostjale;

2) on kohus ebaõigesti arvutanud hagejale X kinnistu eest tasumisele kuuluva hüvitise. Kui

eeldada, et kostja lahusvara osa on 250 000 krooni ehk 15 977,91 eurot, oleks Riigikohtu

juhise järgi hüvitise arvutus järgmine: (188 000 – kostja lahusvara 15 977,91 – hageja

lahusvara 766,94) ÷ 2 = 85 627,58 eurot; et leida kummalegi poolele jääva hüvitise osa

suurus, tuleb liita nende lahusvara osa ehk hageja osa hüvitisest on 85 627,58 + 766,94 = 86

394,52 eurot ja kostja osa 85 627,58 + 15 977,91 = 101 605,49 eurot. Maakohus on aga kahel

korral lahutanud kostja lahusvara osa. Eeltoodust tulenevalt on kohus ekslikult leidnud ka, et

enampakkumisel kinnistu müügist laekunud vahendid tuleb jagada selliselt, et hagejale jääb

41% ja kostjale 59% laekunud vahenditest. Kui kinnistu väärtus on 188 000 eurot ja hageja

hüvitis 86 627,58 eurot, on hagejale kuuluv hüvitise proportsioon 46% ja kostjale kuuluv

54%;

3) tuleb ekspertiisikulud jätta mõlema poole kanda ja kostjalt hageja kasuks menetluskuluna

välja nõuda pool ekspertiisitasust (1538,32 eurost) ehk 769,16 eurot. Ühisvara jagamine on

mõlema poole huvides ja jagamise vältimatuks eelduseks on ühisvara väärtuse

väljaselgitamine.

7. Y.P vaidleb G.X apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt:

1) on kohus õigesti järeldanud, et maksed 60 000 krooni tähtajaga 01.08.2000 ja 55 000

krooni tähtajaga 25.12.2000 on tasutud ühisvara arvelt. Kostja väited on vastuolus tõenditega.

Eeldada tuleb, et omandikanne registris on õiguspärane. Isegi kui sõiduk oleks kuulunud ½

osas kostjale, ei ole kostja saanud 2001. a-l sõiduki müügist rahalisi vahendeid. Kostja ei ole

esitanud perioodil 1999–2001 tuludeklaratsioone, st tema tulu ei ületanud maksuvaba

piirmäära. Seega puudus kostjal perioodil 1999–2001 tulu, mida anda hagejale kinnistu

soetamiseks. Samuti on õige kohtu järeldus, et kostja ema ülekanded ca 900 000 krooni ei ole

kostja lahusvara, mida kasutati X kinnistul. Kostja ei vaidlusta, et ta renoveeris XXXXXXX

ja XXXXXXXXX kinnistuid;

2) on ekslik maakohtu ja kostja hüvitise arvutus, kus on teistkordselt lahutatud lahusvaraline

panus. Juhul kui ringkonnakohus peaks nõustuma, et kostja lahusvaraline panus on 62 000

eurot, oleks kostja osa 124 617 eurot ja hageja osa 63 383 eurot;

3) on maakohus õigesti jätnud kostja kulutuste hüvitamise nõude rahuldamata. Nõue ei ole

tõendatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks reaalselt mingeid kulusid kandnud.

Nõustuda ei saa kostja apellatsioonkaebuses esitatud käsitlusega, et välja tuleb selgitada

hagejale kuuluva Y kinnistu (kaasomandi osa) väärtuse juurdekasv, mis tuleb ühisvarasse

hüvitada. Lisaks on Y kinnistu teine kaasomanik (hageja ema V.P.) andnud kostjale rahalisi

vahendeid. Kostja on 20.06.2023 kinnitanud, et V.P. on kinnistul töid finantseerinud. Seega ei

saa kinnistu vara juurdekasv kajastada, milline oli poolte ühisvaraline panus vara väärtuses.

