2-21-13866/87 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-13866

Kohtuasi

OÜ Puffet Invest hagi Eesti Tõstespordiliidu vastu

võlgnevuse 8524,98 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Tõstespordiliidu apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

14 128,58 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) OÜ Puffet Invest (registrikood

10672835), lepinguline esindaja vandeadvokaat Arsi

Pavelts

Kostja (apellant) Eesti Tõstespordiliit (registrikood

80039619), lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-13866 osas,

millega maakohus mõistis Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja 7.

juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2590,92 eurot (osaliselt

resolutsiooni p 4), samuti menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja

menetluskulude hüvitise koos viivisega väljamõistmise osas (resolutsiooni p-d 6–8).

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta OÜ Puffet Invest 7. juuli 2023. a

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise nõue 2590,92 euro osas rahuldamata ning

jätta maakohtus kantud menetluskulud 81,6% ulatuses Eesti Tõstespordiliidu ja

18,4% ulatuses OÜ Puffet Invest kanda.

2. Jätta Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus muus osas muutmata, muutes osaliselt

kohtuotsuse põhjendusi.

3. Harju Maakohtu 7. juuli 2023. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

OÜ Puffet Invest viivisenõude 17. detsembri 2013 eest rahuldamata.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2-21-13866

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud 81,6% ulatuses Eesti Tõstespordiliidu ja 18,4%

ulatuses OÜ Puffet Invest kanda.

6. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus

:

6.1. Rahuldada hagi osaliselt.

6.2. Mõista Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja põhinõue

8524,98 eurot.

6.3. Mõista Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja viivis 7. juuli

2023. a seisuga 3700,40 eurot.

6.4. Mõista Eesti Tõstespordiliidult OÜ Puffet Invest kasuks välja põhinõudelt

8524,98 eurot võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

alates 8. juulist 2023 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

6.5. Jätta OÜ Puffet Invest viivisenõue ajavahemiku 17. detsember 2013 kuni 31.

detsember 2017 eest rahuldamata.

6.6. Jätta poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 81,6% ulatuses

Eesti Tõstespordiliidu ja 18,4% ulatuses OÜ Puffet Invest kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Puffet Invest (hageja) esitas Harju Maakohtule hagi Eesti Tõstespordiliidu (kostja)

vastu võla 8524,98 euro, viivise 4923,45 euro ja edasiulatuva viivise saamiseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt korraldas kostja 21.–28. septembril 2013 Eestis rahvusvahelised

tiitlivõistlused. Hageja on turundusagentuur, kes oli võistluste korraldamisel kostja üheks

koostööpartneriks. Kostja tellis hagejalt augustist novembrini 2013 võistlustega seoses

erinevaid töid ja teenuseid. Peamiselt varustas hageja kostjat erinevate reklaammaterjalidega

(voldikud, bännerid, flaierid, plakatid jms). Töö hõlmas materjali kujundamist (disaini

väljatöötamist) kui ka tootmist (valmistamist). Lisaks tegeles hageja kostja tellimusel

temaatilise kodulehe (www.weightlifting.ee) uuendamisega (kodulehe sisu tootmine ja disain)

ja võistluste n-ö turunduspoole juhtimisega (projektijuhtimise töö). Hageja tegi kostja

tellimusel võistlustega seoses ka muid väiksemaid töid ja lahendas jooksvaid küsimusi.

1.2. Tehtud tööde eest esitas hageja kostjale 3. detsembril 2013 arve nr 1300933 summas

5848,32 eurot ja arve nr 1300934 summas 3821,40 eurot maksetähtajaga 17. detsember 2013.

Kostja tasus väikese osa arvest nr 1300933, endiselt on tasumata 4126,08 eurot. Arve nr

2 (26)

2-21-13866

1300934 on tasumata täies ulatuses. Seega võlgneb kostja hagejale 7947,48 eurot. Kostjal ei

olnud hageja tehtud tööde ja osutatud teenuste kohta pretensioone. Ta jättis arved tasumata

majanduslikel põhjustel, kuna tal polnud selleks vabu vahendeid.

1.3. Alates arvete maksetähtaja saabumisest kuni sisuliselt praeguseni on kostja tunnistanud

oma võlgnevust hageja ees ja andnud erinevaid lubadusi ja kinnitusi tekkinud võlgnevuse

likvideerimiseks. Kostja on andnud selliseid kinnitusi ja lubadusi hagejale regulaarselt,

minimaalselt kord kolme kuu jooksul.

1.4. Kuna pärast viimast pöördumist ei teinud kostja hagejale enam tõsiseid ettepanekuid oma

võlgnevuse likvideerimiseks, edastas hageja 11. mail 2021 kostjale esindaja vahendusel

nõudekirja, milles nõudis võla kohest tasumist. Kvalifitseeritud õigusabi kaasamisest tekkisid

hagejale kohtueelsed kulud 577,50 eurot.

1.5. Lisaks põhinõudele palub hageja mõista kostjalt välja viivise. Sissenõutavaks muutunud

viivis on 4923,45 eurot. Lisaks palub hageja mõista välja alates hagi esitamisest

sissenõutavaks muutuv võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhivõlalt 8524,98 eurot (7947,48 + 577,50).

1.6. Hageja leiab, et tema nõue kostja vastu ei ole aegunud, kuna kostja on oma võlgnevust

hageja ees tunnustanud. Kostja on andnud ka deklaratiivseid võlatunnistusi, millega kostja on

loobunud kõikidest vastuväidetest nõudele. Arvestades, et hageja nõuded said sissenõutavaks

muutuda kõige varem 2013. a lõpus või 2014. a alguses, ei saa need olla aegunud enne seda,

kui AP sai 7. novembril 2016 kostja presidendiks, kui eelmine president JT on neid nõudeid

vähemalt ühe korra tunnistanud. JT selgitustest nähtub, et tegelikult toimus poolte vahel

suhtlus arvete tasumise teemal pidevalt (korra kuus, minimaalselt korra kolme kuu jooksul) ja

kostja kinnitas hagejale pidevalt, et tasub võlgnevuse. Hageja nõuded ei aegunud ka ajal, mil

kostja juhatuse liige ja president oli AP, s.o ajavahemikus 7. november 2016 kuni 15.

oktoober 2020. AP selgitustest nähtub, et pooled pidasid AP presidendiks oleku ajal korduvalt

läbirääkimisi ning kostja pidevalt kinnitas, et ta on võlgnevustest teadlik, ei vaidle neile vastu

ja kavatseb need tasuda. Võttes arvesse, et hageja esitas hagi kohtusse 3. septembril 2021,

saaksid hageja nõuded olla aegunud üksnes juhul, kui kostja ei oleks pärast 4. septembrit 2018

kordagi hageja nõudeid tunnistanud.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

2.1. Kostja vaidles vastu tööde tegemisel. Hageja väited teenuste tellimise ja osutamise kohta

on üld- ja paljasõnalised. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis neid asjaolusid kinnitaks.

2.2. Eluliselt on ebausutav, et nõude, mille üle pole vaidlust, tasumine viibiks 7–8 aastat,

samuti see, et nimetatud aja vältel on peetud võla tasumiseks korduvalt läbirääkimisi ja

lubatud see tasuda. Eluliselt ebausutav on ka see, et nõude tunnustamisest ei ole ühtegi

kirjalikku jälge, mis pärineks nõude tekkimise või tunnustamise ajast.

2.3. Igal juhul on nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 järgi aegunud.

Hageja põhinõue aegus 31. detsembril 2016. Aegunud on ka viivisenõue. Kostja ei nõustu

hageja käsitusega, et kostja on võlgnevust tunnustanud ja seetõttu on aegumine katkenud ja

uuest alanud. Aegunud nõuet ei ole võimalik tunnistada ja sellega aegumist katkestada.

3 (26)

2-21-13866

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks nõude tunnustamist, rääkimata selle

tegemist aegumistähtaja kestel.

2.4. Pärast oma ametiaja lõppu antud juhatuse liikmete tahteavaldused ei ole käsitatavad

äriühingu nimel ja eest tehtud tahteavaldustena ega saa tuua äriühingule kaasa kohustusi. JT ja

AP ei ole oma kinnitusi allkirjastanud kostja juhatuse liikmena. Seega ei välista need

kinnitused nõude aegumist.

2.5. JT poolt 22. juulil 2021 digitaalselt allkirjastatud kinnituse digikonteineris oleva MS

Word vormingus faili metaandmetest nähtub, et dokument on loodud samal päeval ja selle

autorina on märgitud NOVE. Seega on dokument koostatud hagejat esindavate advokaatide

advokaadibüroos. Sarnasus kinnituste ja hageja lepingulise esindaja koostatud nõudekirja

tekstide vahel tõendab, et sama kehtib AP antud kinnituse kohta. Mõlema kinnituse tekstis on

kasutatud sarnast sõnastust.

2.6. Eluliselt ei ole usutav, et JT kostja juhatuse liikmena mäletaks 2021. aastal kaheksa aastat

varem (2013. aastal) hageja poolt kostjale väljastatud viie erineva arve numbreid. Veel

ebausutavam on see, et kostja endine juhatuse liige AP kinnitab detailse täpsusega võlgnevust

arvete alusel ning tööde kättesaamist ja nõuetekohasust tööde osas, mille väidetav teostamine

ja väljastamine eelnesid AP ametiaja algusele kostja juhatuse liikmena. APl puudus mis tahes

vahetu kokkupuude ja kogemus 2013. a sündmustega, kuivõrd ta valiti kostja juhatuse

liikmeks alles 2016. a novembris.

2.7. Hagile lisatud arved on fabritseerimise tunnustega. Ühel päeval on hageja esitanud

kostjale kaks erinevat arvet, mille selgitused osutatud teenuste kohta on üldsõnalised. Arve nr

1300934 kohaselt on hageja väidetavalt kujundanud reklaammaterjale ja neid tootnud tüki

hinnaga 4873,60 eurot. Arve nr 1300934 kohaselt on hageja väidetavalt kujundanud plakateid

ja flaiereid tükihinnaga 334,50 eurot, uuendanud veebilehe sisu tükihinnaga 350 eurot ja

tegelenud EM projektijuhtimisega hinnaga 3500 eurot/tk. Kõiki neid teenuseid on osutatud

ning reklaammaterjale kujundatud ja toodetud ühe ja sama kaubakoodiga, kuid sellele

vaatamata on ühel päeval esitatud kaks eraldi arvet.

2.8. Seoses hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõudega leidis kostja, et

nõudekirja koostamiseks hageja esindajal kulunud 3,5 tundi on ilmne liialdus, kuna sedavõrd

lihtsakoelise nõude koostamiseks ei saa kogenud advokaadil kuluda enam kui üks tund.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus tegi 7. juulil 2023 otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 8524,98 eurot, viivise 7. juuli 2023. a seisuga 6291,32 eurot ja

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt 8524,98 eurot alates 8.

juulist 2023 kuni põhivõla kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda

ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 8265 eurot ja VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras viivise menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

3.1. Maakohus hindas esmalt, kas hageja on teinud kostjale 2013. aastal mingeid töid või

osutanud teenuseid, mille eest kostjal tekkis kohustus hagejale tasuda.

3.1.1. Maakohus tuvastas, et JT oli kostja juhatuse liige ajavahemikul 24. aprill 2006 kuni 7.

november 2016. Registrikaardile kantud esindusõiguse erisuste kohaselt oli JTl sel ajal õigus

4 (26)

2-21-13866

esindada kostjat ainuisikuliselt. Seega oli JT vaidlusaluste arvetega seonduval ajal kostja

seaduslik esindaja ja tema kirjalik kinnitus asjakohane tõend.

3.1.2. Maakohus tuvastas, et AP oli kostja juhatuse liige ajavahemikul 7. november 2016 kuni

15. oktoober 2020. Registrikaardile kantud esindusõiguse erisuste kohaselt oli APl sel ajal

õigus esindada kostjat ainuisikuliselt. Seega oli AP kostja seaduslik esindaja pärast JT ja tema

kirjalik kinnitus on asjakohane tõend.

3.1.3. Maakohus tuvastas JT 22. juuli 2021. a kirjaliku selgituse, hageja endise töötaja JS

kirjaliku kinnituse, AP kirjaliku kinnituse ning samade isikute 12. aprilli 2023. a kohtuistungil

antud ütluste põhjal, et kostja tellis hagejalt 2013. aastal info- ja reklaammaterjalide ning

kodulehe kujunduse ja tootmise töid ja teenuseid. Seega sõlmiti poolte vahel töövõtuleping

VÕS § 635 lg 1 mõttes. Hageja tegi tööd, kostja võttis need vastu ning hageja esitas kostjale

tehtud tööde eest tasumiseks vaidlusalused arved nr 1300933 ja 1300934. Tööde sisu ja

maksumus on kirjeldatud arvetel. Kostja selleaegne juhatuse liige JT, kellel oli õigus kostjat

ainuisikuliselt esindada, kinnitas tööde tellimist nii kohtule esitatud kirjalikus kinnituses kui

ka kohtuistungil vande all antud ütlustes. AP kinnitas, et aastal 2016 kostja juhatuse liikmeks

saades andis JT talle hageja poolt tehtud tööde ja tasumisele kuuluvate summade kohta

ülevaate ning ta oli sellega kursis juba varasemast kostja juhatuse liikmeks oleku perioodist.

