1-11-9390/12 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

Ärakiri K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.novembril 2011 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-11-9390 (08240102742) Kohtukoosseis Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk

Merike Erisalu juuresolekul, tõlk Inga Kaljus Kriminaalasi Maksim Zolotarevski süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi lühimenetluses

Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Sergei Travnikov

Süüdistatav Maksim Zolotarevski, isikukood 38902282263, kodakondsus määratlemata, keskharidus, emakeel- vene keel, xxx karistamata. Tõkend elukohast lahkumise keeld alates 21.01.2009

Kaitsja

Kannatanute lepinguline esindaja

Vandeadvokaat Sergei Politšev kokkuleppel

Viktor Romanov RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 238, 306, 309 lg 3, 310 lg 1, 311, 312, 313, 315 kohus

O t s u s t a s:

MAKSIM ZOLOTAREVSKI süüdi tunnistada KarS § 423 lg 1 järgi. Mõista karistuseks 1(üks) aasta 3 (kolm) kuud vangistust.

2 Vastavalt KrMS §-le 238 lg 2 vähendada Maksim Zolotarevskile mõistetud karistust ühe kolmandiku ehk 5(viie) kuu võrra. Kandmisele kuulub 10 (kümme) kuud vangistust.

KarS § 73 lg 1, 3 alusel mõistetud vangistust täitmisele mitte pöörata, kui Maksim Zolotarevski ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus alates 22.11.2011

KarS § 50 lg 1 alusel mõista Maksim Zolotarevskile lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1(üheks) aastaks. Lisakaristuse kandmise algus - kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.

Liiklusseaduse § 127 alusel on Maksim Zolotarevski kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Tõkend- elukohast lahkumise keeld- tühistada Maksim Zolotarevski suhtes kohtuotsuse jõustumisel.

Rahuldada kannatanute AxxxGxxxi ja Sxxx Jxxx tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 56578,30 eurot osaliselt, nimelt moraalse kahju hüvitamise osas summas 1500 (üks tuhat viissada) eurot. Jätta tsiviilhagi muus osas, varaline kahju summas 3809 eurot ja 2769,30 eurot ning mittevaraline kahju 48500 eurot, rahuldamata.

Välja mõista Maksim Zolotarevskilt tsiviilhagide katteks: 1500 (üks tuhat viissada) eurot Sxxx Jxxxa (elukoht xxx, abikaasa Axxx Gxxxi arveldusarve nr xxx kasuks.

Välja mõista Maksim Zolotarevskilt riigituludesse menetluskulud: 417,03 eurot sundraha.

Menetluskulud tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pank või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank või arveldusarvele Danske Bank AS Eesti filiaal 333416110002 viitenumber 2800049900. Maksekorraldused tuleb teostada oma nimelt, näidata ära kohtuotsuse number ja makse liik.

Menetluskulud: ekspertiiside tegemise eest 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 79, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 76, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 78,

3 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 77, 23.05.08) ja 3600 krooni (ekspertiisiakt LL-250-08/5011, 20.11.08) -jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 29.11.2011 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 22.11.2011 vahetult peale kohtuotsuse lõpposa väljakuulutamisest. Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 08.12.2011 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale.

Süüdistus Maksim Zolotarevski on antud kohtu alla ja süüdistatakse selles, et tema, 04.03.2008 kella 20.10 ajal xxx-xxx jättes arvesse võtmata oma sõiduoskusi muutuvate teeolude korral ja juhtides sõiduautot xxx registreerimismärgiga xxx, valimata tee- ja ilmastikuoludega sobivat sõidukiirust (valgustus puudus, sõidutee oli märg ja libe, sõidutee kattel oli kohev lahtine lumi) ning arvestamata muid liiklusolusid (seda, et vastutulevad ja möödasõitvad sõidukid võivad juhti pimestada), ei tulnud sõiduki juhtimisega toime. Selle tulemusel sõitis sõiduauto xxx vastassuunavööndisse, põrkas kokku vastutuleva sõidukiga xxx registreerimismärgiga xxx , mida juhtis AxxxGxxx, sõiduki xxx liikluskoridoris. Oma eelkirjeldatud tegevusega rikkus Maksim ZOLOTAREVSKI süüteo toimepanemise ajal kehtinud Liiklusseaduse § 47 lg 5 ning Liikluseeskirja § 123 nõudeid, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees; juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Need nõuded vastavavad 01.07.2011 jõustunud Liiklusseaduse (RT I 31.12.2010,3; 17.03.2011,1) § 50 lg 3 p 1, 2 sätestatule. Liiklusõnnetuse tagajärjel said vigastada

sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx Axxxi Gxxx ja tema kaassõitja Sxxx Jxxx. Eksperdi arvamuse kohaselt - isiku kohtuarstliku ekspertiisi 23.05.2008 akt nr 79 - esinesid Sxxx Jxxx järgmised kehavigastused: vasaku reieluu murd,

4 parema õlaliigese ja õlanuki–rangluuliigese nihestus, parema õlavarre tüsistunud lahtine haav koos kesknärvi, lihase-nahanärvi, küünarluunärvi, kaelaarteri rebendiga. Eksperdi arvates põhjustasid eelloetletud vigastused kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, s.t raske tervisekahjustuse Karistusseadustiku (edaspidi - KarS) § 118 p 1 mõttes. Vastavalt eksperdi arvamusele - isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt 23.05.2008 nr 76 - esinesid Axxx Gxxx järgmised kehavigastused: parema reieluu pöörlaid läbiv murd, diafüüsi hulgikillenenud murd (PILON tüüpi) ning parema põlvekedratipu murd, mis ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat (keskmiselt kuni 155 – 170 päeva), s.t raske kehalise haiguse KarS § 118 p 2, Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 81 p 1 ning Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" § 8 lg 2 p-des 1 ja 2 märgitu mõttes.

Sel moel pani Maksim ZOLOTAREVSKI toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, st kuriteo, mis on ettenähtud KarS § 422 lg 1 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kohtuistungil tunnistas süüdistatav end süüdi täielikult, ei vaidlustanud kuriteo toimepanemise asjaolusid, väljendas kannatanutele kaastunnet ega soovinud anda ütlusi.

Süüdistatava poolt kuriteo asjaolude omaksvõtt ei vabasta kohut kohustusest kontrollida ja tuvastada isiku vastutuse aluseks olevad asjaolud.

KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.

KrMS § 306 lg 1 kohaselt peab kohus muuhulgas lahendama järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süstatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3) kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises.

Süüdistatava teo omaksvõtu, kannatanute S. xxxlk 10-13) ja A. Gumenjuki (lk 15-18), samuti tunnistaja A. Kxxxa ütlustest (lk 20-22) nähtub, 04.03.2008 kella 20.00 tallinna-xxx. Kilomeetril oli nähtavus halb, pimeaeg, sadas lund,

5 teel oli kuulasjää, teepervedel oli lumi, maantee ei ole valgustatud. Süüdistatav sõitis kiirusega umbes 60-70 km/h. Tema juhistaaž oli 6 kuud. Mööda sõitis suur veok, mille tagant tõusis üles lumepilv. Süüdistatav kaldus teelt selle keskele, sõitis vastusuunavööndisse ja toimus kokkupõrge teise sõidukiga, milles olid kannatanud S. Jxxxja A. Guxxx. Nendes asjaoludes ei ole kohtuliku arutamise käigus tekkinud vaidlust. Sündmuskoht vaadeldud ei olnud, kuid süüdistatava, kannatanute ja tunnistaja ütlused leiavad kinnitust sündmuskohal tehtud fotodega (lk 28- 46).