Kostja esmane nõue on suunatud sellele, et kostja on teinud hageja lahusvarale kulutusi oma

lahusvarast. Isegi kui kostja oleks teinud oma varakogumist varalise panuse perekonna ühise

eluaseme parendamiseks, tuli selline kohustus kostjale seadusest (PKS § 16 lg-test 1 ja 2).

Lisaks pole need kulutused hagejale kasulikud, kui need kulutused (parendatud kinnisasi) on

antud kostja ja tema alaealiste laste (tasuta) kasutusse. Maakohus on seega õigesti järeldanud,

et need kulutused poleks tulenevalt PKS §-st 17 hüvitatavad. Tegemist oli perekonnale

vajalike kulutustega ning olenemata nende väidetavast väärtusest ei saa kostja nõuda hagejalt

hüvitist;

4) on maakohus õigesti hinnanud tõendeid seonduvalt kostja sissetulekutega. Kostja on

Maksu- ja Tolliametis kajastanud oma sissetulekud. Tegemist on objektiivsete

dokumentaalsete tõenditega. 2000. a-l puudus kostjal tulu, mida deklareerida. Seega on väär

väide, nagu oleks ühisvara soetatud kostja rahalise panuse arvelt. Kostja on teeninud tulu alles

2002. a-l, 90 827 krooni, samas hageja tulu oli samal perioodil 125 875 krooni. Kostjal

puudus tulu ka 2003.–2004. a-l, mistõttu on väär väide, et kostja finantseeris 2003.–2004. a-l

X kinnistu ehitustöid. Ka on tõenditega ümber lükatud väide, nagu oleks kostja vahenditest

teostatud Y kinnistu ehitustöid 2012.–2015. a-l. Kostja ei ole 2012., 2013. ega 2014. a-l tulu

deklareerinud.

8. G.X vaidleb Y.P apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt on X kinnistu ost ja ehitustööd tasutud kostja lahusvara arvelt.

Ehitustööd summas 600 000 krooni on tõendatud kinnistu ekspertiisiaktiga. Kinnistu ostmisel

tasus kostja 50% ostuhinnast omalahusvarast, s.o abielueelse vara müügist saadud rahast, ja

50% kostja ema 13.06.2002 hagejale tehtud ülekande arvelt. Maakohus ei ole selgitanud, miks

muutus nimetatud vara abielludes ühisvaraks. Kohus on jätnud kostja selgitused ja asjaolud

tähelepanuta ega ole kostjale piisavalt selgitanud võimalusi tõendada lahusvaralist panust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale esitasid nii hageja kui kostja. Maakohtu otsust

ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus andis kostja ainuomandisse OÜ XX 100% osaluse

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja OÜ XX osaluse eest hüvitise 1250 eurot (maakohtu

otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3) ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude

lugeda ühisvara hulka X kinnistu kasutuseelised alates 04.03.2019 ning mõista kostjalt hageja

kasuks välja temale langev osa kasutuseelistest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 9). Selles

osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 alusel jõustunud ning ringkonnakohus TsMS §

651 lg 1 kohaselt selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada

osaliselt, s.o kostjalt hageja kasuks enamsaadud X kinnistu eest väljamõistetud hüvitise

suuruse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ja ekspertiisikulude hageja kanda jätmise osas

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 11).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks

enamsaadud X kinnistu eest välja hüvitise 94 000 eurot ja menetluskulude (ekspertiisikulude)

katteks 769,16 eurot.

Seoses kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse muutumisega tuleb muuta

maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 8.2 ja tuvastada, et X kinnistu müümisel avalikul

enampakkumisel tuleb saadud raha jagada proportsioonis 50% hagejale ja 50% kostjale.

Maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 tuleb täiendada ja kohustada hagejat andma

tahteavaldused X kinnistu kinnistusregistri II jaos tema suhtes omaniku kande kustutamiseks

ning kostja omanikuna sisse kandmiseks siis, kui kostja on tasunud hagejale hüvitise 94 000

eurot omandi kaotuse eest või kui hageja on sattunud hüvitise vastuvõtmisega viivitusse.

