2-22-3000/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Nele Seping

Otsuse tegemise aeg ja koht

24.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-3000

Kohtuasi

O.S hagi Q.P ja SA vastu ebaõigete andmete

kustutamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 30.08.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

O.S apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

10 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja O.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kalju Hanni

Kostja 1 Q.P (isikukood XXX)

Kostja 2 SA (registrikood XXX)

Kostjate 1 ja 2 lepinguline esindaja vandeadvokaat Urmas

Kiik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 30.08.2024 otsus muutmata.

2. Jätta O.S apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud O.S kanda.

4. Mõista O.Slt SA kasuks välja menetluskulude hüvitis 1947,50 eurot. Nimetatud

summalt tuleb alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni

maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

5. Asendada kohtuotsuse jõustumisel arvutivõrgus avalikustamisel O.S nimi

tähtmärkidega ja jätta O.S isikukood ja elukoht avalikustamata.

2-22-3000

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. O.S (hageja) esitas 28.02.2022 Pärnu Maakohtule Q.P (kostja 1) ja SA (kostja 2) vastu

hagi, milles palub hageja kasuks välja mõista kostjatelt mittevaralise kahju hüvitis kohtu

määratud ulatuses ning kohustada kostjat 2 kustutama enda andmebaasidest hageja kohta

kostja 1 poolt 30.05.2014 kantud diagnoos ning kohustada kostjat 2 edastama tervise

infosüsteemi taotlus kustutada 30.05.2014 hageja kohta kantud ebaõiged andmed

(valediagnoos).

1.1. Hageja toob esile, et külastas 30.05.2014 politseijaoskonda seoses isiklike pingeliste

suhetega oma partneriga. Politseiametniku soovitusel otsustas hageja samal päeval minna

konsulteerima ka SA psühhiaatri Q.P-ga (kostja 1). Hageja ei pöördunud vastuvõtule, vaid

eesmärk oli saada nõuanne, kuidas suhelda inimesega, kellel võib esineda psüühikahäire.

1.2. Veebruaris 2019 kutsuti hageja Haapsalu politseijaoskonda menetlustoimingutele seoses

hageja partneri uue elukaaslase esitatud kriminaalmenetluse avaldusega. Menetleja

ettepanekul oli hageja nõus enda tervise hindamiseks psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimisega.

Ekspertiisi viis läbi Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi määratud Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaater P.A, kes teatas ekspertiisi läbiviimise käigus hagejale, et koostab ekspertiisi 2014.

aastal kostja 1 poolt digilukku sisestatud andmete alusel. Ekspert koostas 08.03.2019

ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi, millest nähtuvalt põeb hageja luululist häiret

(RHK 10 järgi – F22), mis avaldub temal paranoilistes luulumõtetes ja mõjustuselamuses ning

tahte- tundeelu muutustes. Kriminaalmenetluses kohaldati hagejale ambulatoorset

psühhiaatrilist sundravi kuni tema tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni.

1.3. Kuna hageja keeldus ambulatoorsest sundravist, taotles 05.08.2020 SA Viljandi Haigla

Psühhiaatria kliinik hagejale kohaldatud ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi asendamist

statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. 29.12.2020 koostasid psühhiaater P.B ja kliiniline

psühholoog P.C hageja suhtes kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi, millest

nähtuvalt ei esinenud hagejal ekspertiisi tegemise ajal ega ole esinenud ka senise elu jooksul

selliseid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid hõlmatavad määratlusega

“vaimuhaigus”, “ajutine raske psüühikahäire”, “nõrgamõistuslikkus”, “nõdrameelsus” või

“muu psüühikahäire”. Hagejal ei esinenud ekspertiisi tegemise ega ole esinenud ka varasema

elu jooksul oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt piiranguid ega

takistusi ümbrusest, oma käitumise iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest arusaamiseks ning

sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Tartu Maakohtu 12.02.2021 määrusega jäeti SA

2-22-3000

Viljandi Haigla Psühhiaatria kliiniku taotlus asendada hagejale Pärnu Maakohtu 28.06.2019

määrusega kohaldatud ambulatoorne psühhiaatriline sundravi statsionaarse psühhiaatrilise

sundraviga rahuldamata ning rahuldati hageja taotlus psühhiaatrilise sundravi lõpetamiseks.

1.4. Hageja sai alles 08.03.2019 ekspertiisi läbiviimise käigus psühhiaatriga P.A vesteldes

üllatuslikult teada, et kostja 1 tegi 30.05.2014 hageja pöördumise alusel sissekande ja märkis

diagnoosiks püsivad luululised häired, täpsustamata püsiva luululise häire. Kõnealuse

sissekandega sai hageja tutvuda 19.01.2020.

1.5. Hageja pöördus 08.03.2019 Terviseameti soovitusel kostja 2 poole digiloos enda kohta

30.05.2014 tehtud kande kustutamiseks. Kostja 2 hageja taotlust ei rahuldanud, viidates

dokumenteerimiskohustuse täitmisele.

1.6. Hageja oli kostja 1 diagnoosist ja kostja 2 ennastõigustavast ning ignorantsest vastusest

häiritud. Hagejale tekkis mittevaraline kahju ebaõigest diagnoosist teadasaamisega. Sama

kahju suurendas kohtuekspert, kes lubas 08.03.2019 ekspertiisis 30.05.2014 diagnoosile

tugineda. Hagejale põhjustati hingelised üleelamised mõlema, s.o nii kostja 1 diagnoosi kui

hilisema kriminaalmenetluses tehtud ekspertiisis avaldatu tõttu. Ekspert järeldas, et

haiguskriitika puudumise ja sellest tuleneva potentsiaalse ohtlikkuse tõttu vajab hageja

ambulatoorse psühhiaatrilise sundravi kohaldamist. Hagejale oli see äärmiselt šokeeriv. Olles

psühholoogiliselt täiesti ruineeritud, ei suutnud hageja enam tööle asuda ja võttis

töövõimetuslehe. Hageja tundis täielikku abitust ja suurt hirmu ning pidi otsima abi erinevate

psühholoogide juurest.

