4-25-1037/15 · Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.aprillil 2025, Jõhvi

Väärteoasja number

4-25-1037 (244025000616)

Kohtunik

Inna Kirsipuu

Kohtuistungi sekretär

Merike Erisalu

Tõlk

Riina Palmi

Väärteoasi

Mihhail Semjonovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida

prefektuuri 09.03.2025 otsusele väärteoasjas nr 244025000616,

millega Mihhail Semjonov tunnistati süüdi Karistusseadustiku

(KarS) § 275 lg 1 järgi ja karistati rahatrahviga 120 trahviühiku

ulatuses, s.o 960 eurot.

Menetlusalune isik

Mihhail Semjonov, isikukood 36706090237, xxx

kodakondsus, elukoht xxx, töökoht puudub, e-post xxx

Lepinguline kaitsja

Vandeadvokaat Allan Valk, e-post: xxx

Kohtuväline menetleja

Ida Prefektuuri esindaja uurija T.P.

Kohtuistungi toimumise aeg

16.04.2025 Jõhvis

RESOLUTSIOON

VTMS § 132 p 2, § 133 - § 135, § 155, § 156, kohus

OTSUSTAS:

Mihhail Semjonovi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri 09.03.2025 otsusele

väärteoasjas nr 244025000616 rahuldada osaliselt ja tühistada kohtuvälise menetleja 09.03.2025

otsus osaliselt, määratud karistuse osas.

Mõista Mihhail Semjonovile karistuseks KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahv 30 trahviühikut ehk

summas 240 (kakssada nelikümmend) eurot.

Muus osas jätta otsus muutmata.

Rahatrahv 240 eurot tasuda 45 päeva jooksul Rahandusministeeriumi arvelduskontole

Swedbank – EE932200221023778606

SEB – EE891010220034796011,

Luminor Pank – EE701700017001577198,

1 / 9

LHV Pank - EE777700771003813400.

Kohustuslik viitenumber 10220255016619.

Menetluskulud, valitud kaitsja tasu, jätta Mihhail Semjonovi kanda.

Kohtuotsuse ärakirjad edastada menetlusalusele isikule, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule

kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk

hiljemalt 06.05.2025.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal

või tema advokaadist esindajal.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 30.04.2025.

Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja

möödumisel (ehk 31.05.2025) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

Patrullpolitseinik M. L. koostas menetlusalusele isikule 07.02.2025 väärteoprotokolli seehulgas

rikkumises, et 07.02.2025 kl 23.00 Ida-Virumaal Jõhvi Lepa tn-l solvas menetlusalune isik

avalikku korda kaitsvat võimuesindajat politseinikku E. S. seoses tema ametikohustuste

täitmisega, isik nimetas ametniku sõnaga „ Pidoras“ (kirjapilt muutmata – kohus), mistõttu tundis

politseinik end solvutuna.

Isiku tegu on kvalifitseeritud KarS § 275 lg 1 järgi.

Uurija T. P. koostas 09.03.2025 otsuse, millega tunnistas isiku süüdi KarS 275 lg 1 järgi

ettenähtud väärteos, võimuesindaja solvamises, ja karistas rahatrahviga 120 trahviühikut summas

960 eurot.

Kohtuväline menetleja vaatas läbi isiku kaitsja esitatud vastulause. KarS § 275 lg 1 järgi

rikkumises leidis kohtuväline, et esitatud süüdistus on põhjendatud ja on leidnud kinnitust

tunnistaja E. S. ütlustega, mis on vastavuses pardakaamera salvestisega.

Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat A. Valk esitas 17.03.2025 kohtule kaebuse, milles

soovitakse menetluse lõpetamist teos väärteokoosseisu puudumise tõttu. Alternatiivselt taotleb

kaitsja kohtult kaaluda karistuse vähendamist.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

KarS § 275 lg 1 näeb ette vastutuse avalikku korda kaitsva võimuesindaja solvamise eest seoses

tema ametikohustuste täitmisega.

2 / 9

Avalikku korda kaitsvate võimuesindaja all on mõeldav eelkõige korrakaitseorganites töötav

võimuesindaja (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne, Jura 2021, lk 859).

