1-10-1329/28 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21. novembril 2011. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-10-1329 Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Mai Kurul Tõlk Rina Gontšukova Krimnaalasi

Süüdimõistetu U.G vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamine Süüdimõistetu

U.G (IK: XXX; viibimiskoht: Tartu Vangla) Kaitsja Advokaat Niina Agarjova RESOLUTSIOON Juhidudes KrMS § 426, § 432 lg 3, kohus

määras :

Jätta vabastamata süüdimõistetu U.G temale Viru Maakohtu 31. mai 2011. a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.

KrMS § 180 alusel välja mõista U.G-lt riigituludesse menetluskuluna kaitsjatasu üheksakümmend viis (95) eurot 87 senti.

Määrata, et U.G on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud alates kohtumääruse jõustumisele järgnevast kuust ühe (1) aasta jooksul.

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda määratud tähtaja jooksul peale

kohtumääruse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele 221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.

2

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale

kohtumääruse jõustumist pööratakse kohtumäärus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui

kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu

Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Menetluse käik ja asjaolud Viru Maakohtu 31. mai 2011. a otsusega tunnistati U.G süüdi KarS § 199 lg 2 p

8, 9 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti mõistetud karistus U.G-le Viru Maakohtu 27. juuli 2010. a

otsusega mõistetud karistusele, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti 8 kuud vangistust. Samuti tunnistati U.G süüdi KarS §

199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ning karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS §

65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust U.G-le Viru Maakohtu 27. juuli

2010. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1

aasta 27 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 alusel liideti U.G-le

mõistetud karistused temale Viru Maakohtu 19. oktoobri 2010. a otsusega mõistetud karistusega ning liitkaristuseks mõisteti üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 2 aastat vangistust. U.G poolt eelvangistuses viibitud aeg arvati karistusaja hulka ning

ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud 17 päeva vangistust, mille kandmise algust arvata 19. oktoobrist 2010. a. Kohtuotsus jõustus 08. juunil 2011. a.

U.G karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 05. septembril 2012. a.

U.G on varasemalt kriminaalkorras karistatud:

- Narva Linnakohtu 21. aprilli 1995. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 3 alusel 1 aasta

pikkuse vabadusekaotusega tingimisi 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga;

- Narva Linnakohtu 15. detsembri 1997. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 2, 3 alusel 1-

aastase vabadusekaotusega;

- Narva Linnakohtu 07. veebruari 2000. a otsusega KrK § 139 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1

aasta ja 8 kuu pikkuse vabadusekaotusega;

- Narva Linnakohtu 15. septembri 2000. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 alusel 1

aasta ja 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega;

- Narva Linnakohtu 17. oktoobri 2002. a otsusega KrK § 140 lg 2 p 1, 2, 3 ja § 185 lg 2

alusel 2-aastase vangistusega ning rahalise karistusega 30 päevamäära;

- Tartu Maakohtu 03. mai 2004. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel 11-kuulise

vangistusega;

- Viru Maakohtu 09. märtsi 2006. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 alusel 1 aasta ja 9

kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 2 kuu

pikkuseks vangistuseks ning mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 4 kuud 4 päeva vangistust;

3

- Viru Maakohtu 15. novembri 2007. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 8 alusel 1 aasta 8

kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 13 kuu 10 päeva pikkuseks vangistuseks;

- Viru Maakohtu 27. juuli 2010. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 1, 2 alusel 1

kuu 15 päeva pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1-

kuuliseks vangistuseks ning mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg mõistes

kandmisele kuuluvaks karistuseks 27 päeva vangistust, mis asendati 54 tunni üldkasuliku tööga tegemise ajaga 2 kuud;

- Viru Maakohtu 19. oktoobri 2010. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 5, 8, 9 ja § 202 lg 1

alusel 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuseni ning mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 7 kuud 26 päeva vangistust.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on U.G uue mittevägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 80% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 36%. Korduvkuritegevuse retsidiivsusprotsendile tuginedes ei toeta Tartu Vangla süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vangistusest vabastamist.

Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt ei toeta U.G tingimisi ennetähtaegset

vabastamist ei tema sotsiaalne ega ka majanduslik olukord. Samuti on riskiteguriteks tema

väljakujunenud kuritegelik käitumismuster, võimalik mõjutatavus teiste isikute poolt ja sõltuvus narkootikumidest.