1.7. Hageja tegi 05.11.2021 kostjale 2 ettepaneku asuda mittevaralise kahju hüvitamiseks

läbirääkimistesse. Samuti taotles hageja, et kostja 2 kustutaks tervise infosüsteemis „TEHIK“

ja kõikidel muudel andmekandjatel oleva teabe, mille järgi on hagejal diagnoositud püsivad

luululised häired. Samuti kõik muu tema kohta kogutud sellekohane teave, millest järelduvalt

hagejal esineb või on esinenud selliseid psüühikahäireid, mis oleksid hõlmatavad

määratlustega: „vaimuhaigus“, „ajutine raske psüühikahäire“, „nõrgamõistuslikkus“,

„nõdrameelsus“ või „muu psüühikahäire“.

1.8. Kostja 2 vastas 17.11.2021, et on kompromissina nõus lisama infosüsteemis tehtud

kannete juurde täiendava märke (viidates 29.12.2020 ekspertiisi tulemusele), kuid tervise

infosüsteemis muudatusi teha ei saa ning pakkus välja, et hageja saab ise infosüsteemides

vajaliku ligipääsu sulgeda. Kahju hüvitamise nõuet kostja 2 ei tunnistanud.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad palusid jätta hagi rahuldamata.

2.1. Kostja 1 pandud diagnoos on õige. Ka esimene kohtuekspertiis andis sama tulemuse.

Kostjatele on teadmata, mis põhjusel jõudis hilisem kompleksekspertiis vastupidisele

järeldusele. Igal juhul on tekkinud olukord, kus kaks psühhiaatrit on hageja vaimse tervise

osas ühel arvamusel ning üks psühhiaater ja üks kliiniline psühholoog teisel arvamusel.

2.2. Hageja kohustamisnõuded on alusetud. Hagejal ei ole õigust nõuda enda isikuandmete

kustutamist ega ka muutmist. Kostja 2 on kohtueelsetel läbirääkimistel andmete parandamise

võimalust hagejale pakkunud. Võttes arvesse isikuandmete kaitse üldmääruse (AKÜM)

artiklis 16 toodud andmete parandamise õigust, Eestis kehtivat tervishoiuteenuse

dokumenteerimise kohustust ning Tervise Infosüsteemi põhimääruse kohaseid reegleid, saab

2-22-3000

andmesubjekt (patsient) hiljem muudetud diagnoosi osas nõuda täiendavate kannete tegemist

infosüsteemi, mis kajastaksid korrektset ja kehtivat terviseseisundit, kuid ei saa kohustada

tervishoiuteenuse osutajat kustutama varasemalt tervishoiuteenuse osutamisega seotud

kohustuslikku dokumentatsiooni. Ka siis, kui tagantjärele selgub, et teenus oli osutatud

puudulikult või teenuse osutamine sellisel kujul oli raviviga, ei saa see olla andmete muutmise

aluseks.

2.3. 30.05.2014 vastuvõtu kohta sisestatud andmed oleks ebaõiged, kui arsti poolt kirjutatu ei

vastaks tegelikkusele. 29.12.2020 kohtuekspertiis seab küsimuse alla selle, kas arsti hinnang

hageja seisundile oli õige, mitte aga selle, kas hinnang on õigesti dokumenteeritud. Diagnoos

on alati arsti hinnang patsiendi tervislikule olukorrale ning seda ei saa samastada objektiivse

tõega. Tänu arstiteaduse ja eriti diagnostika arengule muutuvad diagnoosid järjest täpsemateks

ja usaldusväärsemateks, kuid endiselt on olemas olukorrad, kus täpne diagnoosimine on

keeruline või arstid jäävadki eriarvamustele. Seetõttu ei tohi ükski arst automaatselt tugineda

varem kolleegi antud diagnoosile, vaid peab patsiendi seisundit nii varasema info kui ka uute

andmete valguses ise hindama. Sellest tulenevalt vastutab iga tervishoiuteenuse osutaja enda

osutatud tervishoiuteenuse eest, kuid mitte järgmise sama eriala tervishoiuteenuse osutaja

osutatud teenuse eest. Hageja sundravile määramise otsustasid kohtud psühhiaater P.A

ekspertiisiakti alusel, kellel puudub seos kostjatega. Ekspertiisiaktist nähtub, et P.A on teinud

hagejaga põhjaliku intervjuu ning ta tugineb oma arvamuses intervjuu käigus nähtule. Seega

ei vasta tõele hageja väide, nagu oleks P.A andnud oma ekspertarvamuse kostja 1 arvamuse

alusel. Igal juhul ei saa kostjad vastutada teise isiku tegevuse nõuetekohasuse eest.

2.4. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded ei kuulu rahuldamisele eelkõige selle tõttu,

et kostjad pole õigusvastaselt käitunud ega kahju tekitanud.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis 30.08.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

mõistis hagejalt välja kostja 1 kasuks menetluskulude hüvitise 769,60 eurot ja kostja 2 kasuks

menetluskulude hüvitise 6008,20 eurot.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled selle üle, kas kostjad on tekitanud

hagejale mittevaralise kahju seoses ebaõige diagnoosiga ja kas kostja 2 on kohustatud

kustutama enda andmebaasist ja tervise infosüsteemile esitama taotluse valediagnoosi

kustutamiseks hageja kohta.

