2-22-2349/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-2349

Kohtuasi

N.S hagi Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti

kaudu) vastu töövaidluses (Töövaidluskomisjonis

töövaidlusasi nr 4-1/2062/21)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31.01.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu)

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

5239,35 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja N.S (isikukood XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Kukk

Kostja Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu,

(registrikood 70008747)), lepinguline esindaja Agne

Niido

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31.01.2024 otsus osas, millega maakohus:

1.1. mõistis Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja

hüvitise 4400 eurot ületavas osas (osaliselt resolutsiooni p 3);

1.2. mõistis Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

hüvitiselt 300 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude (300

eurot) täitmiseni (osaliselt resolutsiooni p 5);

1.3. jaotas maakohtus kantud menetluskulud (resolutsiooni p 7 esimene lause);

1.4. mõistis Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja

maakohtus kantud menetluskulude hüvitise 1454,85 eurot ületavas osas ja

viivise sellelt (resolutsiooni p 7 teine ja kolmas lause).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1. jätta N.S hüvitisenõue 4400 eurot ületavas osas rahuldamata;

2-22-2349

2.2. jätta N.S viivisenõue põhinõudelt 300 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni põhinõude (300 eurot) täitmiseni rahuldamata;

2.3. jätta maakohtus kantud menetluskulud 53,19% ulatuses N.S ja 46,81%

ulatuses Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) kanda;

2.4. jätta N.S maakohtus kantud menetluskulud 1454,85 eurot ületavas osas ja

viivis sellelt Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) välja

mõistmata.

3. Muus osas jätta Harju Maakohtu 31.01.2024 otsus muutmata, muutes osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

4. Harju Maakohtu 31.01.2024 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis N.S

hagi hüvitise 4700 euro ja sellelt arvestatud viivise nõuetes rahuldamata.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta apellatsioonimenetluse kulud 53,19% ulatuses N.S kanda ja 46,81% ulatuses

Eesti Vabariigi (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) kanda.

7. Määrata N.S ringkonnakohtus kantud menetluskulude suuruseks 1110,20 eurot ja

mõista sellest summast 46,81% (s.o 519,68 eurot) Eesti Vabariigilt (Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja. Eesti Vabariigil (Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu) rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni

menetluskulude hüvitise tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

8. Kohtuotsuse tervikresolutsioon on järgmine

:

8.1. Rahuldada N.S hagi osaliselt.

8.2. Mõista Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja

hüvitis 4400 eurot.

8.3. Mõista Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja

viivis 445,21 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

hüvitiselt 2200 eurot alates 31.01.2024 kuni põhinõude (2200 eurot) täitmiseni.

8.4. Mõista Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis hüvitiselt 2200 eurot

alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude (2200 eurot) täitmiseni.

8.5. Jätta rahuldamata N.S nõuded mõista Eesti Vabariigilt (Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu) välja hüvitis 5000 eurot ja viivis sellelt (summalt 2200

eurot alates 03.01.2022 ja summalt 2800 eurot alates otsuse jõustumisest).

8.6. Jätta maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud 53,19%

ulatuses N.S kanda ja 46,81% ulatuses Eesti Vabariigi (Politsei- ja

Piirivalveameti kaudu) kanda.

8.7. Määrata N.S menetluskulude suuruseks maakohtus 3108 eurot ning mõista

sellest 46,81% (s.o 1454,85 eurot) Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti

kaudu) N.S kasuks välja. Määrata N.S menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 1110,20 eurot ja mõista sellest 46,81% (s.o 519,68 eurot)

Eesti Vabariigilt (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) N.S kasuks välja. Eesti

Vabariigil (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) rahaliselt kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude hüvitise tasumiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-22-2349

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. N.S (hageja, töötaja) esitas 20.12.2021 töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse Politsei- ja

Piirivalveameti (kostja, PPA, tööandja) vastu järgmistes nõuetes: tuvastada töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2

alusel alates 02.01.2022 ning mõista PPA-lt välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise

eest 6600 eurot ja hüvitis ebavõrdse kohtlemise eest lapsevanemaks olemise tõttu 5000 eurot.

2. TVK rahuldas 02.02.2022 otsusega töötaja avalduse osaliselt. TVK tuvastas töölepingu nr

1.9-3/667-4 erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lõpetas poolte vahel sõlmitud töölepingu

TLS § 107 lg 2 alusel alates 02.01.2022. TVK mõistis PPA-lt töötaja kasuks välja hüvitise

TLS § 109 lg 1 alusel 2200 eurot (ühe kuu töötasu). Töötaja kahjuhüvitise nõude ebavõrdse

kohtlemise eest jättis TVK rahuldamata.

2.1. TVK asus seisukohale, et kuna tööandja ei ole tõendanud struktuurimuudatuse

läbiviimist, töötaja ametikoha likvideerimist ja uue ametikoha loomist, võib lugeda, et

tõendamata on koondamisolukord ajal, mil töötaja tööle naasis.

2.2. Samas leidis TVK, et praegusel juhul on tööandja pakkunud töötajale töösuhte

jätkamiseks teisi ametikohti ja on seega täitnud seadusest tuleneva kohustuse töötajale tööd

pakkuda. Töötaja ise ei saa nõuda endale sobivat töökohta.

2.3. Diskrimineerimise osas asus TVK seisukohale, et ebavõrdset kohtlemist lapsevanemaks

olemise tõttu ei ole praegusel juhul toimunud, kuna töölepingu ülesütlemine võinuks toimuda

ka hageja lapsevanemaks olemise või lapsehoolduspuhkusel viibimiseta. Ei ole mõistlik

eeldada, et tööandja jätab lapsehoolduspuhkusel viibiva töötaja tõttu töö korraldamata.

2.4. Viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 2-17-6057 asus TVK seisukohale, et töölepingu

ülesütlemise avalduse kättesaamine avalduses märgitud kuupäevast hiljem ei tähenda

töölepingu tagasiulatuvalt ülesütlemist, vaid mõjutab töölepingu lõppemise aega.

Ülesütlemisteatises märkis tööandja töölepingu lõppemise kuupäevaks 01.12.2021. Töötaja

sai tahteavalduse e-kirja teel jätte 03.12.2021. Seega tuleb lugeda töölepingu lõppemise

kuupäevaks 03.12.2021.

2-22-2349

2.5. Viitega TLS § 104 lg-le 1 tuvastas TVK poolte vahel sõlmitud töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse. Lähtudes TLS § 97 lg 2 p-st 2 lõpetas TVK töölepingu TLS § 107 lg 2

alusel alates 02.01.2022.

2.6. TLS § 109 lg 1 järgse hüvitise suuruse määramisel lähtus TVK rikkumise ulatusest ja

kestusest, töösuhte pikkusest ja poolte käitumisest töölepingu lõppemisel. TVK pidas

mõistlikuks hüvitiseks 2200 eurot.

3. Töötaja esitas 14.02.2022 kohtule hagiavalduse vaidluse uueks läbivaatamiseks osas, milles

TVK töötaja avaldust ei rahuldanud, s.o töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest täiendava

hüvitise 4400 euro nõudes ja ebavõrdse kohtlemise eest hüvitise 5000 euro nõudes.

Lisaks palus hageja 09.01.2023 nõude täienduses mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses viivise TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitiselt alates

03.01.2022 kuni kohustuse täitmiseni ning ebavõrdse kohtlemise eest välja mõistetavalt

hüvitiselt alates hüvitise suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni.

3.1. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 18.03.2019 töölepingu nr 1.9-3/667-1 alusel

PPA eelarvebüroo hanke- ja lepingutalituses peaostujuhi teenistuskohal ning tema

tööülesanded olid märgitud ametijuhendis.

3.2. 2020 juulis läks hageja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusele. Tema asemele võeti Kristel

Rajatamm (asendaja), kelle tööülesanded olid samad hageja omadega.

3.3. Hageja teatas 09.11.2021 tööandjale soovist lapsehoolduspuhkuselt tööle naasta, kuid

talle vastati, et tema töökohta ei ole enam. Tööandja selgitas hagejale, et tema tööülesanded

on vahepeal viidud teise osakonda (logistikabüroosse) ja neid ülesandeid koos ostude

korraldamise teenuse omaniku rolliga täidab nüüd logistikaeksperdi rollis asendaja tähtajatu

töölepingu alusel.

