3-22-1217/84 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1217

Haldusasi

W.R-i kaebus Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirja nr

5-3/22/500 ja 22.05.2022 vaideotsuse nr 5- 15/22/154-2

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – W.R

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 09.01.2024 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

W.R-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta W.R-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.01.2024

otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-22-1217

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla määras 21.04.2022 käskkirjaga nr 5-3/22/500 kinnipeetav W.R-i tööle

majandustöödele abitööliseks alates 23.04.2022 kuni 23.08.2022 tunnitasuga 0,63 eurot, mida

makstakse kinnipeetavale vastavalt töötatud tundidele. Käskkirjas oli märgitud, et

kinnipeetaval on kohustus osaleda tööhõives, mis on oluline taasühiskonnastamiseks,

majandusliku toimetuleku õppimiseks ning individuaalse täitmiskava täitmise tagamiseks.

Kuna vanglal ei ole kinnipeetavale muud tööd pakkuda ja majandustööd ei nõua eriharidust,

rakendatakse kinnipeetavat vangla majandustöödel.

2. W.R esitas 21.04.2022 käskkirja peale Tallinna Vanglale 09.05.2022 vaide, milles leidis,

et õiglane töötasu on 2 eurot tunnis, ja teatas, et tema keeldub töötamast 0,63 euro suuruse

tunnitasu eest. Vaides sisaldus ka nõue 72 500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks.

3. Tallinna Vangla jättis 22.05.2022 vaideotsusega nr 5-15-22/154-2 vaide rahuldamata.

Vangla selgitas, et Vabariigi Valitsuse määruse „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja

maksmise kord“ § 2 lg 3 ja vangistusseaduse (VangS) § 43 lg 2 kohaselt on ajatööl töötava

kinnipeetava töötasu alammäär tunnis füüsilise isiku või äriühingu pakutavatel töödel on 10

protsenti Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast tunnis. Vabariigi Valitsuse

09.12.2021 määruse nr 116 „Töötasu alammäära kehtestamine“ (määrus nr 116) § 1 kohaselt

on alates 01.01.2022 tunnitasu alammääraks 3,86 eurot. Eelnevast tulenevalt on kinnipeetava

töötasu alammäär tunnis 0,386 eurot. Seega on juba praegu vanglas töötavatel kinnipeetavatel

tunnitasu (0,63 eurot) alammäärast kõrgem. Ka teistele sama tööd tegevatele kinnipeetavatele

makstakse töötasu 0,63 eurot tunnis ja ei ole ühtegi põhjust, miks vangla peaks vaide esitajale

suuremat tasu maksma.

4. Tallinna Vangla jättis 28.06.2022 otsusega nr 5-37/22/89-2 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

5. W.R esitas 01.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis

15.12.2022 määrusega menetlusse Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirja nr 5-3/22/500 ja

Tallinna Vangla 22.05.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/154-2 tühistamise nõudes. Tallinna

Halduskohus tagastas 07.11.2023 määrusega kaebuse kahju hüvitamise nõude osas ning

muutis ülejäänud osas kaebuse nõuet, jätkates menetlust Tallinna Vangla 21.04.2022

käskkirja nr 5-3/22/500 ja Tallinna Vangla 22.05.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/154-2

õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rahul sellega, et vangla määras ta tööle tunnitasuga 0,63

eurot. Eesti Vabariik peab maha võtma piirangud, mis puudutavad töö õiglast tasustamist.

Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määrus nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja

maksmise kord“ (määrus nr 382) on põhiseadusega vastuolus. Kinnipeetav peab saama õiglast

töötasu. Kaebaja väärikust on alandatud, teda on diskrimineeritud ja rikutud on tema õigust

eraelu puutumatusele.

6. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Vaidlustatud otsused on õiguspärased. VangS § 37 lg-st 1 tuleneb kinnipeetava üldine

kohustus töötada. Kinnipeetava töötamise kohustus võib olla välistatud ainult juhul, kui

esinevad VangS § 37 lg 2 p-des 1–4 viidatud asjaolud või on täidetud VangS § 38 lg 22

eeldused. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada

tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Vastavalt VangS § 37 lg-le 3 hindab

kinnipeetava töövõimelisust arst. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus

2(5)

3-22-1217

võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid

ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda

võimaluse korral vangla majandustöödel. Vangla majandustööde all mõistetakse töid, mis on

suunatud vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele. Majandustööd on kergemat laadi tööd,

mis ei nõua vastavat kvalifikatsiooni. Kuna kaebajal VangS § 37 lg-st 2 tulenevaid

vastusnäidustusi töötamiseks ei esinenud ja vanglal ei olnud võimalik teda muu tööga

kindlustada, määrati ta majandustöödele. Kinnipeetavate tööle vormistamist reguleerib

justiitsministri 07.02.2007 määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja

töölt vabastamise kord“ ja 21.04.2022 käskkiri sisaldab selle § 4 lg-s 1 sätestatud nõutavaid

andmeid. VangS § 43 lg 2 kohaselt peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10 protsenti

töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäärast. Määruse nr 116 §

1 kohaselt on 2022. a-l tunnitasu alammäär 3,86 eurot. VangS § 43 lg-st 2 tulenev 10 protsenti

sellest alammäärast oleks seega 0,386 eurot. Seega ei saa vangla tegevust kaebajale 0,63 euro

suuruse tunnitasu määramisel pidada õigusvastaseks.

7. Tallinna Halduskohus jättis 09.01.2024 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

Kaebajal ei ole enam vaidlusaluse käskkirja alusel töötamise kohustust, sest töötamise aeg oli

määratud tähtajaliselt (23.04.–23.08.2022) ning töötamise lõpukuupäev on saabunud.

Vastustaja vastusest selgus, et kaebaja tööle ei asunudki. Samuti on selgunud, et kaebaja on

vanglast ennetähtaegselt vabanenud, kriminaalhooldusele suunatud ning peab määratud

tingimuste kohaselt otsima tööd ning asuma tööle vabaduses.

VangS § 37 lg-st 1 tuleneb üldine kinnipeetava kohustus töötada, kui seadus ei sätesta teisiti.

Kinnipeetava tööle rakendamine ei ole vastuolus põhiseadusega. PS § 29 lg 2 näeb ette, et

kedagi ei tohi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, välja arvatud töö, mida

seaduse alusel ja korras peab tegema süüdimõistetu. Tartu Ringkonnakohus on 24.08.2023

otsuses nr 3-22-905 (p 20) märkinud: „Kinnipeetava töökohustust aktsepteerib ka EIÕK art 4 p

3a. Selle sätte järgi ei loeta inimõigusi rikkuvaks kohustuslikku töötamist, kui töö on selline,

mida harilikult nõutakse EIÕK art 5 kohasel kinnipidamisel. Õiguskirjanduses on samuti

leitud, et kinnipeetavalt töö nõudmist võib pidada õigustatuks, kui see teenib ühiskonda

taasintegreerimise eesmärki ning kui töö on n-ö harilik Euroopa põhimõtete kontekstis

(Vangistusseadus, kommenteeritud väljaanne, L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Juura 2014,

lk 114). Vangla majandustööde olemus ja eesmärk ei erine põhiosas sellest, kuidas ühiskonnas

hoiab iga inimene korras teda ennast ümbritsevat elukeskkonda, mistõttu saab seda pidada

harilikult nõutavaks tööks EIÕK art 4 p 3a tähenduses, mitte õigusvastaseks tööle sundimiseks

või sunnitööks.“ Arvestades 21.04.2022 käskkirjas toodud põhjendusi ja vangla selgitust, et

kaebaja määrati vangla majandustöödele, sest tal ei esinenud VangS § 37 lg-st 2 tulenevaid

vastusnäidustusi töötamiseks ning vanglal ei olnud võimalik teda muu tööga kindlustada, oli

kaebaja tööle määramine majandustööde abitööliseks õiguspärane.

VangS § 43 lg 1 järgi makstakse töötasu ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla

majandustöödel. VangS § 43 lg 2 kohaselt kehtestab kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise

ja maksmise korra Vabariigi Valitsus, kes on konkreetse korra määranud määrusega nr 382.

VangS § 43 lg 2 järgi peab kinnipeetava töötasu olema vähemalt 10% TLS § 29 lg 5 alusel

kehtestatud töötasu alammäärast. Töö tasustamisel lähtutakse töö eripärast ja töötatud ajast.

