4-11-2821/15 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoobril 2011.a, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-11-2821 Kohtunik Mari-Liis Avikson Kohtuistungi sekretär Ksenija Frolova Tõlk Diana Arhipova Menetlusalune isik I.F, isikukood xxx, elukoht xxx

Kohtuväline menetleja Ida Prefektuur Väärteoasi I.F-i kaebus Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Vassili Mihhailov`i

20.06.2011.a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2330,11,003927 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja:

I.F

Kohtuvälise menetleja esindaja: Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna välijuht politseileitnant Jüri Teslenko Tunnistaja:

Xxx Kohtuistungi toimumise aeg 15.09.2011.a ja 31.10.2011.a RESOLUTSIOON juhindudes V™S § 132 p 1 ja § 135 lg 2

Jätta I.F-i kaebus rahuldamata ja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva

politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Vassili Mihhailov`i 20.06.2011.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,11,003927 I.F-i suhtes, muutmata.

Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr 10220034796011 SEB Pangas või arveldusarvele nr 221023778606 Swedbank pangas, viitenumber 10220115158170.

Rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav.

2(9) Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Viru Maakohtu Narva kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 18.11.2011.a.

Asjaolud, menetluse käik

20.06.2011.a Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse

välijuht Vassili Mihhailov`i otsusega väärteoasjas nr 2330,11,003927 karistati I.F liiklusseaduse (edaspidi LS) § 74 19 lg 2 alusel rahatrahviga 199 trahviühiku ulatuses, s.o 796 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

Otsuse kohaselt on antud väärteoasjas Xxx koostanud 29.05.2011.a väärteoprotokolli, mille

kohaselt 29.05.2011.a 04:40 Ranna tn 34, Sillamäe linn, Ida-Viru maakond I.F juhtis mootorsõidukit, juhil tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,68 mg/L +/- 0,05 mg/L, seega väljahingatava õhu ühes liitris alkoholisisaldus on mitte väiksem kui 0,63 mg/L. Joove tuvastati tõendusliku alkomeetriga Alcotest 7110 nr ARBK-0027. Menetlusalune isik rikkus seega LS § 20 lg 4 nõudeid, pannes sellega toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7419 lg 2 järgi. Menetlusalune isik ei ole esitanud vastulauset.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt arvestab kohtuväline menetleja otsuse tegemisel

asjaoludega, et juhtimine seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ületas lubatud alkoholipiirmäära, on tahtlikult toime pandud süütegu, üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning tegemist on enamohtliku väärteoga – selline juht seab reaalsesse ohtu nii enda kui ka

teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seetõttu ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada lisakaristust.

I.F esitas eelnimetatud otsuse peale 13.07.2011.a Viru Maakohtule kaebuse, milles

palus Ida Prefektuuri otsuse tühistada ning väärteomenetluse lõpetada. Alternatiivselt kui kohus ei tühista politsei otsust, palus kaebuse esitaja kaebaja rahatrahvi vähendada ning jätta lisakaristuse kohaldamata. Kaebaja on hetkel töötu ning otsib tööd, kui kaebajalt võetakse ära

juhiload, kaotab kaebaja võimaluse töötada, sest ilmselt vajab kaebaja transporti tööle minekuks. Samut kaebaja perekonnas kasvab kaks last, kelle eest kaebaja hoolitseb ning viib

lapsed tihti autoga teise linna koolitusele või puhkama. Kaebaja on nõus sellega, et alkoholijoobes ei tohi autoga sõita ning leiab, et teda on võimalik mõjutada ka lisakaristust kohaldamata.

Kaebuse kohaselt 29.05.2011.a vara hommikul sõitis kaebaja koju Sillamäe linnas. Ranna

tänaval politsei peatas kaebaja. Politseinikud väitsid, et kaebaja oli alkoholijoobes ning

pakkusid teha alkotesti indikaatorvahendiga. Kaebaja keeldus indikaatrovahendiga testi

tegemisest, mida politseinikud leidsid olevat agressiivse käitumise ja korraldustele

mitteallumise. Kaebaja oli sunnitud politseinike poolt läbima testi indikaatorvahendiga.