Hageja küsimise peale saadeti talle 19.11.2021 asendaja uue ametikoha ametijuhend, mis oli

kinnitatud 18.11.2021. Uues (logistikaeksperdi) ametijuhendis olevad tööülesanded on

suuresti samad, mis olid vanas (ostujuhi) ametijuhendis, olemuselt on tegemist samade

töödega. Samuti täitis hageja varasemalt ostude korraldamise teenuse omaniku kohustusi, mis

lepingutalituse juhataja, s.o toonase ostude korraldamise teenuse omaniku poolt talle

delegeeriti.

3.4. Kostja pakkus hagejale teisi töid: juristi töökohta (töötasu 2200 eurot) või hankeeksperdi

töökohta (töötasu 2000 eurot), kuid need ei olnud hageja senise tööga sarnased tööd ning neist

kummagi vastuvõtmine oleks eeldanud põhjalikku ümberõpet. Lisaks oli pakutav

hankeeksperdi töötasu madalam ostujuhi töötasust. Samas 2022 jaanuaris avaldas kostja

hankeeksperdi töökuulutuse töötasuga 2450 eurot. Hageja hinnangul pakkus kostja talle

teadlikult teistest töötajatest madalamat töötasu.

3.5. Hageja soovis jätkata ostude valdkonnas ja oli valmis jätkama töösuhet kas

logistikaeksperdi või ostugrupi juhi töökohal, neist viimase puhul käis parasjagu konkurss

tähtajalisele kohale. Neid töökohti kostja hagejale ei pakkunud, kuigi hageja hinnangul täitis

ta kõik tingimused nendel töökohtadel töötamiseks. Logistikaeksperdi kohale aga valiti

asendaja, kes ei vasta ametijuhendile, kuna tal puudub selles nõutud kõrgharidus, samas ei ole

asendajal erinevalt hagejast lapsi.

2-22-2349

3.6. Hagejale ei põhjendatud, miks ta ei sobi logistikaeksperdi töökohale, ega selgitatud, mis

muutus uuel töökohal niivõrd, et hageja sellele enam ei sobinud, ning kuidas sai sellel kohal

töötanud ja hagejaga samu ülesandeid täitnud asendaja uuele töökohale sobida. Samuti

puudub igasugune selgitus selle kohta, kuidas kostja on hinnanud alla kolmeaastase lapse

vanema eelisõigust oma töö säilimisel.

3.7. 02.12.2021 saatis kostja hagejale koondamisteate, mille kohaselt oli hageja viimane

tööpäev PPA-s 01.12.2021. Hageja tutvus teatega 03.12.2021.

3.8. Hageja hinnangul on uue töökoha (logistikaekspert) loomine ja ostujuhi koha kaotamine

tõendamata.

3.9. 18.12.2021 ehk pärast hageja töökoha väidetavat kaotamist ja koondamisteate esitamist

kinnitas kostja uue hankekorra, millest nähtuvalt on samad ülesanded tööandja juures olemas.

Hageja hinnangul ei toimunud tegelikult uue töökoha loomist ning uue logistikaeksperdi

ametijuhend on tekitatud koondamisolukorra põhjendamiseks.

Samas, isegi kui tegemist oleks olnud uue töökoha loomisega, ei põhjendaks see hageja

hinnangul tema koondamist. Ametijuhend ja tööülesanded muutusid alles pärast hageja tööle

naasmise soovi kättesaamist ning lisaks ei vasta asendaja uue töökoha ametijuhendis esitatud

nõuetele. Kostja oleks pidanud pakkuma seda töökohta hagejale mh seetõttu, et erinevalt

asendajast kasvatab hageja alla kolmeaastast last.

3.10. Kostja ei ole hageja suhtes käitunud heatahtlikult. Kogu koondamisteade koosneb

valedest, mille eesmärgiks on hagejat enam mitte tööle võtta. Sellega on kostja põhjustanud

hagejale nii materiaalset kui ka moraalset kahju. Hagejaga töölepingu lõpetamisest oli hagi

esitamise ajaks möödas umbes 3,5 kuud, kuid hageja ei ole uut töökohta leidnud, millega on

kostja põhjustanud hagejale kahju (saamata jäänud töötasu). Varalise kahju nõuet hageja ei

konkretiseerinud.

17.06.2022 menetlusdokumendis leiab hageja, et alla kolmeaastase lapse vanemaga

töölepingu lõpetamine olukorras, kus koondamissituatsioon tegelikult puudus, õigustab

täiendava mittevaralise kahju hüvitise kahe kuu palga ulatuses väljamõistmist.

3.11. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja mittevaralise kahju hüvitise 5000 eurot

diskrimineerimise eest. Hageja hinnangul on tema töökaotus seotud asjaoluga, et ta viibis

enne koondamist lapsehoolduspuhkusel. Kostja on asendaja töölepingu tähtajatuks muutmisel

ja pärast hageja tööle naasmise soovist teatamist uue ametijuhendi kinnitamisel teadlikult

töötanud selle nimel, et hageja ei saaks enam lapsehoolduspuhkuselt tagasi tulles oma tööd

teha. Esitatud ei ole ühtegi põhjendust ega tõendit, miks ei pakutud töökohta hagejale. Hageja

hinnangul raskendab diskrimineerimist asjaolu, et tööle jäämisel eelistati töötajat, kes ei vasta

ametijuhendile, ning pärast koondamisotsuse hagejale saatmist avaldati hagejale pakutud

töökoha osas avalik töökuulutus, milles pakuti kõrgemat palka kui pakuti hagejale.

Arvestades, et tegemist on PPA-ga, kes ise menetleb süütegusid võrdõiguslikkuse vastu, on

selles riigiasutuses töötamise korral mittediskrimineerimise ootus suurem.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Vastavalt logistikabüroo juhi taotlusele loodi 01.04.2021 haldustalituse ostugrupi

koosseisu logistikaeksperdi töökoht, mis vastavalt peadirektori kinnitatud põhitööde loetelule

2-22-2349

on töölepinguline koht. Uue töökoha põhiliseks funktsiooniks sai ostude korraldamise teenuse

omaniku roll, mis loodi ostujuhtimise protsessi paremaks juhtimiseks ja korraldamiseks.

Töökoha piirnumber ja palgaraha anti üle logistikabüroole hanke- ja lepingutalituse

likvideeritud koha arvelt ning hanke- ja lepingutalitusse enam ostujuhtimise funktsiooni ei

jäänud.

4.2. Sellel ametikohal töötamiseks on lisaks kõrgharidusele nõutav vähemalt kolmeaastane

valdkonnas töötamise kogemus. Kuigi asendajal puudub vastav diplom, on ta läbinud Tallinna

Ülikooli riigiteaduste eriala bakalaureuseõpe õppekava, üksnes lõputöö on kaitsmata. Samuti

on asendajal nõutav töökogemus.

Asendajat ei määratud alaliselt hagejale kuulunud töökohale, vaid asendaja võeti tööle uuele

01.04.2021 loodud töökohale ning asendaja töösuhe ajutisel, hageja varasemal töökohal

lõppes. Avaldajal puudub õigustatud ootus seda kohta endale saada.

4.3. TVK järeldus, mille kohaselt on tõendamata koondamisolukorra esinemine avaldaja tööle

naasmise ajal, ei anna alust väita, et koondamissituatsiooni ei olnud. Koondamissituatsioon

esines juba 01.04.2021, kui PPA-s toimusid ulatuslikud struktuurimuudatused, kuid hagejale

ei olnud võimalik sellest teatada, sest töösuhe temaga oli peatatud.

4.4. Hagejale pakuti teisi töökohti ning ka võimalust ümberõppeks ja enda täiendamiseks,

kuid hageja keeldus sellest. Kostja on seisukohal, et hagejal puudub seaduslik alus nõuda

endale omal valikul sobivat töökohta.

4.5. Kostja hinnangul oli töölepingu lõpetamise algatajaks hageja. Hageja saatis kostjale

ettepaneku sõlmida kokkulepe, milles on arvestatud koondamishüvitisse nii töölepingu

ebaseadusliku lõpetamise kui ka diskrimineerimise tasu, ning taotles lepingu lõpetamise

vormistamist koondamisena. Hageja tagastas 01.12.2021 kohtumisel tööandjaga kostjale

töötõendi, kinnitades sellega oma tahet leping lõpetada, mistõttu loeti hageja viimaseks

tööpäevaks 01.12.2021.

4.6. Hageja ametist vabastamine ei olnud seotud tema lapsevanemaks olemisega. See ei ole ka

usutav, arvestades, et tegemist on organisatsiooniga, kus ligikaudu 500 teenistujast

märkimisväärselt suurel osal on üks või mitu last.

