4-25-43/25 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. aprillil 2025. a Tallinnas

Väärteoasja number

4-25-43

Kohtukoosseis

Kohtunik Martin Tuulik

Kohtuistungi sekretär

Diana Sooväli

Kaebuse sisu

Mikk Tiitto kaebus PPA Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse 18.12.2024 otsuse peale

väärteoasjas nr. 2302,24,011498

Kaebuse esitaja

(menetlusalune isik)

Mikk Tiitto (isikukood 37908070339); xxx kodanik;

elukoht: xxx; e-post: xxx; varem karistamata

Kohtuväline menetleja

Politsei- ja Piirivalveameti (registrikood: 70008747; Pärnu

mnt 139, Tallinn) Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp,

Pärnu mnt 139, Tallinn, Harjumaa; e-post:

pohja@politsei.ee

Kohtuistungi toimumise aeg

24.03.2025 ja 07.04.2025

Istungil osalenud isikud

menetlusalune isik: Mikk Tiitto, tema kaitsja Indrek

Repnau,

kohtuvälise menetleja esindaja J. A.

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS § 123 lg 2 ja § 132 p-st 2 kohus

otsustas:

1. Tühistada

Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2024 otsus väärteoasjas nr

2302,24,011498 osaliselt.

2. Jätta lisakaristus LS § 224 lg 3 p 1 järgi kohaldamata.

3. Jätta infotehnoloogiaekspertiisi kulud summas 930 eurot riigi kanda.

4. Muus osas jätta Politsei- ja Piirivalveameti 18.12.2024 otsus jõusse.

5. Mikk Tiittole määratud rahatrahv tuleb tasuda kassatsioonitähtaja jooksul

vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele.

Maksekorraldusel tuleb märkida viitenumber: 10220245098236.

6. Kui rahatrahvi ei tasuta õigeaegselt, saadetakse koopia lahendist 10 päeva jooksul

kohtutäiturile täitmiseks VTMS § 202 alusel (VTMS § 204 lg 3).

4-25-43

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada

kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 18.12.2024 otsuse, millega karistas M. Tiittot seoses

30.08.2024 toime pandud väärtegudega Tallinnas, Ranna tee 1 piirkonnas. M. Tiitto juhtis

mootorsõidukit Mercedes Benz AMG GLE 53 4M (reg. XXX) suunaga Merivälja tee poole ja

pani toime järgmised rikkumised:



tema väljahingatavas õhus tuvastati alkoholisisaldus vähemalt 0,39 mg/l (LS § 69 lg

3);



ta ületas kiirust vähemalt 42 km/h võrra – mõõdetud kiirus oli 95 ± 3 km/h alas, kus

lubatud on 50 km/h (LS § 15 lg 1 p 2);



Mootorsõidukis leidus kiirusmõõteseadmeid avastada või häirida võimaldav seade (LS

§ 73 lg 8).

Tuvastatud rikkumiste eest kvalifitseeriti M. Tiitto tegevus järgmistena:



LS § 224 lg 2 (alkoholijoobes juhtimine),



LS § 227 lg 3 (kiiruse ületamine),



LS § 228 (seadme kasutamine, mis võimaldab tuvastada või häirida

kiirusmõõteseadmeid).

2. M. Tiittole määrati kohtuvälise menetleja otsusega järgmised karistused ja tehti muud

menetlusotsustused:



Rahatrahv 200 trahviühikut ehk 800 eurot (KarS § 63 lg 1, LS § 224 lg 2 järgi);



Lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kolmeks kuuks (LS § 224 lg 3 p 1 järgi);



Menetluskulude (infotehnoloogiaekspertiis) hüvitamise kohustus summas 930 eurot

(VTMS § 74 lg 1 p 15 järgi);



LS § 263 lg 5 alusel konfiskeeriti kiirusmõõteseadmeid avastada võimaldavad

seadmed.

3.

03.01.2025 esitas M. Tiitto Harju Maakohtule kaebuse, milles palus kohtuvälise

menetleja otsus osaliselt tühistada. Ta väitis, et ei olnud teadlik sõidukis antiradari

olemasolust ega kasutanud seda. Tegemist oli rendisõidukiga, mille omanikuks on X AS.

