2-24-6738/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Margit Jäätma, Kersti Kerstna-Vaks

Määruse tegemise aeg ja koht

30. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-6738

Tsiviilasi

Olivia Altoja (pankrotis) pankrotimenetlus ja kohustustest

vabastamise menetlus

Võlausaldajate nimekirja kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

PLACET GROUP OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (võlausaldaja): PLACET GROUP

OÜ (registrikood 11198910), esindaja Elizabeth Kirss

Vastustaja (võlgnik): Olivia Altoja (pankrotis) (isikukood

XXXXXXXXXXXX), pankrotihaldur Tiia Kalaus (Soola 3,

51013 Tartu; tiia.kalaus@civilex.ee)

Puudutatud isikud (võlausaldajad):



Moneyzen OÜ (registrikood 12541882), esindaja Jana

Loemaa



Holm Bank AS (registrikood 14080830), lepinguline

esindaja Anna Jõemaa



AS LHV Pank (registrikood 10539549), lepinguline

esindaja Indrek Eiche



Bondora AS (registrikood 11483929), lepinguline

esindaja Aljona Tšistjakova



AS LHV Finance (registrikood 12417231), lepinguline

esindaja Kelly Laanemaa

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja juurde PLACET GROUP OÜ määruskaebusega esitatud dokumentaalsed

tõendid (pangakonto väljavõte ja väljavõtted krediidikonto analüüsist).

2. Jätta Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2025 määruse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt maakohtu määruse põhjendusi.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu 21. juuni 2024 määrusega kuulutati välja Olivia Altoja (võlgnik) pankrot ja

pankrotihalduriks nimetati Tiia Kalaus. Teade pankroti väljakuulutamise kohta avaldati väljaandes

Ametlikud Teadaanded 21. juunil 2024.

2. Võlausaldajate esimene üldkoosolek toimus 23. juulil 2024. Võlausaldajad olid pankrotiseaduse

(PankrS) § 93 lg 1 järgi kohustatud esitama oma nõuded haldurile hiljemalt 21. augustiks 2024.

Võlausaldajate nimekirjaga tutvumise ja vastuväidete esitamise tähtaeg lõppes 25. oktoobril 2024.

3. Pankrotihaldur esitas vastuväite kuue võlausaldaja nõuetele, s.o PLACET GROUP OÜ (Placet),

Moneyzen OÜ, Holm Bank AS, LHV Pank AS, Bondora AS ja LHV Finance AS nõuetele.

AS LHV Pank halduri vastuväitele seisukohta ei esitanud. Moneyzen OÜ ja AS LHV Finance

esitasid vastuväitele seisukohad ja alternatiivselt nõuete ümberarvestused. Placet, Holm Bank AS ja

Bondora AS esitasid halduri vastuväitele seisukohad.

Algselt esitas haldur vastuväite kogu Placeti nõudele 2243,06 eurot põhjendusega, et laenuleping ei

ole allkirjastatud, laenuraha ei ole üle antud, samuti on laenuleping tühine VÕS § 4062 lg 1 mõttes.

Pärast Placeti vastuväite saamist loobus haldur osaliselt vastuväitest, tunnustas nõuet suurusega

1799,44 eurot (6130-4430,56) ning esitas nõudele vastuväite 443,62 euro ulatuses. Halduri

vastuväide põhines VÕS § 4034 lg-s 13 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel

Placeti poolt.

4. Pankrotihaldur esitas 12. novembril 2024 kohtule taotluse võlausaldajate lõpliku nimekirja

kinnitamiseks, võlausaldajate nõuete suuruste, rahuldamisjärgu ja jaotiste määramiseks.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus kinnitas 13. jaanuari 2025 määrusega võlausaldajate nimekirja Olivia Altoja

(pankrotis) pankrotimenetluses järgnevalt:

II rahuldamisjärk - muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded (PankrS § 153 lg 1 p 2)

Jrk

nr

Võlausaldaja nimi,

registri- või isikukood

Tunnustatud nõude

suurus eurodes

Jaotis

%-na

PLACET GROUP OÜ (11198910)

1799,44

9,589

Moneyzen (12541882)

999,90

5,328

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (14304235)

5691,71

30,329

LHV Finance AS (12417231)

149,37

0,796

AS Bigbank (10183757)

10 125,91

53,958

KOKKU

18 766,33

100,00%

Tegemist ei ole solidaarsuskohustusega või tingimuslikust tehingust või kõrvaltingimusega

haldusaktist tulenevate nõuetega. Ühtegi nõuet ei loetud PankrS § 1003 lg 4 järgi kaitsmiseta

tunnustatuks.

