3-24-1740/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-24-1740

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsuse nr

1012955-2 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti

kohustamiseks vaadata kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus

(täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X

Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsus nr

1012955-2 ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaadata kaebaja 16.04.2024

esitatud avaldus (täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.05.2025 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 16.04.2024 esitas kaebaja Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse koos kohtulahenditega

soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kui represseeritud isikule, alates 10.06.2024

(dtl 45-83). 18.04.2024 edastas kaebaja vastustajale täpsustuse esitatud pensioniavaldusele:

„taotlen rehabiliteeritu sooduspensioni, mitte eelpensioni“ (dtl 84).

2. SKA 10.06.2024 otsusega nr 1012955-1 jäeti kaebaja avaldus represseeritu

soodustingimustel vanaduspensioni osas rahuldamata (dtl 5-6).

3. Kaebaja esitas 10.06.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 10.06.2024 otsuse nr

1012955-1 tühistamiseks ja SKA kohustamiseks vaadata kaebaja 16.04.2024 avaldus uuesti

läbi. Kohus võttis kaebuse oma 14.06.2024 määrusega menetlusse.

4. SKA uuendas menetluse ja vaatas uuesti läbi kaebaja 16.04.2024 esitatud taotluse (sh

18.04.2024 taotluse täpsustuse) soodustingimusel vanaduspensioni määramiseks ja tunnistas

kehtetuks 10.06.2024 otsuse nr 1012955-1 ning tegi 13.08.2024 uue otsuse nr 1012955-2 (dtl

19-22).

5. 19.08.2024 esitas kaebaja kohtule avalduse kaebuse nõude muutmiseks.

6. 30.08.2024 kohtumäärusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebuse nõude muutmiseks.

Kohus jätkas haldusasja menetlust järgmistes nõuetes: tühistada SKA 13.08.2024 otsus nr

1012955-2 ning kohustada SKA-d vaadata kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus (täpsustatud

18.04.2024) uuesti läbi.

07.03.2025 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise

kohta (KRASS), mille alusel kaebaja on rehabiliteeritud, on vastu võetud 19.02.1992, selles ei

ole seatud tingimusi § 2 lg 1 rakendamise osas.

Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (ReprS), mille meelevaldse

tõlgendusega SKA kaudselt või varjatult põhjendab kaebaja taotluste rehabiliteeritu õiguse

saamiseks tagasilükkamist motiivi tõendamatusega, on vastu võetud 17.12.2003, seega ei saa

KRASS olla sõltuv või tingimuslik ReprS-se mingite punktide osas, ka mitte selle § 8 lg 2

osas, mis määrab (represseeritu) tunnistuse andmise korra ning taotluse ja tunnistuse vormi ja

tunnistusi väljastava asutuse Vabariigi Valitsuse määrusega. Ka puudub tõendusvajaduse viide

KRASS-is eneses.

Ka muudes seostes ei ole KRASS-is nõutud tõestust § 2 lg 1 deklareeritule, sest selles

paragrahvis loetletud teod kuulusid riiklike kuritegude loendisse ja olid ENSV KrK

määratluse järgi sihitud riikliku suveräänsuse ja territoriaalse puutumatuse vastu. Isegi see §

81, mida SKA tõlgendab kriminaalse turismireisina, oli tegelikult põgenemine, mis seadis ka

elu reaalselt ohtu. See oli põgenemine okupeeritud territooriumilt vabadusse.

Samas, kuna SKA soovimatus kaebaja taotlust rahuldada toetub tõestusvajadusele, mille SKA

on justkui välja lugenud ReprS § 2 lg 1 p 6 sellest osast, mis puudutab okupatsioonivastase

iseloomuga protestiakti ja millele peab andma hinnangu Riigikohus, mitte SKA, lõppeb selle

2(12)

punkti seletav osa lausega: või muu rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse

teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt

omistas; see osa justkui ei nõua Riigikohtu vastavat tunnistust, sest Riigikohus pole pädev

rahvusvaheliselt võetud kohustustele hinnangut andma või mõne isiku kvalifitseerumist

inimõiguste rakendamisele otsustama; see, et kaebaja ei põgenenud kriminaalse jälitamise

eest, selgub kohtuotsusest ja ei vaja uut hindamist.

7.2. Kaebaja viitab Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklike 12, mis

sätestab liikumisvabaduse ja märgib, et seda okupatsioonivõimude poolt ei järgitud vaatamata

sellele, et dokumendi ratifitseeris NSVL 16.10.1973, kes selle realiseerimisest ei huvitunud.

Samuti on pakti ratifitseerinud Eesti Vabariik 21.10.1991, mis ei kohusta aga kedagi millekski.

Teiseks viitab kaebaja Inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulale, art 13 ja art 14. Kaebaja

märgib, et välismaale põgenemise akt oli esmane tegu ja suunitlus, mis oli ka hilisemalt läbiv

motiiv, mis polnud põhjustatud jälitamisest mittepoliitilise kuriteo sooritamise tõttu, vaid

vastuolust okupatsioonirežiimiga. SKA vaatab mööda rahvusvahelistest lepingutest, kuigi

kaebaja on nendele dokumentidele viidanud.

