3-24-2710/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUM Ä ÄR US

Kohtuasja number

3-24-2710

Määruse kuupäev

29. aprill 2025

Kohtunik

Ene Andresen

Kohtuasi

X-i kaebus Tartu Vangla vastu varalise kahju hüvitamiseks

seoses dressipluusi purukstegemisega ning mittevaralise

kahju hüvitamiseks seoses kohtule valetamisega, pükste

andmata jätmisega, helistamise piiramisega, jalutuskäigu

võimaldamata jätmisega ja kahju hüvitamise taotlustele

tähtaegselt vastamata jätmisega

Menetlusosalised

Kaebaja X

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta X-i menetlusabi taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav X esitas 28. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise

taotluse (reg nr 2-24/2-2/8128) talle pusa purukslõikamisega tekitatud varalise kahju

hüvitamiseks summas 39,95 eurot. Taotluse kohaselt võeti temalt 26. detsembril 2023 ära kõik

isiklikud asjad, sh halli värvi pusa. Ta sai asjad hiljem tagasi, kuid pusa krae oli kääridega

puruks lõigatud. Alternatiivselt tegi X taotluses vanglale ettepaneku osta talle samasugune

pusa.

2. X esitas 28. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8143)

talle halduskohtumenetluses valetamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

3-24-2710

2500 eurot. X-i sõnul jättis halduskohus tema esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata,

tuginedes Tartu Vangla valedele ütlustele.

3. X esitas 29. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8155),

milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist seoses 28. juulil 2024 pükste väljastamata

jätmisega (summas 1200 eurot), riigiasutustele, mh uurijatele ja sotsiaaltöötajale, helistamise

keelamisega (summas 1200 eurot) ning 29. juulil 2024 jalutuskäigu mittevõimaldamisega

(summas 600 eurot).

4. X esitas 31. juulil 2024 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 2-24/2-2/8248)

kahjunõuetele tähtaegselt vastamata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks

summas 800 eurot. Taotluse kohaselt esitas X Tartu Vanglale 22. ja 28. mail 2024

kahjunõuded, millele ta ei ole seniajani vastust saanud.

5. X esitas 30. septembril 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt

varalise kahju hüvitamist summas 39,95 eurot ning mittevaralise kahju hüvitamist kokku

summas 6300 eurot, viidates eespool märgitud 28., 29. ja 31. juulil 2024 Tartu Vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotlustele.

Kaebaja taotleb kaebuses riigilõivu tasumise kohustusest vabastamist.

6. Kohus tegi Tartu Vanglale kohtunõuded, paludes edastada kaebuses viidatud X-i kahju

hüvitamise taotlused ja vangla otsused. Vangla esitas vastusena kohtunõuetele asjakohased

menetlusdokumendid. Dokumentidest nähtub järgnev.

6.1. Tartu Vangla jättis 1. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/464-2 X-i 28. juuli 2024. a

kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8128 rahuldamata.

6.2. Tartu Vangla jättis 11. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/465-2 X-i 28. juuli 2024. a

kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8143 osas, mis puudutab au ja hea nime teotamist, läbi

vaatamata, ning ülejäänud osas rahuldamata;

6.3. Tartu Vangla jättis 23. oktoobri 2024. a otsusega nr 1-13/24/463-2 X-i 29. juuli 2024. a

kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8155 rahuldamata;

6.4. Tartu Vangla jättis 30. septembri 2024. a otsusega nr 1-13/24/468-2 X-i 31. juuli 2024. a

kahju hüvitamise taotluse nr 2-24/2-2/8248 rahuldamata.

7. Kaebaja esitas 9. jaanuaril 2025 kohtule seisukoha, milles märkis, et tema vaiete ja taotluste

tagasi võtmine on tühine. Vangla mõjutas teda taotlusi ja vaideid valega tagasi võtma. Ta oli

otsustusvõimetu ega hinnanud tehingu mõju oma huvidele õigesti.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kohtule on esitatud hüvitamiskaebus (HKMS § 37 lg 2 p 4). Tegemist on liitkaebusega,

milles esitatud nõuded ei ole omavahel seotud.