Maakohus jättis Olivia Altoja (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata järgmised nõuded:

1) PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910) nõue 443,62 eurot.

2) Moneyzen OÜ (registrikood 12541882) nõue 344,49 eurot.

3) Holm Bank AS (registrikood 14080830) nõue 2085,72 eurot.

4) AS LHV Pank (registrikood 10539549) nõue 302,01 eurot.

5) Bondora AS (registrikood 11483929) nõue 11 019,20 eurot.

6) AS LHV Finance (registrikood 12417231) nõue 28,17 eurot.

Menetlusosaliste menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda.

Maakohtu määruse kohaselt esitas võlausaldaja Placet pankrotihaldurile 26. juunil 2024

nõudeavalduse kogusummas 2243,06 eurot, mis tuleneb võlgniku ja võlausaldaja vahel 21.

detsembril 2022 sõlmitud krediidikonto lepingust nr XXXXXXXXXX ning koosneb laenu põhiosa

võlast 1995 eurot, intressist 234,11 eurot, viivisest 3,95 eurot ja sissenõudmiskuludest 10 eurot.

Placeti nõue, millele haldur esitas vastuväite, tuleneb tarbijakrediidilepingust. Halduri vastuväide

põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg-s 13 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumisel võlausaldaja poolt.

Pankrotihaldur on esitanud vastuväite Placeti nõudele osaliselt 443,62 euro ulatuses.

Maakohus leidis, et Placeti nõue tuleb jätta tunnustamata 443,62 euro ulatuses. Placeti nõude

summas 1799,44 eurot luges maakohus täies ulatuses tunnustatuks PankrS § 1003 lg 3 alusel, sest

sellele ei vaielnud vastu haldur (haldur loobus selles summas vastuväitest) ega ükski võlausaldaja.

Maakohus leidis, et võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Halduri

vastuväide 443,62 euro osas on põhjendatud. Võlausaldaja ei ole kontrollinud võlgniku

arvelduskonto väljavõtet ja seega ei ole ta omandanud teavet kõigi teadaolevate asjaolude kohta,

mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Võlausaldaja ei ole tegelikkuses

kontrollinud, kas võlgniku sissetulek on piisav võlgniku ja tema ülalpeetava elamiskulude ning

olemasolevate ja tulevaste laenukohustuste täitmiseks. Lisaks ei ole võlausaldaja täpsustanud,

millist ajaperioodi on ta käsitlenud võlgniku sissetulekute ja kohustuste kindlaks tegemisel; samuti

kelle nõudeid ja millistes summades on arvatud võlgniku kohustuste hulka. Võlausaldaja on

laenuotsustuse tegemisel lähtunud ainult võlgniku poolt laenutaotluses kajastatud andmetest ning ei

ole esitatud andmeid kontrollinud. Võlgnik on laenutaotluse esitanud 21. detsembril 2022 kell 17.32

ning juba kell 17.54 on võlausaldaja saatnud võlgnikule e-kirjaga teate laenutaotluse rahuldamise

kohta ja ka krediidikonto lepingu dokumendid. Esimene laenusumma on võlgnikule väljastatud

samal päeval kell 17.55. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on võlgnikul

kohustus võlausaldajatele tagastada laenu põhiosa ning tasuda võlausaldajatele laenult VÕS § 94

sätestatud määras intressi. Ka lepingutasu või muid tasusid ei pea võlgnik võlausaldajale

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral maksma. Sellisel juhul saab lugeda kõik

võlgniku poolt võlausaldajatele tehtud maksed tehtuks põhivõla katteks. Võlausaldaja on võlgnikule

väljastanud laenuna 6130 eurot ja võlgnik on teinud tagasimakseid kokku 4430,56 eurot. Seega on

võlausaldaja nõue põhjendatud 1799,44 euro ulatuses. Võlausaldaja on pankrotimenetluses esitanud

nõude 2243,06 eurot, mistõttu tuleb võlausaldaja nõue jätta 443,62 euro (2243,06-1799,44) ulatuses

tunnustamata.

Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et halduri esitatud lõplik võlausaldajate nimekiri tuleb kinnitada.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

6. Placet esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist

maakohtule uueks lahendamiseks. Alternatiivselt taotleb määruskaebuse esitaja maakohtu määruse

tühistamist ning teha uus määrus, millega kinnitada Placeti nõude suuruseks 2243,06 eurot.