7.3. Kaebaja toob veel välja haldusasja nr 3-23-1066 kohtuotsusest lõigu: „Vastustaja on kohtu

hinnangul põhjendatult nii vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses välja toonud, et 26.10.1979

toimunud kohtuistungil mõisteti kaebaja süüdi lisaks ebaseadusliku välismaale sõidu katse

eest (ENSV KrK § 81) ka mitmete ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks

olnud karistatavad Eesti Vabariigi seaduste alusel. Vaideotsuses on märgitud, et: „Eesti NSV

KrK § 40 lg 1 alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. /…/.

Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi

eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem

nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest,

mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks

raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa

selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 2071 lg 3

p 1 järgi karistati vaide esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli

samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust

ei järgnenud. Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist.“

Sellise tõlgenduse peale lihtsalt ei oska tulla.

Eesti NSV KrK § 40 lg 1 saab tõlgendada vastava esmakordse teo sooritamise eest

karistamisel karistust mõnevõrra kergendava tegurina. Teistkordsel karistamisel seda enam ei

oleks rakendatud. Ülal viidatud tõlgenduse korral muutub see raskendavaks asjaoluks.

Vastulause sellisele tõlgendusele seisneb faktis, et välismaale põgenemise katse polnud mingi

juhuslik akt teiste tegude pikas reas, vaid selge ideoloogilise suunitlusega esmane tegu, millest

tulenesid järgmised, mille perspektiiviks oli samuti lõpuks okupeeritud territooriumilt

põgenemine, aga enne seda ka võimalusel okupantide kahjustamine ja näitamine, et eestlased

ei ole lõplikult alistunud. Ja tegelikult ei saanud kaebaja selle paragrahvi karistuseks 2 aastat,

vaid 12 nagu relvade hõivamise paragrahviga, mis sest, et vormistati teisiti. Kaebaja ei

varjanud oma eesmärki alustada relvastatud võitlust linnades (sest metsas ei pidanud kaebaja

enam seda võimalikuks), kaebaja ei varjanud oma eesmärki piiri taga tegelda

nõukogudevastase tegevusega. See kõik on leitav uurimistoimikust. Või KGB toimikust. Mitte

niisama ei tuldud Vene NSFV eri oblastite siseministeeriumi valitsustest elusat metsavenda

vaatama.

Kui aga Eesti poleks olnud okupeeritud, poleks ka mingit põhjust olnud põgeneda või relva

järele haarata.

3(12)

7.4. Vastustaja seisukoha 11. punktis väidab vastustaja, et KRASS § 2 lg 1 sätestab eelduse, et

isik peab olema võidelnud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu

vastu. Seda tõestamisvajadust pole nimetatud seaduses aga ei kirjeldatud ega täpsustatud, see

klausel on deklaratiivne ja asub paragrahvi järgnevat sisu sissejuhatavas osas.

SKA tundub lähtuvat nimetatud seaduse tõlgendamisel/rakendamisel asutusesiseseks

kasutuseks mõeldud või salastatud dokumendist, mis sätestab vastupanu reeglid ja põhimõtted

ja mis on ilmselt eelnimetatud seadusest kõrgemal positsioonil.

Või siis tuleb lugeda SKA seisukoht selles tõlgenduses õigustühiseks, seda enam, et KRASS §

2 lg 1 p 2 toodud loend on riiklike kuritegude loend, mis oma olemuselt olid suunatud ENSV-

moodustise vastu. Väide, et välismaale põgenemine ei ole protestiakt okupatsiooni vastu, on

vähemalt naiivne, sest ei arvesta mingil moel okupatsiooniaegsete oludega.

Väita, et tegelikult pole kaebaja karistust Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel sanktsioneeritud teo

eest kandnud, on kummaline väide, sest seab otsustuse sõltuvusse okupatsioonirežiimi

repressiivorgani suvast asja välisel vormistamisel, mitte sisust lähtuvalt. Eesti NSV KrK § 40

lg 1 vormistus lubab karistuse katmist raskema karistusega, kui tegemist on esmakordse

karistusega nimetatud teo eest. Vastustaja loogika põhjal saavad eelise need, kes on korduvalt

karistatud sama teo sooritamise eest. Lisaks sellele oli okupatsioonirežiimi kohtuorgan

sundseisus, sest karistuste liitmise korral oleks summaks tulnud suurem arv kui 15 aastat, mis

oli tollal justkui vabaduskaotuslike karistuste lagi. Kui kaebaja karistus oleks liidetud 15.

aastani, leiaks SKA ikka võimaluse väita, et § 81 alusel kaebaja karistatud pole.

Kohtuprotsessi käigus nimetas prokurör kaebaja sooritatud tegusid jätkuvaks kuriteoks, samal

eesmärgil sooritatuse tõttu. Ka relvade hõivamine § 2071 oli samast eesmärgist kantud. See

tähendab, et 1977. aasta sündmusteta poleks olnud järgnevaid, mistõttu neid ei saa seostamata

vaadelda, ja 12 aastat karistust sai kaebaja just asja poliitilise tausta tõttu; tapjad said enamasti

väiksemaid karistusi.

Samas ReprS § 2 lg 1 p 6 sätestab, et õigusvastaselt on represseeritud isik, keda karistati

vangistusega või asumisele saatmisega osalemise eest okupatsioonivastase iseloomuga

protestiaktis või riiklikku enesemääramise õigust rõhutavas aktis või muu rahvusvaheliselt

tunnustatud inimõiguse või põhivabaduse teostamise või teostamiskatse eest, sõltumata

kuriteoliigist, mis okupantriik talle formaalselt omistas; seetõttu okupatsioonirežiimi

karistuspraktika juriidilisi nüansse ei saa pidada Eesti Vabariigi juriidika alustaladeks ega neist

juhinduda, nagu SKA seda teeb.