3(9) Politseinikud teatasid kaebajale, et alkoholisisaldus moodustab 0,70 mg/l, mistõttu kohustasid

kaebajat sõitma politseiautoga Narva politseijaoskonda tõendusliku alkomeetriga testi läbimiseks. Kaebaja ei olnud nõus alkomeetri kasutamisega ning nõudis teha vereuuringuid.

Politseinikud ei teatanud kaebajale tema õigustest ega viinud kaebajat vereuuringule haiglasse. Hiljem teatasid politseinikud, et alkomeeter näitas alkoholisisaldust 0,63 mg/l. Kaebaja korduvalt rõhutas, et ei ole nõus tehtud testide tulemustega. Vaatamata sellele heitsid

politseinikud kaebajale ette, et kaebaja ületas lubatud alkoholipiirmäära. Kaebaja leiab, et

tema süü ei ole tõendatud, mistõttu tuleb väärteomenetluse otsus tühistada ning menetlus lõpetada.

Vastavalt 20.06.2011.a politsei otsusele on kaebaja süü tõendatud indikaatorvahendi ja

tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse,

tunnistaja Xxx`i ülekuulamise protokolli, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli ja

protokolliga järelevalve meetme kohaldamise kohta. Kaebaja on seisukohal, et nimetatud dokumentidega ei saa kaebaja süü olla tõendatud. Nimelt menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist selgelt tuleneb, et kaebaja ei ole rikkumisega nõus. Samuti ei saa kaebaja süüd kuidagi tõendada sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ega protokolliga järelevalve meetme kohaldamise kohta. Need dokumendid kajastavad ainult politsei tegevust, kuid ei viita kaebaja võimalikule alkoholipiirmäära ületamisele ega muule rikkumisele kaebaja poolt.

Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebaja süü on tõendatud indikaatorvahendi ja

tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Kaebaja leiab, et tegemist on sobimatu

tõendiga. Nimelt politsei ja piirivalve seaduse (edaspidi PPS) § 724

lg-te 1 ja 6 kohaselt

politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholi sisaldumist isiku väljahingatavas õhus või

tuvastab alkoholijoobe kohapeal tõendusliku alkomeetriga. Kui isikut kontrollitakse

indikaatrovahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise vajaduse

esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik tema

nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. Kui isik

keeldub väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise kontrollimisest indikaatorvahendiga,

selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove kohustuslikus korras

tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Kui isik keeldub alkoholijoobe

tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse

alkoholijoove vereproovi uuringuga. Kaebaja ei olnud nõus indikaatorvahendi ega ka tõendusliku alkomeetriga alkoholisisalduse kasutamisega ning soovis vereuuringut. Kaebajale ei olnud selgitatud, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereuuringuga. Vaatamata

sellele, et kaebaja korduvalt keeldus kontrollimisest, ei viinud politseinikud teda

vereuuringule. Isegi politseiniku Xxx`i ütlustest tuleneb, et kaebaja ei nõustunud

indikaatrovahendiga kontrollimisega, kuid miskipärast ei viinud kaebajat haiglasse vereuuringule. Kaebajale ei olnud ka selgitatud PPS § 724 lg-te 2 ja 3 sätestatud õigused. LS § 20 lg 6 alusel käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud piirmäära ületamine või joobeseisund tuvastatakse politsei ja piirivalve seaduses sätestatud korras. Alkoholisisalduse tuvastamisel rikkusid politseinikud PPS-s sätestatud nõudeid.

Kui alkoholijoobe tuvastamisel oli rikutud mõõtmise korda, on tegemist väärteomenetluse

olulise rikkumisega. Seda on leidnud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-15-06. Antud Riigikohtu lahend on küll tehtud vana liiklusseaduse järgi, kuid põhimõte on jäänud samaks –

kui isik ei nõustu indikaatorvahendi kasutamisega ja nõuab enda toimetamist haiglasse

vereuuringule, tuleb politseil seda teha ning see on ainuke võimlus alkoholipiirmäära

ületamise tuvastamiseks. Kuna kaebaja nõudel ei viinud politsei kaebajat vereuuringule ja

kaebaja on korduvalt keeldunud indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamisest

4(9) (seda tõendavad menetlusaluse isiku ütlused ja politseiniku Xxx`i ütlused), ei saa kohtuväline menetleja otsuse tegemisel tugineda indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollile. Nimetatud asjaolu on väärteomenetluse oluline rikkumine.