S. Jxxx sai liiklusõnnetuses kehavigastused. S. Jexxx kohtuarstliku ekspertiisi aktist (lk 55-58) nähtub, et kannatanul esinesid liiklusõnnetuse tagajärjena vasaku reieluu murd, parema õlaliigese ja õlanuki–rangluuliigese nihestus, parema õlavarre tüsistunud lahtine haav koos kesknärvi, lihase- nahanärvi, küünarluunärvi, kaelaarteri rebendiga. Eksperdi arvates põhjustasid eelloetletud vigastused kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse. A. Gxxx sai liiklusõnnetuses kehavigastused. A. Gxxx kohtuarstliku ekspertiisi aktist (lk 60-62) nähtub, et kannatanul esinesid liiklusõnnetuse tagajärjena parema reieluu pöörlaid läbiv murd, diafüüsi hulgikillenenud murd (PILON tüüpi) ning parema põlvekedratipu murd. Eksperdi arvamuses ei ole loetletud kehavigastused eluohtlikud, kuid tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat.

Süüdistatava teo omaksvõtu ja kannatanute ja tunnistaja ütlused ühtivad liiklustehnilise ekspertiisi akti ( lk 72-75) järeldustega, et liiklusohtliku olukorra tekitas sõiduki xxx juht ehk M Zolotarevski. Eksperdi väitel, sõiduk xxxsattus esiosaga sõiduki VW liikumiskoridori s.t. xxx on liikunud külglibisemisega ehk juhitamatus olekus, sõiduk VW aga otsesuunas ehk juhitavas olekus. Tõenäoliselt kulges sõiduki VW liikumiskoridor tema pärisuunavööndis, kuid ei saa välistada tema suundumist kokkupõrke eelselt sõidutee keskele või isegi vastassuunavööndile. Ekspert rõhutab, et juhitamatus olekus sõiduki lohisemine sõiduteel on igal juhul liiklusohtliku olukorra tekitamine. Juhitavuse kaotuse põhjuseks on juhi kas tegevus või tegevusetus (välja arvatud sõiduki ootamatu rike).

Nimetatud tõenditega leiab kohus tõendatuks järgmiste faktiliste asjaolude esinemist: olles esmase juhtimisõigusega noor autojuht, kelle autojuhi staaž seisuga märts 2008 oli umbes 6 kuud, liikudes tiheda liiklusega xxx-xxx mnt xxx kilomeetril pimeajal, halva nähtavusega ilmal, tugeva lumesaju ajal, kiirusega umbes 60-70 km/h, ei valinud süüdistatav õiget sõidukiirust, mille tõttu kaldus vastassuunavööndile ja toimus kokkupõrge teise sõidukiga, mille autojuht A. Gxxx ja reisija S. Jexxxsaid kehavigastused. Süüdistatav ei järginud teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 47 lg 5 ja LE § 123, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis

6 arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees; juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Alates 01.70.2011 kehtestatud LS § 50 lg 3 p 2 ja 3 näeb ette samasuguse hoolsuskohustuse järgimist.

Vastutus liiklusnõuete rikkumise eest on ette nähtud KarS § 422 järgi (toimepandud tahtlusega) ja KarS § 423 järgi (ettevaatamatusest).

Mõlema paragrahvi alusel võib isikut kriminaalkorras karistada liiklusnõuete kas tahtlikult või ettevaatamatusest toimepanemise eest ainult siis, kui sellega on vähemalt ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud surm. Kannatanu S. Jegorova kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, et talle on põhjustatud liiklusõnnetuses eluohtlik tervisekahjustus. KarS § 118 p 1 kohaselt on tervisekahjustus, mis on eluohtlik, kuulub raske tervisekahjustuse hulka.

Kannatanu A. Guxxx kohtuarstliku ekspertiisist nähtub, et tavaliselt A. Gxxxl avastatud kehavigastused põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat. Ekspertiisi aktist ei nähtu, et A. Gumenjukile põhjustatud tervisekahjustus oleks raske. KarS § 118 p 2 kohaselt raske tervisekahjustus on ka selline, millega on põhjustatud raske kehaline haigus. Süüdistuses on viide, et kannatanu A. Gxxxi tervisekahjustus on raske Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 81 p 1 ning Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" § 8 lg 2 p- des 1 ja 2 märgitu mõttes. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 81 p 1 kohaselt on kehaline haigus raske, kui tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud. A. Gumenjukile oli tervisekahjustus tekitatud liiklusõnnetuses 04.08.2008. Seega, tema kehalise haiguse raskeks kvalifitseerimiseks peaks see kestma kuni 03.07 2008 ehk vähemalt 4 kuud. Meditsiiniline dokument, mis kinnitab kannatanu A. Gxxx tervisekahjustuse kulgemist, selle algust ja lõppu, on kriminaalasjasse esitatud lk 136-139 võõrkeeles käsitsi kirjutatud pealkirjata tundmatu dokument, mille puhul on kohtul alus arvata, et tegemist võib olla patsiendi tervisekaardiga. Dokumendist ei ole võimalik tuvastada, kes on patsient. Kohus rahuldub sellega, et arvestab lk 136-139 esitatud dokumenti kannatanu A. Gxxx tervisekaardist väljavõttena. LK 138 väljavõttest nähtub, et alates 25.06.2008 lubatakse patsient tööle ja haigusleht on kinni alates 25.06.2008. Väljavõttest ei nähtu, et ka pärast 25.06.2008 oleks

7 tervisekahjustus jätkuvalt aktuaalne ja patsient vajaks jätkuvat ravi. Väljavõttes on küll märgitud, et patsient käib karkude abil. Väljavõttes puudub arstlik seisukoht, et karkude kasutamine on tingitud jätkuvast tervisekahjustusest. Meditsiinilise dokumendi alusel kestis kannatanu A. Gxxxkehaline haigus alates 04.03.2008 kuni 24.06.2008 ehk 3 kuud 21 päev. Seega kannatanu A. Gxxxil avastatud tervisekahjustus ei kulgenud nagu tavaliselt - vähemalt 4 nädalat, vaid tema paranemine võttis tavalisest vähem aega - 3 kuud 21 päeva jooksul. Sellise kestusega tervisekahjustus ei ole Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 81 p 1 mõttes raske kehaline haigus. Samas on Riigikohtu praktikas, lahend 3-1-1-27-08, on omaks võetud seisukoht, et tervisekahjustuse tegelik kestus ei oma niivõrd määratlevat tähendust. Raske kehalise haigusega on tegemist ka siis, kui tervisekahjutusest on isik paranenud kasvõi 3 kuuga. Tsitaat lahendist, selle p 12:“ Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul. Kannatanu A. Gxxx tekitatud kehavigastused on eksperdi arvamuse kohaselt sellised, mille tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjutusega kestusega rohkem kui 4 nädalat. Süüdistuses on osutatud Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" § 8 lg 2 p-dele 1 ja 2, mille kohaselt kehaline haigus on raske, kui: 1) tervisekahjustus kestab vähemalt 4 kuud või 2) tervisekahjustusega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40%. 1.punkti kohta on kohus väljendanud oma seisukohta. Kriminaalasja materjalides ei ole andmeid, et kannatanu A. Gxxx esineb töövõimekaotus 40%. Seega on kannatanu A. Guxxx põhjustatud tervisekahjustus raske Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" § 8 lg 2 p 1 ja Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 81 p 1 mõttes.