Hageja endine töötaja JS kinnitas nii kohtule esitatud kirjalikus kinnituses kui ka

kohtuistungil vande all antud ütlustes tööde tegemist hageja töötajana. Tunnistajate ütlused

haakuvad omavahel ja teiste asjas kogutud tõenditega ning maakohus ei näinud alust neid

ebausaldusväärseks pidada. Töövõtulepingule ei ole seadusega ette nähtud kohustuslikku

vormi, seega võis selle sõlmida suuliselt ning kohtule ei pea olema esitatud kirjalikku

lepingut. Samuti võis tööde üleandmine toimuda vabas vormis.

3.1.4. Maakohtu hinnangul on hageja esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et ta tegi kostjale

töid ja kostja võttis need vastu. Olukorras, kus hageja on enda väite tõendamiseks tõendeid

esitanud, ei piisa kostjal hageja positsiooni ümberlükkamiseks vaid selle eitamisest ja enda

paljasõnalistest väidetest. Kostja kritiseeris peamiselt hageja tunnistajate usaldusväärsust,

kuid ei esitanud ise oma vastuväidete tõendamiseks tõendeid. Kostja kriitika ei pannud kohut

kahtlema tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Tunnistajad selgitasid kostjaga seotud

erimeelsuste asjaolusid ja kohtule ei jäänud muljet, et need võiksid mõjutada tunnistajaid

vande all kostja kahjuks valetama. Tunnistajad kinnitasid oma võimet anda asjas erapooletuid

ütluseid. Võimalikud erimeelsused või isegi tülid ei tähenda tingimata seda, et tunnistajad

kättemaksuks või muul madalal ajendil hakkasid andma kostja kahjuks teadvalt valeütluseid,

pannes sellega toime kuriteo ja riskides kriminaalkaristusega. Lisaks ei ole kostja väitnud, et

JS oleks kostjaga tülis või neil oleks vaidlusi. JS ütlused aga haakusid JT ütlustega.

3.1.5. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et hageja esitatud tõenditega kogumis on

leidnud tõendamist, et kostja tellis hagejalt tööd, hageja teostas need, kostja võttis need vastu

ja kiitis heaks ning kohustus nende eest tasuma vastavalt 3. detsembri 2013. a arvele nr

1300933 5848,32 eurot ja 3. detsembri 2013. a arvele nr 1300934 3821,40 eurot hiljemalt 17.

detsembril 2013.

3.2. Hageja tasunõue muutus VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks töö

vastuvõtmisega või vastuvõetuks lugemisega. Maakohus tuvastas, et siinsel juhul võttis kostja

(juhatuse liikme JT isikus) hageja tehtud tööd vastu. Olukorras, kus kostja on töö vastu

võtnud, eeldatakse, et hageja tehtud töö oli lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab

tõendama kostja. Kostja sellekohaseid väiteid ega tõendeid esitanud ei ole.

5 (26)

2-21-13866

3.3. Järgmisena hindas maakohus kostja aegumise vastuväidet.

3.3.1. Maakohus viitas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 3.

Hageja esitas kostjale arved 3. detsembril 2013, seega algas hageja nõuete aegumine 2013.

aasta lõppemisest ehk 1. jaanuaril 2014 ning nõuded oleks üldjuhul aegunud 31. detsembril

2016 kl 00.00. Hagiavaldus esitati kohtusse 3. septembril 2021.

3.3.2. Hageja tugineb sellele, et alates arve väljastamisest kuni vähemalt 2020. aastani

katkestas aegumise kostja poolt võlgnevuse tunnustamine ja hagejale antud korduvad

lubadused selle tasumiseks. Maakohus viitas TsÜS § 158 lg-tele 1 ja 2 ning Riigikohtu

seisukohale 3. juuni 2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 (p 16.1).

3.3.3. Maakohus tuvastas, et AP digitaalselt allkirjastatud 4. jaanuari 2017. a saldoteatises

kinnitas kostja, et seisuga 30. november 2016 võlgneb kostja hagejale mh vaidlusaluste arvete

nr 1300933 ja 1300934 alusel vastavalt 5848,32 eurot ja 3821,40 eurot.

3.3.4. Maakohus tuvastas tunnistajate JT ja AP ütluste ning nende antud kirjalike kinnituste

põhjal, et kostja vähemalt kord poole aasta jooksul kinnitas hageja ees vaidlusalustest arvetest

tulenevaid võlgnevusi ja andis lubadusi nende tasumise kohta. Neid kinnitusi ja lubadusi tuleb

käsitada kostja mittetehinguliste tunnistustena, mis katkestas aegumise. Tunnistaja AP

kirjalikust kinnitusest tulenevalt toimus selline suhtlus hagejaga tema poolt juba 2016. a

lõpus. Seega aegumine katkes ja algas uuesti enne 2016. a lõppu. Maakohus leidis, et siinses

asjas ei ole aegumise katkemise tuvastamiseks vaja tuvastada kuupäeva täpsusega, millal see

on toimunud. Ajavahemikul 2013–2020 kostja juhatuse liikmeks olnud isikud on tunnistajana

kinnitanud, et andsid korduvalt (vähemalt kord poole aasta jooksul) hagejale lubadusi ja

kinnitusi seoses vaidlusaluse võla tasumisega. Pooltel jätkusid koostöösuhted ka pärast võla

tekkimist, mistõttu eelnev on ka eluliselt usutav. Seega ei ole kordagi esinenud kolmeaastast

perioodi, mil hageja nõuded oleksid saanud aeguda. Samuti on usutavad tunnistaja AP ütlused

selle kohta, et ta andis hagejale võla tasumise kohta kinnitusi kogu oma ametiaja jooksul

2016–2020, st vähemalt 2020. aastani. Seega ei olnud nõue kostja 4. jaanuari 2017. a

saldokinnituse andmise hetkeks aegunud ning see omakorda katkestas aegumise. Ühtlasi on

saldokinnituse näol tegemist kostja deklaratiivse võlatunnistusega nimetatud arvetega seotud

võla kohta (VÕS § 204 lg 2). Selle tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpöördumine

nõude tõendamise osas ning kostja poolt nõude osas vastuväidetest loobumine. Eelneva põhjal

asus maakohus seisukohale, et hageja nõue ei olnud hagiavalduse kohtule esitamise hetkeks,

s.o 3. septembriks 2021 aegunud.

3.3.5. Ehkki hageja väitel tunnistas kostja võlga ka sellega, et ta on arve nr 1300933 osaliselt

tasunud, on kostja arve osalist tasumist eitanud ning hageja ei ole selle kohta tõendeid

esitanud.

3.4. Kostja esitatud kostja üldkoosoleku 21. augusti 2020. a protokoll ei tõenda, et kostjal ei

olnud hageja ees kohustusi, ega muuda AP ütluseid võla olemasolu kohta ebausaldusväärseks.

AP selgitas 12. aprilli 2023. a istungil nimetatud koosolekul toimunut ja seda, mida ta seal

kõneledes silmas pidas. Kohtule oli usutav, arvestades ka asjas esitatud teisi tõendeid, et AP

pidas silmas seda, et kostja endiselt peasekretärilt kohtuotsusega välja mõistetud summade

arvelt oleks võimalik tasuda kõik vanad võlad seoses Tallinnas 2013 peetud EM-iga.

3.5. Eelneva põhjal leidis maakohus, et hageja põhinõue 7947,48 eurot, mis põhineb arvetel nr

1300933 ja 1300934, on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Arve nr 1300933 alusel palub hageja

mõista kostjalt välja 4126,08 eurot (seega osalises summas) ja arve nr 1300934 alusel 3821,40

6 (26)

2-21-13866

eurot (seega terves summas). Kohus on tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-

st 439 seotud hageja esitatud nõude piiridega.

3.6. Maakohus leidis, et põhjendatud on ka hageja nõue kohtumenetlusele eelnenud

õigusabikulude hüvitamiseks 557,50 eurot. Kohus nõustus, et advokaadi kaasamine

kohtueelsetesse läbirääkimistesse võib aidata kaasa kokkuleppe saavutamisele, mistõttu

sellega seotud kulud saavad olla VÕS § 128 lg 3 alusel hüvitatavad. Hageja lepinguline

esindaja on pöördunud kohtuväliselt kostja poole ettepanekuga võlg tasuda ja pooled on selle

üle läbirääkimisi pidanud kuni 21. maini 2021. Hageja on kandnud kohtueelses menetluses

asjaga seonduvalt õigusabikulusid 577,50 eurot. Arve selgituste kohaselt hõlmab see

lepingulise esindaja tööd 3 t 30 min ajavahemikul 3. mai 2021 kuni 25. mai 2021 ja koosneb

järgmisest: kohtumine kliendiga, materjalide ja õiguslik analüüs; nõudekirja koostamine

kostjale; kostja vastustega tutvumine, kirjavahetus kostja esindajaga; nõupidamised kliendiga.

Tunnitasu on 165 eurot (lisaks käibemaks), mis teeb arve summaks 577,50 eurot (lisandub

käibemaks). Maakohus leidis, et tegemist on mõistliku ja vajaliku kuluga eesmärgiga vaidlus

kohtueelselt lahendada, mis tuleb hagejale hüvitada.

3.7. Järgmisena lahendas maakohus hageja viivisenõuded.

3.7.1. Hageja nõuab töövõtulepingu tasu 7947,48 euro maksmisega viivitamise eest VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist ajavahemiku 17. detsember 2013 kuni 31.

august 2021 eest. Kostja ei ole hageja viivise arvestusele ega määrale vastuväiteid esitanud.

Maakohus tuvastas, et arvete nr 1300933 ja 1300934 tasumise tähtaeg oli 17. detsember 2013.

Kostja ei ole arvete tasumise tähtaja osas vastuväiteid esitanud. Kostja endised juhatuse

liikmed JT ja AP on arvete saamist kinnitanud. Seega lähtub kohus sellest, et arvete tasumise

tähtaeg oli 17. detsember 2013, mistõttu kostja oli arvete tasumisega viivituses alates 18.

detsembrist 2013. Kuni 31. augustini 2021 teeb see viivitatud päevade arvuks 2814 päeva,

mille eest seadusjärgne viivis on vivisekalkulaator.ee arvestuse järgi summalt 4126,08 eurot

(arve nr 1300933 alusel nõutav summa) 2555,14 eurot ja summalt 3821,40 eurot (arve nr

1300934 alusel nõutav summa) 2366,46 eurot. Kokku on arvete nr 1300933 ja 1300934

tasumisega viivitamise eest seadusjärgne viivis 31. augusti 2021. a seisuga 4921,60 eurot,

milline nõue tuleb rahuldada.

3.7.2. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise kogu nõudelt (s.o koos kohtueelse õigusabikulu kahjuhüvitisega) 8524,98 eurot alates

hagiavalduse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Maakohus märkis, et kahju hüvitamise

nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Kostja ei ole hageja

viivisearvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et nõue kuulub rahuldamisele.

Kohus arvutas viivise summa välja kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. Vastavalt

viivisekalkulaator.ee arvestusele on seadusjärgne viivis summalt 8524,98 eurot ajavahemiku

3. september 2021 kuni 7. juuli 2023 eest 1369,72 eurot.

3.7.3. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks lisaks põhinõudele välja mõista viivis 7. juuli 2023. a

seisuga 6291,32 eurot. Rahuldada tuleb ka hageja nõue mõista kostjalt välja põhinõudelt

8524,98 eurot ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates kohtuotsuse

tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni.

3.8. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Kohus märkis, et

ehkki hagi rahuldatakse osaliselt, on rahuldamata jäänud osa (ühe päeva seadusjärgne viivis

töövõtulepingu järgselt tasult) niivõrd marginaalne, et see ei õigusta menetluskulude jaotust

7 (26)

2-21-13866

muul viisil ehk proportsionaalselt.

3.9. Maakohus määras TsMS § 174 lg 1 ja § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse.

3.9.1. Hageja palus kostjalt välja mõista riigilõivu 700 eurot ja esindajakulu 13 255 eurot.

Kostja vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu.

3.9.2. Maakohus leidis, et kooskõlas TsMS § 138 lg-ga 2 tuleb kostjal hagejale hüvitada

hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 650 eurot. Hagi tagamise taotluselt tasutud riigilõivu

50 eurot ei tule kostjal hüvitada, kuna kohus jättis hageja taotluse hagi tagamise abinõu

kohaldamiseks 6. septembri 2021. a määrusega rahuldamata.

3.9.3. Hageja esindaja tunnitasu määr on 165 eurot ja 185 eurot, millele lisandub käibemaks.

Kostja ei vaielnud nendele tunnitasu määradele vastu ja maakohus leidis, et need ei ületa

sarnase kvalifikatsiooniga õigusabi osutaja tunnitasu turuhinda ning on kooskõlas Riigikohtu

praktikaga.

3.9.4. Hageja lepingulise esindaja esindajakulude spetsifikatsioonides välja toodud ajakulu 75

eurot pidas maakohus kohati üle paisutatuks, leides, et see ei vasta esindaja tehtud

menetlustoimingute mahule ja asja keerukusele. Maakohus leidis, et hageja esindaja ajakulu

on põhjendatud kokku 43 tunni ulatuses.

