1-11-7681/15 · 1-11-7681/15 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. november 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-7681 (11230108871) Kohtukoosseis

Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika Aava ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kohtuistungi toimumise aeg ja koht Kea Lemming 8. november 2011, Tallinn, avalik kohtuistung Kriminaalasi E.Z-i (E.Z) süüdistuses KarS § 424 ja § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 2. juuli 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav E.Z, kaitsja Riine Lumiste Prokurör Maigi Simson Süüdistatav

E.Z , isikukood xxx, elukoht xxxxxxxxxx xx-xx, xxxxxxx, xxxxx Eesti Vabariigi kodanik, kesk-eriharidus, emakeel eesti keel, töökoht xxxxx xxxxx xx xxxxxxxx, varem kriminaalkorras karistatud: 1) 10.12.2001 Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 143 lg 2 p 1,

2 ja § 186 alusel mõisteti lõpliku karistusena tingimisi vabadusekaotus 1 aasta 6 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud; 2) 21.09.2005 Tallinna Linnakohtu poolt KarS § 424 alusel

mõisteti tingimisi vangistus 6 kuud katseajaga 1 aasta ja 6 kuud koos sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 11 kuuks;

3) 18.12.2006 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 ja § 329

alusel mõisteti rahaline karistus 25000 krooni koos sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 1 aastaks 6 kuuks (täitemenetlus lõpetati seoses aegumisega); 4) 06.11.2007 Harju Maakohtu poolt KarS § 215 lg 2 p 1, 3; § 329 ja § 424 alusel mõisteti vangistus 6 kuud koos sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmisega 2 aastaks (vabanes pärast karistuse kandmist 22.01.2008);

5) 07.01.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 424 ja § 329

alusel mõisteti vangistus 2 kuud, mis KarS § 69 alusel

2(6)

asendati 120 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 4 kuud ja lisaks võeti ära sõiduki juhtimise õigus 5 kuuks;

6) 15.04.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 329 alusel mõisteti vangistus 3 kuud ja 8 päeva, mis KarS § 69 alusel

asendati 196 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 1 aasta;

7) 30.07.2009 Harju Maakohtu poolt KarS § 329 alusel mõisteti vangistus 4 kuud (vabanes pärast karistuse kandmist 27.11.2009);

8) 28.03.2011 Pärnu Maakohtu poolt KarS § 424 alusel mõisteti rahaline karistus 297 päevamäära ehk 950,40 eurot

koos sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks (otsus jõustus 12.04.2011);

väärteokorras karistatud 4-l korral; kahtlustatavana kinnipidamine alates 30.06.2011. Kaitsja Vandeadvokaat Riine Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 2. juulil 2011 otsus E.Z-i suhtes jätta muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata.

2. Määruskaebus menetluskulude väljamõistmise osas jätta rahuldamata.

3. Mõista E.Z-ilt välja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamise eest määratud kaitsjale makstud tasu 57.53 (viiskümmend seitse) eurot ja 53 senti riigi tuludesse.

Kaitsjatasu tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Dandke Bank AS

Eesti filiaal, märkides viitenumbri 2800049748. Selgitusse märkida „E.Z 1-11- 7681, kaitsjatasu“.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 22. novembril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 2. juuli 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati E.Z süüdi KarS § 424 ja

§ 329 järgi ja karistati KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks loeti 30.06.2011. E.Z vahistati kohtusaalis.

E.Z-ilt mõisteti kohtuotsusega riigituludesse välja sundraha 208.52 eurot ja kaitsjatasu 143.82 eurot.

2. E.Z tunnistati süüdi selles, et tema juhtis 30.06.2011 kella 21.56 ajal Tallinnas, Keskuse

22 asuva maja juures mootorsõidukit Suzuki Baleno registreerimisnumbriga 753 SUZ, olles

joobeseisundis [alkoholijoove 1,14 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,04

3(6) mg/l)]. Sellise käitumisega rikkus E.Z liiklusseaduse § 20 lg 3 (peale 1. juulit 2011 kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 1) ja § 20 lg 3¹ p 1 (peale 1. juulit 2011 kehtivas liiklusseaduses § 69 lg 4 p 1) nõudeid;

samuti selles, et tema isikuna, keda on 28.03.2011 Pärnu Maakohtu 12.04.2011 jõustunud kohtuotsuse alusel karistatud KarS § 424 alusel rahalise karistusega 297 miinimumpäevamäära, so

summas 950,40 eurot koos mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 3 kuuks ning omades kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis uuesti 30.06.2011 kella 21.56

ajal Tallinnas, Keskuse 22 asuva maja juures mootorsõidukit Suzuki Baleno

registreerimisnumbriga 753 SUZ, olles isikuks, kellelt on sõiduki juhtimise õigus jõustunud kohtuotsusega ära võetud.