Määruse nr 116 § 1 kohaselt oli 2022. a-l tunnitasu alammäär 3,86 eurot. VangS § 43 lg-st 2

tulenev 10 protsenti sellest alammäärast oleks seega 0,386 eurot. Kaebajale vanglas

majandustööde abitöölisena töötamise eest määratud 0,63 euro suurune tunnitasu oli kooskõlas

VangS § 43 lg-s 2 sätestatuga. See tasu on ligi kaks korda kõrgem õigusaktides sätestatud

kinnipeetavate tunnitasu alammäärast. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kaebajale 0,63 euro

suuruse tunnitasu määramine õigusvastane. See tunnitasu on küll madalam kui vabaduses

3(5)

3-22-1217

viibivate isikute minimaalne tunnitasu, kuid seda ei saa pidada kaebaja inimväärikust

alandavaks ega kaebajat diskrimineerivaks. Kinnipeetava töötamise eesmärgiks ei ole

esmajärjekorras tulu teenimine, vaid pigem on tegemist tööharjumuse kujundamise

protsessiga, millega soovitakse kinnipeetavat suunata õiguskuulekale käitumisele.

Kinnipeetavate töötasu suuruse põhiseaduspärasust on varem kohtupraktikas analüüsitud (nt

Tartu Halduskohtu otsused nr 3-14-51719 (p 14), nr 3-17-1599 (p 13.2) ja nr 3-19-1720 (p

12)). Kinnipeetaval ei ole oma igapäevase elu korraldamisel vabaduses viibiva isikuga

sarnaseid rahalisi väljaminekuid. Kui vabaduses viibiv isik peab ise tasuma oma eluaseme,

toitlustamise ja transpordi kulud, siis kinnipeetava eest katab need kulud riik. Töökohustuse

otstarbeks on eelkõige peetud vangistuse üldiste eesmärkide saavutamise soodustamist isikute

tööalase kvalifikatsiooni tõstmise, sotsiaalse vastutuse arendamise, füüsilise ja vaimse

võimekuse parandamise ja eneseteadvuse tõstmise kaudu. Nende eesmärkide saavutamiseks

tuleb põhjendatuks pidada kinnipeetavate töö tasustamist. Samas oleks nimetatud eesmärkide

saavutamisega vastuolus töö tasustamine vabaduses viibivate isikutega võrreldavas määras.

Sel juhul asetataks kinnipeetavad, kes ei osale enda igapäevakulude kandmisel, vabaduses

viibivate isikutega võrreldes paremasse olukorda, moonutades sellega ka vangistuse kui

karistuse olemust. Samuti ei esine õiguskantsleri hinnangul siin PS §-s 12 sätestatud

võrdsuspõhiõiguse riivet, sest kuivõrd kinnipeetavate ja vabaduses viibivate isikute töötamise

eesmärgid on erinevad, samuti on erinevad nendele isikutele makstava töötasu alammäärade

kehtestamise kaalutlused, siis on lubatav nendele gruppidele erinevate töötasu alammäärade

kehtestamine (vt õiguskantsleri 06.03.2015 seisukoht nr 6-1/150287/1501020 ja 22.05.2015

seisukoht nr 6-1/150605/1502316).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. W.R palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 09.01.2024 otsus ja uue otsusega

rahuldada kaebus. Alandatud on kaebaja inimväärikust, sest Eesti riik ei taga kinnipeetavale

õiglast töötasu, mis on 2 eurot tunnis. Kaebaja ebaseadusliku määramisega majandustöödele

abitööliseks tunnitasuga 0,63 eurot on rikutud tema eraelu puutumatust. Kaebajat on

diskrimineeritud. Eelnevast tulenevalt on rikutud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK), mis on Eesti õiguskorra lahutamatu osa. Siinses kohtumenetluses on

rikutud EIÕK artiklit 6, samuti on põhjendamatult pikka aega (01.06.2022–09.01.2024) jäetud

seadused järgimata. Tõendeid on võltsitud. Halduskohus ei teinud sisulist otsust kahju

hüvitamise nõude kohta. Halduskohtu otsusest ei nähtu, et Justiitsministeerium,

Tööinspektsioon ja Vabariigi Valitsus oleks võtnud kaebuse kohta seisukohta. Halduskohus ei

olnud erapooletu.

9. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus tunnistas

15.12.2022 määrusega siinses asjas õigesti vastustajaks üksnes Tallinna Vangla. Täiendavate

vastustajate kaasamiseks puudus vajadus, sest Justiitsministeeriumil, Tööinspektsioonil ega

Vabariigi Valitsusel ei olnud mingit puutumust vaidluse esemeks olevate Tallinna Vangla

koostatud haldusaktidega. Halduskohus tagastas 07.11.2023 määrusega kaebuse kahju

hüvitamise nõuet puudutavas osas ning kõrgemad kohtuastmed on selle õiguspärasust

kontrollinud. Kuna apellatsioonkaebusest ega kaebaja poolt varem koostatud pöördumistest ei

selgu, milliseid halduskohtule esitatud tõendeid on vangla võltsinud, siis ei ole vastustajal

võimalik väidet täpsemalt kommenteerida, kuid vastustaja saab kinnitada, et ühtegi vangla

poolt esitatud tõendit võltsitud ei ole. Halduskohus järgis menetlusnorme, kohtles pooli

vaidluses võrdselt ja tegi õiguspärase otsuse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4(5)

3-22-1217

10. Apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu põhjendustega ilma neid kõiki üle kordamata (HKMS § 201 lg 4).

11. Halduskohus selgitas õigesti, et Tallinna Vangla 21.04.2022 käskkirjaga kaebaja kui

kinnipeetava majandustöödele abitööliseks määramine ei olnud vastuolus PS ega EIÕK-ga,

sest selline töökohustus on PS § 29 lg-st 2 ja EIÕK art 4 p-st 3a tulenevalt lubatav. Seetõttu ei

ole pelgalt kaebaja tööle määramisega rikutud ka tema õigust eraelule (EIÕK art 8, PS § 26)

ega vabale eneseteostusele (PS § 19). Kaebaja ei ole seoses väidetava eraelu puutumatuse

rikkumisega muid asjaolusid esile toonud.

12. Samuti on õige halduskohtu seisukoht, et kaebajale määratud 0,63 euro suurune tunnitasu

on õigusaktidega kooskõlas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et arvestades

kinnipeetava töötamise eesmärki ja erinevust vabaduses viibiva isikuga ei alanda selline tasu

kinnipeetava inimväärikust ega riku PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. (vt ka nt Tallinna

Ringkonnakohtu 12.02.2025 määrus nr 3-23-2750, p 9).

13. Rikutud ei ole EIÕK art-t 6, s.o õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kaebaja kaebus on

sisuliselt läbi vaadatud, sealjuures on kaebaja saanud menetluse kestel ka korduvalt oma

edasikaebeõigust realiseerida.

14. Õigust mõistab ainult kohus (PS § 146). Seega on põhjendamatu kaebaja etteheide, et

kaebuse kohta oleks pidanud seisukoha andma Justiitsministeerium, Tööinspektsioon ja

Vabariigi Valitsus. Ka ei pidanud halduskohus neid kohtumenetlusse kaasama.

Halduskohtumenetluses on vastustajaks riigiasutus, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud

(HKMS § 17 lg 1). Kuna praegusel juhul on kaebus esitatud Tallinna Vangla tegevuse peale,

määras halduskohus õigesti vastustajaks (ja seega kaebusele vastajaks) Tallinna Vangla.

15. Halduskohus ei pidanud tegema sisulist otsust kahju hüvitamise nõude kohta.

Halduskohus tagastas selles osas kaebuse 07.11.2023 määrusega. Kaebaja esitas nimetatud

määruse peale määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis 29.11.2023 määrusega

rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud kaebaja määruskaebust ei võtnud

Riigikohus menetlusse.

16. Kaebaja on väitnud, et tõendeid on võltsitud ja kohtunik ei olnud erapooletu, kuid ei ole

oma väiteid kuidagi põhjendanud. Ringkonnakohtule ei nähtu ühtegi asjaolu, mis neid kaebaja

väiteid kinnitaksid. Kohtuniku erapoolikust ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et kohus jättis

kaebuse rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)