3-23-2526/11 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2526

Haldusasi

Q.T kaebus Vabariigi Valitsuse 05.10.2023 korralduse

nr 256 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja Q.T , esindaja v.adv Vladimir Sadekov

Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindaja Kertu Nurmsalu

Menetluse alus ringkonnakohtus

Q.T apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Q.T apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.05.2024 otsus

muutmata.

2. Jätta poolte apellatsiooniastme menetluskulu nende enda kanda.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

Selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.05.2025 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS §

215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-23-2526

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus keeldus 05.10.2023 korraldusega nr 256 kodakondsuse seaduse

(KodS) § 21 lg 1 p 6 alusel Q.T-le Eesti kodakondsuse andmisest, kuna ta on teeninud

kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes.

Q.T õppis Tallinna Kõrgemas Sõjalis-poliitilises Ehituskoolis. 1991. a juunis asus ta

sõjaväeteenistusse kaadrisõjaväelasena endise Nõukogude Liidu ehitusvägede sõjaväeosas nr

43117 Leningradi oblastis, teenides rühma komandöri asetäitjana poliitika alal. 10.01.1992

vabastati ta teenistusest ja arvati reservi. KodS § 21 lg 1 p 6 ei anna valitsusele

kaalutlusõigust. KodS § 21 lg 2 kohaselt saaks teha erandi välisriigi relvajõududest erru

läinud isikule, kes on olnud sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikuga abielus vähemalt

viis aastat ja see abielu ei ole lahutatud, kuid Q.T abikaasa ei ole omandanud Eesti

kodakondsust sünniga.

2. Q.T esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 05.10.2023 korralduse nr

256 tühistamiseks.

Kuna kaebajale ei saa teha erandit ainuüksi põhjusel, et tema Eesti kodanikust abikaasa ei ole

omandanud kodakondsust sünniga, rikutakse õigust võrdsele kohtlemisele. Erineva

kohtlemise õigustamiseks peaksid esinema ülekaalukad põhjused. See tuleneb kodakondsuse

Euroopa konventsiooni art 5 lg-s 2, mille kohaselt tuleb vältida erinevat kohtlemist

kodakondsuse omandamise viisist lähtuvalt (Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.05.2016 otsus nr

38590/10, Biao vs. Taani, p 132).

3. Tallinna Halduskohus jättis 30.05.2024 otsusega kaebuse rahuldamata.

Siinse vaidluse asjaolud ei anna alust tunnistada KodS § 21 lg-t 2 põhiseadusevastaseks.

Riigikohtu üldkogu leidis 03.01.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-106-06 (p 18), et põhiseadus (PS)

ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni korras,

mistõttu ei ole selles osas tegu kaebaja põhiõiguse riivega. Normistik ei riku ka võrdse

kohtlemise põhimõtet. Seadusandjal on lai otsustusruum kodakondsuspoliitika määratlemisel

ja normide kujundamisel. PS kohtleb sünniga kodakondsuse omandanuid ja naturalisatsiooni

korras kodakondsuse saanuid teisteski aspektides erinevalt. Seadusandja on teatud kaalumise

juba teinud, leides, et inimestele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, kodakondsust reeglina ei anta. Erandi

tegemist võib kaaluda inimesele, kes on abielus või registreeritud kooselus sünnilt Eesti

kodanikuga, abielu on kestnud vähemalt viis aastat ja see ei ole lahutatud. Seadusandja tahe

on olnud säilitada piirangud Eesti kodakondsuse andmisel ning piirangute õigustatus tuleneb

eelkõige Eesti kodakondsuse aluseks olevast ius sanguini ehk verejärgluse põhimõttest.

Kaebajale ei tehta takistusi Eestis elada, töötada, lapsi hooldada, kuna selleks ei pea olema

Eesti kodanik. Kodakondsuse mittesaamisega ei kaasne kaebajale seega märkimisväärseid

negatiivseid mõjutusi tema era- ja perekonnaelule. Eesti kodakondsus tähendaks kaebajale

vaid täiendavaid poliitilisi õigusi, s.h õigus valida Riigikogu, õigus olla riigiametis ning Eesti

Vabariigi kaitsele välisriigis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Q.T palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

2(5)

3-23-2526

Kohus rikkus menetlusnormi, sest ei vastanud kaebuse väidetele. KodS § 21 lg 2 on PS §-ga

12 vastuolus. Kodakondsuse andmise üle otsustamisel on tähtis taotleja isiksus ja tema taust,

mitte aga kõrvalised asjaolud nagu taotleja abikaasa kodakondsuse omandamise viis.

Vastustaja esile toodud õigustused ebavõrdse kohtlemise kohta ei ole põhjendatud. Inimene ei

peaks omale abikaasat valides lähtuma sellest, et kui tegemist on sünnijärgse kodanikuga, siis

tema kaudu peaks ta tunnetama tugevamat seost Eestiga. Kodakondsuse saamise viis ei näita

inimese lojaalsust. Jääb selgusetust, kuidas mõjutaks Eestiga sideme tugevust see, kui näiteks

abielu sünnijärgse kodanikuga lahutatakse. Kaebajaga seotud asjaolud kinnitavad, et ta peaks

saama Eesti kodakondsuse. KodS § 21 lg 2 kohtleb võrdseid erinevalt ainult nende eraelu

sfääri puutuva elemendi pärast. Kui kodakondsus on juba omandatud, peaks inimese õiguslik

staatus olema erinevate õiguste ja kohustuste osas üldjuhul sama ega sõltuma sellest, kas

kodakondsus omandati sünniga või naturalisatsiooni korras (vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu

24.05.2016 otsus nr 38590/10, Biao vs. Taani, p 132).

5. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Seadusandja tahe on olnud suunatud sellele, et välisriigi relvajõududes kaadrisõjaväelasena

teeninud isikule kodakondsust ei anta. Relvajõudude teenistusse asumine on olnud isiku enda

valik, kuna tegemist on elukutsega, mitte näiteks kohustusliku ajateenistuse läbimisega. Seega

on isik kunagi andnud vande teisele riigile ja see vanne on seotud mitte üldise lojaalsusega,

vaid kvalifitseeritud lojaalsusega, olla seotud (välis)riigi relvajõududega. Kui isiku abikaasa

on Eesti sünnijärgne kodanik, võimaldab KodS § 21 lg 2 kaaluda erandi tegemist, kuid ei

kohusta seda tegema ning mistahes kahtlus lojaalsuses või õiguskuulekuses välistaks isikule

kodakondsuse andmise. Sünnijärgne Eesti kodanik omab Eestiga tugevamat sidet, mis ulatub

kaugemale ühest inimpõlvest ning seeläbi võivad ka välisriigi relvajõududes teeninud isikul

oma abikaasa kaudu tekkida sügavamad sidemed Eestiga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus jättis kaebuse õigesti rahuldamata.

7. Praeguses asjas ei vaielda selle üle, et esines KodS § 21 lg 1 p-st 6 tulenev alus keelduda

Q.T-le Eesti kodakondsuse andmisest, kuivõrd ta on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi

relvajõududes ja sealt reservi arvatud. Kuna praegusel juhul ei riivata vabadusõigusi, ei ole

kaalutlusõiguse sätestamata jätmine põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu halduskolleegiumi

20.10.2008 otsus asjas nr 3-3-1-42-08, p 32). Isegi kui kaebaja puhul võib arvata, et ta on

Eestis elamise kestust, perekondlikke sidemeid ja integreeritust arvestades lojaalne, ei ole

seadusandjal kohustust näha ette sellist haldusmenetlust, mille käigus hinnata neid asjaolusid

(Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2024 otsus asjas nr 3-21-1289, p 11).

8. Vaidlus on selles, kas PS-ga on kooskõlas KodS § 21 lg 2, mis võimaldab teha Vabariigi

Valitsusel KodS § 21 lg 1 p-st 6 erandi üksnes sellisel tingimusel, millele kaebaja ei vasta, ega

võimalda erandi tegemist tingimusel, millele kaebaja vastab. Ringkonnakohus leiab, et

esimese astme kohus andis õige hinnangu KodS § 21 lg 2 kooskõlale PS-ga. Ringkonnakohus

nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).

9. Asjaomase õigusnormi põhiseaduslikkuse analüüsimisel on õige arvestada eeskätt seda, et

kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes teeninule kodakondsuse andmata jätmine on riigi

pikaajaline ja põhimõtteline otsus, mis on seotud riigi julgeoleku kaalutlustega. Riigikohtu

üldkogu leidis 03.01.2008 otsuses asjas nr 3-3-1-101-06 KodS § 21 lg 1 p 5 kohta (isik, kes

on töötanud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses), mis on eesmärgilt analoogne siinses

asjas kohalduva KodS § 21 lg 1 p-ga 6, et see säte keelab anda Eesti kodakondsust

3(5)

3-23-2526

absoluutselt, erandeid ja kaalutlusõigust välistavalt. Riigikohus leidis, et oluline ei ole see, kui

pikk oli isiku teenistus, millised olid konkreetsemad teenistusülesanded jm isiku individuaalse

olukorraga seotud asjaolud. Teiseks on tähtis vastustaja ja halduskohtu rõhutatud asjaolu, et

kodakondsuse saamiseks puudub isikul põhiseaduslik subjektiivne õigus, vaid kodakondsuse

andmise alused otsustab riik. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 20.10.2008 otsuses asjas

nr 3-3-1-42-08 (p 32), et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid

privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ja sellest johtuvalt

kohtutel piiratud kontrollipädevus. Samas peab kodakondsuse reguleerimisel arvestama

võrdsuspõhiõiguse ning diskrimineerimise keeluga ning kui ebavõrdseks kohtlemiseks ei ole

mõistlikku põhjust, on tegemist meelevaldse ebavõrdse kohtlemisega, mis on vastuolus PS §

12 lg 1 esimese lausega. (Riigikohtu üldkogu 10.12.2003 otsus asjas nr 3-3-1-47-03, p-d 23 ja

27). Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva

kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust (Riigikohtu 30.09.2008 otsus asjas

nr 3-4-1-8-08, p 32). Erineva kohtlemise õigustamiseks peavad olema kaalukamad põhjused,

kui erinev kohtlemine mõjutab negatiivselt ka isiku mõnda muud põhiõigust, samuti siis, kui

see põhineb isiku tahtest sõltumatutel tunnustel, nt rass, vanus, geneetilised omadused, ka

emakeel (Riigikohtu üldkogu 07.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-10, p 32).