Kohus mõistab, et kaebaja nõuab kaebuses seoses temalt 23. detsembril 2023 ära võetud

dressipluusi (pusa) kahjustamisega Tartu Vanglalt varalise kahju tekitamise eest hüvitist või

3-24-2710

kahju natuuras heastamist. Mittevaralise kahju tekitamise eest nõuab kaebaja kaebuses Tartu

Vanglalt hüvitist järgmistel alusel: 1) kohtule kaebaja kohta valetamine haldusasjas nr

3-24-1290; 2) 28. juulil 2024 uute pükste väljastamisest keeldumine; 3) 29. juulil 2024

riigiasutustele helistamise võimaldamata jätmine; 4) 29. juulil 2024 värskes õhus jalutuskäigu

võimaldamata jätmine; 5) Tartu Vanglale 22. ja 28. mail 2024 esitatud kahjunõuetele

tähtaegselt vastamata jätmine.

9. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb

alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kaebaja pöördus kohtusse tähtaegselt (riigivastutuse seaduse § 18 lg 2). Vangla lahendas

kaebaja kohtueelselt esitatud kahju hüvitamise taotlused viivitusega (vangistusseaduse (VangS)

§ 11 lg 8).

10. Kohus leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tervikuna tagastada, sest

kaebusega kaitstavate õiguste riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

10.1. Kohtu hinnangul on kõikide liitkaebuses esitatud hüvitamisnõuete puhul kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

Dressipluusi purukslõikamine

10.1.1. Kaebaja on 28. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluses (reg nr 2-24/2-2/8128)

märkinud, et tal ei olnud tahtmist oma riideid lõhkuda. Pealegi oli dressipluusi krae kääridega

puruks lõigatud, kuid temal kääre polnud.

Tartu Vangla 1. oktoobri 2024. a otsusest nr 1-13/24/462-2 nähtuvalt pole vaidlust selles, et

vangla võttis 26. detsembril 2023 kaebaja kambrist ära tema halli dressipluusi ning dressipluus

on kahjustatud. Siiski puuduvad vangla otsuse kohaselt mis tahes tõendid vanglaametnike

õigusvastase tegevuse kohta. Vangla tuvastas, et kaebajalt võeti isiklikud esemed, sh

dressipluus, 26. detsembril 2023 pärast seda, kui ta oli üritanud end kambris paelaga puua.

Valvuri 26. detsembri 2023. a ettekandest nähtuvalt pärines pael kaebaja dressipluusi küljest.

Otsuses peeti kogutud tõendite põhjal tõenäoliseks, et kaebaja lõhkus oma dressipuusi ise.

Kohtu hinnangul ei ole alust kahelda Tartu Vangla järelduses õigusvastase teo puudumise

kohta. Tartu Vangla 1. oktoobri 2024. a otsusest nähtuvalt kogus vangla kaebaja kahju

hüvitamise taotluse lahendamise käigus asjakohaseid tõendeid (valvur R. Tasa 26. detsembri

2023. a kehakaamera salvestis ja 24. septembri 2024. a e-kiri; valvur S. Panniku 26. detsembri

2023. a ettekanne ning 8. augusti 2024. a ja 26. septembri 2024. a e-kirjad; vangla 26.

detsembri 2023. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkiri, mille alusel kohaldati

kaebajale isiklike esemete keeld). Nimetatud tõendid ei kinnitanud kaebaja väidet, et

dressipluusi lõhkusid vanglaametnikud. Isegi kui dressipluusi kahjustuste põhjal oleks usutav,

et see oli katki lõigatud kääride või muu terava esemega, ei saaks ainuüksi sellest järeldada, et

dressipluusi lõhkusid vanglaametnikud. Kaebaja ei ole osutanud, et võiks leiduda tõendeid, mis

kinnitaksid tema väiteid. Samuti ei ole ta esitanud 26. detsembri 2023. a intsidendi kohta

kirjeldust, mis võimaldaks pidada usutavaks, et dressipluusi lõhkusid vanglaametnikud. Seega

ei osuta asjas kogutud materjalid vangla tegevuse õigusvastasusele.

