2-24-4957/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Nele Seping

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.05.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-4957

Kohtuasi

PLACET GROUP OÜ hagi iTransfer OÜ ja X vastu

võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.08.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

PLACET GROUP OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

18 053,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910),

lepinguline esindaja Eerika Erlach

Kostja I iTransfer OÜ (registrikood 16060116)

Kostja II X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.08.2024 otsus osas, millega maakohus jättis hagi

rahuldamata siinse otsuse tervikresolutsiooni punktis 4.2 nimetatud nõuete osas, ja

teha asjas uus otsus, millega hagi osaliselt rahuldada.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt iTransfer OÜ ja X

kanda.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

4.1. Hagi rahuldada osaliselt.

4.2. Mõista iTransfer OÜ-lt ja Xlt solidaarselt PLACET GROUP OÜ kasuks välja

põhivõlg 9065,17 eurot, intressid 310,75 eurot, leppetrahv 453,26 eurot,

sissenõudmiskulud 70 eurot, viivis ajavahemiku 12.01.2024–01.05.2025 eest

8630,04 eurot ning edasiulatuv viivis alates siinse kohtuotsuse tegemise

päevast (02.05.2025) põhivõla tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni

arvestusega 0,2% päevas, kuid mitte enam kui 9065,17 eurot.

2-24-4957

4.3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt iTransfer OÜ ja X

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. PLACET GROUP OÜ (hageja) esitas 26.03.2024 Harju Maakohtule iTransfer OÜ (kostja

I) ja X (kostja II) vastu hagi, milles hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks

välja põhivõla 9065,17 eurot, seisuga 26.03.2024 sissenõutavaks muutunud viivise 1359,78

eurot, intressid 487,26 eurot, leppetrahvi 453,26 eurot, sissenõudmiskulud 70 eurot ja viivise

alates 27.03.2024 põhivõla tasumata osalt kuni selle kohase tasumiseni arvestusega 0,2%

päevas, kuid mitte enam kui 9065,17 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 02.12.2022 hageja ja kostja I laenulepingu nr

ÄRI3883508 (laenuleping), mille alusel andis hageja kostjale I laenu 15 000 eurot. Laenu

väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu 750 eurot. Hageja ja kostja II sõlmisid

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu K-02122022

(käendusleping), märkides käendaja vastutuse maksimumsummaks 30 000 eurot.

Käenduslepingu kohaselt vastutab kostja II laenulepingust ja kõigist selle tulevikus

sõlmitavatest lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohase täitmise eest hageja ees

solidaarselt kostjaga I.

1.2. Kostja I tegi 10 osamakset, millest hageja luges tasutuks 5934,83 euro ulatuses

laenusumma, 2516,22 euro ulatuses intressid, 134,60 euro ulatuses viivise, 533,54 euro

ulatuses leppetrahvi ning 105 euro ulatuses sissenõudmiskulud. Hageja edastas korduvalt

võlateatisi. Kostjad ei likvideerinud tekkinud võlga ka täiendava tähtaja jooksul, millest

tulenevalt ütles hageja sõlmitud lepingu üles 12.01.2024.

Menetluse käik

2. Kostjad hagile ei vastanud.

3. Maakohus esitas 24.07.2024 hagejale kohtunõude, milles selgitas, et kuivõrd laenuleping

sõlmiti hageja poolt 02.12.2022 ning tegemist on tegevusluba omava finantseerimisasutusega,

mille põhitegevusala on äriregistri andmete kohaselt muu laenuandmine, oli laenuandja

kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks koguma ja säilitama

andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta. Maakohus

2-24-4957

palus hagejal esitada andmed, mis kinnitaksid, et võlausaldaja järgis vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja kuidas võlausaldaja hindas võlgniku krediidivõimelisust.

4. Hageja oli 30.07.2024 vastuses seisukohal, et kostja II puhul on tegemist

tarbijakäenduslepingu, mitte tarbijakrediidilepinguga, ning kinnitas, et tarbijakäenduslepingu

sätted on täidetud.