Vastustaja seisukoha 13. punktis väidab vastustaja, et pole kaebaja õigusi

ebaproportsionaalselt piiranud. Kaebaja leiab, et on, jättes järjekindlalt tähelepanuta kaebaja

poolt viidatud Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakti, mis oli ratifitseeritud

NSVL poolt 16.10.1973 ja Eesti Vabariigi poolt 21.10.1991, mille artikkel 12 alusel pidi

olema tagatud isiku vaba liikumisõigus. SKA-poolne ignoreerimine selle seadusepügala osas

viitab kaebaja õigustamatule seisundile pakti rakendamise osas, st kodanikuõiguste

mitterakendumist kaebaja suhtes SKA vaates.

Selle õiguse realiseerimine vormistati kaebaja puhul ENSV KrK § 81 alusel ja on aluseks

praegu ReprS § 2 lg 1 p 6 rakendamiseks kaebaja juhtumi osas.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata.

8.1. Vastustaja märgib, et asjaolud on toodud otsuses ning vastustaja jääb selles toodud

selgituste ja põhjenduste juurde.

4(12)

8.2. Kaebaja ja vastustaja on erimeelt selles, kas kaebaja on õigustatud rehabiliteerituna saama

ReprS § 16 sätestatud soodustingimustel vanaduspensionit.

8.3. ReprS § 1 lg 1 kohaselt on ReprS-i eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide

poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt represseeritud

isikutele tekitatud ülekohut.

ReprS § 12 punkti 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku

pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni

määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud

kinnipidamiskohas või asumisel, samuti seaduse § 2 lõikes 2 nimetatud isikul – üks aasta enne

vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent

mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.

ReprS § 16 kohaselt laienevad seaduse § 12 punktis 1, § 13 lõige 1 punktis 2, § 13 lõige 1

punktis 4, § 13 lõikes 2 ja § 14 lõigetes 1 ja 3 sätestatud pensioniõigused ka rehabiliteeritud

isikule.

KRASS § 7 lg 1 kohaselt seaduse §-s 1 ja paragrahvi 2 1. lõikes näidatud isikutel piisab

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlemisel ning

rehabiliteeritutele ettenähtud muude õiguste realiseerimisel dokumentide esitamisest, millest

nähtub kohtuväline represseerimine või paragrahvi 2 1. lõikes loetletud paragrahvide järgi

süüdimõistmine.

KRASS § 2 lg 1 punkt 2 sätestab, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning

tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale

tehtud ülekohtu vastu, loetakse rehabiliteerituks isikud, kes on süüdi mõistetud enne 1991.

aasta 20. augustit ENSV kriminaalkoodeksi §-de 62-64, 66-68, 70, 73, 74, 74.1, 78-80, 81,

86.1, 87, 137, 167, 177, 189.1, 194.1-194.4, 220-222, 224 järgi. Nimetatud sättest tulenevalt

peavad isiku rehabiliteerituks lugemiseks olema täidetud järgmised eeldused:

1) isik peab olema võidelnud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu

vastu;

2) isik peab olema süüdi mõistetud KRASS § 2 lg 2 punktis 2 nimetatud ENSV

kriminaalkoodeksi sätete alusel.

Kaebaja poolt esitatud 26.10.1979 kohtuotsuse tulenevalt on kaebaja tunnistati süüdi ja

karistatud ebaseadusliku välismaale sõidu katse eest ja ühiskonna- ja isikuvastaste kuritegude

eest:

1) Eesti NSV KrK §-de 15 lg 2 (kuriteokatse) ja 81 lg 1 (passita või võimuorgani loata

sõitmine välismaale või NSV Liitu või piiri ületamine) järgi 2-aastase vabadusekaotusega;

2) Eesti NSV KrK § 88 lg 2 punktide 1 ja 2 (grupiviisiline riigi või ühiskonna vara riisumine

salajase varguse teel) järgi 6-aastase vabadusekaotusega;

3) Eesti NSV KrK § 139 lg 2 punktide 2 ja 3 (grupiviisiline võõra isikliku vara salajane

vargus) järgi 2-aastase vabadusekaotusega;

4) Eesti NSV KrK § 197 lg 1 (mootorsõiduki ärandamise eest selle ajutise kasutamise

eesmärgil) järgi 1-aastase vabadusekaotusega;

5) Eesti NSV KrK § 207 lg 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine ilma vastava loata

hoidmine, kandmine, omandamine, valmistamine või edasiandmine) järgi 4-aastase

vabadusekaotusega;

6) Eesti NSV KrK § 2071 lg 3 punkti 1 (tulirelva, laskemoona või lõhkeaine riisumine

röövimise teel) järgi 12-aastase vabadusekaotusega.

5(12)

Eesti NSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti kaebaja lõplikuks karistuseks 12 aastat

vabadusekaotusega.

Eesti NSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi

eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem

nendest ühegi eest süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest,

mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks

raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa

selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 2071 lg

3 p 1 järgi karistati kaebajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli

samuti 12 aastat, mis tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust

ei järgnenud. Samal seisukohal on olnud ka Tallinna Halduskohus 07.11.2023 otsuse nr 3-23-

1066 punktis 8.6.