3.2. Maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud leping vastab tervishoiuteenuse osutamise

lepingu tunnustele (VÕS § 758 lg-d 1 ja 2). Kuigi tervishoiutöötaja ise ei ole lepingupool,

vastutab ta enda tegevuse eest solidaarselt tervishoiuteenuse osutajaga. Tervishoiuteenuse

osutamise raames patsiendile vale diagnoosi määramist saab pidada tervishoiuteenuse

osutamise eesmärgist tulenevalt sellest lepingust tuleneva kohustuse rikkumiseks.

Tervishoiuteenuse osutaja peab hüvitama patsiendile üldjuhul diagnoosi- ja raviveast tingitud

kahju, sh kahju, mis tekkis haiguse diagnoosimata jätmisest, kui haiguse diagnoosimine oli

arstiteaduse üldist taset arvestades ja tavalist hoolsust järgides võimalik.

3.3. Maakohtu hinnangul tulenes 30.05.2014 ambulatoorsest epikriisist ja kostja 1

kohtuistungil antud selgitustest, et hageja käitumine oli diagnoosimise ajal ebaadekvaatne ja

tavapäratu. Kostja 1 jäi ka 04.04.2024 toimunud kohtuistungil seisukohale, et 2014. a

diagnoos oli õige. Kostja 1 märkis, et skisofreenia jaoks on vaja haiget jälgida aasta aega, aga

psühhootiline hageja oli, seega luululine häire oli õige diagnoos.

2-22-3000

3.4. 08.03.2019 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nähtub samuti, et

psühhiaater P.A on toetanud kostja 1 pandud esmast diagnoosi, kuid on täpsustanud seda

ekspertiisi läbiviimise käigus ja leidnud, et hageja põeb luululist häiret (F22), mis avaldub

temal paranoilistes luulumõtetes ja mõjutuselamuses ning tahte- ja tundeelu muutustes.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert ekspertiisi läbiviimisel kasutanud materjalidena

kriminaalasja nr XXXX materjale, SA PERH psühhiaatriakliiniku ambulatoorset tervisekaarti,

digitaalset haiguslugu ja hagejalt saadud uurimisandmeid. Tunnistajana ütlusi andes kinnitas

ekspert 04.04.2024 kohtuistungil, et ta tugines ekspertiisi tegemisel kriminaalasja

materjalidele, intervjuule hagejaga, mis kestis vähemalt paar tundi, ja

meditsiinidokumentatsioonile. Ekspert märkis, et kostja 1 sissekanne epikriisis on

ambulatoorse vastuvõtu kohta pikk ja põhjalik. Diagnoos "luululine häire" on tunnistaja

hinnangul põhjendatud. Samuti märkis tunnistaja, et eriarvamus hilisemas ekspertiisiaktis

tuleneb põhiliselt sellest, et tunnistajal on P.C-ga erinevad arusaamad psüühikahäiretest. P.C

on psühholoog ja tema tõlgendab ahistavat käitumist selliselt, et püüab normaliseerida isiku

käitumist, aga samas isik käitub luululistel ajenditel. Eeltoodust järeldas maakohus, et 2014. a

kostja 1 poolt pandud diagnoos ei ole vale.

3.5. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrusest nähtuvalt leidsid nii maakohus kui ka

ringkonnakohus asjas kogutud tõendite alusel, et hageja suhtes tuleb kriminaalmenetlus

lõpetada ja kohaldada sundravi. Seega nõustus kohus kriminaalasja lahendamisel eksperdiga

selles, et hagejal esines luululine häire, mis oli käsitletav vaimuhaigusena.

3.6. Maakohtu hinnangul oli tõendatud, et kostja 1 ei määranud 30.05.2014 hagejale ebaõiget

diagnoosi, vastava diagnoosi olemasolu hagejal kinnitab ka 2019 koostatud ekspertiisiakt ning

diagnoosi olemasolu tuvastasid varem ka kriminaalmenetluses Pärnu Maakohus ja Tallinna

Ringkonnakohus.

3.7. Maakohus selgitas 29.12.2020 kompleksekspertiisiakti osas, et hageja jätab tähelepanuta,

et 12.02.2021 määruses leidis kohus, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise

otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, vaid hindab seda, kas ravile

allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt määruse tegemise hetkel sundravi kohaldamise

alused. Tartu Maakohus leidis, et hageja puhul olid sundravi kohaldamise alused ära

langenud. Kuivõrd Pärnu Maakohtu 28.06.2019 määrus koos selles Tallinna Ringkonnakohtu

27.09.2019 määrusega tehtud muudatusega on jõustunud, puudus kohtul õigus ümber hinnata

jõustunud kohtulahendites kajastatud asjaolusid ja seisukohti ning Tartu Maakohus ei andnud

sundravi lõpetades hinnangut hageja tervislikule seisundile sundravi määramisel.

3.8. Ainuüksi 29.12.2020 ekspertiisiaktis toodud järeldused ei võimalda käesolevas tsiviilasjas

ümber hinnata jõustunud kohtulahendites kajastatud asjaolusid ja seisukohti, ega ümber

hinnata 10 aastat tagasi hagejale pandud diagnoosi. Ekspert on kohtuistungil ütlusi andes esile

toonud, et arstide võtted diagnoosimisel muutuvad ja arenevad, eriti psühholoogide hulgas

esineb erinevaid koolkondi ja lähenemisi. Eeltoodu ei tingi aga, et 2014. a hagejale pandud

diagnoos muutuks hiljem erinevate lähenemiste ja koolkondade tõttu valeks. Kostjad taotlesid

asjas täiendava ekspertiisi läbiviimist, kuid hageja keeldus sellest. 29.12.2020 ekspertiisiaktist

ei nähtu, et eksperdid oleksid ekspertiisi tegemisel hinnanud kriminaalasja aluseks olnud

2012–2017 sündmuseid ja hageja käitumist sündmuste toimumise ajal, mis oli ära toodud nii

kostja 1 koostatud anamneesis kui ka tingisid ühtlasi kriminaalmenetluse algatamise ning

millega oli arvestatud ka 08.03.2019 ekspertiisiaktis. Eeltoodu tõttu leidis maakohus, et

29.12.2020 ekspertiisiaktis ei ole jälgitav ekspertide seisukoha kujunemine sellest, milline oli

hageja tervislik seisund 2014. Lisaks märkis maakohus, et eksperdid on tähelepanuta jätnud

2-22-3000

asjaolu, et epikriisis on kostja 1 diagnoosinud 30.05.2014 hagejal F22.9 täpsustamata püsiva

luululise häire, mitte F22 püsiva luululise häire, nagu eksperdid on märkinud.