5. Maakohus esitas 12.08.2024 hagejale kohtunõude, milles selgitas, et võlausaldajal on

kohustus järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet sõltumata sellest, et tegemist on

tarbijakäenduslepinguga. Hageja leidis 19.08.2024 vastuses, et vastutustundliku laenamise

põhimõte kehtib ainult eraisikutele laenu andmisel, mitte äriühingutele.

Maakohtu otsus

6. Maakohus jättis 22.08.2024 otsusega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg-le

6 tuginedes hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6.1. Maakohus leidis, et kohtupraktikas ei ole välistatud ka väljaspool tarbijakrediidilepingut

laenuandja kohustust hinnata enne laenulepingu sõlmimist krediidisaaja maksevõimet

(TlnRnKo 27.06.2023, 2-21-133981, p-d 28–31). Jättes sisuliselt analüüsimata asjaolud

laenuandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise osas, võib selline

rikkumine kaasa tuua lõpptulemusena ebaõige kohtulahendi.

6.2. Hageja keeldus esitamast andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas.

Maakohus osundas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-le 3 ja leidis, et viidatud sätte

sõnastusest ei saa kuidagi teha järeldust, et vastutustundliku laenamise põhimõtet peab

jälgima vaid tarbijaga sõlmitud laenulepingute puhul.

6.3. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus seisukohale, et hagiavaldus ei ole õiguslikult

põhjendatud.

Apellatsioonkaebus

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda.

7.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid selle järgimise ja kohtule tõendamise kohustus

kehtib eelkõige tarbijatele laenu andmisel. Vastutustundliku laenamise põhimõte järgimise

regulatsioon ei ole imperatiivne, kui laenu väljastatakse äriühingutele.

7.2. Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendites toodud seisukohad ja viide KAS § 83 lg-le 3 on

asjakohatud, kuna need ei laiene krediidiandjatele, vaid kohalduvad krediidiasutustele. Kõik

maakohtu viidatud Riigikohtu lahendid käsitavad vaidluseid füüsiliste isikute ja pankade kui

krediidiasutuste vahel.

7.3. Hageja ei ole krediidiasutus, vaid krediidiandja, mille tegevust reguleerib eriseadusena

krediidiandjate ja vahendajate seadus (KAVS). Krediidiasutuse iseloomulik tunnus on üldiselt

hoiuste kaasamine, mis ei ole lubatud hagejale. KAS § 83 lg 3 reguleerib selgelt ja

spetsiifiliselt krediidiasutuste sisemisi nõudeid laenudele ning ei saa ühelgi juhul laieneda

hagejale.

2-24-4957

7.4. Krediidiasutuste nõuete eristamise põhimõtet krediidiandja omadest kinnitab ka

Finantsinspektsiooni 21.03.2021 otsus, mille alusel hakati kohaldama Euroopa

Pangandusjärelevalve suuniste “Laenude väljastamise ja jälgimise kohta“ (mida kohaldatakse

määruse (EL) nr 575/2013 art 4 lg 1 p-s 3 nimetatud krediidiasutustele ja

investeerimisühingutele) teatud punkte ka krediidiandjatele. Kohaldamisele läksid vaid

tarbijakrediiti puudutavad suunise punktid.

7.5. Maakohtu poolt leitud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed on

juriidilise isikuga seoses justkui rangemad kui füüsilise isikuga seoses, kuna tarbija puhul ei

too rikkumine automaatselt kaasa kogu nõude rahuldamata jätmist, vaid väljamõistmisele

kuulub põhinõue ja seadusejärgne intress vastavalt VÕS § 94 lg-le 1. Rikkumise

tuvastamisele peaks järgnema nõude maksmapanemist välistav järeldus, s.o. juhul, kui kohtu

arvates on hageja rikkunud juriidilise isiku suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet (pole

vastupidist tõendanud), siis oleks kohus pidanud põhjendama, miks on hageja sellest

tulenevalt minetanud enda õiguse laenu põhiosa ja kõrvalnõuete väljamõistmiseks. Maakohus

seda ei selgitanud ning seoses sellega on kohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud

kohustust. Maakohus üksnes konstateeris, et kohtu arvates on hageja rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid ei põhistatud, miks laenu põhiosa väljamõistmise

nõue ja muud hageja nõuded jäävad rahuldamata.