Vaidlust ei ole, et politseiametnik on võimuesindaja (Riigikohtu lahend 3-1-1-68-08).

Avalik kord on korrakaitseseaduse kaitsealaga hõlmatud (KorS § 4 lg 1). Riiklik järelevalve on

korrakaitse ülesanne. Seega, politseiametnikud kui võimuesindajad kaitsevad avalikku korda, sest

neile on seadusega kehtestatud riikliku järelevalve, muuhulgas liiklusjärelevalve, teostamise

funktsioon.

Vaidlust ei ole, et 07.02.2025 olid patrullpolitseinikud M. L. ja E. S. ametikohustuste täitmisel,

sest tegutsesid politseipatrullis ja vahetult enne süüdistuse esemeks olevat sündmust olid

liiklusjärelevalve ülesande täitmisel (tunnistajate M.L., E. S., O. M., A. M. ja menetlusaluse isiku

ütlustega on kohtuliku arutamise käigus kinnitatud, et politseinikud M. L. ja E. S. kontrollisid

sõiduki numbrimärgi valgustust ja sõidukijuhi dokumente, samuti, kas reisijad on turvavööga

kinnitatud).

Menetlusalune isik väitis kohtuistungil, et ta ei ole politseiniku aadressil solvavat sõna öelnud.

Menetlusalune isik selgitas kohtuistungil ütlustes, et tõepoolest, ta ei olnud sisemiselt rahul

politseinike tööga, konkreetsemalt M. L. käitumise ja tegevustega. Ta arvab, et M. L. käitumine

oli üleolev ja erapoolik nagu oleks juba kontrolli algul talle selge, et tema ees on rikkujad.

Menetlusalune isik tunnistas, et ta ei saanud aru, et O. M. oli tehtud hoiatus (tegelikult

mõjutustrahv 40 eurot – kohus) dokumentide puudumise eest, vaid arvas, et asi puudutab

numbrimärgi valgustuse probleemi, mille puhul reeglina tehakse märkus ja palutakse puudus

esimesel võimalusel kõrvaldada. Menetlusalune isik tunnistab, et tema ja tunnistaja A. M. olid

eelnevalt alkoholi tarvitanud ja O. M. oli neile kaine autojuht.

Menetlusalune isik istus tagaistmel ja algul kahtlustas politseipatrull, et ta ei olnud turvavööga

kinnitatud. Ta ütles, et tal on turvavöö peal. M. L. küsis dokumente ja politseinikud läksid

patrullautosse. Kui tulid tagasi, oligi O. M. tehtud hoiatus, ta allkirjastas millelegi ja neile lubati

sõita edasi.

Politseipatrull peatas neid teistkordselt, sest tuli välja, et unustati tagastada menetlusaluse isikule

tema dokument. Dokumendi tõid politseinikud talle tagasi ja suundusid patrullautosse,

Menetlusalune isik tunnistab, et ta väljus autost ja väljendas politseinikele, mida ta nende tööst

arvab, konkreetsemalt ta ütles, et nad ei tee oma tööd nõuetekohaselt, et nii ei tehta. Ühel hetkel

politseinikud otsustasid taas neile läheneda, tekkis sõnaline vaidlus, talle ja A. M. pandi

käerauad peale. Ta oli paigutatud patrullautosse käeraudades, maha võeti alles politseijaoskonnas,

ta oli käeraudades vähemalt 30 minutit.

Kohus märgib, et menetlusalune isiku ütlused oma faktilises järjestikus on kinnitatud

kohtuistungil uuritud salvestistega. Kohus on uurinud salvestised kaitsja abil tema arvutis olevas

variandis ja hiljem tunnistajate ülekuulamisel oli võimalik vaadata salvestisi kohtuvälise

menetleja arvuti abil. Uuritud on nii parda- kui ka vormikaamera salvestised. Väärteotoimikus

olevale DVD-R plaadile salvestatud infot ei ole kohtuistungil võimalik uurida, seda kohtu

seadmete eripära tõttu ( kohtu seadmed neid salvestisi ei loe). Menetlusosalistel ei ole vastuväiteid

uurida salvestisi menetlusosalist olevatest andmekandjatest.