4. Eeltoodust tulenevalt ei leidnud tõendamist kostja 1 poolt valediagnoosi määramine ja

seega ei ole kostjad rikkunud lepingust tulenevat kohustust.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

6. Maakohus eksis tõendite hindamisel. Kohus on tõendatavate kriteeriumite asemel rajanud

otsuse paljasõnalistele kostjate väidetele, mis ei kinnita diagnoosi vastavatust kriteeriumitele.

Igal diagnoosil on konkreetsed kriteeriumid, kui need on täitmata, siis ei saa seda diagnoosi

määrata. Vastupidisel juhul on diagnoos vale ja selle kinnitanud arst rikkus hoolsuskohustust.

30.05.2014 ja 08.03.2019 ekspertiisiaktides diagnoositud psüühikahäire kriteeriumid olid

täielikult täitmata. Maakohus jättis need tähelepanuta ja eelistas sellele 08.03.2019 ekspertiisi

koostanud tunnistaja ning kostja 1 selgitusi, et nii lihtsalt on. Maakohus eelistas hageja

kompleksekspertiisi asemel kostjate paljasõnalisi veendumusi ja eeldanud nende õigsust vaid

ametinimetuse pinnalt.

7. Nii 30.05.2014 diagnoosi määramisel kui ka 08.03.2019 ekspertiisis ei ole lähtutud

konkreetsetest kriteeriumitest ja objektiivsetest asjaoludest, vaid hinnangutest ja uskumustest,

millel ei ole hageja diagnoosiga mingit seost.

8. Maakohtu põhjendused 30.05.2014 diagnoosi õigsuse osas ei ole jälgitavad ning vähemalt

osaliselt on kohus võtnud üle arsti rolli, jättes kõrvale diagnoosi määramise kriteeriumid.

Maakohus on asunud ise eksperdi ülesandeid täitma ja hagejat ise diagnoosinud.

9. 08.03.2019 ekspertiisiaktis toodud põhjendused on 29.12.2020 ekspertiisis veenvalt ümber

lükatud. Ekspert P.A istungil antud ütlused on ebausaldusväärsed ja vastuolulised. 08.03.2019

ekspertiisi järeldused on ka kohtulahendiga ümber lükatud.

10. Kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et isegi

juhul, kui kostjad oleksid enda lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, ei oleks kostjate poolt

valediagnoosi määramisel hageja mittevaralise kahju nõue põhjendatud ka põhjusliku seose

puudumise tõttu.

Vastustajate seisukoht

11. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda

maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6

kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

13. Hageja esitas ringkonnakohtu 14.03.2025 määrusele, millega kohus keeldus hageja

apellatsioonkaebusega esitatud tõendite vastuvõtmisest, vastuväite. Kuna ringkonnakohus

2-22-3000

lahendas uute tõendite vastuvõtmise taotluse põhjendatud määrusega, siis selle määruse peale

ei ole TsMS § 333 järgi kohtu tegevuse peale vastuväite esitamine kohaldatav. Pool saab

TsMS § 696 lg 2 järgi rikkumisele tugineda kassatsioonkaebuses (vt RKTKo 31.03.2020, 2-

16-14152/67, p 12.2) ka ilma vastuväite esitamiseta. Ringkonnakohus keeldus 14.03.2025

määrusega apellatsioonimenetluses lubamatute tõendite vastuvõtmisest, mistõttu ei käsitle

ringkonnakohus ka nendest tulenevaid apellatsioonkaebuse punktis 22 ja selle alapunktides

ning punktis 37 ja selle alapunktides esitatud uusi asjaolusid. TsMS § 652 lg-te 1 ja 2 alusel

võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese

astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate

faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse

kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks, samuti uued faktilised

asjaolud niivõrd, kuivõrd nende esitamine on lubatud. Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et

kogus uued tõendid (millest tulenesid uued asjaolud) pärast maakohtu otsuse tegemist.

Asjaolust või tõendist teadasaamist või kättesaadavaks muutumist tuleb hinnata mh lähtudes

sellest, kas menetlusosaline oleks saanud vastavast asjaolust või tõendist ka varem teada saada

või selle endale kättesaadavaks muuta või mitte (TsMS komm III (2018), § 652, p 3.4.d).

Hagejal oli võimalik uued asjaolud esitada juba maakohtu menetluses. TsMS § 652 lg 3 p 2

alusel ringkonnakohus hageja esitatud uusi asjaolusid ei tuvasta. Oma 27.03.2025 vastuväites

kohtu tegevusele leiab hageja, et maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et tema esitatud

tõenditest ei piisa ebaõige diagnoosi määramise tõendamiseks. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, §

7, § 230 lg 1) Riigikohtu praktika kohaselt sõltub selgitamiskohustuse ulatus mh nii

konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid.

Juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole

kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st TsMS § 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks

(RKTKo 16.05.2018, 2-16-8344/41, p 12, ja selles nimetatud kohtupraktika). Maakohus on

selgitanud hageja nõude rahuldamise eelduseid ja tõendamiskoormist. Seda, et hageja

tõenditest ei piisa hageja väidete tõendamiseks, ei pidanud maakohus eraldi selgitama.

14. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette peamiselt tõendite ebaõiget

hindamist. Asja lahendamisel peab kohus hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt, kas väide on tõendatud (TsMS §

232 lg 1). Tõendite hindamisel tuleb arvestada kõiki tõendeid kogumis, mitte üksikult

(RKTKo 19.12.2014, 3-2-1-135-14, p 12). Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette

kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS § 323 lg 2).

Eksperdiarvamus ei oma ette kindlaksmääratud jõudu (RKTKo 23.09.2015, 3-2-1-79-15, p

12).

14.1. Asjas on esitatud kaks ekspertiisiakti, mille järeldused on vastuolulised. Kohus kujundab

tõendi vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel, minemata seejuures vastuollu

üldise elukogemusega (RKTKo 11.11.2020, 2-15-9117/160, p 16). TsMS § 442 lg 8 paneb

kohtule kohustuse anda hinnang kõigile poolte esitatud faktilistele väidetele ning kui kohus

mõne väitega ei nõustu, peab kohus seda otsuses põhjendama. Kohus ei saa jätta poolte

väiteid põhjendamatult kõrvale, vaid peab otsust tehes ütlema, millise järelduse ta esitatud

faktide kohta tõendeid hinnates teeb, seletades, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja

lahendamisel tähtsust. Kui kohus jätab mõne tõendi arvestamata, peab kohus seda TsMS §

442 lg 8 järgi otsuses põhjendama (RKTKo 11.02.2016, 3-2-1-171-15, p 13).

14.2. Maakohus on otsuse tegemisel hinnanud P.A 08.03.2019 ekspertiisiakti, tema

kohtuistungil antud ütlusi, Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrust kriminaalasjas nr

2-22-3000

XXX, 29.12.2020 kompleksekspertiisi ning Tartu Maakohtu 12.02.2021 määrust. Maakohus

märkis, et 29.12.2020 ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdid kirjeldanud ning hinnanud

peamiselt hageja tervislikku seisundit ja toimetulekut alates 28.06.2019, samuti tema eelnevat

hariduskäiku ja töökogemust. Ekspertide seisukoha kujunemine sellest, milline oli hageja

tervislik seisund 2014. aastal, ei ole maakohtu hinnangul jälgitav. Ringkonnakohus nõustub

selle järeldusega. 29.12.2020 ekspertiisi punktis 2 on kirjeldatud küll hageja elukäiku, milles

mainitakse põgusalt 18.12.2017 alustatud kriminaalmenetlust ja sellega seonduvaid asjaolusid

(hageja poolt alates 2017. a juulist sotsiaalmeedia kaudu postitatud hulgaliselt kirju hinnati

kahe isiku poolt neid häirivana ja nende eraellu sekkuvana). Sellega kriminaalmenetluse

aluseks olevate asjaolude uurimine ekspertiisiaktis piirdub. Kriminaalmenetluse raames esile

toodud tegusid ega nende asjaolusid ei ole eksperdid käsitlenud ega andnud nendele F.22 (ega

ka selle täpsustuse F22.9) diagnoosi kontekstis hinnangut. Seevastu 08.03.2019

ekspertiisiaktis käsitleb ekspert ka hageja käitumist kriminaalasja kannatanute suhtes alates

2012. aastast ja hageja käitumist ning tervislikku seisundit puudutavaid asjaolusid ekspertiisi

tegemise aja seisuga. Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2019 määruses kajastatu kohaselt

tuvastas Tartu Maakohus 28.06.2019 määruses, et hageja saatis kriminaalasja nr XXX

kannatanutele alandavaid, solvavaid, agressiivseid ja vulgaarseid kirju alates 2012. aastast.

Kuigi süüdistus hõlmas 2017. aastal saadetud kirju, pidas kohus hageja käitumisele

karistusõigusliku hinnangu andmiseks kriminaalasjas lubatavateks ja asjakohasteks tõenditeks

ka kirjavahetust alates 2012. aastast. Seega on 08.03.2019 ekspertiisiaktis uuritud ja hinnatud

ka kriminaalmenetluse aluseks olnud hageja käitumisega seonduvaid asjaolusid. Need

haakuvad asjaoludega, mida on kostja 1 kajastanud vaidlusaluses 30.05.2014 sissekandes.

14.3. 28.02.2019 Lääne prefektuuri määratud ekspertiisis (mille tulemusena valmis

08.03.2019 ekspertiisiakt), on eksperdilt küsitud hagejale inkrimineeritud kuritegude

toimepanemise ajal (juuli – november 2017) ja ekspertiisi koostamise ajal esinenud

vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu

raske psüühikahäire esinemise kohta. Pärnu Maakohtu 05.08.2020 määruse alusel läbi viidud

ekspertiisis (mille tulemusena valmis 29.12.2020 ekspertiisiakt), on maakohus palunud

hinnata hageja psüühika- või kognitiivsete defitsiitide olemasolu ekspertiisi tegemise aja

seisuga („käesoleval ajal“). Lisaks ekspertiisi tegemise aja seisuga antavale hinnangule asusid

eksperdid hindama varasemate diagnooside põhjendatust ja avaldasid arvamust, et hagejal ei

ole senise elu jooksul olnud püsivaid psüühikahäireid ega kognitiivseid defitsiite, mis oleksid

temal takistatud või piiranud ümbrusest, oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest

arusaamist ning sihipärast käitumist. 29.12.2020 ekspertiisiakti järeldused ei ole selles osas

aga jälgitavad, kuna ei käsitle hageja varasema perioodi käitumist, mis on olnud 30.05.2014

sissekande aluseks. Ekspertiisiaktis peavad olema esitatud selles sisalduvate järelduste

põhjendused (RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917/26, p 19). Kokkuvõtvalt leiab

ringkonnakohus, et maakohus tuvastas õigesti kostja 1 diagnoosi õigsuse.