Lähtudes ülaltoodust leiab kohus tõendatuks, et

süüdistatava kriminaalõiguslikult karistatava tegu seisnes selles, et 04.03.2008 kella 20.10 ajal xxx. km-l xxx jättes arvesse võtmata oma sõiduoskusi muutuvate teeolude korral ja juhtides sõiduautot xxx registreerimismärgiga xxx, valimata tee- ja ilmastikuoludega sobivat sõidukiirust (valgustus puudus, sõidutee oli märg ja libe, sõidutee kattel oli kohev lahtine lumi) ning arvestamata muid liiklusolusid (seda, et vastutulevad ja möödasõitvad sõidukid võivad juhti pimestada), ei tulnud sõiduki juhtimisega toime. Selle tulemusel sõitis sõiduauto xxx vastassuunavööndisse, põrkas kokku

8 vastutuleva sõidukiga xxx registreerimismärgiga 382 TGP , mida juhtis Axxx Gxxxk, sõiduki xxx liikluskoridoris. Oma eelkirjeldatud tegevusega rikkus Maksim ZOLOTAREVSKI süüteo toimepanemise ajal kehtinud Liiklusseaduse § 47 lg 5 ning Liikluseeskirja § 123 nõudeid, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees; juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Need nõuded vastavavad 01.07.2011 jõustunud Liiklusseaduse (RT I 31.12.2010,3; 17.03.2011,1) § 50 lg 3 p 1, 2 sätestatule. Liiklusõnnetuse tagajärjel said vigastada

sõiduauto xxx registreerimismärgiga xxx juht Axxx Gxxx ja sõitja Sxxx JxxxA. Vastavalt eksperdi arvamusele - isiku kohtuarstliku ekspertiisi akt 23.05.2008 nr 76 - esinesid Axxx Gxxx järgmised kehavigastused: parema reieluu pöörlaid läbiv murd, diafüüsi hulgikillenenud murd (PILON tüüpi) ning parema põlvekedratipu murd, mis ei ole eluohtlikud ning tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat (keskmiselt kuni 155 – 170 päeva), s.t raske kehalise haiguse KarS § 118 p 2, Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 81 p 1 ning Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" § 8 lg 2 p-des 1 märgitu mõttes. Eksperdi arvamuse kohaselt - isiku kohtuarstliku ekspertiisi 23.05.2008 akt nr 79 - esinesid Sxxx Jxxx järgmised kehavigastused: vasaku reieluu murd, parema õlaliigese ja õlanuki–rangluuliigese nihestus, parema õlavarre tüsistunud lahtine haav koos kesknärvi, lihase-nahanärvi, küünarluunärvi, kaelaarteri rebendiga. Eksperdi arvates põhjustasid eelloetletud vigastused kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse, s.t raske tervisekahjustuse Karistusseadustiku (edaspidi - KarS) § 118 p 1 mõttes.

Antud kriminaalasja raames kuulub lahendamisele õiguslik küsimus, kas süüdistatav rikkus liiklusnõudeid vähemalt kaudse tahtlusega või ettevaatmatusest. Sellest sõltub, kas tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 422 või 423 järgi. Kohus leiab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 423 lg 1 kui liiklusnõuete rikkumine, toimepandud ettevaatamatusest. Kohus lahendab püstitatud õigusliku küsimuse sellisel viisil, et kontrollib, kas süüdistatav on sõidukiiruse valimisel tegutsenud vähemalt kaudse tahtlusega rikkuda LS § 47 lg 5 tulenevat hoolsuskohustust. Kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei tegutsenud hoolsuskohustuse rikkumisel vähemalt kaudse tahtlusega, on alust arvata, et ta tegutses ettevaatamatusest.

9 Kohtupraktikas on nimetatud hoolsuskohustuse rikkumise esinemise puhul on jõutud ka seisukohale, et nimetatud hoolsuskohustust on võimalik rikkuda ka tahtlikult (3-1-1-27-08). Samas ebaõige kiiruse valimine ehk LS § 47 lg 5 ja LE § 123 ettenähtud hoolsuskohustuse rikkumine on kohtupraktikas kvalifitseeritud kui ettevaatamatusest rikkumine KarS § 423 järgi (3-1-1-106- 10).

KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kaudse tahtlusega teo toimepanemine tähendab mitte ainult seda et isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vaid ka saabuvate asjaoludega nõustub, möönab, kiidab heaks süütekoosseisu realiseerimise ohu, soostub sellega. Järelikult süüdistatavale süüksarvatud liiklusnõuete rikkumise tuvastamisel peab kohus tuvastama subjektiivse külje voluntatiivset momenti- kas isik möönis, et ta rikub LS § 47 lg 5, nimelt õige kiiruse valiku nõuet (kaudne tahtlus), või lootis vältida ebaõige kiiruse valikut (ettevaatamatus kergemeelsuse vormis). Kergemeelsuse tuvastamine või mittetuvastamine ei pea tulenema ainult süüdistatava paljasõnalistest ütlustest, et tal oli lootus süütekoosseisule vastava asjaolu mittesaabumisele. Sellele on viidatud Riigikohtu praktikas –3-1-1-128-06 16.04.2007 M. A. süüdistusasjas. Kuigi antud kaasus puudutab eluohtliku kehavigastuse tekitamist, on antud lahendis käsitletud kergemeelsuse ja kaudse tahtluse teemat ka üldises aspektis. Kohus peab vajalikuks esitada tsitaat: „9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-142-05 - RT III, 2006, 8, 70). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Iseäranis tuleb arvestada seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on subjektiivse külje intellektuaalne moment kokkulangev, st vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas kehavigastuse tekitamisel möönis teo toimepanija kannatanu surma saabumist enda tegevuse tulemina või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut). Otsuses nr 3-1-1-142-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures toonitanud, et isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning sellega sisimas ka nõustunud (p 23). Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge vältida.

10 10. Lootus, et selline tagajärg - konkreetne ja vahetu oht elule, mis on lähedal võimalikule surmale - ei saabu, peab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest nr 3-1-1-142-05 tulenevalt olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes.“

Esiteks kohus märgib, et ükski autojuht, kes sõidab oma sõidukiga halva ilmaolustiku juures, lumesajus, libedal teel, pimeduses, loomulikult ei soovi rikkuda liiklusnõudeid ega soostu rikkumisega, kuna see ohustab tunduvalt juba autojuhi ennast ja see oht on isegi esmajuhtimisõigusega juhile täiesti tajutav. Kohus leiab, et antud kriminaalasja faktiliste asjaolude kogumi pinnal oleks põhjendatud sedastada LS § 47 lg 5 nõude tahtlikku rikkumist juhul, kui süüdistatav oleks süüdistuses kirjeldatud tingimustes valinud kiiruse 90 km/h või selle lähedase, mis oleks formaalselt lubatud aga näidatud tingimustes riskantne liiklusohu loomise võimalikkuse vaatenurgast. Süüdistatava ütlustest lk 82 nähtub, et ebarahuldavates tingimustes valis ta kiiruse umbes 70 km/h. Seega on ta vähendanud lubatud kiirust ja kohandanud selle tingimustesse vähemalt 20 km/h võrra. Fotodest lk 29,31-32 nähtub, et teekate on lumest korralikult puhastatud ja teeääred ei ole lumerohked. Tuisku märke ei ole täheldatud. Korralike talverehvide olemasolul ja tehniliselt korras autoga ei pruugi kohtu arvates sellistes tingimustes sõitmine olema väga raskendatud, sellehulgas ka esmajuhtimisõigusega juhile. Arvestades süüdistatava sõiduoskusi pidi ta arvestama sellega, et ta on noor autojuht, maantee ei ole valgustatud, lumesaju, teele võib tekkida must jää. Kohus on arvamusel, et süüdistatav ei pea arvestama, et vastutulevad või samas sõiduvööndis sõitvad sõidukid jätavad oma kiiruse ilmatingimustesse kohandamata. Tal on õigus eeldada, et ülejäänud liiklejad samuti arvestavad sõidutingimustega, vähendades kiirust ja vältides ohtlikke manöövre (möödasõit ja ümberpõige). Kohandades oma kiirust 70 km/h lähedale on süüdistatav kohtu arvates teinud piisavalt, et tal oleks tekkinud põhjendatud lootus, et süüteokoosseisule vastav asjaolu, nimelt kiiruse ebaõige valimine, ei saabu. Kohus leiab, et tuginedes süüdistatava teo objektiivsele avaldumisele, et ole alust arvata, et ta nõustuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumisega ehk soostuks ebaõige kiiruse valimisega Süüdistatav vähendas kiirust lubatud kiirusest oluliselt, sõitis tehniliselt korrasoleva talverehvidega sõidukiga, ta ei sooritanud potentsiaalselt ohtlikke manöövreid, oli juhtimisel kaine. Arvestades oma sõiduoskusi, mis tulenevad tema ebapiisavast juhikogemisest, samuti seda, et