Kohtumenetluse poolte seisukohad

U.G soovib vabaneda tingimisi ennetähtaegselt ja asuda elama XXXX, mille kohta esitati kohtule ka vastav dokument. Süüdimõistetu sõnul on ta vangistuse jooksul oma senisest elust vajalikud järeldused teinud, on oma eksimustest aru saanud ning kahetseb

varasemat käitumist. Süüdimõistetu soovib vabaduses uut elu alustada, elada seadusekuulekalt, käia tööl, jätkata õpinguid, luua pere, hoiduda narkootikumidest ning oma probleemide lahendamisega tegeleda.

Kaitsja leiab, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine on võimalik ja põhjendatud. Süüdimõistetu on vangistuses vajalikud järeldused teinud ning tema käitumises

on toimunud positiivsed muudatused. Samuti on tal vabanemisel olemas kindel elukoht XXXX ning võimalus seal töötada.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Margus Lellep on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha U.G tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise osas, milles ta

leiab, et ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades eelkõige süüdimõistetu vangistuse aegset käitumist ning vabastamise järgseid elutingimusi.

Kohtu seisukoht ja põhjendid KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud.

Käesolevaks ajaks on U.G ära kandnud enam kui 1/2 temale mõistetud

karistusajast ja rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

4

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

U.G on kriminaalkorras karistatud kokku üheteistkümnel korral. Käesolev

vangistus on tal seitsmes reaalne vangistus. Samuti on ta varasemalt olnud katseajal ning temale mõistetud karistust on asendatud üldkasuliku tööga. Sellest hoolimata on süüdimõistetu oma õigusvastast käitumist jätkanud. Seega nähtub, et varasemalt mõistetud karistused ei ole süüdimõistetule mõju avaldanud ning hoolimata temale antud korduvatest võimalustest ennast

positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada, on ta õigusvastast tegevust jätkanud. Ka käesoleva

vangistuse ajal ei ole süüdimõistetu suutnud õiguspäraselt käituda ega alluda tema üle

kehtestatud korrale, millele viitab asjaolu, et tal on vangistusest seitse kehtivat distsiplinaarkaristust.

Süüdimõistetu õigusvastast käitumist on iseloomustanud peamiselt varavastaste süütegude toimepanek, sageli grupis koos teiste isikutega ning ühel korral ka vägivalda kasutades. Kuna käesoleval ajal vabastamise puhul ei ole süüdimõistetul olemas kindlat töökohta, selle leidmine

võib puuduliku hariduse ja riigikeele oskamatuse tõttu ka raskendatud olla ning tal on

võrdlemisi suures summas tasumata rahalisi kohustusi, siis tuleb tema vabanemise järgset majanduslikku olukorda lugeda uue kuriteo riskifaktoriks. Kuigi süüdimõistetu väitel saab ta töövõimetuspensioni ning tal on võimalik ka rehabilitatsioonikeskuses mingit tööd saada, siis ei garanteeri nimetatud asjaolud siiski seda, et süüdimõistetule oleks tagatud piisav sissetulek hoidmaks ära tema poolt uute kuritegude toimepanemist elatusvahendite hankimise eesmärgil.

Kuna materjalidest on näha, et süüdimõistetut on korduvalt karistatud ka narkootikumidega seoses ning iseloomustusest nähtub, et ta on narkootikume tarvitanud juba pikka aega, mistõttu

on välja kujunenud sõltuvus, siis võib järeldada, et nende tarvitamisega jätkamisel vajaks

süüdimõistetu ka mõnevõrra suuremaid sissetulekuid, et narkootikume hankida. Arvestades

eeltoodut ning ka asjaolu, et süüdimõistetu on ise tunnistanud varasemate kuritegude seost

narkootikumide tarvitamisega, siis tuleb narkootikumide tarvitamist ja süüdimõistetu

sõltuvusprobleeme käsitleda uue kuriteo toimepanemise riskifaktorina. Kuigi süüdimõistetu

iseloomustavatest materjalidest on näha, et ta on sõnades avaldanud motivatsiooni elustiili muutmiseks ja narkootikumide tarvitamisest loobumiseks ning samuti on ta varasemalt saanud