Samuti leiab vastustaja, et kohtuotsuse põhjal ei ole tõendamist leidnud kaebaja teo motiivid,

mis näitaks ära, et kaebajale süüks arvatud teod seonduksid võitlusega Eesti Vabariigi

iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (KRASS § 2 lõige 1 punkt 2 esimene

eeldus). Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli kaebaja soov põgeneda Rootsi, kuid pelgalt Rootsi

põgenemise soovi ei saa pidada võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale

tehtud ülekohtu vastu.

Kuna kaeabaja ei ole Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud (sh tegude eest, mis

seonduksid võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu),

siis ei ole vastustaja hinnangul kaebajale tekitatud ülekohut, mida tuleb RepS § 16 sätestatud

pensioni määramisega leevendada lähtuvalt ReprS-i § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgist.

Eeltoodust tulevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajale ei laiene ReprS § 16 sätestatud

pensioniõigused.

8.4. Kaebaja väidab kaebuses muuhulgas, et tema välismaale põgenemise ja muude tegude

motiiv oli seotud vastuolust okupatsioonirežiimiga ning, et tema teo motiivide kohta on info

uurimistoimikus või KGB toimikus. Kohtuotsuses toodu põhjal ei leia need väited kinnitust.

8.5. Vastustaja on seisukohal, et 13.08.2024 otsus nr 1012955-2 on õiguspärane.

Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on pädev

haldusorgan soodustingimustel vanaduspensioni maksma. Haldusakt vastab vorminõuetele.

Soodustingimustel vanaduspensioni mittemääramine on toimunud ReprS-is sätestatud korras.

Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud, et

kaebajal ei ole õigust rehabiliteerituna soodustingimustel vanaduspensionile.

8.6. Vastustaja on seisukohal, et kui kaebaja on KRASS § 2 lg 1 p-i 2 alusel rehabiliteeritud,

siis kuna ta ei ole Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud, ei ole talle tekitatud

ülekohut, mida tuleb RepS § 16 ja § 12 punktis 1 sätestatud pensioni määramisega leevendada

lähtuvalt ReprS-i § 1 lõikes 1 sätestatud eesmärgist. Eeltoodust tulevalt ei ole kaebaja

vastustaja hinnangul õigustatud soodustingimustel vanaduspensionit ReprS § 16 ja § 12 punkti

1 alusel saama.

Seda, et kaebaja ei ole Eesti NVS KrK § 81 lg 1 alusel karistust kandnud on lisaks vastustaja

kaebuse vastuse punktis 11 nimetatud kohtuasjale käsitletud vastustajale teadaolevalt ka

kaebajaga seotud kohtuasja nr 1-24-4333 punktis 12, mille kohaselt Riigiprokuratuur on

märkinud, et „ENSV Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsusest selgub, et H. T-d karistati

ühtlasi kuritegude eest, mis oleks karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste alusel. Sama

kohtuotsuse kohaselt loeti H. T-le ENSV KrK § 81 lg 1 alusel mõistetud 2-aastane karistus

6(12)

ENSV KrK § 41 lg 1 alusel kaetuks talle ENSV KrK § 2071 lg 3 p 1 (tulirelva, laskemoona

vargus või röövimine) alusel määratud 12-aastasekaristusega. Seega ei ole H. T. KrK § 81 lg 1

alusel eraldiseisvalt karistust kandnud. Arvestades okupatsioonirežiimide poolt represseeritud

isiku seaduse (ReprS) § 2 lg-t 3 ja sama seaduse eesmärki, ei ole kaebajat alust lugeda

represseerituks ReprS § 2 lg 1 p 6 tähenduses.“

8.7. Kaebaja viide kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline paktile ei ole vastustaja

hinnangul asjakohane.

8.8. Vastustaja palub jätta kohtul kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda

KOHTU PÕHJENDUSED

9. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti leiab, et

kaebus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt.

10. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 1-3 tuleneb, et

kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult

põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas

dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti

andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb

märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

Seadus kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise

kohta (KRASS) § 2 lg 2 sätestab, et seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega ning

tunnustades isikute tegevust, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale

tehtud ülekohtu vastu, lugeda rehabiliteerituks isikud, kes on enne 1991. aasta 20. augustit

süüdi mõistetud ENSV kriminaalkoodeksi §-de 62-64, 66-68, 70, 73, 74, 74.1, 78-80, 81,

86.1, 87, 137, 167, 177, 189.1, 194.1-194.4, 220-222, 224 järgi.

Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 16 „Seaduse

kohaldamine rehabiliteeritud isikule“ sätestab, et käesoleva seaduse § 12 punktis 1, § 13

lõike 1 punktis 2, § 13 lõike 1 punktis 4, § 13 lõikes 2 ja § 14 lõigetes 1 ja 3 sätestatu laieneb

ka rehabiliteeritud isikule.

ReprS § 12 p 1 sätestab, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku

pensionikindlustuse seaduse mõistes on represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni

määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud

kinnipidamiskohas või asumisel, samuti käesoleva seaduse § 2 lõike 2 punktides 1 ja 2

nimetatud isikul – üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või

asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka

jõudmist.

ReprS § 13 lg 1 p 2 kohaselt Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka arvatakse

represseeritu õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku, sealhulgas

põgenemise ja hilisema vahistamise vaheline aeg kolmekordselt.

Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pensioniõiguslikku staaži arvestatakse ja tõendatakse riikliku

pensionikindlustuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras.

