3-25-338/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Madis Ernits

Määruse tegemise aeg ja koht

25.04.2025, Tartu

Haldusasja number

3-25-338

Haldusasi

X.X. kaebus Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja

tervishoiuosakonna 30.01.2025. a otsuse nr SSO-25-

0025 „Eluruumi kasutusse andmisest keeldumine“

tühistamiseks ja Tartu linna kohustamiseks

võimaldada kaebajal kasutada sotsiaaleluruumi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19.02.2025. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X.

Vastustaja – Tartu linn

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 03.03.2025. a määrus, millega ringkonnakohus

kohaldas Tartu Halduskohtu 19.02.2025. a määruse peale esitatud määruskaebuse

lahendamiseni esialgset õiguskaitset selliselt, et kohustas esialgse õiguskaitse korras

Tartu linna tagama kaebajale seni kaebaja kasutuses olnud Tartu linnale kuuluva

eluruumi kasutamise võimaluse aadressil PQR ning keelas Tartu linnal nõuda

kaebajalt tagasi mainitud eluruumi valdust ja võtmeid.

2. Jätta kaebaja määruskaebus läbi vaatamata.

3. Asendada avaldatavas ringkonnakohtu määruses kaebaja nimi tähemärgiga X ja

korteri aadress tähekombinatsiooniga PQR.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasikaevatav (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 16.01.2025 Tartu linnale avalduse eluruumi kasutusse saamiseks. Seni elas

kaebaja Tartu linna eluruumis aadressil PQR. Leping sotsiaaleluruumi kasutamiseks oli

sõlmitud tähtajaga kuni 31.01.2025.

2. Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakond keeldus 30.01.2025. a otsusega nr SSO-

25-0025 andmast kaebaja kasutusse Tartu linnale kuuluvat eluruumi. Otsuse kohaselt on

kaebaja kohustatud eluruumi aadressil PQR vabastama ja eluruumi valduse ning võtmed üle

andma hiljemalt 28.02.2025. Otsusest selgub, et alates 2024. a suvest on kaebajal suurenenud

abivajadus ning ta on viibinud korduvalt haiglaravil. Kaebaja abivajaduse hindamise järgselt

jõudis Tartu linn seisukohale, et kaebaja vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust. Kaebaja

abivajadust ei ole võimalik kompenseerida Tartu linna poolt osutatavate teiste

sotsiaalhoolekandeliste teenustega, eelkõige koduteenuse ja sotsiaaltransporditeenusega.

3. Kaebaja esitas 11.02.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tartu

Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 30.01.2025. a otsuse nr SSO-25-0025

tühistamist ja senise sotsiaaleluruumi kasutamise pikendamist.

4. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust, milles kaebaja palub peatada korteri

üleandmise kuni otsuse tegemiseni ning pärast seda anda talle vajadusel mõistliku aja (üks

kuu) toimingute tegemiseks. Kaebaja selgitas, et tal ei ole elukohta, kuhu pärast taastusravi

lõppemist märtsi alguses elama asuda. Lisaks ei ole tal võimalik PQR tn korteris olevat

mööblit ja tehnikat mujale paigutada.

Tartu Halduskohtu määrus

5. Tartu Halduskohus jättis 19.02.2025. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata.

6. Halduskohus mõistis, et kaebaja palub talle esialgse õiguskaitse korras tagada

kohtumenetluse ajaks jätkuvalt sotsiaaleluruum.

7. Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 3 lg 1 sätestab sotsiaalhoolekande põhimõtted, mh, et

sotsiaalhoolekandelise abi andmisel lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest (p 1) ja

eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse

suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt (p 2). SHS § 15 lg 1 järgi selgitab

kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele

vastava ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks vajalikes tegevustes.

Seega on kohaliku omavalitsuse pädevuses hinnata, milline teenus on isikule kõige sobivam.