3.9.5. Hageja põhjendatud esindajakulu suuruseks hindas maakohus 7615 eurot (17 tundi ×

165 eurot = 2805 eurot; 26 tundi × 185 eurot = 4810 eurot; 2805 + 4810 = 7615 eurot).

3.9.6. Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulud 8265 eurot, millest riigilõiv on

650 eurot ja esindajakulu 7615 eurot. Kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 rahuldas kohus hageja

taotluse menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise

väljamõistmiseks.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

kohus hagi rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja jätta

menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust,

hindas tõendeid pealiskaudselt ja eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui jättis hageja

põhinõudele aegumise kohaldamata.

4.1.1. Riigikohus on rõhutanud, et aegumise kohaldamisel peab kohus määrama igakordselt

aegumise alg- ja lõpptähtaja kuupäevaliselt kindlaks. Siinsel juhul maakohus ühtegi aegumise

katkemise ja uuesti kulgema hakkamise kuupäeva kindlaks ei määranud.

4.1.2. Maakohus ei arvestanud hageja põhinõude aegumise hindamisel järgmiste kostja

vastuväidetega ja nendega seotud tõenditega, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise

kohustust:

-

AP ja JT ei ole nimetanud ühtegi kuupäeva, mil suulised vestlused hagejaga oleks

toimunud. Lisaks on nende kirjalikest selgitustest ja tunnistajana antud ütlustest

parimal juhul tuvastatav see, et poolte vahel toimus suhtlus seoses erinevate hageja ees

8 (26)

2-21-13866

olevate võlgnevustega. AP ja JT ei ole kordagi kinnitanud seda, et nad oleksid kostja

nimel tunnistanud just hagi aluseks olevast kahest arvest tulenevat võlgnevust

konkreetsete tahteavaldustega, konkreetsel aastal või kalendrikuul;

-

suulised allikad, millel hageja väited pidevast võla tunnistamisest põhinevad, ei ole

usaldusväärsed, sest:

(i)

eluliselt ei ole usutav, et kaks juriidilist seitse aastat järjest iga kvartal

suhtlevad ja n-ö tunnistavad võlga, kuid võla kohta ei vormistata ühtegi

kirjalikku dokumenti (v.a 2017. aastal koostatud saldoteatis);

(ii)

eluliselt ei ole usutav, et tunnustatud nõude tasumine viibiks 7–8 aastat, nagu

ka see, et selle aja vältel on korduvalt peetud läbirääkimisi võla tasumiseks ja

lubatud selle tasumist;

(iii)

eluliselt ei ole usutav, et sellises majandus- ja kutsetegevuses toimunud nõude

tunnustamisest ei ole mitte ühtegi kirjalikku jälge, mis pärineks nõude

tekkimise või tunnustamise ajast;

(iv)

JT poolt 22. juulil 2021 digitaalselt allkirjastatud kinnituse digikonteineris

oleva MS Word vormingus faili meta-andmetest nähtub, et kõnealune

dokument on loodud samal päeval ja selle autorina on märgitud hagejat

esindav advokaadibüroo, mistõttu on tegemist hageja enda konstrueeritud

tõendiga;

(v)

on tõenäoline, et JT lihtsalt ei mäleta sedavõrd kaua aega tagasi toimunud

sündmusi, mis nähtub tema tunnistajana antud ütlustes esinevas kahtlevast ja

ebakindlast kõneviisist. JT on oma ütlustes viidanud viiele võlgu oldud arvele,

mistõttu ei ole selge, kas ta üldse tunnistas kahte hagi aluseks olevat arvet;

(vi)

sarnasus kinnituste ja hageja lepingulise esindaja koostatud nõude tekstide

vahel tõendab, et ka AP kirjalik kinnitus on tegelikult koostatud hageja poolt;

(vii)

JT ja AP on viidanud tunnistajana ütlusi andes sellele, et nende allkirjastatud

kirjalikud selgitused on neile teadaolevalt koostatud hageja juhatuse liikme HR

poolt. Seega oli JT ja AP esimene kokkupuude kostja väidetavate võlgadega

hageja ees pärast nende ametiaja lõppu. Nende tunnistajana antud ütlused

põhinesid sisuliselt hageja enda koostatud versioonil, mitte nende isiklikul

mälupildil.

-

isegi kui käsitada AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud hageja koostatud

saldoteatist aegumist katkestava võlatunnistusena, oli ka sellest võlatunnistusest

tulenev nõue hagi esitamise ajaks aegunud.

4.1.3. Riigikohtu praktikat, kostja väiteid ja neid kinnitavaid tõendeid arvestades oleks

maakohus pidanud jõudma järeldusele, et hageja väiteid aegumise katkemisest nõude

tunnustamisega ei saa pidada tõendatuks, kuna:

-

hageja ei ole nimetanud mitte ühtegi konkreetset kuupäeva, millal võlga oleks

tunnistatud ning aegumine oleks seeläbi katkenud ja uuesti kulgema hakanud. Seega ei

ole teinud ka JT ega AP oma ütlustes. Ühtlasi ei ole nad nimetanud ühtegi konkreetset

kuupäeva ega toonud esile ühtegi konkreetset tahteavaldust, millega nad oleksid

tunnistanud just hagis nimetatud kahel arvel põhinevat võlgnevust kostja ees;

-

JT ja AP antud ütlused ja selgitused võla pidevast tunnistamisest ei ole

usaldusväärsused, sest:

9 (26)

2-21-13866

(i)

eluliselt ebausutav on kahe juriidilise isiku vahelises suhtluses võla sedavõrd

pikka aega tunnistamine ilma seda kuidagi dokumenteerimata;

(ii)

eluliselt ebausutav on võla sedavõrd pikaaegne olemasolu olukorras, kus

hageja jätkas kostjale teenuse osutamist. Mõistlikult tegutsev ettevõtja nõuaks

enne edasise teenuse osutamist oma riskide maandumiseks eelnevate

võlgnevuste tasumist;

(iii)

JT ja AP versioon võla tunnistamisest põhineb menetluse alguses kohtule

esitatud kirjalikel selgitustel, mis on koostatud hagejat teenindava

advokaadibüroo poolt. Nad on ka ise oma ütlustes sisuliselt kinnitanud, et nad

vaid allkirjastasid hageja koostatud kirjalikud kinnitused, millesse oli hageja

enda poolt märgitud mh nõude tunnistamise intervall, arvete numbrid jm;

(iv)

eeskätt JT puhul on usutav pigem see, et ta kordas tunnistajana üle kirjalikke

selgitustesse kirja pandut, mh nõude tunnustamise intervallide osas, ja

tegelikke asjaolusid ta enam täpselt ei mäleta. See ilmneb ka tema tinglikust ja

kahtlevast kõneviisist ütluste andmisel, kus ta kasutas väljendeid (täpselt) ei

mäleta, ma eeldan, ilmselt, hetkel ei tea, võib ka olla, kirjutasin ilmselt, andsin

ilmselt, võis olla, või tuletada, peaks olema, ei oska öelda. Ei ole usutav, et JT

on mitmete minevikus toimunud asjaolude osas kahtlev, aga mäletab selgelt, et

nõude tunnustamine hageja ees just hagis nimetatud arvete osas toimus mingi

kindla intervalliga. Pigem põhineb see hageja koostatud kirjalikel selgitustel,

mitte JT enda mälupildil;

(v)

ka AP puhul tuleb arvestada, et ta on kinnitanud hageja koostatud kirjaliku

kinnituse allkirjastamist ja tema ütlused puudutasid tema kostja juhatusse

asumise aastat (2016), millest oli kirjalike selgituste andmise hetkeks

möödunud viis aastat;

(vi)

ei JT ega ka AP ei ole oma ütlustes nimetanud konkreetset elulist situatsiooni,

vestluse toimumise asukohta, kuupäeva, tahteavalduse sisu, millega

konkreetset võlga tunnustati. Seega ei ole nende ütlustega võimalik lugeda

tõendatuks hagis nimetatud nõude aegumise katkemist;

-

Tunnistajate ütluste põhjal ei ole võimalik lugeda tõendatuks ka seda, et AP poolt 4.

jaanuaril 2017 saldoteatise andmise ajaks ei olnud hageja nõue juba aegunud. Isegi kui

see ei oleks olnud selleks ajaks aegunud, möödus kolm aastat saldoteatise andmisest 3.

jaanuaril 2020. AP ütlustest ei ole võimalik tuvastada, et ta oleks teinud sel ajal mõne

tahteavalduse, millega oleks hagis nimetatud võlga tunnistanud.

4.1.4. AP tunnistajana antud ütlustest ega kirjalikest selgitustest ei ole tuvastatav, et ta oleks

tunnistanud võlga ka 2020. aastal. Ehkki AP viitas mitu korda 2020. aastale, ei nimetanud ta

seda kordagi aastana, mil ta oleks teinud mõne avalduse seoses hagi aluseks olevast kahest

arvest tuleneva võlgnevuse tunnistamisega.

4.1.5. Seoses kostja 21. augusti 2020. a üldkoosoleku protokolliga ei ole maakohus arvestanud

kostja väidet ja LM suhtes tehtud kohtuotsust, millest nähtuvalt mõisteti kostja endiselt

peasekretärilt välja 6453,60 eurot, millest ei oleks hageja väidetava nõude rahuldamiseks

jätkunud. Ka ei ole maakohus arvestanud 21. augusti 2020. a koosolekut protokollinud TP

selgitustega. Kui maakohus oleks kõiki tõendeid analüüsinud ja hinnanud, oleks kohus saanud

järeldada, et AP ütlused selle kohta, et ta kuni oma ametiaja lõpuni (s.o 2020. aastani) hageja

nõuet tunnistas, ei ole usaldusväärsed.

10 (26)

2-21-13866

4.2. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui jättis

aegumise kohaldamata ka põhinõudest eraldi aeguva viivisenõude suhtes. Viivisenõue, mida

arvestatakse kalendripäeva põhiselt ja mis muutub osade kaupa sissenõutavaks kalendripäeva

vahetusega, on oma olemuselt korduv kohustus TsÜS § 154 mõttes. Maakohus jättis

tähelepanuta, et kostja vaidles vastu hageja igasuguse nõude tunnistamisele. Viivisevõla

tunnistamisele (ja seega viivisevõla aegumise katkemisele) ei ole hageja menetluses ka

tuginenud. Viivisenõue aegub kuni põhinõude aegumiseni autonoomselt põhinõudest. Seega

oleks maakohus saanud kohaldada viivisenõudele aegumist ka juhul, kui hageja põhinõue ei

oleks aegunud.

4.3. Maakohus jättis põhjendamiskohustust eirates tähelepanuta kostja väited viivisenõude

esitamise hea usu põhimõtte vastasuse kohta. Veel 2017. aastal on hageja ise koostanud ja

kostjale allkirjastamiseks edastanud saldoteatise, milles ei ole viivist ega viivisevõlgnevust

näidatud. 28. jaanuaril 2021 edastas hageja kostjale e-kirja, milles ei ole viivisevõlale

tuginetud, andes kostjale mõistliku põhjuse eeldada, et hageja ei kavatse kostjalt viivist nõuda.

Selles olukorras seitsme aasta viivise nõudmine tagantjärele ilma, et selle nõudmise

kavatsusest oleks kordagi teatatud, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega.

4.4. Hagejal tulnuks kirjeldada ja tõendada oma lepingulise tasu nõude aluseks olevaid

kostjaga sõlmitud kokkuleppeid ja nende sisu, sh tasukokkulepet. Alles seejärel oleks kostja

pidanud põhjendama ja tõendama, et selliseid kokkuleppeid ei olnud või need olid

teistsugused või neid ei täidetud. Maakohus on põhjendamatult leidnud, et hageja on oma

tõendamiskohustuse täitnud sellega, et on tõendanud ära, et hageja on mingeid töid teinud,

kostja on mingid tööd vastu võtnud ja nende mingite tööde osas ei olnud kostjal pretensioone.

Hagiavaldusest ja hageja hilisematest dokumentidest ei nähtu, millise konkreetse hinnaga,

millisel konkreetsel ajavahemikul ja kelle poolt sõlmitud ning milliste tasukokkulepete alusel

teenuseid osutati, rääkimata neid faktilisi asjaolusid kinnitavatest tõenditest. Ehkki hageja on

esitanud üldsõnalise näidisloetelu erinevatest töödest ja teenustest, mida ta kostjale 2013. a

augustist novembrini osutas, ei ole hageja põhistanud, millise ühikuhinnaga neid töid tehti ja

teenuseid osutati, millises koosluses kostja neid hagejalt tellis, kuidas konkreetsete tööde ja

teenuste maksumuses kokku lepiti, kuidas ja kellele konkreetsed tööd üle anti ning kes need

kostja nimel tellis. Põhjendamis- ja tõendamiskoormuse õige jaotamise korral oleks maakohus

saanud ja pidanud jõudma järeldusele, et hageja nõue on põhistamata ja tõendamata.

