3-22-2413/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2413

Haldusasi

X. X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

06.09.2022 otsuse nr 15.3-3.2/807-1 tühistamiseks

ning

Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X , esindajad Ludmila Bariševski ja

Jelena Karžetskaja

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Võtta asja juurde kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud tõend (dtl 350–352).

2. Jätta X. X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

31.03.2023 otsus muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

4. Kohtulahendi avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 26.05.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-22-2413

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (sünd. XX.XX.XXXX) esitas Politsei- ja

Piirivalveametile (PPA) 16.11.2021 tähtajalise elamisloa taotluse püsivalt Eestisse elama

asumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9). 07.03.2022 vormistati taotlus ümber

tähtajalise elamisloa taotluseks rahvuselt eestlasena.

2. PPA keeldus 06.09.2022 otsusega nr 15.3-3.2/807-1 X. X-ile tähtajalise elamisloa

andmisest VMS § 123 p 2 alusel, s.o põhjusel, et välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa

andmise tingimustele.

Taotleja esitas enda korduva sünnitunnistuse koopia, kuhu oli tema ema rahvuseks märgitud

eestlane ja isa rahvuseks ukrainlane. Lisaks on taotleja esitanud originaaldokumentidena oma

ema korduva sünnitunnistuse, kuhu taotleja vanaema rahvuseks oli märgitud eestlane ja

vanaisa rahvuseks ukrainlane; taotleja vanaema abielutunnistuse, kus taotleja vanaisa

rahvuseks oli märgitud ukrainlane ja vanaema rahvuseks eestlane ning taotleja vanaema

reisidokumendi originaali, kus tema rahvuseks on märgitud eestlane. Taotleja korduva

sünnitunnistuse põhjal võib taotleja olla nii eestlane kui ka ukrainlane, aga kuna korduva

sünnitunnistuse taotlemisel on võimalik andmeid muuta, siis ei saa nimetatud dokumendil

olevaid rahvusi tõsikindlalt õigeteks lugeda. Taotleja ema võib korduva sünnitunnistuse põhjal

samuti olla nii eestlane kui ka ukrainlane. Taotleja vanaema sünnitunnistust ei ole taotlusele

lisatud, aga esitatud on taotleja vanaema abielutunnistus, mille kohaselt abielludes oli taotleja

vanaema rahvus eestlane ja vanaisa rahvus ukrainlane. Taotleja on taotluses selgitanud, et pidi

2013. a-l esitama sõjaväeteenistusse astumiseks oma sünnitunnistuse, s.t 2013. a-l oli taotlejal

sünnitunnistuse originaal olemas. Korduva sünnitunnistuse taotles taotleja 2021. a-l. Kuna

esitatud on korduva sünnitunnistuse koopia, ei saa välistada asjaolu, et taotleja

originaalsünnitunnistusel võisid tema vanemate kohta olla andmed, mida ta ei soovinud PPA-

le esitada. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et esitatud dokumentide põhjal on taotleja rahvus

eestlane.

Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest, et isik määratleb

end välislepingu alusel tähtajalist elamisluba taotledes rahvuselt eestlasena. Rahvuselt

eestlaseks olemist peavad kinnitama teatud objektiivsed kriteeriumid. Kõne alla võivad tulla

eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest, aga ka eesti juurte olemasolu, kodakondsus ja

kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning

haridus. Eesti rahvusesse kuulumist tuleb tõendada taotlejal.

