1-10-956/49 · 1-10-956/49 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-956 Kohtukoosseis

Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming

Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 14.november 2011, Tallinn Kriminaalasi

O.V süüdistuses KarS § 120, § 263 p 3, §319 lg 2, § 320 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 23. augusti 2011 aasta otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja A.Neiland Prokurör Ringkonnaprokurör Reena Nieländer Süüdistatav

O.V , ik: xxx, varem

kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud Kaitsja Vandeadvokaat Alar Neiland

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 23. augusti 2011 aasta otsus krminaalasjas nr 1-10-956 Kairi

2 O.V süüdistuses KarS § 120, § 263 p 3, § 319 lg 2 ja § 320 lg 2 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul

Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul.

SÜÜDISTUS:

1. O.V süüdistatakse selles, et tema alates 21. märtsist kuni 24. märtsini 2008.a,

kasutades kõnekaardinumbrit 58 34 76 33

, alates 25.märtsist 2008 kuni 28 märtsini 2008.a., kasutades kõnekaardinumbrit 51 93 51 03 ajavahemikul 12. aprillist kuni 13. , aprillini 2008.a, kasutades kõnekaardinumbrit 58 01 13 81 saatis korduvalt telefoni teel

tapmis- ja vägistamisähvardusi sisaldavaid tekstsõnumeid R T mobiiltelefonile xxxxxxxxxxx

Seoses sellega, et sõnumid sisaldasid endas selgelt väljendatud soovi R T tervist kahjustada ning seejuures väljendati ka kavandatavat tegu, tundis R T reaalset ohtu oma elu ja tervisele.

Oma tegevusega pani O.V toime tapmise ja tervisekahjustamisega ähvardamise,

kui on olnud alust karta ähvarduste täideviimist, so KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2. Samuti süüdistatakse O.V selles, et tema 13.04.2008.a ajavahemikul kell 23:01 kuni 23:05 saatis korduvalt, kasutades kõnekaarti 58 01 13 81 RT mobiiltelefonile

5232079 lõhkeseadeldise kasutamisega ähvardavaid tekstisõnumeid, nimelt:

- 13. aprill 2008.a kell 23:01:08; 23:04:27 ja kell 23:04:47 „HOMME

HOMMIKUL PLAHVATAB SU TÖÖL POMM!!! JA SA SURED SEAL!!! JA SEE POLE ÜLTSE NALI!!! LITS RLITS KAIRI!!!“

R T töökohta – xxxxx xxx xxx, xxxxxx - reageerisid 14.04.2008.a kell 09.23 päästeteenistus ja politsei, kuid lõhkeseadeldist ei leitud. Sellise tegevusega rikkus O.V avalikku korda, häirides üldsuse õigusrahu.

Samuti O.V 26.05.2008.a, kasutades kõnekaarti 57 40 78 89 saatis RxT , mobiiltelefonile xxxxxxxxx lõhkeseadeldise kasutamisega ähvardavaid tekstisõnumeid,

Oma sellise tegevusega pani O.V toime avaliku korra raske rikkumise lõhkeseadeldisega ähvardades, so KarS § 263 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3. Samuti süüdistatakse O.V selles, et tema edastas 25.03.2008.a Põhja

Politseiprefektuurile teadvalt valekaebuse, milles palus kriminaalmenetluse alustamist

seoses tema mobiiltelefonile nr xx xx xx xx ajavahemikul 20.03.2008.a kuni

24.03.2008.a laekunud ähvardava ja nilbe sisuga tekstisõnumitega, mis saabusid mobiiltelefoni numbrilt xxxxxxxxxxx. Oma avalduses märgib O.V , et kahtlustab

3

antud teos J Vt, olles teadlik, et J V ei ole antud kuritegu toime pannud. Avalduses toodud väidete kinnituseks esitas O.V menetlejale väljatrüki sõnumite tekstidega.