11 teekate on libe, lumesadu ja maantee ei ole valgustatud, pidas süüdistatav võimalikuks, et süüteokoosseisule vastav asjaolu, ebaõige kiiruse valimine, saabub, kuid kohtul ei ole alust jõuda järeldusele, et ta nõustuks, soostuks, sellega ja oleks süüteokooseisu realiseerimise ohu heaks kiitnud. Asjaolule, et tegelikult süüdistatav lootis süüteokoosseisule vastava asjaolu mittesaabumisele, nimelt sellele, et tema valitud kiirus on ikka õige ja põhjendatud, osutavad kohtu arvates teo toimepanemise asjaolud - süüdistatav vähendas kiirust lubatud kiirusest oluliselt, sõitis tehniliselt korrasoleva talverehvidega sõidukiga, ta ei sooritanud potentsiaalselt ohtlikke manöövreid (erinevalt suurest veokist, kes sellistes tingimustes sooritas möödasõidu manöövrit), oli juhtimisel kaine, ei rikkunud teadlikult ühtegi liiklusnõuetest tulenevat keeldu, tegemist ei olnud lumemöllase ilmaga, teekate oli lumest korralikult puhastatud. Kohus on arvamusel, et teatud roll selles, et süüdistatav kaotas juhitavuse, võib olla asjaolul, et süüdistatava sõiduautost sõitis mööda suur veok. Suure veoki poolt möödasõidul on tõesti praktikas tunda õhumasside nihutamist, mille tõttu tõuseb lumepilv, ja õhumasside nihutamisest tekkinud lumepilv või õhulaine mõjutavad sõiduauto juhitavust teel. Suure veoki sõitmist vahetult enne liiklusõnnetust kinnitas ka kannatanu A. Gumenjuk oma ütlustes (lk17). Ilmekas on ka asjaolu, et kannatanu pidas õigeks sõita samades ilmatingimustes kiirusega 80 km/h, tema juhistaaž on 30 aastat. Riigikohtu praktika kohaselt isiku lootus, et süüteokoosseisule vastav asjaolu, antud juhul kiiruse ebaõige valimine ei saabu, peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat arvestades adekvaatne. Kohus leiab, et võttes arvesse süüdistatava elukogemust (oli teo toimepanemise ajal 18-aastane) ja teo spetsiifikat (liiklusnõuete, antud juhul hoolsuskohustuse järgmine), oli süüdistatava lootus vältida liiklusnõuete rikkumist, antud juhul ebaõige kiiruse valimist, adekvaatne nii tema vanuse elukogemisele kui ka teole, mis seisnes mitte keelu vaid hoolsuskohustuse rikkumises.

Süüdistatava teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Isiku süü Kohus leiab, et M. Zolotarevski on talle esitatud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi arvestades KarS § 32 ja 33 sätestatut, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et süüdistatav ei olnud või ei ole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima või selline võime oleks oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes seoses kas vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega.

TSIVIILHAGI

12

Sxxx Jxxx ja A. Gxxxon esitanud süüdistatava vastu ühise tsiviilhagi tuginedes VÕS §-le 1043 ehk deliktiõigusest tulenevale vastutusele. Antud kriminaalasjas ei ole vaidlust, et kahel kannatanul on tuvastatud liiklusõnnetusega seoses kehavigastused ja mõlemal juhul on tegemist raske tervisekahjutusega. Ei ole vaidlust, et süüdistatav on põhjustanud liiklusohu ja liiklusõnnetuse. Ei ole vaidlust ka selles, et kannatanute raske tervisekahjustuse ja süüdistatava teo vahel on põhjuslik seos. Hagiavalduse kohaselt lk 172 esitatud tsiviilhagu summa on 59500 krooni ehk 3809 euro, mis on varaline kahju, ning 50000 euro on moraalne ehk mittevaraline kahju. Tsiviilhagi ei sisalda selle põhjendusi. Tõenditeks on mainitud pensionitunnistus S94695, teatis Narva kärkarist, väljavõte SEB pangast, palgateatis. Taotlusest, mis on sisu poolest tsiviilhagi täiendus, lk 199 nähtub, et S. Jexxx soovib suurendada tsiviilhagi 2769,30 eurot võrra, mis on saamata jäänud tulu. S. Jxxxavaldas, et tegelikult kindlustusselts maksab talle riigi keskmise palga tasemeni, kuid siiski vähem, kui oleks tema tegelik keskmine tulu. Kohtuistungil esitasid kannatanud järgmised tsiviilhagi puudutavad põhjendused. Mittevaraline kahju väljamõistmine oleks põhjendatud ja õiglane, sest raske tervisekahjustuse tõttu on mõlema kannatanu (kes moodustavad perekonda ja neil on ühine laps), elukvaliteet on halvenenud tunduvalt. Häiritud on abikaasade isiklik-vaheline elu, kuna S. Jxxx parem käsi ei ole senini paranenud. Häiritud ka S. Jxxx ja väikse lapse elulised suhted, sest ema ei saa olla talle täisväärtuslik hooldaja, partner mängus oma invaliidsuse tõttu. Tsiviilhagis esitatud varalise kahju summa kohta, 59500 krooni ehk 3809 eurot, avaldas kannatanu S. xxx et see on kahju hävitatud sõiduki eest. A. Gxxx selgitas, et ta võttis laenu 60000 krooni ja maksis selle eest veel intressi peaaegu 12000 krooni. Kohtuistungi lõpuks selgitas A. xxx et vähemalt 32000 krooni ei ole talle hüvitatud. Summa 27500 krooni ei osanud üks kannatanu esitada kohtule kahju suuruse puudutavaid põhjendusi. Samas esitas kohtuistungil S. Jexxx selgituse, mille kohaselt ta soovib, et süüdlase poolt oleks talle hüvitatud lapsehooldaja palkamisele tehtud kulud, selle kohta on tunnistajana ülekuulatud Mxxx, kelle väitel sai ta iga tööpäeva eest sularahas 175 krooni. Varem tsiviilhagi puudutavates materjalides ei ole selline taotlus kajastatud olnud. Kannatanute esindaja V. Rxxxv juhtis kohtu tähelepanu sellele, et mittevaralise kahju hüvitamine on põhjendatud, kuna kindlustusselts hüvitas küll kannatanutele valu ja kannatusi rahaliselt, seda aga liiklusõnnetuse ajasse puutuvalt. Kannatanud aga tunnevad moraalset valu toimunu pärast ka praegugi. Kindlustusselts hüvitas kannatanule hävinud sõiduki maksumuse küll, kuid selle jääkväärtus oli tegelikkusest madalamaks näidatud.

13 Süüdistatav ei tunnistanud tsiviilhagi. Süüdistatava arvamusel ei ole tsiviilhagi suuruse kohta esitatud dokumentaalseid tõendeid. Varalise kahju puhul ei ole võimalik hinnata tehtud kulude summa. Mittevaralise kahju kohta ei ole süüdistatav eraldi argumentatsiooni esitanud. Süüdistatava kaitsja on arvamusel, et saamata jäänud tulu puudutavas osas ei ole tsiviilhagi põhjendatud. Kindlustusselts hüvitab pidevalt kannatanu S. Jegorovale saamata palga keskmiseni. Kannatanud eksivad kui lähtuvad arvutamisel brutosissetulekust, seaduse alusel tuleb lähtuda netosissetulekust. Mittevaralise kahju kohta on kaitsja seisukohal, et kindlustusselts on mittevaralise kahju mõlemale kannatanule hüvitanud. Kaitsja ei välista, et mittevaralise kahju kohta võis ka nõustuda nõudega, kui nõude suurus oleks mõistlik ja tugineks kohtupraktikale. Samuti on täielikult hüvitatud A. Gxxxe hävinud sõiduki jääkväärtus.