Eesti rahvuslikku identiteeti on traditsiooniliselt mõistetud üsna keelekeskselt, s.t ühiskond on

rahvuslikku identiteeti määratlenud kitsalt. PPA on arvamusel, et põhiliselt just keele kaudu

antakse edasi rahvuse tunnetus ja keele kandjaks ning edasiandjaks perekonnas on reeglina

ema. Kuna taotleja ema on sündinud, elanud ja töötanud kogu elu Venemaal, olnud abielus

vene rahvusest isikuga ja ukraina rahvusest isikuga, kasvatanud Venemaal üles neli last ja

viibinud kogu oma elu venekeelses keskkonnas, võib taotleja ema nimetada oma emakeeleks

vene keelt. Kuna taotleja on samuti emakeeleks märkinud vene keele, siis ei ole tema

2(7)

3-22-2413

esivanemad soovinud taotlejale eesti keelt kui kõige olulisemat tegurit eesti rahvuse

määratlemisel edasi anda, s.t taotleja vanemad ja vanavanemad ei ole taotlejat kasvatanud

eestluse vaimus. Taotleja ei õppinud koolis eesti keelt ega ole seda õppinud ka hiljem enne

taotluse esitamist. Taotleja on selgitanud, et praegu õpib ta eesti keelt iseseisvalt, aga ta ei ole

esitanud selle kohta mingeid tõendeid, ehkki nende esitamise vajalikkust on talle korduvalt

selgitatud. Taotluse vastu võtnud konsul on märkinud, et taotleja ei oska eesti keelt. Ei saa

jaatada taotleja eesti rahvusesse kuulumist tema keeleoskuse kaudu, sest taotleja ei ole

iseseisev keelekasutaja ning suhtleb vene või mõnes muus keeles.

Taotleja selgitas, et nende perekond hoidis kodustel pidustustel alati alles traditsiooni,

mälestusi ja kodumaa soojust. See selgitus on väga üldine ja selle võiks esitada ükskõik

millise rahvuse esindaja. Lisaks selgitas taotleja, et nende peres tähistati alati Eesti tähtpäevi –

jõule ja jaanipäeva. Neid tähtpäevi tähistatakse väga paljudes maades ja nende kohta leiab

internetist väga palju infot. Taotleja ei ole täpsustanud, kuidas nende perekond tähtpäevi

tähistas. Seega on taotleja selgitused paljasõnalised.

Taotleja on selgitanud, et külastas Eestit esimest korda 2016. a-l ja pärast seda tekkis tal huvi

Eesti vastu. Lisaks on taotleja selgitanud, et ta on kogu aeg tundnud ennast natuke erilisemana

kui teised inimesed Venemaal. Taotleja on sündinud, kasvanud ja käinud koolis Venemaal.

Taotleja selgitus oleks mõistetav, kui ta täiskasvanuks saades ei oleks end jätkuvalt sidunud

Venemaaga. Taotleja on viimati töökohta vahetanud 2021. a-l, millest võib järeldada, et ta on

oma elukorraldusega rahul. Kuigi taotleja on viibinud Eestis, on ta kasutanud Eestit n-ö

transiitmaana. Ta on otsinud Eesti kaudu odavamaid reisimisvõimalusi, lahkunud Eesti kaudu

Euroopa Liitu või üksikutel päevadel teistest riikidest naastes tutvunud ka Eestiga. Taotleja on

Eestis viibides kasutanud võõrastemaju, ta ei ole otsinud Eestis elu- ja töökohta. Taotlejal on

puudunud eriline seos Eestiga, sh ei ole tal siin sugulasi. On võimalik, et taotleja soovib

taotleda tähtajalist elamisluba tegelikult mingil muul põhjusel, mida ta ei ole PPA-le

avaldanud.

3. X. X esitas PPA 06.09.2022 otsuse peale vaide, mille PPA jättis 31.10.2022 vaideotsusega

nr 15.3-3.6/151 rahuldamata.

4. X. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 06.09.2022 otsuse tühistamiseks ja PPA

kohustamiseks andma kaebajale tähtajaline elamisluba.