Samuti tema, 25.01.2010.a esitas Tallinnas, Kolde pst 65 asuva Kesklinna politseijaoskonna valveametnikule teadvalt valekaebuse, milles palus kriminaalmenetluse

alustamist seoses tema mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxxx 24.01.2010.a ajavahemikus kella 22.03-st kuni 22.26-ni laekunud 12 ähvardava sisuga tekstisõnumitega, mis olid

saadetud kõnekaardi numbrilt xxxxxxxxxxxx. Oma avalduses märgib O.V , et

kahtlustab antud teos J V´ut, olles teadlik, et J V ei ole antud kuritegu toime pannud. Avalduses toodud väidete kinnituseks esitas O.V menetlejale oma mobiiltelefonist käsitsi välja kirjutatud sõnumite tekstid. O.V saatis nimetatud 12 ähvardava sisuga sõnumit ise enda mobiiltelefonile nr xxxxxxxxxxx kasutades selleks kõnekaarti nr +372

5903 2615 ja kriminaalmenetluse käigus tuvastamata mobiiltelefoni, luues sellega kunstliku tõendi. Seega pani O.V toime KarS § 319 lg 2 ette nähtud kuriteo, so teadvalt vale kaebuse

esitamise kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, kui sellega on kaasnenud tõendite kunstlik loomine.

1.4. Samuti süüdistatakse O.V selles, et tema 07.04.2008.a Tallinnas, Pärnu mnt

11, Põhja Politseiprefektuuri kesklinna teenistuses kannatanuna ülekuulamisel andis

teadvalt valeütlusi selle kohta, et ajavahemikul 20.03.2008.a kuni 28.03.2008.a on

saadetud tema mobiiltelefonile korduvalt ähvardava ja nilbe tekstiga sõnumeid, kus lubatakse otseselt rünnata tema elu ja tervist. Samuti andis O.V ütlusi selle kohta,

et kahtlustab antud sõnumite saatmises J Vt ning esitas oma sõnade kinnituseks menetlejale väljatrükid sõnumite tekstidega.

14.04.2008.a Tallinnas, Pärnu mnt 11, Põhja Politseiprefektuuri kesklinna teenistuses

kannatanuna ülekuulamisel andis teadvalt valeütlusi selle kohta, et 12.04.2008.a ja

13.04.2008.a saadeti tema mobiiltelefonile tekstisõnumid, milles teda ähvardatakse

vägistada ja tappa. Samuti andis O.V ütlusi selle kohta, et kahtlustab antud

sõnumite saatmises J Vt ning esitas oma sõnade kinnituseks temale kuuluva mobiiltelefoni, milles olevatest sõnumitest tegi menetleja fotod.

09.05.2008.a Tallinnas, Pärnu mnt 11, Põhja Politseiprefektuuri kesklinna teenistuses

kannatanuna ülekuulamisel andis teadvalt valeütlusi selle kohta, et J V saadab talle jätkuvalt sõnumeid ning helistab talle, kuid keegi ei räägi. Samuti andis O.V ütlusi selle kohta, et Marika V on talle sõnumeid saatnud ning esitas oma sõnade kinnituseks menetlejale väljatrüki sõnumite tekstidega.

03.06.2008.a Tallinnas, Pärnu mnt 11, Põhja Politseiprefektuuri kesklinna teenistuses kannatanuna ülekuulamisel andis teadvalt valeütlusi selle kohta, et 26.05.2008.a saadeti

tema mobiiltelefonile mitu tekstisõnumit, mille saatjaks oli märgitud J V ning milles nõuti, et O.V võtaks politseist oma avalduse tagasi, muidu plahvatab tema kodus ja

tööl pomm. Oma sõnade kinnituseks esitas O.V menetlejale väljatrüki sõnumite tekstidega.

Kohtueelses menetluses tuvastati, et tegelikkuses ei ole O.V mobiiltelefonile ähvardava sisuga tekstisõnumeid saadetud O.V poolt nimetatud isikute poolt, vaid

nimetatud sõnumid saatis O.V enda mobiilile ise, kasutades selleks erinevaid mobiiltelefone ning SIM-kaarte.