Maakohtu otsuse resolutsiooni p 7 tuleb lugeda p-ks 6 ja maakohtu otsuse resolutsiooni p 6

p-ks 7.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada täielikult ja kostja apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

11. Puudub vaidlus, et poolte abielu sõlmiti 04.05.2000 ning lahutati 04.03.2019. Samuti

puudub vaidlus, et X kinnistu kuulub ühisvara hulka ning kinnistu jagamisel jääb see kostja

omandisse. Pooled olid eri meelt aga selles, kui suures ulatuses ja kelle kasuks tuleks ühisvara

jagamisel võrduse põhimõttest kõrvale kalduda.

Maakohus märkis õigesti, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS järgi jagades

arvestada PKS1995 järgi abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese

omandati ja kõrvalekaldumise aluse tekkis enne 01.07.2010. Toetudes Riigikohtu praktikale

(vt Riigikohtu 19.06.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15677, p 18.3) märkis maakohus õigesti

ka seda, et alus abikaasade osade võrdsusest kõvalekaldumiseks PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel

saab tekkida üksnes olukorras, kus lahusvara arvel tehtud panus on selgelt ja objektiivselt

seostatav konkreetse ühisvarasse soetatud varaesemega. Eelkirjeldatud seost peab TsMS §

230 lg 1 kohaselt tõendama abikaasa, kes on esitanud nõude lahusvara arvel tehtud panuse

hüvitamiseks või taotleb PKS1995 § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest

kõrvalekaldumist. Eelkõige tuleb nõuet esitaval soovival abikaasal tõendada, et ta on

kasutanud oma lahusvara ühisvara omandamiseks või parendamiseks.

Maakohus leidis, et kostja lahusvaraliseks panuseks X kinnistu omandamiseks tuleb lugeda

kostja ema poolt 13.06.2002 tehtud 250 000 krooni suurust ülekannet hageja arvele.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja ema H. G.X-i 04.12.2023 kinnituskirjaga

tõendatud, et 13.06.2002 250 000 krooni suurune ülekanne hagejale oli tegelikult H. X.

kingitus oma pojale (kostjale).

Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

Riigikohus on 01.03.2017 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-145-16 asunud seisukohale, et

kinkelepingu põhitunnuseks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma,

kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks,

kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal

oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud oli

kinkeleping.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ema 13.06.2002 250 000 krooni suurune

ülekanne hagejale (I kd, tl 133) ei tõenda kostja ema tahet soodustada ainult oma poega.

Sellele, et tegemist oli kinkega, tugines kostja esmakordselt alles kohtumenetluses, esitades

enda ema 04.12.2023 kinnituskirja (I kd, tl 194), milles kostja ema kinnitas, et tegelikult ta

tahtis 13.06.2002 ülekandega soodustada oma poega (kostjat). Hageja vaidles kostja esitatud

kinnituskirjale vastu ning selgitas, et tegemist oli mõlema abikaasa soodustamiseks tehtud

ülekandega ja mõeldud poolte viljatusraviks. Rohkem tõendeid kostja 13.06.2002 ülekande

põhjendamiseks ei esitanud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda enam kui 20 aastat hiljem koostatud kinnituskiri seda, et

13.06.2002 tehtud ülekandega soovis H. G.X rikastada ainult oma poega. Hagejal ega temaga

sarnasel mõistlikul isikul ei saanud tekkida arusaama, et H. G.X-i tegelikuks tahteks oli

soodustada ainult oma poega. Kui kostja ema oleks soovinud soodustada ülekandega üksnes

kostjat, siis oli tal võimalus teha ülekanne otse kostja arveldusarvele. Ringkonnakohus

rõhutab veel sedagi, et kuigi kinnituskirja näol on tegemist kirjaliku tõendiga TsMS § 272 lg 2

tähenduses, on selle usaldusväärsus väiksem võrreldes tunnistaja ütlusega. Vaatamata hageja

vastuväitele ei ole kostja taotlenud H. G.X-i tunnistajana ülekuulamist.