4.5. Maakohus ei arvestanud tõendamiskoormuse jaotamisel informatsiooni asümmeetriaga.

Kostjal ei olnud võimalik vastuväiteid esitada, kuna väidetavate tööde tegemise ja teenuste

osutamise aegse raamatupidamisdokumentatsiooni säilitamise kohustuse tähtaeg on

möödunud ning kogu informatsioon nende kohta on hageja valduses. Olukorras, kus hageja

isegi ei avalda, milles täpselt kokku lepiti (tööde ja teenuste artiklid, kogused, hind jms), ei

olnud kostjal võimalik esitada konkreetseid vastuväiteid teenuse osutamisele või hinnale.

Hageja kohustus oli tõendada oma nõuet, mh seda, millises koguses hageja tooteid valmistas

(kaelakaarte, bännereid jms) ja millise kokku lepitud hinnaga, et kostjal oleks võimalik väita

ja tõendada vastupidist. Olenemata sellest, et tunnistajad andsid ütlusi, mille kohaselt pidi

teenuse osutamise kohta olema erinevaid kirjalikke allikaid (kirjalik leping, hinnapakkumiste

aktseptid, kokkuvõtted jms), ei esitanud hageja neist ühtegi ega ka ainsatki kirjalikku tõendit,

mis oleks pärinenud teenuse osutamise ajast. Selliste kirjalike allikate kohtu eest varjamine ja

kohtule esitamata jätmine on menetlusõiguste kuritarvitamine.

4.6. Maakohus rahuldas hageja nõude kahe erapooliku ja ühe hageja endisest töötajast

tunnistaja üldsõnaliste ja umbmääraste ütluste alusel, eirates sellega tõendite igakülgse,

täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Kostja tõi maakohtu ette hulgaliselt faktilisi

11 (26)

2-21-13866

asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid, mis andsid alust kahelda JT ja AP kui tunnistajate

ütluste ja kirjalike selgituste usaldusvääruses, mh nende erapooletuses. Ehkki maakohus ei

näinud alust pidada tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et need haakuvad

omavahel ja teiste asjas kogutud tõenditega, ei põhjendanud kohus, milliste teiste asjas

kogutud tõenditega AP ja JT ütlused haakuvad. Ehkki maakohus viidas ka JT ja hageja endise

töötaja JS ütluste haakumisele, jättis maakohus tähelepanuta kostja väited JS kirjalike

selgituste kui tõendi asjakohatuse ja üldsõnalisuse kohta. Samuti jättis kohus tähelepanuta JS

väidete vastuolu JT ütlustega: JS ütlustest nähtub, et poolte vahel ei olnud hinnakokkulepet,

vaid hind kujunes teenuse osutamise käigus; JT väitis, et kõikide tööde kohta koostati

hinnapakkumine, mille tema aktsepteeris, selliseid hinnapakkumisi koostati pidevalt ja

tellimused läksid töösse alles pärast tema poolt hinnapakkumise aktsepteerimist.

4.7. Ebaõige tõendamiskoormuse jaotus ja hageja sisuline vabastamine oma nõude

põhistamise kohustusest on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Hagejal tuli

põhistada ja tõendada tasukokkulepet ning kui seda ei eksisteerinud, siis tõendada, et nõutav

tasu vastab mõistliku tasu määrale. Alles seejärel tekkinuks kostjal kohustus tõendada

vastupidiseid väiteid. Siinsel juhul ei esitanud hageja menetluses mitte ühtegi faktilist asjaolu,

millest võiks järeldada mis tahes tasukokkuleppe olemasolu hageja ja kostja vahel ning selle

sisu. Maakohus on eksinud VÕS § 637 lg 1 kohaldamisel. Hageja menetluses esitatust ei

selgu, milline oli konkreetne tasu tehtava konkreetse töö või osutatud teenuse eest, rääkimata

seda kinnitavatest tõenditest. Ei selgu ka see, millises ulatuses oli tegemist töö tegemise või

teenuse osutamisega. Hageja ei ole üheski menetlusdokumendis nimetanud ega põhistanud

seda, mitu voldikut, flaierit, bännerit vm sellist valmistati, mis oli nende hind, milline oli

disaini kujundamise hind ja milline projektijuhtimise töö hind. Nendele küsimustele ei saa

vastust ka hagile lisatud arvetelt ega hageja esitatud tõenditest. Eelnevale vaatamata leidis

maakohus ekslikult, et võimalik on tuvastada kokkulepe tasu suuruses, kohaldada VÕS § 637

lg-t 1 ja lugeda tõendatuks see, et hageja ja kostja olid kokku leppinud sellises tasus, nagu

hagis väidetakse.

4.8. Lisaks on tõendamiskoormuse ebaõige jaotus viinud VÕS § 637 lg 4 ebaõige

kohaldamiseni. Tööde vastuvõtmine tellija poolt ei vabasta töövõtjat kohustusest tõendada

nõutava tasu suurust, vaid vabastab tellija üksnes kohustusest tõendada, et tema tasunõue on

muutunud sissenõutavaks. Nõutava tasu suurust ei ole hageja tõendanud.

4.9. Maakohus tuvastas alusetult kostja poolt hagejale võlatunnistuse andmise, millega jaotas

ebaõigesti ümber tõendamiskoormuse ja luges kostja loobunuks hageja nõutavale võlale

vastuväidete esitamisest. Maakohus ei põhjendanud, mille alusel ta luges AP allkirjastatud 4.

jaanuari 2017. a saldoteatise kostja deklaratiivseks võlatunnistuseks. Seejuures jättis

maakohus arvestamata kostja vastuväidetele saldoteatise võlatunnistusena käsitamisele. AP

allkiri saldoteatisel saab kinnitada üksnes selle kättesaamist, mitte aga selle aktsepteerimist.

4.10. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hageja nõude vanuse (s.o ajavahemiku

nõude sissenõutavaks muutumise aja ja hagi esitamise vahel) ja selle, et hageja näol on

tegemist majandustehingute dokumenteerimise kohustusega äriühinguga, mis pidanuks kaasa

tooma hageja nõudele ka tavapärasest kõrgema tõendamisstandardi. Lubamatu peaks olema

valdavalt suuliste tõendiallikate kasutamine seitsme aasta vanuse nõude tõendamisel (mh

aegumise katkemise tõendamisel), eeskätt olukorras, kus need samad suulised tõendiallikad

viitavad kirjalike tõendite olemasolule, mida hageja kohtu eest sisuliselt varjab. Arvestada

tulnuks ka sellega, et aegumise üks eesmärk on kaitsta võlgnikku pika ajavahemiku

möödumisega seotud põhjendamatu tõendamiskoormuse eest.

12 (26)

2-21-13866

4.11. Kuna hagi tulnuks jätta rahuldamata, oleks kõik asjas tekkinud menetluskulud tulnud

jätta hageja kanda. Kostja menetluslikule taotlusele jätta hageja menetluskulud tema

menetlusliku käitumise tõttu (pidevalt uute tõendite esitamine, mille oleks saanud esitada juba

koos hagiavaldusega) TsMS § 169 lg 1 järgi hageja enda kanda, sõltumata hagi rahuldamise

ulatusest, maakohus ei vastanud. Asja oleks võinud lahendada märkimisväärselt väiksema

ajakuluga, kui hageja oleks esitanud kõik tõendid koos hagiavaldusega. Olenemata kostja

korduvatest ettepanekutest esitada oma nõude aluseks olevad dokumendid juba enne

kohtumenetlust, keeldus hageja sellest, mis annab alust arvata, et hageja tegelik eesmärk oli

kostjale kohtumenetlusega kahju tekitada. Sellele viitab ka asjaolu, et olukorras, kus hageja

pidas AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatist võlatunnistuseks, ei esitanud ta

seda kostjale enne kohtumenetlust ega isegi mitte koos hagiga, vaid alles enam kui aasta

pärast hagi esitamist. Seega oleks hageja menetluskulude mis tahes ulatuses kostja kanda

jätmine TsMS § 162 lg 4 järgi ka äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Lisaks on maakohus

jätnud enamuse hageja esitatud kirjalikest tõenditest arvestamata, mistõttu esineb alus ka

TsMS § 169 lg 3 kohaldamiseks.

4.12. Lisaks on maakohus vähendanud hageja menetluskulude rahalist suurust ebapiisavalt,

mõistes neid kostjalt välja ka ulatuses, milles kulud olid ebamõistlikud ja ebavajalikud.

Seejuures on maakohus jätnud arvestamata mitme kostja vastuväitega hageja menetluskulude

suurusele:



kohtuotsuse p-s 15.3.1 on maakohus hagi koostamisega seotud menetluskulude nõuet

osaliselt vähendades tuvastanud, et agi on 4 lk-l ja ülejäänud osa moodustab hagi

tagamise taotlus, mille kohus jättis rahuldamata. Sellise pikkusega hagi koostamise

ajakuluks on maakohus hinnanud 8 tundi. Kostja sellise hinnanguga ei nõustu, kuna

eluliselt ei ole usutav, et hagejat esindanud vandeadvokaadil kulub ühe

menetlusdokumendi lehekülje koostamiseks 2 tundi. Tavapäraselt on vastav ajakulu

45 minutit kuni 1 tund dokumendi ühe lehe kohta;



maakohus on olenemata kostja vastuväidetest leidnud, et 17. novembri 2021. a

töölõigus kajastatud hageja esindaja ajakulu ei peaks vähendama, kuid maakohtu

otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud selles töölõigus mis tahes Riigikohtu

praktika analüüsi ega muid põhjuseid, miks sellise e-kirja koostamiseks võis kuluda 30

minutit;



hageja esindaja 14.–15. detsembri 2022. a töölõigule esitatud vastuväidete juures on

maakohus jätnud tähelepanuta väite, et 3,5 lk-le vastavas osas ei olnud tegemist

vastusega kostja seisukohale, mille kohta maakohus hagejalt arvamust küsis, ning

sellekohase seisukoha oleks hageja saanud esitada juba hagis.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja apellatsioonkaebusele tähtaegselt vastust ei esitanud. Hageja avaldas

ringkonnakohtule 13. jaanuaril 2025 saadetud e-kirjas, et vaidleb apellatsioonkaebusele vastu

ning jääb kõigi maakohtus esitatud seisukohtade, väidete ja põhjenduste juurde. Oma

vastuväited apellatsioonkaebusele esitas hageja 5. märtsi 2025. a seisukohas (pealkirjaga

„kohtuvaidluse kirjalikud teesid“), milles palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

13 (26)

2-21-13866

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada osas,

millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7. juuli 2023. a seisuga sissenõutavaks

muutunud viivise 2590,92 eurot, samuti menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja

kostjalt hageja kasuks menetluskulude hüvitise koos viivisega väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja 7. juuli 2023. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise nõude 2590,92 euro osas rahuldamata ning maakohtus

kantud menetluskulud 81,6% ulatuses kostja ja 18,4% ulatuses hageja kanda. Muus osas tuleb

maakohtu otsuse resolutsioon jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Siinsel

juhul vaidlustas kostja maakohtu otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, jaotas

menetluskulud ja mõistis hageja menetluskulud kostjalt välja. Maakohtu otsust ei ole

vaidlustatud osas, millega hagi jäeti põhinõudelt 7947,48 eurot 17. detsembri 2013 eest

arvestatud viivise osas rahuldamata. Nimetatud osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2

p 1 ja lg 4 teise lause kohaselt jõustunud.

8. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid hageja tasunõude tekkimise ja

sissenõutavuse kohta (I) ning seejärel hageja nõuete aegumise kohta (II). Lõpetuseks teeb

kolleegium maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulusid puudutavad otsustused.

I

9. Maakohus tuvastas JT 22. juuli 2021. a kirjaliku selgituse (I kd, tl-d 7–8), JS kirjaliku

selgituse ja sellele lisatud näidiste (I kd, tl 156), AP kirjaliku kinnituse (I kd, tl 154) ning 12.

aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud JT (II kd, tl-d 128–130), JS (II kd, tl-d

133 – 134 pöördel) ja AP (II kd, tl.d 124 – 125 pöördel) ütluste põhjal, et poolte vahel oli

2013. aastal töövõtuleping, mille alusel kostja tellis hagejalt info- ja reklaammaterjalide ning

kodulehe kujunduse ja tootmise töid ja teenuseid; hageja tegi kokkulepitud tööd; kostja võttis

tööd vastu ja kiitis need heaks; hageja esitas kostjale tehtud tööde eest tasumiseks 3.

detsembril 2013 arved nr 1300933 ja 1300934, mis tuli tasuda hiljemalt 17. detsembril 2013

(vt maakohtu otsuse p-d 6.3 ja 6.4). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu tõenditest

tehtud järeldustega ja maakohtu põhjendustega (v.a praeguse otsuse p-des 18–18.4 toodud

osas) ning neid TsMS § 654 lg 6 järgi tervikuna ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib kolleegium järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu kostja etteheitega, et hageja ei ole töövõtulepingu sõlmimise

asjaolusid ja sisu, sh tasukokkuleppeid esile toonud ja tõendanud piisava detailsusega.

