3-22-2714/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2714

Haldusasi

OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara kaebus Harku

Vallavolikogu 24.11.2022 otsuse nr 101 tühistamiseks

ja kaebajate 12.06.2019 esitatud taotluse uueks

läbivaatamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad – OÜ Salonova ja OÜ Lilto Kinnisvara,

esindaja Ravo Vitsut

Vastustaja Harku vald,

esindaja Alle-Riin Siimo

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.09.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Harku valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harku valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-2714

tehtud Tallinna Halduskohtu 14.09.2023 otsuse resolutsioon muutmata, ent muuta

otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

2. Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

19.05.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

3-22-2714

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Harku Vallavolikogu 26.08.1997 otsusega nr 75 kehtestati detailplaneering, mis nägi ette

Liikva külas asuvale Oru kinnistule (katastritunnus 19801:011:0250) 35 elamumaa krundiga

elamukvartali rajamise (edaspidi „1997. a DP“). Kaebajad on Oru kinnistu kaasomanikud.

2. Lähtudes kaebajate soovist 1997. a DP-ga ette nähtud planeeringulahendust muuta, algatas

Harku Vallavalitsus 11.01.2005 korraldusega nr 57 Oru kinnistut hõlmava detailplaneeringu

koostamise ja kinnitas selle lähteülesande. 22.01.2008 korraldusega nr 90 kinnitas vallavalitsus

uue lähteülesande. Kummagi eelnimetatud lähteülesande alusel detailplaneeringut koostama ei

asutud.

3. Kaebajad esitasid 12.06.2019 Harku Vallavalitsusele taotluse, milles palusid tunnistada

kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korralduse nr 57 ning algatada uue

detailplaneeringu (edaspidi ka „uus DP“) koostamine. 29.10.2019 sõlmisid kaebajad ja Harku

Vallavalitsus lepingu nr 5-9/421/19 ja 03.09.2020 selle lisa (edaspidi koos „2019. aasta

kokkulepe“), mis käsitlesid kokkuvõttes detailplaneeringu koostamise rahastamist ning millega

kaebajad võtsid kohustuse viie aasta jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist omal kulul

välja ehitada kogu planeeringuala infrastruktuuri.

4. Harku Vallavolikogu otsustas 27.05.2021 otsusega nr 42 uue DP koostamist mitte algatada

ning tunnistas kehtetuks Harku Vallavalitsuse 11.01.2005 korralduse nr 57. Kaebajate kaebuse

alusel tühistas Tallinna Halduskohus 21.12.2021 kohtuotsusega (haldusasi nr 3-21-1524)

eelnimetatud vallavolikogu otsuse uue DP algatamata jätmist puudutavas osas ning kohustas

vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi vaatama.

5. Harku Vallavolikogu tegi 24.11.2022 otsuse nr 101 (edaspidi „vaidlustatud otsus“),

millega tunnistas kehtetuks 1997. a DP ja keeldus uue Oru maaüksusel uue detailplaneeringu

algatamisest. Vaidlustatud otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

5.1. 1997. a DP kehtestamisest on möödunud 25 aastat ning omanikel ei ole õiguspärast

ootust selle muutmata kujul realiseerimise suhtes. Osutatud DP realiseerimine ei ole aja

jooksul toimunud muudatusi arvestades võimalik ning see tuleb kehtetuks tunnistada.

12.06.2019 taotluses uue DP algatamiseks soovivad kaebajad Oru kinnistule rajada 37

elamukrundiga elamurajooni, ent selle rajamine ei ole lähitulevikus elluviidav.

5.2. Oru kinnistu ei ole tänava- ja tehnovõrkudega ühendatud teiste tiheasustusaladega ning

ühist tänavavõrku ei ole võimalik ka kavandada, kuna Oru kinnistu on valdavalt ümbritsetud

eraomandis maatulundusmaadega. Juurdepääs Oru kinnistule toimub üksnes Oru tee kaudu,

mis seisukorra ega laiuse poolest ei ole sobiv juurdepääsuks 35 elamuga rajoonile, kus

eelduslikult igas majapidamises on 2 autot. Kehtiva üldplaneeringu keskkonnamõju

strateegilise hindamise aruandes toodi esile, et vallas on ammendumas põhjaveeressurss ning

2(13)

3-22-2714

ulatuslikud alad valla territooriumist jäävad kaitsmata põhjaveega alale, mistõttu peab kohalik

omavalitsus pöörama tähelepanu Oru kinnistu piirkonnas tsentraalse veevarustuse ja

kanalisatsiooni väljaarendamisele, mis on väga ressursimahukas.

5.3. Liikva küla elamuarendus on jõudnud etappi, kus kõigi kunagi kehtestatud

detailplaneeringute realiseerimine oleks vastutustundetu piirkonnas juba elavate elanike

suhtes, kuna lisaks kvaliteetse ja ohutu elukeskkonna jaoks vajalikule tehnilisele

infrastruktuurile puudub piirkonnas ka vajalik sotsiaalne infrastruktuur. 1997. a DP

kehtestamise ajaga võrreldes on Harku valla elanike arv enam kui kolmekordistunud.

Viimaste aastate eriti kiire elanikkonna arvu kasv ei ole vallal võimaldanud sotsiaalse

infrastruktuuri objekte prognoosida ning neid korraliselt rajada. 2022/23 õppeaastal oli

piirkonnas puudu 242 lasteaiakohta ning 70 kohta I ja II kooliastmes. 2030/31 õppeaastaks

prognoositav kohtade puudujääk on vastavalt 319 ja 214. Piirkonna senisel arendamisel ei ole

piisavat tähelepanu pööratud tasakaalustatud ruumilisele arengule ning tagatud ei ole

piirkonna majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne jätkusuutlik areng.

6. Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palusid vaidlustatud otsus

tühistada ning kohustada vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotluse uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

6.1. Vaidlustatud otsus tugineb samadele põhjendustele, nagu vallavolikogu 27.05.2021 otsus

nr 42, mille halduskohus haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsusega tühistas. 1997. a DP

kehtetuks tunnistamine ei ole lubatav PlanS § 140 lg 1 p 1 alusel, sest nagu kohus haldusasjas

nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsuse punktis 23 tuvastas, on vastustaja juba 2005. aastast alates

menetlenud 1997. a DP muutmist, sh sõlminud kaebajatega 2019. aastal kokkuleppe, millest

tekkis kaebajatel ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia.