Seetõttu leidis ta, et tema karistamine LS § 228 alusel ei ole põhjendatud. Muus osas tunnistas

rikkumist aga palus vähendada rahatrahvi suurust; jätta kohaldamata lisakaristusena

juhtimisõiguse äravõtmine; jätta ekspertiisikulud riigi kanda. Kohtuistungil jäi M. Tiitto koos

oma kaitsjaga esitatud kaebuse juurde.

4. Kohtuvälise menetleja esindaja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et määratud

karistus on õiglane ja proportsionaalne, arvestades toimepandud väärtegude raskust.

Menetleja palus kaebus jätta rahuldamata ja jätta jõusse algne karistusotsus.

4-25-43

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kohus, olles ära kuulanud menetlusaluse isiku ja tema kaitsja selgitused ning

kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, samuti vahetult hinnanud esitatud kirjalikke ja

isikulisi tõendeid, leiab, et menetlusaluse isiku poolt talle omistatud väärtegude toimepanek

on tõendatud.

LS § 224 lg 2 episood

5. Liiklusseaduse (LS) § 69 lg 3 kohaselt ei tohi mootorsõiduki, trammi või

maastikusõiduki juhi veres olla alkoholi 0,20 mg/g või rohkem ega väljahingatavas õhus 0,10

mg/l või rohkem. Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest (tl 10) nähtub, et M. Tiitto

kõrvaldati 30.08.2024 kell 16:10 sõiduki Mercedes Benz AMG GLE 53 4M (reg. XXX)

juhtimiselt LS § 91 lg 2 p 2 alusel, kuna esines kahtlus, et tema veres või väljahingatavas õhus

on alkoholi üle lubatud piirmäära.Tõendusliku alkomeetri väljatrüki (tl 11) järgi kasutati

30.08.2024 kell 15:58–16:09 tema seisundi tuvastamiseks Dräger Alcotest 9510 EE seadet,

mis oli nõuetekohaselt taadeldud (tl 13) ning mille mõõtmise teostas pädev isik (tl

17).Tõenduslikud näidud olid vastavalt 0,47 mg/l ja 0,44 mg/l, mõõteseaduse kohaselt

arvestatava laiendmääramatusega ±0,05 mg/l. Menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli

lõplikuks tulemuseks 0,39 mg/l alkoholi väljahingatavas õhus. Tulemused on mõõteseaduse §

5 lg 1 tähenduses usaldusväärsed – mõõtja oli pädev, kasutati taadeldud seadet ning järgiti

nõuetekohast mõõtemetoodikat. Seega on tõendatud, et M. Tiitto väljahingatavas õhus oli

alkoholi vähemalt 0,39 mg/l, mis ületab oluliselt LS § 69 lg 3 sätestatud piirnormi.

6. Arvestades tuvastatud alkoholisisaldust (0,39 mg/l), pidi M. Tiitto kohtu hinnangul aru

saama, et ta viibib juhile keelatud seisundis – nii oma enesetunde kui ka varasema alkoholi

tarbimise põhjal. Tegemist ei ole jääknähtudega, kus alkoholisisaldus jääks piirnormi lähedale

(nt 0,10–0,15 mg/l), mille puhul isikul võib olla raskusi oma seisundi hindamisega. M. Tiitto

selgitas, et tarbis alkoholi eelmisel õhtul ja hindas oma seisundit rooli istudes valesti. Ta viitas

asjaolule, et Soomes, kus ta elab ja töötab, on teatud määral alkoholi tarvitamine enne

juhtimist lubatud. Sellest hoolimata ei võtnud ta tarvitusele täiendavaid meetmeid, et

veenduda, kas Eestis on juhtimine tema seisundis lubatud. Kohus märgib, et seaduse

mittetundmine ei vabasta vastutusest (KarS § 17 lg 3) ning leiab, et M. Tiitto asus

mootorsõidukit juhtima vähemalt otsese tahtlusega, olles teadlik, et tema tegu on

õigusvastane. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.

