2-23-15536/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 30. aprill 2025

Tsiviilasja number

2-23-15536

Tsiviilasi

Eesti Energia AS-i hagi Raivo Paala vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

6111 eurot 45 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. juuli 2024. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raivo Paala apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

Hageja (vastustaja) Eesti Energia AS (registrikood

10421629)

esindajad

Kostja

(apellant) Raivo Paala (isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Raivo Paala apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 23. juuli

2024. a otsus tsiviilasjas nr 2-23-15536 muutmata.

2. Jätta ringkonnakohtus kantud menetlusosaliste menetluskulud Raivo Paala

kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Energia AS (hageja) esitas 2. novembril 2023 Tartu Maakohtule hagi Raivo Paala

(kostja) vastu võlgnevuse nõudes, paludes välja mõista põhinõudena 4269 eurot 97 senti ja

viivis. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võrguettevõtja Elektrilevi OÜ ja kostja 30. märtsil

2007 tähtajatu võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX, mille kohaselt osutab Elektrilevi OÜ

kostjale võrguteenust ning kostja tasub võrguteenuse eest. 20. aprillil 2022 sõlmisid hageja ja

kostja tähtajatu elektrienergia müügilepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille kohaselt kohustus

hageja müüma kostjale elektrienergiat börsihinna alusel ning kostja kohustus tasuma tarbitud

elektrienergia eest lepingus sätestatud hinnakirja alusel.

Kostjal tekkisid raskused võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX ja elektrilepingu nr

XXXXXXXXXXXX täitmisega, millest tulenevalt tekkis tal Elektrilevi OÜ ja hageja ees

võlgnevus. Hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga, s.o 30. oktoobri 2023. a seisuga

võlgneb kostja hagejale eelnimetatud lepingute mittetäitmise eest kokku 1315 eurot 56 senti,

millest 1046 eurot 6 senti elektrilepingu ning võrgulepingu põhiosa ning 271 eurot 50 senti

sissenõutavaks muutunud viivis.

Alates 1. oktoobrist 2022 lõpetas hageja kostjale elektrienergia müügi elektrilepingu nr

XXXXXXXXXXXX alusel ning hakkas alates 1. oktoobrist 2022 müüma kostjale elektrit

elektrilepingu nr XXXXXXXXXXXXXXXXX universaalteenuse hinnaga. Võrguleping jäi

samaks.

Kostjal tekkisid raskused võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX ja elektrilepingu nr

XXXXXXXXXXXXXXXXX täitmisega, millest tulenevalt tekkis tal Elektrilevi OÜ ja

hageja ees võlgnevus. Hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga, s.o 30. oktoobri 2023. a

seisuga võlgneb kostja hagejale võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX ning elektrilepingu nr

XXXXXXXXXXXXXXXXX mittetäitmise eest kokku 3761 eurot 62 senti, millest 3225

eurot 91 senti on põhivõlgnevus ning 535 eurot 71 senti sissenõutavaks muutunud viivis.

Hagiavalduse esitamise kuupäeva seisuga ei ole kostja oma võlgnevust likvideerima hakanud.

Hageja palub kostjalt välja mõista põhinõudena 4269 eurot 97 senti, võrgulepingust nr

XXXXXXXXXXX hagiavalduse koostamise kuupäeva (s.o 30. oktoobri 2023. a) seisuga,

sissenõutavaks muutunud viivis 190 eurot 25 senti, elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXX

hagiavalduse koostamise kuupäeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 234 eurot 53

senti, elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXXXXXXX hagiavalduse koostamise kuupäeva

seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 382 eurot 43 senti.

Hageja palus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel mõista välja kostjalt

hageja kasuks tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kindla summana alates kohtuotsuse

tegemise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte üle 4269 euro 97 euro

järgmistest lepingutest: võrgulepingust nr XXXXXXXXXXX päevamääraga 0,066%

võlgnetavalt põhinõudelt (s.o 1062,324 eurolt); elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXX

päevamääraga 0,066% võlgnetavalt põhinõudelt (s.o 901,056 eurolt); elektrilepingust nr

XXXXXXXXXXXXXXXXX päevamääraga 0,066% võlgnetavalt põhinõudelt (s.o 2306,592

eurolt).

