3-22-1466/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.04.2025, Tartu

Haldusasja number

3-22-1466

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla kohustamiseks esitada

Justiitsministeeriumile

dokumendid

kaebaja

ümberpaigutamiseks teise vanglasse või paigutada

kaebaja ümber Viru Vangla teise osakonda,

alternatiivselt Viru Vangla kohustamiseks vaadata

kaebaja taotlused uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja/apellant – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu

30.08.2024. a otsuse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse

tervikuna, ning resolutsiooni p 2 osas, milles halduskohus kohustas Viru Vanglat

sisuliselt lahendama kaebaja 11.04.2022. a taotlust kaebaja teise vanglasse

ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Vastavas osas teha uus otsus, millega jätta

kaebus teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise nõude osas

rahuldamata. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud vastuväited rahuldamata.

3. Menetlusosaliste võimalikud menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 30.05.2025 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on kinnipeetav, kes on 10.09.2008. a otsusega nr 11-5/9995 (dtl 186–188)

paigutatud Viru Vanglasse, kus ta viibib II üksuses.

2. Kaebaja esitas 11.04.2022 Viru Vangla direktorile taotluse (reg nr 6-10/10186-1; dtl 11–

13, 99–101), milles palus edastada Justiitsministeeriumile vajalikud dokumendid tema

ümberpaigutamiseks Tartu või Tallinna Vanglasse.

3. Kaebaja esitas 11.04.2022 Viru Vangla direktorile taotluse (reg nr 6-10/10134-1; dtl 15,

114), milles palus paigutada ta mõnda teise Viru Vangla avatud osakonda või kaaluda tema

ümberpaigutamist teise vanglasse.

4. Viru Vangla tagastas 25.05.2022. a otsusega nr 6-10/10186-2 (dtl 17–18, 103–104) kaebaja

taotlused, jättes need sisuliselt läbi vaatamata.

5. Viru Vangla leidis, et kuivõrd kaebaja on ka varasemalt aastatel 2017, 2019, 2020 ja 2021

esitanud taotlusi tema ümberpaigutamiseks teise vanglasse, on tegemist korduva taotlusega.

Kuna kaebaja ei esitanud ühtegi asjaolu, mis oleks menetluse uuendamise aluseks, sest

samasugused põhjendused esitas ta ka oma varasemates pöördumistes, jättis Viru Vangla

taotluse läbi vaatamata. Taotluse osas, mis puudutas kaebaja soovi, et ta paigutataks Viru

Vangla avatud osakonda leidis Viru Vangla, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust valida,

millisesse eluosakonda teda paigutatakse. Kaebaja vajab riskihindamisest tulenevalt

tugevdatud järelevalvet, mis on tagatud tugevdatud järelevalvega osakonnas, kus kaebaja

viibib. Viru Vangla ei näinud vajadust kaebaja paigutamist täiendavalt põhjendada.

6. Kaebaja esitas 01.06.2022 Viru Vangla 25.05.2022. a otsusele nr 6-10/10186-2 vaide (dtl

19–20, 106–107).

7. Viru Vangla tagastas kaebaja vaide 06.06.2022. a otsusega nr 6-12/274-2 (dtl 21–22, 108–

109) haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 4 alusel, kuna isik on samas nõudes juba

vaide esitanud ja see on lahendatud, ning jättis selle Justiitsministeeriumile edastamata. Viru

Vangla leidis, et kuna kaebaja on korduvalt esitanud samasisulisi taotlusi enda

ümberpaigutamiseks ning läbinud ka kohtumenetluse (asi nr 3-21-383), ei ole HMS § 76 lg 2

p 6 mõtte kohaselt korduva vaide esitamine lubatud.

8. Kaebaja esitas 05.07.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid

Viru Vangla kohustamine, et Viru Vangla esitaks Justiitsministeeriumile dokumendid kaebaja

ümberpaigutamiseks või et Viru Vangla paigutaks kaebaja teise osakonda või vaataks kaebaja

taotlused uuesti läbi.

9. Viru Vangla palus vastuses kaebusele see rahuldamata jätta.

Halduskohtu otsus

10. Tartu Halduskohus rahuldas 30.08.2024. a otsusega (dtl 204–211) kaebuse (resolutsiooni

p 1) ning kohustas Viru Vanglat sisuliselt lahendama kaebaja 11.04.2022. a taotlused kaebaja

teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ja tema Viru Vangla teise osakonda

paigutamiseks (resolutsiooni p 2). Halduskohus jättis kaebaja menetluskulud, s.o kaebuselt

tasumisele kuulunud riigilõivu 20 eurot, Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 3) ning muud

võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 4).

11. Halduskohus leidis, et Viru Vangla ei saanud käsitada kaebaja 11.04.2022. a taotlust

Justiitsministeeriumile dokumentide esitamiseks kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise

menetluse alustamiseks haldusmenetluse uuendamise taotlusena, vaid vanglal tulnuks see

taotlus läbi vaadata ja teha sisuline otsus selle rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta.

Tulenevalt HMS § 43 lg-st 1 on iseenesest võimalik, et isiku taotluse esitamisega alanud

haldusmenetlus lõpeb taotluse läbi vaatamata jätmisega. Haldusorganile esitatud taotluse läbi

vaatamata jätmine on aga lubatud üksnes juhul, kui taotluse esitamise tähtaeg on möödunud ja

seda ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1) või muul seadusega ettenähtud juhul (HMS § 14 lg 6 p

2). Vangistusseadusest (VangS) ei tulene täiendavaid aluseid kinnipeetava teise vanglasse

ümberpaigutamise menetluse alustamiseks esitatud taotluse läbi vaatamata jätmiseks, mistõttu

tuleb selline taotlus lahendada kas „EI“ või „JAH“ vastustega.1 Viru Vanglale ei andnud alust

kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks esitatud taotluse läbi

vaatamata jätmiseks ka see, et kaebaja oli esitanud vanglale varem sarnaste põhjenduste ja

sama eesmärgiga taotlusi. Isegi kui kaebaja ei oleks uues taotluses esitanud varasemate

taotlustega võrreldes uusi asjaolusid, oleks saanud olla tegemist üksnes korduva taotlusega,

mille vangla oleks pidanud siiski sisuliselt lahendama ehk selle kas rahuldama või

rahuldamata jätma. Tegemist ei olnud varasemate sarnaste menetluste, ennekõike Viru Vangla

01.03.2017. a otsusega nr 6-10/4582-2 (dtl 181–183) lõppenud haldusmenetluse uuendamise

taotlusega.