4

Oma tegevusega pani O.V toime kannatanu poolt teadvalt vale ütluse andmise,

millega kaasnes tõendite kunstlik loomine, so KarS § 320 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2

. Maakohus tunnistas O.V süüdi KarS § 120 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta, KarS § 263 p. 3 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta 6 kuud, KarS § 319 lg 2 järgi

ja karistas vangistusega 6 kuud, KarS § 320 lg 2 järgi ja karistas vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõistis liitkaristuseks vangistuse 1 aasta 6 kuud. Kohaldas KarS § 73 lg 1 sätteid ja määras 3-aastase katseaja. KrMS § 3101 lg 1 alusel kohaldas kannatanu R T taotlusel O.V-le lähenemiskeelu R Tle tähtajaga 3 aastat: 1)O.V ei tohi läheneda R Tle lähemale kui 150 m,

2)O.V

ei tohi kontakteeruda R Tga mistahes sidekanali ja kommunikatsioonivahendi kaudu (telefoni, kirja, e-kirja, faksi, interneti teel).

APELLATSIOON:

3. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse O.V süüdimõistmises täies ulatuses. Leiab,

et kohus on otsuse tegemisel ja O.V süüdimõistmisel ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust. Taotleb O.V suhtes kohtuotsuse tühistamist ja O.V õigeksmõistmist.

Süüdimõistva maakohtu otsuse muutmata jätmise korral taotleb mõista O.V-le kergem karistus.

3.1. Süüdistuse osas KarS § 120 ja KarS § 263 p. 3 järgi.

Apellant ei vaidlusta asjaolu, et R Tle saadeti tapmise ja vägistamise ähvardustega sõnumeid, kuid R.Tle tapmise ja vägistamise ähvardamise ja pommiähvarduse tegemises O.V poolt puuduvad aga otsesed süütõendid. Süütõendite puudumisele on kohus ka viidanud tuginedes Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-8-10 selles, et ka

kaudsete tõendite pinnalt on võimalik tuvastada süsteemi loovaid faktoreid järelduste tegemiseks.

Samuti on kohtu poolt on tuvastamata inkrimineeritava kuriteo O.V poolt toimepanemise motiiv.

Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et J Vul puudus igasugune seotus R.Tle ja O.V-le ähvardava sisuga sõnumite saatmises. J.Vul oli kuriteo toimepanermise motiiv, O.V aga mitte.

Kaitsja toob ära O.V ütlused kohtus 14.06.2011,Ene O.V ütlused tunnistajana

kohtus 12.01.2011, K S ütlused tumnnistajana 03.06.2011, Ü P ütlused ja leiab, et nimetatud ütluste kohaselt oli J.Vul ähvarduste tegemise motiiv, motiiv puudus O.V.

Asjaolu, et RT ja J V teineteist ei tunne, ei välista ähvardavate sõnumite saatmise võimalikkust. Ähvardaja ei pruugi ennast identifitseerida.

5 Juhul kui J.Vu kahtlustus ähvarduste saatmises ei leia kinnitust, ei saaks see asjaolu olla arvestatav O.V süüstamisel.

Kaitsja leiab, et kohtu poolt viidatud telefoniaparaadi IMEI kood ja kõnekaartide

võimalik paiknemine ühes või teises tugijaamas ei saa olla tõendiks O.V poolt ähvadavate sõnumite saatmisel. IMEI kood ei identifitseeri telefoniaparaati teatavasti 100 %-lisel. Kõnekaardi võimalik

kõneaja järgse koha tuvastamine läbi arvukate tugijaamade Tallinnas sõltub võrgu

seisundist /võimalik ülekoormatus, levi tingimused/ konkreertses levialas. Tihti on kõnekaardi ühendus võimalik vaid naabertugijaamade kaudu. Süüdimõistmiseks ei piisa, et väidetavalt on kõne tehtud ühe tugijaama piirkonna raadiuses, kuna ka vastav ala on pindalalt suur.

Kohus märgib, et kõik süüdistuses nimetatud sõnumid, sealhulgas ka need, millede sisuks olid pommiähvardused, on stiililt, sõnade kasutuse ja ähvarduste sarnasuse poolest, ülesehituselt ja hulgaliste hüüumärkide kasutamise poolest sarnased, mistõttu võib väita, et kõik need sõnumid on saadetud ühe ja sama isiku poolt.