7. LS § 224 lg 2 kohaselt on karistatav mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, kelle

väljahingatavas õhus on alkoholi 0,25–0,74 mg/l. Tuvastatud alkoholisisaldus (0,39 mg/l) jääb

nimetatud vahemikku. Seega on tõendatud, et M. Tiitto rikkus LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu

ning pani toime väärteo LS § 224 lg 2 tähenduses.

LS § 227 lg 3 episood

8. M. Tiittole heidetakse ette, et ta juhtis 30.08.2024 kell 15:43 Tallinnas Ranna tee 1

(Tuule tee ja Merivälja tee vahel) suunaga Merivälja tee poole sõidukit Mercedes Benz AMG

GLE 53 4M (reg. XXX) kiirusega 95 ±3 km/h, ületades lubatud 50 km/h piiri vähemalt 42

km/h võrra. Seeläbi rikkus ta LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime väärteo LS § 227 lg 3

tähenduses. Rikkumist tõendavad Kiirusmõõturi LaserCam4 kasutamise protokoll (tl 14);

Mõõteseadme salvestusandmed (tl 15); Videosalvestis (ID 016241), kus fikseeritud mõõtmine

toimus tagant lähenedes 186,80 m kauguselt; Mõõtmist teostas pädev isik E. V., kasutades

nõuetekohaselt taadeldud mõõtevahendit (LaserCam4 nr LE1149), mille taatlustunnistus

(TTRS-24/00141) kehtis rikkumise toimumise ajal. Vastavalt VV määrusele nr 78 ja

4-25-43

määrusele nr 65, vastas mõõtmine kõigile nõuetele ning mõõtetulemus on usaldusväärne ja

jälgitav Mõõteseaduse § 5 lg 1 tähenduses.

9. M. Tiitto tunnistas kiiruseületamist, selgitades, et see toimus tahtmatult – tema sõnul

on tegemist võimsa autoga, mille puhul „natuke gaasi vajutades kiirus hüppab“. Kohus ei pea

seda selgitust usaldusväärseks, kuivõrd tegemist oli talle varasemast tuttava sõidukiga, ta oli

seda enda sõnul kasutanud juba pikemat aega ning järelikult mootori võimsus ei saanud olla

ootamatu. Kohus leiab, et Tiitto ületas kiirust kavatsetult. Õigusvastasust ja süüd välistavad

asjaolud puuduvad. Seega on tõendatud, et M. Tiitto pani toime LS § 227 lg 3 sätestatud

väärteo.

LS § 228 episood

12. M. Tiittole heidetakse ette ka seda, et tema juhtis 30.08.2024 mootorsõidukit, milles

asus kiirusmõõteseadet avastav või selle tööd häirida võimaldav seade.

13. Vallasasja (sõiduki) läbivaatuse protokollist (toimikus tl 4) nähtub, et politseiametnik

teostas pärast sõiduki kinnipidamist selle läbivaatuse KorS § 49 alusel, kuna tekkis kahtlus, et

sõidukis Mercedes-Benz (reg. XXX) võib olla sisse ehitatud radariavastaja. Lisaks selgub

sündmuskohal koostatud vaatlusprotokollist (tl 5–6), et sõiduki roolisambalt avastati magnetid

ning sõiduki käivitamisel kostus piiksumist. Kui magnetid roolisambalt eemaldati, ei olnud

käivitamisel enam piiksumist ega muid eriskummalisi helisid kuulda. Sõiduk võeti M. Tiitto

valdusest ära 30.08.2024 (tl 9) ning suunati 04.09.2024 menetleja määruse alusel

kohtukriminalistika infotehnoloogiaekspertiisi.

14. EKEI koostatud ekspertiisiaktist nr 24E-1400012 (tl 22–29) selgub, et ekspertiisi

käigus viidi läbi eksperiment Tallinnas Rahumäe tee 6 ja Tervise 20 kinnisel territooriumil,

kus sõideti sõiduautoga Mercedes-Benz ja suunati sõiduauto poole kiirusemõõteseadmed.