12. Kaebaja taotles ka enda 01.06.2022. a vaides (dtl 19–20) muu hulgas vangla direktori

kohustamist edastada Justiitsministeeriumile dokumendid tema ümberpaigutamise

otsustamiseks. Vangla küll tagastas kaebaja vaide (dtl 21–22), kuid kuna vaie on tagastatud

ebaõigesti (vt ka praeguses asjas tehtud 14.06.2023. a määruse p 15.1), on kaebaja nõue Viru

Vangla direktori kohustamiseks edastada Justiitsministeeriumile vajalikud dokumendid

kaebaja Viru Vanglast mõnda teise vanglasse ümberpaigutamiseks lubatav.

13. Justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi määrus nr 9) § 8

kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav

karistust kannab. Määruse nr 9 § 2 lg-st 2 koostoimes § 11 lg 2 p-ga 1 tuleneb, et kinnipeetava

ühest kinnisest vanglast teise ümberpaigutamise otsustab Justiitsministeerium. Seega on

kinnipeetava ühest vanglast teise ümberpaigutamise menetlus kaheastmeline ning

ümberpaigutamise menetluse saab algatada üksnes vangla. VangS § 19 lg 1 järgi võib

kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava

individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks

või julgeoleku kaalutlustel. Määruse nr 9 § 6 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kinnipeetava

võib paigutada vanglasse sama määruse §-s 5 (kinnipeetava paigutamise üldjuhud) sätestatut

järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides

või muudel erandlikel asjaoludel.

14. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei anna kinnipeetavale õigust taotleda enda

ümberpaigutamist teise vanglasse.2 Ühtlasi puudub kaebajal subjektiivne õigus valida endale

meelepärast kinnipidamisasutust ja nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Samas on

kinnipeetaval õigus pöörduda ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui

ümberpaigutamine on kinnipeetava arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks

õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka perekonna põhiõiguse tagamiseks.3

15. Kaebaja 11.04.2022. a taotluse (nr 6-10/10186-1) kohaselt on tema ümberpaigutamine

teise vanglasse viivituseta vajalik tema elu ja tervise, julgeoleku ning era- ja perekonnaelu

puutumatuse, sh karistuse täideviimise eesmärkide parema saavutamise eesmärgil. Kaebaja

sõnul on Viru Vangla direktor koos talle alluvate ametnikega kaebajat aastaid inimväärikust

alandavalt, ebainimlikult ja piinavalt kohelnud, millega on viidud kaebajat korduvalt

1 TrtRnKo 31.10.2023, 3-22-53, p 16.

2 RKHKm 02.06.2010, 3-3-1-30-10, p 12.

3 Samas, p 13.

enesetapukatseteni. Kaebaja märgib veel, et teda kiusatakse, fabritseeritakse ettekandeid ja

määratakse nende alusel distsiplinaarkaristusi, pidevalt lõhutakse kaebaja eraelulisi ja

sotsiaalseid olulisi sidemeid ning piiratakse kaebaja suhtlemist advokaatidega. Kaebaja väitel

levitab II üksuse juhtkond kaebaja kohta valeandmeid sooviga kajastada tema isikut

negatiivses valguses. Kaebaja õiguste rikkumist ja tagakiusamist kinnitab kaebaja sõnul ka

see, et Viru Vangla on lahendamata jätnud ca 170 tema esitatud pöördumist. Kaebajal ei

võimaldata väidetavalt omandada haridust, osaleda keelekursustel ja huvitegevuses, ei tagata

sotsiaalprogramme ega individuaalses täitmiskavas ette nähtud tegevusi. Seega ei tagata

kaebaja hinnangul talle Viru Vanglas ühiskonda naasmiseks ettevalmistavaid tegevusi ja

üritatakse lõhkuda seda, mis kaebajal on väljaspool vanglat. Ametnike tegevus on kahjustanud

tema vaimset tervist, mille parandamiseks ei saa ta Viru Vanglas ka piisavat abi.

16. Viru Vangla ei ole 25.05.2022. a vastuses kaebaja taotluses nr 6-10/10186-1 esitatud

väiteid sisuliselt analüüsinud, ega hinnanud, kas taotluses kirjeldatud asjaolud võiksid

kujutada endast erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse kaebaja ümberpaigutamise

menetluse alustamiseks. Taotluse sisuliseks lahendamiseks ei saa pidada piisavaks vastuses

märgitud lauset, et kaebaja rahulolematus Viru Vangla II üksuse ametnikega ei ole aluseks

ümberpaigutamise menetluse alustamisele. Kuigi halduskohus nõustus Viru Vanglaga, et

pelgalt väidetav ametnike õigusvastane tegevus ei saa olla aluseks kinnipeetava teise

vanglasse ümberpaigutamiseks, sisaldab kaebaja taotlus siiski väiteid, mis vajavad vangla

poolt neile hinnangu andmist ja kaalutlusotsuse tegemisel arvesse võtmist. Muu hulgas võib

olla vajalik hinnata seda, kas kaebaja terviseseisundist tulenevalt võib esineda erandlik

vajadus kaebaja paigutamiseks Tartu Vanglasse, kus on olemas eraldi psühhiaatria osakond.