7.6. Juriidiliste isikute puhul puudub praktika, et kohus peab ise kontrollima vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist. Ka kostjad pole vastavat väidet esitanud. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rakendamine on riiklik kaitse tarbijate suhtes, kes on antud tsiviilsuhetes

nõrgemaks pooleks. Majandus- ja kutsetegevuses toimetavad isikud võtavad äririske

iseseisvalt ning nad ei vaja riiklikku kaitset sarnaselt tarbijatega. Kuivõrd kostjad pole ise

nõudele vastuväiteid esitanud ja seadus ei näe ette täiendavate asjaolude ning tõendite

kogumist vaidlusaluses küsimuses, siis on maakohus enda tegevuses ja otsuses ületanud

TsMS § 5 lg-tes 1 ja 3 sätestatud piire tsiviilasja lahendamisel.

7.7. Riigikohus ei ole leidnud, et juriidilise isiku puhul kohalduks automaatselt VÕS § 14 lg 1

esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse

analüüs, vaid on toonitanud, et see võib olla tingimuslik, tulenevalt krediidi ulatusest,

tingimustest ja krediiditaotleja isikust. Krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja

hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja

kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Hageja ei soovi väita, et ta ei viinud laenu

eelsete läbirääkimiste käigus läbi laenusaaja krediidivõimekuse analüüsi, kuid leiab, et antud

asja lahendamisel ei oma tema kogutud andmed ja tehtud järeldused tähtsust.

Vastustajate seisukoht

8. Ringkonnakohus toimetas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse ja

apellatsioonkaebuse kätte kostjale I TsMS § 3111 lg 51 alusel ja kostjale II TsMS § 3141 lg 1

alusel. Kostjad apellatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt

rahuldada ja maakohtu otsus osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega

rahuldab hagi osaliselt. Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust. Juhindudes

2-24-4957

TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

10. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ebaõigesti seisukohale, et hagiavaldus ei ole

põhjendatud seetõttu, et hageja ei esitanud andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimise kohta. Siinses asjas ei ole hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu näol

tegemist tarbijakrediidilepinguga.

10.1. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagejale kui

krediidiandjale KAVS tähenduses ei kohaldu KAS § 83 lg 3. Küll aga tuleneb ka KAVS § 47

lg-st 4, §-st 50 lg-test 3 ja 4 krediidiandjale kohustus järgida suhetes tarbijaga

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Õigussuhetes, mis on sõlmitud laenuandja ja tarbijaks

mitteoleva krediidisaaja vahel, on professionaalsel laenuandjal VÕS § 14 lg 1 esimesest

lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (RKTKo 19.02.2014,

3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest

informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või

rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist

VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-136-12, p 25).

10.2. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo

28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18; RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd

tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele

lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4),

millest kõrvalekaldumine muudab lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) või selles sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) osas tühiseks, siis peab kohus ka ilma kostja

sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Kuna aga VÕS § 14 rikkumise

tagajärjeks ei ole mitte lepingu tühisus, vaid tekkida võiv kahju hüvitamise nõue, puudub

kohtul õigus asuda ilma kostja vastuväiteta selle kohustuse rikkumist sisustama ega

tuvastama. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude alusel. TsMS §

5 lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole

esitatu ümber lükata. Seega õigussuhetes, mille pooleks ei ole tarbija, tuleb krediidisaajal

VÕS § 14 tuleneva kohustuse rikkumisele tugineda ning rikkumine tõendada koos muude

VÕS § 115 alusel esitatava kahjunõude eeldustega. VÕS §-st 14 tulenev kohustus hinnata

laenutaotleja krediidivõimet ei ole samastatav vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise õiguslike tagajärgedega. Isegi kui laenuandja tegevus äriühingule laenu andes ei ole

kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõttega, ei tooks rikkumine kaasa laenulepingu

tühisust ega välista laenuandja nõuete maksmapanekut.