Määruskaebusele lisatud võlgniku arvelduskonto väljavõte ja krediidikonto analüüsi väljavõtted

palub Placet võtta asja materjalide juurde. Menetluskulud tuleb jätta võlgniku kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt puudub pankrotihalduri 25. oktoobri 2024 vastuväites halduri

seisukoht vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise osas lepingus nr XXXXXXXXXX.

Haldur ei ole välja toonud, et esineks kahtlus selles, et võlausaldaja ei ole lepingu sõlmimisel

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi maakohus leidis, et Placet ei ole tõendanud

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, siis määruskaebuse esitajal puudus alus sellega

seonduvate asjaolude tõendamiseks, kuna menetluse käigus kahtlusi selles osas ei esinenud.

Placet analüüsis enne krediidilepingu sõlmimist kliendi arvelduskonto väljavõtet (perioodi 25. juuni

2022 kuni 20. detsembri 2022 kohta), arvestas isiku finantskohustusi ning igapäevaseid kulutusi nii

enda kui ka ülalpeetava peale.

Krediidikonto taotluses märkis isik oma igakuiseks sissetulekuks töötasu 1500 eurot, igakuised

finantskohustused (krediitkaart) 200 eurot ning majapidamiskulud 300 eurot. Arvelduskonto

väljavõttest nähtub, et perioodil 2022 september kuni 2022 detsember (kaasa arvatud) laekus isiku

arvelduskontole keskmiselt 1207,16 eurot. Lisaks tuvastas Placet, et isikul oli finantskohustusi

erinevate võlausaldajate ees kuumaksena 499,91 eurot. Seega ei lähtunud võlausaldaja üksnes

võlgniku enda esitatud andmetest. Võlausaldaja teostas päringuid ka erinevatesse andmebaasidesse

(Credit.ee, Taust.ee. maksuamet) ning tuvastas, et isikul puuduvad kehtivad ja ka varasemad

maksehäired ning maksuvõlg. Ametlikes Teadaannetes andmed isiku kohta puudusid ning

rahvastikuregistri vahendusel tuvastas Placet ühe ülalpeetava. Kogutud andmed on kajastatud

laenutaotluse analüüsis.

Krediidivõimekuse arvestuse kohaselt oli võlgniku kuusissetulek 1207,16 eurot, finantskohustused

499,91 eurot, majapidamiskulud (kahele) 450 eurot ning taotletava krediidikonto osamakse 30

eurot. Igakuine reserv jäi 227,25 eurot.

Krediidikonto muutmise kokkuleppe sõlmimisel 22. detsembril 2022 veenduti samuti isiku

krediidivõimelisuses temalt teabe küsimise ja päringute teostamise teel. Isiku enda märgitud

finantskohustuste määr ühtis Placeti tuvastatud määraga. Kuna krediidilimiidi tõstmise taotlus on

esitatud samal päeval, millal oli sõlmitud algne krediidikonto leping, s.o 22. detsembril 2022, võttis

krediidiandja aluseks sissetuleku arvutamisel eelnevalt tehtud arvelduskonto väljavõtte analüüsi.

Krediidivõimekuse arvestus lepingu muutmisel oli järgmine: sissetulek 1207,16 eurot,

finantskohustused 499,91 eurot, majapidamiskulud (kahele) 450 eurot, taotletava krediidikonto

osamaks 106,58 eurot. Igakuine reserv 150,67 eurot.

Võlausaldaja tuvastas isiku tegeliku maksevõime ning võlausaldaja hinnangul oli võlgnik

maksevõimeline. Finantskohustuste olemasolu ei tähenda automaatselt, et isik on maksevõimetu.

Krediiditaotluse lahendamisele kuuluv aeg ei viita automaatselt sellele, et rikutud on

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja on osa tegevusest, mida ta peab

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist tegema,

andnud edasi kolmandale isikule.

HALDURI VASTUVÄITED

7. Haldur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Määruskaebuses esitatud väited ei tõenda võlausaldaja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimist. Maakohus on põhjendanud, et võlausaldaja ei ole piisavalt vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud.

Võlausaldaja arvestas võlgniku tuluna ka elatist lapsele. Tegemist ei ole võlgniku tuluga, mida

saaks arvestada võlausaldaja nõuete rahuldamisel. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt on

tema igakuine majapidamiskulu oluliselt suurem, kui seda on võlausaldaja poolt arvestatu. Lisaks

nähtub arvelduskontolt, et võlgnik on eelnevalt võtnud suuremahulisi finantskohustusi teistelt

krediidiandjatelt.