8. Vastustaja hindas 07.01.2025 kaebaja abivajadust ning jõudis järeldusele, et kaebaja ei ole

iseseisvalt võimeline osalema igapäevategevustes, kuivõrd tema abivajadus kõikides

eneseteenindustoimingutes on äärmiselt suur ning ta ei ole võimeline osalema

majapidamistoimingute sooritamisel. Abivajaduse hindamisel on kaebaja väitnud, et saab

iseseisvalt hakkama telefoniga helistamisega, ette serveeritud toidu söömise ja joomisega ning

käimisraamile seisma tõusmisega, kuid iseseisvalt ruumis kõndida ei suuda. Kaebaja on

kaebuses välja toonud, et vajab abi pesemisel ja söögitegemisel. Kuivõrd kaebaja abivajadus

on oluliselt suurenenud, ei pea Tartu linn enam põhjendatuks tagada kaebajale

sotsiaaleluruumis elamise teenust. Arvestades äärmuslikku abivajadust on vastustaja

suunanud kaebajat pöörduma ööpäevaringsele üldhooldusteenusele.

9. Halduskohus leidis, et on ilmselge, et kaebajal ei esine ülekaalukat esialgse õiguskaitse

vajadust. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et taotluse rahuldamata jätmisega kaasneksid

kaebajale pöördumatud kahjulikud tagajärjed, mis õigustaksid esialgse õiguskaitse

kohaldamist. Tartu linna seisukohast esialgse õiguskaitse taotlusele nähtub, et praegusel juhul

ei ähvarda kaebajat elukohata jäämise oht. Kaebajale on alates 17.02.2025 tagatud koht Tartu

Hooldekodus. Kaebajal puudub vajadus saada eluruumi tagamise teenust. Samuti ei ähvarda

kaebajat oht jääda ilma PQR tänava korteris asuvast isiklikust mööblist ja tehnikast. Kui

kaebaja avaldab soovi saada abi PQR tänava korteris temale kuuluva mööbli ja tehnika

hoiustamiseks, on linn valmis korraldama vastava abi andmise. Halduskohus jõudis

seisukohale, et kaebajat ei ähvarda praegu tagajärg, mis võib tema õigusi pöördumatult või

ebamõistlikult kahjustada. Vastustaja märkis õigesti, et kaebuse rahuldamise korral ei välista

hooldusteenusel viibimine kaebaja eluruumi võimaldamise taotluse uuesti lahendamist.

10. Halduskohus märkis, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist õigustab ka

ülekaalukas avalik huvi. Nimelt on tegemist sotsiaaleluruumiga, mida linn vajab, et osutada

abi teistele abivajajatele SHS § 41 lg 1 tähenduses.

Kaebaja määruskaebus

11. Kaebaja esitas 28.02.2025 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tartu

Halduskohtu 19.02.2025. a määruse tühistamist ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist.

12. Tartu linna väide, et kaebaja abivajadust hinnati 07.01.2025 ei vasta tõele. Kaebajale jääb

arusaamatuks, kes ja kuidas seda hindas. Kaebajat külastasid Tartu hoolekandespetsialist ja

sotsiaalabiosakonna töötaja, kellel puudub meditsiiniline haridus selle hindamiseks. Nemad

on töölepingu järgi tavalised sotsiaaltöötajad, kel puuduvad teadmised meditsiini kohta, et

anda kellelegi hinnangut. Selleks on pädev vaid arst või ekspert.

13. Arst väljastas kaebajale 27.01.2025 tõendi, mille kohaselt siirdub kaebaja kodusele ravile

ja perearsti õde saab ka kodus teda abistada. Arsti hinnangul saaks kaebaja hakkama ka

kodus, kui sotsiaalabiosakond määraks talle hooldaja ja tütar aitaks teda kodus.

14. Kaebaja selgitab, et ta vajab kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse kohaldamist

sotsiaaleluruumi kasutamise võimaldamisena, kuna kaebajal ei ole kodu. Kaebaja tütar tahab

kaebaja 03.03.2025 koju tuua, kuid sotsiaalabiosakonnast töötajad tulid 28.02.2025 kaebaja

juurde haiglasse ja ütlesid, et ta peab 28.02.2025 välja kolima

15. Kaebajale on pakutud kohta Tartu Hooldekodus, kuid ta ei taha sinna minna, sest ta pole

veel nii haige ja vana. Lisaks maksab koht seal 1920 eurot kuus. Kaebajal aga on osaline

töövõimetus ning ta sissetulek kuus on 640 eurot. Kui linn tasuks hooldekodu eest 860 eurot,

siis jääks kaebajal ikkagi 400 eurot puudu.