Vastuses hagile tugineb kostja asjaoludele, mis ei puutu menetlusse ning ei sisalda andmeid

asja lahendamiseks tähtsate asjaolude kohta. Hageja ja kostja võlasuhe tuleneb sõlmitud

võlaõiguslikest lepingutest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1). Leping on lepingupooltele

täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kostja on nõustunud lepingutes toodud hinnakirjaga.

Kostja kasutas võrguteenust ning tarbis elektrit vastavalt sõlmitud lepingutele, kuid otsustas

osutatud teenuse eest jätta maksmata. Tulenevalt sellest, et hagi tuleb menetleda lähtudes

nõudest (TsMS § 5 lg 1), siis kostja esitatud seisukohad ei ole kuidagi seotud sõlmitud

lepingutega ega tema vastu esitatud nõudega. Kostja on 29. novembri 2023. a vastuses

sisuliselt tunnistanud, et ta on jätnud osutatud teenuse eest tasumata, seega tuleb hagi

rahuldada täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda.

2. Kostja hagiga ei nõustunud. Kostja ei vaidlusta asjaolu, et hageja on osutanud kostjale

võrguteenust ja müünud elektrienergiat. Kostja on aga vaidlustanud asjaolu, et tal on

võlgnevus hageja ees. Vastupidi, kostja leiab, et tal on tekkinud enammakse, millega saab

tasaarvestada hageja nõuded kostja vastu. Kostja on korduvalt viidanud oma argumentidele

kirjavahetuses hagejaga ja esitab oma argumendid ka kohtule.

Kostja on alates 8. oktoobrist 2022 korduvalt teavitanud hagejat, et hageja on kõik varasemad

elektrimüügilepingud sõlminud vastuolus heade kommetega, seega on tegemist tühiste

tehingutega, mis ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. 2001. a oli Eesti Energial vajadus teha

investeeringuid 2 miljardi krooni ulatuses. Selleks soovis Eesti Energia tõsta elektrihinda

tarbijatele (sh kostjale). 2001. a septembris andis Energiaturu Inspektsioon Eesti Energiale

selleks oma nõusoleku, mille tagajärjel tõusis elektrihind 2002. aastal umbes 70%. Kostja on

seisukohal, et Eesti Energia kehtestas 2002. a elektrihinna vastuolus heade kommetega,

kasutades ära oma monopoolset seisundit, tehingu teine pool, s.o tarbijad olid sundseisus,

kuna puudus alternatiivne võimalus elektrienergia ostmiseks, seega sai Eesti Energia hinna

kehtestada tarbijale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, mille tõttu pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. On ilmselge,

et Eesti Energia esitatud põhjendused Energiaturu Inspektsioonile 2001. a ei olnud kooskõlas

tegelikkusega. Tegelikkus oli aga selline, et Eesti Energia oli kasumis, krediidivõimeline ja

seega vajadus elektrihindade niivõrd suureks tõusuks puudus. Kuni tänaseni pole selge,

kuidas Eesti Energia kajastas tarbijatelt kõrgemast elektrihinnast tekkinud tulu. Võib eeldada,

et puhaskasumina, sest omahind jäi ju endiseks. Kindlasti pole aga lubatav, et Eesti Energia

esitas kõrgemate elektrihindadega arveid tarbijatele ja seejärel maksis saadud kasumist

omanikule dividende. Sisuliselt on tegemist nn elektrimaksuga, mida pole Riigikogu

kehtestanud.

Kui läheneda asjale veelgi põhjalikumalt, siis võib Eesti Energia 2001. aasta tegevuses

esineda investeerimiskelmuse tunnused karistusseadustiku (KarS) § 211 mõttes. Kahjuks

puudub kostjal juurdepääs andmebaasidele, et oma eelnevaid väited dokumentaalselt

tõendada. Küll aga saab kostja tugineda avalikkusele kättesaadavale teabele.

Alates 10. novembrist 2022 on kostja korduvalt e-kirjaga teavitanud hagejat, et Eesti Energia

varasemad lepingud on tühised. Eeltoodust tuleneb, et kuna kostja on aastaid alusetult

maksnud kõrgemat hinda, on tal tegelikkuses tekkinud ettemakse. Seega esitas kostja hagejale

tasaarvestusavalduse. Juhul kui kohus asub seisukohale, et kostja tasaarvestusavaldust ei ole

esitanud, siis palus kostja vastust käsitada kui kostja tasaarvestusavaldust.

