3-24-1709/5 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-24-1709

Määruse kuupäev

18. aprill 2025

Kohtunik

Maria Lõbus

Kohtuasi

H.X-i (H.X) kaebus Viru Vangla kohustamiseks tagastada tema

vanglasiseselt isikuarvelt isikliku televiisori kasutamisel elektri eest

maha arvatud 26,77 eurot ning mitte võtta enam isikliku televiisori

kasutamise eest tasu

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.X-i taotlus kaebuste liitmiseks rahuldamata.

2. Tagastada H.X-i kaebus.

3. Jätta H.X-i riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

4. Jätta H.X-i taotlus riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamiseks läbi vaatamata.

Edasikaebamise

kord

Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD

1. Tartu Halduskohtusse saabus 6. juunil 2024 Tartu Vanglas kinni peetava isiku H.X-i kaebus

vangla tegevuse peale. Kaebaja osutab, et vangla on müünud talle vale teleri ning võtnud tema

arvelt elektri eest raha, kuigi vanglal ei ole õigust talle elektrit müüa. Kaebaja nõuab raha

tagastamist, sest Tartu Maakohus on korduvalt pakkunud kompromissi võtta temalt elektri eest

vähem raha ehk 0,63 eurot kuus, mitte 2,23 eurot kuus, kuid vangla jättis selle tähelepanuta

ning ignoreeris. Kaebaja leiab, et aasta eest makstud 26,77 eurot (2,23 eurot × 12 kuud) tuleb

tagastada. Kaebaja palub kohustada vanglat tagastama elektri eest raha ning mitte võtma enam

elektri eest maksu. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ning anda talle

advokaat. Kaebaja viitab 5. märtsi 2024. a kahjunõudele nr 1-13/24/182-1 ja 25. mai 2024. a

pöördumisele nr 2-3/24/1514-1.

2. Kaebaja esitas 16. detsembril 2024 kohtule taotluse, et kohus lisaks praegusele kaebusele

kaebaja asjas nr 3-24-3235 esitatud kaebuse.

3. Vastusena kohtunõudele esitas Tartu Vangla 8. aprillil 2025 kohtule kaebuse asjaoludega

seonduvad kohtueelse menetluse dokumendid.

3-24-1709

KOHTU SEISUKOHT

4. Kaebaja on 16. detsembril 2024 kohtule esitanud taotluse, et kohus lisaks praegusele

kaebusele kaebaja asjas nr 3-24-3235 esitatud kaebuse, sest seal on andmed ja lisad, mida ta

pole teisest asjast saatnud.

Kohus mõistab seda kaebuste liitmise taotlusena ja jätab selle rahuldamata, sest haldusasjas

nr 3-24-3235 on menetlus lõppenud. Kaebusi saab liita siis, kui kohtumenetlused on pooleli

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 48 lõige 1).

5. HKMS § 120 lõike 1 punktide 1, 2 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus

asjas välja vaidluse eseme ja pooled ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks

või käiguta jätmiseks.

6. Kohus tõlgendab HKMS § 2 lõike 4 alusel esitatud kaebust ning lähtub selle lahendamisel

kaebaja tegelikust tahtest. Kohus mõistab kaebust selliselt, et kaebaja taotleb aasta jooksul tema

vanglasiseselt isikuarvelt isikliku elektriseadme (s.o televiisori) kasutamisel elektri eest maha

võetud 26,77 euro tagastamist ning vangla kohustamist mitte võtta edaspidi isikliku televiisori

kasutamise eest tasu. Tulenevalt HKMS § 2 lõike 4 teisest lausest ning HKMS § 44 lõikest 1

tõlgendab kohus kohustamisnõuet selliselt, et see on suunatud üksnes kaebaja, mitte abstraktselt

kõigi isikute õiguste kaitseks.

7. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 593

lõike 2 kohaselt arvab isikliku elektriseadme kasutamisest tekkinud kulusid kasutaja isikuarvelt

maha Viru Vangla haldusosakond. Justiitsministri 13. juuni 2006. a määruse nr 20 „Viru

Vangla moodustamine ja põhimäärus“ § 7 lõike 2 punkti 3 kohaselt on Viru Vangla üheks

osakonnaks vanglateenistuse haldusosakond. Kuivõrd kaebaja taotleb tema isikuarvelt isikliku

elektriseadme kasutamisel elektri eest maha võetud 26,77 euro tagastamist ning edaspidi

isikliku elektriseadme kasutamisel elektri eest tasu mittevõtmist, siis on praeguses asjas

vastustajaks Viru Vangla (HKMS § 17 lõige 1 ja § 18 lõige 1).

I

8. Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb tervikuna tagastada HKMS § 121 lõike 2 punkti 21

alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kohtu

hinnangul on eelnimetatud sättes toodud eeldused praegusel juhul mõlema nõude puhul

täidetud. Kohus põhjendab oma seisukohta mõlema kohustamisnõude osas korraga, kuivõrd

nõuded on omavahel lahutamatult seotud, niisamuti ka kohtu põhjendused.

9. Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva

subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale

tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav

kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud

kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku,

riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22).

Kohtupraktikas on HKMS § 121 lõike 2 punkti 2¹ puhul peetud võimalikuks lähtuda analoogia

korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Viimati nimetatud sätte

kohaselt eeldatakse riive väheintensiivsust juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Praegusel

juhul on kaebusel selge varaline eesmärk: kaebaja soovib isikliku elektriseadme kasutamisega

3-24-1709

kaasnenud tasu tagastamist ning edaspidi tasu mittevõtmist. On selge, et käesoleval juhul ei

ületa varaliselt hinnatav hüve ehk kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt aasta jooksul isikliku

elektriseadme kasutamisel elektri eest maha arvatud 26,77 eurot ning kaebajalt edaspidi nõutav

elektriseadme kasutamise kulu 1000 eurot. Seega on kaebusega kaitstava õiguse riive

väheintensiivne. Samuti leiab kohus, et kaebaja vanglasiseselt arvelt aasta jooksul isikliku

televiisori kasutamisega seoses tasu võtmine kogusummas 26,77 eurot ei saanud ning edaspidi

isikliku televiisori kasutamisel tasu võtmine ei saa põhjustada kaebajale taolisi tagajärgi, et see

õigustaks kohtumenetluse täiemahulist läbiviimist ja kohtuotsuse tegemist. Kohus osutab, et

mõlema kohustamisnõude puhul seondub kaebaja subjektiivne õigus ennekõike

vangistusseaduse (VangS) § 31 lõikest 1 tuleneva võimalusega jälgida vanglas

televisioonisaateid ja saada informatsiooni. Kohtule teadaolevalt ei piirata kaebajal

televisioonisaateid jälgida ka vangla üldkasutatavates ruumides. Isikliku televiisori omamine ja

kasutamine on kaebaja valik. Kaebaja ei ole väitnud, et tal on tulnud valida vältimatult vajalike

ostude ja televiisori kasutamise vahel või tal jäi midagi vältimatult vajalikku soetamata, sest ta

pidi tasuma teleri kasutamise eest.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lõikest 1 tulenevalt võib isik nõuda haldusakti andmist

või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või

toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Isik ei saa nõuda avalikult võimult sooritusi,

milleks seadus talle õigust ei anna.

11. Isikliku televiisori kasutamise puhul on tegemist VangS § 31 lõikes 2 nimetatud

elektriseadmega. VangS § 31 lõike 3 kohaselt peab kinnipeetav katma isikliku televiisori

kasutamise kulud. Elektriseadme kasutamise kulude arvestusperioodi pikkuseks on üks kuu

ning kulude arvestamise aluseks on elektriseadme võimsus. VSkE § 59¹ lõige 1 sätestab, et

kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud vastavalt

järgmistele normidele: 1) 10-30 W seadme eest kuus 0,63 eurot; 2) 31-100 W seadme eest kuus