narkootikumidega seoses ravi, siis on kohtul põhjendatud kahtlusi, kas ta ka tegelikult neist

käesoleval ajal vangistusest vabanedes loobuda suudaks. Kuna süüdimõistetu on juba pikka

aega narkootikume tarvitanud, siis vajab neist loobumine ilmselt väga suurt tahtejõudu ja enesekontrolli oskust. Arvestades seda, et süüdimõistetu on oma vangistuse aegse ja varasema käitumisega näidanud, et tal on kalduvus impulsiivsele ja hetkelise heaolutunde saavutamisele suunatud käitumisele, arvestamata selle tagajärgedega, siis ei ole kohtul piisavat veendumust,

et süüdimõistetu suudaks ennast piisavalt distsiplineerida, et mitte uuesti narkootikume tarvitama ja sellest tulenevalt ka varavastaseid kuritegusid sooritama hakata. Süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse korral peaks kohtul olema muuhulgas piisav veendumus, et süüdimõistetul on ka tegelikult olemas piisav motivatsioon muutumiseks

ning ta on valmis selle nimel reaalseid samme astuma. Üheks osaks sellise veendumuse

kujunemises on süüdimõistetu individuaalses täitmiskavas toodud eesmärkide täitmine. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et U.G-le on muuhulgas täitmiskavas ette

nähtud sõltuvust, kuritegelikku käitumist ja majanduslikku toimetulekut käsitlevate sotsiaalabiprogrammide läbimine. Kohtuistungil avaldatust ja materjalidest nähtub, et senini ei

ole süüdimõistetu vangistuses ühtegi sotsiaalabiprogrammi läbinud, kuid süüdimõistetu enda

sõnul on tal praegu pooleli sotsiaalabiprogramm „12 sammu“. Kohus leiab, et ennem vangistusest vabanemist tuleks süüdimõistetul vähemalt nimetatud sotsiaalabiprogramm siiski

täielikult läbi teha, et seeläbi näidata, et tal on ka tegelik motivatsioon muutumiseks olemas ning samuti maandada uue kuriteo riske ennem vabanemist. Kuigi süüdimõistetu on avaldanud

soovi asuda vabastamisel elama rehabilitatsioonikeskusesse, kus on samuti võimalik oma

5 sõltuvusprobleemidega tegeleda, siis kohtu hinnangul sellest üksi ei piisa, vaid süüdimõistetul tuleks ka ennem vabastamist näidata, et ta on valmis reaalselt oma probleemidega tegelema.

Süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta ka lähisuhtevõrgustiku puudumine. Materjalidest nähtub, et süüdimõistetu jaoks on oluline, et tal oleks keegi, kes teda toetab ning vajadusel suunab. Samas aga võib süüdimõistetu olla ka negatiivselt mõjutatav, millele viitab

kuritegude toimepanemine grupis. Seega on oht, et positiivset mõju omavate lähisuhete

puudumisel võib süüdimõistetu jätkata kuritegelikku ja sõltuvuslikku eluviisi, lastes negatiivset mõju omavatel isikutel ja mõnuainetel oma elu suunata.

Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et U.G katseajaga tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud, kuna kohtul puudub piisav veendumus, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. U.G tuleb vangistuses näidata, et ta suudab

edaspidi seaduskuulekas olla, pidada kinni vangla sisekorrast ning on igati motiveeritud

narkootikumide tarvitamisest loobuma. Samuti tuleks süüdimõistetul võimalusel jätkata õpinguid.

KrMS § 180 alusel tuleb U.G hüvitada menetluskulu, milleks on kaitsjatasu 95,87 eurot advokaat Niina Agarjova poolt osutatud õigusabi eest ennetähtaegse vabastamise arutamise kohtuistungiks ettevalmistamisel ja kohtuistungil.

Arvestades asjaolu, et U.G kannab käesoleval ajal vangistust ning tema

sissetuleku teenimise võimalused on piiratud, on kohus seisukohal, et väljamõistetud

menetluskulude ühekorraga tasumine käiks süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Seetõttu leiab kohus, et on põhjendatud väljamõistetavate menetluskulude tasumise määramine osade kaupa.

Peet Teidearu Kohtunik