Kuna praegusel juhul ei ole vangla toimingu tegemata jätmist ehk kaebaja ümberpaigutamise

menetluse alustamata jätmist sisuliselt otsustanud ega põhjendanud, puudus halduskohtul

võimalus kontrollida vangla poolt selle otsuse tegemisel faktiliste asjaolude arvestamise

õigsust ning seejärel ka vajalike kaalutlusreeglite järgimist. Seega rahuldas halduskohus

kaebaja kohustamisnõude tema teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist

puudutavas osas ning kohustas Viru Vanglat vaatamata kaebaja 11.04.2022. a taotluse tema

teise vanglasse ümberpaigutamiseks sisuliselt läbi.

17. Kaebaja taotles Viru Vanglalt ka enda II üksusest mõnda teise osakonda

ümberpaigutamist, kuid Viru Vangla jättis sellegi taotluse läbi vaatamata. Halduskohus

märkis, et taotlus võib jääda küll läbi vaatamata, kuid seda ainult siis, kui taotluse esitamise

tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata (HMS § 14 lg 6 p 1) või muul seadusega ettenähtud

juhul (HMS § 14 lg 6 p 2). VangS-st ei tulene täiendavaid aluseid jätmaks läbi vaatamata

kinnipeetava taotlust tema teise osakonda ümberpaigutamiseks. Seetõttu tuleb ka sellised

taotlused lahendada kas „EI“ või „JAH“ vastustega.4 ning vanglal tulnuks lahendada kaebaja

taotlus tema vanglasisese paigutamiseks kohta sisuliselt.

18. Vanglasisest paigutamist reguleerib VangS § 11 lg 2 ja justiitsministri 30.11.2000. a

määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6. Vanglasisese paigutamise otsustamisel

tuleb järgida VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi

(VSkE § 5). VSkE § 5 lg 2 sätestab, et osakondi ja kambreid eraldades tuleb järgida

kinnipeetavate eraldihoidmise kohta kehtestatud nõudeid ja julgeoleku tagamise põhimõtteid.

Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile

kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused, kuid kinnipeetavatele peab

õiguste kasutamine olema tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud, ehk isikutel peab

olema mõistlik võimalus kasutada õigusaktidest tulenevaid õigusi.5 Vanglasisese paigutamise

4 TrtRnKo 31.10.2023, 3-22-53, p 16.

5 RKHKo 26.05.2008, 3-3-1-20-08, p 24; 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p 13.

kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud ning seadusandja on jätnud haldusorgani

otsustada, millistest kaalutlustest paigutamisel lähtutakse.6 Määruse nr 9 § 5 lg 1 p-st 7 saab

järeldada, et see, kas isiku suhtes esineb vajadus tugevdatud järelevalveks, tehakse kindlaks

tema kohta koostatud riskihinnangu alusel. Tugevdatud järelevalve vajaduse ja riskihinnangu

vahelisele otsesele seosele on viidatud ka määruse nr 9 § 17 lg 2 p-s 3.

19. Viru Vangla küll tagastas 25.05.2022. a vastusega kaebaja taotluse nr 6-10/10134-1

läbivaatamatult, kuid selgitas seejuures kaebajale vanglasisesel paigutamisel arvestatavaid

olulisi kriteeriume ning seda, et kaebaja suhtes koostatud ja 03.05.2022 kinnitatud

riskihindamise kohaselt vajab ta tugevdatud järelevalvet, mis on tagatud Viru Vangla

tugevdatud järelevalvega osakonnas. Hoolimata sellest ei pidanud halduskohus võimalikuks

hinnata vangla poolt toimingu tegemisest ehk kaebaja teise osakonda paigutamisest sisulise

keeldumise õiguspärasust. Vangla ei andnud enda 25.05.2022. a vastuses kaebaja taotlusele

ega ka 17.07.2023. a vastuses kaebusele vähimatki sisulist hinnangut kaebaja taotluses

esitatud väidetele tema II üksuses viibimise eluohtlikkusest ega ka viidetele selle kohta, et ta

on riskihinnangus hinnatud ohtlikuks ebaõigesti. Seega puuduvad vangla sisulised

põhjendused taotluse rahuldamata jätmise kohta, mida kohus saaks hinnata. Kokkuvõttes

rahuldas halduskohus kaebaja kohustamisnõude tema II üksusest mõnda teise osakonda

paigutamiseks selliselt, et vanglat tuleb kohustada kaebaja vastavat 11.04.2022. a taotlust

sisuliselt läbi vaatama.

20. Kuivõrd halduskohus rahuldas kaebuse sõltumata sellest, kas VangS on tugevdatud

järelevalvega üksusest ümberpaigutamise põhjendatuse hindamist puudutava regulatsiooni

puudumise tõttu põhiseadusevastane või mitte, jättis halduskohus läbi vaatamata kaebaja

taotluse VangS suhtes selles osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Kuigi CPT on

tõepoolest soovitanud Eesti riigil vaadata kinnipeetavate paigutus tugevdatud järelevalvega

osakonnas läbi vähemalt kord kolme kuu jooksul, ei ole tegemist riigile siduva kohustusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNKOHTUS

Viru Vangla apellatsioonkaebus

21. Viru Vangla esitas 30.09.2024 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (dtl 216–

218), milles palub teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.

22. Viru Vangla ei nõustu halduskohtu otsuse p 12 ja 14.06.2023 määruse p 15.1.

seisukohtadega. Kaebaja osas on vangla varasemalt korduvalt lahendanud tema taotlusi seoses

ümberpaigutamisega. Varasemad otsused on kestvalt kaebaja õigusi piiravad haldusaktid,

kuivõrd nende tagajärjel paikneb kaebaja jätkuvalt tugevdatud järelevalvega osakonnas. Uute

taotluste esitamist selleks, et saavutada varasemate samasisuliste taotluste eesmärke (enda

ümberpaigutamine tugevdatud järelevalvega osakonnast mõnda teise osakonda), saab pidada

HMS § 44 lg 1 alusel menetluse uuendamise taotluseks.