Sellise otsustuse saaks teha ekspert. Samas kui ähvardused oleksidki tehtud ühe isiku poolt, ei tõendaks see asjaolu O.V süüd.

Vaatamata süüdistusele karistusseadustiku eriosa 4 paragrahvi järgi seisneb sisuline süüdistus ühes tegevuses - ähvardavate sõnumite saatmises. Ei esine juhust, et isik oleks

varasemalt pannud toime teatud kuritegusid ja et nendes tegudes ilmneks teatud

tuvastatud skeem; arvestada tuleb O.V tervislikku seisundit (millele on kohus viidanud juba ka karistuse määramisel). Käesoleva kriminaalasja raames on 15.02.2011

tehtud O.V suhtes kohtupsühhiaatriline ja - psühholoogiline ekspertiis. Kaitsja esitades ekspertiisiakti sisu leiab, et selle kohaselt ei ole O.V käitumine selles mõttes tavapärane, et eeldada kuritegude toimepanemise võimalikku skeemi.

Kohus märgib, et kaudselt tõendab ähvarduste saatmist prokuröri Reena Nieländeri poolt kohtuistungil täiendavalt tõendina esitatud e-mail, mille teksti väljenduslaad ja kirjapilt sarnaneb 2008.aastal RTle saadetud sõnumitega. Kaitsja on seisukohal, et kõnesolevat ei saa kasutada tõendina ilma eksperthinnanguta ja seda eriti, arvestades O.V tervislikku seisundit.

KarS § 120 sätestab vastutuse kui on olnud alust karta ähvarduste täideviimist. Kohus

leidis, et kuna sõnumi saatja ei olnud teada, võis sõnumite saaja karta ähvarduste täideviimist. Kohtu otsus on siinjuures sisuliselt motiveerimata.

Kõik sõnumid on seksuaalse iseloomuga ja R T kui arsti teadmiste põhjal võiks pigem

eeldada, et tegemist oli sõnumisaatjast isikuga (ilmselt mehega), kes omab kompleksi oma meheliku võimekuse suhtes või seksuaalset kõrvalekallet, mis väljandub vajaduses saata nilbeid seksiteemalisi sõnumeid. Esitatud tekstide puhul peaks kujunema arusaam, et tegemist sõnumite saatmisel on

pigem haige inimesega, kui et reaalse tapmiseähvardusega. R.T võimalikku kartust pidanuks vähendama O.V poolt R.Tle ja K Sile antud selgitused.

6

Iseenesest oli küll kannatanule sõnumite saamine oluliselt ebameeldivusi põhjustav

arstieetika tasandil. Siiski kaitsja leiab, et kohus oleks pidanud motiveerima, millist sõbumit on arvatud reaalseks tapmise ähvarduseks.

3.2 Süüdistuse osas KarS § 319 lg 2 ja KarS § 320 lg 2 järgi jääb kaitsja apellatsiooni punktis 3.1 esitatud põhistuste juurde. Samas leiab, et kui O.V esitas koos avaldustega politseile oma mobiiltelefonist käsitsi välja kirjutatud sõnumite tekstid, luues sellega

kunstliku süütõendi KarS § 320 lg 2 järgi, ei oleks põhjust kõnesolevat tõendit süüdistuses KarS § 320 arvestada lõike 2 koosseisu kvalifitseeriva asjaoluna ja süüdistus peaks piirduma KarS § 320 lg 1 koosseisuga.

3.3 Mõistetud karistuse osas

Apellant leiab, et vangistust tuleks karistusena mõista ainult siis kui karistuse eesmärke ei

ole võimalk saavutada kergema karistusega. Kõikides süüdistustes oleks võimalikuks kergemaks karistuseks rahatrahv. O.V on varem kriminaalkorras karistamata. Inkrimineeritava kuriteo toimepanemisest on möödunud üle 3 aasta. Ei ole teada, et Magdaleena Haigla tegevus oleks ähvardustena sõnumite tagajärjel olnud

reaalaselt häiritud. Sõnumiteksti kohaselt pidi pomm plahvatama R.T kodus ja "ülehomme tööl".