Pardakaamera salvestisel on ainult videoandmed. Vormikaamerad olid sisse lülitatud pärast

isikule süüdistusena esitatud teo toimepanemist, salvestistel on nii video- kui ka audioandmed.

Pardakaamera salvestise uurimisel on kinnitust leidnud, et kl 23.00 paiku, kui politseiametnikud

on O. M. sõiduki kohast juba eemaldanud patrullsõiduki suunas, on auto juures A. M. ja

menetlusalune isik, kes liiguvad veidi patrullsõiduki suunas ja menetlusalune isik räägib midagi.

O. M. on auto läheduses ja püüab kätega A. M. ja menetlusaluse isiku pehmelt eemale lükata.

3 / 9

Kl 23.00.34 paiku menetlusalune isik teeb liigutusi nagu juba istub autosse tagaistmele ja

salvestisel on näha, et menetlusalune isik on kahel korral pea pööranud politseiametnike suunas ja

ütleb midagi lühidalt. Edasi politseiametnikud taas tulevad O. M. sõiduki juurde.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja E. S. selgitas küsimustele vastates, tutvudes istungil

pardakaamera salvestisega, et see moment salvestisel, mil menetlusalune isik tahab istuda autosse

ja pöörab pea nende suunas, just selle aja kestel oligi öeldud politseinike suunas roppsõna, mis

on süüdistuses kirjas. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et roppsõna oli öeldud pärast seda, kui

tema ja M. L. tagastasid isikule dokumendid, mis algul jäid kogemata patrullautosse.

Algul oli sõiduk peatatud, sest numbrimärgi valgustus ei olnud korras ja kontrolli käigus selgus ka,

et juhil O. M. ei olnud kaasas juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti. M. L. tegeles selle

juhtumiga. Samuti oli kahtlus selles, kas tagaistmel reisija oli turvavööga nõuetekohaselt

kinnitatud. Selles ei olnud piisavaid tõendeid, et oleks rikkumine. Tagaistmel istus menetlusalune

isik, kellelt küsiti dokumente kontrolliks. Pärast seda, kui kontroll lõppes, lubati autojuhile edasi

sõita. Menetlusaluse isiku dokumendid jäigi kogemata patrullautosse, nad pidid autot teist korda

peatama. Tunnistaja ütluste kohaselt, nad vabandasid, et dokumendid jäid tagastamata, tagastasid

ja kõik oli korras ja viisakas. Nad juba suundusid patrullautosse. Menetlusalune isik tuli autost

välja ja hakkas väljendama rahulolematust ja ütles nende suunas roppsõna. Sõna oli öeldud

piisavalt valjusti, ta kuulis seda selgelt.

Tunnistaja selgitas, et sõna oli solvav talle, sest tema arust oli politseinike poolt tehtud kõik

viisakalt ja korrektselt ja ei tekkinud probleeme. Nende reageering oli tema arust mõistlik juhi

toimepandud rikkumise osas (kohustuslike dokumentide puudumine), numbrimärgi osas selgitati,

et puudus tuleb likvideerida. Ametikohustused olid täidetud ja selle tulemusena sai ta enda

aadressil roppsõna. Sõna oli öeldud mitmuses ja adresseeritud just politseinikele.

Kohus märgib, et kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja E. S. ütluste usaldusväärsuses.

Esiteks, tunnistaja M. L. kinnitas kohtuistungil tunnistaja E. S. ütlusi, et selline solvav sõna oli

öeldud politseiametnike aadressil asjaoludel, mille kohta andis ütlusi tunnistaja E. S..