10.1. Hageja on menetluses välja toonud, et kostja tellitud töödeks olid kostja poolt 21.–28.

septembril 2013 korraldatud juunioride ja U23 vanuserühma Euroopa meistrivõistluste

tõstmises reklaammaterjalid (voldikud, bännerid, flaierid, plakatid jms), sh nii materjalide

kujundamine kui ka tootmine, temaatilise veebilehe www.weightlifting.ee uuendamine, sh nii

lehe sisu tootmine kui ka disain, ning võistluste turunduse juhtimine (projektijuhtimise töö) ja

muud jooksvad tööd, mida kostja hagejalt tellis. Töid tehti 2013. a augustist novembrini. Kõik

tööd on tehtud kostja toonase juhatuse liikme JT nõusolekul. Kostja võttis hageja tehtud tööd

vastu ja tal polnud nende kohta pretensioone. Tasu tööde eest kujunes vastavalt kulunud

töötundidele ja tootmiskulule ning kostjale varasema koostöö põhjal teada olnud hindadele.

Kostja juhatuse liige JT aktsepteeris hageja koostatud arveid ja tal polnud neile vastuväiteid

14 (26)

2-21-13866

(vt nt 3. septembri 2021. a hagiavaldus, p-d 2–4, 12; 28. detsembri 2021. a seisukoht, p-d 15–

17).

10.2. Eeltoodud väiteid on hageja JT, JS ja AP kirjalike selgituste ja tunnistajana antud

ütlustega ka tõendanud.



Ajavahemikul 24. aprill 2006 – 7. november 2016 kostja juhatuse liikmeks olnud JT

22. juuli 2021. a kirjalikust selgitusest (I kd, tl-d 7–8) nähtub, et kostja tegi 2013. a

sügisel juunioride ja U23 vanuserühma Euroopa meistrivõistluste tõstmisel

korraldamisel hagejaga koostööd, tellides temalt erinevaid töid. Hageja varustas

kostjat reklaammaterjalidega (voldikud, bännerid, flaierid, plakatid jne), mis hõlmas

nii nende kujundamist kui ka tootmist, tegeles kostja kodulehe uuendamise ja

projektijuhtimisega ning muude jooksvate küsimuste ja töödega, mida kostja hagejalt

tellis. Töid tehti ajavahemikul august – november 2013. Tööde eest esitati arved nr

1300933 ja 1300934. Kõik arvete aluseks olevad tööd on tehtud, nõuetekohased ja

kostja poolt vastu võetud.

Neid asjaolusid kinnitas JT ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi

andes (II kd, tl-d 128–130). JT lisas, et hagejaga oli varasemalt juba aastaid koostööd

tehtud. Kokkulepped poolte vahel sõlmis JT ise, protsessi oli kaasatud ka kostja

toonane peasekretär LM. Lepingu hagejaga allkirjastas kostja poolt JT ja hageja poolt

HR ning selle sisuks oli hagejalt tellitud visuaalne pool. Töid tellis JT ise telefoni või

e-maili teel ning ka peasekretär, kuid viimase tellimused kooskõlastas JT. Töid tegi

hageja poolt JS (mh tegi kodulehe ja tegeles selle administreerimisega), laiemalt

haldas projekti HR. Tööd võeti vastu trükimaterjali puhul trükistel järel käimisega,

kodulehe puhul selle üleslaadimisega. Projektijuhtimine hõlmas tööde

koordineerimist, tellimuste vastuvõtmist, transporti spordihalli ja koosolekuid. Tasu

kujunes hinnapakkumiste alusel, mis tehti igale tööle eraldi ja mille JT aktsepteeris.

Enne lepingu sõlmimist oli hagejalt võetud hinnapakkumine esialgse töömahu peale,

aga hiljem lisandus seoses jooksvate töödega lisapakkumisi. Projektijuhtimise tasu

võis kujuneda kulunud tundide põhjal, sellest räägiti enne lepingu sõlmimist, kui

arutati töömahtu. JT kinnitas, et EM-i jaoks telliti hagejalt sellised tööd, mille JS oma

kirjalikule selgitusele näidisena lisas (I kd, tl-d 157 – 160 pöördel) ning tööde eest

väljastati arved nr 1300933 ja 1300934. Nimetatud arvetel märgitud tööd on tehtud JT

teadmisel ja nõusolekul ning kõik tööd on pretensioonideta vastu võetud.



Hageja endise töötaja JS kirjalikust selgitusest (I kd, tl-d 156–161) nähtub, et tema

kujundas kõik 2013. a Tallinna tõstespordi EM raames hageja poolt toodetud trükised

jt materjalid. Hageja tegi võistluse jaoks kostjale erinevaid töid: kujundas üritusele

logo ja korporatiivse stiili; kujundas voldikud, plakatid, bännerid ja töötas kodulehega

jne; samuti kujundas lavakujunduskangad, bännerid, kaelakaardid osalejatele ja

erinevad abimaterjalid, nt teleülekannete vahegraafika. Töid tehti valdavalt

ajavahemikul juuli – september 2013. JT oli töödega kursis ja nõustus nendega, ehkki

operatiivne suhtlus käis enamasti kostja peasekretäri LM ja JS vahel. Tasu kujunes

jooksvalt, lähtuvalt tellitud töödest kulunud töötundide ja tootmiskulude põhjal

vastavalt hageja hindadele ja tingimustele, mis olid kostjale eelneva koostöö põhjal

teada. JT võttis tööde eest koostatud arved nr 1300933 ja 1300934 vastu ning pole

neid JSle teadaolevalt vaidlustanud.

Neid asjaolusid kinnitas JS ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi

andes (II kd, tl-d 133 – 134 pöördel). JS täpsustas tehtud tööde kohta, et kõigepealt tuli

15 (26)

2-21-13866

teha logo, seejärel valmistada ette võistluse veebileht. Järgmisena tehti trükiseid,

lavakujundusbännereid, kaelakaarte. Veebilehte tuli jooksvalt uuendada, millega

tegeles JS ise. Toodeti lavakujunduselemente, diplomeid, kaelakaarte, infomaterjale

hotelli, viitu, spordisaali pandud täiendavaid infomaterjale, VIP-lounge silt; oli ka

reklaamplakateid ja erinevas formaadis flaiereid, ka Delfi vahegraafika. Kõik need

asjad tegi hageja. Kujunduse tegi JS, tootmise ja paigaldused organiseeris HR. Projekti

juhtimine hõlmas koosolekuid, HR poolt protsessi juhtimist, sh tootjate leidmist,

asjade lavale ülesseadmist. JS andis HRle jooksvalt ülevaateid LMlt saadud

tellimustest ja HR hankis JTlt vajalikud kooskõlastused. Tellimused kooskõlastasid

omavahel telefoni teel HR ja JT. Kõik kokkulepitud tööd said valmis ja üle antud,

klient (JT) võttis need vastu ja oli rahul. Tasu töö eest kujunes lähtuvalt kulunud ajast

ja kuludest (sh allhankijate arved), seejuures lähtuti ligikaudu toonastest

reklaamiagentuuride hinnakirjast. Tööde hinnastamise vormistamine JS ei puutunud,

seda arutas HR ilmselt JTga omavahel. JT oli arvetel toodud summade ja selgitustega

nõus, küsimusi tal ei tekkinud. JS kinnitas, et EM-i jaoks tehtud töödele vastavad

arved lõpuga 933 ja 934.



Ajavahemikul 7. november 2016 – 15. oktoober 2020 kostja juhatuse liikmeks olnud

AP kirjalikest selgitustest (I kd, tl-d 11, 154–155) nähtub, et kostja on tellinud 2013.

aastal hagejalt arvete nr 1300933 ja 1300934 aluseks olevad tööd, kostja on tööd kätte

saanud ja need olid nõuetekohased. AP selgitas, et kui ta sai 2016. aastal kostja

presidendiks, informeeris JT teda mh kostja võlast hageja ees tulenevalt arvetest nr

1300933 ja 1300934. JT kinnitas APle, et kõik arvete aluseks olevad tööd on tehtud

tema nõusolekul ja teadmisel, tööd on kohaselt tehtud ja vastu võetud ning kostjal ei

olnud hagejale nendega seoses mingeid pretensioone.

Neid asjaolusid kinnitas AP ka 12. aprilli 2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi

andes (II kd, tl-d 124 – 125 pöördel). AP täpsustas, et pärast tema kostja presidendiks

saamist selgitas JT talle, et hageja arved on seotud juunioride EM-iga ja kuuluvad

tasumisele. JT selgitas tööde sisu (erinevad trükised, voldikud, rinnasildid jms) ja et

kõik tööd on vastu võetud ja nende eest tuleb maksta. Ei JT ega ka AP ei seadnud

tööde tellimist ja tegemist kahtluse alla.



Hageja väiteid selle kohta, et ta tegi kostjale 2013. a juunioride EM-i jaoks erinevaid

disainitöid, kinnitavad ka JS kirjalikule selgitusele lisatud näidised tehtud töödest (I

kd, tl-d 157 – 160 pöördel).

10.3. Eelviidatud tõenditega on hageja kokkuvõttes tõendanud:

-

kostja poolt arvete nr 1300933 ja 1300934 aluseks olevate tööde ja teenuste tellimist

hagejalt, kusjuures tellimused (ka need, mille algselt esitas kostja peasekretär LM)

kooskõlastas kostja toonane juhatuse liige JT;

-

tellitud tööde ja teenuste sisu (logo kujundamine; reklaammaterjalid (trükised), sh

voldikud, flaierid ja plakatid (kujundamine ja tootmine); lavakujunduskangad ja

bännerid; osalejate kaelakaardid; veebilehe kujundamine ja pidev uuendamine;

erinevad visuaalsed abimaterjalid, nt teleülekannete vahegraafika, aga ka

infomaterjalid hotellis ja spordisaalis, viidad ja sildid; projektijuhtimine);

-

tellitud tööde tegemise ja teenuste osutamise, (tööde) kostja poolt vastuvõtmise ja

nõuetekohasuse (st kostjal pretensioonide puudumise);

16 (26)

2-21-13866

-

poolte kokkuleppe tööde ja teenuste eest makstavas tasus, mis vastab arvetelt nr

1300933 ja 1300934 nähtuvale, sh JT poolt arvetel toodud summadega nõustumise ja

küsimuste puudumise.

11. Lisaks maakohtu viidatud tõenditele kinnitavad kostjal hageja ees arvetelt nr 1300933 ja

1300934 nähtuvate võlgnevuste olemasolu vähemalt kaudselt ka järgmised hageja esitatud

tõendid:



ekraanitõmmis kostja internetipangast, millest nähtub, et kostja oli arved nr 1300933

ja 1300934 internetipangas kinnitamiseks ja maksmiseks üles pannud kogusummas

7947,48 eurot ja maksekuupäevaga 15. juuli 2020 (II kd, tl 64). AP selgitas 12. aprilli

2023. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes, et arved pandi raamatupidaja poolt

pangas üles tema palvel. Konkreetne ekraanitõmmis on tehtud AP poolt, näitamaks

vanemtreeneritele, milline on kostja rahaline seis ja kohustused (II kd, tl 124 pöördel);



AP ja HR 21. juuni – 23. septembri 2020 e-kirjavahetus, milles arutati kostja

võlgnevuse 7947,48 euro tasumist hagejale LMlt tsiviilasjas nr 2-18-10076 kostja

kasuks välja mõistetud 12 927,20 euro suuruse nõude arvelt (II kd, tl-d 68–69);



AP poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatis, millest nähtuvalt on kostjal 30.

novembri 2016. a seisuga hageja ees arvest nr 1300933 tulenev võlg 5848,32 eurot ja

arvest nr 1300934 tulenev võlg 3821,40 eurot (II kd, tl-d 70–72);



kostja juhatuse 12. veebruari 2017. a protokoll, mille p-st 9.3 nähtuvalt on kostjal

hageja ees arveid üleval ca 10 000 euro eest ning juhatus otsustas maksta ära ühe

väikse arve aastast 2013 näitamaks, et asjaga tegeletakse (II kd, tl-d 76 – 77 pöördel);



kostja üldkoosoleku 23. jaanuari 2015. a protokoll, milles kostja võlgnevuste aruandes

on märgitud, et kostjal on maksmata hagejale reklaamide eest arveid hetkel u 9000

euro eest, aga see väheneb (II kd, tl 78). Sellega haakub hageja 13. aprilli 2015. a e-

kiri JTle, millele on lisatud kuus arvet, mis on pikalt üleval (kokku summas 10 971,24

eurot (koos käibemaksuga), sh arved nr 1300933 ja 1300934) ja milles hageja palub

kostjal leida neile katteallikad.

12. Kolleegium täpsustab, et tuvastatud asjaoludel vastab poolte õigussuhe

reklaammaterjalide (sh kujundamine ja tootmine) ja kujunduselementide tellimise osas

töövõtulepingu tunnustele VÕS § 635 lg 1 järgi. Osas, milles kostja tellis hagejalt ka

projektijuhtimise ja veebilehe administreerimise teenuseid, vastab leping käsunduslepingu

tunnustele VÕS § 619 mõttes.

13. Olukorras, kus teenuste osutamise lepingu olemasolu, tööde tegemine ja vastuvõtmine,

kokkulepitud teenuste osutamine ning poolte kokku lepitud tasu suurus on leidnud

tõendamist, ei ole hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise järeldamiseks oluline, kas

hageja on välja toonud töö üksikute osade ühikuhinnad, valmistatud toodete (nt kaelakaardid,

bännerid jms) täpse koguse ja selle, kuidas konkreetseid töö osi telliti ja nende maksumuses

kokku lepiti. Hageja oli poolte kokkulepete ning tehtud tööde ja osutatud teenuste kohta

esitanud piisavalt asjaolusid ja tõendeid selleks, et kostja oleks saanud hageja väidetele vastu

vaielda, nt välja tuues, et kõnealusel 2013. a võistlusel ei kasutatud hageja teenuseid, vaid nt

mõnda teist turundusagentuuri, või et ürituse turundusmaterjalid olid teistsugused kui hageja

väidetu ja esitatud näidised.