O.V on töötanud lapsehoidjana juba õppides 7 klassis. Omab töökohta ja kindlat sissetulekut.

Samuti kaitsja leiab, et R.T taotlusel O.V-le lähenemiskeelu kohaldamine R.Tle tähtajaga 3 aastat ei ole põhjendatud, kuna kannatanu sõnul ei ole temal olnud O.V-ga

pärast ähvardavate sõnumite saamist mingisugust kontakti ja O.V ei ole kannatanu mingil viisil tülitanud. Formaalselt ei võimaldaks lähenemiskeeld O.V Magdaleena Haigla patsiendina külastamist.

Eeltoodu põhjal ja juhindudes KrMS §-dest 318 lg 1, 337 lg 1 p 4, 338 p 2, 340 lg 2 p 1

taotleb kaitsja Harju Maakohtu 23. augusti 2011. aasta otsuse, millega O.V

mõisteti süüdi KarS §-de 120, 263 p 3, 319 lg 2 ja 320 lg 2 järgi tühistamist ja uue otsusega O.V õigeksmõistmist.

Süüdimõistva kohtuotsuse tühistamata jätmise ja ka osalise õigeksmõistmise korral mõista O.V-le kergem karistus mittevabaduskaotusliku karistusena ja tühistada O.V-le RT suhtes kohaldatud lähenemiskeeld.

KANNATANU VASTUVÄITED:

4. Kannatanu on seisukohal, et otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonikaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Muuhulgas on täielikult põhjendatud kohaldatud lähenemiskeeld. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKNNAKOHTUS:

5. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni.

7 Kaitsja toetab apellatsiooni

Prokuröri arvamuse kohaselt on otsus põhjendatud ja seaduslik. Palub jätta Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

6. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalide, apellatsiooni väidetega ja ära

kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et

kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses

sisalduva põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohus on hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku

siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud,

miks ta süüdistatava O.V talle esitatud süüdistustes süüdi tunnistab ja karistab.

Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis

korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu

ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea

neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. Peatub vaid apellatsioonis esitatud peamistel väidetel.

6.1. Kaitsja poolt ei ole kahtluse alla seatud KarS § 120 ja KarS § 263 p 3 ettenähtud

süüdistuses äratoodud sündmuste toimumist, kuid leitakse, et kohtu järeldus nende kuritegude toimepanemises O.V poolt on tõendamata. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kohus on süüdistust kinnitava tõendina arvestanud kannatanu R.T ütlusi sellest, et 2008

aasta veebruaris hakati tema mobiilile helistama, kuid midagi ei räägitud. Seejärel hakkasid saabuma sõnumid, kus ähvardati teda vägistada ja tappa, sõnumite sisu oli väga

ebameeldiv ja hirmutav. Sõnumite saatjana oli märgitud J Vu nimi. J.V on temale tundmatu isik. Varem oli ta andnud oma numbri O.V-le, kes oli tema patsient ja kes

seejärel hakkas talle pidevalt helistama. Samuti teatati talle sõnumis töökohal pommiplahvatuses, mille tagajärjel ta sureb.

Pärast ähvardavate sõnumite saamist helistas oma mobiililt sõnumi saatnud numbrile, ühel korral ka abikaasa mobiililt ja mõlemal korral vastas talle O.V. Kaitsja ei ole kannatanu sellesisuliste ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud ning

kohtukolleegium leiab, et kohtu poolt O.V süü tuvastamisel kannatanu ütlustele tuginemine on kooskõlas seadusega.

8

KarS § 120 ettenähtud ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese tervis ning

kuriteoga kahjustatakse kannatanu vaimset heaolu, tekitades temas emotsionaalselt

kurnavat hirmutunnet. Antud süüdistuse puhul on oluliseks see, et ähvardamine moodustab KarS § 120 koosseisu, kui ähvarduse sisu ehk teadvustatav kahju on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine.

Kordamata siinjuures sõnumite sisu, need on maakohtu otsuses esitatud, on täielikult

tuvastatav, et tegemist oli oma sisult tapmise ja tervisekahjustuse tekitamise ähvardustega.