Kohus leiab, et VÕS normidest lähtudes on kannatanutel õigus nõuda kahju hüvitamist tuginedes nii deliktiõigusele (VÕS § 1043 lg 2 p 2- õigusvastase teoga kahju hüvitamise nõue seoses tervisekahjutuse tekitamisega) kui ka riskivastutuse sätete alusel VÕS § 1056-1057. Kindlustusandja poolt oma kohustuse nõuetekohane täitmine ehk kogu liikluskahju hüvitamine ei ole iseenesest takistuseks tsiviilõigusliku nõude esitamiseks VÕS deliktiõiguslike sätete alusel. Liikluskindlustusseadus ega VÕS ei sätesta sellekohast piirangut. Kindlustusandja oma kohustuse ehk liikluskahju täitmise maht on kohtu meelest arvestatav hüvitise ja selle suuruse väljamõistmisel. Ei ole ühtki mõistliku alust, et vaatamata kindlustusandja nõuetekohaselt hüvitatud liikluskahju summale oleks kannatanul õigus saada topelthüvitist tuginedes samadele asjaoludele deliktiõiguses.

Kohus kvalifitseerib kannatanute süüdistatava vastu esitatud nõuet VÕS § 1043 lg 1 p 2 järgi.

VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati: kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega;

VÕS § 130 sätestab: (1) Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

14 (2) Isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekitamisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg ( põhjuslik seos). VÕS § 127 lg 6 sätestab, Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

Saamata jäänud tulu summas 2769,30 eurot. Kohus leiab, et esitatud nõue ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata järgmisel põhjusel. Ekslik on kannatanu S. Jxxx seisukoht, et talle hüvitatakse kindlustusseltsi poolt kestvalt saamata jäänud tulu, seda aga ainult riigis kehtiva keskmise palga suuruseni. Kohtutoimikust olevatest materjalidest lk 121-125 (kindlustusseltsi kirjad liikluskahju käsitlemisel) nähtub üheselgelt, et hüvitise väljaarvutamiseks lähtuti LKindlS § 29 lg 1 ja 2, mille kohaselt:“ (1) Õigus ajutisest töövõimetusest tuleneva kahju hüvitisele on füüsilisel isikul, kelle sotsiaalmaksuga maksustatav tulu vähenes seoses tervisekahjustusega liikluskahju tagajärjel. (2) Hüvitise suuruse määramise arvestuslikuks aluseks on keskmine netosissetulek kalendripäeva kohta (edaspidi netotulu). Netotulu arvutatakse isiku poolt eelneva perioodi jooksul saadud sotsiaalmaksuga maksustatud sissetulekust, millest arvatakse maha tulumaks ja mis jagatakse perioodi pikkusega kalendripäevades.“ LKindlS § 29 lg 3,4 ja 5 näeb ette korda hüvitise kogusuuruse leidmiseks: „(3) Hüvitise suurus kalendripäeva kohta leitakse liikluskahju tekkimisele eelnenud netotulu ja ajutise töövõimetuse aja netotulu vahena. (4) Hüvitise kogusuurus leitakse, korrutades ajutise töövõimetuse kalendripäevade arvu käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetud hüvitise suurusega kalendripäeva kohta ja lahutades tulemist muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel saadud hüvitise või kompensatsiooni. (5) Kannatanu netotulu enne liikluskahju tekkimist leitakse: 1) võttes arvesse kaheteistkümne vahetult liikluskahju tekkimisele eelnenud kuu jooksul saadud sissetuleku ja kalendripäevade arvu; [RT I 2007, 55, 368 - jõust. 02.11.2007] 2) kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik sai liikluskahju tekkimisele vahetult eelnenud ajal sissetulekut kaheteistkümnest kalendrikuust lühemal perioodil, võetakse arvesse tegelik sissetulek nimetatud perioodil ja sellele vastava perioodi pikkus kalendripäevades;“

15 Tsiviilhagi täienduses väidab kannatanu esindaja lk 199, et 464,67 eurot (eeldatavalt ühes kuus) on kannatanu S. xxxeskmine sissetulek. Seega kalendripäeva sissetulek on 15,49 eurot. Millistest tõenditest lähtub kannatanu esindaja keskmise kalendripäeva netosissetuleku väljaarvutamisel ei ole kohtule arusaadav. LK 120 palgatõendist, millele osutab kannatanu esindaja ja mis hõlmab tööperioodi 05.2007 kuni 10.2007, nähtub, et S. Jxxx ühe kuu keskmine netopalk ( kuue kuu brutopalk miinus kuue kuu tulumaks , tulemus jagada 6-ga) on 286 eurot, seega kalendripäeva keskmine netosissetulek on kohtu arvutuste järgi 9,53 eurot (286 jagada 30-ga). Kindlustusandja poolt tuvastatud kalendripäeva netosissetulek on 174,94 krooni ehk 11,19 eurot. Seega, kindlustusandja hüvitab isegi suurema igakuise keskmise netosissetuleku, võrreldes sellega, mis on näidatud lk 120 olevas palgatõendis. Kindlustusandjal on vajaduse korral kasutada sissetuleku väljaarvutamiseks Maksu- ja Tolliameti andmeid isiku sotsiaalmaksuga maksustava tulu kohta. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et püsiva töövõimetuse puhul määratud hüvitise suurus oleks kannatanu S. Jegorova poolt kindlustusandja juures või tsiviilkohtumenetluse korras vaidlustatud. Tsiviilhagi täiendusest lk 199 nähtub, et tsiviilõiguslik nõue puudutab kannatanu püsiva töövõimekaotuse tõttu saamata jäänud tulu ajavahemikus 17.12.2009 kuni 07.06.2011. Samas väidetakse, et kindlustusandja täidab oma kohustust, makstes pensioni juurde igakuiselt teatud summa, kogu igakuine netotulek on 343,67 eurot. Kriminaalasja materjalides on kindlustusandja kirjad lk 121-127, millest nähtub, et püsivast töövõimetusest tulenev saamata jäänud tulu on hüvitatud ajavahemike eest: 03.11.2009- 30.06.2010, 01.10.2010-31.12.2010, 01.01.2011-31.03.2011.

Muude ajavahemike kohta ei ole tõendeid esitatud. LK 174 kindlustusandja elektroonkirjast nähtub, et püsiva töövõimetuse ja ravikulude hüvitamine jätkub pidevalt, kuna püsiv töövõimetus määratud vähemalt kuni 31.01.2014. Kohus leiab, et S. Jegorovale on õigusvastase teoga küll tekitatud kahju , nimelt püsivast töövõimekaotusest tingitud saamata jäänud tulu, kahju tekitajaks on süüdistatav, kahju saabumise ja teo vahel on põhjuslik seos. Kahju hüvitamine on aga otsustatud ja toimub kindlustusandja poolt, kelle juures on süüdistatav oma tsiviilvastutuse liikluskahju tekitamisel kindlustanud. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et püsivat töövõimekaotusest tingitud saamata jäänud tulu oleks kannatanu S. Jegorovale kindlustusandja poolt hüvitatud (ja hüvitatakse pidevalt) seda aga väiksemal määral võrreldes sellega, milline oli isiku keskmine netosissetulek 12 kuu ( või töötamise perioodi) jooksul enne juhtumit.

Varaline kahju 59500 krooni ehk 3809 eurot. Kohtuistungil küsitlemisel selgitas kannatanu A Gxxxk, et lk 172 tsiviilhagi puutuvalt ei mäleta ta, mida ta mõtles 59500 krooni kahju summa all. Ilmselt