4.7. Hagejale on välja makstud kõik maksmisele kuuluvad summad, sh palk 01.12.2021

tööpäeva eest ja hüvitis koondamisest teavitamisega viivitamise eest ühe kuu palga ulatuses.

4.8. Hageja viivisenõue ei ole põhjendatud, kuna kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi,

samuti ei ole kostja rahaliste kohustuste täitmisega viivitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 31.01.2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 4700 eurot, mittevaralise kahju hüvitiselt 2200 eurot

sissenõutavaks muutunud viivise 445,21 eurot ja alates 31.01.2024 kuni põhinõude (2200

eurot) täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise ning mittevaralise

kahju hüvitiselt 2500 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni põhinõude (2500 eurot) täitmiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas,

millega hageja palus kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise töölepingu

ebaseadusliku lõpetamise eest 2200 eurot ületavas osas, mittevaralise kahju hüvitise

diskrimineerimise eest 2500 eurot ületavas osas ja viivise neid summasid ületavalt osalt.

2-22-2349

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 3108 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Maakohtu põhjendused olid järgmised.

5.1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

pooled sõlmisid tähtajatu töölepingu, mille alusel hageja töötas alates 18.03.2019

kostja eelarvebüroo hanke- ja lepingutalituses peaspetsialisti (ostujuhi) töökohal.

Hageja töötasu oli 2200 eurot kuus (bruto);

-

hageja jäi alates 20.07.2020 sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusele;

-

hageja avaldas 09.11.2021 soovi lapsehoolduspuhkus katkestada ja 25.11.2021 tagasi

tööle naasta;

-

kostja selgitas hagejale, miks ta ei saa asuda tööle logistikabüroo haldustalituse

ostugruppi loodud logistikaeksperdi töökohale;

-

kostja tegi hagejale ettepaneku jätkata tööd hanke- ja lepingutalituses kas juristi

ametikohal (töötasu 2200 eurot) või hankeeksperdi ametikohal (töötasu 2000 eurot), sh

võimalust alustada tööd poole koormusega, millest hageja keeldus; kostja ei kaalunud

hageja sobivust ostugrupi juhi kohale;

-

kostja ütles 02.12.2021 teatisega töölepingu erakorraliselt üles koondamise tõttu;

-

töölepingu ülesütlemise ajal kasvatas hageja alla kolmeaastast last;

-

hageja vaidlustas töölepingu erakorralise ülesütlemise TVK-s. TVK rahuldas

02.02.2022 otsusega töötaja avalduse osaliselt. TVK tuvastas, et hageja töölepingu

erakorraline ülesütlemine on tühine, ja lõpetas töölepingu alates 02.01.2022.

5.2. Asja lahendamisel kohaldub töölepingu lõpetamise ajal 02.01.2021 kehtinud TLS-i

redaktsioon.

5.3. Kostja ei ole vaidlustanud TVK 02.02.2022 otsust, millega tuvastati töölepingu

erakorralise ülesütlemise tühisus ja lõpetati tööleping alates 02.01.2022. TVK otsus on

vastavas osas jõustunud ja maakohus on vaidluse lahendamisel seotud TVK otsuse

resolutsiooniga selle vaidlustamata osas. Seda arvestades asus maakohus seisukohale, et

eeldused TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise väljamõistmiseks on täidetud.

5.4. Kohtupraktika kohaselt on kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult suunatud

mittevaralise huvi järgimisele ning tööandja peab aru saama, et selle kohustuse rikkumine

võib põhjustada mittevaralise kahju. Töölepingu ebaseaduslikul lõpetamisel tuleb tööandjal

maksta mittevaralise kahju eest hüvitist. Kuna kostja on öelnud hagejaga sõlmitud töölepingu

üles ebaseaduslikult, on tööandja rikkunud kohustust mitte lõpetada töölepingut

ebaseaduslikult, ning hagejal on õigus nõuda kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel mittevaralise

kahju hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest.

5.5. Maakohus määras mittevaralise kahju hüvitise suuruseks kahe kuu keskmise töötasu 4400

eurot, millest arvestas maha TVK poolt välja mõistetud 2200 eurot. hüvitise määramisel

arvestas maakohus järgmisi asjaolusid:

5.5.1. Hageja töötas kostja juures töölepingu lõppemise seisuga ca ühe aasta ja neli kuud

(kuna sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal töösuhe peatub, ei saa seda aega

töötatud aja hulka arvestada).

2-22-2349

5.5.2. Töölepingu lõpetamise ajal kasvatas hageja alla kolmeaastast last. Seejuures ei esinenud

töölepingu lõpetamisel koondamisolukorda – see on tuvastatud TVK otsuses, samuti ei ole

kostja maakohtu menetluses tõendanud koondamisolukorra esinemist.

Kuna tööandja ei tõendanud seaduslikku alust töölepingu ülesütlemiseks, loetakse TLS § 92

lg 1 p 2 ja sama sätte lg 2 alusel, et kostja ütles töölepingu üles põhjusel, et hageja täitis olulisi

perekondlikke kohustusi. Maakohtu hinnangul on töötaja töösuhtes nõrgem pool ja

perekondlikke kohustusi täitev töötaja väärib töösuhtes erilist kaitset.

5.5.3. Maakohus hindas poolte selgitusi ja tõendeid seoses kostja poolt hagejale teiste

töökohtade pakkumisega ning asus seisukohale, et kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et

hageja ei ole võimeline tegema ostugrupi juhi tööd, millist töökohta – lisaks logistikaeksperdi

omale – hageja oleks soovinud.

Seejuures ei nõustunud maakohus kostjaga, et tegemist oli töölepingu lõpetamisega hageja

algatusel. Maakohus asus seisukohale, et kostja otsustas hageja koondada, kuna hageja ei

olnud valmis kostja pakutud töökohtadel jätkama. Tööandja otsuse põhjuseks oli see, et seda

töökohta, millelt hageja suundus sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusele, enam ei olnud ja

logistikaeksperdi kohale, mida hageja pidas väga sarnaseks enda varasema töökohaga, ei

saanud hageja kostja hinnangul tööle asuda.

5.5.4. Samas pakkus kostja hagejale teisi töökohti ja üritas töösuhet säilitada. Kostja tegevus

vastab hooletusele, mitte tahtlusele ega raskele hooletusele. Samuti on kostja töösuhte

lõpetamise järel täitnud hageja ees rahalised kohustused.

5.6. Maakohus märkis, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad

nõuded sissenõutavaks, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise töölepingu

ebaseadusliku ülesütlemise hüvitiselt (2200 eurot) alates 03.01.2022 kuni 30.01.2021 summas

445,21 eurot ning alates 31.01.2024 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

5.7. Kuna praeguses asjas saab lugeda lepingu üles öelduks põhjusel, et hageja täitis

perekondlikke kohustusi, on kostja diskrimineerinud hagejat perekondlike kohustuste täitmise

tõttu soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 6 lg 2 p 1 mõttes sellega, et lõpetas hagejaga

töölepingu lubamatult põhjusel, et hageja kasvatab alla kolmeaastast last. Kostja ei ole SoVS

§ 4 järgi tõendanud, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Maakohus ei pidanud

vajalikuks hinnata muid diskrimineerimise kohta esitatud väiteid, nt kostjale logistikaeksperdi

koha mittepakkumise osas.

5.8. Maakohus määras mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 2500 eurot, arvestades seejuures

asjaolu, et hageja kasvatas töösuhte lõpetamisel alla kolmeaastast last ja vääris töösuhtes

erilist kaitset, kuid samas on kostja püüdnud teiste tööde pakkumisega töösuhet säilitada, kuid

hageja keeldus pakutud töökohtadest.

5.9. Maakohus mõistis hageja kasuks välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise 2500 euro suuruselt põhinõudelt alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

5.10. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi

täielikult kostja kanda. Maakohtu hinnangul oli menetluskulude täielikult kostja kanda

jätmine vaatamata hagi osalisele rahuldamisele põhjendatud, kuna tegemist on töövaidlusega,

kus töötaja on nõrgem pool, ning vaidluse on tinginud kostja ebaseaduslik töölepingu

2-22-2349

ülesütlemine ja hageja diskrimineerimine. Kuna tööandja enda käitumist ebaõigeks ei

pidanud, ei olnud hagejal muud võimalust kui pöörduda töövaidlusorgani poole.

5.11. Maakohus pidas hageja esitatud 4872 eurost (koos käibemaksuga) põhjendatud

menetluskuluks 3108 eurot (koos käibemaksuga).

Apellatsioonkaebus

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud

palub kostja jätta hageja kanda. Kostja peamised vastuväited olid järgmised.