Eksperimendi käigus tuvastati sõidukist seadmekomplekt, mille käitumine (piiksumine) andis

alust arvata, et tegemist on seadmega, mis võimaldab tuvastada liiklusjärelvalve

kiirusemõõteseadmeid. Eksperimendis selgus, et vähemalt üks andur asub sõiduauto esistange

paremas osas. Seda viitas asjaolu, et kui auto esistange sealt kinni katta valgust mitte

läbilaskva materjaliga, siis seade ei suutnud enam tuvastada, kui kiirusemõõteseade oli

sõiduki poole suunatud. Kuna seadmed olid roolisamba sees peidetud ja andur paiknes

sõiduauto esistange sees, siis eraldati need margiesindusest V AS (tl 50). Sõidukist eraldati V

AS-s järgmised komponendid:

- Genevo PRO (S/N: XXX), tähistatud 24E-1A00012A1 – Keskseade, mis ühendab omavahel

kõik Genevo PRO süsteemi osad. Paiknes armatuurlaua sees.

- AL Priority (S/N: XXX), tähistatud 24E-IA00012B1 – Keskseade, mis ühendab omavahel

kõik AL Priority süsteemi osad. Paiknes armatuurlaua sees.

- Genevo PRO ekraan ja juhtpult, tähistatud 24E-IA00012A2 – Ekraan ja sõrmistiku abil saab

süsteemi hallata. Paiknes armatuurlaua sees.

- AL Priority juhtpult, tähistatud 24E-1400012B2 – Juhtpuldi abil saab süsteemi hallata.

Paiknes armatuurlaua sees.

- Keelrelee ehk herkonlüliti, tähistatud 24E-I400012A3 – Magnetlüliti, mis ühendab

klaasanumas olevad metallkeeled vooluahelaks, kui sellele avaldatakse magnetilist mõju. See

oli ühendatud mõlema süsteemiga (Genevo PRO ja AL Priority) ja paiknes roolisamba sees

koos pikliku mutriga, mis hoidis magnetit paigal.

- Magnet, tähistatud 24E-IA00012A4 – Koostöös eelneva punktis mainitud keelrelee’ga

võimaldab seadmete sisse lülitumist.

4-25-43

- ALP parkimise sensor, tähistatud 24E-1400012B3 – Sensor, mis oli ühendatud AL Priority

keskseadega (24E-1400012B1). Algse otstarbega parkimisabi sensor, mis suudab tuvastada ka

laserkiirt (905 nm – infrapuna), mida kasutavad liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadmed.

Paiknes esistange õõnsuses.

- Genevo Pro radari avastamise sensor, tähistatud 24E-IA00012AS – Sensor, mis oli

ühendatud Genevo PRO keskseadega. See sensor tuvastab liiklusjärelvalve

kiirusemõõteseadmeid, mis töötavad radari põhimõttel (24 GHz – 35,5 GHz). Paiknes

esistange taga.

- Locosys GPS antenn, tähistatud 24E-I1400012B4 – GPS-antenn, mis oli ühendatud AL

Priority süsteemiga. Paiknes esistange taga.

- GPS antenn, tähistatud 24E-1400012A6 – GPS-antenn, mis oli ühendatud Genevo PRO

süsteemiga. Paiknes esistange taga.

15. Ekspertiisiakti eksperdiarvamuses on märgitud, et tegemist on kahe seadmega, mis

võimaldavad tuvastada liiklusjärelvalve kiirusemõõteseadmeid. Genevo PRO (24E-

IA00012A) võimaldab tuvastada kiirusemõõteseadmeid, mis töötavad radari põhimõttel (24

GHz – 35,5 GHz), ning hoiatab autojuhti nende olemasolust. Samuti suudab see seade

salvestada ja hoiatada statsionaarsete kiiruskaamerate asukohtade kohta, kasutades GPS-

lokatsiooni. AL Priority (24E-1400012B) tuvastab laserkiirt (905 nm – infrapuna) kasutavaid

kiirusemõõteseadmeid ja annab sellest heliga märku. Ekspertiisis tuvastatud seadmed võivad

avastada riikliku järelevalve käigus kasutatavaid kiirusemõõteseadmeid.

16. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaidlus selles, et M. Tiitto valduses olnud sõidukis oli

30.08.2024, kui politsei teostas kiirusemõõtmist, töökorras seade, mis võimaldas avastada

politsei kiirusemõõteseadet. Sellele viitab üheselt nii ekspertiisiaktist nähtuv katse, kus

seadme tööd katsetati ning tuvastati, et sõiduki salongis toimus piiksumine kui

kiirusemõõteseade oli suunatud sõiduki poole.