Kaebaja esitas taotluse elamisloa saamiseks selle alusel, et ta on eestlane, ning tõendid, et

tema vanaema ja ema on eestlased. Lisaks kirjeldas kaebaja peres eestlastele omaste

traditsioonide hoidmist jms. Õigus asuda Eestisse on kaebaja põhiseaduslik õigus (vt PS § 36

lg 3). Kaebaja on esitanud tõendid vastavalt siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 „Tähtajalise

elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise

taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ (määrus nr 7) §-s 25 sätestatule. Kaebaja on

esitanud ka Eesti Vabariigi otsuse tema vanaemale Eesti kodakondsuse andmise kohta. PPA on

sellegipoolest seadnud kaebaja eesti rahvusesse kuulumise kahtluse alla, esitades vastuolulisi

ja arusaamatuid selgitusi. Nt seab PPA eestlaseks olemise eeldusteks eesti keele valdamise ja

Eestis elamise.

On lubamatu, et PPA asub otsima põhjendusi, miks kaebaja ei saa end eestlasena määratleda.

PPA ei tohi tugineda ametniku subjektiivsele arvamusele. Kuna otsus riivab kaebaja

põhiõigusi, on PPA-l suurem selgitamiskohus, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tulnud

esitada.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

3(7)

3-22-2413

Eesti rahvusest taotleja, kes soovib enda suhtes sisserände piirarvu kohaldamata jätmist, esitab

lisaks muudele tähtajalise elamisloa taotlemisel nõutud dokumentidele enda eesti rahvusesse

kuulumist tõendava dokumendi (määruse nr 7 § 25 lg 1). Dokument peab sisaldama andmeid

taotleja või tema vanema või vanavanema rahvuse kohta (määruse nr 7 § 25 lg 2). Kui taotleja

esitab dokumendi oma vanema või vanavanema eesti rahvusesse kuulumise kohta, lisab ta

dokumendi, mis tõendab taotleja põlvnemist nimetatud eesti rahvusest isikust (määruse nr 7 §

25 lg 3). Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik (dtl 86). Ta esitas PPA-le enda korduva

sünnitunnistuse koopia, kuhu oli tema ema rahvuseks märgitud eestlane ja isa rahvuseks

ukrainlane (dtl 87). Lisaks esitas kaebaja originaaldokumentidena oma ema korduva

sünnitunnistuse, kuhu kaebaja vanaema rahvuseks oli märgitud eestlane ja vanaisa rahvuseks

ukrainlane (dtl 88). Esitatud on ka kaebaja vanaema abielutunnistus, kus kaebaja vanaisa

rahvuseks oli märgitud ukrainlane ja vanaema rahvuseks eestlane (dtl 90). Nende tõendite

alusel võib kaebaja (ja ka tema ema) olla nii eestlane kui ka ukrainlane.

Kaebaja leiab, et tema kui eestlase õigus asuda Eestisse elama tuleneb PS § 36 lg-st 3.

Kohtupraktika kohaselt tuleb eristada kodakondsust ja rahvust. PS § 36 lg-s 3 sätestatud

põhiõigus on seotud just eestlaseks olemise (nn eestlaseõiguse), mitte kodakondsusega. Samas

ei ole õigusaktides täpsustatud, keda määratleda eestlasena ja keda mitte. Rahvuskuuluvuse

määratlemisel ei piisa sellest, et isik ise määratleb end eestlasena. Eestlaseks olemist peavad

kinnitama ka teatud objektiivsed kriteeriumid, nt eesti keele oskus, põlvnemine eestlasest ja

eesti juurte olemasolu, samuti kodakondsus ja kultuurilised tegurid, näiteks emotsionaalne

side Eestiga, kultuuriline ja sotsiaalne seotus ning haridus (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu

17.10.2019 otsus nr 3-19-184). Siinses haldusasjas selgitas Tallinna Ringkonnakohus

08.12.2022 määruse p-s 12 järgmist: „/…/isiku rahvuskuuluvuse määratlemisel tuleb hinnata

rahvuskuuluvuse objektiivseid tunnuseid kogumis ning kuigi määruse nr 7 § 25 näeb ette

erandi HMS §-s 38 sätestatud tõendamiskoormusest, kehtib haldusmenetluses jätkuvalt

uurimispõhimõte ja haldusorganil on kohustus koguda muid tõendeid. Määruse nr 7 §-i 25

tuleb seega tõlgendada selliselt, et see nõuab lähtumist isiku päritolu osas vanemate ja

vanavanemate rahvuskuuluvuse kohta esitatud tõenditest, kuid PPA-l tuleb täiendavalt hinnata

muid objektiivseid asjaolusid, paludes vajadusel esitada muid asjakohaseid tõendeid (Tallinna