6.1. Kuigi maakohtu otsuses on tuvastatud, et töölepingu lõpetamisega on tekitatud

mittevaraline kahju, ei ole üheselt arusaadav, mille eest kahjuhüvitis on välja mõistetud.

Kohtu ainsaks põhjenduseks on see, et töötaja on nõrgem pool, kuid TsMS § 7 kohaselt on

pooled tsiviilasjades võrdsed.

6.2. Kohus on ühe ja sama etteheidetava teo eest mõistnud hüvitise välja kaks korda – töötaja

õigusvastane vabastamine ja tema diskrimineerimine õigusvastase vabastamisega. Kuigi

kohus on viidanud, et hageja saab diskrimineerimise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitist

TLS § 109 lg 1 järgi väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise koosseisus, mõisteti

kahjuhüvitis välja nii töölepingu lõpetamise kui ka diskrimineerimise eest – tegemist on ühe

kahjuliku teo kahekordse hüvitamisega.

6.3. Maakohtu järeldus, et lepingu lõppemise põhjuseks oli perekondlike kohustuste täitmine,

on meelevaldne ja alusetu. Hagejat ei koondatud lapse kasvatamise pärast, vaid kostja töö

ümberkorralduste tõttu ning põhjusel, et hageja keeldus talle pakutud teistest töökohtadest.

Maakohus oleks pidanud arvestama asjaolu, et hagejale pakuti mh võimalust ümberõppeks ja

täiendkoolitusteks.

6.4. SoVS § 4 järgi peaks esmalt töötaja tõendama, et teda on diskrimineeritud, ning alles

seejärel peab tööandja tõendama, et ta ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Hageja ei

ole esitanud tõendeid, mille põhjal võiks oletadagi, et tegemist võis olla diskrimineerimisega.

Kohus on tuginenud üksnes hageja paljasõnalistele väidetele.

TVK hinnangul võis töötaja töölepingu ülesütlemine aset leida ka ilma väidetava

diskrimineerimiseta, st lapsevanemaks olemise või lapsehoolduspuhkusel viibimiseta. Seega

ei olnud eelduslikult tegemist diskrimineerimisjuhtumiga, mis tooks tööandjale kaasa jagatud

tõendamiskohustuse.

6.5. TVK tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse eelkõige põhjusel, et töösuhte

lõppemise kuupäev oli kahe päeva võrra varasem, võrreldes dokumendi kättetoimetamise

tegeliku kuupäevaga. TVK tunnistas töölepingu lõpetamise üksnes formaalselt

õigusvastaseks.

6.6. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada mõlema poole huve, kuid

maakohus ei ole arvestanud ei rikkumise raskust ega ulatust (kostja on nii enne kui ka pärast

töösuhte lõpetamist käitunud hagejaga korrektselt ning püüdnud olla vastutulelik), vaid on

lähtunud üksnes hageja huvidest. Kohtuotsusest ei ole üheselt arusaadav, mida kostjale ette

heidetakse. Kostja hinnangul ei pea tööandja esitama tõendeid ega põhjendama, miks töötaja

mingile töökohale ei sobi. Seega on põhjendamatu kohtu etteheide, et tööandja ei ole

tõendanud, et hageja ei ole võimeline ostugrupi juhi tööd tegema.

2-22-2349

6.7. Viivisenõude rahuldamine on põhjendamata. Kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi,

mis annaks aluse viivisenõude esitamiseks. Võlakohustuste tulevikus tekkimine selgub pärast

kohtuotsuse jõustumist, mistõttu ei saa viivise arvestuse algus olla kohtuotsuse jõustumise

ajast varasem.

Kostja hinnangul on viivisenõude rahuldamine ka vastuolus TsMS § 461 lg-ga 2.

6.8. Menetluskulude tervikuna kostja kanda jätmine on vastuolus TsMS § 163 lg-ga 1, mille

kohaselt saaks menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta need

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Maakohus aga jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1

alusel täies ulatuses kostja kanda.

Vastustaja seisukoht

7. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 4400 eurot ületavas osas ja

seadusjärgses määras viivise hüvitiselt 300 eurot alates otsuse jõustumisest kuni põhinõude

(300 eurot) täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas ja osas, millega maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude hüvitise 1454,85 eurot

ületavas osas ja viivise sellelt. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse, millega

jätab rahuldamata hageja hüvitisenõude 4400 eurot ületavas osas ja viivisenõude põhinõudelt

300 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude (300 eurot) täitmiseni, jätab

maakohtus kantud menetluskulud 53,19% ulatuses hageja ja 46,81% ulatuses kostja kanda

ning jätab hageja maakohtus kantud menetluskulud 1454,85 eurot ületavas osas koos

viivisega kostjalt välja mõistmata. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 657

lg 1 p 21 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Ringkonnakohus esitab otsuse resolutsioonis

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 22).

9. Kooskõlas TsMS § 651 lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Siinsel juhul vaidlustas kostja maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded

hüvitise 4700 euro (9400 - 4700) ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks. Nimetatud

osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud.

10. Vastavalt TsMS § 652 lg 1 p-le 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks praeguse otsuse p-s 5.1 loetletud maakohtu tuvastatud

asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle.

11. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled peamiselt selle üle, kas töötajat diskrimineeriti, samuti

töötajale hüvitise väljamõistmise ja välja mõistetava hüvitise suuruse üle.

12. Maakohus kohaldas õigesti töölepingu lõpetamise ajal, s.o 02.12.2021 kehtinud TLS

redaktsiooni (s.o 22.11.2021 kuni 14.12.2021 kehtinud redaktsiooni), millest lähtub asja

lahendamisel ka ringkonnakohus. Sel ajal kehtinud TLS § 109 lg 1 sätestas, et kui kohus või

2-22-2349

töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul, maksab tööandja

töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon

võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole

huve.

13. TVK tuvastas töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse ning luges koondamisteate

kätte saaduks 03.12.2021 ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks 02.01.2022. TVK

otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise

eest TLS § 109 lg 1 alusel 2200 eurot. See vastab hageja ühe kuu töötasule.

14. Hagiavalduses taotles hageja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 109 lg 1

alusel TVK otsusega välja mõistetud 2200 eurole täiendavalt 4400 euro, s.o kahe kuu töötasu

väljamõistmist, ning lisaks kahju hüvitist diskrimineerimise eest 5000 eurot. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks täiendavalt (s.o lisaks TVK välja mõistetule) välja mittevaralise

kahju hüvitise töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 109 lg 1 alusel (otsuse p-d 19

ja 24) ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ehk 2200 eurot. Lisaks sellele mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise diskrimineerimise eest 2500 eurot

SoVS § 13 lg 2 ja TLS § 109 lg 1 alusel (otsuse p-d 35 ja p 37). Lõpuks liitis maakohus need

kaks hüvitist üheks TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetavaks hüvitiseks 4700 eurot (vt otsuse

p 40), eristades neid siiski viivise arvestamisel (otsuse p-d 26 ja 38).

15. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu otsus hüvitis(t)e väljamõistmise õigusliku aluse

osas ebaselge. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

15.1. Riigikohus on selgitanud, et nii SoVS § 13 lg-te 1 ja 2 kui ka võrdse kohtlemise seaduse

(VõrdKS) § 24 lg-te 1 ja 2 järgi võib isik, kelle õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud,

nõuda õigusi rikkunud isikult seaduses sätestatud alustel ja korras mh kahju hüvitamist ja

rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlikku rahasummat. Hüvitise suurust

kindlaks määrates arvestab töövaidlusorgan SoVS § 13 lg 3 ja VõrdKS § 24 lg 3 kohaselt mh

diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Need sätted aga ei anna olukorras, kus töötajat

diskrimineeriti töölepingu erakorralisel ülesütlemisel, töölepingu ülesütlemise vaidlustamise

korral kahju hüvitamise nõude esitamiseks iseseisvat alust. Töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise korral

mõistetakse rahaline hüvitis diskrimineerimise eest välja TLS § 109 lg 1 alusel (RKTKo

15.06.2022, 2-20-16369, p 16.4 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on Riigikohus

selgitanud, et TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetav kahjuhüvitis hõlmab mh töölepingu

ülesütlemisel töötaja diskrimineerimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitist (RKTKo

22.03.2017, 3-2-1-16716, p 15).