8. novembril 2022 saadetud e-kirjas teavitas kostja Eesti Energiat, et nende väited

konkurentsiametile kõrgema hinna saamiseks olid valed. Tegelikult oli Eesti Energia muu

majandustegevus kahjumlik, sealhulgas USA ja Jordaania projektid põlevkivi töötlemiseks.

Eestis teenitud kõrgemat hinda kasutati nende kahjumite katmiseks. Eesti Energia oli

monopoolne ettevõte ja hinnatõusuks vajas ta konkurentsiameti luba. Kuigi selline luba anti,

olid loa saamiseks esitatud väited valed – peteti oma kliente. Sarnaselt hiljutisele Riigikohtu

otsusele Tallinna Vesi AS vaidluses saab väita, et Eesti Energia hinnatõusud olid

ebaseaduslikud ja alusetult teenitud tulu tuleb tarbijatele heastada. Tuginedes tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 89-le teavitas kostja, et loeb oma lepingu Eesti Energiaga tühiseks ja

sellest tulenevalt ka lepingust tulenevad arved.

Elamu, mille energiaga varustamist Eesti Energia jätkas tühistatud lepingu alusel, ei kuulu

kostjale. Eesti Energia pidi teavitama elamu omanikku lepingu tühistamisest, et omanikul

oleks olnud võimalus sõlmida uus leping vastavalt oma äranägemisele. Eesti Energia nõuab

kostjalt talle mittekuuluva elamu elektri eest tasu peale seda, kui kostja teavitas, et loeb

lepingu lõppenuks. Eesti Energia ei ole kunagi vastanud, et kostja väited pettustest ei vasta

tõele. Ajal, mil Eesti Energia hoidis kostja lepingud väidetavalt kehtivana, ei saanud elamu

omanik sõlmida uut kliendilepingut teise ettevõttega. Sisuliselt hoidis Eesti Energia kostjat

sunniviisiliselt oma kalli paketi kliendina ja soovib saada selle eest ka raha.

3. juulil 2009 avaldas Eesti Energia pressiesindaja Marina Bachmann teate, et Eesti Energia

nõukogu kinnitas omaniku dividendid. 2008/2009 majandusaasta kasumist maksti dividende

324 miljonit krooni, investeeriti 2,2 miljardit krooni, äritulud olid 10,6 miljardit krooni ja

puhaskasum 1,4 miljardit krooni. Lisaks sõlmiti 25. mail 2009 laenuleping Euroopa

Investeerimispangaga summas 2,3 miljardit krooni (150 miljonit eurot). Need faktid

kinnitavad, et Eesti Energia põhjendused 2001. aastal Konkurentsiametile ei olnud kooskõlas

tegelikkusega, viidates pettusele. Kuni tänaseni pole selge, kuidas Eesti Energia kajastas

tarbijatelt kõrgemast elektrihinnast tekkinud tulu. Võib eeldada, et see kajastati

puhaskasumina, sest omahind jäi endiseks. Lubamatu on, et Eesti Energia esitas kõrgemate

elektrihindadega arveid tarbijatele ja maksis saadud kasumist dividende omanikule.

Kuivõrd Eesti Energia võimalik pettus ei puuduta üksnes kostjat, vaid suurt osa Eesti

Vabariigi elanikest, siis palus kostja kohtul kaaluda esitatud argumentide olulisust ka

avalikkuse jaoks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 23. juuli 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 4269 eurot 97 senti (1062,32+901,06+2306,59) ning sissenõutavaks muutunud

viivised kokku 807 eurot 21 senti (190,25+234,53+382,43), kokku 5077 eurot 18 senti.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja võrgulepingust nr XXXXXXXXXXX

tulenevad viivised alates 3. novembrist 2023 põhinõudelt 1062 eurolt 32 sendilt kuni selle

kohase tasumiseni 0,066% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte

rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 1062 eurot 32 senti), elektrilepingust nr

XXXXXXXXXXXX tulenevad viivised alates 3. novembrist 2023 põhinõudelt 901 eurolt 6

sendilt kuni selle kohase tasumiseni 0,066% päevas, kuid kokku koos sissenõutavaks

muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o 901 eurot 6 senti);

elektrilepingust nr XXXXXXXXXXXXXXXXX tulenevad viivised alates 3. novembrist

2023 põhinõudelt 2306 eurolt 59 sendilt kuni selle kohase tasumiseni 0,066% päevas, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivistega mitte rohkem kui põhinõude ulatuses (s.o