16. Õendusabi osakonnas viibimisega ja sellega, et kaebaja ei saa oma koju naasta põhjustab

linn kaebajale lisakulusid. Lisaks sõidab kaebaja 03.03.2025 Alatskivile õendusabisse. Seal

saab ta olla 21 päeva. Seejärel kaebaja ei tea, kuhu ta minna saab.

17. PQR korteris on sees järelmaksuga ostetud mööbel ja kodutehnika. Nende väärtus on u

4000 eurot. Kui kaebaja peaks korteri vabastama, ei tea ta, kuhu ta saaks need asjad hoiule

panna. Kaebajal ei ole kolimiseks raha.

Tartu linna vastus määruskaebusele

18. Tartu linn palub vastuses määruskaebusele jätta see rahuldamata ja esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

19. Halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, kuna kaebajat ei

ohustanud elukohata jäämine. Kaebajale oli tagatud soovi korral koht üldhooldusteenusel

Tartu Hooldekodus ning võimalus paluda Tartu linnalt abi eluruumi jäänud mööbli ja asjade

hoiustamisel. Tartu Hooldekodus üldhooldusteenusele asumine ei kohusta teda sinna alatiseks

jääma, tal on õigus üldhooldusteenuselt igal ajal lahkuda ning abivajaduse vähenemisel

taotleda Tartu linnalt uuesti sotsiaaleluruumi kasutusse andmist. Kaebaja ei eita, et talle pakuti

kohta Tartu Hooldekodus üldhooldusteenusele asumiseks. Samuti ei väida ta, et on Tartu

linnalt tema kasutuses olnud eluruumi jäänud mööbli ja teiste asjade hoiustamisel abi palunud

ning sellest oleks keeldutud.

20. Üldhooldusteenusele asumisele ei ole seatud vanusepiiri ega taset, kui haige peab inimene

olema. Väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse eesmärk on turvalise keskkonna ja

toimetuleku tagamine täisealisele isikule, kes terviseseisundist, tegevusvõimest või

elukeskkonnast tulenevatel põhjustel ei suuda kodustes tingimustes ajutiselt või püsivalt

iseseisvalt toime tulla (SHS § 20 lg 1). Tartu Linnavalitsuse läbiviidud hinnangu kohaselt

vastab kaebaja selle teenuse tingimustele.

21. Arvestatavaks põhjuseks ei saa pidada ka kaebaja väidet, et ta pole suuteline

üldhooldusteenuse eest tasuma. Tartu Hooldekodus on üldhooldusteenuse koha maksumus

1750 eurot kuus, mitte 1920 eurot, nagu väidab kaebaja. Kohamaksumuses sisalduva

hoolduskulu eest tasub Tartu linn 800 eurot (SHS § 22 lg 2 ja 3). Kuna kaebaja keskmine

sissetulek on 630,80 eurot, st madalam kui Statistikaameti avaldatud eelarveaastale eelnenud

aasta teise kvartali keskmine vanaduspension, mis oli 774 eurot, on tal õigus väiksema

sissetuleku toetusele, mis praeguse arvutuse kohaselt on ligikaudu 150 eurot (SHS § 22 lg 5).

Kaebajale on mitmete nõustamiste käigus selgitatud, et kui temal ja temale ülalpidamist

andma kohustatud isikutel (perekonnaseadus § 96 lg 1) pole võimalik kohamaksumusest

puudujäävat osa tasuda, toetab selle maksmist Tartu linn.

22. Kaebaja õiguste kaitseks ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Kaebaja ei ole

suutnud ära näidata, miks on talle oluline ja vajalik eluruumi kasutamine, kus ta elab üksi,

viibib 24/7 voodis ja ühtegi toimingut peale söömise, kui talle toit kätte antakse, ning

telefoniga helistamise, iseseisvalt ega ka kõrvalist abi kasutades ei ole suuteline tegema.