15.2. Kuigi maakohus on eelnevale otsuse p-s 30 õigesti viidanud ja märkinud, et mõistab

kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks diskrimineerimise eest mittevaralise kahju

hüvitisena välja 2500 eurot (otsuse p 37, vt ka p 40) (s.o lisaks maakohtu poolt TLS § 109 lg 1

alusel välja mõistetavale 2200 eurole), nähtub maakohtu otsuse p-st 35 siiski ka SoVS § 13 lg

2 kohaldamine. Kuna siinsel juhul oli väidetav diskrimineerimine seotud töölepingu

ebaseadusliku lõpetamisega (vt ka praeguse otsuse p-d 17–17.8), tuleb hageja kasuks välja

mõista ühtne kahjuhüvitis TLS § 109 lg 1 alusel, mis hõlmab ka hüvitist diskrimineerimise

eest. Vaatamata sellele, et ka hageja ise oli esitanud hagiavalduses justkui kaks erinevat

hüvitisenõuet, nõudes hüvitist TLS § 109 lg 1 alusel ja eraldi hüvitist diskrimineerimise eest,

on selle hindamisel, kas hageja esile toodud asjaoludel on tal kostja vastu nõue TLS § 109 lg

1 alusel või SoVS § 13 lg-te 1 ja 2 või VõrdKS § 24 lg-te 1 ja 2 alusel, tegemist õiguse

kohaldamise küsimusega. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus poolte esitatud õiguslike

2-22-2349

väidetega seotud. Materiaalõiguse õige kohaldamise korral oleks maakohus pidanud

kvalifitseerima hageja hüvitisenõude tervikuna (s.o 9400 euro ulatuses) TLS § 109 lg 1 järgse

hüvitise nõudena.

16. Pooled ei vaidlustanud TVK otsust erakorralise ülesütlemise tühisuse tuvastamise ja

töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamise osas. Seega on TVK otsus vastavas osas

jõustunud (töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 59 lg 11) ning eeldused TLS § 109 lg 1

alusel hüvitise väljamõistmiseks on täidetud, nagu on õigesti leidnud ka maakohus.

Seejuures on väär apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tunnistas TVK töölepingu

lõppemise üksnes formaalselt õigusvastaseks põhjusel, et koondamisteatesse märgitud

töösuhte lõppemise kuupäev oli varasem, võrreldes dokumendi kättetoimetamise tegeliku

kuupäevaga. Kuigi TVK põhjendused töölepingu ülesütlemine tühisuse kohta on raskesti

jälgitavad, on TVK otsusest siiski võimalik aru saada, et töölepingu lõpetamine TLS § 89 lg 1

alusel oli alusetu. TVK otsuse p-st 70 nähtub, et TVK hinnangul on koondamisolukorra

esinemine töötaja tööle naasmise ajal tõendamata. TVK otsuse p-s 79 viidatud Riigikohtu

lahendist nähtuvalt mõjutab ülesütlemisavalduse kättesaamine töölepingu lõppemise aega,

kuid ei anna alust lugeda ülesütlemist tagasiulatuvaks ega sellest tulenevalt tühiseks (RKTKo

02.05.2019, 2-17-6057, p 15.2). Viidatud Riigikohtu seisukohale tuginedes määras TVK

ülesütlemisavalduse kättesaamise aja põhjal kindlaks töölepingu lõppemise aja, mitte ei

järeldanud avalduse kättesaamise ajast töölepingu ülesütlemise tühisust, nagu leiab ekslikult

kostja. Kolleegium lisab, et etteteatamistähtaja rikkumine ei ole töölepingu ülesütlemise

tühisuse iseseisev alus, vaid TLS § 100 lg-s 5 sätestatud rahalise hüvitise maksmise kohustuse

tekkimise alus (RKTKo 28.09.2016, 3-2-1-70-16, p 15).

17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuse p-des 21.2 ja 33 õigesti ning kooskõlas

TLS § 92 lg 1 p-ga 2 ja lg-ga 2, SoVS § 6 lg 2 p-dega 1 ja 7 ning VõrdKS § 2 lg-ga 3

tuvastanud, et kostja tööandjana diskrimineeris hagejat sellega, et lõpetas temaga töölepingu

töötaja perekondlike kohustuste tõttu, kuna hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise ajal alla

kolmeaastast last.

17.1. Alusetu on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei koondatud hagejat lapse

kasvatamise tõttu, vaid PPA töö ümberkorralduste tõttu ja põhjusel, et hageja keeldus talle

pakutud teisest töökohast. Tulenevalt TLS § 92 lg-st 2 lasub kostjal (tööandjal)

tõendamiskoormis, et esines TLS §-s 89 sätestatud alus töölepingu ülesütlemiseks. Kostja ei

ole oma sellekohaseid väiteid tõendanud, sh ei ole tõendatud ümberkorralduste tegemine ja

koondamisolukorra esinemine, mille tuvastas juba TVK oma otsuse p-s 70. Ühtlasi tuleb

siinkohal arvestada, et pooled ei vaidlustanud TLS § 89 lg 1 alusel töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamist ja töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõpetamist, mistõttu on jõustunud

TVK lahendiga tuvastatud, et alus töölepingu ülesütlemiseks puudus. Koondamisolukorra

esinemise (uuesti) hindamine praeguses menetlusetapis ei ole seega asjakohane.

17.2. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse p-s 21.2 esitatud põhjendustega, mille kohaselt ei

ole ka maakohtu menetluses koondamisolukorra esinemist tõendatud, ega pea vajalikuks neid

täies ulatuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Apellatsioonkaebuses ei ole kostja esitanud ka

ühtegi täiendavat (vastu)väidet, mis võiks anda alust jõuda koondamisolukorra esinemise

tuvastamise küsimuses teistsugusele järeldusele. Täiendavalt viitab kolleegium

koondamisolukorra esinemise osas sellele, et PPA teenistuskohtade koosseisu, jaotuse ja

nimetused, samuti allstruktuuriüksuste moodustamise kinnitab siseministri 27. juuni 2014. a

määruse nr 28 „Politsei- ja Piirivalveameti teenistuskohtade koosseis“ § 1 lg 2 alusel PPA

peadirektor. Hageja ostujuhi töökoha asemele uue logistikaeksperdi töökoha loomise kohta ei

2-22-2349

ole PPA peadirektori käskkirja esitatud. Lisaks maakohtu selgitustele selle kohta, miks kostja

esitatud tabelid (dtl-d 383–411) PPA struktuuri ja teenistuskohtade kohta ei tõenda hageja

ostujuhi töökoha kaotamist, märgib kolleegium, et tabelitest ega kostja avaldatust ei nähtu mh

ka see, millal need tabelid on kinnitatud, ega nende kinnitamine peadirektori käskkirjaga.

17.3. Teisest tööst keeldumine ilma koondamisolukorrata ei anna iseseisvat alust töötajaga

töösuhte erakorraliselt lõpetamiseks. Kolleegium ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega,

justkui ei peaks tööandja põhjendama ega tõendama, miks töötaja vabale töökohale ei sobi.

17.3.1. Kuigi õige on kostja väide, et töötaja ei saa endale meelepärast tööd nõuda, on

Riigikohus selgitanud, et tööandjal on kohustus pakkuda töötajale kõiki töökohti, mis on

töölepingu ülesütlemise hetkel vabad ja seotud tööga, mida töötaja on võimeline tegema.

Tööandjal on õigus otsustada, kas ta täidab olemasolevad vabad ametikohad, ning õigus

kaaluda, kas töötajale täiendusõppe korraldamine on mõistlik, st ei põhjusta tööandjale

ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Eeltoodust tuleneb, et tööandjal ei ole õigust mitte

pakkuda vaba kohta, juhul kui ei esine eeltoodud mõjuvaid põhjuseid. Vabade kohtade

täitmata jätmisel tuleb tööandjal TLS § 89 lg 3 teise lause järgi tõendada, et muudatused

oleksid tööandjale põhjustanud ebaproportsionaalselt suuri kulusid (RKTKo 21.11.2018, 2-

16-708, p 17.2 ja seal viidatud kohtupraktika).

17.3.2. Hageja tõi hagiavalduses esile, et ajal, mil ta suhtles kostjaga tööle naasmise teemal,

oli kostja juures käimas konkurss ostugrupi juhi asenduskohale (kandideerimistähtaeg

22.11.2021). Neid väiteid kinnitab hageja esitatud väljavõte töökuulutusest cv.ee platvormil

(dtl 44). Hageja leidis, et ta täitis kõik kandideerimise tingimused ja sellel töökohal töötamine

ei oleks eeldanud temalt ümberõpet. Hageja väljendas oma 29.11.2021 e-kirjas kostjale, et ta

oleks valmis ostugrupi juhi kohta kaaluma, kuid kostja pole seda kohta pakkunud ega

selgitanud, miks ta seda ei tee (dtl 23). Ehkki hageja oli oma 09.11.2021 e-kirjas avaldanud, et

ta võib asuda ka muule vabale kohale, millele tema haridus ja töökogemus sobivad või

milleks teda on võimalik koolitada, kuniks tema palk ei vähene (dtl 19), oli kostja 26.11.2021

e-kirjas öelnud, et peale hagejale pakutud juristi ja hankeeksperdi ametikohtade ei ole kostjas

hetkel teisi vabu ametikohti (dtl 20).