Eelnevast järelduvalt ei ole kostja ema poolt hagejale 13.06.2002 tehtud 250 000 krooni (15

977,91) suuruse ülekande puhul tegemist kinkega kostjale ning seda ei saa lugeda kostja

lahusvaraliseks panuseks X kinnistu parendamisse. Ringkonnakohus nõustub siinkohal hageja

seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud ka seda, et vaidlusalusel 250 000 krooni suurusel

ülekandel oli üldse seos X kinnistu parendamisega (vt eelviidatud Riigikohtu 19.06.2024

otsus tsiviilasjas nr 2-17-15677, p 18.3).

X kinnistu turuväärtus on 188 000 eurot ning hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse

arvutamisel saab poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda 12 000 krooni (766,94 euro)

ulatuses. Hagejale väljamõistetava hüvitise arvutuskäik on järgmine: 188 000-766,94=187

233,06:2=93 616,54+766,94=94 383,47 eurot. Hageja on taotlenud apellatsioonkaebuses

hüvitise väljamõistmist 94 000 euro ulatuses ning ringkonnakohus lähtubki kostjalt hüvitise

väljamõistmisel nimetatud summast.

Juhul, kui kostja 90 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest hagejale väljamõistetud

hüvitist 94 000 eurot ei tasu, müüakse X kinnistu avalikul enampakkumisel. Pärast müügi

korraldamise kulude mahaarvamist tuleb müügist järelejäänud raha jagada proportsioonis

50% hagejale ja 50% kostjale.

11.09.2024 menetlusdokumendis (II kd, tl 138-140) täpsustas hageja oma seisukohti ning

kinnitas, et juhul, kui kostja ei tasu talle tähtaegselt X kinnistu eest hüvitist, tuleb X kinnistu

müüa avalikul enampakkumisel ning pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist jagada

ülejäänud raha poolte vahel võrdselt. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et üksnes

juhul, kui ringkonnakohus kaldub X kinnistu osas kõrvale osade võrdsusest (s.o mõlemale

poolele 94 000 eurot) 15 977,91 euro ulatuses, tuleb X kinnistu avalikul enampakkumisel

müügi korral pärast müügi korraldamise kulude mahaarvamist jagada ülejäänud raha poolte

vahel selliselt, et hagejale jääb 46% ja kostjale 56%.

12. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja

põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Vastavalt TsMS § 164 lg-s 2 sätestatule

võib kohus jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on

abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu

hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi vajadusi.

Maakohus leidis, et ei esine mõistlikke põhjusi, miks tuleks menetluskulud jagada erinevalt

TsMS § 164 lg-s 1 sätestatust ning jättis seetõttu menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus arvates on maakohus jätnud tähelepanuta, et ekspertiisikulud 1538,32 eurot

X kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks tasus hageja. Tegemist on abielu varavahekorral

põhineva vaidlusega ning ekspertiis X kinnistu turuväärtuse kindlakstegemiseks on tehtud

mõlema poole huvides. Seetõttu tuleb ekspertiisikulude jaotusele kohaldada TsMS § 164 lg-t

2 ning jagada see kulu poolte vahel võrdsetes osades. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista pool hageja tasutud ekspertiisikuludest, s.o 769,16 eurot.

Muud menetluskulud on maakohus jätnud TsMS § 164 lg 1 alusel põhjendatult poolte endi

kanda.

13. Riigikohus on 22.03.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-18320 selgitanud, et kaasomanikul,

kes kaasomandi lõpetamise hagi rahuldamise korral jääks oma kaasomandi osast ilma, on

õigus keelduda VÕS § 110 lg 5 alusel kaasomandi lõpetamiseks vajalike tahteavalduste

andmisest seni, kui talle hüvitatakse tema kaasomandi osa õiglane väärtus. Sellise vastuväite

esitamise korral ei jäta kohus haginõuet rahuldamata, vaid teeb VÕS § 110 lg 5 järgi otsuse,

millega kaasomanikku kohustatakse andma kaasomandi lõpetamiseks vajalikud

tahteavaldused üksnes juhul, kui kaasomandi lõpetamist nõudev kaasomanik on oma hüvitise

maksmise kohustuse täitnud või kaasomanik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.