Ringkonnakohtu 30.08.2019 otsus nr 3-19-492, p-d 8–10; 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d

11–12). Viimati nimetatud lahendis leidis ringkonnakohus, et kui taotleja vanavanem on

määratlenud end eestlasena, ei tähenda see, et ka taotlejat tuleb pidada automaatselt

eestlaseks. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka muud objektiivsed kriteeriumid peale

eestlasest põlvnemise. Seaduse mõtteks ei ole anda elamisluba sisserände piirarvu arvestamata

neile, kes ei ole tegelikult eestlased. Eestlaseks olemist kinnitavad tihe emotsionaalne,

kultuuriline, ajalooline või sotsiaalne side Eestiga (Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsus

nr 3-19-184, p 15).“ Eelneva põhjal ei saa nõustuda kaebajaga, et kuna ta on esitanud määruse

nr 7 §-s 25 nimetatud dokumendid, ei võinud PPA keelduda elamisloa andmisest ega

arvestada otsuse tegemisel muid asjaolusid.

PPA tugines vaidlustatud otsuses õigesti prof. Martin Ehala rahvusidentiteedi määratlemise

võimalikele viisidele, sest need on võetud aluseks ka varasemates kohtuasjades (nt

haldusasjad nr 3-19-184 ja nr 3-19-492). Arvestades kaebaja esitatud tõendeid, oli kaebaja

vanematel võimalus märkida tema rahvuseks eestlane või ukrainlane. Kaebaja selgitas

07.03.2022 PPA-le vene keeles, et tal puuduvad dokumendid, mis kinnitavad tema eesti keele

õppimist, kuid ta on õppinud iseseisvalt eesti keelt ning oskab eesti keelt algtasemel. Eesti

keelt rääkis üksnes kaebaja vanaema. Kaebaja ema saab eesti keelest aru, kuid ei räägi seda.

Kaebaja ema soovis 1990. aastatel asuda Eestisse elama, kuid Eestis ei olnud sugulasi ning

puudus raha kolimiseks või reisimiseks. Kolimisplaani katkestas kaebaja isa surm. Kaebaja ei

ole oma vanematega Eestis elanud. Kaebaja selgitas, et tema vanaema ja vanavanaema

4(7)

3-22-2413

perekonnas tähistati Eesti pühasid, kuid hiljem mitte. Kaebaja tõi välja, et tema emakeel on

vene keel, kuid see oli sugulaste valik. Kaebaja ei tunne end venelasena ning kannatab selle

tõttu, mis Venemaal praegu toimub. Pärast kaebaja vanaema surma kadus side Eestis elavate

kaugemate sugulastega. Kaebaja on viibinud Eestis lühiajaliselt palju kordi. Kaebaja ei ole

Eestis aktiivselt tööd otsinud (dtl 109–111, tõlge PPA otsuses). Need selgitused kinnitavad

vastustaja seisukohta, et kaebaja ei ole tõendanud oma eestlust ning teda ei ole kasvatatud kui

rahvuselt eestlast. Eestlaseks võiks pidada mh Eestist lahkunud isiku järeltulijaid, kelle

vanavanemad ja vanemad või üks vanematest on eestlane ning keda on kasvatatud viisil, et

isik vaatamata oma kodumaale tunneks, et ta on rahvuselt eestlane. Asja materjalidest ja

kaebaja selgitustest võib pigem järeldada, et kaebaja esivanemad on soovinud end siduda