2306 eurot 59 senti). Maakohus märkis ka lahendis, et kostjalt väljamõistetud summad tuleb

kanda hageja arvelduskontodele. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 630 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled asjaolude üle, et kostja on sõlminud

lepingud võrguettevõtjaga Elektrilevi OÜ (kes on nõude loovutanud hagejale) ning hagejaga;

hageja on kostjale teenuste osutamise eest arved väljastanud, kostja on need kätte saanud ning

kostja ei ole neid tasunud. Kostja leiab, et hageja on elektrihinda tõstnud ebaseaduslikult;

kostjal on tekkinud hageja ees ettemaks seoses aastaid alusetult makstud kõrgema hinnaga;

hageja on sõlminud lepingud vastuolus heade kommetega; kostja on esitanud hagejale

tasaarvestusavalduse.

Maakohus viitas VÕS §-le 76, § 82 g-le 1, § 101 lg 1 p-le 1, § 108 lg-le 1, § 8 lg-tele 1 ja 2.

Hageja ja kostja sõlmisid 4. mail 2013 tähtajatu elektrienergia müügilepingu nr

XXXXXXXXXXXX, mille järgi müüb hageja kostjale elektrienergiat lepingus sätestatud

tingimustel. Elektrilepingu järgi elektrienergia müügi perioodi alguseks on 1. mai 2022.

Tarbimiskoha aadressiks on XXXXXXX maakond ja mõõtepunkti kood on

XXXXXXXXXXXXXXXX. Elektrienergia müügilepingu lahutamatuks osaks on hageja

elektrilepingu tüüptingimused (dtl 55–58). Hageja ja kostja sõlmisid 2. aprillil 2007 tähtajatu

võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX/3, mille alusel Elektrilevi OÜ osutab kostjale

võrguteenust. Tarbimiskoha aadressiks on XXXX maakond. Võrgulepingu lahutamatuks

osaks on Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimused madalapingel üle 63 A ning vastavalt

õigusaktidele kehtestatud võrguteenuse hinnakirjad (dtl 34–54). Eelmärgitud tarbimiskohas

on tagatud elektrienergia varustatus ja võrguteenus ning kostja on elektrienergiat ja

võrguteenust tarbinud. Tuvastatult on võrguettevõtja Elektrilevi OÜ loovutanud tasunõuded

hagejale ja väljastanud selleks hagejale kinnituskirja (dtl 33). Hageja ja kostja vahel on 16.

oktoobril 2022 sõlmitud elektrienergialeping nr XXXXXXXXXXXXXXXXX, millega viidi

kostja üle universaalteenusele alates 1. oktoobrist 2022.

Võrgulepingu nr XXXXXXXXXXX kohaselt osutab lepingu alusel võrguettevõtja

võrguteenust, müüja müüb elektrienergiat ning ostja tasub võrguteenuse ja elektrienergia eest.

Sama lepingu p 2 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks võrguteenuse osutamise

tüüptingimused ja elektrienergia müügitüüptingimused (edaspidi tüüptingimused) ning

vastavalt õigusaktidele kehtestatud hinnakirjad. Tüüptingimustes ja hinnakirjades sätestatu on

pooltele täitmiseks kohustuslik (dtl 9). Elektrienergia müügilepingu nr XXXXXXXXXXXX

üldsätete kohaselt võib müüja muuta hinda, teavitades sellest ostjat vähemalt 1 kuu ette.