Kui kaasomandi esemeks on kinnisasi, kohustatakse sellisel juhul kohtuotsuse resolutsioonis

kaasomandi osa kaotavat kaasomanikku kinnistusraamatu omanikukande muutmise

nõusolekut andma ning kinnisasja valdust üle andma üksnes tingimuslikult, s.o juhul, kui

kaasomanikule samal ajal hüvitatakse tema kaasomandi osa väärtus. Sellise otsustuse

tegemine on ühtlasi otsuse täitmise viisi kindlaksmääramine TsMS § 445 lg 1 esimese lause

mõttes.

PKS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete

järgi.

Hageja on 11.09.2024 menetlusdokumendis (II kd, tl 138-140) eelviidatud Riigikohtu otsuses

märgitud seisukohale tuginenud ning nõustunud sellega, et kostja hüvitab talle enamsaadu

arvelt hüvitise 90 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kostja on taotlenud ühisvara

jagamisel X kinnistu enda omandisse jätmist ning hagejalt vastavate tahteavalduste andmise

kohustamist.

Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 6 üksnes märkinud, et kostjalt hageja kasuks hüvitise

sissenõudmine on eelduseks hageja poolt vajalike tahteavalduste andmiseks. Ringkonnakohus

leiab, et maakohtu otsuse p-i 6 resolutsioon ei ole piisav ning selle alusel ei saa teha

kinnistusraamatusse poolte soovitud kannet.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6 selliselt, et

hagejat tuleb kohustada andma tahteavaldused X kinnistu kinnistusregistri II jaos tema suhtes

omaniku kande kustutamiseks ning kostja omanikuna sisse kandmiseks siis, kui kostja on

tasunud hagejale hüvitise 94 000 eurot omandi kaotuse eest või kui hageja on sattunud

hüvitise vastuvõtmisega viivitusse. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 6

TsMS § 445 lg 1 alusel täiendada.

Kostja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

14. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus järgib maakohtu

otsuse põhjendusi ega korda neid kõiki oma otsuses (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks kostja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus

järgmist.

14.1. Asja materjalide kohaselt tasus hageja X kinnistu eest müüjale 01.08.2000 60 000

krooni ja 25.12.2000 55 000 krooni. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et

nimetatud raha oli tegelikult tema lahusvara, mille ta andis hagejale. Maakohus on õigesti

leidnud, et nimetatud maksed on tehtud poolte ühisvara arvelt. PKS1995 § 19 lg 1 kohaselt

loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Kostja ei ole tõendanud, et

eelmärgitud 60 000 krooni ja 55 000 krooni kuulusid tema lahusvara hulka ning esineks

PKS1995 § 19 lg 2 p-s 3 sätestatud alus kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

Maakohus on õigesti märkinud, et abikaasade pangakontodel olev raha on poolte ühisvara

sõltumata sellest, kumma abikaasa pangakontol raha on. Aastatel 2000-2001 teenisid

mõlemad abikaasad tulu ning ühisvara jagamisel ei ole tähendust sellel, palju konkreetselt üks

abikaasadest tulu teenis. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutus see

PKS1995 § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Kostja tuledeklaratsioone aastatel 2002, 2006, 2008,

2009, 2010 ja 2011 (I kd, tl 108-113) hindas maakohus seonduvalt X kinnistu eest tasumisega

2000 aastal ning leidis mh, et 2000 aastal ei olnud kostjal tulu, mida MTA-s deklareerida.

Kostja viited oma äritegevusele ja sellest saadud tulule (mida ametlikult ei saanud kajastada)

ei ole asjakohased. Maakohus tuvastas õigesti ka selle, et kostja ema 2003-2004 aastatel

ülekanded kostjale ca 900 000 krooni ulatuses ei ole seostatavad X kinnistu parandamisega.

Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et hageja osaks X kinnistust tuleks lugeda

0,735% ehk 1383 eurot.