Sellest, et kaebaja suudab liigutada voodis jalgu ning seista tugiraamil mõni minut iseseisvalt

püsti, ei saa järeldada tema kodustes tingimustes hakkama saamist ning tõendeid, mis

vastupidist kinnitaks, kaebaja esitanud ei ole. Seega pole kaebaja väide, et tema koduseks

iseseisvaks toimetuleuks piisab tunnist koduteenusest ja päeval abiks käivast tütrest, veenev.

Kaebaja seisundit arvestades vajab ta ööpäevaringset järelevalvet ning abi, ja see temale

eluruumi kasutamise võimaldamisel tagatud ei ole.

23. Kaebaja õendusteenusel viibimise põhjus pole elukoha kasutamise puudumine, vaid

teenuse vajadus, samuti ei kaasne õendusteenusel viibimisega kulutusi, mida ta pole suuteline

enda sissetulekust katma.

24. Tartu Ringkonnakohus kohustas 03.03.2025. a määrusega esialgse õiguskaitse korras

Tartu linna tagama kaebajale seni kaebaja kasutuses olnud Tartu linnale kuuluva eluruumi

kasutamise võimaluse aadressil PQR ning keelas Tartu linnal nõuda kaebajalt tagasi mainitud

eluruumi valdust ja võtmeid kuni Tartu Halduskohtu 19.02.2024. a määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamiseni.

25. Tartu linn esitas 27.03.2025 täiendava seisukoha, millest nähtub, et 25.03.2025 esitas

kaebaja Tartu linnale avalduse enda hooldekodusse suunamiseks ning samast kuupäevast

alates viibib kaebaja Tartu Hooldekodus ööpäevaringsel üldhooldusteenusel. Kuna Tartu

Hooldekodus on kaebajale majutus tagatud, ei ole temale Tartu linnale kuuluva eluruumi

kasutamise võimaldamine vajalik ning on alus jätta määruskaebus rahuldamata ning lõpetada

03.03.2025. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse.

26. Tartu Ringkonnakohus selgitas 31.03.2025. a kohtunõudes kaebajale, et 25.03.2025

Tartu linnale esitatud taotlusest, milles kaebaja soovis enda suunamist hooldekodusse ja mille

tulemina kaebaja viibibki alates 25.03.2025 Tartu Hooldekodus üldhooldusteenusel, võib

järeldada, et kaebaja on sisuliselt nõustunud sellega, et üldhooldusteenusele suunamise tõttu

pole tal enam vajalik kasutada Tartu linnale kuuluvat eluruumi aadressil PQR. Kui kaebaja on

taolise tõlgendusega nõus, puudub vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks selliselt, et

kaebajale oleks esialgse õiguskaitse korras tagatud nimetatud aadressil eluruumi kasutamise

võimalus. Sellest tulenevalt andis ringkonnakohus kaebajale võimaluse teatada, kas ta soovib

loobuda määruskaebusest Tartu Halduskohtu 19.02.2025. a määruse peale. Seisukoht tuli

esitada viie päeva jooksul kohtunõude kättesaamisest arvates.

27. Kaebaja esitas 15.04.2025 hiljem täiendatud vastuse kohtunõudele ja märkis, et ta ei

soovi määruskaebusest loobuda. Kaebaja märgib, et ta soovib Tartu linnaga kompromissi.

Kuna ta jäi alates 31.01.2025 elukohata, pidi ta viibima õendusabiosakondades ja lõpuks pidi

ta siirduma Tartu Hooldekodusse. Tartu linn jättis kaebaja kui abivajaja hätta ning seetõttu

sattus kaebaja rahalistesse raskustesse. Kaebaja kompromissi nõue on järgnev: 1) Tartu linnal

tasuda Elva Haigla arve 230 eurot; 2) Tartu Ülikooli Kliinikumi õendusabi osakonna arve 240

eurot; 3) Alatskivi õendusabi osakonna arve 308 eurot; 4) transport Alatskivilt Tartu