6.2. 1997. a DP kehtetuks tunnistamine, nagu ka uue DP algatamata jätmine, oli

põhjendamatu, kuna kehtiva üldplaneeringu ja teemaplaneeringu kohaselt asub Oru kinnistu

elamumaa juhtfunktsiooniga tihehoonestusalal, kusjuures üldplaneeringu perioodilisel

ülevaatamisel ei ole vastustaja pidanud vajalikuks üldplaneeringut Oru kinnistu osas muuta.

6.3. Uue DP algatamisest keeldumisel ei ole vaidlustatud otsuses viidatud selle õiguslikule

alusele, kuna PlanS § 128 lõikele 2 viidates on vastustaja lubamatult sisustamata jätnud selles

sättes kasutatud mõiste „muu õiguslik alus“.

6.4. Vastustaja leidis vääralt, et kaebajad ei ole 25 aasta jooksul asunud 1997. a DP-d ellu

viima, kuna kaebajad asusid seda ellu viima, esitades 12.06.2019 taotluse

planeeringulahenduse muutmiseks ning tagades vastustaja nõudel 29.10.2019 kokkuleppega

vajaliku infrastruktuuri väljaehitamise. Piirkond ei ole 1997. aastaga võrreldes seejuures

oluliselt muutunud. Eelviidatud lepingud on jätkuvalt kehtivad.

6.5. Valla elanike arvu hüppeline kasv ei saa olla vaidlustatud otsuse aluseks. Elanike arvu

suurenemine on tingitud vastustaja juhtimisotsustest, mille tegemisel oli vastustajal võimalik

arvestada sellega, et Oru kinnistul kehtib 1997. a DP, mida kaebajad on realiseerima asunud.

Pealegi suureneks 1997. a DP realiseerimisel valla elanike arv arvestuslikult 111 inimese

võrra, millise juurdekasvu mõju ei oleks märkimisväärne.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõttes järgmised

seisukohad.

3(13)

3-22-2714

7.1. Ümberplaneerimise taotluste esitamist ei saa käsitada 1997. a DP realiseerima asumisena,

vastupidi, sellised taotlused näitavad, et kehtiv planeeringulahendus on aegunud ja vajab

olulisel määral kaasajastamist. Planeeringu elluviimine on tegevus, mille eesmärgiks on

planeeringus sätestatu realiseerimine ning planeeringulistest nõuetest kinnipidamise tagamine

(PlanS § 6 p 11). PlanS 140 lg 1 p 1 oli kohane õiguslik alus 1997. a DP kehtetuks

tunnistamisel.

7.2. 2019. aasta kokkuleppest ega ka ümberplaneerimise taotluse menetlemisest

vallavalitsuses ei saanud kaebajale tuleneda ootust uue detailplaneeringu algatamise suhtes.

7.3. Kõige olulisem asjaolu, mis vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli muutunud võrreldes

12.06.2019 taotluse esitamise ajaga, oli see, et 2021. aastal toimus valla elanike arvu

hüppeline kasv, millega koos suurenes järsult nõudlus lasteaia- ja koolikohtade järele. Ka

vaidlustatud haldusaktile lisatud eksperdihinnangus on jõutud järeldusele, et avalik huvi ei ole

enam sama, mis 1997. aastal. Harku vald liigub juba aastaid kursil, kus uusi elamuid

kavandatakse juurde võimalikult vähe, sh elamumaa sihtotstarbega aladel. Vallas on väga

terav probleem põhjavee kogusega ehk looduskeskkond ei suuda arendussurvele vastu panna.

Lisaks ei suuda vald tulla toime kasvava elanikkonnaga kaasnevate kohustustega nagu uute

lasteaia- ja koolikohtade loomine.

7.4. Vaidlustatud otsuse põhjendused ongi paljus samad, mis vallavolikogu 27.05.2021

otsuses nr 42, ent vaidlustatud otsuse tegemisel lähtus vastustaja haldusasjas nr 3-21-1524

tehtud kohtuotsuses antud suunisest, et kui kehtiv detailplaneering ei vasta enam valla

arenguvajadustele, tuleb see kehtetuks tunnistada.

7.5. Formaalne vastavus üldplaneeringule ei takista 1997. a DP kehtetuks tunnistamist.

Üldplaneeringus ja teemaplaneeringus määrati vastavale alale elamumaa juhtfunktsioon

üksnes põhjusel, et kehtis 1997. a DP.

7.6. Uue DP algatamisest keeldumise õiguslikuks aluseks olid PlanS § 128 lg 2 punktid 2, 3

ja 4 ning vaidlustatud otsusele on lisatud tunnustatud planeerimiseksperdi arvamus, mille

kohaselt selline planeeringulahendus sellesse paika ei sobitu. Vald on jätkuvalt

põhimõtteliselt nõus Oru kinnistul detailplaneeringu algatama, ent rajatavate elamute arv

peab olema väiksem ja krundid suuremad, millega kaebajad ei ole nõustunud.

8. Tallinna Halduskohus tegi 14.09.2023 kohtuotsuse, millega rahuldas kaebuse, tühistas

vaidlustatud otsuse ning kohustas vastustajat kaebajate 12.06.2019 taotlust uuesti läbi

vaatamata. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 2020 eurot.

Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

8.1. Pikka aega tagasi kehtestatud detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine tingituna aja

jooksul muutunud majanduslikest, sotsiaalsetest, kultuurilistest ja keskkonnavajadustest ning

avalikkuse hinnangutest on PlanS § 140 lg 1 p 1 alusel üldiselt võimalik, ent siinsel juhul on

vastustaja kaalutlusõiguse teostamisel eksinud, lähtunud osaliselt asjakohatutest kaalutlustest

ning jätnud oluliste asjaoludega arvestamata.

8.2. Vastustaja leidis ekslikult, et 1997. a DP-d ei ole asutud ellu viima. DP elluviimisena ei

saa mõista kitsalt planeeringuala kruntideks jagamist ning ehitusõiguse andmist, vaid

elluviimiseks tuleb pidada ka mitmeid nimetatud eesmärgile suunatud, kuid sellele eelnevaid

tegevusi. Siinsel juhul on vähemalt hiljemalt 2005. aastast alates tuvastatavad mitmed

tegevused, millest saab järeldada kaebajate soovi DP-d realiseerida ning pealegi on vastustaja

jätnud aastate jooksul kaebajatele mulje, et DP-d on võimalik realiseerida, sh menetlenud

4(13)

3-22-2714

2005. aastast 1997. a DP muudatust ning sõlminud kaebajaga 2019. aasta kokkuleppe. Sellega

on kaebajatele tekitatud õigustatud ootus, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia.

Kaebajad ei ole soovinud täiesti erinevat lahendust võrreldes 1997. a DP-ga, vaid üksnes

väikesemahulisi muudatusi. Kaebajatele ei ole etteheidetav, et ajal, mil vastustaja menetles

1997. a DP muutmiseks esitatud taotlust, ei asunud nad senist planeeringulahendust ellu

viima.