11. Poolte vahel puudub vaidlus järgmises:

11.1. Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsusega tunnistati X süüdi ja karistati Eesti NSV

kriminaalkoodeksi (ENSV KrK) § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 88

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase

vabadusekaotusega, § 197 lg 1 järgi 1-aastase vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi 4-aastase

7(12)

vabadusekaotusega ja § 2071 lg 3 p 1 järgi 12-aastase vabadusekaotusega. Xe lõplikuks

karistuseks loeti ENSV KrK § 40 lg 1 alusel 12 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga

parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise alguseks loeti 29. märts 1979.

Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28. veebruari 1990. a määrusega muudeti Eesti NSV

Ülemkohtu 26. oktoobri 1979. a otsust ning ENSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks

karistuseks kuritegude kogumi eest 11 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga

parandusliku töö koloonias.

11.2. Riigikohtu 20.12.2024 otsusega nr 1-24-4333 otsustas kohus: 1. Tühistada Eesti NSV

Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus X

süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207 lg 1, § 207 1 lg 3 p 1 järgi ning §

88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 25.08.1977, ööl vastu 20.09.1977,

ööl vastu 03.10.1978, ööl vastu 09.10.1978 ja ööl vastu 09.11.1978 toime pandud tegusid.

Lõpetada kriminaalmenetlus nendes tegudes kuriteokoosseisu puudumise tõttu. 2.

Rehabiliteerida X talle eelmises punktis süüksarvatud tegudes. 3. Jätta muutmata Eesti

NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus X

süüdistuses Eesti NSV KrK § 197 lg 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab

ööl vastu 14.10.1977 toime pandud tegu. 4. X avaldus rahuldada osaliselt.

11.3. Kohus leiab, et vaidlust ei ole ka selles, et vastavalt KRASS § 2 lg 1 p-le 2 on X talle

ENSV KrK § 81 lg 1 - § 15 lg 2 järgi süüksarvatud teos (välismaale ebaseadusliku

sõitmise katse) loetud rehabiliteerituks. Sellest tulenevalt on Eesti NSV Ülemkohtu

26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrus selles osas

õigustühised. Eeltoodut on kinnitanud kohtud ka varasemalt – vt Tallinna Halduskohtu

07.11.2023 otsus nr 3-23-1066 ja Riigikohtu 20.12.2024 otsus nr 1-24-4333 (p 13).

12. Kohus leiab lähtudes ülal toodud õiguslikust regulatsioonist ning tuvastatud faktilisest

asjaoludest, et kuivõrd kaebaja on rehabiliteeritud isikuks, siis tuleb kaebaja suhtes rakendada

ReprS § 16 (vt ülal). Seejuures ReprS § 16 kohaldamise eelduseks on üksnes asjaolu, et

kaebaja on rehabiliteeritud isikuks. Vastava sätte kohaldamise eelduseks ei ole see, et isik

peaks vastama sama seaduse § 2 sätestatud represseeritud isikuks tunnistamise tingimustele.

Sellest tulenevalt ongi ReprS §-is 16 viidatud üksnes konkreetsetele sama seaduse

paragrahvidele, mida tuleb kohaldada ka rehabiliteeritud isikule. Rehabiliteeritud isik ja

represseeritud isik on eraldiseisvad mõisted.

13. Kaebaja on esitanud vastustajale taotluse rehabiliteeritud isiku sooduspensioni

saamiseks alates 10.06.2024 (vt dtl 45-83 ja dtl 84).

Sotsiaalkindlustusameti 13.08.2024 otsusega nr 1012955-2 otsustas SKA jätta kaebaja

represseeritu soodustingimustel vanaduspensioni avalduse rahuldamata (vt dtl 19-22).

Otsuse põhjenduste kohaselt peavad isiku rehabiliteerituks lugemiseks olema täidetud

järgmised eeldused: 1. Isik peab olema võidelnud Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti

rahvale tehtud ülekohtu vastu; 2. Peab olema süüdi mõistetud KRASS § 2 lg 2 punktis 2

nimetatud ENSV kriminaalkoodeksi sätete alusel.

X poolt esitatud 26.10.1979 kohtuotsuse tulenevalt on X karistatud ENSV kriminaalkoodeksi

§ 81 alusel aga ei nähtu asjaolu, et temale süüks arvatud teod seondusid võitlusega Eesti

Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. X on selle otsuse alusel

süüdi mõistetud ebaseadusliku välismaale sõidu katse eest ja ühiskonna- ja isikuvastaste

kuritegude eest. Seega on eelnimetatud sätte kohaldamise üks eeldustest täitmata ja X ei saa

lugeda rehabiliteerituks KRASS § 2 lg 1 punkti 2 mõttes.

Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Tallinna Halduskohtu 07.11.2023 otsuse nr 3-23-

1066 punktis 8.6 on kohus märkinud, et X ei ole eraldivõetuna ENSV KrK § 81 lõike 1 alusel

8(12)

karistust kandnud. Sotsiaalkindlustusameti 29.05.2024 otsusega nr 201812-1 ei ole X

tunnistatud represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 punkti 3 mõttes. Eeltoodust tulevalt ei laiene

Xle ReprS § 16 sätestatud pensioniõigused.