Teiseks, E. S. ütluste usaldusväärsust kinnitab pardakaameta salvestise sisu. Kuigi nii E. S. kui ka

menetlusalune isik kinnitasid oma ütlustes, et salvestiselt nähtaval momendil väljendas

menetlusalune isik rahulolematust politseinike tööga (selles osas nende ütlused ühtivad, vaidlust ei

ole, ja selle kohta on ütlusi andnud M. L., A. M. ja O. M.), on salvestiselt nähtav, kuidas

menetlusalune isik algul koos A. M.iga suundub järk-järgult politseiametnike asukoha suunas ja

räägib midagi (need ei ole üksikud sõnad) ja O. M. tuleb isikute juurde ja püüab neid kätega

rahustada ja eemale lükata. Menetlusalune isik ja tunnistaja A. M., kohus tuletab meelde, olid

alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Sellises olukorras ei saa kohtu arvates nõustuda

menetlusaluse isiku ütlustega, et ta ütles politseinikele korrektselt, et nii oma tööd ei tehta, ja

sellega suhtlemine lõppeski, aga politseinikud millegi pärast otsustasid tagasi tulla ja suhtlemist

jätkata. Korrektse suhtlemise korral poleks tunnistajal O. M.l põhjust sekkuda ja hakata isikuid

füüsiliselt eemale lükkama. Tunnistaja O. M. selgitas ütlustes, et ta püüdis olukorra lõpule viia, et

saaks ära sõita. Kohus märgib siinjuures, et iseenesest on see tunnistaja õige käitumine, aga

jällegi, juhul kui menetlusalune isik piirdus rahuliku ja korrektse märkusega politsei aadressil,

saaks O. M. reisijaid sama rahulikult autosse kutsuda ja kohalt ära sõita.

Kolmandaks, tunnistaja ütluste vahetul uurimisel kohtuistungil ei tekkinud kohtul kahtlustki, et

tunnistaja E. S. moonutab tõtt või eksib asjaoludes. Kohus jälgis tunnistajat ütluste andmisel

vabas vormis, siis menetlusosaliste ja kohtu küsimustele vastamisel. Vastates korduvalt

muuhulgas kaitsja küsimustele, selgitas tunnistaja siiralt, miks tema jaoks oli selline menetlusaluse

isiku poolne väljend solvav. Kohtuistungil oli jälgitav tunnistaja žestidest ja miimikast, kuidas ta

elab juhtumi uuesti läbi. Ta selgitas, et oli tööl politseinikuna alles teine päev, 0,25 kohaga, ta oli

4 / 9

tööle vormistatud politseikadett. Ta õppis politseiniku ametit ja tegevusi ja tal oli ettekujutus, et

nende tegevused ja suhtlus oli juhtumipõhiselt korrektne ja viisakas. Selline nö näkku öeldud

roppsõna solvas teda.

Neljandaks, ei näe kohus ühtki motiivi, millel tunnistaja E. S. oleks huvitatud just antud

konkreetses juhtumis anda kohtus tõele mittevastavaid ütlusi. Menetlusalune isik väljendas

ülekuulamisel arvamuse, et talle on E. S. ütlused kohtus üllatuseks ja ta ei tea, miks tunnistaja

annab selliseid ütlusi, võib olla ei julge tõtt rääkida. Ka kaitsja kohtuvaidlustes osutas politsei

ringkaitse võimalusele, et kujutagem kohus ette, et tunnistaja ei kinnita kohtus teise politseiniku

ütlusi, milline siis selle tunnistaja tulevik politseis. Iseenesest inimlikus mõõdus on menetlusaluse

isiku ja kaitsja argument vähemalt arusaadav, teatud loogika on olemas. Samas, järgides kaitsja

loogikat, poleks edaspidi üldse mõttekas, vahet pole mis asjas, üle kuulata tunnistajatena

politseinikke, sest nad on ringkaitses ja niikuinii kinnitavad süüdistuse versiooni ja üks teise

ütlusi. Kohus märgib, et politseinikest tunnistajate ülekuulamine ja nende ütluste tõendina

kasutamine süüteomenetlustes on kohtupraktikas kindlalt aktsepteeritav ja väärteomenetluses on

ka seaduses eraldi rõhutatud, et tunnistajana võib esineda muuhulgas kohtuvälise menetleja

ametnik, kui ta on menetluse asjaolusid tajunud (VTMS § 31-3).