23. Viru Vangla ei nõustu halduskohtu otsuse p-des 12–17 ja 23 väljendatud seisukohaga,

mille järgi ei jätnud Viru Vangla kaebaja taotlust läbi vaatamata õiguspäraselt. HMS § 38 lg 3

sätestab, et menetlusosaline on kohustatud haldusorganile esitama ja teatavaks tegema talle

teada olevad menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid ning selle kohustuse täitmata

jätmisel võib haldusorgan soodustava haldusakti andmisel jätta taotluse läbi vaatamata.

Kaebaja on korduvalt esitanud samasisulisi taotlusi, kuid võrreldes varasemaga ei toonud ta

välja uusi asjaolusid. Lausest „Samas ei sisalda Teie väited asjaolusid, mis annaks alust

6 RKHKo 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p-d 10 ja 14.

haldusmenetlust uuendada“ nähtub, et vastustaja on kaebaja väiteid hinnanud ning leidnud, et

need ei olnud põhjendatud. Samuti nähtub 25.02.2022. a vaide tagastamisest, et vangla

teavitas kaebajat sellest, millistel juhtudel käsitletakse tema korduvat taotlust haldusmenetluse

uuendamise taotlusena. Võrreldes varasemaga uute asjaolude välja toomata jätmist võib

pidada HMS § 38 lg 3 tähenduses tõendite esitamata jätmiseks, mille alusel võib taotluse jätta

läbi vaatamata. Kuigi Viru Vangla ei viidanud otsesõnu mainitud sättele, nähtub Viru Vangla

selgitustest, et vastav läbi vaatamata jätmise alus esines. Viru Vangla leiab, et jättis seega

taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Viru Vangla hinnangul oleks halduskohus pidanud välja

selgitama, kas kaebaja käesoleva vaidluse esemeks olevas taotluses esitatud väited erinesid

kuidagi varasematest kaebaja samasisulistest taotlustest ja väidetest.

24. Halduskohtu viide Tartu Ringkonnakohtu 31.10.2023 otsusele asjas 3-22-53 ei ole

asjakohane, kuna viidatud kohtuasja asjaolud olid teistsugused. Kohtupraktikast tulenevalt

puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus valida endale meelepärast kinnipidamisasutust ja

nõuda enda ümberpaigutamist teise vanglasse. Samas on kinnipeetaval õigus pöörduda

ümberpaigutamise taotlusega vangla direktori poole, kui ümberpaigutamine on kinnipeetava

arvates vajalik tema põhiõiguste tagamiseks, näiteks õiguse elule või tervise kaitsele, aga ka

perekonna põhiõiguse tagamiseks. Viru Vangla leiab, et halduskohus oleks pidanud esmalt

hindama, kas kaebaja väiteid ohust tema elule või tervisele võis pidada põhjendatuks. Alles

seejärel saaks asuda hindama konkreetsemalt ümberpaigutamise menetlust puudutavaid

asjaolusid. Kaebaja ei olnud võrreldes varasemate taotlustega toonud välja ühtegi uut asjaolu.

Ka kaebaja 11.04.2022 taotlust lugedes on kaebaja vaid üldsõnaliselt viidanud ohule seoses

oma elu- ja tervisega, kuid ei ole sisustanud seda, milles väidetav oht konkreetselt seisneb.

Kuna vastustaja hinnangul ei olnud kaebaja võrreldes varasemaga ühtegi uut asjaolu välja

toonud, ei olnud vastustaja hinnangul ka alust menetluse uuendamiseks, ehk teisisõnu puudus

kaebajal antud juhul põhiõiguste kaitse eesmärgil subjektiivne õigus taotleda enda

ümberpaigutamist. Seega oleks halduskohus esmalt pidanud tegema selgeks, kas kaebajal

esines antud juhul subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist. Isegi juhul, kui kaebajal

oleks esinenud subjektiivne õigus taotleda enda ümberpaigutamist, ei oleks see muutnud

asjaolu, et ta on tunnistatud riskihindamise põhjal tugevdatud järelevalvet vajavaks

kinnipeetavaks, mistõttu Määruse nr 9 § 5 lg 1 p 7 kohaselt oleks ta jätkuvalt paiknenud Viru

Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas (Viru Vangla moodustamine ja põhimäärus“ §

142). Vastustaja on edastanud kohtule inspektor-kontaktisiku õiendi, millest nähtuvalt on

kaebaja osas läbi viidud korduvalt riskihindamisi. Lisaks on Viru Vangla ainukene vangla

Eestis, kus toimub tugevdatud järelevalve vajadusega kinnipeetavate vangistuse täideviimine.

Seetõttu ei saa täielikult nõustuda ka halduskohtu otsuse p-s 23 väljatoodud selgitustega, et

kaebaja Viru Vangla II üksuses paiknemist polnud ühelgi moel võimalik sisuliselt hinnata.

Kaebaja vastus apellatsioonkaebusele

25. Kaebaja leiab vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 233), et halduskohtu otsus on

põhjendatud ja seaduslik ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust selle

tühistamiseks. Kaebaja leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

26. Halduskohus leidis õigesti, et Viru Vangla jättis kõik kaebaja taotlused sisuliselt

menetlemata ja eiras haldusmenetluse läbiviimise reegleid, sh jättis kõikide taotluste puhul

kaebajale ärakuulamisõiguse tagamata ja eiras HMS §-s 6 sätestatut.