17.3.3. Selleks, et hinnata vaba töökoha mittepakkumise õiguspärasust, tuleb tööandjal esitada

sisulised põhjendused ja tõendid konkreetse töö mittepakkumise kohta, mh selle kohta, miks

töötaja ei ole võimeline vaba koha ülesandeid täitma. Väär on kostja arusaam, justkui oleks

tööandjal võimalik oma suva alusel ilma igasuguse sisulise põhjendamiskohustuseta valida,

milliseid vabu töökohti töötajale pakkuda. Praegusel juhul ei ole kostja ei hagejaga töölepingu

lõpetamisel ega kohtumenetluses sisulisi põhjendusi hagejale ostugrupi juhi töökoha

mittepakkumise kohta esitanud. Seejuures märkis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole

väitnud ega tõendanud, et hageja ei oleks olnud võimeline ostugrupi juhi tööd tegema.

17.4. Maakohus asus asjas esitatud tõendite analüüsimise tulemusel põhjendatult otsuse p-s 22

seisukohale, et töösuhte lõpetamine toimus kostja, mitte hageja algatusel.

Apellatsioonkaebuse vastupidised väited on alusetud. Esiteks on jõustunud TVK otsusega

tuvastatud tööandja poolse töölepingu ülesütlemise tühisus. Lisaks on asjas tõendatud, et

töölepingu ülesütlemise avalduse esitas tööandja (dtl 46). Kostja käsitus TLS § 91 lg 3

kohaldumisest ei ole põhjendatud. Olukord, kus töötaja ei võtnud vastu tööandja poolt

pakutud teisi töökohti ja saatis tööandjale e-kirja (dtl-d 354–356), milles avaldas nördimust

tekkinud olukorra üle, ei ole käsitatav töötaja tahteavaldusena tööleping erakorraliselt üles

öelda. Vastupidiselt kostja seisukohale ei palunud hageja 29.11.2021 e-kirjas enda

koondamist, vaid avaldas hoopis arvamust, et tööandja väidetud koondamisolukorda tegelikult

2-22-2349

ei esine ning koondamine oleks tühine (vt nt 29.11.2021 e-kirja p 4 (dtl 355)). Töötaja

29.11.2021 e-kirjale eelnevalt oli tööandja ise saatnud töötajale 26.11.2021 e-kirja, milles

märkis, et kui töötaja talle pakutud töökohti vastu ei võta, tekib tal naastes koondamisolukord

(dtl-d 356–357). Seega oli tegemist pigem töötaja vastusega tööandja viitele võimalikule

koondamisele. Kolleegium on juba ülal asunud seisukohale, et teisest tööst keeldumine

iseenesest ei anna alust töölepingu lõpetamiseks, samuti ei ole teisest tööst keeldumine

käsitatav töötaja poolse töölepingu ülesütlemisena.

17.5. Kuna siinsel juhul ei ole tõendatud koondamisolukorra esinemine ega muu seaduslik

alus töölepingu ülesütlemiseks, samas on jõustunud TVK otsusega tuvastatud töölepingu

ülesütlemise tühisus ning puudub vaidlus asjaolus, et hageja kasvatas töölepingu ülesütlemise

ajal alla kolmeaastast last, tuleb seadusest tulenevalt (TLS § 92 lg 2) lugeda tööleping TLS §

92 lg 1 p 2 järgi ebaseaduslikult üles öelduks põhjusel, et töötaja täitis olulisi perekondlikke

kohustusi, mille hulka loetakse ka alla kolmeaastase lapse kasvatamine (vt ka

Sotsiaalministeerium: Selgitused töölepingu seaduse juurde (2021), lk 182, p 1). Arvestades,

et hageja asendajal võimaldati logistikaeksperdi töökohal jätkata, aga hagejaga töösuhe

lõpetati, on põhjendatud asuda seisukohale, et kostja on hagejat diskrimineerinud

perekondlike kohustuste täitmise tõttu SoVS § 6 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 7 ning VõrdKS § 2 lg

3 mõttes sellega, et lõpetas hagejaga töölepingu lubamatult põhjusel, et hageja kasvatab alla

kolmeaastast last (vt RKTKo 15.06.2022, 2-20-16369, p 16.3). Seega ei olnud maakohtu

järeldus töölepingu ülesütlemisest perekondlike põhjuste täitmise tõttu meelevaldne, nagu

leiab ekslikult kostja.

17.6. SoVS § 4 ja VõrdKS § 8 sätestavad diskrimineerimise toimumise osas jagatud

tõendamiskohustuse. SoVS § 4 lg 1 ja VõrdKS § 8 lg 1 kohaselt peab isik, kes kahtlustab

diskrimineerimist (praegusel juhul hageja), esitama faktilised asjaolud, mille alusel võib

eeldada, et toimunud on diskrimineerimine, ehk kirjeldama, mis juhtus, ning selgitama, miks

ta arvab, et tegemist on diskrimineerimisega (vt ka SoVS komm (2010), § 4, p 5). Siinsel

juhul on hageja välja toonud, et ta läks lapsehoolduspuhkusele ning tema tööülesannete

täitmiseks võeti tööle asendaja. Hageja tööle naasmisel avaldati talle, et tema töökohta enam

ei ole, see on liikunud teise osakonda ning sellel töökohal töötamiseks on sõlmitud tähtajaline

leping asendajaga. Hagejale seda töökohta (ega teist vaba töökohta, millel ta oleks olnud nõus

jätkama) ei pakutud, samas olid asendajale antud tähtajalise töökoha tööülesanded sisuliselt

samad hageja seniste tööülesannetega. Hagejale teatati koondamisolukorrast ja lõpetati

tööleping. Seejuures tõi hageja välja, et asendajal puudus uuel töökohal töötamiseks nõutav

haridus, samas ei olnud asendajal lapsi. Hageja hinnangul eelistas tööandja töötajat, kellel

lapsi ei ole. Erinevalt kostja väidetust ei pea SoVS § 4 lg 1 ja VõrdKS § 8 lg 1 järgi töötaja

enda diskrimineerimist tõendama, vaid ta peab esitama üksnes sellele viitavad faktilised

asjaolud, mida hageja on siinsel juhul ka teinud.

Seejärel nihkub SoVS § 4 lg 2 ja VõrdKS § 8 lg 2 järgi tõendamiskohustus teisele poolele, kes

peab tõendama, et ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Kostja ei ole tõendanud, et

ta ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Siinsel juhul tuvastas TVK töölepingu

ülesütlemise tühisuse põhjusel, et koondamisolukorda ei esinenud, ja vastav otsus on

jõustunud. Seega tuleb TLS § 92 lg 2 kohaselt asuda seisukohale, et kostja ütles töölepingu

üles oluliste perekondlike kohustuste täitmise tõttu TLS § 92 lg 1 p 2 mõttes, mida SoVS § 6

lg 2 p-de 1 ja 7 ning VõrdKS § 2 lg 3 alusel loetakse tööandja diskrimineerivaks tegevuseks.

Seejuures ei ole kostja esitanud ühtegi sisulist põhjendust, tõenditest rääkimata, miks ei olnud

võimalik pakkuda logistikaeksperdi töökohta hagejale, kuid seda oli võimalik pakkuda

hagejaga seni samu tööülesandeid täitnud ja haridusnõudele mittevastavale asendajale.

2-22-2349

17.7. Eelnevat arvestades ei saa nõustuda TVK hinnanguga, et hageja töölepingu ülesütlemine

võinuks aset leida ka ilma lapsevanemaks olemiseta. Vastupidi, kuna asjas on tuvastatud

töölepingu ülesütlemine perekondlike kohustuste täitmise tõttu, on põhjendatud järeldada, et

juhul, kui hageja poleks olnud lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste tõttu

lapsehoolduspuhkusel ja kasvatanud alla kolmeaastast last, oleks hagejal olnud võimalik kas

oma varasemal või uuel loodud töökohal (logistikaekspert) jätkata. Sarnasele seisukohale on

jõudnud ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik 22.03.2013 arvamuse nr 30

p-des 14 ja 15 (dtl-d 85–96). Seega ei anna ka apellatsioonkaebuses esitatud viide TVK

põhjendusele alust asuda seisukohale, et diskrimineerimist ei esinenud.