Venemaa ja vene rahvusega. Samuti ei nähtu, et kaebaja või tema perekond oleks soovinud

määratleda end kui ukrainlasi. Asjaolust, et kaebaja vanaema ning vanaema ema tähistasid

kaebaja kinnitusel Eesti kommete kohaselt pühasid, ei saa järeldada eestluse edasikandmist,

sh kaebajale. Pigem nähtub kaebaja seisukohtadest, et kaebaja ema ei tähistanud Eesti pühi

ning ei kandnud eestlust edasi. Vastustaja leidis õigesti ka seda, et jõule ja jaanipäeva

tähistatakse paljudes kultuurides ning sellest ei saa järeldada eestluse edasikandmist. Kaebaja

selgitas PPA-le, et ta on kogu aeg tundnud ennast natuke erilisemana kui teised inimesed

Venemaal. Sellest ei saa välja lugeda, et kaebaja erilisus tuleneb justnimelt asjaolust, et tema

esiemad olid eestlased. Kaebaja on sündinud, kasvanud ja koolis käinud Venemaal ning ka

tema töökoht on Venemaal. Sellest saab järeldada, et kaebaja on määratlenud end venelasena

ning eelistanud elada Venemaal. Kaebaja on viibinud Eestis üksnes lühiajaliselt reisimise

vahepeatusena. Kaebaja soovimatust siduda end Eestiga püsivamalt näitab ka asjaolu, et ta ei

ole otsinud Eestis elu- ega töökohta. Kaebaja väited oma erilise seose kohta Eestiga ei ole

seega veenvad ega tõendatud.

Kaebaja seisukohtadest saab järeldada, et tema elamisloa taotluse eesmärgiks on eelkõige

vältida võimalikku mobiliseerimist, kuna ta ei toeta Venemaa agressiooni Ukrainas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

Halduskohus hindas tõendeid valesti ja kohtuotsus on nõuetekohaselt motiveerimata. Kohus

jättis tähelepanuta Venemaa Föderatsiooni kohtu 19.04.2019 otsuse, millega kohustati

perekonnaseisuametit parandama kaebaja ema rahvuse kanne ja märkima tema rahvuseks

eestlane. Arusaamatu on halduskohtu mõttekäik, et kaebaja taotles elamisluba

mobilisatsioonist hoidumiseks. Taotluse esitamise ajal (16.11.2021) ei olnud sõda Ukrainas

alanud ja Venemaal ei olnud mobilisatsiooni välja kuulutatud. Kaebaja esitatud

dokumentidega on tõendatud, et kaebaja ema ja vanaema on eestlased ning ka kaebaja on

eestlane. Kaebaja õigus asuda Eestisse elama tuleneb seega PS § 36 lg-st 3. Õigusaktid

võimaldavad eestlaseks olemist tuvastada nii ema- kui ka isaliini pidi. Määruse nr 7 § 25 lg-te

2 ja 3 kohaselt tuleb eestlaseks lugeda isik, kelle vanem või vanavanem on eesti rahvusest.

PPA seostas eestlaseks olemist asjaoludega, mis ei tulene määrusest nr 7. Kohtute tõlgendus

eestlaseks olemisest on väär, sest see tugineb subjektiivsetele kriteeriumitele. Puudub selgus,

milliseid dokumente tuleks kaebajal veel esitada, et tõendada nende kriteeriumite täidetust.

Näiteks keelelist kriteeriumi on praktiliselt võimatu täita inimesel, kes kasvab üles ja elab

teises keelekeskkonnas. Etteheited, et kaebajal ei ole Eestis elu- või töökohta, on otsitud ja

isegi küünilised, kuna turistiviisa alusel ei olegi võimalik Eestis tööle asuda ning praegu

välistavad kaebaja õiguse saada viisa või elamisluba Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes

kehtestatud sanktsioonid. Asjakohane ei ole ka väide, et jaanipäeva ja jõule tähistatakse

paljudes riikides, sest ilmselgelt ei ole tegemist Venemaal tähistatavate pühadega.