Kaebaja vastuväited kohtu tegevusele

27. Kaebaja esitas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 90 mõttes menetlusliku

vastuväite kohtu tegevusele, s.t 03.10.2024. a kohtujuristi määrusele. Kaebaja viitab

Riigikohtu üldkogu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 (p 59), milles märgiti, et ka

kohtunikuabi suhtes kehtivad samad põhimõtted, mis kohtujuristi puhul. Kohtujuristi

pädevust käsitles Riigikohus 04.02.2014. a otsuses nr 3-4-1-29-13, mille p-s 43.9 leidis

Riigikohus, et menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus on käsitatav

õigusemõistmisena Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 146 esimese lause mõttes. Kohtus saab

õigust mõista PS § 146 esimese lause tähenduses üksnes kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153

mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad PS §-des 147 ja

153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta PS §-st 15 tulenevatele

sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele. Kohtujurist ei ole kohtunik PS §-de 147, 150 ja 153

tähenduses. Apellatsioonkaebuse võttis menetlusse kohtujurist, kellel selleks pädevus puudub,

sest menetlusse võtmine on õigusmõistmine PS § 146 tähenduses, s.t õigust mõistab ainult

kohtunik.

28. Vastuseks määrusele, millega ringkonnakohus määras, et asi lahendatakse kirjalikus

menetluses, esitas kaebaja vastuväite, mille kohaselt ta soovib asja läbivaatamist istungil.

Kaebaja märgib, et esimeses astmes ei toimunud kohtuistungit, kuigi vähemalt ühes astmes

peab riik tagama asja arutamise kohtuistungil (PS § 24 ja Euroopa Inimõiguse Kohtu

praktika). On lubamatu, et kinnipeetavatest protsessiosaliste õigused on kohtute poolt tehtud

illusoorseteks, kuna üheski astmes ei tagata asja arutamist kohtuistungil ning ei tagata ka

tunnistajate ja vastaspoole küsitlemist, ühtlasi eiratakse meelevaldselt uurimisprintsiipi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

29. Ringkonnakohus rahuldab Viru Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab

halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna,

ning resolutsiooni p 2 osas, milles halduskohus kohustas Viru Vanglat sisuliselt lahendama

kaebaja 11.04.2022. a taotlust kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse

alustamiseks. Vastavas osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kaebuse teise

vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise nõude osas rahuldamata. Ülejäänud osas

jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

30. Apellatsioonkaebuses vaidlustab Viru Vangla halduskohtu otsust, millega halduskohus

rahuldas kaebuse ja kohustas Viru Vanglat lahendama kaebaja 11.04.2022 esitatud taotlusi

kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks ja tema Viru Vangla teise

osakonda paigutamiseks.

31. Ringkonnakohus tõdeb kõigepealt, et haldusmenetluse seadus ei sisalda üldisi taotluse läbi

vaatamata jätmise aluseid, vaid halduskohus on õigesti leidnud, et HMS § 14 lg 6 p 2 kohaselt

peab taotluse läbi vaatamata jätmise alus olema sätestatud seaduses. Sellised seaduses

sätestatud (eri)alused on näiteks HMS § 14 lg 6 p 1, § 15 lg-d 2, 3 ja 4, § 38 lg 3, § 42 lg 4.

Samuti võib taotluse läbi vaatamata jätmise alus tuleneda eriseadusest, kuid vangistusseadus

kui vastava valdkonna eriseadus alust, mis võimaldaks jätta teise vanglasse ümberpaigutamise

taotluse ja/või vanglasisese ümberpaigutamise taotluse läbi vaatamata, ette ei näe. Järelikult

tuleb lähtuda üldisest korrast.

32. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus esmalt kaebaja taotluse teise vanglasse

ümberpaigutamiseks tagastamist (I), seejärel kaebaja taotluse mõnda teise Viru Vangla avatud

osakonda paigutamiseks tagastamist (II), kaebaja vastuväited kohtu tegevusele (III) ning

lahendab apellatsioonkaebuse ja otsustab menetluskulude jaotuse (IV).

I

33. Käesoleval juhul jättis Viru Vangla kaebaja taotluse kaebaja ühest vanglast teise

ümberpaigutamiseks läbi vaatamata, leides, et kuivõrd kaebaja oli juba varasemalt (aastatel

2017, 2019, 2020, 2021) esitanud samasisulisi taotlusi, on korduva taotluse puhul tegemist

menetluse uuendamise taotlusega. Kuna kaebaja taotluses ei esinenud võrreldes eelmiste

kordadega sisuliselt uusi asjaolusid, leidis Viru Vangla, et taotluse läbi vaatamata jätmine on

põhjendatud.

34. Halduskohus ei nõustunud Viru Vangla seisukohtadega, vaid leidis, et tegemist ei saa olla

haldusmenetluse uuendamise taotlusega, kuna puudub kaebaja õigusi kestvalt piirav

haldusakt. Siinkohal pidas halduskohus silmas 01.03.2017. a otsust nr 6-10/4582 (dtl 186–

188), millega Viru Vangla jättis kaebaja ümberpaigutamise taotluse rahuldamata ja mille

peale esitatud vaiet ei rahuldanud ka Justiitsministeerium 17.04.2017. a vaideotsusega.

Halduskohus lisas, et kuna kaebuse läbivaatamiseks ei esine aluseid (HMS § 14 lg 6 p-d 1 ja 2

või mõni muu seadusega ette nähtud alus), tuli Viru Vanglal kaebaja ümberpaigutamise

taotlus lahendada kas „JAH“ või „EI“ vastustega.

35. Viru Vangla on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et Viru

Vangla oleks pidanud lahendama kaebaja taotluse teise vanglasse ümberpaigutamiseks

sisuliselt. Viru Vangla väidab, et kuivõrd kaebaja esitatud taotluses ei esinenud menetluse

uuendamise asjaolusid, oli õige jätta see taotlus läbi vaatamata.