Käesolevas kohtuasjas tunnistaja E. S. ütlustega seoses ei näe kohus ühtki tunnust, mis osutaksid

sellele, et tunnistaja E. S. asus ringkaitsele ja annab kohtus teadvale valeütlusi. Esiteks, tegemist on

väikese ja lihtsa süüdistusega, mis seisneb selles, et isik ütles politseinikule roppsõna, solvates

teda seoses ametikohustuste täitmisega. Kohtu arvates on äärmiselt vähetõenäoline, et politseinik

E. S. võtaks endale sellise riski hakata kohtus teadvalt valeütlusi andma talle tundmatu isiku poolt

öeldud ühe roppsõna kasutamise pärast, kellega ei enne ega pärast olnud tal kokkupuutumisi. Tal

puudub tõele mittevastavate ütluste andmiseks tungiv eluline vajadus või sundseis. Oleks

põhjalikumat kontrollimist väärt selline olukord, kui ütluste sisust oleks sõltunud sama või teise,

tunnistajale tuttava, politseiniku teenistuse käik või teda ähvardaks karistusmeede.

Kohus tuletab meelde menetlusosalistele kohtupraktikas omaksvõetud tõendamisstandardit

puudutavaid seisukohti, et ei tohi esitada asjaolude tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid

(Riigikohtu lahendid 1-20-8308/70 p 17, 1-22-6710/83 p 23), et piisav kui fakt on tuvastatud

väljaspool mõistlikku kahtlust ja asjaolud leidsid aset suure tõenäosusega just sellisel moel nagu

tuleneb tõenditest (värskem praktika Riigikohtust 07.02.2025 lahend 1-22-3155/132 p 36 ja

14.03.2025 lahend 1-19-705/1769 p 191). Tõendite hindamise tulemina kohtul tekkiv

siseveendumus ei pea peegeldama nö ainumõeldavat sündmuste käiku (Riigikohtu lahend 1-20-

1301/35 p 12).

Kohtu siseveendumust tekitavad kõik tõenditest tulenevad faktilised asjaolud nende kogumis,

lisaks ka kohtulikul arutamisel avanenud asjaolud (näiteks kohtuistungil vahetult tajutu sisu).

Riigikohtu lahendis 4-24-941/48 on rõhutatud, et seades asjaoludele põhjendamatult kõrget

tõendamisstandardit, teeb asja arutav kohus vea; p 20 lahendis on eraldi toodud, et tuleb hinnata

mitte ainult ütluste sisu, vaid ka seda, millised elulised asjaolud ajendavad isikut sellise sisuga

ütlusi andma.

Käesoleva kohtuasja puhul on tegemist kergema nii õiguslikus mõttes kui ka faktilises tähenduses

teoga ja kogu asja arutamise raskuspunkt on sellel, kas menetlusalune isik ütles politseinikule

solvavat sõna või ei öelnud. Menetlusalune isik, vaatamata tunnistaja E. S. ütlustele, eitab

kategooriliselt solvava sõna kasutamist. Kohtu arvates, menetlusaluse isiku ütlus selles osas ei

vasta tõele. Pardakaamera salvestiselt on nähtav, kuidas menetlusalune isik, soovides autosse

istuda, pöörab pea kahel korral politseinike suunas ja kehakeel on sarnane sellega nagu isik

ütlebki politseinike suunas midagi lakoonilist. Menetlusalune isik ise ei eita, ja seda kinnitavad

kõik tunnistajad, et ta ei olnud rahul tekkinud olukorraga, arvas, et politsei käitus ebaõigesti.

5 / 9

Tema kehakeel hetkel, kui O. M. pidi teda ja A. M.it füüsiliselt kergelt tagasi lükkama käega,

väljendas tema rahulolematust, mis oli suunatud politseinikele – ta liikus aktiivselt paar sammu

politseinike suunas, olles alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis. Tunnistaja E. S. ütlused

kogumis pardakaamera salvestisega annavad aluse järeldada, et suure tõenäosusega mõistlikku

kahtlust väljaspool ütleski menetlusalune isik politseinike suunas solvavat sõna. See on ka

eluliselt usutav, et rahulolematus kulmineerus solvanguga politseiniku aadressil. Tunnistaja M. L.