5(7)

3-22-2413

Kokkuvõttes jääb mulje, et kaebajat ei saa pidada „õigeks eestlaseks“ pelgalt oma sünnikoha

ja kodakondsuse tõttu. Neid asjaolusid ei saanud kaebaja ise mõjutada.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jääb varasemate seisukohtade juurde. Kohus ei pidanud kordama vaidlustatud

haldusakti põhjendusi, millega ta nõustus. Halduskohus ei tuvastanud, et kaebaja esivanemad

olid eestlased, vaid pelgalt pidas seda võimalikuks, ning leidis õigesti, et kaebajat ei ole

kasvatatud eestluse vaimus. Kaebaja ei esitanud halduskohtule Venemaa kohtu 19.04.2019

otsust. Halduskohtu järeldus, et kaebaja esitas elamisloa taotluse mobiliseerimise vältimiseks,

on ekslik, kuid see ei mõjutatud asja lahendamist. Asja lahendamisel on õigesti arvestatud

senise kohtupraktikaga. Kaebaja esitatud tõendid ei ole usaldusväärsed, sest neil olevaid

andmeid rahvuse kohta on lihtne muuta. PPA ei saanudki kaebajale konkreetselt öelda,

milliseid tõendeid oleks tulnud esitada, vaid pidi selgitama, millised asjaolud vajavad

tõendamist. Etteheide, et kaebaja ei ole taotlenud Eestis elu- ja töökohta, on jätkuvalt

asjakohane, arvestades, et ta on Eestit külastanud juba 2016. a-st ja väidetavalt on end alati

tundnud eestlasena. Samas ei olnud need asjaolud asja lahendamisel määravad. Kuna ei ole

tuvastatud, et kaebaja on eestlane, ei ole tal PS § 36 lg-st 3 tulenevat õigust asuda Eestisse

elama. Määruse nr 7 § 25 tõlgendamist on selgitatud haldusasjas nr 3-19-492.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamiseks vastu kaebaja apellatsioonkaebuse

lisa

1 (HKMS § 198 lg 3). On usutav, et kaebaja soovis esitada Venemaa Föderatsiooni kohtu

19.04.2019 otsuse juba koos 20.02.2023 menetlusdokumendiga (vt p 7 ja lisade loetelu), kuid

see jäi ekslikult sellele avaldusele lisamata. Kohtuotsus puudutab kaebaja ema rahvust ja on

seega vaidluse lahendamisel asjakohane.

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse enamiku põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201

lg 4) ning märgib vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

11. Tähtajalise elamisloa taotlemise menetluses PS § 36 lg-le 3 tuginemiseks ei piisa sellest,

et taotleja ise määratleb end eestlasena, ega sellest, et mõned tema eellastest on end

määratlenud eestlastena. Eestlaseks olemist peavad kinnitama ka teatud objektiivsed

asjaolud, mida tuleb hinnata kogumis. Taotleja eestlasena määratlemise seisukohast on

kõige olulisemad tema üleskasvamise ja edasise elukeskkonnaga seotud asjaolud,

esmajoones eesti keele ja kultuuri tähtsus taotleja kujunemisel, samuti emotsionaalsed ja

sotsiaalsed sidemed Eestiga (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024

otsus nr 3-23-429, p 10; 17.10.2019 otsus nr 3-19-184, p-d 10, 11 ja 15; 30.08.2019

otsus nr 3-19-492, p-d 8 ja 9).

12. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja kujunemisel ei ole neil asjaoludel olnud erilist

rolli. Kaebaja on sündinud, kasvanud, saanud hariduse ja töötanud Venemaal. Tema

emakeel on vene keel. Kaebaja ei ole omandanud eesti keelt üheltki oma eellaselt. Kuigi

kaebaja väitel alustas ta enne tähtajalise elamisloa taotlemist iseseisvalt eesti keele

õpinguid, on tema eesti keele oskus väidetavalt algtasemel. Kaebaja taotluse vastu

võtnud konsuli 16.11.2021 kaaskirja kohaselt ei osanud kaebaja eesti keelt. Kaebaja ei

ole esitanud ka mingeid tõendeid oma keeleõpingute kohta. Kaebaja on külastanud

Eestit üksnes täiskasvanuna ja lühiajaliselt (muude reiside vahepeatusena) alates 2016.