Kohus on loogiliselt ja jälgitavalt tulnud järeldusele, et kannatanu R.T, saades

sellesisulisi sõnumeid tundis hirmus ja kartis sõnumites väljendatud ähvarduste

täideviimist. Seda enam, et sõnumitest tulenes, et oldi teadlik ka R.T elukohast ja

töökohast. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ähvardamine oli kannatanu jaoks veenev.

Kaitsja on leidnud, et R.T kui arst oleks pidanud eeldama, et sõnumisaatja omab kompleksi oma meheliku võimekuse suhtes või seksuaalset kõrvalekallet. Oleks pidanud

järeldama, et sõnumisaatja on meesterahvas ja arstina poleks neid ähvardusi pidanud tõsiselt võtma. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Antud juhul pole kannatanu jaoks sõnumite saatmise veenvuse seisukohalt oluline sõnumite saatja sugu või tervislik seisund ega ka asjaolu, et R.T hambaarstina omab meditsiinilist haridust. Igal inimesel, olenemata haridustasemest või elukutsest, on õigus turvalisusele, heaolule ning normaalsele elule, mida süüdistuses äratoodud sõnumid kindlasti rikuvad.

Kaitsja poolt on apellatsioonis uuesti tõstatatud versioon J.Vu poolt sõnumite saatmisest. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on kohus jälgitavalt ja vahetult uuritud tõendite

kõrvutamisega põhistatult juba tuvastanud, et J. V, kes ei tundnud kannatanut, ei ole isikuks, kes on süüdistuses esitatud teod toime pannud. Kaitsja väide sellest, et pole tuvastatud O.V motiiv kuritegude toimepanemisel pole

antud juhul olulise tähtsusega kuna nagu on maakohus juba märkinud kuritegude toimepanemise motiiv ei kuulu inkrimineeritud kuritegude koosseisuliste asjaolude hulka ning kohtuotsuse tegemisel selle väljaselgitamise vajadus puudus.

Kannatanu ütlusele lisaks on kohus seaduslikult tuginenud kriminaalasjas kogutud ja

kohtuistungil vahetult uuritud kirjalikele materjalidele. Nii on kohus seaduslikult arvestanud R. T mobiiltelefoni vaatlusprotokollis fikseeritud teabega, mille kohaselt on selgelt tuvastatav number, millelt on sõnumid saadetud. Ähvardavate sõnumite saamist on kinnitanud ka tunnistaja K. S, kes on neid ise lugenud kannatanu telefonist.

Samuti on kohus seaduslikult arvestanud ühe O.V süüd kinnitava tõendina jälitustoiminguga saadava teabega mis on fikseeritud jälitusprotokollis koos lisadega / 1 kd. t.lk. 177-223/. Kaitsja poolt ei ole tõstatatud tõendi seaduslikkuse osas kahtlusi, ning kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et jälitusprotokollist saadav informatsioon ei tõenda

O.V poolt ähvardavate sõnumite saatmist. Maakohus on õigustatult leidnud, et

tuvastatud asjaolu, et kõnekaardid, milledelt saadeti tapmisega ja vägistamisega ähvardavaid sõnumeid asusid sõnumite saatmise ajal sama tugijaama levi piirkonnas, kus

9

asus O.V abonent, kinnistab kohtu siseveendumust, et sõnumite saatjaks oli just O.V.

6.2. KarS § 319 lg 2 ja § 320 lg 2 esitatud süüdistuste osas on maakohus tuvastanud, et O.V esitas kahel korral politseile valekaebuse ja korduvalt andis kannatanuna politseis teadvalt valeütlusi J Vu poolt kuritegude toimepanemistest. Kohus tuvastas, et tegelikult olid need kuriteod toime pannud O.Vse. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt on O.V teod õigesti kvalifitseeritud kuna mõlemal juhul kaasnes asjas tähtsust omada võivate tegelikke asjaolusid moonutavate tõendite menetlejale esitamine, nende kunstlik loomine.