17.8. Kolleegium on eelneva põhjal seisukohal, et maakohus on õigesti tuvastanud hagejaga

töölepingu lõpetamise põhjuse ja töötaja diskrimineerimise ning apellatsioonkaebuse väited ei

anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

18. TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise määramine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse

ringkonnakohus saab sekkuda kaalumisvigade või diskretsiooni piiride rikkumise korral (vt nt

TlnRnKo 27.02.2023, 2-20-14708, p 13.2). Kolleegiumi hinnangul on maakohus ületanud

hüvitise määramisel diskretsiooni piire ja teinud kaalumisvea.

18.1. Maakohus ületas hüvitise määramisel diskretsiooni piire, kui mõistis hagejale

põhjendamatult välja kaks eraldi (mittevaralise kahju) hüvitist ja arvestas mõlema hüvitise

määramisel sellega, et hagejaga lõpetati tööleping alla kolmeaastase lapse kasvatamise tõttu:

esmalt töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest hüvitise määramisel (otsuse p-d 21.2 ja 21.3)

ning seejärel samal asjaolul tuvastatud diskrimineerimise eest hüvitise väljamõistmisel (otsuse

p 33). Selle tulemusena mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks kokku välja põhjendamatult

kõrge hüvitise. Praegusel juhul tuleb TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista

üks hüvitis, mis hõlmab ka hüvitist ebavõrdse kohtlemisega põhjustatud mittevaralise kahju

eest (vt praeguse otsuse p-d 15–15.2). Selle hüvitise suuruse määramisel tuleb ühe asjaoluna

arvestada diskrimineerimist töölepingu lõpetamisel, mis ülaltoodust nähtuvalt seisnes selles,

et tööandja ütles töölepingu üles hageja oluliste perekondlike kohustuste täitmise tõttu, s.o

alla kolmeaastast last kasvatava vanemaga.

18.2. Ühtlasi tegi maakohus kaalutlusvea, kui arvestas hüvitise suuruse määramisel tööandja

kasuks rääkiva asjaoluna seda, et kostja pakkus hagejale teisi töökohti, mh hankeeksperdi

töökohta. Vastava asjaolu hindamisel jättis maakohus arvestamata teiste töökohtade

pakkumisega seotud asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtuvalt ei ole arvestatud, et

hankeeksperdi töökohta pakuti hagejale madalama töötasuga (2000 eurot/kuus), võrreldes

hageja senise töötasuga ja ka paari kuu pärast sama töökoha töökuulutuses avaldatud

töötasuga (2450 eurot/kuus (dtl-d 73–74)), kusjuures selle töökoha pakkumisel ka ei

avaldatud hagejale, et töötasu lähiajal tõuseks. Seega, lisaks sellele, et tööandja ei pakkunud

hagejale kõiki vabu töökohti (täpsemalt ostugrupi juhi kohta), ei saa ka hankeeksperdi töö

pakkumist arvestada tööandja kasuks rääkiva asjaoluna.

18.3. Eeltoodud diskretsioonivigade tõttu on ringkonnakohtul alust maakohtu otsust hagejale

välja mõistetud hüvitise suuruse osas muuta.

19. Riigikohus on töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud TLS § 109 lg 1 redaktsiooni kohta

selgitanud, et sättes ette nähtud hüvitisenõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise

nõue, mille puhul kohalduvad TLS § 1 lg 3 alusel ka VÕS 7. peatüki sätted (RKTKo

15.06.2022, 2-20-16369, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). VÕS § 134 lg 5 järgi

2-22-2349

arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju

tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist.

19.1. TLS § 109 lg 1 esimese lause kohaselt on hüvitis eelduslikult töötaja kolme kuu

keskmine töötasu, kuid kohus võib selle suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve. Siinsel juhul õigustaks kolme kuu keskmisest töötasust

väiksema hüvitise väljamõistmist asjaolud, et hageja töötas kostja juures (enne

lapsehoolduspuhkusele jäämist) kõigest 1 aasta ja 4 kuud ning maakohtu tuvastatu kohaselt ei

ole hageja tõendanud, et tal oleks töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu tekkinud

varalist kahju, sh saamata jäänud tulu (vt maakohtu otsuse p 17; hageja ei ole sellele

apellatsioonimenetluses vastuväiteid esitanud). Suurema hüvitise väljamõistmist õigustab aga

see, et tuvastatud asjaolud annavad alust järeldada, et töölepingu ülesütlemisel diskrimineeriti

hagejat perekondlike kohustuste täitmise tõttu, mille näol on tegemist tööandja tõsise ja

taunitava rikkumisega ning mis veelgi suurendab hagejale töölepingu ebaseadusliku

ülesütlemise tõttu töö kaotamisega juba niigi tekkivat mittevaralist kahju, hageja kui töötaja

on töösuhtes nõrgem pool ning töölepingu lõppemine ei olnud tingitud hagejast tulenevatest

asjaoludest (sh ei olnud hageja oma töölepingust tulenevaid kohustusi kostja ees rikkunud).

Asjaolu, et kostja pakkus hagejale enne töölepingu ülesütlemist ka teisi töökohti, peab

kolleegium hüvitise suuruse määramisel neutraalseks, kuna kostja ei pakkunud hagejale kõiki

vabu töökohti, eelkõige seda, mille vastuvõtmiseks hageja oli ise valmidust avaldanud, ja ühte

töökohta pakkus kostja hagejale madalama töötasuga kui hageja varasem töötasu ja ka see,

mida pakuti hiljem samale kohale töökuulutuse kaudu otsitavale töötajale. Seejuures ei

esitanud kostja hagejale sisulisi põhjendusi selle kohta, miks hageja ei sobinud uuele, hageja

töökoha asemele loodud töökohale, ja miks talle osasid vabu töökohti (täpsemalt ostugrupi

juhi kohta) ei pakutud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et siinsel juhul peab hüvitis

hüvitama hagejale tekkinud mittevaralise kahju.

19.2. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades leiab kolleegium, et õiglane TLS § 109 lg 1

alusel välja mõistetav hüvitis vastab hageja kolme kuu keskmisele töötasule. TLS § 109 lg 1

esimeses lauses sätestatud hüvitise suurust ei ole põhjendatud sama sätte teise lause alusel

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve arvestades muuta, s.o ei tõsta ega

langetada. Hageja keskmine töötasu oli 2200 eurot kuus ning seega on hüvitise suuruseks

6600 eurot (3 × 2200). Sellest tuleb maha arvestada TVK poolt TLS § 109 lg 1 alusel välja

mõistetud 2200 eurot. Seega mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4400 eurot.

Hageja hagiavalduses esitatud hüvitisenõue kokku 9400 eurot (4400 + 5000) jääb 5000 euro

(9400 - 4400) ulatuses rahuldamata.

20. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti

leidnud, et töötaja on töösuhtes nõrgem pool. Kostja viidatud TsMS § 7 ei reguleeri

pooltevahelist töösuhet, vaid poolte võrdsust tsiviilkohtumenetluses. Maakohus ei ole hagejale

kui nõrgemale poolele viidates pidanud teda silmas kohtumenetluse poolena, vaid töösuhte

poolena. Eristada tuleb hageja ja kostja rolle töösuhtes ja tsiviilkohtumenetluses. Töösuhtes

on seadusandja pidanud erilist kaitset vajavaks pooleks eelkõige just töötajat

(Sotsiaalministeerium: Selgitused töölepingu seaduse juurde (2021), lk 13).

21. Kolleegium märgib, et TLS § 100 lg-st 1 tuleneb tööandjale kohustus maksta töötajale

töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses.

Juhul, kui kostja on maksnud hagejale koondamishüvitise vastavalt TLS § 100 lg-le 1, on

hageja saanud vastava summa ilma õigusliku aluseta. Olukorras, kus TVK tuvastas töölepingu

TLS § 89 lg 1 järgi (koondamine) erakorralise ülesütlemise tühisuse ja lõpetas töölepingu

2-22-2349

TLS § 107 lg 2 alusel, ei lõppenud tööleping selle ülesütlemisega koondamise tõttu, mistõttu

hagejal ei tekkinud õigust koondamishüvitisele. Olukorras, kus leping lõpetati TLS § 107 lg 2

alusel, oli hagejal õigus hoopis TLS § 109 lg 1 järgsele hüvitisele. Siinses menetluses ei olnud

kohtul alust ega menetlusõigusest tulenevat võimalust võimaliku koondamishüvitisega TLS §

109 lg 1 järgse hüvitise suuruse määramisel arvestada, kuna kostja selle maksmisele (mh

apellatsioonkaebuses) ei tuginenud ja sellekohaseid asjaolusid menetluses esile ei toonud.