17. M. Tiitto väitel ei ole tema neid seadmeid sõidukisse paigaldanud ega olnud nendest

teadlik. Ta oli ainult sõiduki kasutaja, auto omanikuks on X AS. Liiklusregistri detailandmete

päringust (tl 59) selgub, et sõiduki Mercedes-Benz (reg. XXX) omanik on X AS ja kasutaja

M. Tiitto. M. Tiitto sõnul rentis tegelikult selle sõiduki X AS-st hoopis G300 OÜ ning tema

kasutas seda sõidukit kokkuleppel G300 OÜ-ga (G. H.), öeldes, et „meil oli nii-öelda

partnertehing, et kasutasin autot, kui seda oli vaja“. Kuna sõidukiga tuli tihti ka Soomes käia,

oli tehnilises passis kasutajaks märgitud just tema. M. Tiitto kinnitas, et sõiduk oli tema

valduses juba pikemat aega ja ta ei välistanud, et see oli olnud tema valduses juba alates

03.10.2023. Just samal kuupäeval sõlmiti kirjalik rendileping nr 58416 (tl 18-19), millest

selgub, et alates 03.10.2023 rentis X AS selle sõiduki G300 OÜ-le (esindaja G. H.).

18. X AS esindaja R. S. andis kohtus ütlusi, mille kohaselt oli nimetatud leping „kapitali

vabastamise tüüpi leping“, mille käigus müüs G300 OÜ oma bilansis oleva sõiduki X AS-le

ning hakkas seejärel seda tagasi rentima. R. S. kinnitas, et X AS ei ole ise sõidukisse

paigaldanud mingit lisavarustust (sh antiradarit), ega olnud teadlikud sellise tehnika

olemasolust seal sõidukis. G300 OÜ ja G. H. on nad ka varem koostööd teinud. Tunnistaja R.

S.i sõnul tegeleb G. H. läbi oma erinevate ettevõtete (G300 OÜ ja Suve OÜ) eksklusiivsemate

sõidukite ostu-müügiga.

19. Kohus möönab, et kuigi ei ole kindlalt tuvastatud, kelle poolt paigaldati sõidukisse

kiirusmõõteseadet avastavad seadmed, siis LS § 73 lg 8 objektiivse koosseisu seisukohalt ei

oma see ka tähendust. Karistatav ei ole mitte seadmete „paigaldamine ja aktiivne

kasutamine“, vaid pelgalt seadmete sõidukis olemise „võimaldamine“ oma eesmärgipärase

tegevuse raames — politsei kiirusmõõteseadme avastamise eesmärgil. Sama järeldusele on

jõudnud Riigikohus oma 07.04.2014 otsuses nr 3-1-1-22-14, punktis 12.1, tuues välja, et LS §

73 lg 8 kohaselt ei tohi mootorsõidukis ega selle haagises olla seadmeid, mis võimaldavad

4-25-43

avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd. Keelu eiramise eest

sätestatakse vastutus LS § 228. Edasi asub kriminaalkolleegium LS § 73 lg 8 ja § 228

grammatilise tõlgendamise põhjal seisukohale, et neis sätestatud sõna „võimaldav“ viitab

seadme potentsiaalile, mitte selle aktiivsusele. See tähendab, et LS § 228 kohase koosseisu

täitmiseks ei pea kiirusemõõteseadet avastama või selle tööd häirima võimaldav seade olema

sõiduki liikumise ajal sisse lülitatud. Piisab sellest, et sõidukis oleva seadmega on

põhimõtteliselt võimalik kiirusemõõteseadet avastada või selle tööd häirida. Vastasel juhul

võimaldaks regulatsioon vastutusest pääseda neil juhtidel, kes suudaksid enne politsei poolt

antiradari sõidukis avastamist seadme välja lülitada, kuna politseil puuduks igasugune

võimalus tõendada, et seade sõidu ajal töötas (eeldusel, et politseil ei ole kasutuses

radaridetektori detektorit). Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et M. Tiitto käitumises on olemas

LS § 228 sätestatud väärteo objektiivne koosseis, kuna ta hoidis sõidukis seadet, mis

võimaldab avastada liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadet või häirida selle tööd.