Hinna muutmise aluseks võib olla muutunud turuolukord ja/või konkurentsisituatsioon. Ostjal

on õigus igal ajal leping korraliselt üles öelda, teavitades müüjat suulises, kirjalikus,

kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis lepingus sätestatud

kontaktandmetel vähemalt 1 kuu ette (dtl 10). Elektrilevi OÜ võrgulepingu tüüptingimuste

punkti 9.1 kohaselt maksab ostja arve esitajale võrgulepingust tulenevad tasud ning

õigusaktides määratud tasud ja maksud, sh elektriaktsiisi ja taastuvenergia tasu ning muud

tüüptingimustest tulenevad tasud arvetel märgitud maksetähtajaks, viidates arvel olevale

viitenumbrile. Maksetähtaeg on arve koostamisest 14 päeva, kui arve esitaja ei ole sätestanud

teisiti (dtl 39). Eesti Energia AS tüüptingimuste p 3.1 kohaselt maksab ostja müüjale

elektrienergia tarbimise ja muud tüüptingimustest tulenevad tasud arvetel märgitud

maksetähtajaks, viidates arvel olevale viitenumbrile. Maksetähtaeg on üldjuhul arve

koostamisest 14 päeva, kui ei ole kokku lepitud teisiti (dtl 55). Punkti 3.4 kohaselt, kui ostja ei

nõustu müüja esitatud arvega või nõustub sellega ainult osaliselt, teavitab ta sellest müüjat

kohe pärast arve kättesaamist, põhjendades mittenõustumist. Osalise nõustumise korral

maksab ostja arve osaliselt. Müüja kontrollib ostja avaldust ja teatab ostjale kontrolli

tulemustest 10 päeva jooksul teate kättesaamisest arvates. Kui ostja avaldus ei olnud

põhjendatud, maksab ostja tasu koos viivisega.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ja Elektrilevi OÜ ning kostja ja hageja vahel on

eelmainitud lepingud sõlmitud. Kostja avaldas, et ta on hagejale korduvalt teatanud, et nende

vahel sõlmitud leping on tühine (dtl 80). Maakohus leidis, et leping ei saa olla tühine kostja

viidatud TsÜS § 89 alusel, mis käsitleb näilikku tehingut. Kostja ei ole põhistanud, milles

seisneb tehingu näilikkus. Asjaolu, et hind oli kostja arvates mingil perioodil liialt kõrge, ei

muuda tehingut näiliseks ega tühiseks. Ka ei ole kostja mõistlikult põhistanud, miks tuleks

lugeda tühiseks pooltevaheline elektrienergia leping, mille alusel ta on saanud reaalselt

elektrienergiat tarbida. Kostja ei ole kohtule esitanud ka mitte ühtegi tõendit lepingu

nõuetekohase tühistamise kohta. Kostja on esitanud kohtule tõendina ainult ühe e-kirja (dtl

103), millest tulenevalt on kostja hagejat teavitanud, et ta ei vaidlusta tarbitud elektrienergia

kogust, kuid ei nõustu elektrihinnaga. Sellist e-kirja ei saa lugeda lepingu tühistamise

avalduseks. Seega ei ole tehing käesolevalt ei tühine ega ka tühistatud. Maakohus tuvastas, et

poolte vahel on kehtiv leping. Kuna tegemist on kehtiva lepinguga, on hagejal kostja vastu

lepingu täitmise nõue, mis puudutab arvete tasumist. Kostja ei ole vastu vaielnud arvete

kättesaamisele ning elektrienergia tarbimisele (dtl 77).

Kostja on leidnud, et hageja on tõstnud 2002. a elektrihinda põhjendamatult ning seoses

ebaseadusliku hinnatõusuga on tal hageja ees ettemaks, mille osas saab teha tasaarvestuse.

Kostja tugineb ebaõiglaselt kõrge hinna puhul peamiselt väitele, et kuna hageja on teeninud

kasumit, siis ei saanud elektrihinna tõstmine olla õigustatud (dtl 101). Samuti on kostja

tuginenud asjaoludele, et Ametiühingute Keskliit on protesteerinud liialt kõrgete

energiahindade vastu ning Ignar Fjuk on avaldanud arvamust, et Energiaturu Inspektsioon

andis 2001. a ebaõigesti Eesti Energiale õigusi energiatariife tõsta. Maakohus leidis, et

sellised kostja viidatud asjaolud kogumis ei tõenda, et hageja rakendatud energiatariifid

varasemal perioodil oleks olnud ebaõiglased. Kostja ei ole enda vastuväiteid tõendanud ning

hageja seisukohti ja tõendeid ümber lükanud. Seega on kostja vastuväited tõendamata ning

paljasõnalised. Kohtupraktikas on leitud, et hagi rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud

olukorras, kus hageja esitab oma nõuet kinnitavad tõendid, kuid kostja tugineb vaid üldisele

vastuväitele ning ei vaidlusta sõnaselgelt hageja esiletoodud asjaolusid ega esita oma

vastuväiteid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu 21. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

55-11, p 13).