3-24-2710

Kohtule kaebaja kohta valetamine

10.1.2. Kaebaja väitis 28. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluses (reg nr 2-24/2-2/8143), et

Tartu Halduskohus jättis Tartu Vangla valetamise tõttu tema (esialgse) õiguskaitse taotluse

rahuldamata ning Tartu Vangla tekitas tema kohta valetamisega talle mittevaralist kahju.

Kaebaja osutas kahju hüvitamise taotluses oma hea nime teotamisele ja väärikuse alandamisele,

kuid ei täpsustanud, millises haldusasjas Tartu Vangla tema kohta väidetavalt valetas.

Tartu Vangla tuvastas 11. oktoobri 2024. a otsuses nr 1-13/24/465-2, et ajavahemikus 1.

jaanuar 2024 kuni 28. juuli 2024 oli Tartu Halduskohus jätnud kaebaja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata ühel korral, haldusasjas nr 3-24-1290. Samuti tuvastas Tartu Vangla, et

kaebaja oli esitanud 2. augustil 2024 vanglale kahju hüvitamise taotluse (reg nr 1-13/24/470-1),

milles taotles samuti mittevaralise kahju hüvitamist seoses kohtule haldusasjas nr 3-24-1290

valetamisega selle kohta, et kaebajal võimaldati olla kursis spordiuudistega. Kaebaja väitel

teotas vangla tema head nime. Tartu Vangla oli jätnud 3. oktoobri 2024. a otsusega nr

1-13/24/470-2 kaebaja 2. augusti 2024. a taotluse rahuldamata. Seepärast jättis vangla 11.

oktoobri 2024. a otsusega kaebaja 28. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluse osas, milles oli

tegemist korduva taotlusega, läbi vaatamata. Ülejäänud osas (s.o väärikuse alandamist

puudutavas osas) jättis vangla kaebaja 28. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata,

sest vangla vaidlusalune tegevus polnud õigusvastane. Tartu Vangla asus 11. oktoobri 2024. a

otsuses seisukohale, et vangla tugines haldusasjas nr 3-24-1290 kohtule 12. juunil 2024 esitatud

vastuses konkreetsetele dokumentidele ja ametnikelt saadud teabele ning vastusest ei ilmne

asjaolusid, mida saaks pidada valetamiseks või ebaõigete andmete esitamiseks.

Hüvitamiskaebusel ei ole ka 28. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluses nr 2-24/2-2/8143

kirjeldatud alusel väljavaateid. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja esitanud varem

samal alusel mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse haldusasjas nr 3-24-2732. Tartu

Halduskohus tagastas kaebuse 26. novembri 2024. a määrusega HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel

(vt eelkõige määruse p-d 4, 9, 9.1 ja 10). Määrus jõustus 17. detsembril 2024, kui Riigikohus

jättis kaebaja määruskaebuse menetlusse võtmata. Kohtu hinnangul võinuks Tartu Vangla jätta

11. oktoobri 2024. a otsuses kaebaja 28. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluse nr

2-24/2-2/8143 täies ulatuses läbi vaatamata, sest kaebaja 28. juuli 2024. a ja 2. augusti 2024. a

kahju hüvitamise taotluste alused kattuvad. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja osutas taotlustes

erinevate õigushüvede rikkumisele, ei muuda nõude alust (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

määrus nr 3-22-1679/23, p 13). Isegi juhul, kui kaebuses esitatud nõuet saaks sisuliselt

lahendada, puuduks vangla tegevuse ja kaebajal kahju tekkimise vahel tõenäoliselt põhjuslik

seos, sest kaebajal oli võimalik esialgse õiguskaitse kohta tehtud määrust vaidlustada ja esitada

vangla väidetele vastuväited.