14. Kohus leiab, et arvestades, et vaidlus puudub selle üle, et kaebaja tunnistati ENSV KrK §

15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi süüdi selles, et ta otsustas ilma sellekohase passi ja vastava

võimuorgani loata sõita välismaale, mis jäi aga lõpule viimata ning kaebaja on selles osas

rehabiliteeritud otse seaduse alusel (KRASS § 2 lg 1 p 2), siis on vastustaja jõudnud

vaidlustatud otsuses ekslikule järeldusele, et kaebaja näol ei ole tegemist rehabiliteeritud

isikuga ja tema suhtes ei kohaldu ReprS § 16 sätestatud pensioniõigused. ReprS § 16 ei näe

ette, et isik peaks samal ajal vastama ka represseeritud isiku mõistele. Vastustaja ajab

omavahel järjepidevalt segamini represseeritu ja rehabiliteeritu mõisted. Eeltoodu nähtub

selgelt ka vaidlustatud otsuse resolutsioonist, kus on märgitud „jätta X represseeritu

soodustingimustel vanaduspensioni avaldus rahuldamata“. Kohus märgib, et kaebaja ei

taotlenud oma avalduses soodustingimustel vanaduspensioni kui represseeritu, vaid kui

rehabiliteeritu. Seega on vaidlustatud otsus õigusvastane ja tuleb tühistada.

15. Teiseks toob kohus välja, et isegi kui kaebaja soodustingimustel vanaduspensioni

lahendamiseks peaks hindama mh ka seda, kas isiku teod olid seotud võitlusega Eesti

Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (millega kohus siinkohal ei

nõustu, kuivõrd selles osas on rehabiliteeritute osas eriregulatsioon), siis oleks tulnud

vastustajal oma vastavaid seisukohti ka põhjendada. Selliseid põhjendusi aga vaidlustatud

otsusest ei nähtu. Vaidlustatud otsuses puuduvad mistahes põhjendused ja analüüs, kuidas

jõudis vastustaja järeldusele, et kaebajale süüks arvatud teod ei seondunud võitlusega Eesti

Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Puudub analüüs, millistele

tõenditele tuginedes vastustaja vastavale seisukohale, jõudis. Samuti ei nähtu otsusest, et

vastustaja oleks lähtudes uurimiskohustusest vastavaid asjaolusid üldse täiendavalt püüdnud

välja selgitada (sh vajadusel küsides selleks kaebajalt täiendavaid andmeid). Seega on

vaidlustatud otsus ka oluliste põhjendamispuudustega ning tuleks ka seetõttu tühistada.

Vastustaja on küll viidanud oma varasemale 29.05.2024 otsusele nr 201812-1, millega ei ole

kaebajat tunnistatud represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 punkti 3 mõttes, kuid vastavat

otsust lisatud ei ole, samuti ei ole seda kohtule esitatud (koos asjasse puutuvate

haldusmenetluse materjalidega). Seega ei olnud kohtul võimalik ka kontrollida, kas viidatud

otsuses olid vastav analüüs tehtud või mitte. Seejuures isegi kui seal oleks vastav analüüs

tehtud, siis haldusaktis tuleb esitada ka juhul kui viidatakse varasematele seisukohtadele

esitada peamised põhjendused ja tõendid, mille põhjal vastavale järeldusele jõuti. Seda ei ole

käesoleval juhul tehtud. Siinkohal rõhutab kohus veelkord, et eristada tuleb represseeritud

isikuid ja rehabiliteeritud isikuid. Rehabiliteeritud isikutele on ette nähtud üksnes konkreetsed

ReprS § 16 sätestatud soodustused, kui samal ajal represseeritud isikutele on ette nähtud

laiemad soodustused seoses neile osaks saanud ülekohtuga.

Vastuses kaebusele viitas vastustaja oma arvamusele, et kohtuotsuse põhjal ei ole tõendamist

leidnud kaebaja teo motiivid, mis näitaks ära, et kaebajale süüks arvatud teod seonduksid

võitlusega Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu (KRASS § 2

lõige 1 punkt 2 esimene eeldus). Kohtuotsuses märgitu kohaselt oli kaebaja soov põgeneda

Rootsi, kuid pelgalt Rootsi põgenemise soovi ei saa pidada võitluseks Eesti Vabariigi

iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga ja

leiab, et hindmaks kaebaja teo motiive ei piisa üksnes viitest okupatsioonivõimu poolt

langetatud kohtuotsusele, mis on käesolevaks ajaks mh osaliselt tühistatud. Seejuures

vaidlustatud otsuses ei ole vastustaja nimetatud otsusele ka tuginenud.

9(12)

16. Lõpetuseks toob kohus välja, et kuigi vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollib kohus

selle andmise seisuga, siis kohustamiskaebuse lahendamisel tuleb arvestada ka vahepeal

teatavaks saanud faktiliste asjaoludega.

Nagu kohus ja ka vastustaja ise viitas, siis on Riigikohus teinud 20.12.2024 otsuse nr 1-24-

4333, millega tühistas Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsus ja Eesti NSV Ülemkohtu

presiidiumi 28.02.1990 määrus H. T. süüdistuses Eesti NSV KrK § 139 lg 2 p-de 2 ja 3, § 207

lg 1, § 2071 lg 3 p 1 järgi ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu

25.08.1977, ööl vastu 20.09.1977, ööl vastu 03.10.1978, ööl vastu 09.10.1978 ja ööl vastu

09.11.1978 toime pandud tegusid. Lõpetas kriminaalmenetlus nendes tegudes

kuriteokoosseisu puudumise tõttu ja otsustas rehabiliteerida X ülal nimetatud süüksarvatud

tegudes.