16 see võib puudutada hävinud sõiduki väärtuse hüvitamise alla. Kannatanu selgitas kohtule, et ta võttis pangast laenu 60000 krooni, ostis sõiduauto, laenuintressid moodustavad peaaegu 12000. Kuna kindlustusandja poolt on talle hüvitatud 40000 krooni, siis oleks õiglane nõue 32000 krooni. Auto jääkväärtus liiklusõnnetuse ajal oli 40000 krooni. Ta ei vaidlustanud määratud jääkväärtuse suurust. Leiab, et jääkväärtus oli määratud valesti, lähtudes kriisiajast. Kohus leiab, et tsiviilhagi hävinud sõiduki jääkväärtuse hüvitamiseks ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Panga teatisest lk 110 nähtub, et soovilaen oli võetud märtsis 2007. A. Gxxx tagastab laenu vastavalt graafikule ja on korrapäraselt maksnud intresse summas 11375,41 eurot. Kohus märgib, et intressi maksmise kohustus on lepingupoolel ja selline lepingupoole kohustus ehk rahaline kulu laenu intresside näol ei tekkinud seoses õigusvastase teo toimepanemisega, vaid tuleneb kannatanu ja panga vahelisest lepingust ja kuulub täitmisele lepingupoole poolt ja sõltumata sellest, kas lepingupoolele on tekitatud muudel asjaoludel liikluskahju. Kohus peab vajalikuks selgitada kannatanule, et kahju hüvitamise eesmärk on VÕS §-ga 127 lg 1 sätestatud järgmiselt: „Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.“ Intresse peaks kannatanu maksma graafiku järgselt ehk kandma kulusid ka siis, kui süüdistatavale süüksarvatud tegu poleks toime pandud. Lk 114 kindlustusandja tehtud kahju hüvitamise otsusest nähtub, et kannatanu A. Gumenjuki sõiduk on hävinud, selle liiklusõnnetuse eelseks väärtuseks on määratud 40000 krooni ja peale jääkväärtuseks on 2000 krooni. Otsusest nähtub, et kindlustusandja on valmis vastu võtta hävinud sõiduki ja hüvitada kogu jääkväärtus 40000 krooni. Kannatanu kohtuistungil kinnitas, et selline summa on talle ka hüvitatud. Kannatanu poolt ei ole millegagi ümber lükatud, et märtsi 2008 seisuga oli tema sõiduki liiklusõnnetuseelne jääkväärtus 40000 krooni. Kohus võtab arvesse, et kannatanu ise ei vaidlustanud kindlustusandja poolt tuvastatud jääkväärtuse suurust ja tuli oma versiooniga välja, et hävinud sõiduki väärtus oli määratud valesti majanduskriisi ajast lähtuvalt, alles kriminaalasja kohtuliku arutamisel. Kohus peab vajalikuks korduvalt selgitada kannatanule, et kahju hüvitamise eesmärk on VÕS §-ga 127 lg 1 sätestatud järgmiselt: „Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.“ See tähendab, et õigusevastase teoga tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel ja selle süüdlaselt välja mõistmisel ei lähtu kohus hävinud asja soetamise ajal kehtinud hinnast, vaid õigusvastase teo (antud juhul liiklusõnnetuse) eelsest asja väärtusest, arvestades asja kulumise protsenti. Kriminaalasja materjalides

17 on kindlustusandja esitatud kahju hüvitamise otsus, mille kohaselt on kindlaks määratud kannatanu valduses oleva sõiduki liiklusõnnetuse eelne väärtus 40000 krooni, see tuvastatud fakt ei ole millegagi ümber lükatud. Kannatanu paljasõnalist väidet, et ta kulutas sõiduauto ostmisele laenuraha 60000 krooni, ei ole millegagi kinnitatud. Isegi kui sõiduauto oli soetatud 60000 krooni eest, ei tähenda see, et märtsis 2008 oli sõiduauto jääkväärtus suurem, kui kindlustusandja tuvastatud 40000 krooni. Kannatanud ega nende esindaja ei teinud endale vaevu esitada kohtueelse uurimise käigus menetlejale sõiduauto väärtuse suurust mõjutada võivad dokumendid – ostuleping, sõiduki registreerimistunnistus. Kohus jätab tsiviilhagi summale 3809 eurot varalise kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuna see ei ole põhjendatud.

Varalise kahju hüvitamise taotlusele kuulus ka kannatanu S. xxxõue hüvitada lapsehoidjale väljamakstud tasu. Kohus märgib, et seoses lapse sünni ja hooldusega võisid S. Jexxx ja A. Gxxx perel tekkida täiendavad kulud, mis ei ole LKindlS mõttes liikluskahju ja mis ei kuulunud hüvitamisele kindlustusandja poolt. Sellised kulud on näiteks lapsehoidjale väljamõistetud mõistlik tasu, kui kannatanu vajas lapsehoidja abi seoses liiklusõnnetuses saadud tervisekahjutusega. Lapsehoidja J. Mxxx oli kohtueelse uurimise käigus tunnistajana ülekuulatud. Lapsehoidjale väljamakstud tasu suuruse kindlaksmääramisel on kohtueelse uurimise käigus esitatud järgmised tõendid. Kannatanu A. xxx olles ülekuulatud märtsis 2010 lk 89 selgitas, et seoses lapse sünniga vajas pere abi pesu pesemisel ja korteri koristatusel, sellele oli kulutatud umbes 20000 krooni. Kannatanu S. Jxxx väitis ülekuulamisel detsembris 2008 lk 78, et ta maksab lapsehoidjale 25 krooni tunnis. Novembris oli lapsehoidja J. Jxxxvälja makstud 4000 krooni, ta töötas 8 tundis 5 päeva nädalas. Kohus märgib, et J. Jxxxei olnud kriminaalasja raames ülekuulatud. Seega, S. Jxxxütlusega ei ole peale tema ütluste millegagi kinnitatud. Kannatanu S. Jxxx ja A. Gxxi ütluste kõrvutamisel jõuab kohus järeldusele, et kui ühes kuus oli lapsehoidja tasu suuruseks 4000 krooni, kogu väljamakstud rahasumma on 20000 krooni, siis lapsehoidja töötas pere juures vähemalt 5 kuu kestel. Lk 157-158 tunnistaja J. Mxxx 23.04.2011 ülekuulamisprotokollist nähtub, et ta töötas lapsehoidjana ajavahemikus juunist 2008 kuni juuli 2009 ehk 13 kuud, päevas maksti 175 krooni, mis on kuus 3500 krooni, 13 kuu eest kokku 45500 krooni. Selline summa ei ühti kuidagi kannatanu A. Gxxxütlustega, millest nähtub, et kulutati lapsehoidjale umbes 20000 krooni. Samal ajal nähtub aga kannatanu S. Jxxx ütlustest, et novembris 2008 töötas tema juures lapsehoidjana J. Jxxx, kusjuures kannatanu ei väitnud kunagi, et ta kunagi oleks vajanud kaht lapsehoidjat korraga. A. Gxxx ütlustest nähtub, et

18 lapsehoidjale oli kulutatud 20000 krooni ehk teenus oli osutatud ainult 5, mitte 13 kuu kestel. Kohtu küsimusele, miks kulude täpseks kindlaksmääramiseks ei valinud kannatanu kulude tõendamise läbipaistvamat viisi, näiteks panga kaudu rahaülekanne, vastas kannatanu, et uurija selgitas talle, et piisab ütluste andmist. Kohus suhtub sellesse kriitiliselt. Kriminaalasja materjalidest lk 130 nähtub, et kannatanule oli kulude arvestuse pidamise vajalikkus vägagi selge- nõudmisel oli esitatud hüvitamiseks taksoarved ja massaažiravi arve, samuti lk 126-127 nähtub, et ravi- ja transpordikulude hüvitamiseks oli kannatanu S. Jexxxväga korralikult alati esitanud kviitungid, arved, tšekid. Lk 97 on tunnistajana ülekuulatud perearst T. Axxx, kes väitis, et patronaaži teostamisel suuremaid probleeme lapse hooldusega S. Jxxx avastatud ei olnud, murekohaks on S. Jxxx parema käe liikumatus. Mikrokliima on peres normis. S. Jxxxabistab tema abikaasa. Kohus juhib tähelepanu, et perearsti poolt lapse jälgimisel, mis kindlasti hõlmab ka kontrolli lapse hoolduse kvaliteedi üle, pole arst kordagi täheldanud, et S. Jegorova kasutab tööle võetud lapsehoidja abi, kannatanu aga väidab, et lapsehoidja viibis tema juures 7-8 tundi tööpäevades. Vastupidi, ülekuulamise sisust tuleneb, et kannatanu tuleb ema ülesannetega korralikult toime, kuigi omab tervisekahjustust, lapse eest hoolitsemisel abistab teda abikaasa. Ülalnimetatud tõendite pinnalt ei saa jõuda järeldusele, milline on lapsehoidja palkamisele tehtud kulude täpne summa, ja kas S. Jxxx on üldse kasutanud tasulise lapsehoidja teenust, või tuli lapsehooldusega toime iseseisvalt, sugulaste ja abikaasa toel. Kohus juhib tähelepanu, et vale on süüdistatava ja kaitsja seisukoht, nagu tuleks kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamiseks kohtule esitada nö dokumentaalsed tõendid – kviitungid, arved, tšekid, maksekorraldused. Selline arvamus ei tugine Tsiviilkohtumenetluse seadustikule ega KrMS-le. TsKMS § 229 sätestab, et tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessvormis; tõendiks võib olla tunnistaja ütlus, menetlusodalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. KrMS § 63 sätestab, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabesalvestis. Nii Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 232 lg 2 kui ka KrMS § 61 lg 1 näevad ette, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei ole välistatud, et kahju olemasolu ja selle suuruse tõendamine on võimalik kannatanu ja tunnistajate ütlustega. Kohus peab märkima, et jättes oma kulude arvestuse pidamata, vältides kulude fikseerimist läbipaistval ja objektiivselt kontrollitaval viisil (näiteks lapsehoidjale tasu väljamaksmine pangaülekandega), võttis kannatanu endale riski, et tõendite hindamisel võib kohus jõuda järeldusele, et esitatud kahjunõue ei ole põhjendatud. Antud juhul on kohus tõendite analüüsimisel