19. Vaatamata sellele, et M. Tiitto ise eitas teadlikkust sõidukis asuva kiirusemõõteseadet

avastava seadme olemasolust, loeb kohus uuritud tõendite pinnalt siiski tuvastatuks

vastupidise. Kohus ei pea M. Tiitto ütlusi selles osas usaldusväärseteks. Esiteks eitas M. Tiitto

ülekuulamisel, et sõiduk oleks kuidagi kiirusemõõteseadmete läheduses olles sellest märku

andnud või piiksuma hakanud samal ajal (24.03.2025 kohtuistungi protokoll lk 5). Samas

tuvastati uurimise käigus, et sõiduk andis helisignaaliga märku, kui kiirusemõõteseade oli

suunatud sõiduki esiosa poole (vt p 14). M. Tiitto selgitas samuti, et roolisambal olnud

magnetit pidas ta suvaliseks magnetiks, kuhu saab näiteks telefoni riputada. Kohus ei pea seda

väidet usaldusväärseks, kuna magnet asus roolisamba küljes juhist paremal, ning kui telefon

sinna kinnitada, oleks see juhi vaates ebamugav ja ebapraktiline, kuna telefoni ekraani ei

oleks võimalik üldse näha. Lisaks ei olnud M. Tiitto enda telefon sel hetkel, kui sõiduk

peatati, selle magneti küljes (vt video). Samuti oli sündmuskohal tehtud videosalvestusest

nähtav, et sõiduki salongis oli telefoni jaoks muid ja palju mugavamaid hoiukohti. Teiseks

väitis M. Tiitto, et kui ta oleks teadnud sellise seadme olemasolust oma sõidukis, ei oleks ta ju

samal päeval politseile kiirusületamise eest vahele jäänud. Kohus ei pea ka seda väidet

asjakohaseks, kuna kiiruskaamera salvestiselt ja videolt on näha, et sõiduki kiirust mõõdeti M.

Tiitto sõiduki tagant, st ajal, kui M. Tiitto oli juba politseiautost möödunud. Ekspertiisiakti

järgi asus kiirusemõõteseadet avastav andur sõiduki esiosas (just see andur andis märku).

Järelikult ei andnud sõiduki seade M. Tiittole kiirusemõõteseadme kohta, mis tema sõiduki

kiirust tagantvaates mõõtis, häiret. Lisaks esitas kaitsja väite, et sõiduki käivitamisel tekkivad

ja kiirusemõõteseadme avastamisega seotud piiksuvad helid võisid olla segiajatavad muude

sõiduki käivitamisega tekkivate helidega. Kohus ei pea ka seda väidet asjakohaseks, kuna

antiradari poolt tekitatud piiksud ei sobinud sõiduki eksklusiivse interjööri ega

funktsionaalsusega ning olid „võõrad“ ning pigem ebameeldiva tooniga helid, mida ei saanud

segi ajada sõiduki loomulike helidega. Seetõttu leiab kohus, et M. Tiitto pani väärteo toime

vähemalt otsese tahtlusega, st ta teadis, et paneb õigusrikkumise toime ja möönis seda. Teo

õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on tõendamist leidnud, et M.

Tiitto rikkus LS § 73 lg 8 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 228 ettenähtud väärteo.

KARISTUS

21. LS § 224 lg 2 sätestab karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30

päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 224 lg 3 p 1

järgi on võimalik kohaldada ka lisakaristust juhtimisõiguse äravõtmise näol, ulatudes kolmest

kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 227 lg 3 sätestab, et karistuseks on rahatrahv kuni 200

trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne

kuuni. LS § 228 näeb ette karistusena rahatrahvi kuni 100 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest

nähtuvalt karistati M. Tiittot KarS § 63 lg 1 kohaselt LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200

4-25-43

trahviühikut, mis on 800 eurot, ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks.