10.3. Kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed ei rakendu

tarbijakrediidi väliselt ja maakohus ei saanud omal algatusel kontrollida VÕS §-st 14

tulenevat laenuandja olulisest informatsioonist teavitamise kohustuse täitmist, ei saanud

kostjate vastuväidete puudumise korral jätta hagi maakohtu otsuses toodud põhjendustel

rahuldamata.

11. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud lahendis osutanud, et oluline on eristada

võimalikke laenuandja ja laenusaaja vahelisi ning laenuandja ja käendaja vahelisest suhtest

tekkida võivaid nõudeid. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus on

laenuandjal suhtes laenusaajaga, mitte käendajaga (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11).

Laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei

2-24-4957

kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes VÕS §-st 14 ja eelkõige juhul, kui

krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud talle käenduslepingu

sõlmimisel olulist informatsiooni võlgniku majandusliku seisundi kohta. Riigikohus on

asunud seisukohale, et hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse

rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest

(RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11). Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma

õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu

samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju

hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja

nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest

tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või

pettuse tõttu tühistada (RKTKo 18.02.2015, 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo 27.11.2012, 3-2-1-

136-12, p 24-25).

Siinses asjas ei ole esile toodud asjaolu, et käendaja oleks käenduslepingu tühistanud.

Käenduslepingu näol on tegemist VÕS § 143 lg 1 mõttes tarbijakäenduslepinguga, kuna

kostja käendajana on füüsiline isik. Käenduslepingus oli kokku lepitud käendaja vastutuse

rahaline maksimumsumma (30 000 eurot), mistõttu VÕS § 143 lg 2 alusel ei ole

käendusleping tühine.

Vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti käenduslepingu sõlmimisel, kuna käendaja ei

ole laenusaaja, kes peab laenukohustust jooksvalt täitma (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p

48).

12. Hageja on esitanud kostjate vastu hagi hageja ja kostja I vahel sõlmitud laenulepingu ning

hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu alusel.

13. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja)

rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (VÕS § 396 lg

1). Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees

vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest (VÕS § 142 lg 1). Kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Raha maksmise

aluseks olev kohustus võib tuleneda seadusest või lepingust. Kohustuse rikkumine on

võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas

täitmisega viivitamine (VÕS § 100). Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud

või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lg 1).

Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav (VÕS

§ 103 lg 1 ls 1).

14. Seega peab kohus kostja I vastu esitatud hagi lahendamiseks tuvastama, et poolte vahel oli

kehtiv leping, kohustus on muutunud sissenõutavaks, kostja I rikkus lepingut ja kostja I

vastutab lepingu rikkumise eest.

14.1. Ringkonnakohus tuvastab hagiavalduse ja esitatud tõendite alusel vaidluse lahendamise

jaoks järgmised olulised asjaolud.



Hageja ja kostja I sõlmisid 02.12.2022 laenulepingu nr ÄRI3883508, mille alusel

kohustus hageja andma kostjale I 15 000 eurot laenu, millest laenu väljamaksmisel

pidas hageja kinni lepingu sõlmimise tasu 750 eurot (dtl 16–22).



Laenulepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja

kostja II 02.12.2022 käenduslepingu nr K-02122022 (dtl 12–13).

2-24-4957



Lepingule lisatud laenu tagastamise ja intresside tasumise graafiku kohaselt kohustus

kostja I tagastama saadud laenu 19 osamaksena.