Tunnistaja Xxx`i ütlused on vastuolulised, mistõttu on tegemist samuti sobimatu tõendiga.

Kaebaja autos oli kaassõitja, keda politseinikud ei kuulanud üle. Tunnistaja Xxx väitis, et

kaassõitja oli tugevas alkoholijoobes, kuid see ei ole millegagi tõendatud. Kohtuvälise

menetleja ülesandeks on koguda tõendeid, s.h ka menetlusaluse isiku kaitseks rääkivaid tõendeid. Vaatamata sellele, et politseinikel oli võimalus kaassõitjat üle kuulata, nemad ei ole seda teinud ja seega ei ole ka kogunud kõiki võimalikke tõendeid.

Kaebaja on seisukohal, et politseinik Xxx ei saanud olla tunnistajaks, kuna tema teostas

menetlustoiminguid (ehk oli kohtuvälise menetleja rollis). Politseiniku ülekuulamine tunnistajana on antud juhul lubamatu tõend, kuna üks isik ei saa olla nii tunnistajaks kui ka

menetlejaks. Kohtuvälisel menetlejal on küll lubatud anda ütlusi tema poolt teostatud menetlustoimingute läbiviimise kohta, kuid teda ei saa tunnistajana üle kuulata. Politseinikel oli aga võimalus üle kuulata tunnistajana kaassõitjat, mida nemad ei ole teinud.

Politseinik Xxx fikseeris ning kogus tõendeid, kuid mõned ilmselged tõendid jäid kogumata

(oluline tunnistaja üle kuulamata). Tunnistaja ülekuulamata jätmine on menetlusõiguse

oluline rikkumine ning kaebaja kui menetlusaluse isiku õiguste riivamine. Kohtuvälised

menetlejad jätsid olulised tõendid hindamata, mis on väärteomenetluse oluline rikkumine. Politseiniku ülekuulamine tunnistajana on lubamatu tõend.

Kaebaja peab vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu ka asjaolule, et tõendusliku alkomeetri

kasutamise protokolli koostamisel on politseinikud rikkunud tõendusliku alkomeetri ja

indikaatrovahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra (edaspidi Kord) § 5 lg 2 p 2 ja 4. Nimelt protokollis puudub kaebaja isikukood ning kahe mõõtmise

lugem (näidatud ainult üks). Vastavalt Korra § 4 lg 2 tõendusliku alkomeetriga mõõtmist teostab üksnes pädev mõõtja mõõtemetoodikat järgides. Kaebaja palub kohtul kontrollida, kas mõõtmise teostas pädev mõõtja (Xxx). Ka väikesed vead annavad kogumis väärteomenetluse olulise rikkumise. Seega võib öelda, et otsuse koostamisel on kohtuväline menetleja rikkunud oluliselt väärteomenetlust, mis toob kaasa otsuse tühistamise.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja enda kaebuse juurde ning kohtuvälise menetleja esindaja vaidles sellele vastu.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud I.F-i kaebusega, kuulanud üle kaebuse esitaja ja tunnistaja Xxx`i ning uurinud ja avaldanud väärteoasja materjalides olevad tõendid, leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Vassili Mihhailov`i 20.06.2011.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,11,003927 muutmata.

Väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja kaebemenetluses täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

5(9)

Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt juhtis I.F 29.05.2011.a kell 04:40 Ida-

Virumaal, Sillamäel, Ranna 34 mootorsõidukit, juhil tuvastati lubatud alkoholipiirmäära ületamine 0,68 mg/l +/- 0,05 mg/l, seega väljahingatava õhu ühes liitris alkoholisisaldus on mitte väiksem kui 0,63 mg/l.