19 osutanud nende vastuolulisusele. Kannatanute, tunnistajate xxx Mxxxš ütlused ei ole üks teisega kooskõlas. Nende pinnalt puudub kohtul usaldusväärne teave kahju olemasolu ja selle suuruse kohta. Sel juhul aktualiseerubki dokumentaalsete tõendite esitamise otstarbekus ja vajalikkus. See ei oleks kannatanule ebamõistlikult koormav. Kannatanu S. xxx lapsehoidja tasu hüvitamiseks ei ole põhjendatud. Kohus jätab kannatanu S. Jxxxtaotluse lapsehoidjale väljamakstud tasu hüvitamiseks rahuldamata.

Mittevaraline kahju 50000 eurot. VÕS § 134 lg 2: Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Riigikohtu praktika kohaselt, kriminaalmenetluses on lahendatavad nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded ( 12.05.2009 Riigikohtu määrus 3-1-1-41-09). Tsiviilasjas Riigikohtu lahend 3-2-1-85-08: „13. Kolleegium jääb oma varem avaldatud seisukohtade juurde ja selgitab, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p-d 13 ja 14).“

Tsiviilasjas Riigikohtu lahend 3-2-1-54-07: „13. Kolleegium selgitab, et VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse

20 või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus. Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle kohta, et tekitatud peatrauma põhjustas tema elukvaliteedi ja heaolu languse.“

A.Gxxx ja S. Jexxx esitasid ühise tsiviilhagi mittevaralise kahju (50000 eurot) hüvitamiseks seoses neile tekitatud tervisekahjutusega. Kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et mõlemale kannatanule on tekitatud raske tervisekahjutus, kusjuures S. Jexxx puhul on tegemist püsiva töövõimekatusega, A.Gxxxpuhul ajutise tervisekahjutusega. A. Gxxx ravi lõppes meditsiinilise dokumendi alusel 25.06.2008. Seoses ajutise töövõimetusega oli A. Guxxx hüvitatud moraalne kahju ehk valu ja vaev summas 255,65 eurot. S. Jexxx hüvitati valu ja vaeb seoses püsiva töövõimetusega summas 511,29 eurot ( lk 174). A. Gxxxi suhtes ei ole tsiviilhagejad esitanud kohtule andmeid, millised on need muud negatiivsed mittevaralised tagajärjed, mis tekkisid kehavigastusega seoses, ja mille esinemisel oleks õige ja õiglane määrata kannatanu A. Gxxx suurema hüvitise. Kohus ise sellised tagajärgi kriminaalasja materjalide pinnalt tuvastanud ei ole. S. Jxxxpuhul on kriminaalasja materjalides meditsiiniline dokument lk 93 ja kohtuarstliku ekspertiisi akt lk 55-58, millest nähtub, et seoses kehavigastusega ei ole loode kahjustatud, rasedus oli liiklusõnnetuse järgselt normis. Probleemiks on kujunenud hulgitrauma ja parema käe äge isheemia. 2008. s operatsiooni käigus rekonstrueeriti õlavarre närvid ja veresooned. Paremas käes puudub tundlikkus, refleksid puuduvad. Tunnistaja Axxx, perearst, on ülekuulatud aprillis 2011. Tunnistaja ütlustest nähtub, et kannatanu S. Jexxx läbib rehabilitatsiooni seoses käe funktsiooni taastamisega, arsti arvamusel, kannatanu vasak käsi ei tööta, seoses sellega on kannatanu täielikult töövõimetu. Kannatanu S. Jxxx ei ole liiklusõnnetuse tagajärjel liikumisvõimetu, ei ole kaotanud mitu elutähtsat kehaorgani, puuduvad psüühikahäired, rasedus katkenud ega loode kahjustatud ei olnud, sündinud lapsel ei ole seoses ema liiklusõnnetuses saadud tervisekahjutusega tervisehädasid tuvastatud. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kannatanul esineb ravimatu vigastus või kannatanu nägu oleks moonutatud. Kriminaalasja materjalides on kannatanu S. Jxxx tervisekaart lk 145-156, mis on peetud käsitsi ja võõrkeeles, dokumendi tõlge ei ole kohtule esitatud. Dokumendist nähtub, et peale märtsi 2008 on kannatanu pöördunud arsti poole seoses lapse sünni ja ebasoovitava raseduse vältimise küsimuses, tehti selja RÖ uuring, 2009 a pöördumisi

21 kajastav dokumendi osa ei ole loetav, 2010 käis arsti juures seoses lapse jälgimisega ja günekoloogia küsimustes. Kohtule ei ole esitatud ühtegi meditsiinilise dokumenti või muud tõendit välja arvatud kannatanu enda ütlused, mille alusel kohus saaks jõuda järeldusele, et kannatanu parema käe funktsioon ei ole taastunud või olulisi muutusi paranemise suunas ei ole. Kohus peab märkima, et ainult käe demonstreerimist kohtuistungil kohtu arvamuse kujundamiseks ei piisa. Kohus rõhutab, et Riigikohtu praktika kohaselt „…on hageja huvides tõendada, kui tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.“ Tunnistaja Axxx, perearst, ütlustest, mis olid antud aprillis 2011, nähtub, et kannatanu S. Jxxx vajas igapäevases elus, eriti lapsehooldusega seoses, abi, kuna üks käsi ei tööta. Kohus leiab, et eluliselt usutav ja arusaadav, et kannatanu isiklik, seksuaalne, perekondlik, sotsiaalne elu on muutunud. Ta peab arvestama sellega, et kehavigastuse tõttu peab ta olema valmis teatud riskide kandmiseks. Elukvaliteet on halvenenud. Kohus nõustub, et kannatanu ei ole enam aktiivne partner ja osaline lapse mängudes, kodutöö tegemises, ka isiklikus elus – abielupaari delikaatsed suhted võivad olla häiritud seoses kannatanu kehavigastusega. Vaatamata sellele, et kannatanule on valu ja vaev moraalse kahjuna hüvitatud kindlustusandja poolt summas 511 eurot, leiab kohus, et kannatanule tuleb määrata hüvitis moraalse kahju eest. Kohus arvestab, et süüdistatav pani toime kuriteo ettevaatamatusest, ta hüvitas moraalse kahju osaliselt teatud mõttes mitterahaliselt juba sellega, et väljendas kannatanutele oma kaastunnet ja taunis oma tegu. Süüdistatava pool püüdis jõuda kannatanute poolega kohtueelsele kompromissile kahju hüvitamise küsimuses, kuigi süüdistatava tsiviilvastutus on kindlustatud kohustuslikus korras. Kannatanu pool ei eita, et nad keeldusid kompromissist, sest soovisid suuremat summat. Kannatanutel on õigus nõuda nende arvates õiglast hüvitist, kuid kohus hindab positiivselt ka süüdistatava püüdlusi kahju hüvitamise küsimuses. Süüdistatav on üliõpilane, sissetulekut ei oma ja on vanemate ülalpidamisel. Kohus leiab, et kannatanute esitatud nõue 50000 eurot ei ole millegagi põhjendatud. Nõude suurus ei vasta kohtupraktikale ega ühiskonna üldisele heaolule. Kohus on arvamusel, et moraalne kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa olla kannatanute puhtalt majandusliku olukorra parandamine süüdistatava vahendite arvelt. Kohus on tutvunud kohtupraktikaga, mis puudutab KarS § 423 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemist ja sellega seoses moraalse kahju hüvitamist raske kehavigastuse põhjustamise korral. Kriminaalasjas 1- 10-3335 on ühe kannatanu puhul peeti mõistlikuks moraalse kahju hüvitisena summa 25000 krooni. Kohtulahend jäi püsima ka Riigikohtus (3-1-1-106- 10). Kohus leiab, et arvestades kannatanu S. xxxervisekahjutuse raskust, tema kestvat moraalset valu suurust, kuriteo toimepanemise asjaolusid,