17 (26)

2-21-13866

14. Hagejale ei ole alust ette heita isikuliste tõendiallikate kasutamist kirjalike tõendite

asemel. Pool valib ise, milliseid tõendeid ta oma väidete kinnituseks esitab (TsMS § 230 lg 2

esimene lause) ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS §

232 lg 2), st pole alust väita, et kirjalikke tõendeid tuleks isikulistele eelistada (vt ka RKTKo

10.10.2012, 3-2-1-112-12, p 11). Arvestades töö tegemisest möödunud aega, ei pruugi ka

hagejal (sarnaselt kostja enda kohta väidetule) olla tolleaegseid raamatupidamisdokumente

säilinud. Seega on alusetu kostja etteheide, justkui hageja oleks mingeid kirjalikke tõendeid

kohtu eest tahtlikult varjanud. Kui kostja leidis, et hageja valduses on selliseid tõendeid, mille

ta on pahatahtlikult esitamata jätnud, saanuks kostja taotleda kohtult tõendite kogumise korras

nende tõendite hagejalt välja nõudmist TsMS § 279 järgi.

15. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et siinsel juhul oli alus kahelda JT ja PP kirjalike selgituste

ja tunnistajana antud ütluste usaldusväärsuses.

15.1. Kostja on välja toonud, et tal on olnud JTga õigusvaidlus, mis lõppes kompromissiga (I

kd, tl-d 51–53), mille täitmiseks on hageja pöördunud kahel korral kohtutäituri poole (vt

kostja 27. septembri 2021. a hagi vastus, p 5). Seoses APga tõi kostja välja, et AP juhtimise

ajal toimus erinevaid kostja vara omastamisi (vt kostja 27. septembri 2021. a hagi vastus, p 6)

ning AP juhitud ja talle kuuluv äriühing OÜ Eesti Tõstesport arvati kostja juhatuse 10. aprilli

2021. a otsusega kostja liikmete hulgast välja ning kostja liikmete 13. juuni 2021. a

üldkoosolek AP sellekohase taotluse alusel OÜ Eesti Tõstesport liikmesust ei taastanud (vt

kostja 24. novembri 2022. a seisukoht, p 4; II kd, tl-d 32–33; 38 – 40 pöördel). Eelneva põhjal

leidis kostja, et JTl ja APl on kostja vastu vimm, nende selgitused on seletatavad

ebasümpaatia, vaenu või omakasuga ning nad ei saa varasemate konfliktide ja tülide tõttu

kostjaga anda asjas objektiivseid ja erapooletuid ütluseid (vt nt kostja 24. novembri 2022. a

seisukoht, p 8; 13. veebruari 2023. a seisukoht, p 8).

15.2. JT ise kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vande all ütlusi andes, et tal ei ole kostja

vastu viha ega kellegagi sealt isiklikke konflikte, suhted on normaalsed (II kd, tl 128). JT ja

kostja vaheline kohtumenetlus sai lõpetatud mõlemaid pooli rahuldavalt ja tal ei olnud APle

järgnenud kostja presidendiga tüli, vaid oldi sõbralikes suhetes (II kd, tl 129 pöördel). Ka AP

kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vande all ütlusi andes, et tal ei ole kostja ega kellegi

konkreetse vastu viha ega vaenu ning ta käib endiselt võistlustel kohtunikuks ja peasekretäriks

(II kd, tl 124). Kui temaga seotud OÜ Eesti Tõstesport kostja liikmete hulgast välja arvati,

palus AP selle kohta selgitust ja sai vastuse. AP sõnul ei olnud ta pettunud (II kd, tl 125).

15.3. Kolleegium nõustub maakohtuga, et asja materjalid ei anna alust kahelda JT ja AP

ütluste usaldusväärsuses. Isegi kui kostjal oli JT ja APga mingeid vaidlusi või erimeelsusi, ei

tähenda see tingimata seda, et nad kättemaksuks või muul madalal ajendil annaksid kostja

kahjuks teadvalt valeütlusi, pannes sellega toime kuriteo ja riskides kriminaalkaristusega.

Maakohtule ei jäänud 12. aprilli 2023. a kohtuistungil muljet, et JT ja AP varasemad

erimeelsused kostjaga võinuks mõjutada tunnistajaid vande all kostja kahjuks valetama.

Kohtuistungil kinnitasid tunnistajad ka ise, et neil ei ole kostja vastu viha ega vaenu ning nad

on võimelised andma asjas erapooletuid tõeseid ütluseid. Lisaks viitas maakohus õigesti, et JT

ja AP ütlused haakuvad JS ütlustega, kelle osas kostja ei ole mingeid omavahelisi erimeelsusi

välja toonud.

16. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et JS ütlused on JT ütlustega vastuolus osas, mis puudutab

töö eest tasu kujunemist ja hinnapakkumiste tegemist. JT ütluste kohaselt tegi hageja iga

tellitud töö kohta hinnapakkumise ning tellimus läks töösse pärast hinnapakkumise

aktsepteerimist JT poolt, kusjuures hinnapakkumiste tegemise protsess oli pidev, kuna töid

18 (26)

2-21-13866

tuli pidevalt juurde. Enne töödega alustamist oli tehtud hinnapakkumine tööde esialgse mahu

peale, mis oli EAS-i nõue, ning hiljem lisandusid jooksvate asjadega seoses lisapakkumised,

kuna kõiki asju ei olnud kostja ette näinud. JS ütluste kohaselt võis HRl olla kostjaga n-ö

klassikaline skeem, mille kohaselt tehakse esmalt hinnapakkumine ja klient aktsepteerib selle,

esialgsete tööde puhul, kuid hiljem telliti jooksvaid töid suuliselt ja telefonitsi, mistõttu sellist

protseduuri ei olnud võimalik järgida. Samas kinnitas ka JS, et tellimused kooskõlastasid

telefoni teel JT ja HR. Seega nähtub mõlema tunnistaja ütlustest, et esialgu oli tööde tegemise

aluseks hinnapakkumine, aga hiljem lisandus tellimusi. Seejuures on võimalik, et HR tegi

JTle enne lisatellimuste kooskõlastamist ka (suulised) hinnapakkumised selle kohta, palju

vastav töö maksma läheb. JS ütluste põhjal ei saa järeldada, et JT väidetud jooksvaid

hinnapakkumisi ei oleks tehtud – seda pole JS väitnud ja ta ei pruukinudki seda teada, kuna

vastava suhtlusega tegeles hageja poolelt HR.

17. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus eksis VÕS § 637 lg 1 kohaldamisel.

Nimetatud sättest tuleneb, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku

lepitud, kuulub maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik

tasu. Siinsel juhul tuvastas maakohus, et pooled olid leppinud kokku, et kostja maksab

hagejale tööde eest tasu summas, mis nähtub hageja esitatud arvetelt nr 1300933 ja 1300934.

See järeldub mh maakohtu viidatud JT ütlustest, mille kohaselt kõnealused arved vastavad

poolte kokkulepitule ja kostja aktsepteeris need. Arvetelt nähtuva tasu kujunemist selgitasid

oma ütlustes nii JT kui ka JS. Poolte tasukokkuleppe tuvastamist ei välista see, et hageja ei ole

asjas välja toonud, mitu voldikut, flaierit, bännerit vms täpselt valmistati ja mis oli igaühe

hind (sh disainiteenuse hind), ning milline oli konkreetselt projektijuhtimise töö hind.

Olukorras, kus pooltel oli tasus kokkulepe, ei olnud maakohtul vaja VÕS § 637 lg 1 järgi

hinnata, milline oleks olnud hageja tehtud töö eest tavaline tasu või vastavalt asjaoludele

mõistlik tasu. Arvestades, et maakohus tuvastas, et kostja (juhatuse liikme JT isikus) oli

hageja tehtud tööd vastu võtnud, leidis maakohus põhjendatult, et hageja tasunõue on VÕS §

637 lg 4 järgi sissenõutavaks muutunud.

18. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et maakohus luges kostja toonase juhatuse liikme AP

poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldokinnituse (II kd, tl-d 71–72) põhjendamatult

deklaratiivseks võlatunnistuseks, mille tagajärjeks oli nõude tõendamise koormuse

ümberpöördumine ja kostja poolt nõudele vastuväidetest loobumine (vt maakohtu otsuse p

7.5). Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

18.1. Riigikohus on selgitanud, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest

tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse

andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline

tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest

rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1).

Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte

õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või

teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Tegemist on seega võlgniku

faktilise teadmis-, mitte tehingulise tahteavaldusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 67 jj mõttes). Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise katkemine (TsÜS § 158) ning seda

võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina nende asjaolude osas, mille olemasolu

tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat nõude alust ega piira tunnistuse andja

tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist. Võlga tunnistava dokumendi õigusliku

siduvuse üle otsustamisel tuleb seega esmajoones välja selgitada poolte tegelik tahe väidetava

võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Selle lähtekohaks on eelkõige dokumendi sisu ja selle

sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Poolte tegeliku tahte

19 (26)

2-21-13866

tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse ja lepingu tõlgendamise reegleid (TsÜS §

75, VÕS § 29) ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui

võlatunnistusest tuleneva nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kahtluse korral tuleb õiguslikult

siduvat võlatunnistust eitada ning lähtuda eeldusest, et tegemist on võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistusega (vt nt RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364, p-d 11 ja 12 ning seal

viidatud kohtupraktika).

18.2. Hageja 29. detsembri 2016. a saldoteatisest (II kd, tl 71) nähtuvalt palus hageja seoses

majandusaasta lõpuga kostjal võrrelda pooltevaheliste arvelduste saldot seisuga 30. november

2016 oma andmetega, kontrollida saldo õigsust ja tagastada teatis koos kostjapoolse

kinnitusega. Saldoteatisel on välja toodud ka arvetest 1300933 ja 1300934 tulenevad

võlgnevused vastavalt 5848,32 eurot ja 3821,40 eurot. Kostja toonane juhatuse liige AP on

selle saldoteatise 4. jaanuaril 2017 digitaalselt allkirjastanud, lisamata omalt poolt mis tahes

märkusi (II kd, tl 72). Ringkonnakohtu hinnangul on allkirjastatud saldoteatise näol tegemist

kostja ühepoolse mittetehingulise tunnistusega, millega kostja konstateeris võla olemasolu,

soovimata õiguslikku siduvust. Saldoteatise sisu ja sõnastust ning kostja poolt üksnes allkirja

lisamist arvestades ei mõistaks hagejaga sarnane mõistlik isik (TsÜS § 75 lg 1 teine lause,

VÕS § 29 lg 4) selle allkirjastamist kostja soovina sõlmida hagejaga leping, millega ta oma

võlga õiguslikult siduvalt tunnustab; samuti ei ole hageja pöördumine pooltega sarnase

mõistliku isiku vaatest käsitatav soovina, et kostja annaks talle õiguslikult siduva

võlatunnistuse.

18.3. Lisaks on ekslik maakohtu käsitlus, et deklaratiivse võlatunnistuse andmise tagajärjel

pöördub nõude tõendamise koormus ümber. Riigikohus on hiljutisemas praktikas selgitanud,

et kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne ja selle kehtivus on seotud

põhikohustuse kehtivusega, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka

alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude

eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses

loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis

võimaldavad järeldada, millistest vastuväidetest võlgnik loobus (vt nt RKTKo 05.02.2025, 2-

21-8877, p 18.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega ei vabasta deklaratiivne võlatunnistus

hagejat võlatunnistuse aluseks olevast võlasuhtest tuleneva nõude tõendamise kohustusest.

18.4. Eelnev ei mõjutanud siiski maakohtu otsuse sisu, kuna maakohus ei tuginenud hagi

rahuldamisel sellele, et kostja ei ole võla puudumist tõendanud või et kostja oleks mingitest

vastuväidetest hageja nõudele loobunud. Maakohus järeldas asjas esitatud ja kogutud tõendite

põhjal, et hageja on oma nõuet tõendanud.

II

19. Maakohus leidis TsÜS § 146 lg-le 1 ja § 147 lg-le 3 viidates õigesti, et kuna hageja esitas

kostjale vaidlusalused arved 3. detsembril 2013, algas arvetelt nähtuvate nõuete aegumine 1.

jaanuarist 2014 ning ilma aegumise peatumise ja katkemiseta oleks nõuded aegunud 31.

detsembril 2016 kell 00.00.

20. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama paragrahvi 2. lõikest tulenevalt võib nõude tunnustamine seisneda

õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või

muus teos. Riigikohus on selgitanud, et nõude tunnustamine TsÜS § 158 tähenduses

väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe

nõude olemasolu tunnistada. Lisaks tehingutele (nt võlatunnistus) hõlmab TsÜS § 158 lg 2 ka

20 (26)

2-21-13866

muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma

teadlikkust võla olemasolust. Sellisel juhul ei pruugi tegu olla tehingulise tahtega (TsÜS § 67

jj mõttes), vaid nõude tunnustamiseks piisab ka võlgniku ühepoolsest mittetehingulisest

kinnitusest, millega võlgnik konstateerib (tunnistab) kohustuse olemasolu, soovimata

õiguslikku siduvust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise

katkemise TsÜS § 158 järgi (vt RKTKo 16.02.2022, 2-18-8699, p 15 ja seal viidatud

kohtupraktika).

21. Siinsel juhul leidis maakohus asjas esitatud ja kogutud tõendite (JT 22. juuli 2021. a

kirjalik selgitus, AP kirjalik selgitus, JT ja AP 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütlused,

AP poolt 4. jaanuaril 2017 digitaalselt allkirjastatud saldoteatis) põhjal, et hiljemalt alates

2016. a lõpust (enne aasta lõppu) kuni vähemalt 2020. aastani kinnitas kostja vähemalt kord

poole aasta jooksul hageja ees vaidlusalustest arvetest tulenevaid võlgnevusi ja andis lubadusi

nende tasumise kohta, mis on käsitatavad mittetehinguliste tunnistustena, mis katkestasid

aegumise; samuti katkestas aegumise kostja poolt 4. jaanuaril 2017 hageja esitatud

saldoteatise allkirjastamine ning eelneva tõttu ei olnud hageja tasunõue hagiavalduse

esitamise ajaks (s.o 3. september 2021) aegunud (vt maakohtu otsuse p-d 7.4–7.6).

22. Maakohtu viidatud tõenditest nähtub mh järgnev:



JT 22. juuli 2021. a kirjaliku selgituse (I kd, tl-d 7–8) kohaselt arutas ta hagejaga

vaidlusaluste (2013. a detsembris esitatud) arvete tasumisega seonduvat jooksvalt

alates arvete esitamisest. Hageja tundis pidevalt huvi, millal võlgnevused saavad

tasutud. Arutelud arvete tasumise üle toimusid enamasti iga kuu, minimaalselt korra

1–3 kuu jooksul. Nende arutelude käigus ei seadnud JT hageja esitatud arveid kunagi

kahtluse alla, vaid lubas, et kostja võlad saavad tasutud.

JT 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütluste (II kd, tl-d 128–130) kohaselt arutas

ta HRga ajavahemikul 2014 – 2016 november arvete tasumist. Poolte koostöö jätkus

ka seoses järgmiste võistlustega ning kui kostja tegi hagejale tellimusi, küsis HR alati,

millal vanad arved makstud saavad. Selle peale kinnitas JT, et arved saavad tasutud, ja

lubas, et need tasutakse hagejale. Jutt arvete tasumisest võis olla iga 3–4 kuu tagant.



AP 28. detsembri 2021. a kirjaliku selgituse (I kd, tl-d 154–155) kohaselt kinnitas JT

talle pärast AP kostja presidendiks saamist, et ta oli olnud arvetest nr 1300933 ja

1300934 tulenevate võlgnevustega seoses hagejaga (HRga) aastate jooksul pidevalt

kontaktis (minimaalselt korra kvartalis) ja lubanud kostja poolt, et kõik võlgnevused

saavad kohaselt tasutud. Alates sellest, kui AP sai kostja presidendiks, pidas ta aastate

jooksul korduvalt hagejaga (HRga) läbirääkimisi ja kinnitas alati, et kostja kavatseb

arvetest nr 1300933 ja 1300934 tulenevad võlgnevused tasuda. Selline suhtlus toimus

esmakordselt 2016. a lõpus ning edaspidi enamasti kord kvartalis või poole aasta

tagant.

AP 12. aprilli 2023. a kohtuistungil antud ütluste (II kd, tl-d 124 – 125 pöördel)

kohaselt oli kostja hagejaga aastatel 2016–2020 kogu aeg seotud. Iga kord, kui kostja

hagejalt midagi (trükiseid) tellis, küsis hageja võlgnevuste / arvete tasumise kohta ja

AP andis teada, kui palju kostja suudab maksta. HRga suheldi paari kuu tagant, räägiti

uutest tellimustest, võlgnevustest ja tasumisest. See puudutas kogu AP presidendiks

olemise perioodi, s.o 2016–2020. Kostja juhatusel oli soov võlgnevused tasuda ja seda

lubati HRle mitmeid kordi, sh lubati arvete lõpuga 33 ja 34 tasumist. Nende arvete

tasumise lubamine võis olla üks kord kuus, kuid vähemalt kord kvartalis.

21 (26)

2-21-13866



Kostja poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatiselt nähtuva kohta vt praeguse

otsuse p 18.2.

23. Ringkonnakohus nõustub hageja tasunõude aegumist puudutavas osas maakohtu

tõenditest tehtud järeldustega ja maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid

tervikuna ei korda. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtuvalt algas kostja poolt regulaarne

vaidlusaluste arvete tasumise lubamine, mis nõude aegumise katkestas, juba enne 2016. a

lõppu – JT ütlustest nähtuvalt juba 2014. aastal, kusjuures JT rääkis arvete tasumisest HRga

ajavahemikul 2014 kuni 2016 november u iga 3–4 kuu tagant. Vastuseks apellatsioonkaebuse

väidetele märgib kolleegium järgmist.

23.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinsel juhul ei ole aegumistähtaja

katkemis(t)e ja uuesti algamis(t)e täpse(te) kuupäeva(de) tuvastamine vajalik. Asjas esitatud

ja kogutud tõendite põhjal saab järeldada, et hageja tasunõude aegumine katkes aastatel 2014–

2020 korduvalt ja regulaarselt vähemalt iga 3–6 kuu tagant, mistõttu alates aegumistähtaja

algusest (s.o 1. jaanuarist 2014) kuni hagi esitamiseni (s.o 3. septembrini 2021) ei olnud

kordagi sellist kolme aasta pikkust ajavahemikku, mil aegumine poleks katkenud ja hageja

tasunõue oleks saanud aeguda.

23.2. Maakohtu poolt tõendite põhjal tehtud järeldustes ei anna alust kahelda see, et AP ja JT

ei nimetanud oma kirjalikes selgitustes ega ütlustes konkreetseid kuupäevi, mil vestlused

hagejaga toimusid. Seejuures tõid nii JT kui ka JP 12. aprilli 2023. a kohtuistungil ütlusi

andes esile, et poolte koostöö jätkus ka pärast 2013. a juunioride EM-i ja hageja juhatuse liige

HR küsis neilt vanade arvete tasumise kohta iga kord, kui kostja tegi hagejale uusi tellimusi.

Arvestades möödunud aega, on tõenäoline, et vestluste täpsed ajad ei ole neil enam meeles,

küll aga mäletasid nad vestluste regulaarsust, ligikaudset sagedust ja konteksti. Ehkki kostja

heidab apellatsioonkaebuses tunnistajate ütlustele ette seda, et nad ei nimetanud mh

konkreetseid elulisi situatsioone, vestluste toimumise asukohti ja kuupäevi, ei nähtu

kohtuistungi protokollist, et kostja oleks ka ise tunnistajatelt selle kohta küsinud.

23.3. Alusetu on hageja väide, et JT ja AP ei kinnitanud ütlusi andes just konkreetsete,

arvetest nr 1300933 ja 1300934 tulenevate võlgnevuste tunnistamist. AT kinnitas selgelt, et ta

arutas ajavahemikul 2014 – 2016 november HRga arvete nr 1300933 ja 1300934 tasumist.

Tunnistaja ütlustest saab järeldada, et ta lubas HRle enda väidetud viisil ja sagedusega just

nende arvete tasumist. Ka AP ütlustest nähtub, et ta lubas HRle just arvete lõpuga 33 ja 34

tasumist, kusjuures nende arvete tasumise lubamine võis toimuda kogu AP presidendiks

olemise ajavahemikul 2016–2020 üks kord kuus, kuid vähemalt kord kvartalis. Seejuures

teadsid tunnistajad, et nad annavad ütlusi just seoses arvete nr 1300933 ja 1300934 aluseks

olevate tööde ja tasumisega. Tunnistajate kirjalikest selgitustest ja kohtuistungil antud

ütlustest ei saa järeldada, et nad oleksid rääkinud hoopis (ja üksnes) mingitest muudest kostjal

hageja ees olnud võlgadest. Ka oma varem antud kirjalikus selgituses kinnitas AP, et kostja

on pidanud hagejaga läbirääkimisi ja lubanud arved tasuda just arvete nr 1300933 ja 1300934

osas (I kd, tl 11).

23.4. Kostja väited elulise usutavuse kohta ei lükka ümber tõenditest tehtavaid järeldusi.

Seejuures selgitasid JT ja AP, et vaidlusaluste arvete tasumine viibis, kuna kostjal polnud

likviidseid vahendeid ja tal olid majanduslikud raskused. Hageja mõistis ja usaldas kostjat

ning ei pöördunud kohtusse, kuna poolte vahel oli hea läbisaamine, kostja ei vaielnud

võlgnevustele vastu ja väljendas kavatsust need kindlasti tasuda. Seejuures soovisid mõlemad

pooled olukorra rahumeelselt lahendada. Poolte vahel jätkus koostöö ka edaspidi ja nad

leppisid kokku, et jooksvad tööd tasub kostja kohe ära ning vana võlgnevust maksab

22 (26)

2-21-13866

jupikaupa (I kd, tl-d 7, 154; II kd, tl 129). Veenev on hageja väide, et ta ei pöördunud varem

kohtusse just seetõttu, et kostja tema nõuet pidevalt tunnustas (vt nt hageja 18. oktoobri 2021.

a seisukoht, p 20). Põhjus, miks hageja jätkas kostjaga koostööd vaatamata sellele, et kostjal

olid 2013. aastast tasumata võlgnevused, võiski seisneda selles, et poolte koostöö üldiselt

sujus ja jooksvad arved said kostja poolt tasutud (nt vastavate projektide jaoks

sihtotstarbeliselt mõeldud toetustest või muudest vahenditest).

23.5. Erinevalt hageja väidetust ei kinnita siinsel juhul hageja tasunõude tunnustamist kostja

poolt üksnes isikulised tõendid, vaid see nähtub ka hageja poolt 29. detsembril 2016 esitatud

ja JT poolt 4. jaanuaril 2017 allkirjastatud saldoteatisest.

23.6. Kostja väited ei anna alust kahelda ka JT ja AP kirjalike selgituste ja tunnistajana antud

ütluste usaldusväärsuses.

23.6.1. Sellekohaseks kahtluseks ei anna alust kostja väited varasemate erimeelsuste ja

vaidluste kohta JT ja APga (vt praeguse otsuse p 15.3).

23.6.2. Samuti ei sea JT ja AP selgituste usaldusväärsust kahtluse alla kostja viidatu, et JT 22.

juunil 2021 digitaalselt allkirjastatud kinnituse digikonteineris oleva faili metaandmetest

nähtuvalt on dokumendi autoriks hagejat esindav advokaadibüroo (I kd, tl 172) ning AP

kirjalik selgitus on JT omaga sarnane. JT kinnitas 12. aprilli 2023. a kohtuistungil vande all

ütlusi andes, et tema kirjalikus selgituses avaldatu vastab tema teadmistele ja tahtele, seal on

kõik õigesti kirjas ja keegi pole teda teksti koostamisel mõjutanud (II kd, tl 128). JT selgitas,

et tema andis oma selgitused HRle, kes pani need kirja ja saatis JTle meiliga ülevaatamiseks.

JT tegi omapoolsed parandused, digiallkirjastas ja saatis HRle tagasi. Tunnistaja kinnitas, et

kirjaliku selgituse sisu on tema sõnade järgi kirja pandud, tema poolt üle vaadatud ja

redigeeritud ning vastab tema tahtele (II kd, tl 129 pöördel). Ka AP kinnitas 12. aprilli 2023. a

kohtuistungil tunnistajana ütlusi andes, et ta andis 28. detsembril 2021 kirjaliku selgituse ja

jääb kõigi selles välja toodud asjaolude juurde; nii ta neid asju teab ja mäletab ning need on

tema tahte kohaselt kirja pandud. Ehkki teksti koostas AP palvel HR, vaatas AP selle üle,

allkirjastas ja saatis tagasi. AP sõnul on tekst korrektne ja seal esitatu vastab sellele, mida ta

mäletab. Seejuures ei näinud ta enne allkirjastamist AT selgitust (II kd, tl-d 124, 125). Seega

on mõlemad isikud vande all kinnitanud, et nende kirjalikes kinnitustes esitatu vastab nende

tegelikule teadmisele. Seejuures haakusid kirjalikud kinnitused JT ja AP tunnistajana antud

ütlustega ning nende ütlused olid kooskõlas ka omavahel.

23.6.3. JT tunnistajana antud ütluste sisu ja esitamise viis ei anna alust arvata, et ta ei oleks

tegelikult kõnealuseid sündmuseid mäletanud. Seda ei saa järeldada sellest, et JT kasutas

ütlusi andes mh kostja viidatud väljendeid (täpselt) ei mäleta, ma eeldan, ilmselt, hetkel ei

tea, võib ka olla, kirjutasin ilmselt, andsin ilmselt, võis olla, või tuletada, peaks olema, ei

oska öelda. Pigem näitab osade asjaolude kohta selliste väljendite kasutamine seda, et JT

tunnistas ausalt, kui ta mõnda asjaolu ei mäletanud või selles kahtles.