8.3. Heaks halduseks ei saa pidada olukorda, kus vallal on aastate jooksul olnud korduvalt

võimalik algatada 1997. a DP kehtetuks tunnistamine, ent see otsustati alles siis, kui kaebajad

avaldasid soovi DP lahendust vähesel määral muuta. Jättes aastate jooksul korduvalt DP

väidetavale ajakohatusele ja sobimatusele viitamata, ei saa vastustaja poolt vaidlustatud

otsuses esitatud argumente väga kaalukateks pidada.

8.4. Vastustaja on ka üldplaneeringu ja teemaplaneeringu kehtestamisega ning üldplaneeringu

ülevaatamisel selle muutmata jätmisega loonud kaebajatele õiguspärase ootuse, et 1997. a

DP-d on võimalik ellu viia.

8.5. Uue DP algatamisest keeldumisel ei olnud PlanS § 128 lõike 2 punktide 2, 3 ja 4

kohaldamise eeldused täidetud, kuna kaebajad olid 2019. aastal sõlmitud kokkuleppega

võtnud endale kohustuse tagada tehnorajatiste väljaehitamine ning ei nähtu, et planeeringu

elluviimine riivaks ebaproportsionaalselt mõne kolmanda isiku õigusi. Vajadus tagada

piirkonnas ka sotsiaalne infrastruktuur ei saa olla detailplaneeringu algatamisest keeldumise

aluseks. Vähene muudatus võrreldes 1997. a DP-ga, mida kaebajad uue DP algatamist

taotledes soovisid, ei saa sotsiaalse infrastruktuuri vajadust mõjutada.

8.6. Nii nagu haldusasjas nr 3-21-1524 tehtud kohtuotsuses käsitletud vallavolikogu otsuses,

on vastustaja ka vaidlustatud otsuses põhjendanud detailplaneeringu algatamisest keeldumist

argumentidega, mis ei puuduta üksnes 1997. a DP muutmist, vaid ka detailplaneeringu

põhilahenduse realiseerimist. Vastustaja on püüdnud 1997. a DP kehtetuks tunnistamisega

luua kunstlikult olukorra, mis võimaldaks DP algatamisest keeldumisel analüüsida ka

detailplaneeringu kui terviku sobivust. Kuna 1997. a DP kehtetuks tunnistamine on

õigusvastane, on asjakohatud ka uue detailplaneeringu algatamisest keeldumisel kasutatud

argumendid kehtiva detailplaneeringu puudumisest.

8.7. Kuna nii 1997. a DP kui uue DP algatamise taotluses kirjeldatud lahendus on kõrgemate

planeeringutega kooskõlas, siis ei ole põhjendatud vastustaja hinnang, et kaebajate soovitud

lahendus oleks piirkonda sobimatu. Oru kinnistu paiknemine üldplaneeringu kohasel

tihehoonestusalal ei tähenda küll, et see ala tuleks jagada võimalikult väikesteks

maatükkideks ja hoonestada, ent põhjendatuks ei saa pidada vastustaja seisukohta, et Oru

kinnistule saaks kaaluda hoonestuse rajamist üksnes hajaasustuse põhimõttel.

8.8. Veenev ei ole vastustaja kaalutlus, et 1997. a DP realiseerimine või kaebajate taotletud

ulatuses ümberplaneerimine oleks piirkonna elanike suhtes vastutustundetu, sest kuivõrd

lahendus on üld- ja teemaplaneeringuga kooskõlas, pidid selle võimaliku realiseerimisega

arvestama ka piirkonna elanikud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Korrates

vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi, on vastustaja esitanud apellatsioonkaebuses

kokkuvõttes järgmised seisukohad.

5(13)

3-22-2714

9.1. Halduskohus leidis vääralt, et 1997. a DP-d on realiseerima asutud. Ümberplaneerimise

taotluse esitamist ei saa käsitada planeeringu elluviimise alustamisena. 1997. a DP

kehtestamisest oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks möödunud 25 aastat ning seda ei saanud

pidada lähiaastate ehitustegevuse aluseks.

9.2. See, et Oru kinnistu asub üldplaneeringus näidatud elamumaa tihehoonestusala

sihtotstarbega maa-alal, ei tähenda, et arendajal on õigus maa võimalikult väikesteks

maatükkideks jagada ja maha müüa. Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja tekitas 2018.

aastal teemaplaneeringu kehtestamisega kaebajatele õiguspärase ootuse, et 1997. a DP-d on

võimalik ellu viia. Teemaplaneering seevastu koostati kuni 30.06.2015 kehtinud

planeerimisseaduse järgi ja oli vastavuses valla üldplaneeringu põhilahendustega.

9.3. Kaebajate soovitud elamurajooni ei ole asukoha tõttu võimalik liita vallas tihedama

asustusega aladega ühisesse tänavavõrku ning ainus võimalik juurdepääsutee ei ole nii suure

elamute arvuga kaasnevat autoliiklust arvestades sobilik. Piirkonnas puudub nii tehniline kui

ka sotsiaalne infrastruktuur. Vald ei suuda elanike arvu järsu kasvu tõttu sotsiaalse

infrastruktuuri objekte prognoosida ja korraliselt rajada. Valla eesmärk on uusi elamuid

rajada võimalikult vähe, et tagada roheluse ja haljastuse säilitamine, suurem privaatsus ja

inimsõbralik elukeskkond. Vallas on väga terav probleem ka põhjavee kogusega.

9.4. Õiguspärast ootust ei tekkinud kaebajale ka 2019. aastal sõlmitud kokkuleppest. Sellise

kokkuleppe sõlmimine ei tähenda, et Harku valla ehitusmääruse kohaselt detailplaneeringu

algatamiseks pädev vallavolikogu asjaomase detailplaneeringu kindlasti algatab või et

planeeringut on tingimata võimalik realiseerida.

9.5. Uue DP algatamisest keeldumine oli põhjendatud, kuna Oru maaüksuse näol ei ole

tegemist olemasoleva kompaktse asustusega alaga, vaid perspektiivse tiheasustusalaga, kus

käesoleval hetkel ei ole välja ehitatud ühtset tänavavõrku ning puuduvad ka piirkonda

teenindavad

tehnovõrgud.

10. Kaebajad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõttes

järgmised seisukohad.

10.1. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on halduskohus valesti

kohaldanud või millist menetlusnormi rikkunud.