LS § 20 lg 4 kohaselt juhi ühes grammis veres ei või olla alkoholi 0,20 milligrammi ega rohkem või juhi ühes liitris väljahingatavas õhus ei või olla alkoholi 0,10 milligrammi ega rohkem.

LE (edaspidi liikluseeskirja) § 76 p 1 kohaselt juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisund

on vastavalt LS § 20 lõikele 3 alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest

põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

Vastavalt LS § 20 lg 31 p-le 2 juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt

0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tema tugevasti häiritud või muutunud

kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega.

I.F-i poolt mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes on tõendatud tema enda ütlustega, mille kohaselt ta sõitis autoga, politseipatrull pidas teda kinni, politseinik esitles ja

palus teha alkoholitesti. Ta küsis peatamise põhjust, talle vastati, et keegi oli kaevanud,

ulatasid talle alkoholitesti, ta hingas sinna sisse ja test näitas, et ta on alkoholijoobes. Ta

täpselt ei mäleta, mis kuupäeval ta kinni peeti suvel 2011.a. Ta tarvitas enne seda alkohoolseid jooke, kui politsei ta kinni pidas natukene, aga sellest oli juba möödunud mingi kindel ajavahemik ja ta lootis, et veres ei ole enam alkoholi. Ta jõi täpsemalt 200 grammi viina. Möödus 1, 5-2 tundi pärast seda, kui ta istus autorooli taha.

Kaebuse esitaja poolt väärteo toimepanemist tõendavad ka tunnistaja Xxx`i ütlused, mille

tegelikkusele vastavuses ei ole kohtul alust kahelda ja mille kohaselt ta ei mäleta täpselt kuupäeva ja kellaaega, patrullis oli koos Xxxga. Nad sõitsid mööda Ranna tänavat Sillamäel. Nägid neile vastu liikuvat autot Toyota Avensis, jõudmata nendeni pööras juht ranna poole, kus on roheline ala. Nad otsustasid peatada auto ja kontrollida alkoholijoovet. Peatasid auto ja

viisid juhile alkoholitesti, mis näitas, et väljahingatavas õhus on olemas alkoholisisaldus.

Pärast toimetasid ta politseijaoskonda Narva tõendusliku alkomeetriga alkoholitesti läbimiseks, mis kinnitas alkoholisisaldust. Selle alusel koostasid protokolli.

Samuti tõendab lisaks kaebuse esitaja enda ja tunnistaja ütlustele I.F-i poolt väärteo toimepanemist indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll (tl 15), mille

kohaselt kasutati 29. mail 2011.a kell 04:42 indikaatorvahendit Lion SD 500 N0426.

Indikaatorvahendi reaktsiooni näit 0,70 mg/l ja kontrolli tulemus oli positiivne. Nimetatud

protokolli kohaselt kasutati tõenduslikku alkomeetrit 29.05.2011.a kell 05:27. Kasutati tõenduslikku alkomeetrit Alcotest 7110 EST nr ARBK-0027. Tõendusliku alkomeetri lugem

näitas 0,68 mg/l. Laiendmääramatus on 0,05 mg/l. Mõõtetulemuseks on 0,63 mg/l.

Joobeseisundile allutatud isiku selgituste ja märkuste kohaselt ei esitanud ta märkuseid.

Protokolli kohaselt oli mõõtjaks Xxx, kellele on väljastatud tunnistus, mille kohaselt ta on

edukalt läbinud pädeva mõõtja koolituse (tl 27). Nimetatud tunnistuse kohaselt koolitus

hõlmas mõõteseadusest tulenevaid nõudeid, mis on vajalikud mõõtja erialase pädevuse hindamiseks ja tõendamiseks. Nimetatud protokolli õigsust kinnitab ka kasutatud tõendusliku

6(9)

alkomeetri lugemi näit (tl 16), mille kohaselt teostati kaks õnnestunud mõõtmist ning lõplikuks lugemiks oli 0,68 mg/l.