23.6.4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et AP ütluste usaldusväärsuses ei anna alust kahelda

ka kostja 21. augusti 2020. a üldkoosoleku protokollist (I kd, tl-d 60 – 61 pöördel) nähtuv (AP

avaldatu „Ei ole ühtegi võlga, mis EM-ist tekkis“). Seda järeldust ei mõjuta ka koosolekut

protokollinud TP kirjalikud selgitused (II kd, tl-d 20–21). AP selgitas 28. detsembri 2021. a

kirjalikus selgituses, et tema sõnavõtt üldkoosolekul oli tegelikult oluliselt pikem ja öeldu

tegelik sisu oli see, et kui LM tasub kostjale võlgnevused, saavad kõik EM-iga seotud võlad

lõplikult klaaritud, sh võlad hageja ees (I kd, tl 154 pöördel). Ka 12. aprilli 2023. a

kohtuistungil ütlusi andes avaldas AP, et ta pidas 21. augustil 2020 oma presidendiameti

23 (26)

2-21-13866

perioodi kokku võttes silmas seda, et kostja on jõudnud sinna punkti, et tal ei ole ühtegi

võlgnevust juhul, kui peasekretäri võlgnevus läheb hageja võla katteks, ja sealt jääb veel

kostjale natuke ülegi. AP teadmise kohaselt nõuti endiselt peasekretärilt kostja kasuks välja

umbes 13 000 eurot ja tal oli eelnevalt olnud HRga juttu sellest, et viimane nõuab ise

võlgnevuse peasekretärilt sisse ja maksab ülejäänu kostjale (II kd, tl-d 124 pöördel – 125).

Ehkki kostja esitatud kohtuotsusest (II kd, tl-d 12–19) nähtuvalt oli LMlt mõistetud kostja

kasuks välja 6463,60 eurot, millest ei oleks hageja nõude täielikuks rahuldamiseks jätkunud,

oleks see hageja nõude siiski suuremas osas katnud ja on võimalik, et puudujääva osa oleks

kostja saanud tasuda muudest vahenditest. Ka kostja hilisem president MA tegi 28. jaanuaril

2021 hagejale ettepaneku, mille kohaselt kostja tunnistaks hageja ees võlga 7947,48 eurot

ning likvideeriks selle 7637,50 euro osas seeläbi, et annaks hagejale üle oma nõude LM vastu

summas 7636,50 eurot (põhinõue 6463,60 eurot ja viivised) ning tasuks ülejäänud võlgnevuse

309,98 eurot seitsme päeva jooksul hageja pangakontole (I kd, tl-d 20–22). Seega ei ole alust

pidada AP tunnistajana antud ütlusi vastuolus olevaks kostja 21. augusti 2020. a üldkoosoleku

protokollist nähtuvaga.

24. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et maakohus on ekslikult jätnud hageja

viivisenõude aegumise hindamata. Ringkonnakohus saab selle vea ise kõrvaldada.

24.1. Kostja viitab apellatsioonkaebuses õigesti sellele, et kuni põhinõude aegumiseni aegub

viivisenõue põhinõudest sõltumata. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et kõrvalnõuetel, sh

viivisenõuded, ja põhinõudel on autonoomne aegumise algus ja lõpp, aga ka peatumise ja

katkemise alused. Seega tuleb iga nõude aegumist hinnata erinevalt (vt TsÜS komm (2023), §

144, p 3.2; vt ka RKTKo 29.09.2010, 3-2-1-30-10, p 12). Seejuures TsÜS § 144 ei mõjuta

iseenesest kõrvalnõuete üldist aegumistähtaega ega selle arvutamist, kehtestades üksnes

maksimaalse aegumistähtaja, milleks on põhinõude aegumine (TsÜS komm (2023), § 144, p

3.3.a).

24.2. Kuna põhinõude ja viivisenõude näol on tegemist eraldi nõuetega, mis aeguvad

erinevalt, tuleb ka nende nõuete aegumisele menetluses TsÜS § 143 järgi eraldi tugineda.

Viidatud sätte kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Ka õiguskirjanduses on leitud, et põhinõude aegumisele tuginemine ei tähenda iseenesest veel

automaatselt kõrvalnõuete aegumisele tuginemist, vaid seda tuleb põhimõtteliselt eraldi teha

(TsÜS komm (2023), § 144, p 3.3.c). Siinsel juhul oli kostja menetluses selgelt tuginenud

sellele, et lisaks hageja tasunõudele on aegunud ka viivisenõue, mistõttu hageja nõuded on

tervikuna aegunud (vt nt 27. septembri 2021. a hagi vastus, p-d 8 ja 10). Seega tulnuks

maakohtul hageja viivisenõuete aegumist hinnata.

24.3. Viivise näol on praegusel juhul tegemist korduvate kohustustega, sest kostjal tekib

kohustus tasuda viivist iga viivitatud kalendripäeva eest. Seega tuleb kohaldada TsÜS §-i 154

(vt RKTKo 12.11.2008, 3-2-1-95-08, p 12; 05.10.2010, 3-2-1-52-10, p 19; 21.12.2011, 3-2-1-

131-11, p 12). TsÜS § 154 kohaselt korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude

aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku

kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle

kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Viivis muutub

VÕS § 113 lg 1 kohaselt sissenõutavaks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Näiteks hageja 2013. aastal sissenõutavaks

muutunud viivise nõude aegumistähtaeg algas seega 1. jaanuaril 2014 kell 00.00 ja lõppes

TsÜS § 146 lg 1 järgi 31. detsembril 2016 kell 24.00.

24 (26)

2-21-13866

24.4. Hageja esitas hagi 3. septembril 2021. Selleks ajaks ei olnud aegunud viivisenõue, mis

muutus sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2018, kuna 2018. aastal sissenõutavaks muutunud

viivise nõude aegumistähtaeg algas 1. jaanuaril 2019 kell 00.00 ja lõppes 31. detsembril 2021

kell 24.00. Enne 1. jaanuarit 2018 sissenõutavaks muutunud viivise nõue oli hagi esitamise

ajaks aegunud. Hageja ei ole menetluses väitnud, et kostja oleks aastatel 2014–2020

tunnistanud lisaks tasunõudele ka viivisevõlga, ega toonud esile asjaolusid, millest seda saaks

järeldada, mistõttu pole alust järeldada, et viivisenõude aegumine oleks vahepeal katkenud.

25. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja viivisenõude esitamine on vastuolus hea

usu põhimõttega. Hageja ei ole viivisenõudest loobunud ega kostjale teatanud või oma

tegudega mõista andnud, et ta viivist ei nõua, mistõttu hageja käitumist viivise nõudmisel ei

ole alust lugeda vastuoluliseks. Viivisenõudest loobumist ei saa järeldada sellest, et hageja

poolt kostjale 29. detsembril 2016 edastatud saldoteatisel (II kd, tl 71), mille kostja

allkirjastas, ei olnud viivist märgitud. Igal juhul ei saaks ka selleks hetkeks sissenõutavaks

muutunud viivisest loobumine mõjutada hageja õigust nõuda alates 1. jaanuarist 2018

sissenõutavaks muutunud viivist. Ka hageja juhatuse liikme HR 28. jaanuari 2021. a e-kirjast

hagejale (I kd, tl 20), kus hageja tõi välja, et kostja võlgneb talle selle kuupäeva seisuga

põhisumma 7947,48 eurot, ei saa järeldada, et hageja ei kavatse kostjalt viivist üldse nõuda.

Selles e-kirjas ei ole viivisele viidatud ja kostjaga sarnane mõistlik isik (TsÜS § 75 lg 1 teise

lause tähenduses) ei mõistaks hageja e-kirja viivisenõudest loobumisena. Seadusest tuleneva

aegumistähtaja jooksul esitatud viivise nõudmise õigust ei mõjuta ka asjaolu, et hageja ei

olnud kostjale viivise nõudmise kavatsusest enne 11. mai 2021. a nõudekirja (I kd, tl-d 25–27)

esitamist teatanud.

26. Eelnevat arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja viivise ajavahemiku 18. detsember 2013 kuni 31. detsember 2017

eest. Põhjendatud seadusjärgses määras viivis tasunõudelt 7947,48 eurot kuni 31. augustini

2021 (milleni hageja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist

taotles) on ajavahemiku 1. jaanuar 2018 kuni 31. august 2021 eest viivisekalkulaator.ee

arvutuse kohaselt 2330,68 eurot. Maakohus on seega mõistnud põhjendamatult välja hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 2590,92 eurot (4921,60 - 2330,68).

Arvestades ka nii tasunõudelt kui ka kohtueelsete õigusabikulude hüvitise nõudelt (kokku

8524,98 eurot) alates hagi esitamisest sissenõutavaks muutunud viivist, on hageja

põhjendatud viivisenõue 7. juuli 2023. a seisuga 3700,40 eurot (2330,68 + 1369,72 (vt

maakohtu otsuse p 11.3.2)).

27. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude rahuldamise osas ei ole kostja

maakohtu otsusele apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei

ole maakohus selles osas materiaalõiguse normi kohaldamisel eksinud ega menetlusõiguse

norme oluliselt rikkunud. Kolleegium nõustub selle nõude rahuldamise osas maakohtu otsuse

põhjendustega (TsMS § 654 lg 6). Maakohus mõistis sellelt nõudelt põhjendatult välja ka

seadusjärgses määras viivise alates hagi esitamisest.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

28. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit asja sisulise lahendamise osas, tuleb see

TsMS § 173 lg 3 järgi üle vaadata ka menetluskulude jaotuse osas. Ühtlasi tuleb TsMS § 173

lg 1 järgi jaotada ringkonnakohtus kantud menetluskulud.

29. Arvestades, et ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hagi osaliselt, on siinsel

juhul õiglane jaotada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldamise

25 (26)

2-21-13866

ulatusega. Lähtudes tsiviilasja hinnast, rahuldatakse hagi u 81,6% ulatuses ((8524,98 +

2330,68 + 682) ÷ 14 132,30 × 100%). Seega tuleb poolte maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud jätta 81,6% ulatuses kostja kanda ja 18,4% ulatuses hageja kanda.

30. Ringkonnakohus ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et hageja maakohtus

kantud menetluskulud tuleks asja lahendamise tulemusest sõltumata jätta TsMS § 169 lg 1 või

3 või § 162 lg 4 alusel hageja enda kanda. Siinsel juhul ei ole alust heita hagejale ette

seisukohtade või tõendite hilinenult esitamist või muul viisil asja arutamise viibimise

põhjustamist. Asja materjalidest nähtuvalt andis maakohus pooltele 17. jaanuaril 2023 tähtaja

eelmenetluse raames oma lõplike seisukohtade ja taotluste esitamiseks hiljemalt 28. veebruaril

2023, märkides, et see on eelmenetlust lõpetav tähtaeg (II kd, tl 96). Pärast selle tähtaja

möödumist ei ole hageja uusi tõendeid esitanud. Hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei

esitanud kõiki tõendeid koos hagiavaldusega, vaid esitas lisatõendeid ka menetluses hiljem

esitatud seisukohtadega. Hagejal oli õigus esitada seisukohti ja tõendeid kuni eelmenetluse

lõpuni ning hageja vajadus esitada täiendavaid tõendeid sõltus ka sellest, kas ja millises osas

kostja hageja nõuetele vastu vaidleb. Hageja ei ole esitanud arvestataval hulgal asjakohatuid

tõendeid ega põhjustanud sellega poolte menetluskulude suurenemist. Asja materjalid ei anna

alust arvata, et hageja eesmärk oleks olnud kostjale kohtumenetlusega kahju tekitada.

Eelnevat arvestades ei ole alust pidada hageja menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmist

kostja suhtes ka äärmiselt ebaõiglaseks ega ebamõistlikuks.

31. Seoses ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotusega ei nõustu kolleegium kostja 5.

märtsi 2025. a lõplikes seisukohtades esitatud väitega, et ringkonnakohtu otsuse tegemine on

viibinud hagejast tulenevatel asjaoludel, millega tuleks menetluskulude jaotamisel arvestada.

See, et hageja ei esitanud kohtu poolt pikendatud tähtajaks apellatsioonkaebusele vastust, ei

ole siinsel juhul kohtulahendi tegemist edasi lükanud. Ühtlasi ei ole alust arvata, et hageja

oleks jätnud apellatsioonkaebusele vastamata halbade kavatsustega kostja suhtes.

32. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, tuleb

maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt hageja

menetluskulude koos viivisega väljamõistmise osas. Arvestades menetluskulude jaotuse

muutumist ja asjaolu, et maakohus ei ole kostja menetluskulude rahalist suurust kindlaks

määranud, ei määra ringkonnakohus apellatsioonimenetluse menetluskulusid ise kindlaks

(TsMS § 174 lg 4 teine lause). Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi

kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul praeguse otsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumisest. Eelnevat arvestades ei hinda kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid

osas, milles kostja vaidlustas maakohtu otsuse hageja menetluskulude kindlaksmääramise

osas.

33. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude

jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

26 (26)