Lepinguga kokkulepitud krediidi kulukuse aastamäär oli 35,76% ja intressimäär

23,88% aastas.



Viivisemäär on hageja kehtivate üldtingimuste järgi juriidiliste isikutega sõlmitud

lepingute puhul 0,2% päevas.



Kostja I tegi laenulepingu katteks tagasimakseid järgmiselt: 16.01.2023 1010,53 eurot;

15.02.2023 1010,53 eurot; 16.03.2023 1010,53 eurot; 19.04.2023 1010,53 eurot;

20.04.2023 5,96 eurot; 31.05.2023 1070,09 eurot; 08.06.2023 1010,53 eurot;

04.09.2023 2728,68 eurot; 15.09.2023 186,41 eurot; 19.10.2023 180,40 eurot.



Hageja edastas kostjatele võlateatised (dtl 24–35) ja 19.12.2023 leppetrahvihoiatuse

(dtl 37).



Kostjad ei likvideerinud tekkinud võlga täiendava tähtaja jooksul, millest tulenevalt

ütles hageja 04.01.2024 avaldusega laenulepingu üles 12.01.2024 (dtl 39).

14.2. Arvestades hageja esitatud tõendeid, sh seda, et kostja I on 02.12.2022 laenulepingu nr

ÄRI3883508 alusel tagasimakseid teinud, loeb ringkonnakohus tõendatuks nii laenulepingu

sõlmimise kui ka selle, et kostja I on hagejalt krediiti saanud.

15. Lepingu alusel anti kostja I kasutusse 15 000 eurot. Lepingule lisatud laenusumma ja

intresside tasumise graafiku kohaselt kohustus kostja I tagastama saadud laenu 19

osamaksena. Laenu väljamaksmisel peeti laenusummast kinni lepingutasu 750 eurot. Hageja

luges eeltoodud maksete alusel tasutuks 5934,83 euro ulatuses laenusumma, 2516,22 euro

ulatuses intressid, 134,60 euro ulatuses viivise, 533,54 euro ulatuses leppetrahvi ning 105

euro ulatuses sissenõudmiskulud.

16. Kuivõrd kostja I ei täitnud pärast 19.10.2023 enam laenulepingut, edastas hageja

kostjatele korduvaid võlateatisi. Võlateatiste edastamisega kaasnes hagi kohaselt

sissenõudmiskulu vastavalt hageja kinnitatud hinnakirjale 35 eurot ning 22.12.2023 seisuga

on tasumata kokku 2 võlateatise eest 70 eurot (dtl 11, 30–35). Vastavalt lepingu p-le 8.4 on

laenuandjal õigus nõuda võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulu vastavalt laenuandja

hinnakirjale, kui laenusaaja ei täida lepingust tulenevaid kohustusi kohaselt ja sellest

tulenevalt saadab laenuandja laenusaajale kirjaliku teate lepingu rikkumise kohta.

17. Lisaks eeltoodule hoiatas hageja kostjaid 19.12.2023, et kooskõlas lepingu p-ga 8.7 on

hagejal õigus tagasimakse tasumisega viivitamisel enam kui 45 päeva nõuda leppetrahvi 5%

ulatuses tagastamata laenu põhiosalt (dtl 37). Kostjad ei tasunud tekkinud võlga, mistõttu

edastas hageja kostjatele 04.01.2024 leppetrahvi nõude ja ülesütlemise avalduse, andes

täiendava tähtaja võla ja leppetrahvi tasumiseks hiljemalt 11.01.2024 koos hoiatusega, et võla

ja leppetrahvi tasumata jätmisel loeb hageja laenulepingu ülesöelduks 12.01.2024 (dtl 39).

Kooskõlas laenulepingu p-ga 7.2.3 on võlausaldajal õigus leping erakorraliselt üles öelda mh

juhul, kui juriidilisest isikust laenusaaja on viivitanud leppetrahvi tasumisega enam kui 7

päeva. Kostjad ei likvideerinud tekkinud võlga ka täiendava tähtaja jooksul, millest tulenevalt

ütles hageja sõlmitud lepingu üles 12.01.2024.