Lisaks eeltoodule tõendavad kaebuse esitaja poolt väärteo toimepanemist ka protokoll järelevalve meetme kohaldamise kohta (tl 18), mille kohaselt Ida Prefektuuri patrullpolitseinik

Xxx juhindudes Politsei- ja Piirivalve seadusest ning Haldusmenetluse seadusest kohaldas

järelevalve meedet I.F-i suhtes Sillamäel, Ranna 34 29.05.2011.a kell 04:50.

Menetlustoimingu eesmärk PPS § 73

kohaselt oli vahetu ohu tõrjumine, mille kirjelduse

kohaselt esines agressiivne käitumine, vehib kätega, korraldustele rahuneda ei reageeri.

Osutab vastupanu. Samuti tõendab kaudselt kaebuse esitaja poolt väärteo toimepanemist sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus (tl 19), mille kohaselt oli see koostatud 29.05.2011.a

Sillamäel, Ranna 34 ning otsustati kõrvaldada I.F Aleksei sõiduki juhtimiselt alates 29.05.2011.a kell 04:40 kuni kainenemiseni. Seda, et I.F juhtis 29.05.2011.a 04:40

Ida-Virumaal, Sillamäel, Ranna 34 sõiduautot Toyota Avensis tõendab kaudselt ka sõiduki registeerimistunnistusest ja juhilubadest koopia (tl 20).

Kuivõrd väärteoasjast ei nähtu mistahes asjaolusid, mis annaksid kohtule aluse kahelda indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja tõendusliku alkomeetri

lugemi näidu õigsuses, loeb kohus tõendatuks I.F-i käitumises LS § 74 19

lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete tunnuste esinemise. Kohus leiab, et I.F pani väärteo toime kaudse tahtlusega. Alkoholi tarvitamise järel pidi ta vähemalt möönma joobeseisundi tekkimist ja mootorsõidukiga sõitma asudes teadma joobeseisundi võimalikkusest. LS § 7419

lg 2 sätestatud väärteo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste esinemise tõttu ning teo

õigusvastasust ja isiku süüd välistavate asjaolude puudumise eeldatavuse tõttu on olnud kohtuvälises menetluses põhjendatud I.F-i karistamine LS § 74 19 lg 2 järgi.

Kaebuse esitaja leiab, et väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt ei ole järgitud väärteomenetlusõigust. Kohus sellega ei nõustu ning leiab, et I.F-i alkoholijoove kontrolliti ja tuvastati kooskõlas PPS §-iga 724. Nimetatud paragrahvi lg 6 kohaselt kui isik

keeldub väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise kontrollimisest indikaatrovahendiga,

selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove kohustuslikus korras

tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringuga. Kui isik keeldub alkoholijoobe

tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, selgitatakse talle, et keeldumise korral tuvastatakse alkoholijoove vereproovi uuringuga.

Kaebuse esitaja enda ütluste kohaselt nõustus ta väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise

kontrollimisega indikaatrovahendiga. Nimetatut kinnitavad ka tunnistaja Xxx`i ütlused.

Kohus leiab, et I.F nõustus ka alkoholijoobe tuvastamisega tõendusliku alkomeetriga

ning antud olukorras puudus kohtuvälisel menetlejal kohustus tuvastada alkoholijoove vereproovi uuringuga. I.F on kohtustungil andnud vastuolulisi ütluseid selle kohta, kas

ta nõudis alkoholijoove tuvastamist vereproovi uuringuga enne või pärast alkoholijoobe

tuvastamist tõendusliku alkomeetriga ning kohus leiab, et seetõttu on tema ütlused ebausaldusväärsed. Nimelt tuleneb tema ütlustest, et pärast seda pakkusid teha alkoholitesti, ta vastas, et soovib ekspertiisi, alkoholitest näitas väga suurt erinevust. Esimese ja teise testi vahel erinevus oli 0,2-0,3 promilli ja kuna vahe oli nii suur, siis ta soovis arsti läbivaatust, sellest keelduti ja

koostati protokoll ning öeldi „mine jalutama”. See oli pärast seda, kui ta hingas välja, nad

ütlesid, allkirjasta, aga kuna vahe oli liiga suur – mitu promilli, ta väitis, et soovib vereuuringut. Sellest keelduti. Ta ei mäleta täpselt, kas enne seda, kui ta puhus, kas ta rääkis, et tahab vereuuringut. Kui teda toodi jaoskonda ja enne testi läbimist avaldas ta soovi veretesti

7(9) läbimiseks. Talle ilmselt selgitati, missugused võimalused tal on: kas veretest või tõenduslik alkomeeter.