Samuti ei ole menetluses esile toodud, et hageja oleks saanud mingeid muid hüvitisi, mida

oleks alust TLS § 109 lg 1 järgsest hüvitisest maha arvata (vt RKTKo 21.11.2018, 2-16-708, p

23).

Viivis

22. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et TLS § 84 lg-st 1 tulenev, mille kohaselt

muutuvad töölepingu lõppemisega sissenõutavaks kõik töösuhtest tulenevad nõuded,

kohaldub ka TLS § 109 lg 1 alusel makstava hüvitise kohta. Ka Riigikohus on selgitanud, et

TLS § 109 lg 1 järgne hüvitise nõue muutub sissenõutavaks töölepingu lõpetamisest ning

alates sellest ajast on töötajal õigus nõuda ka viivist (RKTKo 10.10.2012, 3-2-1-82-12, p 18).

23. Siinsel juhul lõppes tööleping TVK otsusega 02.01.2022. Kuigi praegusel juhul oleks

põhjendatud mõista TLS § 109 lg 1 alusel välja mõistetavalt hüvitiselt välja ka ühtne VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis, on ringkonnakohus seotud kaebuse piiridega.

Maakohus mõistis summalt 2200 eurot (n-ö töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitis)

viivise välja alates 03.01.2022 (s.o töölepingu lõppemisele järgnevast päevast) ning summalt

2500 eurot (n-ö diskrimineerimise hüvitis) alates otsuse jõustumisest. Hageja

apellatsioonkaebust ei esitanud. Eelnevat arvestades saab ka ringkonnakohus mõista alates

03.01.2022 viivise välja üksnes summalt 2200 eurot ning ülejäänud hüvitiselt 2200 eurot tuleb

viivis välja mõista alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas,

milles maakohus mõistis alates kohtuotsuse jõustumisest kostjalt hageja kasuks viivise välja

2200 eurot ületavalt summalt, s.o 300 eurolt (2500 - 2200).

24. Viivise väljamõistmine on põhjendatud vaatamata sellele, et kostja on pärast töölepingu

lõppemist täitnud oma muid rahalisi kohustusi hageja ees. Praeguse otsusega välja

mõistetavaid rahalisi hüvitisi ei ole kostja hagejale maksnud. Väär on apellatsioonkaebuse

väide, mille kohaselt ei saa viivise arvestamise algus olla varasem kohtuotsuse jõustumise

ajast. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele TsMS § 461 lg 2 kohta märgib kolleegium, et see

säte ei mõjuta kohtu õigust mõista viivis välja alates põhinõude sissenõutavaks muutumisest

või alates põhinõuet rahuldava kohtuotsuse jõustumisest. Samale seisukohale on asutud

varasemas kohtupraktikas, mille kohaselt viide TsMS § 461 lg-le 2 ei ole TLS § 109 lg 1

järgselt hüvitiselt nõutavat viivist puudutavalt asjakohane. TsMS § 461 sätted reguleerivad

seda, millal on sissenõudjal võimalik nõuda kohtulahendi sundtäitmist (vt nt TrtRnKo

23.01.2023, 2-21-17265, p 7.17).

25. Hageja hagis esitatud viivisenõue jääb kokkuvõttes rahuldamata osas, milles hageja

nõudis viivist hüvitiselt 5000 eurot selliselt, et 2200 eurolt alates 03.01.2022 ja 2800 eurolt

alates kohtuotsuse jõustumisest.

2-22-2349

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

26. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, kuid jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi kostja

kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

TsMS § 163 lg 1 sätestab kaalutlusõiguse piirid ning kohtul on võimalik valida kolme

alternatiivi vahel: jaotada menetluskulud võrdselt, võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

jätta menetluskulud osaliselt või täielikult poolte endi kanda. Jaotuse viisi, mille kohaselt

menetluskulud jäävad täielikult ühe poole kanda, TsMS § 163 lg 1 ette ei näe (RKTKo

11.02.2022, 2-19-2497, p 28). Seega on põhjendatud kostja vastuväide, mille kohaselt on

menetluskulude tervikuna kostja kanda jätmine vastuolus seadusega.

27. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust asja sisulise lahendamise osas, tuleb see

TsMS § 173 lg 3 järgi üle vaadata ka menetluskulude jaotuse osas. Ühtlasi tuleb TsMS § 173

lg 1 järgi jaotada apellatsioonimenetluse kulud.

28. Ka apellatsioonimenetluse tulemusena saab hagi rahuldatud osaliselt. Sellest lähtuvalt

jaotab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1 alusel nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja nõudis hagis kostjalt hüvitisena

kokku 9400 eurot, ringkonnakohus rahuldab hageja nõude 4400 euro osas ehk 46,81%

ulatuses. Seega on õiglane jätta 53,19% menetluskuludest hageja kanda ja 46,81%

menetluskuludest kostja kanda.

29. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3108 eurot. Hageja

menetluskulude kindlaksmääramise osas ei ole kostja apellatsioonkaebuses vastuväiteid

esitatud. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud otsustuse muutmise tõttu tuleb siiski muuta

kostjalt hageja kasuks välja mõistetavate menetluskulude summat. Menetluskulude jaotusele

(s.o 46,81%) vastav osa maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks kuluks peetud 3108 eurost

on 1454,85 eurot.

30. Arvestades, et maakohus on hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määranud ja

kostjal maakohtu menetluses menetluskulusid ei tekkinud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg

3 järgi kindlaks apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

30.1. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt olid hageja menetluskulud

ringkonnakohtus 1110,20 eurot (koos käibemaksuga) ja need koosnesid õigusabikuludest

kokku 6 t ja 30 min eest tunnihinnaga 170,80 eurot/t (koos käibemaksuga). Kostja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohtu määratud tähtajaks ei

esitanud ning tal pole ka asja materjalidest nähtuvalt menetluskulusid tekkinud. Seega kostjal

apellatsioonimenetluses kindlaks määratavad menetluskulud puuduvad ja kindlaks tuleb

määrata üksnes hageja menetluskulud.

30.2. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja kohaselt

kulus hageja lepingulisel esindajal 30 min maakohtu otsusega tutvumiseks, 42 min

apellatsioonkaebusega tutvumiseks, 30 min kliendiga telefoni konsultatsiooniks ning 4 t

apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks, lisaks 24 min kliendi tagasisidega tutvumiseks

ning vastuse täiendamiseks ja esitamiseks. Menetluskulude nimekirja koostamiseks kulus

hagejal 24 min.

2-22-2349

30.3. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus eelkõige andma

hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega

seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale.

Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kaalutlusotsus, mille

kohus teeb, arvestades kohtuasjale kulunud aega ja asja keerukust, aga ka

menetlusdokumentide sisu ja mahtu (RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505, p 12 ja seal viidatud

kohtupraktika).

30.4. Kolleegium leiab, et hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvad kulud on tervikuna (6

t 30 min ulatuses) põhjendatud ja vajalikud ning vastavad apellatsioonkaebuse (ca 4 lk sisulisi

põhjendusi) ja sellele koostatud vastuse (ca 3 lk sisulisi põhjendusi) sisule ja mahule. Muu

hulgas on professionaalse õigusabi osutamiseks põhjendatud hageja lepingulise esindaja

ajakulu hulgas sisalduv suhtlus kliendiga 30 min ja osa 24 min pikkusest ajakulust.

30.5. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 170,80 eurot (koos käibemaksuga) on

vandeadvokaadist esindaja puhul põhjendatud, sh vastab kohtupraktikas põhjendatuks

peetavale tasule.

30.6. Kuna hageja on avaldanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, tuleb menetluskulud

määrata kindlaks ja hüvitada koos käibemaksuga. Seega on hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud ringkonnakohtus kokku 1110,20 eurot (6,5 × 170,80). Kuna ringkonnakohus

jättis hageja menetluskulud kostja kanda 46,81% ulatuses, tuleb kostjal hagejale tema

menetluskuludest hüvitada 519,68 eurot (1110,20 × 46,81 ÷ 100). Vastavalt hageja taotlusele

ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib ringkonnakohus otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.

31. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg-le 1 saab menetluskulude jaotust ja

hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)