Lisaks ei ole kostja tõendanud, et ta oleks esitanud hagejale nõuetekohase

tasaarvestusavalduse ehkki ta väidab, et on seda teinud. Ka kostja vastus ise ei vasta

tasaarvestusavalduse nõuetele. Selles ei ole märgitud, missuguse enda sissenõutavaks

muutunud nõude hageja vastu ta hageja nõudega tasaarvestab. Ainuüksi üldist seisukohta, et

kostjal on tekkinud hageja ees ettemaks varasemate kõrgete energiatariifide tõttu, ei saa

lugeda tasaarvestusavalduseks, millega kohus saaks asja lahendamisel arvestada.

Maakohus juhtis tähelepanu, et kui kostja leiab, et tal on hageja vastu kahjunõue tulenevalt

asjaolust, et ta on maksnud hagejale elektriarveid liialt kõrge elektritariifi järgi (sarnaselt

kostja seisukohas viidatud Tallinna Vee kaasusega), siis on tal õigus pöörduda sellise

kahjunõudega kohtusse. Täna ei ole kostja aga käesolevas asjas esitanud kohtulahendit,

millega oleks kindlaks tehtud, et hageja oleks talle ebaõiglaselt kõrge elektritariifiga kahju

tekitanud. Ka ei ole hageja lisaks üldistele süüdistustele (Eesti Energia kasumi teenimise osas)

esitanud mingeid andmeid ega põhistanud asjaolusid, mille järgi kohus saaks käesolevas

tsiviilasjas teha kindlaks, kas hageja on kostja suhtes mingil perioodil üldse ebaõiglaselt

kõrget tariifi rakendanud ja kasvõi potentsiaalselt saanuks sellega kostjale kahju tekitada.

Seega ei ole täidetud ka tasaarvestusnõude materiaalsed eeldused.

Ainetud on kohtu hinnangul ka kostja väited, et Eesti Energia hoidis teda sunniviisiliselt oma

kalli paketi kliendina, mistõttu puudus elamu omanikul võimalus sõlmida uus leping teise

ettevõttega. Elektrimüüjat on alati võimalik vahetada, teatades sellest ette vähemalt üks kuu,

see nähtub ka poolte lepingust (vt dtl 10). Ka elektrivõrgu lepingu ülesütlemine on kohtule

teadaolevalt võimalik 30-päevase etteteatamisega.

Kokkuvõtteks leiab kohus kostja vastuväidete osas, et need on otsitud ja põhjendamatud ning

ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi põhinõuete

osas.

Maakohus pidas põhjendatuks ka 30. oktoobri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivisenõuet 807 eurot 21 senti (190,25+234,53+382,43) ning edasiulatuvat viivisenõuet

alates 3. novembrist 2023 (hagiavalduse esitamise järgnevast päevast) põhinõudelt 4269

eurolt 97 snedilt 0,066% päevas kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja hageja menetluskulu riigilõivu 630 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks,

arvestades apellatsioonkaebuses esitatud argumente ja tõendeid. Menetluskulud palub kostja

jätta hageja kanda.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Maakohus ei ole arvestanud

piisavalt kostja esitatud väidete ja tõenditega lepingu tühisuse kohta. Maakohus leidis

ekslikult, et kostja ei suutnud tõendada oma väidet, et hagejaga sõlmitud lepingud on tühised.

Kostja esitas kohtule mitmeid argumente ja tõendeid, sealhulgas viiteid varasematele

seaduserikkumistele ning lepingutingimuste headele kommetele mittevastavusele. Kostja

väitis, et lepingu tühisuse aluseks on TsÜS § 89, kuna leping oli näilik ja sõlmitud

ebamõistlikult kõrgete hindade alusel, mis on vastuolus heade kommetega. Kohus jättis selle

analüüsi tegemata, mistõttu on otsus puudulik.

Maakohus eiras kostja tasaarvestusavaldust. Kostja esitas kohtule seisukoha, et tal on

tekkinud enammakse, mille arvelt tuleks hageja nõuded tasaarvestada. Maakohus leidis

ekslikult, et kostja tasaarvestusavaldus ei vasta seaduse nõuetele ega ole piisavalt tõendatud.