17.1. Hageja on esitanud nõude arvestuse (dtl 120), millest saab järeldada, et hageja on

arvestanud tasutud maksed õigesti, v.a intressinõude 16,40 euro ulatuses. 19.04.2023 maksest

on hageja arvestanud 5,95 eurot viivise katteks, 20.04.2023 maksest 0,01 eurot viivise katteks,

31.05.2023 maksest 24,56 eurot viivise katteks ning 04.09.2023 maksest 104,08 eurot viivise

katteks. Samuti on hageja esitanud 23.05.2023 kostjale võlateatise, mistõttu on õigustatud

31.05.2023 maksest 35 euro mahaarvamine sissenõudekulude katteks. Võlateatised on hageja

2-24-4957

esitanud ka 25.07.2023 ja 22.08.2023, mistõttu on hageja õigesti arvestanud 04.09.2023

maksest 70 eurot sissenõudekulude katteks.

16.08.2023 on hageja esitanud

leppetrahvihoiatuse ning 29.08.2023 esitanud leppetrahvinõude 553,54 eurot. See on

arvestatud tasutuks 04.09.2023 maksega.

18. Hageja andis kostja I kasutusse laenu 15 000 eurot ja tehtud tagasimaksetest arvestas

hageja tasutuks 5934,83 eurot. Hageja nõue põhivõlgnevuse 9065,17 (15 000 – 5934,83) eurot

väljamõistmiseks on põhjendatud.

19. Hageja nõue intressi väljamõistmiseks on põhjendatud osaliselt.

19.1. Hageja on märkinud hagis, et hageja nõuab intressi 487,26 eurot (novembrikuu

intressimakse 186,41 eurot, detsembrikuu intressimakse 164 eurot, intressid ülesütlemiseni

136,85 eurot (152,06 eurot ÷ 30p × 27p). Hageja esitatud arvestuse kohaselt on hageja

lugenud tasutud maksetest tasutuks intressi kuni 2023 oktoobrikuuni.

19.2. Lepingule lisatud maksegraafiku (dtl 21) kohaselt on aga 2023. novembrikuu

intressimakse suuruseks 152,06 eurot, detsembrikuu makseks 130,07 eurot ning 2024.

jaanuarikuu intressimakse on 116,30 eurot. Hageja ütles laenulepingu üles 12.01.2024. Seega

on hageja 2024 jaanuari eest õigus intressi nõuda 45,02 euro ulatuses (116,30 eurot ÷ 31p ×

12p).

19.3. Hageja on arvestuses ka märkinud, et ta on 19.10.2023 maksest lugenud 180,40 eurot

tasutuks intressimakse katteks. Samas oli 2023 oktoobrikuu intressimakse suuruseks 164

eurot. Alates laenulepingu sõlmimisest on hageja arvestanud intressimaksete katteks kokku

2516,22 eurot. Kuni oktoobrikuuni (k.a) oli intresside kogusumma maksegraafiku kohaselt

2499,82 eurot. Seega on hageja intressimakseid lugenud tasutuks 16,40 eurot rohkem, kui oli

makse tegemise ajal sissenõutavaks muutunud intressimakseid. Ringkonnakohtu hinnangul

tuleb 19.10.2023 maksest 16,40 eurot arvestada novembrikuu intressi katteks. Seega on

hageja intressinõue põhjendatud 2023 novembri eest 135,66 eurot, detsembri eest 130,07

eurot ja 2024 jaanuari 45,02 eurot eest, kokku 310,75 eurot.

20. Kuivõrd hageja on kostjaga I sõlmitud laenulepingu erakorraliselt üles öelnud, on hageja

nõue kostja I vastu laenu tagastamiseks muutunud sissenõutavaks. Samuti on muutunud

sissenõutavaks hageja nõue laenulepingu järgse intressi (kuni ülesütlemiseni), leppetrahvi ja

sissenõudmiskulude saamiseks.

21. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem

intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. VÕS § 113 lg 1 regulatsioon ei ole imperatiivne, mistõttu võivad pooled kokku

leppida seaduslikust viivisemäärast kõrgemas viivisemääras. Riigikohus on asunud

seisukohale, et kõrge intress (viivis) iseenesest, isegi kui see on ebaproportsionaalne

laenusaaja suhtes, ei tingi veel tehingu tühisust heade kommete vastasuse tõttu ning hinnata

tuleb kõiki tehingu asjaolusid kompleksselt (RKTKo 22.10.2002, 3-2-1-108-02, p 12). Viivise

rakendamine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkuleppe

kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada. Hageja nõue tulenes äriühingute vahel

sõlmitud laenulepingust ning tehingu tühisuseks TsÜS § 86 lg 2 järgi on lisaks vajalik, et

esineksid subjektiivsed rasked asjaolud sellel tehingupoolel, kelle jaoks on tingimus

2-24-4957

ebasoodne, samuti et teine tehingupool nendest rasketest asjaoludest teadis või pidi teadma.

Selliseid asjaolusid asja materjalidest ei nähtu. Siinsel juhul on hageja ja kostja I 13.07.2023

laenulepingu p-s 8.1.2 kokku leppinud viivise määras 0,2 % nõuetekohaselt tasumata summalt

päevas (dtl 19). Riigikohus on sarnases olukorras leidnud, et viivisemäär (0,25% päevas) ei

ole nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud lepingu puhul

VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks (RKTKo 13.05.2020, 2-18-17536, p 17; RKTKo 30.04.2013,

3-2-1-5-13, p-d 48−49). Ringkonnakohus leiab, et ka siinsel juhul ei ole alust pidada

laenulepingus kokkulepitud viivisemäära tühiseks. Kostjad on ise oma kohustuste

mittetäitmisega tekitanud olukorra, kus hageja oli sunnitud laenulepingu erakorraliselt üles

ütlema. Seetõttu on õigustatud ka viivisenõue kui hageja lepingust ja seadusest tulenev

õiguskaitsevahend, mida hageja ei saanuks nõuda, kui kostjad oleksid tasunud lepingujärgseid

makseid vastavalt kokku lepitud maksegraafikule. Nõudes viivist 0,2% päevas, ei ole hageja

oma õigusi kuritarvitanud, käitunud vastuoluliselt ega käitunud eesmärgiga tekitada kahju

teisele lepingupoolele.

22. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja vastutab

käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse

rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju

hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest. Kostja II kui käendaja vastu käenduslepingust tuleneva nõude esitamine VÕS

§ 145 lg 1 mõttes eeldab, et hageja ja kostja II vahel on kehtiv käendusleping, hagejal

eksisteerib käenduslepinguga tagatud nõue ja käendaja on kohustatud põhivõlgniku kohustuse

täitma (RKTKo 22.11.2016, 3-2-1-119-16, p 14).

22.1. Ringkonnakohus loeb hageja dokumentaalsete tõendite järgi (dtl 11–15, laenulepingu

tagatiskokkulepe dtl 16, p 6). tuvastatuks, et kostja II sõlmis hagejaga 02.12.2022

käenduslepingu nr K-02122022 laenulepingust nr ÄRI3883508 tulenevate kohustuste täitmise

tagamiseks (dtl 12–15). Kuivõrd ringkonnakohus tuvastas eelnevalt, et hageja on kostjaga I

sõlmitud laenulepingu erakorraliselt üles öelnud, siis muutusid sellega sissenõutavaks ka

hageja nõuded kostja II vastu tulenevalt käenduslepingust. Käenduslepingu p 4 kohaselt

kohustus käendaja täitma laenulepingust ja selle lisadest tulenevad laenusaaja kohustused

laenuandjale, kui laenusaaja ei täida võetud kohustusi nõuetekohaselt (dtl 12). Kuna kostja I ei

ole oma kohustusi hageja ees täitnud, siis on täitmata kohustuste eest solidaarselt vastutav ka

kostja II. Käendaja vastutuse rahaliseks maksimumsummaks lepiti kokku 30 000 eurot (dtl

12). Asja materjalides ei ole asjaolusid, mis viitaks käenduslepingu vastuolule heade

kommetega. Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest

vastutamine (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 48).

23. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja võla kujunemist piisavalt selgitanud ning esitanud

oma nõuet kinnitavad tõendid. Kuna antud juhul ei ole kostjad oma lepingulisi kohustusi

nõuetekohaselt täitnud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt VÕS §-st 100. Nimelt

sätestab VÕS § 100, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Seega on hagejal VÕS §

108 lg 1 õigus nõuda kohustuse täitmist. Leppetrahvi nõudeõiguse annab laenulepingu p 8.7,

mille kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus

maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 65 lg 2 kohaselt

tekib solidaarkohustus, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist

võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu

alusel. VÕS § 103 lg 1 alusel tuleb eeldada, et kostjate poolne kohustuste rikkumine ei ole

vabandatav. Kostjad pole esitanud kohtule tõendeid, millest võiks järelduda kostjate või

2-24-4957

kolmanda isiku poolt võla tasumine hagejale vms asjaolu, mis annaks alust hageja nõude

rahuldamata jätta.

24. Eelnevalt ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolusid arvestades kuulub hagiavaldus

osaliselt rahuldamisele. Ringkonnakohus mõistab välja solidaarselt kostjatelt hageja kasuks

põhivõla 9065,17 eurot, intressid 310,75 eurot, leppetrahvi 453,26 eurot, sissenõudmiskulud

70 eurot ning siinse otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud lepingujärgse viivise.

Viivisekalkulaatori (www.viivisekalkulaator.ee) arvestuse kohaselt on ajavahemikus

12.01.2024–01.05.2025 viivitatud päevi 476, arvestatuna põhivõlalt 9065,17 eurot on

viiviseks 8630,04 eurot. Samuti nõuab kohus välja solidaarselt kostjatelt hageja kasuks viivise

määraga 0,2% päevas põhinõude (9065,17 eurot) tasumata osalt alates 02.05.2025 kuni

põhinõude täitmiseni, kuid viivis kokku mitte enam kui 9065,17 eurot. TsMS § 367 on

sätestatud, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,

mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb tühistada maakohtu otsus ka menetluskulude

jaotuse osas.

26. Ilma pärast kohtuotsuse tegemist jooksvalt arvestatavaid viivisenõudeid arvesse võtmata

esitas hageja nõude 18 705,73 euro saamiseks. Kohus rahuldas hageja nõude 18 529,22 euro

ulatuses (ja lisaks edasiulatuva viivise nõude). Seega rahuldas kohus kohtuotsuse tegemise aja

seisuga sissenõutavaks muutunud hageja nõude 99,06% ulatuses ja sellele lisandub

edasiulatuv viivis. Samas on hageja intressinõude osaline rahuldamine põhjustatud üksnes

hageja ekslikust intressi arvestamisest. Riigikohus on leidnud, et menetluskulude jaotusel saab

lähtuda TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 ka siis, kui hagi osaline rahuldamine on

põhjustatud nõude arvutuslikult erinevast käsitlusest ja hageja nõue põhilises osas

rahuldatakse (RKTKo 06.02.2013, 3-2-1-178-12, p 29).

27. Seega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1

alusel solidaarselt kostjate kanda.

28. Kuna maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, siis jätab ringkonnakohus ka

ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (TsMS § 174

lg-d 3–5; RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p-d 21-22). Menetluskulude rahalise suuruse

määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)