10.2. Halduskohus leidis õigesti, et 1997. a DP-d on asutud ellu viima. Juba haldusasjas nr 3-

21-1524 tehtud kohtuotsuse punktis 23 sedastati, et olles 2005. aastast 1997. a DP muudatust

menetlenud ja olles sõlminud kaebajaga 2019. aasta kokkuleppe, on vastustaja tekitanud

kaebajates ootuse, et 1997.a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu viia.

10.3. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja viited aja jooksul muutunud majanduslikele,

sotsiaalsetele, kultuurilistele ja keskkonnavajadustele ning avalikkuse hinnangule ei ole

asjassepuutuvad, kuna vastustaja on vaidlustatud otsuse põhjendustes kasutanud abstraktset

mõistet „enam ei sobi“, toomata esile objektiivseid kriteeriume, millele otsustus toetub ja mis

on need konkreetsed asjaolud, mis muudavad detailplaneeringu „mitte sobivaks“.

10.4. See, et Oru kinnistu näol ei ole tegemist olemasoleva kompaktse asustusega alaga, vaid

perspektiivse tiheasustusalaga, ei saa kuidagi õigustada 1997. a DP kehtetuks tunnistamist.

10.5. Vastustaja osutab jätkuvalt asjassepuutumatult Oru tee seisukorrale, kuna 2019. aasta

kokkuleppega võtsid kaebajad endale kohustuse ehitada oma kulul välja kogu tehniline

6(13)

3-22-2714

infrastruktuur, sh teha korda asjaomane juurdepääsutee. Mis puudutab apellatsioonkaebuse

väiteid seoses sotsiaalse infrastruktuuri puudulikkusega, siis vastustaja pidi hilisemate

planeeringute kehtestamisel arvestama 1997. a DP-ga, ent ei saa varasema DP kehtetuks

tunnistamist põhjendada sellega, et hilisemate planeeringute realiseerimine on toonud kaasa

valla võimetuse nõuetekohast sotsiaalset infrastruktuuri tagada. Valla elanike arvu kasvuga

seoses on ilmne, et Oru kinnistu planeeringulahenduse realiseerimise korral eelduslikult

lisanduva 111 elaniku mõju ei ole märkimisväärne.

10.6. Mis puudutab kruntide arvu ja suurust, siis 1997. a DP-s on kavandatud kinnistute

keskmine suurus 2000 m2, mis tagab vajaliku privaatsuse, aga samas võimaldab kinnistu

omanikul kerge vaevaga ja ilma keeruliste ning kallite mehhanismideta kinnistut korrapäraselt

hooldada. Ilmselgelt ei vaja elanikkond käesoleval ajal linnalähedases elamutsoonis sellest

oluliselt suuremaid kinnistuid.

10.7. Kaebajad esitasid uue DP algatamise taotluse 12.06.2019 ning PlanS § 128 lg 4 kohaselt

pidi vastustaja selle läbi vaatama 90 päeva jooksul, ent viimasel kulus selleks 2 aastat.

Seejuures on vastustaja otsuse tegemisel võtnud lubamatult arvesse asjaolusid, mis leidsid aset

pärast taotluse esitamist, nt 2021. aasta elanike arvu kiiret kasvu.

10.8. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et vastustaja ei ole korrektselt PlanS §

128 lõikes 2 sätestatud keeldumise alustele tuginenud. Ka apellatsioonkaebuses on vastustaja

järjekindlalt viidanud „muudele õiguslikele alustele“, täpset õiguslikku alust nimetamata.

Halduskohus leidis õigesti, et olukorras, kus vald õigustab detailplaneeringu kehtetuks

tunnistamist sellega, et ala ei sobi tiheasustusalaks, kuid jätab samal ajal üldplaneeringu

olemasoleval kujul kehtima, on tegemist asjakohatu kaalutlusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta

muutmata, ent muuta otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.

Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et PlanS § 140 lg 1 p 1 tähenduses ei oldud

1997. a DP-d asutud ellu viima. Samuti ei nõustu ringkonnakohus täielikult halduskohtu

seisukohaga, et 2005. aastal algatatud detailplaneeringu menetlus ning 2019. aastal sõlmitud

kokkulepe tekitasid kaebajatele õigustatud ootuse, et 1997. a DP-d on jätkuvalt võimalik ellu

viia. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud otsus õigusvastane aga eelkõige põhjusel, et

selles ei ole veenvalt ning Harku valla arengu- ja planeerimisdokumentides kajastuvatele uutele

arengueesmärkidele ja -suundadele viidates põhjendatud järeldust, et Oru kinnistule kaebaja

soovitud elamurajooni rajamine ei vasta aja jooksul muutunud majanduslikele, sotsiaalsetele,

kultuurilistele ja keskkonnavajadustele või avalikkuse hinnangule.

12. Nagu ka halduskohus õigesti osutas, erineb kaebajate 12.06.2019 taotluses kajastatud

planeeringulahendus 1997. a DP-s ette nähtust vähesel määral. Peamiseks sisuliseks

erinevuseks on 1997. a DP-s ette nähtud 35 elamukrundi asemel 37 elamukrundi kavandamine

ning lokaalse vee- ja kanalisatsioonivarustuse asendamine rajatava elamurajooni liitmisega

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga. Ka vastustaja on tegelikult mõlema otsustuse tegemisel

tuginenud samadele kaalutlustele ning neist kaalutlustest ei nähtu, et avalike huvide ja valla

arengueesmärkide seisukohast oleks uue DP kohane lahendus oluliselt parem või halvem 1997.

aasta omast. Ringkonnakohtu hinnangul saab seega vaidlustatud otsuses sisalduvat formaalselt

7(13)

3-22-2714

kahte eraldiseisvat otsustust – ehk 1997. a DP kehtetuks tunnistamist ja uue DP algatamata

jätmist – käsitleda koos.

13. PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaselt võib detailplaneeringu tunnistada kehtetuks, kui selle

kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima.

Vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli 1997. a DP kehtestamisest möödunud 25 aastat ning

seda ei olnud asutud ellu viima. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab detailplaneeringu ellu

viima asumine osutatud sätte tähenduses reaalsete toimingute tegemist eelkõige

detailplaneeringuga määratud ehitusõiguse realiseerimiseks. Üksnes see, et detailplaneeringu

alale jääva kinnistu omanik ei ole kaotanud huvi detailplaneeringu elluviimise vastu, ei luba

asuda seisukohale, et detailplaneeringut on asutud ellu viima. Detailplaneeringu elluviimisele

asumisena ei saa seetõttu käsitada ka detailplaneeringu muutmise või sama ala hõlmava uue

detailplaneeringu algatamise taotluse esitamist. Vastupidi, õiguslikult eeldab detailplaneeringu

muutmine PlanS § 140 lg 7 kohaselt selle asendamist uue detailplaneeringuga, mistõttu kogu

planeeringualal uue detailplaneeringu kehtestamise järel ei olekski omanikul enam võimalik

eelnevat planeeringut kuidagi ellu viia. PlanS § 140 lg 1 punki 1 osa „detailplaneeringut ei ole

asutud ellu viima“ eesmärk on kaitsta maaomaniku poolt detailplaneeringu kehtivust usaldades

konkreetse planeeringulahenduse elluviimiseks tehtud investeeringuid, mitte aga pelgalt tema

jätkuvat soovi kunagi tulevikus selliseid investeeringuid tegema hakata. 1997. a DP põhisisuks

on Oru kinnistu kruntideks jagamine ja kruntide ehitusõiguse määramine. Vaidlust ei ole selles,

et ei kruntideks jagamist ega vahetult ehitusõiguse realiseerimisele suunatud toiminguid ei ole

Oru kinnistul tehtud. Küsimuse, kas 1997. a DP-d oli asutud ellu viima, seisukohast on

asjassepuutumatu see, kas kaebajatelt sai 1997. a DP elluviimisele asumisena käsitatavate

toimingute tegemist eeldada pärast Harku Vallavalitsuse 11.05.2005 korralduse nr 57 andmist

või pärast 12.06.2019 uue DP algatamise taotluse esitamist. Halduskohtu hinnang, et

kaebajatele ei ole etteheidetav, et nad ei asunud pärast kehtivas detailplaneeringus ettenähtud

lahenduse muutmist käsitleva soovi avaldamist kehtivat detailplaneeringut ellu viima, ei väära

kuidagi tõdemust, et faktiliselt 1997. a DP-d ellu viima ei asutud. Seega olid täidetud mõlemad

faktilised eeldused PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaldamiseks, st detailplaneeringu kehtestamisest oli

möödunud enam kui 5 aastat ning seda ei oldud asutud ellu viima.

14. PlanS § 140 lg 1 p 1 näeb kohalikule omavalistusele ette kaalutlusõiguse – eespool

osutatud kahe faktilise eelduse täitmise korral ei ole detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine

vääramatu järelm. Osutatud säte annab võimaluse tunnistada kehtetuks detailplaneering, mille

elluviimine ei ole aja jooksul muutunud asjaolude ja oluliste konkureerivate huvide tõttu enam

põhjendatud. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise kaalumisel võib selliseks huviks olla ka

avalik huvi pärast detailplaneeringu kehtestamist sõnastatud kohaliku omavalitsuse

arengueesmärkide ja ruumilise planeerimise arengusuundade elluviimise vastu. Ammuse ja

realiseerimata detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine võib olla põhjendatud muu hulgas

juhul, kui kohalik omavalitsus tõdeb, et planeeringulahenduse realiseerimisega kaasneksid

kohalikule omavalistusele täiendavad kohustused või koormus, mille enda kanda võtmist ei pea

kohalik omavalitsus aja jooksul muutunud olukorras (enam) otstarbekaks. Ringkonnakohus

leiab, et PlanS § 140 lg 1 p 1 kohaldamisel on iseäranis oluline ära näidata, milles seisneb

asjaomase detailplaneeringu kehtestamise ajaga võrreldes muutus avalikes huvides ehk nagu

vastustaja osutab, mis on need muutunud majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja

keskkonnavajadused või avalikkuse hinnang. Ainuüksi teatavate faktiliste asjaolude muutusele

osutamine ei pruugi olla piisav, kui selle pinnalt ei ole võimalik teha loogilist järeldust selle

8(13)

3-22-2714

kohta, et konkreetse planeeringulahenduse elluviimine ei ole enam avalike huvide (või ka

kolmandate isikute õigustega) kooskõlas.

15. Oluliseks allikaks avaliku huvi ajas muutumise kohta saab ringkonnakohtu hinnangul

pidada mitmesuguseid kohaliku omavalistuse arengu- ja planeerimisdokumente. Siinsel juhul

ei ole vaidlust selles, et pärast 1997. a DP kehtestamist on Harku vallas kehtestatud

üldplaneering, mille kohalik omavalitsus on hiljem seaduses ette nähtud kohustuslikus korras

ka üle vaadanud. Samuti on kehtestatud muu hulgas elamuehitust käsitlev teemaplaneering.

Vaidlust ei ole, et mõlemas neis planeeringus on Oru kinnistut käsitatud perspektiivse

tiheasustusega elamualana. Vastustaja ei ole väitnud, et 1997. a DP või ka kaebajate

12.06.2019 taotluses kajastatud uue DP lahendus oleks vastuolus üldplaneeringus või

teemaplaneeringus sedalaadi tiheasustusega elamualade planeerimise põhimõtetega. Iseenesest

on usutav vastustaja selgitus, et üldplaneeringus kajastati Oru kinnistut tiheasustustega

elamumaa juhtotstarbega alana ainuüksi sel põhjusel, et üldplaneeringu koostamise ja

kehtestamise ajal kehtis seal sellele juhtfunktsioonile vastav 1997. a DP. See aga ei väära

tõdemust, et üldplaneeringu kehtestamisel – samuti selle hilisemal ülevaatamisel – otsustas

vastustaja kaudselt, ent kindlalt, et selline juhtfunktsioon asjaomasele alale on endiselt valla

ruumilise planeerimise eesmärkidega kooskõlas. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses

osutanud ühelegi üldplaneeringus sõnastatud põhimõttele või arengusuunale, millega 1997. a

DP (või ka 12.06.2019. aasta taotluses kajastatud uue DP lahenduse) realiseerimine vastuolus

oleks. Valla arengu planeerimine, sh ruumiline planeerimine, peab olema pidev protsess ning

arengusuundade muutumine, selleks, et vald saaks sellele tugineda, peaks üldjuhul väljenduma

ka asjaomastes planeerimis- ja arengudokumentides.

16. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses osutanud ka ühelegi teisele valla

arengudokumendile, mis kajastaks Oru kinnistule elamurajooni rajamise vastu rääkivat

avalikku huvi. Vastustaja on selgitanud, et Harku vald liigub juba aastaid kursil, kus uute

elamuühikute juurde kavandamine hoitakse võimalikult madalal ning eesmärk on vähem

elamuid ja suuremad kinnistud, roheluse ja haljastuse säilitamine ning suurem privaatsus.