10. Eelmises punktis toodud kontekstis tuleb käsitleda ka vaidlusalust, üldreeglist erandit

võimaldavat sätet. Riik on kaalutlusõiguse alusel otsustanud, et absoluutsest keelust võib teha

erandi vaid isikule, kes on abielus kodakondsuse sünniga omandanud isikuga. Arvestades

kodakondsuse olemust ja selle riigiõiguslikku kaalukust ning sellest tulenevat seadusandja

kaalutlusõiguse ulatust, peab kohus teostama kontrolli riigi valikute üle erandite

võimaldamisel vaoshoitult. Kuna isikul ei ole põhiõigust saada naturalisatsiooni korras

kodakondsust ja selle saamata jätmine ei riiva ka tema vabadusõigusi, ei ole temale kaasnev

tagajärg raske. Ilmselgelt asjakohatuks või ebamõistlikuks pole alust pidada seisukohta, et

sünniga kodakondsuse omandanud inimese side riigiga on õiguslikult tugevam kui inimesel,

kes on kodakondsuse saanud naturalisatsiooni korras. Nii on võimalik KodS § 28 lg-te 1 ja 11

kohaselt kodakondsus ära võtta, kuid see ei laiene KodS § 28 lg 3 kohaselt inimesele, kes on

omandanud kodakondsuse sünniga. Samuti on halduskohus õigesti välja toonud, et ka PS

näeb teatud juhtudel ette erineva kohtlemise sõltuvalt kodakondsuse saamise viisist.

Kodakondsuse saamine naturalisatsiooni korras on olnud inimese valik siduda ennast Eestiga

ning saada osaks Eesti ühiskonnast, samas kui sünnijärgne kodakondsus peegeldab põlvkondi

kestnud sidet Eestiga. Ühtlasi võib see omakorda kajastuda isiku abikaasal Eestiga tekkiva

sideme tugevuses. Asjaomane norm on muu hulgas mõeldud ära hoidma seda, et Eesti elama

asuvale ning Eestiga püsivat sidet mitteomava perekonna liikmele antakse vaatamata välisriigi

relvajõududes teenimisele kodakondsus pelgalt seetõttu, et tema abikaasal tekib võimalus

saada kodakondsus naturalisatsiooni korras. Eeltoodu ei ole seotud hinnanguga sellele, kui

lojaalne on inimene riigile sõltuvalt kodakondsuse omandamise viisist, vaid tegemist on

seadusandja sooviga vältida Eesti julgeolekuhuvidega vastuolus olevat rännet. Asjaomasel

normil ei ole mingit puutumust ka sellega, keda isik võib soovida endale abikaasaks valida ja

kaebaja sellekohaseid väiteid ei ole tarvis analüüsida.

11. Eesti ei ole liitunud 06.11.1997 kodakondsuse Euroopa konventsiooniga ning selle sätteid

ei ole põhjust asjas kohaldada. Kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 24.05.2016

otsuses nr 38590/10, Biao vs. Taani (p 132) on selgitatud, et selle konventsiooni art 5 lg 2

näeb ette kodakondsuse omandamise viiside alusel ebavõrdse kohtlemise kaotamise mitte

kohustusliku reeglina, vaid kavatsuste deklaratsioonina, mistõttu on Euroopa riikides teatud

suundumus, mida oli kohane arvestada tolles kohtuasjas ühe argumendina. Seega ei nõua ka

see Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus kodakondsuse saamise viisist tingitud mistahes

ebavõrdse kohtlemise tingimusteta keelustamist. Konventsiooni art 5 lg 2 erineb

4(5)

3-23-2526

silmatorkavalt sama artikli lg-st 1, mis keelustab kodakondsuse saamisel diskrimineerimise

soo, usu, rassi, nahavärvi ning rahvusliku või etnilise päritolu põhjal – nendega pole siinses

asjas tegemist. Kokkuvõtvalt pole alust sedastada väljakujunenud ühtse Euroopa standardi

olemasolu, mis keelustab erineva kohtlemise tingituna taotleja abikaasa kodakondsuse

omandamise viisist. Ringkonnakohus on eespool põhjendanud kaalukat riigi julgeoleku

tagamisega seotud huvi vältida kodakondsuse andmist isikutele, kes on olnud reservi arvatud

välisriigi relvajõududest, siinsel juhul Eestit okupeerinud välisriigi relvajõududest. Riik on

soovinud mitte soodustada Eestit okupeerinud välisriigi relvajõududes teeninud isikute

Eestisse elama asumist ja siia elama jäämist ning see väljendub ka naturalisatsiooni korras

kodakondsuse saamise piirangutes.

12. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata.

13. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja

vastustaja ei ole menetluskulu hüvitamise taotlust esitanud, kannavad pooled oma

menetluskulu ise.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)