Kostja ei nõustu selle järeldusega, kuna esitatud tõendid viitavad selgelt sellele, et tal on õigus

nõuda enammakse tasaarvestust.

Maakohus ei analüüsinud piisavalt hageja võimalikke seaduserikkumisi, sealhulgas

ebaseaduslikku hinnatõusu ning selle mõju kostja kohustustele.

Maakohus eiras võimalikku investeerimiskelmust (KarS § 211) käsitlevaid väiteid.

Kostja on olnud Eesti Energia klient peaaegu 30 aastat. Selle aja jooksul on hageja kui

monopoolne ettevõte korduvalt taotlenud hinnatõusuks luba vastavatelt pädevatelt

institutsioonidelt. Kahjuks ei ole neid taotlusi terviktekstina avalikustatud, mistõttu on nende

sisu ja põhjenduste kohta avalikkusele esitatud vaid üldisi seisukohti. Hageja taotles

hinnatõusu, viidates vajalikele investeeringutele ja erastamisega seotud põhjustele, kuid

tegelikkuses kasutas ettevõte hinnatõusu oma kasumi maksimeerimiseks. Investeeringud tehti

aga laenatud vahendite arvelt, mis suurendasid lõppkokkuvõttes tarbija jaoks veelgi elektri

hinda.

Kostja esitas Eesti Energiale oma väited, kui teavitas neid, et loeb nendepoolse pettuse

(võimalik investeerimiskelmus) tõttu sõlmitud lepingu tühiseks. Kuna elamu, mida elektriga

varustatakse, ei kuulu enam kostjale, eeldas kostja, et hageja ei saa kostjalt tasu nõuda teisele

isikule tarnitud elektri eest. Elamu omanikul peaks olema õigus otsustada, kas ta soovib

sõlmida lepingu hagejaga või mõne teise elektrimüüjaga. Maakohus leidis vääralt, et pärast

kostja poolt lepingu tühiseks tunnistamist jätkas hageja selle lepingu alusel kolmandale

isikule elektrienergia müümist ja nõuab tasu kostjalt. Hageja oleks pidanud teavitama elamu

omanikku lepingu tühisusest ja informeerima teda vajadusest sõlmida uus leping. Kui kostja

teavitas, et loeb lepingu tühiseks ega soovi selle alusel enam teenust, siis elamu omanik ei

saanud sõlmida uut lepingut, kuna sama elamu jaoks oli kehtiv leping juba olemas. Seetõttu ei

saa kostja vastutada kolmandale isikule tarnitud elektri eest.

Hageja ei ole kunagi vaidlustanud kostja väiteid võimaliku investeerimiskelmust puudutavas

küsimuses. Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et monopoolses seisundis ettevõtja

ei saa kujundada hindu ainult oma kasumi maksimeerimise eesmärgil. Kuigi Tallinna Vesi

AS-l polnud luba hinda tõsta ja ta siiski seda tegi, on praeguses kaasuses võimalik tuvastada

samasugune väär hinnatõus. Kui hageja sai loa hinnatõusuks kindlal eesmärgil ja saadud

lisatulu ei kasutatud taotletud eesmärgil, on hinnatõus õigusvastane.

Kui lähtuda kostja enammakstud summadest, siis ei saa ta olla võlgu hagejale, eriti juhul, kui

pärast lepingu tühiseks tunnistamist tarniti elektrienergiat kolmandale isikule ja kostja peab

väidetavalt selle eest tasuma tühise (lõpetatud) lepingu alusel.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Apellatsioonkaebus on alusetu ja põhjendamatu. Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet ega viidet väidetava(t)e

õigusnormi(de) rikkumis(t)e kohta kohtu poolt.

Maakohus selgitas kostjale tõendamiskoormist 20. juuni 2024. a kohtumääruses ning

täiendavalt e-kirja teel 1. juulil 2024. Kostja ei esitanud menetluse käigus ühtegi nõudesse

puutuvat tõendit TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Kostja väited on üldised ja otsitud. Kostja ei

vaidlustanud sõnaselgelt ühtegi hageja poolt asjas tähtsust omavat asjaolu.

Väide, et hageja on toime pannud investeerimiskelmuse, on tõendamata ja asjakohatu.