6.3 Karistuse osas on kaitsja leidnud, et süüdistatavat on võimalik karistada

kergemaliigilise, rahalise karistusega. Maakohus on märkinud, et kõikide O.V-le

inkrimineeritud kuritegude toimepanemiste eest on tõepoolest ettenähtud ka rahaline

karistus, kuid on põhistatult leidnud, et O.V karistamine rahalise karistusega pole

kooskõlas seadusega ja seda arvestades juba toimepandud kuritegude raskust ja nende

arvu ning ohtlikkuse astet. Kohtukolleegium sellise järeldusega nõustub. Oluline

karistuse mõistmise juures on ka asjaolu, et kuigi O.V on töökoht ei ole tema igakuine sissetulek suur. Maakohus on seaduslikult O.V mõistetud karistusest KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi täielikult vabastanud.

Kooskõlas seadusega on küll kaitsja seisukoht, et karistusest tingimisi vabastamise

kohaldamine on võimalik ka rahalise karistusega karistatud süüdlase suhtes, kuid

kolleegiumi veendumuse kohaselt ei oleks selline karistamine kooskõlas toimepandud süü suurusega. Kohtukolleegium leiab, et nii mõistetud üksikkaristused kui ka mõistetud liitkaristus on seaduslikud, kooskõlas KarS § 56 ja 64 lg 1 ettenähtuga ning tühistamisele ei kuulu.

Samuti peab kolleegium vajalikuks märkida, et kohus on karistuse mõistmisel arvestanud

ka O.V tervisliku seisundiga. Antud juhul pole tuvastatav piiratud süüdivus kuna O.V võime aru saada tegude keelatusest või oma käitumist vastavalt sellel juhtida ei olnud piiratud olulisel määral. Kompleksekspertiisi aktis tuvastatud meditsiiniline tunnus,

orgaanilist tüüpi isiksushäire kerge orgaanilise ajukahjustuse baasil, ei nõrgendanud

oluliselt tema võimet tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellel

juhtida. Selleks annab tunnistust asjaolu, et O.V saatis ka endale sõnumeid, ehk

tegemist ei olnud impulsiivse käitumisega vaid läbimõeldud, plaanipärase tegevusega,

kusjuures plaanipärane oli ka J.Vu süüdistamine. Ähvardavate sõnumite keelatusest arusaamist kinnitab asjaolu, et ta pöördus politseisse, tehes kuriteoavalduse.

7. Lähenemiskeelu kohaldamise osas peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu

lahendis nr 3-1-1-59-10 sedastatule, et KrMS §-s 3101

sätestatud korras VÕS § 1055

alusel kohaldatava lähenemiskeelu näol on tegemist preventiivse deliktiõigusliku

kaitseabinõuga (abinõude kogumiga), mille eesmärk on tagada, et isik, kelle suhtes

lähenemiskeeldu kohaldatakse (lähenemiskeelu adressaat), ei rikuks tulevikus lähenemiskeeluga kaitstava isiku isikuõigusi.

10 Keelates lähenemiskeelu adressaadi füüsilise lähenemise kaitstavale isikule, peab kohus

määratlema lähenemiskeelu ruumilise ulatuse, s.o minimaalse lubatud vahemaa lähenemiskeelu adressaadi ja kaitstava isiku vahel. Lähenemiskeeld võib kaitstava isiku kõrval laieneda ka teatud paikadele, mis on kaitstava isikuga tihedalt seotud (nt isiku elu-, õppimis- või töökoht, tavapärane liikumistee vmt).

Samuti võib lähenemiskeeld lisaks füüsilise lähenemise keelule hõlmata ka muid

tingimusi, näiteks keeldu kaitstava isikuga suhelda (sh telefoni või muude sidekanalite vahendusel või kirja teel).

Kohtukolleegium leiab, et antud juhul on maakohus piisava selgusega põhistanud

lähenemiskeelu kohaldamise seaduslikkust ja on järginud selle kohaldamise ülaltoodud lahendis sedastatut.

Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatav apellatsioonikohtus märkis, et teda lähenemiskeelu kohaldamine kuigivõrd ei häiri.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23. augusti 2011 aasta otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JULIA KATŠKOVSKAJA