14.4. Apellatsioonkaebuses heidab hageja ette, et maakohus ei arvestanud F.22.9 diagnoosi

objektiivseid kriteeriumeid. Hageja leiab, et 29.12.2020 ekspertiisis põhjendasid eksperdid, et

(a) diagnoosi kirjeldus on mitmetähenduslik ning võimaldab püstitada võrdse tõenäosusega

hüpoteese paljude ja väga erineva raskuse, iseloomu ja kuluga psüühikahäirete kohta; (b)

luululise häire diagnoosimisel nõutav ajaline kriteerium (häire püsimine vähemalt kolme kuu

jooksul) on täitmata; (c) eksperdid on kinnitanud 29.12.2020 ekspertiisi ajal hageja

psüühikahäirete ja kognitiivse defitsiidi puudumist ja on üldteada, et 30.05.2014 määratud

diagnoos ei möödu iseenesest, vaid vajab tõhusat ravi.

14.4.1. Ringkonnakohus peab 30.05.2014 sissekannet koosmõjus teiste asjas esitatud

tõenditega (P.A 08.03.2019 ekspertiisiakt, tema kohtuistungil antud ütlused, Tallinna

2-22-3000

Ringkonnakohtu 27.09.2019 määrus kriminaalasjas nr XXX ja 29.12.2020

kompleksekspertiis) hinnates piisavaks, et oleks võimalik tuvastada hagejale F22.9 diagnoosi

määramise õigsus. Sissekanne sisaldab objektiivse leiu kohta järgmist teavet: „kena, sihvakas,

/vanus/, naine, vallaline, ilma püsisuhteta. Tunneb, et teda piiratakse. On keegi mees, kellest

arvab, et viimane tahab temaga romantilist suhet ja sellepärast häkib tema arvutisse, teab,

millest ta mõtleb ja tunneb. Rikub ära tema võimalikud töösuhted, saadab tulevastele

tööandjatele tema kohta infot. On tema sõpradele maksnud 500 € igaühele, et viimased

levitaksid tema kohta mingit infot. Jutt on väga keeruline ja läbipõimunud igasugustest

võimalustest. Pakub välja, et see mees võiks olla pedofiil ja on teda juba lapsest saadik

jälginud, räägib Lolitast. Nagu tema olekski siis see Lolita? Väidab, et ei saa selle mehega

kuidagi kontakt, ei tea, kus ta elab, üritab talle kirjutada, aga on vastuse saanud vaid ühel

korral peale seda, kui ütles et tapab enda. Väidab, et see mees /…/ on Aspergeri sündroomiga

ja sellepärast kiusabki teda, kuna ta ei suuda muidu emotsionaalset sidet luua. Olid kunagi

ühes asutuses tööl, aga tunneb, et see mees on tema elu mõjutanud juba palju aega enne kui

nad reaalselt kokku said, st on teda ammust aega jälginud. Mõttekäik kiirenenud, targutav,

laialivalguv. On näha, et tegelikult tõusnud enesehinnang, rõhutab korduvalt, kui intelligentne

ta on, kergesti erutuv, ärrituv, tõstab häält selgitustes. On paranoiline selle mehe suhtes.

Samal ajal tundub, et tahaks selle mehega suhet. O.S täditütar on F25 diagnoosiga.“.

Anamneesis on märgitud: „vastuvõtule suunab politsei, kuhu läks peale seda, kui talle oli koju

politsei kutsutud. Väidab, et isa kutsus, isa eelnevalt öelnud, et O.S kutsus vanematele

politsei. Vanemaid häirib O.S eluviis. On /vanus/, vallaline, TPI-s haldusjuhtimise lõpetanud,

aga ei pea ühtegi töökohta. Elab vanemate kulul. Viimasest töökohast koondati, aga sisuliselt

oli see vallandamine. Oskab kõigiga mõttetult tülli minna ja ei suuda seda põhjust sõnadega

selgitada. Jääb kõigis oma seletustes väga umbmääraseks.“. 08.03.2019 ekspertiisiaktist

nähtuvalt oli hageja mõttekäik paraloogiline luululiste tõlgenduste tõttu. Hageja avaldas

paranoilisi luulumõtteid (jälitus-mõjutusluulumõtted koos tähendus-, suhtumis- ja

kiivusluulumõtetega), millel oli tendents süstematiseerimisele. Hageja oli luululiselt hõivatud,

et ta pakub kindlale mehele huvi, mees mõjutab teda ja ta püüab kõrvaldada takistusi mehele

lähenemiseks. Kohtuistungil antud ütlustes on P.A avaldanud, et 30.05.2014 diagnoos

„luululised häired“ oli sissekande kirjelduse järgi põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga ka selles, et kohtumisel kostjaga 1 on hageja kirjeldanud oma elukäiku, rääkinud

mõtetest ja tunnetest, samuti on kostja 1 kirjeldanud vestluse sisu ja hinnanud diagnoosimisel

hageja psüühilist ja füüsilist seisundit. Kostja 1 on arvestanud diagnoosimisel hageja

suitsiidsust, mõttekäiku, enesehinnangud ja paranoidsust konkreetse mehe suhtes. Koosmõjus

P.A 08.03.2019 ekspertiisiaktiga ning tema antud ütlustega on tõendatud 30.05.2014

diagnoosi õigsus. Seejuures ei ole P.A oma ekspertiisis tuginenud üksnes nimetatud

sissekandele, vaid arvestanud talle ekspertiisiks esitatud muid materjale ning hagejaga peetud

intervjuu tulemusi. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus P.A ekspertiisiaktis toodud

järeldusi iseseisvateks eksperdi järeldusteks, mitte aga 30.05.2014 diagnoosist sõltuvateks.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et ekspert oleks tuginenud üksnes 30.05.2014

diagnoosile. Väitest, et sissekandes on psühhiaatrilise seisundi kirjeldus mitmetähenduslik ja

võimaldab püstitada mitmeid võrdse tõenäosusega hüpoteese, ei saa järeldada, et 30.05.2014

diagnoos oleks olnud ebaõige. Samuti ei tõenda diagnoosi ebaõigsust hageja vande all antud

ütlused.