36. Ringkonnakohus nõustub esmalt halduskohtuga, et kaebaja õigusi ei saa kestvalt piirata

2017. a keelduv otsus. Tegemist on ühekordse taotluse lahendamise otsusega ning see ei oma

kaebaja õigustele kestvalt piiravat mõju, mis välistaks edasiste taotluste esitamise ja nende

sisulise lahendamise.

37. Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt on selles

osas, mis puudutab teise vanglasse ümberpaigutamise taotlust, HMS § 44 lg 1 p 1 tähenduses

olemas. Kaebaja õigusi kestvalt piirav haldusakt on see otsus, millega otsustati kaebaja

(ümber)paigutamine Viru Vanglasse. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja paigutati Tartu

Vanglast Viru Vanglasse 10.09.2008. a otsusega nr 11-5/9995 (dtl 186–188). Kohtupraktika

kohaselt on kinnipeetava ümberpaigutamine haldusakt.7 Sama kehtib ka esmase

paigutamisotsuse kohta. Kaebaja Viru Vanglasse paigutamise otsus ei ole oma algset

õigusmõju kaotanud ning piirab kestvalt kaebaja õigusi.

38. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani

alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu,

tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Kinnipeetava paigutamise üldjuhud on toodud

määruse nr 9 §-s 5, mille lg 1 p 7 näeb ette, et meessoost kinnipeetav, kes riskihinnangust

tulenevalt vajab tugevdatud järelevalvet, paigutatakse Viru Vanglasse. Ka taotluste läbi

vaatamata jätmise otsusest nähtub, et taotluse lahendamise hetkel oli kaebajal kehtiv

riskihinnang, millest tulenevalt on ta Viru Vanglasse paigutatud. Teise vanglasse

ümberpaigutamiseks tuleb kas algset paigutamisotsust vastavalt muuta või see kehtetuks

7 Vt ka RKHKo 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika.

tunnistada. See saab toimuda üksnes haldusmenetluse uuendamiseks ette nähtud alustel ja

korras (HMS § 64 lg 1 ls 2, § 65 lg 3 ja § 68 lg 1 koosmõjus HMS §-ga 44).8

39. Ringkonnakohus nõustub Viru Vanglaga, et sisuliselt ei ole kaebaja esitanud ühtegi uut

asjaolu, mis annaks alust väita, et asjaolud on võrreldes varasemaga muutunud (vt ka 2017. a

taotluse rahuldamata jätmise otsust ja seal toodud põhjendusi, miks kaebaja soovis

ümberpaigutamist, dtl 186). Järelikult ei esinenud ka ühtegi HMS § 44 lg-s 1 nimetatud

haldusmenetluse uuendamise alust. Järelikult jõudis Viru Vangla teise vanglasse

ümberpaigutamise taotluse läbi vaatamata jätmisega õigele lõppjäreldusele, et on olemas

kehtiv haldusakt, mis välistab kaebaja ümberpaigutamise ning ei esine ka ühtegi uut asjaolu,

mis tingiks haldusmenetluse uuendamise.

40. HMS § 68 lg 1 ja § 64 lg 1 ls 2 kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks

tunnistamist või selle muutmist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel

haldusmenetluse uuendamist. Järelikult, kui HMS § 44 lg-s 1 sätestatud haldusmenetluse

uuendamise alust ei esine, ei ole isikul õigust taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist ega

selle muutmist. HMS § 44 lg 4 järgi ei korrata menetlustoiminguid, mida menetluse

uuendamise põhjused ei puuduta. Ringkonnakohus järeldab nende sätete koosmõjust, et

õiguse puudumise korral taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist või selle muutmist on

haldusorganil õigus jätta esitatud taotlus läbi vaatamata.

41. Ringkonnakohus osutab sellele, et Viru Vangla ei tuginenud 25.05.2022. a taotluse läbi

vaatamata jätmise otsuses 10.09.2008. a kaebaja Viru Vanglasse paigutamise otsusele nr

11-5/9995, vaid 01.03.2017. a otsusele nr 6-10/4582-2. Tegemist on põhjendamisveaga. HMS

§ 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt

võib jätta haldusakti kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhtumil ei ole põhjendamisvea tagajärjeks

haldusorgani otsuse tühistamine. Kuna menetluse uuendamise alust ei esinenud, esines alus

taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Järelikult ei mõjutanud see põhjendamisviga asja

otsustamist.

42. Apellatsioonkaebuses väidab Viru Vangla täiendavalt, et halduskohus on valesti

tõlgendanud 06.06.2022. a vaide edastamata jätmise otsust nr 6-12/274-2 ning halduskohus

asus vääralt seisukohale, et vaide tagastamine HMS § 79 lg 1 p 4 alusel ei olnud õiguspärane.

Nimetatud sätte alusel vaie tagastatakse, kui samas asjas on olemas jõustunud kohtuotsus.

Vaide tagastamise otsuses viitas Viru Vangla haldusasjale nr 3-21-383. Halduskohus märkis

käesolevas asjas tehtud 14.06.2023. a määruses (p 12) õigesti, et Viru Vangla tagastas vaide

õigusvastaselt, sest haldusasjas nr 3-21-383 tagastas kohus kaebaja kaebuse määrusega,

mistõttu ei ole tegemist kohtuasjas jõustunud kohtuotsusega. Ringkonnakohus lisab, et

vastustaja tõlgendus, mille kohaselt ei ole taolises olukorras vaide tagastamine HMS § 79 lg 1

p 4 alusel väär, kui ei ole olemas jõustunud kohtuotsust, vaid hoopiski jõustunud

kohtumäärus, on ekslik, sest HMS § 79 lg 1 p 4 näeb sõnaselgelt ette vaide tagastamise

võimalikkuse vaid olukorras, kus on olemas jõustunud kohtuotsus. Kui seadusandja oleks

soovinud ette näha ka vaide tagastamise lubatavuse jõustunud kohtumääruse puhul, oleks

seadus ka vastavalt sõnastatud. Ringkonnakohus osutab täiendavalt sellele, et HMS § 72 lg 3

p 4 näeb sõnaselgelt ette võimaluse vaidlustada vaidemenetluse korras haldusaktist eraldi

haldusakti andmise taotluse tagastamist.