Pükste väljastamisest keeldumine

10.1.3. Kaebaja 29. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluse kohaselt märkas ta 28. juulil 2024 kl

21 paiku, et tema püksid olid uriiniga määrdunud, kuid valvur keeldus talle samal õhtul uusi

pükse andmast. Kaebaja väitel alandas vangla tema väärikust.

Tartu Vangla asus 23. oktoobri 2024. a otsuses nr 1-13/24/463-2 seisukohale, et vangla tegevus

ei olnud õigusvastane ning vangla ei alandanud kaebaja väärikust. Tartu Vangla otsusest

nähtuvalt tutvus vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse lahendamise käigus erinevate

turvakaamerate ja rinnakaamerate salvestistega ning tuvastas, et kaebaja püksid olid 28. juuli

2024 õhtul teadmata põhjusel märjad ning ta sai uued püksid 29. juulil 2024 kl 13:37 paiku

pärast pesemist. Samas tuvastas vangla, et kaebaja rääkis 29. juulil 2024 oma riiete olukorrast

3-24-2710

esimest korda alles kl 13:04 paiku, kuigi tal oli olnud sama päeva hommikul ametnikega

mitmeid olmelisi kokkupuuteid (umbes seitsmel korral). Vangla pidas 23. oktoobri 2024. a

otsuses usutavaks, et kui kaebaja püksid oleksid olnud määrdunud uriiniga, oleks ta astunud

oma õiguste kaitseks aktiivsemaid samme.

Kohus ei pea tuvastatud asjaolude põhjal kaebajal mittevaralise kahju tekkimist tõenäoliseks.

Igasugune ebamugavustunne ei ole käsitatav mittevaralise kahjuna. Juhtumi asjaoludest ei

nähtu, et vangla oleks kaebaja olukorda pikemat aega hoolimatult suhtunud. Küll aga ilmneb

asja materjalidest, et kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse 29. juulil 2024 kl 12:28, s.o enne,

kui ta valvuriga oma riiete olukorrast rääkis ja pesemas käis. Taotluse lakoonilise sõnastus ning

samas taotluses muude nõuete esitamine kahandavad tõenäosust, et kaebaja oleksid olnud tol

päeval tugevad hingelised üleelamised.

Riigiasutustele helistamise mittevõimaldamine

10.1.4. Kaebaja väitis 29. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluses, et vangla ei võimaldanud tal

helistada riigiasutustele, sh uurijatele ja sotsiaaltöötajale, kuid täpsemaid asjaolusid ta ei

esitanud.

Kuna kaebaja 29. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluses kirjeldatud ülejäänud sündmused

toimusid 28. ja 29. juulil 2024, mõistis vangla 23. oktoobri 2024. a otsuses nr 1-13/24/463-2, et

nõue puudutab helistamise korraldust nimetatud päevadel. Vangla tegi kahju hüvitamise

taotluse lahendamise käigus kindlaks, et kaebaja esitas vanglale 29. juulil 2024 telefonikõnede

tegemise taotluse, milles ta avaldas soovi helistada juristile, uurijale, sotsiaaltöötajale,

kohtumajja, ajakirjanikule ja Tartu linnapeale. Kõneeristuste väljavõtte kohaselt telefon kaebaja

kasutuses kell 14:23 kuni kell 16:38 ning kaebaja sai teha telefonikõne juristile (kõnele ei

vastatud), uurijale (number oli kinni), sotsiaaltöötajale (kõne kestis 1 tund ja 23 minutit) ja

kohtumajja (kõne kestis 1 minut). Kaebaja ei teinud kahe tunni jooksul katset uurijale teist

korda helistada.

Kohtu hinnangul on vangla tuvastanud helistamise asjaolud piisava põhjalikkusega ning neist ei

nähtu, et kaebajale poleks tagatud helistamise võimalust. Kuna vangla tegevust ei ole alust

pidada õigusvastaseks, pole kahju hüvitamisel nõudel eduväljavaateid.