Hooldekodusse 50 eurot; 5) tasuda kogu jääkkommunaalid aadressil Tartu PQR, kuna

kaebajal ei lastud koju pöörduda, tasuda ka kõik teised arved, mis on kaebajale tekitatud talle

abi andmata jätmise ja kodutuks jätmisega seoses. Kui Tartu linna tasub kõik ülal kirjeldatud

kulud, on kaebaja nõus asja lõpetamisega. Kaebaja soovib Tartu linnalt kirjalikku dokumenti,

millest nähtuks, et kaebajale on määratud Tartu Hooldekodus koht ning et teda sealt mujale ei

transporditaks. Dokumendis peab olema kirjas ka see, et linn tasub pensionist puudu oleva

summa, et kaebaja saaks seal rahus edasi viibida. Kaebaja leiab, et temalt ei ole põhjendatud

kohtukulusid küsida, kuna muidu ei jää talle endale üldse raha.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

28. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja esitatud määruskaebus esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise peale tuleb jätta läbi vaatamata ning Tartu Ringkonnakohtu 03.03.2025. a määrus,

millega ringkonnakohus kohaldas määruskaebuse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset,

tuleb tühistada.

29. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk oli kuni kohtumenetluse lõpuni kindlustada,

et ta saaks kasutada Tartu linnale kuuluvat ja seni kaebaja kasutuses olnud eluruumi aadressil

PQR.

30. Määruskaebuse menetluse jooksul on aga asjaolud muutunud – kaebaja viibib alates

25.03.2025 enda taotluse alusel Tartu Hooldekodus ööpäevaringsel üldhooldusteenusel (dtl

98-99). Seega on kaebajal alates sellest ajahetkest kadunud vajadus kasutada ülal mainitud

aadressil asuvat Tartu linnale kuuluvat eluruumi. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal

algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutada oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Sama paragrahvi kolmanda lõike teise lause järgi jätab kohus esialgse õiguskaitse

vajaduse äralangemisel taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et praeguseks on

seoses kaebaja siirdumisega hooldekodusse üldhooldusteenusele esialgse õiguskaitse vajadus

ära langenud. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid

pöördumatuid tagajärgi ei kaasne. Kaebajal on hetkel olemas koht, kus elada ja puudub

igasugune vajadus tagada kaebajale linna ressursist veel üht eluaset.

31. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja väited või ettepanekud kompromissi sõlmimiseks

määruskaebemenetluses esialgse õiguskaitse taotluse läbivaatamise kontekstis pole

asjakohased. Tegemist ei ole põhiasja menetlusega. HKMS § 154 lg 1 kohaselt eeldab

kompromissläbirääkimiste pidamine vaidlust asja sisulise külje üle, mitte pelgalt

määruskaebemenetluses menetlusliku probleemi lahendamist. Ringkonnakohus lisab, et

kaebajal ei ole määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulusid, sest vastavalt

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 1 ei võeta riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise

eest. Ringkonnakohtule teadaolevalt kaebajal määruskaebuse esitamisega seotud võimalikud

menetluskulud puuduvad.

32. Ringkonnakohus ei saa kohustada määruskaebuse läbivaatamise raames Tartu linna

väljastama kaebajale dokumenti, millest nähtuvalt oleks kaebajale garanteeritud viimasele

sobivatel tingimustel üldhooldusteenuse osutamine Tartu Hooldekodus. Nimetatud küsimus ei

kuulunud esialgse õiguskaitse taotlusega taotletavate abinõude hulka.

33. Ringkonnakohus arvestab määruskaebuse läbi vaatamata jätmisel ka Tartu Linna

kinnitusega, et kaebajat ei ähvarda oht jääda ilma PQR tänava korteris asuvast isiklikust

mööblist ja tehnikast, vaid et linn on kaebaja soovi korral valmis korraldama vajaliku abi

andmise. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kui Tartu Linn peaks siiski

mingil põhjusel kaebajale mööbli ja tehnika teisaldamisel ja/või hoiustamisel vajaliku abi

osutamisest keelduma, on kaebajal võimalik pöörduda uuesti kohustamiskaebuse ja esialgse

õiguskaitse taotlusega Tartu Halduskohtu poole.

(allkirjastatud digitaalselt)