Seejuures järgis kohus korrektselt TsMS-i, kui ta sellist väidet ei arvestanud. TsMS § 1 alusel

vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. Võimalikud kuriteod

menetletakse kriminaalmenetluses lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustikust.

Lepingu tühisusega seotut on maakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud ning selgitanud.

Maakohus leidis õigesti, et poolte vahel on kehtiv leping. Kuna tegemist on kehtiva

lepinguga, on hagejal kostja vastu lepingu täitmise nõue, mis puudutab arvete tasumist. Kostja

ei ole vastu vaielnud arvete kättesaamisele ning elektrienergia tarbimisele.

Kostja on väitnud, et pärast hageja poolt lepingu tühiseks tunnistamist jätkas hageja teenuse

osutamist kolmandale isikule. See väide ei vasta tõele. Maakohus leidis asjaolude ja esitatud

tõendite alusel õigesti, et ainetud olid ka kostja väited, et Eesti Energia hoidis teda

sunniviisiliselt kalli paketi kliendina, mistõttu puudus elamu omanikul võimalus sõlmida uus

leping teise ettevõttega. Elektrimüüjat on alati võimalik vahetada, teatades sellest ette

vähemalt üks kuu, see nähtub ka poolte lepingust. Kostja ei ole hagejaga sõlmitud

elektrilepingut nõuetekohaselt üles öelnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hagi rahuldanud ning mõistnud

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja viivise. Kostja väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda

neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt.

8. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Kostja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ei ole arvestanud piisavalt kostja

esitatud väidete ja tõenditega lepingu tühisuse kohta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu,

maakohus on piisavalt arvestanud kostja väidete ja tõenditega, neile vastanud ja leidnud, et

hagejaga sõlmitud lepingud ei ole hageja esitatud asjaoludel tühised. Viited väidetavatele

seaduserikkumistele 2001. a ja ebaseaduslikule hinnatõusule ei ole leidnud kostja esitatud

tõenditega tõendamist. Kostja esitatud asjaoludel ei saa pidada ka lepinguid heade kommetega

vastuolus olevateks. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et lepingut ei saa pidada TsÜS §

89 alusel näilikuks.

Ekslik on kostja väide, et maakohus eiras kostja tasaarvestusavaldust. Maakohus on kostja

võimalikku tasaarvestusavaldust käsitlenud ja sellele hinnangu andnud. Maakohus leidis

põhjendatult mh seda, et tasaarvestuse materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Ringkonnakohus

nõustub, et esitatud asjaolude alusel ei saa lugeda tõendatuks kostjal nõude olemasolu, mis

seisneb väidetavalt enammakstud summas. Asjaolu, et kostja maakohtu järeldusega ei nõustu,

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Väited võimaliku investeerimiskelmuse kohta või 2001. a hinnatõusu õigusvastasuse kohta ei

ole samuti tõendamist leidnud.

Maakohus hindas põhjendatult ka seda, et kostja esitatu alusel ei saa lugeda, et kostja oleks

lepingu tühistanud. Ringkonnakohus märgib, et kostja saadetud 8. novembri 2022. a e-kirjast

hagejale (dtl 103, 105) nähtub, et kostja ei ole vaidlustanud tarbitud elektrienergia kogust,

vaid on vaidlustanud hinda. Viidatud on e-kirjas samadele väidetele, millele kostja tugineb ka

praeguses menetluses ning e-kirja lõpus märgitud, et kostja loeb esitatud arved tühisteks

TsÜS § 89 alusel. Nimetatud e-kirjast ei saa ringkonnakohus järeldada, et kostja oleks lepingu

tühistanud või ka avaldanud soovi lepingu lõpetamiseks muul viisil.

Väited selle kohta, et kuna kinnistu ei kuulu enam kostjale, ei saa kostjalt elektrienergia eest

tasu nõuda, ei ole asjakohased olukorras, kus poolte vahel oli endiselt kehtiv leping. Kuivõrd

leping endiselt kehtis, ei ole asjakohane ka kostja väide, et hageja pidanuks teavitama elamu

omanikku lepingu tühisusest.

9. Kuna maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust pole, tuleb jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

10. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja kanda. Asjas ei nähtu, et hagejal oleks apellatsioonimenetluses

hüvitatavaid menetluskulusid, mistõttu märgib ringkonnakohus, et rahaliselt

kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)