ütlused kinnitavad E. S. ütlusi solvamise kohta, kohus arvestab tunnistaja M. L. ütlustega ainult

selles osas, milles nad ühtivad tunnistaja E. S. usaldusväärsete ütlustega. Kohtu arvamusel,

menetlusalune isik eitab solvava sõna kasutamist politseiniku suunas sellel põhjusel, et ta soovib

vabaneda vastutusest väärteo toimepanemise eest, see on tema valitud kaitseliin.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate O. M. ja A. M.i ütlustesse, et menetlusalune isik küll

väljendas rahulolematust politseinike tegevusega, kuid solvangut ei väljendanud, suhtub kohus

kriitiliselt. Kohus ei välista, et O. M. ja A. M. ei kuulnud solvangut teatud põhjusel või ei

pööranud tähelepanu ühele sõnale niiviisi, et see moment üldse jääks mällu.

Esiteks. Tunnistajate A. M.i ja O. M. ütlused solvamise kohta ei ühti tunnistajate E. S. ja M. L.

ütlustega.

Teiseks. A. M.i ja O. M. poolt faktiliste asjaolude tajumine ei olnud samaväärselt kindel ja

konkreetne nagu politseinikel ja võis olla mõjutatud muude asjaoludega. Ei pruugi olla, et O.

M.le või A. M.ile üldse oleks pidanud kuulda menetlusaluse isiku poolt väljendatud solvang.

Kuigi isikud on kohtulikule arutamisele kutsutud kaitsja poolt ehk tegemist on kaitsetõendiga,

kohus ei arva, et tunnistajad annavad teadvalt valeütlusi, püüdes menetlusaluse isikut puhtaks

rääkida. Kohus leiab, et A. M. võib faktilistes asjaoludes eksida ja ta ei kuulnud solvangut või ei

pööranud sellele piisavat tähelepanu. Pardikaamera salvestiselt on nähtav, et A. M. on juba autos

esiistmele istunud, kui menetlusalune isik püüab istuda autosse tagaistmele ja pöörab kahel korral

pea politseinike suunas (selle ajal kestel oli tunnistaja E. S. ütluste kohaselt solvang väljendatud).

A. M. vastas kohtu küsimusele, et autos mängis muusika, mitte eriti valjusti. A. M. oli alkoholi

tarvitamisest tingitud seisundis. Kõik see annab aluse järelduseks, et A. M.ile võis ühesõnalise

solvangu kasutamine jääda märkamatuks. O. M. liikumised on salvestise pealt ka nähtavad. Kogu

tema käitumine sündmuskohal on ilmselgelt suunatud olukorra leevendamiseks ja rahustamiseks

– ta liigub auto juures, algul ta püüab A. M.i ja M. Semjonovi kergelt tagasi lükata käega, kord

suundub politseinike poole käed koos rinna ees nagu palve asendis. Pardakaamera ei võimalda

väljas toimuva helisalvestamist, seega ei saa olla kindel, milline võis olla sündmuse nö audiotaust -

kas osalised rääkisid kõik korraga, kas keegi valjumini. O. M. poolt sündmuse tervikuna tajumine

võis olla mõjutatud väliste asjaoludega – ta võis jätta tähelepanuta menetlusaluse isiku poolt

väljendatud solvavat üksiksõna.

Kohus soovib selgitada, et isegi kui tunnistajad O. M. ja A. M. omalt poolt kindlalt väidavad, et

menetlusalune isik kindlalt ei solvanud politseinikku, ei öelnud süüdistuses näidatud sõna, ei

kõiguta see kohtu silmis tunnistaja E. S. antud ütluste kvaliteeti, usaldusväärsust. Juhul, kui kaitse

soovib sisuliselt öelda, et tunnistaja E. S. tuli kohtusse valeütlusi andma, et isik teda solvas,

oleks kaitse pidanud esitama kohtule veenvamaid argumente, miks tunnistaja E. S. ütlus võib olla

valeütlus või miks ta võiks eksida asjaoludes. Võimaliku politseinike ringkaitse argumendile on

kohus juba vastanud. Muid argumente ei ole esitatud.