22. Vastavalt KarS § 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse määramisel

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Isikule määratud

karistuse põhjendatust hinnates võtab kohus arvesse, et toime pandi kolm erinevat liiklusalast

rikkumist. Seoses LS § 224 lg 2 rikkumisega mõjutab süü suurust alkoholisisalduse määr, mis

praegusel juhul on keskmise määraga (0,39 mg/l) võrreldes LS § 224 lg 2 määrusega (0,25–

0,74 mg/l). Potentsiaalne oht nii enda kui ka täiesti asjassepuutumatute isikute elule, tervisele

ja varale oli suur, arvestades kellaaja (15:43) ja koha (Tallinn) liiklustihedust. Näiteks oli

videost nähtuvalt sel ajal teel liikumas ka jalgrattur, mis tõstis riski. LS § 227 lg 3 puhul

mõjutab süü suurust ületatud kiiruse ulatus (mitte vähem kui 42 km/h). Samas tuleb arvestada,

et kiiruseületamine toimus lühikest aega, mistõttu ei saanud süüdistatav objektiivselt sõita

sama kiirusel pika distantsi sama liiklustihedusega teel. Seega oli tegemist pigem hetkese

kiirendamisega. LS § 228 rikkumise puhul mõjutab süü suurust asjaolu, et sõidukis oli

ekspertiisiakti järgi kaks erinevat seadet, millega oli võimalik avastada erinevatel põhimõtetel

töötavaid politsei kiirusemõõteseadmeid. Kuna tegemist on kolme erineva rikkumisega, saab

M. Tiitto süü suurust hinnata keskmisest suuremaks. Isik on avaldanud kahetsust, ning kohus

peab seda arvestama kergendava asjaoluna. Karistusregistri andmetel ei ole M. Tiittol

kehtivaid ega arhiveeritud karistusi (tl 60). Seetõttu leiab kohus, et rahatrahvi määramine, kui

kergeim karistusliik, täidab oma eripreventiivset eesmärki ning M. Tiitto tuleb karistada KarS

§ 63 lg 1 kohaselt LS § 224 lg 2 järgi sanktsioonimäära keskmisest suurema rahatrahviga 200

trahviühikut, mis võrdub 800 euroga. Kuna väärteod pandi toime 2024 aastal, siis tuleb KarS

§ 5 lg 2 alusel kohaldada ka käesoleval juhul M. Tiitto suhtes 2024 kehtinud trahvimäärasid.

23. Seoses LS § 224 lg 3 p 1 lisakaristusega märgib kohus järgmist. Sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik

ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.

detsembri 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13, p-d 9 ja 11). Siiski ei ole üksnes

abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima,

lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui isik juhib sõidukit alkoholi piirmäära ületades esimest

korda, saab sarnast rikkumist tulevikus pidada piisavalt tõenäoliseks juhul, kui rikkuja süü on

suur: näiteks kui isik ületab piirmäära oluliselt, eksib muudegi liiklusnõuete vastu või suhtub

toimepandud teosse hoolimatult (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas 3-1-1-

122-13, p 11). Kuigi M. Tiitto süü on antud juhul suur, kuna ta sooritas mitu erinevat

väärteorikkumist, ei ole siiski lisakaristuse kohaldamine automaatselt põhjendatud, nagu seda

tegi kohtuväline menetleja. Samuti arvestab kohus, et M. Tiitto sõiduk võeti tema valdusest

30.08.2024 (tl 8), ning väärteotoimikust nähtub, et sõiduk oli menetleja valduses seoses

infotehnoloogiaekspertiisi läbiviimise ja keelatud seadmete sõidukilt eemaldamisega vähemalt

kuni 24.09.2024 (tl 50), mis tähendab umbes ühe kalendrikuu pikkust perioodi. Tegemist oli

kahtlemata tema õigusi oluliselt riivava meetmega, mille jooksul ta pidi tasuma sõiduki

rendimakse, kuid ei saanud seda kasutada. Kohtuistungil selgitas M. Tiitto täiendavalt, et

tänasel päeval ei ole sõiduk MB XXX enam tema kasutuses. Eeltoodust tulenevalt leiab

kohus, et kõiki asjaolusid arvestades ei ole LS § 224 lg 3 p 1 järgi lisakaristuse kohaldamine

enam vajalik ning M. Tiitto on teinud järeldused ning hoidub edaspidi õigusrikkumistest.