3. Maakohtu otsuse E.Z-ile mõistetud karistuse osas vaidlustasid apellatsioonides süüdistatav ja süüdistatava kaitsja, süüdistatav esitas ka määruskaebuse. Süüdistatava apellatsiooni kohaselt on kohus teinud talle karistuse määramisega ülekohut. Palub osaliselt vähendada reaalset vangistust ja kohaldada kas KarS § 69 või KarS § 74 sätteid. Palub

anda veel üks võimalus, lubades edaspidi käituda seaduskuuleka kodanikuna. Määruskaebuses

palub pikendada menetluskulude väljamõistmist 1 aasta võrra, kuna kaotas töökoha ja viibib vanglas.

Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada mõistetud karistuse osas ja teha uus otsus,

asendades mõistetud 8 kuulise reaalse vangistuse üldkasuliku tööga 480 tundi ja määrata selle

tegemise tähtajaks 2 aastat. Apellatsiooni motiivide kohaselt on E.Z võimalik karistada reaalsest vangistusest leebema karistusega, E.Z on töövõimeline, tema ülalpidamisel on 8-

aastane laps, süüdistatav on nõus talle mõistetud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga maksimaalse võimaliku tähtaja kestel.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonide rahuldamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega

ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub

alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. Oma seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

6. Kohtukolleegium rõhutab esmalt, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema

astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad

selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või

raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. E.Z-i süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, so arvestanud süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist ja lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest.

Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava

isikuga tema eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab

4(6) toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Ka

Riigikohus on otsustes nr 3-1-1-40-04 ja 3-1-1-99-06 rõhutanud, et seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut.

E.Z-i näol on tegemist isikuga, keda on varem kohtu poolt karistatud kokku 8-l korral.

Alates 2005 on teda eranditult (7 korral) karistatud kas mootorsõiduki joobes juhtimise või juhtimisõiguseta mootorsõiduki juhtimise eest. Seega ei ole tema poolt 30.06.2011 mootorsõiduki joobes juhtimine esmakordne ega ka juhuslik. Liiklussüütegude toimpanemise eest on E.Z varem karistatud nii rahalise karistusega, tingimisi vangistusega kui ka reaalse vangistusega. Talle mõistetud vangistused on kohus 2009 kahel korral asendanud KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga.

28.03.2011 otsusega karistati E.Z KarS § 424 alusel rahalise karistusega, andes talle

võimaluse asuda seaduskuulekale teele. Vaatamata sellele, juhtis E.Z isikuna, kellelt oli jõustunud kohtuotsuse alusel mootorsõiduki juhtimisõigus ära võetud 3 kuuks, uuesti 30.06.2011 mootorsõidukit joobeseisundis.

Seega ei ole varasemad karistused, sealhulgas vangistuse kandmine, mõjutanud E.Z õiguskuulekalt käituma, mistõttu kohus on karistanud teda põhjendatult reaalse vangistusega.

Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-99-06 p-s 19 märgitakse, et selleks, et hakata üldse vaagima, kas kohaldada isiku suhtes üldkasulikku tööd kui reaalse vangistuse vältimise viimast võimalust, peab kohtul olema esmalt kujunenud sisemine veendumus, et vabaduses viibides ei pane isik, kes on

varem mitmeid kordi analoogsete kuritegude toimepanemise eest karistatud, toime uusi

õigusrikkumisi ning suudab elada õiguskuulekat elu. KarS § 69 kohaldamiseks peavad esinema formaalsete eelduste kõrval obligatoorselt ka materiaalsed eeldused.

Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa pärast kriminaalasja materjalide ning apellatsioonidega tutvumist väita, et E.Z-i puhul esineksid asjaolud, mis oleksid käesoleval hetkel KarS § 69

kohaldamise eelduseks. Kuigi süüdlase puhul esinevad üldkasuliku töö kohaldamise formaalsed eeldused (talle on maakohtu poolt mõistetud vangistus alla kahe aasta), puuduvad aga üldkasuliku

töö kohaldamise materiaalsed eeldused, mida tuleb alati arvestada. Üldkasulik töö ei sobi

karistusena süüdlasele, keda on varem korduvalt samalaadsete kuritegude eest karistatud, sealhulgas reaalse vangistusega ning seda veel eriti olukorras, kus ta tarvitab alkoholi ja on oma käitumisega näidanud, et ta ei suuda kriminaalhoolduse all viibides kontrollnõudeid täita. Seetõttu

ei nõustu kohtukolleegium süüdistatava selgitusega, et KarS § 69 kohaldamisega kaasnevad

kohustused võivad mõjutada teda alkoholi tarvitamisest hoiduma. Varasematest kohtuotsustest

nähtub, et E.Z on iga kord tema poolt toime pandud kuritegu kahetsenud, kuid sellele vaatamata peagi jälle alkoholijoobes asunud juhtima mootorsõidukit.