Selline kurss on iseenesest mõeldav ja lubatav, ent just see peakski kajastuma üldplaneeringus

või muudes valla arengudokumentides. Vaidlustatud otsuse lk 5 neljandas lõigus on vastustaja

märkinud, et „arvestades tänaseid Harku valla avaliku ruumi planeerimise põhimõtteid ja muid

piirkonna omapärasid, ei saa sellist lahendust enam pidada aktsepteeritavaks ega kaasaja

vajadusi arvestavaks“. Kus need osutatud põhimõtted kajastuvad, jääb vaidlustatud otsusest

mõistmatuks. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi dokumendile, kus selline arengusuund oleks

määratletud ning mis väljendaks vähemalt põhimõtteliselt seda, et Oru kinnistule elamurajooni

– olgu see siis 35 või 37 elamuga, ühisveevärgiga või ilma – rajamine ei ole valla

arenguhuvidega kooskõlas. Seejuures ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja oleks

langetanud mingisuguse põhimõttelise otsuse n-ö põllupealseid uusarendusi mitte ellu viia.

Paratamatult tekib vaidlustatud otsuse pinnalt küsimus, et kui asjaomases piirkonnas on kokku

kavandatud ligi 200 uut elamuühikut (vt vaidlustatud otsuse lk 5 eelviimane lõik), siis kas Oru

kinnistu arendus, mis hõlmab 35–37 elamuühikut, on mingisugusel põhjusel ülejäänutest

erinev või miks on just Oru kinnistu arendus see, mille vald on otsustanud ellu viimata jätta,

eelistades teisi arendusprojekte. Ilma sellekohaste andmeteta ei saa usutavaks pidada, et nt

Liikva külas kehtivate detailplaneeringute järgi kavandatud ülejäänud elamuühikud paiknevad

kõik juba n-ö väljakujunenud kompaktsetes elamurajoonides. Olukorras, kus vastustaja toob

vaidlustatud otsuses eesmärgina esile vajaduse pidurdada elanikkonna arvu suurenemist – mis

eesmärgina iseenesest ei ole lubamatu – peaks just üldisema ulatusega planeerimis- ja

9(13)

3-22-2714

arengudokumentidest (nt üldplaneeringust) nähtuma, kuidas vald selle eesmärgi suunas liigub.

See on muu hulgas vajalik selleks, et veenduda, et mõne konkreetse arendusprojekti

realiseerimisest ei loobuta meelevaldselt, samas kui mõne teise elluviimist siiski

võimaldatakse.

17. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa piisavalt põhjendatuks pidada ka vastustaja viidet

vajadusele tagada inimestele tänapäevase elu vajadustele vastav elukeskkond. Sellisele

eesmärgile on vastustaja osutanud vaidlustatud otsuses lk 6 kuuendas lõigus. Samas ei selgu

otsusest, miks leiab vastustaja, et Oru kinnistule kavandanud ca 2000 m2 suurused

elamukrundid ei ole sellistele vajadustele vastavad. Veelgi olulisem on aga, et kui vastustaja on

seisukohal, et krundid peaksid olema suuremad, siis oleks loogiline koht sellise seisukoha

kajastamiseks üldplaneeringus. Eelnevaga seoses tuleb vaidlustatud haldusaktile lisatud

eksperdi arvamuse kohta märkida järgmist. Kohalik omavalistus võib avaliku huvi, samuti

teatava planeerimislahenduse mõistlikkuse, otstarbekuse ja ajakohasuse väljaselgitamiseks

kasutada asjatundjate abi. Küll aga ei piisa eksperdi arvamuse lisamisest haldusaktile ja sellele

tehtud üldisest viitest selleks, et pidada eksperdi arvamuses esitatud seisukohti haldusakti

põhjendusteks. Antud juhul on asjatundja – kelle autoriteedis ja valdkondlikus kogemuses ei

ole iseenesest mingisugust alust kahelda – esitanud oma arvamuses üksikasjalikke arvamusi

planeerimislahenduse sobilikkuse kohta. Vaidlustatud otsusest ei selgu aga, kas või milliste

seisukohtadega vastustaja neist nõustub. Eksperdi arvamusele või mistahes muule dokumendile

viidates peab haldusaktist selgelt nähtuma, millised seal osutatud seisukohad haldusorgan

omaks võtab.

18. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel ühe kaalutlusena tuginenud sellele, et Oru

kinnistu näol ei ole tegemist kompaktse asustusüksuse, vaid pigem perspektiivse elamuagaga,

mille asukohta arvestades on seda keeruline või võimatu ühendada ühtse tänavavõrgu või

trasside kaudu vallas tihedamalt asustustatud aladega. Mis puudutab teid ja tehnovõrkusid, siis

selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kuivõrd 2019. aasta

kokkuleppega võttis kaebaja endale kohustuse Oru kinnistule elamurajooni rajamisega

kaasnevad teed ja trassid välja ehitada, siis ei saa vastustaja tugineda selliste taristu rajamisega

kaasnevate kulude vältimise soovile. Samas ei ole vaidlustatud otsuses tuginetud sellele, et

võimatus ühendada Oru kinnistule kavandatavat elamurajooni olemasoleva tänavavõrguga

tooks eelduslikult kaasa kohalikule omavalistusele mingisugused vähemalt esmapilgul

ebaproportsionaalsena näivad kohustused seoses avalike teenuste osutamisega (nt

tänavahooldus, vallasisese ühistranspordi, sh koolitranspordi korraldus jms). Sellised

kaalutlused võiksid olla asjakohased ehk seeläbi oleks vastustajal põhimõtteliselt võimalik ära

näidata, et kaebajate soovitud elamurajooni rajamisega kaasneb vallale põhjendamatult suur

koormus seoses avalike teenuste osutamisega põhjusel, et kavandatavat elamurajooni ei ole

loogiliselt võimalik ühendada olemasolevate tihedalt asustatud aladega, kus samu avalikke

teenuseid osutatakse. Ometi ei ole vastustaja sellistele konkreetsetele asjaoludele viidanud.

19. Samamoodi on vastustaja esile toonud, et Oru kinnistule juurdepääsu võimaldav Oru tee ei

ole oma seisundi ja parameetrite poolest sobiv 35–37 elamuga rajooni teenindamiseks. Ühelt

poolt ei ole vastustaja osutanud mitte ühelegi autoriteetsele allikale ega isegi iseenda

kogemusele, mis veenaks selles, et sellise suurusega elamurajooni juurdepääs mööda Oru teed,

mille kaebaja peab viima sellisesse seisukorda, nagu 2019. aasta kokkuleppe lisas kokku

lepitud, oleks mõeldamatu või vähemalt raskesti teostatav. Vastustaja ei ole osutanud mistahes

konkreetsetele asjaoludele, mis lubaks järeldada, et sellisel teel ei oleks ka 35–37

majapidamisega kaasneva tavapärase autoliikluse mahtu arvestades võimalik tagada ohutut

10(13)

3-22-2714

liiklemist või et sellise tee nõuetekohase seisukorra tagamine tooks vallale tulevikus kaasa

ebamõistlikke kulutusi. Kui sellised asjaolud esineksid, võiks see olla tõsine argument

elamurajooni rajamise plaanist loobumiseks, ent siinsel juhul on vastustaja piirdunud

üldsõnalise viitega juurdepääsutee sobimatusele.