14.4.2. Hageja heidab ette, et 30.05.2014 diagnoosi määramisel ega ka 08.03.2019

ekspertiisiaktis ei ole välistatud muid diagnoose, st ei ole välistatud häire seotust ajuhaiguse

või -kahjustusega ning välistatud ei ole skisofreeniat, depressiooni või maaniat. Samas ei ole

hageja siinses menetluses ühegi eelnimetatud häire olemasolu 30.05.2014 diagnoosi

määramise aegselt väitnud ega tõendanud.

2-22-3000

14.4.3. Hageja heidab 30.05.2014 sissekandele ette, et kostja 1 ei ole tuvastanud, et luululine

häire oleks kestnud üle kolme kuu, mis oleks püsiva häire objektiivne eeldus.

Ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, et psüühikahäire diagnoosimisel on õigesti arvestatud

hageja käitumisega seonduvaid asjaolusid. Tallinna Ringkonnakohus on 27.09.2019 määruses

kriminaalasjas nr XXX tuvastanud, et hageja alustas kannatanutele pidevast vulgaarsest

sõimust ja ähvardustest koosnevate kirjade saatmist 2012. aastal (p 9). Arvestades, et hageja

jätkas samasisuliste kirjade saatmist kannatanule ka 2017 (kriminaalmenetluse episoodid)

ning psüühikahäire olemasolu on tuvastatud 08.03.2019 ekspertiisiaktiga, saab põhjendatuks

pidada ka seda, et 30.05.2014 diagnoositi hagejal püsiv psüühikahäire. Sellest tulenevalt on

maakohus õigesti leidnud, et hageja käitumine, mida talle ette heideti, hõlmas perioodi alates

2012. aastast, s.o kaks aastat enne kostja 1 määratud diagnoosi.

14.4.4. Kolmandaks peab hageja üldteada asjaoluks, et tema diagnoositud luululine püsiv

psüühikahäire ei mööduks ilma ravita. Sellest järeldab hageja, et tal ei saanud esineda

30.05.2014 diagnoositud psüühikahäiret. Esmalt ei pea ringkonnakohus luululise püsiva

psüühikahäire möödumist üksnes raviga üldteada asjaoluks. Teiseks ei saa asjaolust, et

hagejal käesoleval ajal luululist psüühikahäiret ei esine, järeldada seda, et seda ei esinenud

kunagi. Kuigi kostjad seda siinses menetluses taotlesid, keeldus hageja uue ekspertiisi

läbiviimisest.

14.5. Maakohus on andnud vastuolulistele ekspertiisidele hinnangu, arvestades teisi

menetluses esitatud tõendeid ja hinnates neid kogumis. Maakohus ei ole teinud etteheiteid

ühegi asjas arvamust andud eksperdi pädevusele. Üksnes asjaolu, et maakohus pidas

08.03.2019 ekspertiisiakti usaldusväärseks ning juhindus sellest, ei tähenda, et maakohus

oleks teinud etteheiteid 29.12.2020 kompleksekspertiisi läbi viinud ekspertide pädevusele.

Maakohus leidis selgelt, et 29.12.2020 kompleksekspertiisi järeldused ei ole jälgitavad,

mistõttu pidas kaalukamaks koos teiste asjas esitatud tõenditega P.A 08.03.2019

ekspertiisiakti. Maakohtu otsust ei ole alust muuta ka seetõttu, et 29.12.2020 ekspertiisi teinud

ekspertidel on kutsetunnistused.

14.6. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud kriitikaga, mille kohaselt andis

P.A 08.03.2019 ekspertiisiaktis hinnangu mitte intervjuu, vaid süüdistusakti pinnalt.

Ekspertiisiaktist nähtuvalt on ekspert andnud hinnangu kõigi eksperdile teada olevate

asjaoludele, sealhulgas nii intervjuu kui ka süüdistusakti andmetele tuginedes. P.A antud

lähteülesande kohaselt tuli eksperdil hinnata hageja seisundit talle inkrimineeritud tegude

toimepanemise ajal ning eksperdile esitati ekspertiisi läbiviimiseks kriminaalasja toimik.

Seetõttu oli eksperdil kohustus arvestada ekspertiisi läbiviimisel ka hageja tegudega.

Seejuures ei ole eksperdil alust eirata hageja tegusid. Psüühikahäire korral esinevad

kõrvalekalded tavapäraseks peetavast käitumisest, s.o psüühikahäire avaldub isiku käitumises.

Seetõttu ei saa eksperdile ega kostjale I ette heita, et arvestatud on hageja käitumisega. Samuti

ei saa nõustuda, et 08.03.2019 ekspertiisiaktis on antud hinnang üksnes hageja tegudele, aga

mitte tema tervislikule seisundile.