8 Vrd paralleelne mõttekäik täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel: RKHKo 19.05.2017, 3-3-1-10-17,

p 21.

43. Kokkuvõttes tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 30.08.2024. a otsuse

resolutsiooni p 1 osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna, ning resolutsiooni p

2, millega halduskohus kohustas Viru Vanglat sisuliselt lahendama kaebaja 11.04.2022. a

taotlust kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Kaebus tuleb osas,

mis puudutab kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamist, jätta

rahuldamata.

II

44. Kaebaja taotles 11.04.2022 esitatud taotluses ka võimalusel enda Viru Vangla II üksusest

mõnda teise avatud osakonda paigutamist. Kuivõrd Viru Vangla leidis, et kaebaja suhtes

03.05.2022 koostatud riskihindamise kohaselt vajab ta tugevdatud järelevalvet, mis on tagatud

just Viru Vangla tugevdatud järelevalvega osakonnas ehk II üksuses, ei näinud vangla

vajadust paigutamist täiendavalt põhjendada. Ka selle taotluse tagastas Viru Vangla

läbivaatamatult.

45. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et seda taotlust ei tohtinud vangla

läbivaatamatult tagastada. Riigikohus on selgitanud, et vanglasisene (ümber)paigutamine ei

ole haldusakt, vaid toiming.9 Järelikult ei omanda vanglasisese paigutamise otsus seadusjõudu

ja järelikult ei saa sel olla ka kaebaja õigusi kestvalt piiravat õigusmõju HMS § 44 lg 1 p 1

mõttes.

46. Samuti ei ole Riigikohus haldusaktiks tunnistanud kinnipeetava individuaalset täitmiskava

ega selles sisalduvat riskihinnangut, mis on vanglasisese paigutamise aluseks, võimaldades

siiski erandeid põhjendatud juhtudel. Käesoleval juhul sellist erandit õiguslikel põhjustel ei

esine. VangS § 14 lg 12 järgi hinnatakse kinnipeetava vanglasse saabumisel tema riske

eesmärgiga tagada vangla julgeolek ja kord ning korraldada karistuse täideviimine. Vastavalt

VangS §-le 16 koostatakse igale kinnipeetavale individuaalne täitmiskava. Üksikasjalikumalt

on individuaalse täitmiskava kohta käiv sätestatud justiitsministri 14.05.2008. a määruses nr

21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (edaspidi

määrus nr 21). Määruse nr 21 § 1 järgi on individuaalne täitmiskava kinnipeetava karistuse ja

karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava

kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. VangS §

16 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi nähakse individuaalses täitmiskavas muu hulgas ette kinnipeetava

paigutamine vanglas ja kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse

vanglasse. Riigikohus on individuaalse täitmiskava õigusliku iseloomu kohta märkinud, et see

„on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani,

kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest.“10

Varasemalt on Riigikohus täitmiskava kohta märkinud, et „vaidlusalusel ajal [s.t 22.12.2005]

kehtinud täitmiskava koostamise juhendi §-st 11 tulenevalt ei ole täitmiskava haldusakt, vaid

soovitusliku iseloomuga programmiline dokument. Sellest tulenevalt ei tohiks ühelgi

täitmiskava sättel olla vahetut mõju kinnipeetava õigustele ja kohustustele. Täitmiskavas ette

nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetava

õigusi, tuleb seetõttu teha eraldi haldusaktidega. Üksnes vastavate haldusaktide alusel võib

vangla teha kinnipeetava suhtes koormavaid toiminguid.“11 Justiitsministri 29.11.2000. a

määruse nr 53 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ §

11 sätestas: „Kui seadusest ei tulene teisiti, on täitmiskavas sisalduvad ettepanekud

9 RKHKo 28.04.2011, 3-3-1-10-11, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika.

10 RKHKm 10.04.2019, 3-18-111, p 13.

11 RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 19.

soovituslikud, välja arvatud järelevalve- ja julgeolekuteenistuse koostatud ettepanekud selle

kohta, kuhu kinnipeetav vanglas paigutada ning milliseid turvameetmeid tema suhtes

rakendada.“ Erinevalt sellest sätestab hetkel kehtiva määruse nr 21 § 3 lg 6: „Riskihindamise

tulemust kasutatakse paigutamise ja ümberpaigutamise otsustamisel.“ Määruse nr 21 § 3 lg 6

viitab niisiis sõnaselgelt sellele, et paigutamisotsus ei sisaldu individuaalses täitmiskavas, vaid

tuleb teha sellest eraldi. See vanglasisene paigutamisotsus ei ole aga Riigikohtu praktika järgi

haldusakt. Järelikult ei saa määruse nr 21 järgi käsitada individuaalset täitmiskava

kinnipeetava vanglasisese paigutamisotsuse osas ka siduva haldusaktina. Järelikult ei saa ka

individuaalsel täitmiskaval ega selles sisalduval riskihinnangul olla kaebaja õigusi kestvalt

piiravat õigusmõju HMS § 44 lg 1 p 1 mõttes.

47. Ringkonnakohus nõustub täiendavalt halduskohtu otsuse põhjendustega osas, mis

puudutavad kaebaja vanglasisest paigutamist II üksusest mõnda muusse Viru Vangla

osakonda (p 18-25), ega pea vajalikuks neid korrata.

48. Viru Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata kaebaja nõude osas kaebaja mõnda teise

Viru Vangla avatud osakonda paigutada.