20. Vastustaja on osutanud ka sellele, et põhjaveeressurss on ammendumas. Ringkonnakohus

tõdeb, et see võib iseenesest olla tõsine argument põhjavee kasutamist eeldavate tegevuste

piiramiseks. Samas on vastustaja vaidlustatud otsuse lk 8 teises lõigus käsitlenud

põhjaveeressursiga seonduvat vaid väga üldsõnaliselt ning viitamata mistahes täpsematele

andmete, mis lubaks järeldada, et konkreetselt selles piirkonnas, kus paikneb Oru kinnistu,

oleks üldplaneeringu koostamisel läbi viidud KSH-s või mistahes muus uuringus üheselt

võetud seisukoht, et põhjaveeressursi piiratusest tulenevalt on vaja piirata elamute ehitamist.

Seejuures tuleb jälle kord märkida, et kuigi KSH-s sellist seisukohta avaldati, ei ole see

takistanud vastustajal üldplaneeringu kehtestamist selliselt, et Oru kinnistu paikneb

tiheasustusega elamualal ning selles osas ei ole üldplaneeringut ka hiljem muudetud. Vastustaja

ei ole vaidlustatud otsuses viidanud sellele, et üldplaneeringus, asjassepuutuvas

teemaplaneeringus või mõnes muus valla arengudokumendis oleks selgelt määratletud vajadus

piirata põhjavee kasutamist. Eelnevat silmas pidades on põhjaveeressursi võimalikku

ammendumist puudutava argumendi kaalukus vähemalt küsitav. Lisaks sellele on vaidlustatud

otsuses põhjaveega seotud olukorrale viidatud seoses sellega, et suur osa valla territooriumist

jääb kaitsmata põhjaveega alale, millega seoses peab vald panustama ühisveevärgi ja

kanalisatsiooni väljaehitamisse. Selles, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamine on

kulukas, ei saa olla mõistlikku vaidlust. Samas ei nähtu vaidlustatud otsusest, millised

ühisveevärgi ja -kanalisatsioonivõrgud olid piirkonnas vaidlustatud otsuse tegemise ajaks juba

välja ehitatud. Tõdemus nende võrkude arendamise vajalikkusest pärineb arusaadavalt

üldplaneeringu koostamise käigus läbi viidud KSH-st ehk siis umbes 10 aastat varasemast

ajast. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et Oru kinnistule rajatava elamurajooni veevarustust ja

kanalisatsiooni (milleks vajalikud trassid pidid 2019. aasta kokkuleppe kohaselt Oru kinnistu

arendusala piires välja ehitama kaebajad) ei oleks võimalik ühendada olemasolevate trassidega

või et vald peaks selleks tõenäoliselt tegema ebaproportsionaalseid kulutusi. Kui see nii oleks,

võiks see olla kaalukas argument, mis räägib elamurajooni rajamise vastu. Vaidlustatud

otsustest ei selgu aga, et see nii oleks olnud.

21. Ringkonnakohus möönab, et sotsiaalse infrastruktuuri puudulikkus ja eelkõige uute

elamurajoonide vajadusi arvesse võttes sellise infrastruktuuri edasise arendamise

ebaotstarbekus on kaalukas argument, mis räägib elamurajooni rajamise vastu. Varasemas

kohtupraktikas, mis puudutab eelkõige lasteaiakohtade kättesaadavust, on korduvalt tõdetud, et

kohalik omavalistus ei saa lasteaiakoha tagamata jätmist õigustada elanike arvu kiire kasvuga

olukorras, kus selline elanike arvu kasv on tingitud eelkõige kohaliku omavalistuse enda

planeerimisotsustest ehk just nimelt uute elamurajoonide rajamist käsitlevate planeeringute

kehtestamisest. Seega argument, et teatav planeeringulahendus ei ole otstarbekas, kuna sellega

seoses suureneksid ebaproportsionaalselt valla kulud seoses hariduse vms sarnaste sotsiaalsete

teenuste kättesaadavaks tegemiseks, võib olla piisavalt kaalukas, et sellise

planeerimislahenduse realiseerimine välistada (sh 25 aastat tagasi kehtestatud detailplaneering

kehtetuks tunnistada või uue sarnase planeeringu algatamisest keelduda). Küll aga ei veena

vaidlustatud otsuses esitatud andmed – mille õigsust ei ole kaebajad ega halduskohus seejuures

kahtluse alla seadnud – selles, et Oru kinnistule kavandatava elamurajooni puhul selliseid

probleeme tekiks. Eelkõige on vastustaja osutanud sellele, et piirkonnas oli 2022/23 õppeaastal

11(13)

3-22-2714

puudu 242 lasteaiakohta ning 70 I ja II kooliastme õppekohta ning 2030/31 õppeaastal

prognoositakse puudu olevat 319 lasteaiakohta ja 214 koolikohta. Ringkonnakohtule jääb

eeltoodud arvandmetest aga ennekõike mulje, et 35 või 37 elamuga rajooni lisandumine

suurendaks kõnealust probleemi ilmselt väga vähesel määral ning selle elamurajooni rajamata

jätmine seda probleemi ka ei lahendaks. Sedavõrd suure lasteaia- ja koolikohtade defitsiidi

olukorras ei pääse vastustaja ilmselt ühelgi juhul uue lasteaia rajamisest või arvestatava hulga

täiendavate koolikohtade loomisest. Vastustaja seisukoht, et Oru kinnistule elamurajooni

rajamine võib kaasa tuua vallale täiendava ebaproportsionaalse kulu, ei pruugi iseenesest olla

väär, ent vaidlustatud ostus ei sisalda selget ja jälgitavat analüüsi, kuidas see seisukoht on

kujunenud. Vastustaja ei ole viidanud ka näiteks mõnele valla haridusasutuste võrgu

kujundamist käsitlevale arengudokumendile, mille pinnalt saaks vähemalt mõistlikult eeldada,

et puuduolevate lasteaia- ja koolikohtade probleem oleks võimalik mõistlikult lahendada siis

kui kõnealust elamurajooni ei rajataks, ent selle rajamisel tuleks vallal teha sama probleemi

lahendamiseks ebaproportsionaalseid kulutusi.