Eeltoodud põhjendusel ei saa varem seitsmel korral samalaadse kuriteo eest karistatud E.Z-i

suhtes kujuneda veendumust, et ta suudab edaspidi õiguskuulekalt elada. Asendades mõistetud

vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks üldkasuliku töö reaalse täideviimise. Oma varasema käitumisega on E.Z

küll tõestanud, et ta suudab ÜKT-d teha, kuid paraku ei ole selline karistus talle

preventiivselt mõjunud ja ta on samaliigiliste kuritegude toimepanemist jätkanud. Arvestades süüdistatava isikuomadusi, on maakohus põhjendatult leidnud, et E.Z ei ole isikuks, kellele

mõistetud karistus kuuluks asendamisele ÜKT-ga. Kohtukolleegium nõustub täielikult selle maakohtu järeldusega.

Kohtukolleegium leiab sedagi, et E.Z-i suhtes ei ole otstarbekas ega võimalik kohaldada ka osalist või täielikku karistusest vabastamist, mida KarS § 74 alusel apellant taotleb. Samuti oleks

mõistetud vangistusest tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga, kuna E.Z-i poolt

5(6)

mootorsõiduki juhtimine joobes ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või esmakordselt.

Karistuse kandmisest osalist vabastamist kasutatakse nö šokivangistuse eesmärgil ja seda ennekõike isikute suhtes, keda ei ole varem reaalse vangistusega karistatud, et mõjutada selliselt isikut edaspidisele õiguskuulekale käitumisele. Nähtuvalt E.Z-i karistusregistrist (tl 41-45)

on tema suhtes juba eelnevalt kohaldatud karistusest tingimisi vabastamist, karistuse ÜKT-ga asendamist aga samuti rahalist karistust, kuid ükski nimetatud karistusviisidest ei ole E.Z-i

käitumist mõjutanud. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu järeldusega selles, et E.Z-i

suhtes on karistuse eesmärki võimalik saavutada üksnes reaalse vangistuse kohaldamisega ja maakohtu poolt mõistetud karistusega ei ole E.Z-ile tehtud liigset ülekohut nagu apellant ekslikult leiab. Arvestades KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo sanktsiooni, on E.Z-ile mõistetud vangistus siiski alla sanktsiooni keskmist määra.

7. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebus E.Z-ilt välja mõistetud menetluskulude tasumise tähtaja pikendamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus.

KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohtukolleegium jättis maakohtu süüdimõistava otsuse E.Z-i suhtes muutmata. KrMS § 424 näeb ette, et mõjuvate põhjuste olemasolu korral võib süüdimõistetu elukoha järgse

maakohtu täitmiskohtunik süüdimõistetu taotlusel oma määrusega ajatada kuni 1 aasta võrra

rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise

kindlaksmääratud tähtaegade kaupa. Sama kehtib menetluskulude kohta. Seega menetluskulude

ajatamine ringkonnakohtu pädevusse ei kuulu. Kui süüdistatav jätkuvalt leiab, et tal on mõjuv põhjus menetluskulude tasumise ajatamiseks, siis on tal õigus pöörduda vastavasisulise avaldusega elukohajärgse maakohtu täitmiskohtuniku poole.

8. Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi suuruse ja

riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks summas 57.53 eurot. Kohtukolleegium, pidades tasu suurust põhjendatuks ja mõistlikuks, aktsepteerib määratud kaitsja poolt taotluses esitatud õigusabi tasu suurust. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellele need on

tekkinud. Käesolevas asjas jättis kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata, seega tuleb apellatsioonimenetluses süüdistatava kaitse teostamise eest määratud kaitsjale makstud tasu 57.53 eurot süüdistatavalt välja mõista riigi tuludesse.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, on kohtukolleegium seisukohal, et Harju

Maakohtu 2. juuli 2011 otsus E.Z-i suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Urmas Reinola Meelika Aava Malle Preimer

6(6)