49. Ringkonnakohus märgib täiendavalt vastuseks Viru Vanglale, et Tartu Ringkonnakohtu

otsus,12 millega halduskohus põhjendas taotluse läbi vaatamata jätmise mittelubatavust, on

asjakohane ka vanglasisese ümberpaigutamise kontekstis. Oluliseks tuleb pidada

ringkonnakohtu viidatud otsuse põhjendusi (p 16), mille kohaselt olukorras, kus ei esine

aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks (HMS § 14 lg 6 p-d 1 ja 2), tuleb taotlus lahendada

sisuliselt, s.t anda vastus küsimusele „JAH“ või „EI“.

III

50. Kaebaja on apellatsioonimenetluses esitanud vastuväite sellele, et kohtujurist võttis Viru

Vangla apellatsioonkaebuse menetlusse, kuivõrd kaebaja hinnangul puudub kohtujuristil

taolise menetlustoimingu tegemiseks pädevus, sest tegemist on õigusemõistmisega.

51. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 90 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline esitada

vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise,

eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab

kohus määrusega. Kuna ringkonnakohus ei ole menetluse käigus esitatud vastuväidet

määrusega lahendanud, lahendab kohus vastavalt HKMS § 162 lg-le 1 otsuse resolutsiooniga

veel seni lahendamata taotlused.

52. Kohtujuristi kui kohtuametniku pädevus tuleneb HKMS §-st 12, mille lõige 1 sätestab, et

asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava määruse, mille peale ei saa seadusest

tulenevalt edasi kaevata, sealhulgas kaebuse menetlusse võtmise määruse, kaebuse või muu

avalduse käiguta jätmise määruse ning määruse tähtaja andmise ja pikendamise kohta võib

teha ka vastavalt kohtu kodukorrale selleks pädev kohtuametnik. Tartu Ringkonnakohtu

kodukorra, mis on kehtestatud Tartu Ringkonnakohtu esimehe 06.11.2023. a käskkirjaga nr

11-1/23/56, § 9 lg 1 p 1 kohaselt on õigusteenistusse kuuluval kohtuametnikul õigus

allkirjastada kohtunõudeid ning kohtuasja lahendamist ettevalmistavat või muud korraldavat

määrust, mille peale ei saa õigusaktidest tulenevalt edasi kaevata. Kohtute seaduse § 1251 lg 1

kohaselt on kohtujurist kohtuametnik, kes osaleb kohtuasjade menetlemiseks

ettevalmistamisel ja menetlemisel kohtumenetluse seaduses ettenähtud ulatuses iseseisvalt või

kohtuniku järelevalve all. Vastavalt HKMS § 187 lg-le 1 otsustab ringkonnakohus pärast

12 TrtRnKo 31.10.2023, 3-22-53.

apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise.

Nimetatud sättest ega ka teistest HKMS-i sätetest ei tulene, et tegemist oleks edasikaevatava

määrusega. Samuti ei ole tegemist asja edasist menetlust takistava määrusega, mille peale ei

ole pooltel HKMS § 235 lg 1 kohaselt õigust esitada määruskaebust ja mida on seetõttu

tulenevalt HKMS § 12 lg-st 1 pädev allkirjastama ka kohtuametnik. Apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmine ei ole käsitletav õigusemõistmisena PS § 146 esimese lause mõttes, kuna

selles faasis ei ole tegemist veel põhiasja lahendamisega, vaid pelgalt õigusemõistmist

ettevalmistava tegevusega.

53. Lisaks esitas kaebaja vastuväite ka sellele, et ringkonnakohus määras 20.03.2025. a

määrusega asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Sellele eelnevalt ei olnud ei Viru

Vangla ega ka kaebaja taotlenud apellatsiooniastmes kohtuistungi korraldamist.

Ringkonnakohus selgitab, et käesolevas asjas pole kohtuistungi korraldamine vajalik. Kaebaja

väide, et vähemalt ühes kohtuastmes peab olema tagatud kohtuistungil osalemise võimalus, ei

tähenda, et ilmtingimata tuleks asjas ka istung korraldada. Pelgalt vastav soov ei too kaasa

asjas istungi läbiviimist. Ka praegusel juhul ei ole kaebaja esitanud põhjendusi, miks on

kohtuistungi korraldamine vajalik asja õigemaks ja õiglasemaks lahendamiseks. Käesoleva

asja aluseks olevad tehiolud ei ole vaieldavad. Apellatsiooniastmes on vaidluse all õiguslikud

küsimused. Ringkonnakohus leiab, et asjas istungi korraldamine tooks kaasa kohtumenetluse

venimise. Apellatsioonkaebuse lahendamine kirjalikus menetluses võimaldab ringkonnakohtu

hinnangul lahendada asja kiiremini. Kirjaliku menetlusega ei saa poolte õigused kuidagi

kahjustatud, sest neil on olnud võimalusi esitada täiendavaid seisukohti ja vajadusel ka uusi

tõendeid. Kokkuvõttes jätab ringkonnakohus ka selle vastuväite rahuldamata.

IV

54. Ringkonnakohus rahuldab niisiis Viru Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab

halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse tervikuna,

ning resolutsiooni p 2 osas, milles halduskohus kohustas Viru Vanglat sisuliselt lahendama

kaebaja 11.04.2022. a taotlust kaebaja teise vanglasse ümberpaigutamise menetluse

alustamiseks. Vastavas osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kaebuse teise

vanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamise nõude osas rahuldamata. Ülejäänud osas

jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

55. Viru Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud vastavalt

HKMS § 104 lg-le 10. Muude menetluskulude kandmise kohta ei ole ringkonnakohtule

kuludokumente esitanud ei Viru Vangla ega ka kaebaja, mistõttu jäävad menetlusosaliste

muud võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/