22. Mis puudutab PlanS § 128 lg 2 kohaldamist, siis selles osas on vastustaja õigesti leidnud,

et tegemist on avatud loeteluga põhjustest, mille esinemisel võib jätta detailplaneeringu

algatamata. Vaidlustatud otsuse lk 7 kolmandas lõigus on vastustaja tsiteerinud PlanS § 128 lg

2 punkte 1–4. Kohtumenetluses on ta selgitanud, et vaidlustatud otsuse aluseks olid selle lõike

punktid 2–4. Ringkonnakohus tõdeb, et PlanS § 128 lg 2 punktid 1, 2 ja 4 ei ole siinsel juhul

asjassepuutuvad. Esiteks ei ole vastustaja ära näidanud, et uue DP lahendus oleks vaidlustatud

otsuse tegemise ajal olnud vastuolus kehtiva üldplaneeringuga. Teiseks oli kaebaja 2019. aasta

kokkuleppega võtnud endale kohustuse teede ja tehnorajatiste väljaehitamiseks omal kulul, kui

kehtestataks kehtivaga võrreldes väheste erinevustega planeeringulahendus. Kolmandaks ei

nähtu vaidlustatud otsusest, et uue DP elluviimine riivaks ebaproportsionaalselt mõne

kolmanda isiku õigusi. Viimati öelduga seoses ei saa piisavaks pidada vaidlustatud otsuses

tehtud üldist viidet sellele, et ükskõik kas 1997. a DP või uue DP realiseerimine oleks

vastutustundetu juba piirkonnas elavate isikute suhtes, täpsustamata, milles väidetavad

negatiivsed mõjud piirkonnas juba elavatele isikutele seisneksid. Juba eespool näitena toodud

lasteaiakohtade osas on vähemalt küsitav, kas täiendava elamurajooni rajamine suurendaks

seda probleemi piirkonnas juba elavate inimeste jaoks või pigem annaks vajaliku viimase tõuke

ja rahalise ressursi uue lasteaia rajamiseks piirkonda. Vaidlustatud otsusest ei nähtu ka, et

piirkonda 35–37 elamu lisandumisel kaotaks piirkond planeerimis- ja arengudokumentides

eesmärgiks seatud omanäolisuse või tekitaks see üldisele infrastruktuurile (nt teedevõrgule

jms) kohalike elanike jaoks mõistlikku talumisläve ületava koormuse. Vaidlustatud otsusest ei

selgu konkreetselt, milles seisnevad Oru kinnistule elamurajooni rajamisega kaasnevad

negatiivsed mõjud kohalikule elanikkonnale. Selleks, et sellistele mõjudele tugineda, peab

haldusorgan need selgelt määratlema, mida siinsel juhul tehtud ei ole. Seejuures on hinnang

sellistele mõjudele prognoos, mille osas ei saa haldusorganilt nõuda selle tõendamist, et üks või

teine mõju tingimata avaldub või et iga üksik piirkonnas elav inimene sellest mõjust end

häirituna tunneb, ent vähemalt üldjoontes peab otsusest nähtuma, milliseid mõjusid

haldusorgan ette näeb ja miks ta arvab, et nende vältimine on vajalik.

23. Mis puudutab viimaks 2019. aastal sõlmitud kokkulepet, siis mõistagi ei saa sellise

kokkuleppe sõlmimine tekitada kaebajates põhjendatud ootust, et elamurajooni rajamist

võimaldav detailplaneering algatatakse või kehtestatakse. Küll aga on vallavalitsuse poolt

sellise kokkuleppe sõlmimine koosmõjus muude asjaoludega, eelkõige üldplaneeringus ette

nähtuga ja üldplaneeringu ülevaatamise käigus selle muutmata jätmisega viiteks sellele, et

12(13)

3-22-2714

kaebajate soovitud planeeringulahendust on vähemalt vallavalistus pidanud veel 2019. aastal

vähemalt mõeldavaks. On tõsi, et kaebajaga 2019. aasta kokkuleppe sõlminud vallavalitsuse

pädevuses ei ole küll detailplaneeringu algatamise otsustamine, ent vallavalistus pidi siiski

kehtivatest planeerimis- ja arengusuundadest lähtuma ka sellise kokkuleppe sõlmimisel. Seda

enam peaks vastustaja kaebajate soovinud planeeringulahenduse realiseerimise vältimiseks

põhjendama, miks see valla arengueesmärkidega kooskõlas ei ole.

24. Vaidlustatud otsuses on vastustaja esile toonud valla elanike arvu järsu suurenemise 2021.

aastal. Faktiväitena ei ole seda kaebajad ega halduskohus kahtluse alla seadnud. Samas ei selgu

vaidlustatud otsusest siiski, millised konkreetsed avalikud teenused need on, mille osutamisega

võib vald elanike arvu kiirest suurenemisest tingituna Oru kinnistu arendamise järgselt hätta

jääda. Siinkohal ei saa mööda vaadata ka sellest, et Oru kinnistule elamurajooni rajamisega

kaasnevate tagajärgede saabumine võtab teatava aja, mis kuluks planeeringu elluviimisele ning

vähemalt eelduslikult suureneb valla elanike arvu suurenemisega ka valla tulubaas.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et Oru kinnistule kaebajate soovinud elamurajooni

rajamine koosmõjus teiste juba kavandatud arengustega võib seada löögi alla valla võimekuse

nõuetekohaseid avalikke teenuseid osutada, ent vaidlustatud otsuse põhjendused ei veena

selles, et see tegelikult nii on.

25. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud kulud

HKMS § 108 lg 1 kohaselt vastustaja kanda. Kaebaja on palunud välja mõista menetluskulu

1437,50 eurot. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada

menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohtupraktika kohaselt on erandiks riigilõiv,

mille kohta ei pea kuludokumenti esitama, kuna lõivu laekumist saab kohus ise kontrollida.

Muus osas saab eelviidatud sättes nimetatud kuludokumentidena mõista üldjoontes

raamatupidamisdokumendile esitatavatele nõuetele vastavaid dokumente, millest nähtub, et

menetlusosalisel on tekkinud vähemalt kulu kandmise kohustus. Olukorras, kus

menetlusosaline saab õigusabiteenuse käsundus- või muu sarnase lepingu alusel füüsiliselt

isikult, kes ei esita menetlusosalisele selle kohta arvet, saab kuludokumendiks olla vastav

leping või kui kirjalikku lepingut pole sõlmitud, ent tasu on reaalselt makstud, siis ka

dokumenti, mis kinnitab tasumist. Siinsel juhul ei ole kaebajad selliseid kuludokumente

esitanud. Üksnes menetluskulude nimekirja alusel ei ole menetluskulude väljamõistmine

võimalik.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)