14.2. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata kostja vastuhagis esitatud kulutuste

hüvitamise nõude ning apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei anna alust asuda

maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.

Vastuhagi põhjenduste kohaselt on kostja teinud hageja lahusvarale (Y kinnistu) kulutusi enda

lahusvara või alternatiivselt ühisvara arvelt kokku 31 998 euro ulatuses.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et kostja esitatud hinnapakkumised, tellimused,

kinnistuskirjad ja arved ei tõenda, kelle poolt ja millises ulatuses on kulutusi tehtud või et

maksed (I kd, tl 143, 148) oleks tehtud kostja lahusvarast. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

vastavate põhjendustega. Seega ei ole võimalik kostja nõuet rahuldada käsundita asjaajamise

ega alusetu rikastumise sätete järgi.

Maakohus on põhjendatult leidnud ka seda, et ühis- või lahusvara huvides tehtud kulutustest

tuleb eristada perekonna ülalpidamiseks ja perekonna vajaduste rahuldamiseks tehtavaid

kulutusi PKS § 16 mõttes, mille puhul eeldatakse PKS § 17 järgi, et abikaasal ei ole õigust

neid kulutusi tagasi nõuda (vt maakohtu otsuse p-d 59 ja 60).

Maakohus tuvastas, et Y kinnistu oli poolte ja nende laste ühine eluase. Samuti tugines

maakohus kostja poolt märgitule (I kd, tl 21 pöördel), et tehtud parendused oli hädavajalikud

seoses eelnenud amortiseerunud olukorrale ja need tehti hageja teadmisel. Kostja ei ole

tuginenud sellele, et ta oleks enne abielu lahutamist ja vastuhagi esitamist nõudnud hagejalt

kulutuste hüvitamist. Neid maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei ole kostja

apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Maakohus on PKS §-de 16 ja 17 sätteid õigesti

kohaldanud ning õige ei ole kostja seisukoht, et PKS §-de 16 ja 17 kohaldamisel ei saa

hinnata kulutusi, mis on omased suurematele kapitaalremonditöödele. Samas ei ole kostja ka

tõendanud Y kinnistul suuremahuliste kapitaalremonditööde tegemist. Nagu ringkonnakohus

eelnevalt märkis, ei ole kostja tõendanud kulutuste tegemist lahusvara arvelt ning seetõttu ei

ole tähendust selle, kui suures ulatuses Y kinnistu väärtus väidetavalt kostja lahusvara arvel

suurenes.

15. Ringkonnakohus rahuldas hageja apellatsioonkaebuse täielikult ja kostja

apellatsioonkaebuse osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud ringkonnakohtus on

samuti põhjendatud jätta TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Praegusel juhul ei ole

pooled menetluses tuginenud asjaoludele, mis annaks alust asuda seisukohale, et

menetluskulude poolte enda kanda jätmine kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa vajadusi

(TsMS § 164 lg 2).

16. Kostja esitas vastuses hageja apellatsioonkaebusele (mida täpsustas 20.02.2025) taotluse

nõuda Swedbank AS-st välja hageja pangakonto väljavõte, millest on näha 02.08.2000,

11.12.2000 ja 18.06.2002 maksed. Kostja põhjendas taotluse mitteõigeaegset esitamist

sellega, et maakohus rikkus selgitamiskohustust ega selgitanud talle vastava taotluse esitamise

vajadust.

Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata.

Maakohtu 31.08.2022 istungi protokollist nähtub, et maakohus on selgitanud kostjale vajadust

tõendada X kinnistu ostmist kostja lahusvara arvelt. Seega on kostja taotlus esitatud

hilinenult.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg 4 alusel rahuldamata kostja 11.04.2025 taotluse

täiendavate tõendite, s.o väljavõtte laenu tagastamise graafikust, väljavõtte laenu

tagasimaksmisest ja väljavõtte kinnistu hindamisest, vastu võtmisest, kuna need on esitatud

hilinenult ning kostja ei ole põhistanud nende mitteõigeaegset esitamist.

(allkirjastatud digitaalselt)