Tõendite hindamise tulemina leiab kohus, et tunnistaja E. S. ütlused solvangu kohta ei ole

millegagi veenvalt ümber lükatud.

Kohtuistungil olid uuritud politseiniku rinnakaamera salvestised. Salvestatud info puudutab

süüteojärgset ajajärku – käeraudade kasutamist, suhtlemist, teise patrulli saabumist, isiku käitumist

6 / 9

pärast süüteo toimepanemist. Salvestise pinnal on näha ja kuulda, kuidas menetlusalune isik ütleb

politseinikule sõnad „sadist“ ja ebatsensuurne venekeelne sõna „b…“, kuid süüdistuses seda ei ole

isikule esitatud. Sõnadele aga eelneb käeraudade kasutamine ja isik palub politseinikult korduvalt

käeraudu lõdvemaks teha, sest tal on valus, millele politseinik jätab algul reageerimata.

Sisulist tõenduslikku informatsiooni süüteo kohta nimetatud tõend ei anna.

Kohtu arvates ei ole kahtlust ka selles, et menetlusaluse isiku politseiniku aadressil seoses tema

ametikohustuste täitmisega väljendatud sõna on solvav kõrvaltvaataja seisukohalt. Sellel

venekeelsel roppsõnal on selge, traditsiooniliselt väljakujunenud teist isikut alandav, väärikust

konkreetselt riivav, vulgaarne tähendus. Sellise sõna kasutamine korrektses suhtlemises teiste

isikutega ei ole ühiskonnas aktsepteeritav. Seaduseandja on pidanud vajalikuks kaitsta avalikku

korda kaitsvaid võimuesindajaid (kelleks on eelkõige vanglaametnikud, politseinikud)

täiendavalt, tunnistades võimuesindaja solvamist ametikohustuste täitmisega seoses väärteoks ja

kehtestades karistusliku sanktsiooni. Kuigi peab kohus märkima, et võimuesindajatelt, eriti

politseinikelt on oodata suuremat võrreldes tavalise isikuga stressitaluvust (ei ole mõeldav, et iga

joobes isiku poolt väljendatud vulgaarse sõna peale hakatakse reageerima kui solvangule), ei tohi

kohtu arvates olla ühiskonna mõnedel liikmetel ootust, et võimuesindaja kannatab kõike,

muuhulgas solvangut.

Kohus leiab tõendatuks, et 07.02.2025 kl 23.00 Lepa tn-l Jõhvis, solvas menetlusalune isik

politseinikku E. S. seoses tema ametikohustuste täitmisega, öeldes politseiniku aadressil sõna

„pidoras“.

Seega täidetud on KarS § 275 lg 1 järgu ettenähtud süüteokoosseisu objektiivne külg.

Kohus leiab, et subjektiivsest küljest pani isik teo toime otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes –

ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ehk ütleb politseiniku aadressil solvava

sõna seoses viimase ametikohustuste täitmisega ja vähemalt mööniski, et kasutatud sõna solvab

võimuesindajat, kuna vastava sõna adresseerimine suhtlemises on kõrvaltvaataja seisukohalt

teisele isikule solvav.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada

kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval

mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel.

Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü

suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse

süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule

karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev.

7 / 9

Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta

lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille

põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning

süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase

käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt

lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-18-2232/179, p 71; 11.

juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-58-13, p 8; 12.

oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p

6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“

Kohtuväline menetleja karistas isiku rahatrahviga 120 trahviühikut ehk summas 960 eurot. KarS

§ 275 lg 1 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühiku (2400 eurot) või aresti. Määratud

trahv on sanktsiooni keskmisest määrast, mis on 150 ühikut, alla poole.

Menetlusaluse isiku poolt karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole kohus

tuvastatud.