a-st, tal ei ole Eestis lähedasi sugulasi ja kaugemate sugulastega on tema perekonna

sidemed ammu katkenud. Kaebaja ütlused selle kohta, kuidas tema vanaema peres

tähistati Eesti rahvuspühi nagu jaanipäev või jõulud, on jäänud üldsõnaliseks. Kaebaja

6(7)

3-22-2413

ei ole ka väitnud, et tema enda vanemad oleksid tähistanud neid pühi Eesti tavade

kohaselt. Ka kaebaja taotluse vastu võtnud konsul on märkinud, et kaebaja ei osanud

Eesti kommetest midagi rääkida. Asja materjalidest saab seega järeldada, et kaebajat ei

ole kasvatatud kui eestlast ja ta ei ole ka ise täiskasvanuna püüdnud luua Eesti või

eestlastega tihedaid kultuurilisi või emotsionaalseid sidemeid. Kuigi kaebajal on õigus,

et praegu takistavad tal Eesti külastamist ja siia tööle või elama asumist mh Venemaa

Föderatsiooni kodanikele kehtestatud sanktsioonid (vt Vabariigi Valitsuse 08.04.2022

määrus nr 42), ei püüdnud kaebaja luua Eesti ja eestlastega lähemaid sidemeid ka

aastatel 2016–2021, kui ta külastas Eestis lühiajaliselt. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et

kaebaja ei kanna eesti rahvuslikku identiteeti ja tema rahvuslik enesemääratlus on

deklaratiivne. Seega ei saa lugeda kaebajat eestlaseks, kellel on õigus asuda Eestisse,

tuginedes PS § 36 lg-le 3. Kaebaja sünnikoht või kodakondsus ei ole selle järelduse

tegemisel määravad.

13. Määruse nr 7 § 25 ei määratle, keda saab lugeda eestlaseks. Selles sättes reguleeritakse,

milliseid tõendeid tuleb tähtajalist elamisluba taotledes esitada, kuid see ei piira kuidagi

PPA uurimiskohustust ega PS § 36 lg 3 tõlgendamise võimalusi (vt põhjalikumalt

Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 otsus nr 3-23-429, p 12; 30.08.2019 otsus nr 3-19-

492, p-d 9–11). Seega ei ole siinse asja lahendamisel määravat tähtsust, et kaebaja on

esitanud oma väidete tõendamiseks mitmeid dokumente, mille järgi kaebaja ning tema

ema ja vanaema rahvuseks on märgitud eestlane. Rahvuskuuluvuse deklareerimine ja

eestlasest põlvnemine on lähtekoht selle tuvastamisel, kas inimene on eestlane või mitte,

kuid üksnes neist asjaoludest ei piisa eestluse jaatamiseks, kui seda ei kinnita eespool

otsuse p-s 11 nimetatud objektiivsed asjaolud.

14. PPA avaldas vaidlustatud haldusaktis kahtlust, et kaebajal võis tegelikult olla tähtajalise

elamisloa taotlemiseks mingi teine, varjatud põhjus, kuid ei ole seda teemat pikemalt

avanud. Halduskohus oletas, et kaebaja soovis tähtajalise elamisloa taotlemisega vältida

mobilisatsiooni seoses Venemaa alustatud täiemahulise sõjaga Ukrainas.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et see halduskohtu seisukoht ei saa olla

asjakohane, arvestades kaebaja taotluse esitamise aega

(16.11.2021) ja täiemahulise sõja algust (24.02.2022). See ei saanud siiski mõjutada

halduskohtu otsuse lõppjäreldust, et kaebajal ei ole õigust saada tähtajalist elamisluba tema

taotletud alusel, s.o rahvuselt eestlasena.

15. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda.

16. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb kohtulahendi avaldamisel asendada tema nimi ja sünniaeg

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)