Ühtlasi tõi Riigikohus (milline otsus on menetlusosalistele teada) välja otsuse p 14-16

järgmise: „14. KRASS § 5 lg 1 sätestab, et Riigikohtul on õigus rehabiliteerida ajavahemikus

1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini Eestis või endise NSV Liidu

territooriumil kohtute poolt süüdimõistetud isikuid nende taotlusel, kui on tõendatud, et

süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti

rahvale tehtud ülekohtu vastu. KRASS § 5 lg 2 kohaselt ei kuulu lg-s 1 näidatud isikud

rehabiliteerimisele, kui on tõendatud nende süüdimõistmise aluseks olnud tegude ilmne

mittevastavus lg-s 1 näidatud eesmärkidele või kui nad on süüdi § 3 lg-s 1 näidatud

kuritegudes.

15. Välismaale ebaseadusliku sõitmise katsega olid seotud ka H. T-le süüks arvatud kummist

mootor-aerupaadi ja paadimootori hõivamine. Nimelt nähtub rehabiliteerimise avaldusest ja

kriminaalasja materjalidest, et tegemist oli välismaale lahkumiseks vajalike ettevalmistavate

tegudega. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võimalik H. T. rehabiliteerida ka talle

ENSV KrK § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüks arvatud kummist mootor-aerupaadi ja

paadimootori „Vihr“ varguses (25. augusti 1977. a ja 20. septembri 1977. a teod). Kuigi

esimene põgenemine 1977. aastal ebaõnnestus, siis oli see plaan H. T-l jätkuvalt olemas ka

järgmise aasta sügisel (3. kd, tl 15). Seega oli ka ööl vastu 9. novembrit 1978 kahe

paadimootori hõivamine seotud ettevalmistusega välismaale põgenemiseks, mistõttu on

võimalik H. T. ka selles osas KRASS § 5 lg 1 järgi rehabiliteerida.

16. H. T. rehabiliteerimise avaldusest nähtub, et relvade (sh vibu) ja laskemoona hankimise

eesmärgiks oli osutada otsest vastupanu okupatsioonivõimule. Miilitsaautost vormi ja

dokumentide hõivamise kohta on H. T. oma kirjalikus seisukohas selgitanud, et miilits oli

vaenlane, okupandi tööriist, kelle vara hõivamist ei olnud tarvis kaaludagi. H. T. selgitab

kirjalikus seisukohas sedagi, et eeluurimise ajal ei varjanud ta toimepandu motiive ja ütles

välja, et kavandas linnades relvastatud võitlust okupantide vastu. Uurijad tema juttu aga kirja

ei pannud, kuid seda tegi kohtupsühhiaater. Kolleegium tutvus 15. mail 1979 koostatud

kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktiga, mis kinnitab H. T. väiteid, et tal olid nõukogudevastased

vaated ning üldised ideed vabast Eestist. Ekspertiisiaktist nähtuvalt hakkasid need ideed välja

kujunema juba alates 5. klassist. Uuritav luges ajalooraamatuid, millest sai teada, et Eesti oli

varem vaba (3. kd, tl 72). Seega saab lugeda tõendatuks, et „Dünamo“ vibustaadioni majast

ning miilitsaautost varastatud esemete vargus, relvade ja laskemoona röövimine ja hoidmine

olid võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu, mistõttu

tuleb H. T. ka nendes tegudes KRASS § 5 lg 1 järgi rehabiliteerida.“

Teisisõnu on Riigikohus tuvastanud vahepeal kaebaja eesmärgi osutada vastupanu

okupatsioonivõimule. Kohus leiab, et kuivõrd ülal viidatud teod olid otseselt seotud ka riigist

lahkumise katsega (ENSV KrK § 81), siis tuleb lugeda ka riigist lahkumise üheks eesmärgiks

vastuhakku okupatsioonivõimule. Vastustajal tuleb kaebaja taotluse uuel lahendamisel sellega

igal juhul arvestada.

10(12)

17. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus tuleb tervikuna rahuldada ja Sotsiaalkindlustusameti

13.08.2024 otsus nr 1012955-2 tühistada ning Sotsiaalkindlustusametit kohustada vaadata

kaebaja 16.04.2024 esitatud avaldus (täpsustatud 18.04.2024) uuesti läbi arvestades ülal

toodud faktiliste ja õiguslike asjaoludega.

Kohtu täiendavad selgitused

18. Kohus peab vajalikuks anda ka juhise kaebaja avalduse uuel läbivaatamisel

soodustingimustel vanaduspensioni arvutamiseks, kuivõrd pooled on seni olnud eri meelt ka

selles osas, kuidas tuleb arvestada kaebaja karistuse aega ehk millise ajalise perioodi osas on

kaebaja rehabiliteeritud olukorras, kus kaebaja mõisteti süüdi mitmete erinevate kuritegude

eest ning kergemad karistused loeti kantuks kõige raskema karistusega.

ENSV KrK § 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama käesoleva

koodeksi eriosa erinevates paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole

varem nendest ühegi eest süüdi tunnistatud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo

eest, mõistab lõpliku karistuse kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks

raskema karistusega või liites mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt käesoleva

koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis näeb ette raskema karistuse.

Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsusega tunnistati X süüdi ja karistati Eesti NSV

kriminaalkoodeksi (ENSV KrK) § 15 lg 2 ja § 81 lg 1 järgi 2-aastase vabadusekaotusega, § 88

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 6-aastase vabadusekaotusega, § 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 2-aastase

vabadusekaotusega, § 197 lg 1 järgi 1-aastase vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi 4-aastase

vabadusekaotusega ja § 2071 lg 3 p 1 järgi 12-aastase vabadusekaotusega. Xe lõplikuks

karistuseks loeti ENSV KrK § 40 lg 1 alusel 12 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga

parandusliku töö koloonias. Karistuse kandmise alguseks loeti 29.03.1979.

Eesti NSV Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määrusega muudeti Eesti NSV Ülemkohtu

26.10.1979 otsust ning ENSV KrK § 40 lg 1 alusel loeti lõplikuks karistuseks kuritegude

kogumi eest 11 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.

Kaebaja ei ole rehabiliteeritud Eesti NSV Ülemkohtu 26.10.1979 otsuse ja Eesti NSV

Ülemkohtu presiidiumi 28.02.1990 määruse X süüdistuses Eesti NSV KrK § 197 lg 1 järgi

ning § 88 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi osas, mis puudutab ööl vastu 14.10.1977 toime pandud tegu.

Viidatud paragrahvide alusel karistati kaebajat vastavalt 1-aastase ja 6-aastase

vabadusekaotusega. Kuivõrd kõik kuriteod olid esmakordsed, siis oleks loetud ka nimetatud

1-aastane karistus kantuks 6-aastase vabadusekaotusega karistusega. Seega kandis kaebaja

õiguspäraselt karistust 6 aastat ning ülejäänud karistuse osas (so 5 aasta osas) on

kaebaja käesolevaks ajaks rehabiliteeritud.

Kaebaja karistusaeg algas 29.03.1979 ja lõppes viidatud määruse kohaselt 29.03.1990. Seega

saab soodustingimustel vanaduspensioni staaži hulka arvata perioodi alates 30.03.1985-

29.03.1990. Juhul kui kaebaja vabanes siiski mõnel muul kuupäeval, siis tuleb tal selle kohta

esitada vastustajale tõendid, et vastustaja saaks nendega kaebaja taotluse uuel lahendamisel

arvestada.

19. Kohus peab vajalikuks selgitada ka ühte oma varasemat seisukohta, mis kohus avaldas

oma otsuses 3-23-1066 ja millele kaebaja ja vastustaja viitasid ka käesolevas asjas täpsustada.

Viidatud otsus märkis kohus, et: „Vaideotsuses on märgitud, et: „Eesti NSV KrK § 40 lg 1

alusel loeti vaide esitaja lõplikuks karistuseks 12 aastat vabadusekaotust. /…/. Eesti NSV KrK

§ 40 lg 1 sätestas, et kui isik tunnistatakse süüdi kahe või enama koodeksi eriosa erinevates

paragrahvides ettenähtud kuriteo toimepanemises ja teda ei ole varem nendest ühegi eest

süüdi mõistetud, siis kohus, mõistes karistuse eraldi iga kuriteo eest, mõistab lõpliku karistuse

kuritegude kogumi eest, kas lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega või liites

11(12)

mõistetud karistused täies ulatuses või osaliselt koodeksi eriosa selle paragrahvi piirides, mis

näeb ette raskema karistuse. Ainuüksi Eesti NSV KrK § 2071 lg 3 p 1 järgi karistati vaide

esitajat 12-aastase vabadusekaotusega ning tema lõppkaristuseks oli samuti 12 aastat, mis

tähendab seda, et sisuliselt talle Eesti NSV KrK § 81 lg 1 alusel karistust ei järgnenud.“

Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega tõendanud vastupidist. Eeltoodust

tulenevalt nõustub kohus vastustajaga selles, et kuivõrd kaebajat karistati mitmete ühiskonna-

ja isikuvastaste kuritegude eest, mis oleks olnud karistatavad ka Eesti Vabariigi seaduste

alusel ning kaebajale ENSV KrK § 81 lg 1 alusel määratud karistus loeti kantuks talle ENSV

KrK § 2071 lg 3 p 1 alusel määratud karistusega, siis kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK § 81

lg 1 alusel karistust kandnud ning ta ei ole represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 3 mõistes

ning tema taotlus tuleb jätta rahuldamata ReprS § 9 p 3 alusel juhindudes ReprS § 1

sätestatud seaduse eesmärgist koosmõjus ReprS § 2 lg 3. Kohus leiab, et kaebaja õigused on

seoses KrK § 81 lg 1 alusel karistamise osas taastatud kaebaja rehabiliteerimisega otse

seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise

kohta alusel.“

Kohus viitas nimetatud otsuses, et kaebaja ei ole eraldivõetuna KrK § 81 lg 1 alusel karistust

kandnud. Kohus jääb selle seisukoha juurde, kuivõrd kergem karistus loeti formaalselt kaetuks

raskema karistusega. Samas selgitab kohus, et see ei tähenda seda, et selle paragrahvi alusel

määratud vabadusekaotusliku karistuse aega ei saaks arvestada soodustingimustel pensioni

arvestamisel vastava staaži hulka. Nii vastustaja kui kaebaja on selle lause võtnud kontekstist

välja. Mainitud kohtuasjas oli vaidluse alla kaebaja represseerituks tunnistamine, mitte aga

rehabiliteeritule soodustingimustel vanaduspensioni määramine.

Menetluskulude jaotamine

20. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesolevas asjas tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja pole menetluskulude hüvitamise

taotlust kohtule esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

12(12)