2,23 eurot; 3) üle 100 W seadme eest kuus 2,87 eurot. Tulenevalt VSkE § 593 lõigetest 1 ja 2

koos elektriseadmete kasutamise loa taotlusega teeb kinnipeetav vanglale taotluse, et

elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha. Kinnipeetava poolt isiklike

elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu arvab Viru Vangla haldusosakond kinnipeetava

isikuarvelt vangla kasuks maha arvestuskuule eelneva kuu 15. kuupäevaks. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole vaidlust selles, et kaebaja on vanglas kasutanud isiklikku televiisorit ning selle

kasutamise kulud on tema isikuarvelt vastavalt VangS § 31 lõikele 3 ning VSkE § 591 lõikele 1

maha arvatud. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et ta isiklikku televiisorit ei kasutanud või et

televiisori võimsus oleks olnud väiksem kui 31 W. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

vanglal puudub õigus elektri eest raha võtta. Viru Vangla haldusosakonnal on seadusest tulenev

kohustus arvestada kaebaja isiklike elektriseadmete kasutamise kulusid ning pidada

elektriseadme kasutamisega seotud kulud kinni tema isikuarvelt. Vanglal ei ole võimalik VSkE

§ 591 lõikes 1 sätestatud hinnakirjast kõrvale kalduda. Seda ka sõltumata Tartu Maakohtu

ettepanekust asjas nr 2-22-2434 võimaldada kaebajal tasuda elektri eest väiksema tariifi järgi.

Seega on vangla kaebajalt õiguspäraselt nõudnud elektriseadme kasutamise kulu hüvitamist

vastavalt VSkE § 59¹ lõike 1 punktile 2 igakuiselt summas 2,23 eurot, mis teeb aastas kokku

26,76 eurot.

12. Kuna vanglale etteheidetav tegevus on õiguspärane, siis ei saa kohus kohustada vanglat

tagastama kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt isikliku elektriseadme kasutamisel elektri eest

maha arvatud raha. Kohus rõhutab, et kaebajal on õigusnormidest tulenev sõnaselge kohustus

tasuda VSkE § 59¹ lõikes 1 ettenähtud tasu isikliku televiisori kasutamise eest. Seega ei saa

kohus vanglale teha ka ettekirjutust mitte võtta kaebajalt isikliku elektriseadme (antud juhul

3-24-1709

televiisori) kasutamisel elektri eest tasu. RVastS § 6 lõikes 1 sätestatud kohustamisnõude

rahuldamise eeldused ei ole täidetud. Eespool toodud asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine tervikuna ebatõenäoline.

13. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kuivõrd kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne

ning kohustamiskaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis tuleb kaebus selle esitajale HKMS

§ 121 lõike 2 punkti 2¹ alusel tagastada.

II

14. Kuna kohus tagastab käesoleva määrusega kaebuse, puudub vajadus kaebaja riigilõivust

vabastamise taotluse sisuliseks lahendamiseks ja kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

15. Kaebaja on kaebuses avaldanud soovi saada advokaat. Kohus mõistab, et kaebaja on

esitanud riigi õigusabi taotluse esindaja määramiseks käesolevas haldusasjas (riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 4 lõike 3 punkt 5). Kohus leiab, et kaebaja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta

rahuldamata.

16. RÕS § 6 lõike 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku

seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab

seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast

õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lõike 1 punkt 1 aga sätestab, et riigi

õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kui esineb RÕS § 7 lõikes 1

sätestatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks, siis sellisel juhul isiku majanduslik

seisund asja otsustamist ei mõjuta.

17. Kohtu hinnangul on kaebaja võimeline ise oma õigusi kaitsma. Kohtute infosüsteemi

kohaselt on kaebaja korduvalt pöördunud kaebuste ja muude avaldustega iseseisvalt kohtusse.

See kinnitab kohtu hinnangul tema võimekust ise oma õigusi kaitsta. Samuti saab sellest

järeldada, et kaebaja ei ole halduskohtumenetluses kogenematu isik. Tulenevalt

uurimispõhimõttest on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat suunata ja abistada. Kohus

selgitab kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud ja õigusnormid ning asjakohase

kohtupraktika välja enda initsiatiivil.

18. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lõike 1

punkti 1 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)