Kohus leiab, et alust ei ole kahelda tunnistaja Xxx`i ütluste tegelikkusele vastavuses, mille kohaselt pärast seda, kui nad tuvastavad joobe indikaatrovahendi näiduga toimetatakse juht jaoskonda tõendusliku alkomeetriga alkoholitesti läbimiseks, mis näitab täpselt tulemust või

toimetatakse Narva Haiglasse, kui isik keeldub testi tegemisest. See sõltub juhi soovidest, kuhu nad kliendi toimetavad. Nad selgitasid juhile, et tal on kaks võimalust. Kui ta keelduks

alkomeetriga testi läbimisest, siis nad toimetaksid teda Narva Haiglasse vereuuringu läbimiseks. Kui ta avaldaks soovi, siis nad toimetaksid ta haiglasse, kuna vereuuring näitab

alati rohkem kui alkomeeter. Seega kohus leiab, et I.F-i alkoholijoove tuvastati vastavuses PPS §-ga 724. Kohus leiab, et see, et esines I.F-i nõusoleku olemasolu alkoholijoobe tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga on tõendatud, vaatamata sellele, et ta ei ole andnud eraldi allkirja selle kohta indikaatrovahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokollis. Toimikust nähtuvalt ta on jätnud allkirjastamata ka talle nii V™S § 19 järgi õiguste ja kohustuste selgitamise kui ka PPS §-le 724 lg 3 järgi. Kohus arvestab ka seda, et ilma I.F-i tegevuseta ei ole võimalik tuvastada alkoholijoovet tõendusliku alkomeetriga.

Kaebuse esitaja leiab ka, et talle ei olnud selgitatud PPS § 724 lg-te 2 ja 3 sätestatud õigused.

Kohus leiab, et tegemist on paljasõnalise väitega, mis ei vasta tegelikkusele, kuna seda ei kinnita tunnistaja Xxx`i ütlused, mille kohaselt enne seda, kui kontrollisid teda tõendusliku alkomeetriga selgitasid talle tema õigused ja kohustused, aga ta keeldus allkirja panemast. Ta

keeldus kõikide dokumentide allkirjastamisest, aga see on tema õigus. Kohtul ei ole alust

kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, kuna seda, et kaebuse esitajale selgitati tema

õigusi PPS §-le 724

lg 3 järgi tõendab ka indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollis olev patrullpolitseinik Xxx poolt tehtud märkus, mille kohaselt isik on

õiguste ja kohustustega tutvustatud patrullpolitseinik Xxx`i juuresolekul. Keeldus allkirja andmisest.

Nõustuda ei saa kaebuse esitajaga ka selles, et politseinik Xxx ei saanud olla tunnistajaks,

kuna tema teostas menetlustoiminguid (ehk oli kohtuvälise menetleja rollis). Toimikust nähtuvalt on selles väärteoasjas teostanud menetlustoiminguid kaks politseiametnikku Xxx ja Xxx ning Xxx menetlustoiminguid teostanud ei ole. Kohtul ei ole alust kahelda ka tunnistaja Xxx`i sellekohases kinnituses, mille kohaselt ta ei teinud mingisuguseid menetlustoiminguid.

Nõustuda ei saa kaebuse esitajaga ka selles, et kohtuväline menetleja on rikkunud siseministri

määruse „Tõendusliku alkomeetri ja indikaatorvahendi kasutamise ning nende kasutamise dokumenteerimise korra” § 5 lg 2 p 2 ja 4, mille kohaselt tõendusliku alkomeetri väljatrükk

või protokoll peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid: kontrollile allutatud isiku ees- ja

perekonnanimi, sünniaeg või isikukood; kahe mõõtmise lugem ning lõplik lugem, kuna

protokollis puudub kaebaja isikukood ning kahe mõõtmise lugem (näidatud on ainult üks).