Halduri hinnangul on võlausaldaja kogunud andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks ebapiisava põhjalikkusega, mis on toonud kaasa ebaõige hinnangu võlgniku

krediidivõimelisusele.

Määruskaebuses esineb mitmeid eksimusi. Kaebus on Tartu Maakohtu 13. jaanuari 2025 määruse

peale võlausaldajate nimekirja kinnitamiseks (mitte 20. juuni 2024 määruse peale võlgade

ümberkujundamiskava kinnitamiseks). Määruskaebuses on toodud isiku nimi, kes ei ole

menetlusosaline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalide ja määruskaebusega, leiab, et määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 alusel maakohtu

määruse resolutsiooni muutmata, kuid muudab määruse põhjendusi.

9. Maakohtu määrust on vaidlustatud osas, milles maakohus jättis võlausaldajate nimekirja

kinnitamisel pankrotimenetluses võlausaldaja Placeti nõude osaliselt tunnustamata.

Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust kaebuse ulatusest

lähtuvalt (TsMS § 651 lg 1 koosmõjus TsMS §-ga 659).

10. Pankrotiseaduse (PankrS) § 1001 lg 4 kohaselt on haldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete

põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Kui selleks on alust, on haldur kohustatud

esitama nõudele või pandiõigusele kirjaliku põhistatud vastuväite.

Viidatud sättest tuleneb, et pankrotihalduril lasub kohustus korraldada ja läbi viia kohtuväline

eelmenetlus enne lõpliku võlausaldajate nimekirja esitamist kohtule. Halduri kohustust viia läbi

kohtueelne eelmenetlus on rõhutanud ka Riigikohus (vt RKTKm 20.12.2023, nr 2-22-1652, p 11.2).

Eelmenetluse ülesannete täitmiseks tuleb halduril täita selgitamiskohustust, et kõik nõuete aluseks

olevad asjaolud oleksid tuvastatud enne nimekirja kohtule esitamist. Haldur saab oma

selgitamiskohustust täita eelkõige kirjalikult - näiteks puuduste kõrvaldamise teates ja nõudele

esitatud põhistatud vastuväidetes (Pankrotiseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2024, lk

76).

Asja materjalide kohaselt vaidles pankrotihaldur algselt võlausaldaja nõudele vastu kogu ulatuses,

s.o summas 2243,06 eurot (dtl 2804-2806). Haldur põhjendas oma vastuväidet sellega, et poolte

vahel sõlmitud krediidikonto leping ei ole allkirjastatud ning laenuraha üleandmine ei ole

tõendatud. Samuti tugines haldur sellele, et võlgnik on laenu tagastanud suuremas summas, kui ta

on seda kasutanud, ning et lepingujärgne krediidikulukuse aastane määr ületas Eesti Panga

avaldatud kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude

krediidikulukuse määra. Kohtule esitatud võlausaldajate nimekirja kinnitamise taotluses loobus

pankrotihaldur nõudele esitatud vastuväitest osaliselt, tunnustades nõuet 1799,44 eurot (6130-

4430,56) ning jäi vastuväite juurde 443,62 euro osas.

PankrS § 1002 alusel kohtule esitatud võlausaldajate lõpliku nimekirja kinnitamise taotluses ei ole

pankrotihaldur tuginenud tarbijakrediidilepingu tühisusele VÕS § 4062 lg 1 esimese lause alusel,

vaid on lähtunud asjaolust, et võlausaldaja on rikkunud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Haldur on jätnud aga täitmata temal lasuva selgitamiskohutuse ning ei ole

nõudnud võlausaldajalt dokumente, mis tõendaksid tarbijakrediidilepingu sõlmimisele eelnenud

toimingute tegemist, eesmärgiga kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

11. PankrS § 1003 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kohus võlausaldajate nimekirja kinnitamise taotluse

saamisel kontrollima, kas pankrotihaldur on täitnud kõik nõuete kaitsmise kohtueelse menetluse

läbiviimise tingimused, sh ega haldur ei ole rikkunud võlausaldaja õigusi vastuväidete ja

seisukohtade esitamisel. Seega olukorras, kus pankrotihaldur ei täitnud temale seadusest tulenevat

selgitamiskohustust ega võimaldanud võlausaldajal esitada seisukohti ja tõendeid seoses

krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega, lasus maakohtul kohustus

nimetatud rikkumine kõrvaldada ning vajadusel täita selgitamiskohustus (TsMS § 351 lg-d 1, 2 ja §

392 lg 1 p-d 3, 4).

Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-22-1652 tehtud lahendis (p 11.4) asunud seisukohale, et

võlausaldajate nimekirja kinnitamisel ei saa PankrS § 1001 lg 3 ja § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul

ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada. Ringkonnakohus arvestab uute

tõenditega vaid juhul, kui tõend esitatakse halduri või maakohtu menetlusnormide olulise rikkumise

tõendamiseks.

Tulenevalt asjaolust, et pankrotihaldur jättis täitmata temal lasuva selgitamiskohustuse (PankrS §

1001 lg 4) ning maakohus jättis halduri rikkumise kõrvaldamata, võtab ringkonnakohus tsiviilasja

materjalide juurde koos määruskaebusega esitatud uued tõendid: võlgniku pangakonto väljavõtte

(dtl 2773-2792) ja väljavõtted krediidikonto analüüsist (dtl 2793-2800), millega võlausaldaja soovib

tõendada krediidiandja poolt teostatud toiminguid ja kogutud andmeid vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimise kohta VÕS § 4034 tähenduses.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte vahel 21. detsembril 2022 sõlmitud ning 22.

detsembril 2022 muudetud krediidikontoleping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et krediidiandja rikkus laenusaajaga

lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet.

13. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta.

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi

vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab

teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste

võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Krediidiandja peab koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1

p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). See tähendab muu hulgas kohustust

võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Krediidiandja peab

tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite

õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49

lg 3 p 3). KAVS § 50 lg 3 järgi peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida

tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid

informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele

ning sama sätte lõike 4 kohaselt tuleb krediidiandjal üldjuhul küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija pangakonto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. Krediidiandja peab tõendama, et ta täitis teabe saamise kohustuse ja

omandas teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta (VÕS § 4034 lg 13).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui

ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul,

kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad

kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23).

14. Määruskaebuse esitaja tugineb asjaolule, et ta kontrollis laenusaaja varalist seisundit ja

sissetulekut pangakonto väljavõtte alusel ning on oma väite tõendamiseks esitanud kohtule

laenusaaja pangakonto väljavõtte. Sellest tulenevalt on maakohtu järeldus, et krediidiandja ei ole

kontrollinud laenusaaja pangakonto väljavõtet, ebaõige. Lisaks tugines krediidiandja laenu andmisel

makseregistri, Maksu- ja Tolliameti ning rahvastikuregistri andmetele, samuti Ametlikes

Teadaannetes avaldatule ja krediidiandja siseeeskirjadele. Kohtule ei ole nimetatud dokumente

esitatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda esitatud tõendid (pangakonto väljavõte ja väljavõtted

krediidikonto analüüsist) järeldada, et krediidiandja oleks krediidikonto lepingu sõlmimisel ja selle

muutmisel täitnud krediidivõimelisuse hindamise kohustust nõuetekohase hoolsusega. Samuti ei

teki ringkonnakohtul laenusaaja pangakonto väljavõtte põhjal veendumust, et isik oli võimeline

täitma lepingust tulenevaid kohustusi oma jooksva sissetuleku või muu eluks otseselt mittevajaliku

vara arvel selliselt, et tal ei oleks tulnud võtta täiendavaid laene.

15. Krediidiandja tuvastas arvelduskonto väljavõtte alusel õigesti, et laenusaaja nelja kuu

keskmine töötasu (september 2022 kuni detsember 2022, k.a.) oli 803,66 eurot ning tema

finantskohustused ulatusid summani 499,91 eurot kuus. Samuti on õigesti tuvastatud, et laenusaaja

ülalpidamisel oli alaealine laps. Siiski hindas krediidiandja ebaõigesti lapsele igakuiselt makstava

elatise laenusaaja regulaarsete sissetulekute hulka kuuluvaks KAVS § 49 lg 3 p 1 mõttes. Elatis on

ette nähtud lapse vajaduste katmiseks ning perekonnaseaduse (PKS) §-s 101 sätestatud põhimõtte

kohaselt (vastavalt 1. jaanuarist 2022 kehtivale redaktsioonile) pidid mõlemad vanemad laenu

taotlemise ajal tagama lapse ülalpidamise vähemalt 225,64 euro ulatuses. Seetõttu oleks

krediidiandja pidanud arvestama, et laenusaajal olid igakuised kohustused minimaalselt summas

725,55 eurot, sh kohutused erinevate krediidiandjate ees summas 499,91 eurot ning alaealisele

lapsele igakuiselt antav ülalpidamine vähemalt summas 225,64 eurot.