Jalutuskäigu mittevõimaldamine

10.1.5. Kaebaja väitis 29. juuli 2024. a kahju hüvitamise taotluses, et vangla ei võimaldanud tal

samal päeval värske õhu käes viibida, sest valvur pakkus talle jalutamisvõimalust kl 8.05

spordiuudiste ajal.

Tartu Vangla asus 23. oktoobri 2024. a otsuses nr 1-13/24/463-2 seisukohale, et vangla tegevus

polnud õigusvastane, sest kaebaja keeldus jalutuskäigule minemast. Kuigi vangla kodukorra

järgi toimub jalutuskäik ajavahemikus kell 8:30 kuni 19, ei olnud kaebajal jalutuskäigule

minekust keeldumiseks mõjuvat põhjust.

Kohus nõustub vanglaga. VangS § 93 lg 5 ei pane vanglale kohustust igal juhul tagada, et

vahistatu viibiks iga päev tund aega vabas õhus, sõltumata vahistatu enda tegevusest. Asjas

olemasolevad tõendid ei osuta sellele, et vangla oleks jätnud kaebajale jalutamisvõimaluse

tagamata ka juhul, kui kaebaja oleks olnud valmis seda võimalust kasutama ning poleks

seadnud jalutamisvõimalusele omapoolseid tingimusi. Kuna kohtule teadaolevad andmed ei

3-24-2710

osuta vangla tegevuse õigusvastasusele kaebajale värskes õhus viibimise õiguse tagamisel, on

hüvitamiskaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Kahju hüvitamise taotlustele vastamata jätmine

10.1.6. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist ka alusel, et Tartu Vangla lahendas tema 22. mai

2024. a ja 28. mai 2024. a kahju hüvitamise taotlused viivitusega.

Tartu Vangla 30. septembri 2024. a otsuse nr 1-13/24/468-2 kohaselt lahendas Tartu Vangla

kaebaja 22. mai 2024. a taotluse 14. augustil 2024 ning 28. mai 2024. a taotluse 30. juulil 2024.

Tartu Vangla tunnistas 30. septembri 2024. a otsuses, et kaebaja 22. mai 2024. a ja 28. mai

2024. a lahendati hilinenult ning tähtaja ületamine oli õigusvastane. Vangla selgitas, et viivitus

oli tingitud töökoormuse olulisest suurenemisest nii seoses ühe juristi teenistusest lahkumise

kui ka kahju hüvitamise taotluste kolmekordistumisega võrdluses eelmise aastaga. Vangla

vabandas kaebaja ees nii 14. augusti 2024. a kui ka 30. septembri 2024. a otsuses. Vangla asus

seisukohale, et viivitusega ei alandatud kaebaja väärikust ning tal ei tekkinud mittevaralist

kahju, mis õigustaks hüvitise maksmist.

Kohtu hinnangul ei ole kaebaja nõudel eduväljavaateid. Kaebaja ei ole esile toonud, et kahju

hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata jätmine oleks talle tõsiseid hingelisi üleelamisi või

muid olulisi kahjulikke tagajärgi tekitanud. Seega ei ole mittevaralise kahju tekkimine usutav.

Samuti ei nähtu asjaoludest, et vangla oleks kaebaja väärikust alandanud.

10.2. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotlustes ega kaebuses osutanud ühegi kahju hüvitamise

nõude osas asjaoludele, mis viitaksid mõne tema põhiõiguse intensiivsele riivele. Pükste

väljastamise, helistamise ja jalutamise osas mõjutas kaebaja õiguste riive intensiivsust teatud

määral ka tema enda tegevus – hea tahte korral oleks ta saanud oma õigusi suuremal määral

teostada. Varalise kahju hüvitamise nõude osas pole kaebaja väitnud, et ta ei saaks oma

dressipluusi paela puudumise tõttu enam kasutada.

11. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse tervikuna HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust

seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et

kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

12. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sisuliselt kaebaja riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamise taotlust, mistõttu jätab kohus selle läbi vaatamata.

13. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Ene Andresen