22 süüdistatava majanduslikke võimalusi, seda, et osaliselt on valu ja vaev on rahaliselt hüvitatud kindlustusandja poolt, on mõistlik hüvitis moraalse kahju eest summas 1500 eurot.

Tsiviilhagi moraalse kahju osas kuulub rahuldamisele osaliselt summas 1500 eurot.

KOHTU MEETMED

Karistus

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Karistuse mõistmisel realiseeruvad mõistetaval karistuse liigis ja määras nii üld- kui ka eripreventiivsed eesmärgid. Riigikohtu lahend 3-1-1-14-07, p 6: „Karistusseadustiku § 56 sätestab karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel. Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.“

Karistus on tegupõhine ehk kõigepealt arvesse võetakse toimepandud kuritegude asjaolusid ja siis süüdistatava isikut. Riigikohus rõhutas: tsitaat lahendist 3-1-1-43-06: „13.1 Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü.“

Samas aga ei saa eripreventiivseid eesmärke arvestades jätta kõrvale ka täiskasvanust süüdistatava isikut. Riigikohtu lahend 3-1-1-99-06. p 15.1: „Nii tuleb karistuse mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult arvestada süüdistatava isikuga

23 eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on osutatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04 - RT III 2004, 14, 174).“

KarS § 423 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või vangistuse kuni 3 aastani. Seega sanktsiooni keskmine määr on 1 aasta 6 kuud.

M. Zolotarevski karistust kergendavaks asjaoluks on süü ülestunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus. M. Zolotarevski karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole.

Tegemist on teise astme üheepisoodilise kuriteoga, mille tagajärjel said raske tervisekahjutuse kaks kannatanut. Suurem tagajärg, inimese surm, ei ole saabunud. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik. Ta ei tööta ega oma iseseisvat sissetulekut. Ta on üliõpilane.

Kohus leiab, et rahalise karistusega karistamine ei ole antud juhul põhjendatud. Rahalise karistuse kohaldamise eesmärk on vähendada piisavalt intensiivselt isiku rahalisi võimalusi eesmärgiga mõjutada isiku elukorraldust rahalise ebamugavusega selliselt, et tulevikus tal ei tekkiks soovi uute süütegude toimepanemiseks. Oluline roll on asjaolul, kas rahaline karistus on ka reaalselt täidetav. Antud juhul puudub süüdistataval iseseisev sissetulek, ta õpib ülikoolis. Kohus ei pea põhjendatuks sundida isikut lahkuda ülikoolist ja asuda tööle, et rahaline karistus saaks täidetud. Olulisemaks peab kohus siiski kannatanu kasuks väljamõistetud kahju kiiret hüvitamist. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast väiksemal määral – 1 aasta 3 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 1 alusel kuulub mõistetud karistus vähendamisele 1/3 ehk 5 kuu võrra. Kandmisele kuulub 10 kuud vangistust. Karistusregistrist nähtub, et süüdistataval on üks lehtiv väärteokaristus piletita sõitmise eest, mis on õigeaegselt tasutud. Antud kuritegu on toime pandud ettevaatamatusest, mille peamiseks põhjuseks on süüdistatava kui autojuhi ebapiisav kogemus. Süüdistatava varasem elukäik annab kohtule aluse jõuda järeldusele, et uute kuritegude toimepanemise risk süüdistatava poolt on kaduvväike. Vangistuse reaalne ärakandmine oleks süüdistatava puhul ebaotstarbekas. Kohus leiab, et süüdistatavat võib vangistuse kandmisest

24 vabastada tingimisi, ei ta ei pane uut tahtlikku kuritegu 3 –aastase katseaja jooksul. Arvestades süüdistatava isikut, ei vaja ta käitumiskontrollile allutamist, kuna kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et süüdistatava hoiakud on nii ühiskonna moraali kui ka üldise seadusekuulekuse osas õiged. Tema isik ei vaja korrigeerimist käitumiskontrolli abil.

Prokurör esitas kohtule taotluse pöörata osa karistusest kohesele täitmisele ehk kohaldada isiku suhtes šokivangistust. Kohus leiab, et antud juhul ei ole prokuröri taotlus põhjendatud ega kooskõlas karistuse eesmärkidega. Kuriteo asjaolud ja teo tagajärjed ei ole niivõrd tõsised, et esimest korda ettevaatamatusest kuriteo toimepannud varem karistamata isikut tuleks šoki saamiseks vangi saata. Kohtu arvates ei vaja süüdistatava isik nii intensiivset karistamist šokivangistuse näol, kuna ta on täiesti oma teo raskusest ja ohtlikkusest aru saanud ja väljendas kohtuliku arutamise käigus oma teole ilmset taunimist. Kohtu arvates oleks šokivangistuse taotlus põhjendatud näiteks tahtliku rikkumise puhul, ja/või kui ettevaatamatusest oleks saabunud kõige raskem korvamatu tagajärg – inimese surm.

Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse liikluslaste süütegude puhul süüdlasele ka lisakaristus – juhtimisõiguse äravõtmine. Erandlikke asjaolusid, mille tõttu tuleks jätta lisakaristus kohaldamata, ei ole kohus tuvastanud. KarS § 50 lg 1 alusel tuleb süüdistatavale mõista lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 1 (üheks) aastaks.

Kriminaalmenetluse kulud ja tõkend

Kaitsja esitas kohtule taotluse jätta osa kulusid riigi kanda. Põhjendused on järgmised. Kui süüdistatavat karistatakse vangistusega, jääb süüdistatav seaduse alusel ilma pensionita. Muid sissetulekuid isik ei oma. Kohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. Kohus nõustub, et kriminaalmenetluse kulud on võrreldes isiku võimaliku sissetulekuga ebaproportsionaalselt suured ja võivad jääda isikule ilmselt üle jõu.

Antud kriminaalasja raames on menetluskuludeks järgmised summad: 417,03 eurot sundraha, 2875 krooni ekspertiiside tegemise eest (ekspertiisiakt nr 79, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 76, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 78, 23.05.08), 2875 krooni (ekspertiisiakt nr 77, 23.05.08) ja 3600 krooni (ekspertiisiakt LL-250-08/5011, 20.11.08), 0,26 eurot toimiku paljundamise eest.

25

Ekspertiisi kulud ja toimiku paljundamise kulud tuleb jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades süüdistatava resotsialiseerimise väljavaateid. Ta on üliõpilane, kohtuotsusega mõistetakse temalt välja kahju kannatanu kasuks. Menetluskulude täielik summa käiks isikule ilmselt üle jõu. Kaks kohtuarstliku ekspertiisi olid teostatud süüdistatava ja tunnistaja suhtes, mis ei ole seotud isikule esitatud süüdistusega.

Tõkend- elukohast lahkumise keeld kuulub M Zolotarevski suhtes tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. Kohtunik Inna Kirsipuu Ärakiri õige Nooremreferent

Liivi Õun

Kohtuotsus jõustus 08.12.2011 Nooremreferent

Liivi Õun