MENETLUSKULUD

24. VTMS § 74 lg 1 p 15 alusel mõisteti Mikk Tiitolt välja menetluskulud summas 930

eurot, mis koosnevad EKEI poolt läbiviidud infotehnoloogiaekspertiisi kulust (tl 23). Kaitsja

esitas väite, et selle menetluskulu väljamõistmine M. Tiittolt ei ole põhjendatud, sest

ekspertiisi määramine ei olnud vajalik ega kohustuslik. Kohtuvälise menetleja esindaja

4-25-43

vaidles sellele vastu, märkides, et sündmuskohal ei olnud politseiametnikul võimalik kõiki

tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid tuvastada ja kontrollida, mistõttu suunati

sõiduk ekspertiisi. Kohus nõustub kaitsjaga, et ekspertiisi määramine sellises olukorras ei

olnud vajalik. Nimelt on Riigikohus märkinud, et LS § 228 objektiivse koosseisu

kindlakstegemiseks ei ole tingimata vajalik teha ekspertiisi. Väärteomenetluse seadustik,

tuginedes tõendamisel ja tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustikule, ei näe ette

asjaolusid, mille tuvastamine oleks võimalik ainult eksperdiarvamuse alusel. Ekspertiisi

määramine on nõutav ainult juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata

küsimusele, mida on usaldusväärselt võimalik teha üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.

Seega on ekspertiis vajalik olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine

võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja

üldteadmiste piire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-

1-1-35-06, p 7.5). Olukorras, kus antiradari vaatluse käigus on tuvastatav seadme mark ja

mudel, võib ka seadme kasutusjuhendi olemasolu pidada piisavaks tõendiks seadme otstarbe

ja töömehhanismi tuvastamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-22-

14 p 10.2). Seega, isegi kui sündmuskohal ei olnud kõiki antiradari leidmise ja tuvastamisega

seotud asjaolusid võimalik tuvastada, oleks seda saanud teha näiteks asjatundja juuresolekul.

Sisuliselt teostas ekspert infotehnoloogiaekspertiisi käigus sõidukilt eemaldatud seadmete

„vaatluse“, kus ta kirjeldas seadmete tööd ja lisas juurde seadmete inglisekeelse manuaali.

Mingeid õiguslikke eriteadmisi, mis oleksid eksperdile eeldatavad, ta ei kohaldanud, ning

seetõttu oleks sama tulemuse saavutamiseks saanud kasutada ka asjatundjat ja sõiduki

margiesindust, nagu seda ka tehti seadmete eemaldamise käigus, ning korraldada

uurimiseksperiment. Järelikult ei tinginud ka M. Tiitto enda käitumine ega tõendamiseseme

tuvastamise vajadus ekspertiisi käitumist. Seega ei ole põhjendatud ka ekspertiisi käigus

tekkinud menetluskulu summas 930 eurot väljamõistmine M. Tiittolt, ning see jääb

kohtuvälise menetleja enda kanda.

KONFISKEERIMINE

25. LS § 263 lg 5 sätestab, et kohtuväline menetleja või kohus konfiskeerib LS §-des 215

ja 228 sätestatud väärteo toimepanemise vahetuks objektiks olnud eseme. M. Tiitto on toime

pannud LS § 228 sätestatud teo ning väärteomenetluses on ära võetud kiirusmõõteseadet

avastada võimaldav seade Genevo PRO (tähistus 24E-1A00012A) ja AL Priority (tähistus

24E-I400012B) komplektid ja magnet (tähistus 24E-[400012A4). Seega on konfiskeerimise

otsustamine olnud LS § 263 lg 5 alusel seaduspärane. Kohtu hinnangul võimaldab VTMS §

206 lg 3 alusel kehtestatud 30. juuli 2004 Vabariigi Valitsuse määrus nr 263 konfiskeeritud ja

riigi omandisse antud kiirusmõõteseadet avastada võimaldav seadmed koos lisadega anda

õppematerjaliks PPA Põhja prefektuuri operatiivbüroo liiklusjärelevalvetalitusele.

/allkirjastatud digitaalselt/

4-25-43