16. Lisaks leiab ringkonnakohus, et peretoetuse arvestamine laenusaaja regulaarse sissetuleku

hulka ei ole kooskõlas perehüvitiste seaduse (PHS) eesmärgiga. PHS § 2 sätestab seaduse üldise

eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse

PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille üheks liigiks on peretoetus.

PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p 1

kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena mh lapsetoetus. Võttes arvesse, et

PHS § 17 lg 3 (kuni 31. jaanuarini 2023 kehtinud redaktsioon) nägi ette, et lapsetoetuse suurus

pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot, ning laenusaajale laekus Sotsiaalkindlustusametilt

igakuiselt 120 eurot, tulnuks krediidiandjal tuvastada, kas laenusaaja ülalpidamisel võis lisaks

alaealisele ülalpeetavale olla veel mõni ülalpidamist saama õigustatud isik (PKS § 97 p 2, PHS §

17 lg 2). Ka pangakonto väljavõtte alusel on võimalik teha järeldus, et elatise makseid on laekunud

kahe isiku ülalpidamiseks.

17. Ringkonnakohus märgib, et lepingu ettemakse tagastust (s.o 2. septembril 2022 summas 16,01

eurot) ei saa samuti käsitleda laenusaaja sissetulekuallikana KAVS § 49 lg 3 p 1 mõttes, kuna

tegemist on ühekordse maksega.

Seega jäi laenusaajale tema keskmist sissetulekut (803,66 eurot) ja kohustusi (725,55 eurot)

arvestades igakuiste majapidamiskulude katmiseks üksnes 78,11 eurot.

18. Võlausaldajale on etteheidetav ka see, et ta ei ole kontrollinud laenusaaja tegelike

majapidamiskulude suurust (KAVS § 49 lg 1 p 4). Määruskaebuse kohaselt arvestas krediidiandja

majapidamiskulud kehtinud siseeeskirjade alusel, mis 22. detsembri 2022 seisuga nägid ette

majandamiskulude määraks 300 eurot ühe isiku kohta ning lisaks 150 eurot iga ülalpeetava kohta,

kokku 450 eurot. Isegi kui asuda seisukohale, et krediidiandja siseeeskiri sellise majandamiskulude

määra ette nägi (siseeeskirja ei ole kohtule esitatud), ei ole nimetatud summa kooskõlas laenusaaja

pangakonto väljavõttel kajastuvate andmetega. Laenusaaja ja tema ülalpeetava(te) igakuine kulu

toidule, riietele, majapidamisele, tervishoiule, sidele, transpordile jm oli oluliselt suurem.

Pangakonto väljavõtte alusel saab teha veenva järelduse, et laenusaaja sissetulek ei katnud lepingu

sõlmimisele eelnenud nelja kuu jooksul tema igakuiseid kulusid ning ta finantseeris puudujäägi

laenuraha arvelt, laenates selle perioodi jooksul kokku enam kui 10 000 eurot kolmelt erinevalt

krediidiandjalt.

19. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kuigi krediidiandja on täitnud teabe kogumise

kohustuse ja on ka avaldaja esitatud andmeid korrigeerinud, ei ole ta siiski täitnud KAVS § 50 lg-s

3 sätestatud kohustust teha mõistlikke pingutusi tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

Laenusaaja sissetulek oli lepingu sõlmimisele eelnenud nelja kuu jooksul väiksem kui tema

tegelikud kulud ning puudujäägi katmiseks kasutas ta laenuraha. Seega ei saanud krediidiandjal

lepingu sõlmimise ajal tekkida veendumust, et laenusaaja suudab pärast lepingu sõlmimist kanda

lisaks olemasolevatele kuludele ka igakuulist laenumakset 106,58 eurot.

20. Ringkonnakohtu hinnangul ei toonud maakohtu menetluslikud eksimused kaasa ebaõige lahendi

tegemist. Maakohus on põhjendatult jõudnud järelduseni, et Placet on võlgnikule laenu andmisel

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata.

21. Arvestades pankrotimenetluse kui kollektiivse täitemenetluse iseloomu ja eesmärke, jätab

ringkonnakohus määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)