Kohus leiab, et isiku süü selles väärteos on pigem minimaalne. Tegu ise seisnes selles, et isik

ütles ühel korral politseinikule üksiku roppsõna. Vähemalt süüdistus piirdubki sellega. Olulisi

tagajärgi ei saabunud (välja arvatud, et kohapeale oli politseinike poolt kutsutud teinegi patrull ja

roppsõna juhtumiga pidi olema seotud juba 4 politseinikku). Kohus arvestab isiku teo motiivi,

mis oli ajendatud sellest, et olles alkoholi tarvitanud, isik sai valesti aru politsei tehtud

toimingutest. Kohus ei näe, et isikul oleks nö tõsisem eesmärk solvata politseinikku pikemalt ja

inetumal viisil. Isik ei tegutsenud kavatsetult teo toimepanemisel.

Kohus arvestab karistuse mõistmisel M. Semjonovi isikut.

Hetkel isik ei oma püsivat töökohta. Isik on varasemalt väärteokorras karistatud ühel korral

liiklusalase väärteo toimepanemise eest, töö ja puhkeaja nõuete rikkumine, määratud trahv 700

eurot tasutud. Isiku puhul ei ole tuvastatud asjaolusid, et isik oles varasemalt toime pannud avaliku

korra rikkumisega seotud tegusid, või oleks takistanud järelevalvemenetlusi või solvanud

võimuesindajaid. Ei ole andmeid arvata, et isik suhtuks avaliku korra järgimisse või

võimuesindajatesse negatiivselt. Tegemist on pigem juhusliku laadi üksikjuhtumiga.

Samas ei ole isik oma süüd tunnistanud, palunud politseinikult vabandust, vaid asus süüteo fakti

eitama. Ta ei teadvusta seega endale, et tema käitumine vajab korrigeerimist

Kohus leiab, et isikut tuleb mõjutada karistusõiguslikult, kuid erinevalt kohtuvälisest menetlejast

ei arva kohus, et karistus konkreetse teo eest peaks olema nii range- 120 trahviühikut summas 960

eurot. Kohus peab põhjendatuks mõista karistust sanktsiooni alammäärale lähedasel määral.

Arvestades süü suurust, menetlusaluse isikut ja karistamise eesmärke, et isik hoiduks edaspidi

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuseks mõista rahatrahv 30 trahviühikut summas 240 eurot.

Käeraudade kasutamine

Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et M. Semjonovi suhtes kasutati käeraudu kestusega

orienteeruvalt 30 minutit. Kuigi kohtulikul uurimisel puudutasid menetlusosalised käeraudade

kasutamise asjaolusid (ka kaitsja küsimuste sisust on võimalik aru saada, et käeraudade kasutamist

8 / 9

antud juhtumis ei pea kaitsja seaduslikuks), ei ole kaitsja ega menetlusaluse isiku poolt esitatud

kohtule vastav eraõiguslik taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks (kuigi sellise taotluse

esitamine ja lahendamine on põhimõtteliselt oleks lubatav süüteomenetluse raames, vt Riigikohtu

09.06.2023 määrus asjas 1-22-5272, p 41-44).

Taotluse puudumise tõttu jätab maakohus käeraudade kasutamist puudutavad asjaolud hindamata.

KOHTU MEETMED

Maakohtule esitatud kaebus tuleb rahuldada osaliselt ja kohtuvälise menetleja 09.03.2025 otsus

väärteoasjas 244025000616 tühistada osaliselt karistuse osas. Menetlusalusele isikule tuleb mõista

karistusena KarS § 275 lg 1 järgi rahatrahv 30 trahviühikut summas 240 eurot.

Kaitsja esitas kohtule taotluse kaitsja tasu hüvitamiseks, taotlusele on lisatud tõendid.

Kaitsja tasu hüvitatakse isikule VTMS § 23 sätestatud tingimuste esinemisel, kui menetlus on

lõpetatud VTMS § 29 lg 1 p 1-3 ja 5-6 näidatud alustel. Käesolevas kohtuasjas menetluse ei lõpeta

kohus menetlust, vaid teeb uue otsuse karistuse osas, raskendamata isiku olukorda. Kaitsja taotlus

kaitsja tasu hüvitamiseks jäetakse rahuldamata. Seega menetluskulusid kannab menetlusalune isik

ise.

/allkirjastatud digitaalselt/

Inna Kirsipuu

kohtunik

9 / 9