Nähtuvalt indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist on seal

kajastatud kaebuse esitaja isikukood ning tõendusliku alkomeetri väljatrükist nähtuvad ka kahe mõõtmise lugemid ning lõplik lugem.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kohtuvälisel menetlejal on kohustus koguda

tõendeid, sh ka menetlusaluse isiku kasuks rääkivaid tõendeid. Käesoleval juhul jättis kohtuväline menetleja üle kuulamata kaebuse esitaja kaassõitja. Kohus leiab, et tegemist ei

ole sellise väärteomenetlusõiguse rikkumisega, mis tingiks kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamise. Nimetatud viga tõendi kogumisel oleks olnud võimalik kõrvaldada

8(9)

kohtumenetluses, kui kaebuse esitaja oleks teatanud kohtule selle isiku andmed, kes viibis

väärteo toimepanemise ajal tema autos. Kaebuse esitaja ei ole selgitanud, mida ta selle tunnistaja ütlustega tõendada soovib ning kohus leiab, et arvestades käesolevas väärteoasjas toime pandud väärteo iseloomu ei ole võimalik tuvastada alkoholijoobe esinemist tunnistaja ütlustega. Seega kohus leiab, et selle tunnistaja, kes viibis väärteo toimepanemise ajal kaebuse

esitaja autos, ülekuulamata jätmine ei tingi käesoleval juhul kohtuvälise menetleja otsuse

tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist, kuna käesoleval juhul on piisavalt usaludsväärseid tõendeid, mis kinnitavad kaebuse esitaja poolt väärteo toimepanemist.

LS § 7419

lg 2 kohaselt sama teo eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on

alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi, karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani.

I.F-ile määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg 1, mille

kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti lähtub kohus karistuse mõistmisel üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest.

I.F on karistatud LS § 74 19 lg 2 alusel rahatrahviga 199 trahviühiku ulatuses, s.o

796 eurot. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale mõistetud karistus vastab tema teo

raskusele. Käesoleval juhul puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamisel tuleb arvestada seda, et I.F on varasemalt karistatud samalaadse väärteo toimepanemise eest ning joobes juhtimise eest ka kriminaalkorras KarS § 424 alusel, kus talle mõisteti karistuseks tingimisi vangistus 6 kuud katseajaga 1 a 6 kuud ning otsustati ära võtta sõiduki juhtimise õigus 1 aastaks. Kohus leiab,

et eeltoodust tulenevalt tuleb I.F-ile mõista karistus üle keskmise määra, kuna

varasemad karistused samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemisel ei ole avaldanud talle vajalikku mõju ning ta on jätkanud ohtlike liiklusalaste süütegude toimepanemist, millega ta ei sea ohtu mitte ainult enda, vaid ka teiste isikute elu ja tervise.

Arvestades seda, et I.F on varasemalt korduvalt karistatud joobes juhtimise eest ning

seoses sellega on talt ka ära võetud sõiduki juhtimise õigus, kuid see ei ole avaldanud vajalikku mõju, siis kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud kohaldada ka lisakaristust

õiguskorra kaitsmise huvides ning eripreventiivsetel kaalutlustel. Kohtuvälise menetleja otsusega on I.F-ilt ära võetud LS § 74 19 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõigus 3 kuuks. Arvestades seda, et I.F on varasemalt karistatud LS §-s 74 19 sätestatud süüteo eest, siis on põhjendatud talt ära võtta juhtimisõigus LS § 7419 lg 3 p 2 alusel kolmeks kuuks. Vastavalt KarS § 50 lg-le 2 ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta isikult, kes

kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu ning seega kõik muud põhjused ei ole aluseks

jätta mootorsõiduki juhtimise õigus alles, kui see on vaja ära võtta karistuse eesmärkide saavutamiseks.

Lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest leiab kohus, et I.F-i kaebus tuleb jätta

rahuldamata ja Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva politseijaoskonna patrullteenistuse välijuht Vassili Mihhailov`i 20.06.2011.a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2330,11,003927 muutmata.

9(9)

Mari-Liis Avikson Kohtunik