14.7. 29.12.2020 ekspertiisiakti järeldused ei ole ümber lükatud Tartu Maakohtu 12.02.2021

määrusega. Sundravile allutatud isiku seisundit tuleb hinnata määruse tegemise aja seisuga

(RKKKm 14.11.2017, 1-16-7102/18, p 14). Tartu Maakohus hindas hageja seisundit

12.02.2021 seisuga, leidis, et hageja puhul on sundravi kohaldamise alused ära langenud ega

andnud hinnangut hageja varasemale seisundile (dtl 143, p 2.10 ja 2.11). Seetõttu on ebaõige

apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks Tartu Maakohus 12.02.2021 määruses sisuliselt

tunnistanud 30.05.2014 diagnoosi ja 08.03.2019 ekspertiisi ebaõigsust.

2-22-3000

14.8. Hageja on apellatsioonkaebuses ette heitnud ka seda, et 08.03.2019 ekspertiisiaktis ei

hinnanud ekspert hageja võimalikku simuleerimist oma psüühilise seisundi presenteerimisel

eksperdile. Samas ei ole hageja menetluses väitnud, et oleks 08.03.2019 ekspertiisil

psüühikahäiret simuleerinud, samuti ei esine viiteid sellele asja materjalides. Seda ei kinnita

ka hageja vande all antud seletus.

14.9. Hageja on leidnud ka, et P.A ütlused on ebausaldusväärsed. Asjaolu, et ekspert ei

mäletanud hagejat ning tugines ütluste andmisel oma varasemale eksperthinnangule, ei muuda

tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ekspert on selgitanud, et teeb kriminaalasjades aastas 50–70

ekspertiisiakti ega mäleta viie aasta tagust konkreetset ekspertiisi. Ringkonnakohus peab seda

usutavaks. Samas on ekspert ekspertiisiaktile tuginedes oma järeldusi selgitanud. Hageja

muutis oma käitumist pärast 2017. aastal alustatud kriminaalasja ning ekspert on usutavalt

selgitanud, et intelligentsel inimesel hoiab hirm teda tegutsemast, kuid see ei välista

psüühikahäire olemasolu. Ringkonnakohus ei pea ekspertiisiakti vastuoluliseks seetõttu, et

hageja lõpetas kannatanute ahistamise pärast kriminaalasja alustamist. Ka see, et P.A selgitas

hilisema ekspertiisiakti järeldust psüühikahäire puudumise kohta erinevate meditsiiniliste

koolkondade esinemisega, ei mõjuta kummagi ekspertiisiakti usaldusväärust. Maakohus on

õigesti ekspertiisiakte hinnanud ning lähtunud P.A ekspertiisaktist, sest selle järeldused on

kohtule erinevalt 29.12.2020 kompleksekspertiisiaktist jälgitavad.

14.10. P.A märkis antud ütlustes, et tal ei tekkinud kahtlust, et hagejal oleks kognitiivseid

häireid. Hageja hinnangul võib luululiste häirete puhul kognitiivsete häirete kahjustus esineda

isegi suuremal määral kui skisofreenia puhul. Samuti väitis tunnistaja, et ei hinnanud

võimalikke isiksusehäireid, sest neil ei ole kohtupsühhiaatrias õiguslikku kaalu.

Ringkonnakohtu hinnangul on P.A 08.03.2019 ekspertiisiakti järelduse jälgitavad ja

põhjendatud ka ilma kognitiivsete häirete või muude isiksusehäirete tuvastamiseta.

14.11. Kokkuvõtvalt on maakohus tõendeid asjas õigesti kõrvutades ja hinnates leidnud, et

hagi tuli jätta rahuldamata. Kohtu siseveendumuse kujunemine vastuoluliste tõendite

hindamisel on jälgitav. Kohus ei ole vastuollu läinud ka üldise elukogemusega ja hageja ei ole

ka esile toonud, et 30.05.2014 diagnoos oleks vastuolus üldise elukogemusega.

15. Hageja on esitanud maakohtule 05.08.2024 taotluse asendada kohtuotsuse jõustumisel

arvutivõrgus avaldamisel hageja nimed tähemärgiga, jätta hageja isikukood ning elukoht

avalikustamata. TsMS § 462 lg 2 kohaselt andmesubjekti taotlusel asendatakse jõustunud

kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avalikustata tema

isikukoodi, sünniaega, registrikoodi ega aadressi. Ringkonnakohus asendab samuti jõustunud

kohtuotsuse avalikustamisel arvutivõrgus hageja nimed tähemärgiga ning jätab hageja

isikukoodi ja elukoha avalikustamata TsMS § 462 lg 2 alusel.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel hageja kanda.

17. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks, teeb seda TsMS § 174 lg 3 alusel ka ringkonnakohus.

18. Kostjad esitasid 28.03.2025 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on nende

menetluskulud apellatsiooniastmes 1947,50 eurot (käibemaksuta), õigusabiteenust on osutatud

2-22-3000

kokku 10,25 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on teenust osutatud

tunnihinnaga 190 eurot (käibemaksuta). Hageja kostjate menetluskulude osas seisukohta ei

esitanud.

18.1. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

18.2. TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud

tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti

esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja

vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist

sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb siinses asjas pidada lepingulise esindaja tunnitasu 190 eurot

(käibemaksuta) mõistlikuks.

18.3. Ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja

mahtu arvestades kostjate menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud ning ajakulu

põhjendatud ja vajalikud. Samuti on põhjendatud menetlusdokumentidega tutvumise ja

menetluskulude nimekirjade koostamise ajakulu.

18.4. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kostjate apellatsioonimenetlusega seotud

menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 1947,50 eurot (10,25 x 190).

Kostjad täpsustasid 15.04.2025, et kostjate menetluskulud kandis kostja 2 ja nad paluvad

menetluskulud hüvitada kostjale 2. Seega tuleb menetluskulude hüvitis 1947,50 eurot hagejalt

välja mõista kostja 2 kasuks.

19. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi

vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)