4-24-941/88 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Kuninga tänaval

4-24-941

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2025, Pärnu

Väärteoasja number

4-24-941 (2670,24,000396)

Kohtunik

Indrek Nummert

Kohtuistungi sekretär

Marie-Liis Orav

Väärteoasi

Märtin Harjaksi lepingulise kaitsja vandeadvokaat Piret

Rummi 11.03.2024. a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi

eriasjade uurija Mari Tetsmanni

21.02.2024. a

üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2670,24,000396 LS

§ 224 lg 2 ja LS § 234 lg 1 järgi

Kohtuistungitel osalenud isikud

Kaebuse esitaja

kaitsjad vandeadvokaadid Piret Rummi ja Armand

Reinmaa (lepingulised)

kohtuvälise menetleja esindajana uurija Mari Tetsmann ja

Kristi Kostenok

Märtin Harjaks (ik 39408194717; kohtule esitatud

elukoht XXX; telefon XXX; e-post: XXX; kohtuvälise

menetleja väärteootsuse tegemise ajal kaks kehtivat

väärteokaristust)

Kohtuvälise menetleja esindaja

Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna uurija Mari

Tetsmann

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 2, § 132 p 1, §

133-135, kohus otsustas:

1. Jätta Märtin Harjaksi kaitsja vandeadvokaat Piret Rummi 11.03.2024. a kaebus

Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi

eriasjade uurija Mari Tetsmanni 21.02.2024. a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr

2670,24,000396 rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

2. Kaebuse esitaja Märtin Harjaksi poolt maakohtu menetlustes kantud õigusabikulud

jätta tema enda kanda.

3. KrMS § 180 lg 1 alusel mõista Märtin Harjaksilt Eesti Vabariigi kasuks välja

menetluskulu seoses sõiduki teisaldamisega summas 228,14 eurot.

Riigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse

jõustumisest arvetes Rahandusministeeriumi kontole nr EE891010220034796011 (AS SEB

Pank), EE932200221023778606 (Swedbank AS), EE777700771003813400 (AS LHV Pank),

1 (11)

4-24-941

EE701700017001577198 (Luminor Pank). Maksekorraldusele on kohustuslik märkida

viitenumber 10220245012940.

4. Kohtuotsuse lõpposa saata Märtin Harjaksile, kaitsjatele ning Politsei- ja Piirivalveametile.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse lõpposa kuulutamine: 17. märtsil 2025. a.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Pärnu Maakohtule 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest, s.o hiljemalt 24.03.2025. a ning

kassatsiooni võib esitada Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on

menetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav ning selleks tuleb kasutada advokaadi abi.

Kui kohtumenetluse pooled loobusid kassatsiooniõiguse kasutamisest vastavalt VTMS § 135 lg 4

p 2, jõustub otsus selle kuulutamisele järgnevast päevast.

Kirjaliku kassatsiooniteate esitamise korral on põhistatud kohtuotsus kohtumenetluse pooltele e-

toimikus/kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav alates 17.04.2025. a. tööpäeva jooksul.

Asjaolud ja menetluskäik

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna menetlusgrupi II

21.02.2024 otsusega (kohtutoimik I kd tl 2-4) väärteoasjas nr 2670,24,000396 karistati Märtin

Harjaksit (Harjaks) liiklusseaduse § 224 lg 2 (lubatud alkoholi piirmäära ületamine) ja § 234 lg 1

(peatamise märguande eiramine) alusel KarS § 56 lg 1 - § 63 lg-t 1 kohaldades juhtimisõiguse

äravõtmisega 16 kuuks. Otsuse kohaselt on kaebuse esitamise viimane päev 11.03.2024.

Otsuse aluseks on 27.01.2024 väärteoprotokoll (politsei toimik tl 3), mille kohaselt 26.01.2024

kell 23.19 Pärnu Maakonnas Lääneranna vallas Sipa-Suitsu 1. kilomeeril juhtis M. Harjaks

mootorsõidukit, eiras tahtlikult politseiametniku LS § 200 lg 1, 3 kehtestatud korras antud

peatumismärguannet ning juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kelle ühe liitris

väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,57 mg/l.

2. 11.03.2024 registreeriti Pärnu Maakohtus M. Harjaksi kaitsja P. Rummi kaebus (kohtutoimik I

kd tl 1-11) Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna II

menetlusgrupi 21.02.2024 otsusele väärteoasjas 2670,24,000396 LS § 234 lg 1 järgi, millega

palutakse tühistada kohtuvälise menetleja 21.02.2024 otsus väärteoasjas nr 2670,24,000396 ja

lõpetada väärteomenetlus ning alternatiivselt tühistada kohtuvälise menetleja 21.02.2024 otsus

väärteoasjas nr 2670,24,000396 karistuse osas ja teha uus otsus, millega määrata menetlusalusele

isikule rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuueks kuuks. Menetluskulud palutakse

jätta Politsei- ja Piirivalveameti kanda.

Kaebaja vaidlustab PPA Lääne prefektuuri 21.02.2024 otsuse kogu ulatuses. Kaebaja vaidlustab

väärteo toimepanemise ning leiab, et kohtuväline menetleja ei ole otsust langetades

nõuetekohaselt arvestanud menetlusaluse isikuga, tema varasema käitumisega ja samalaadsete

rikkumiste puudumise asjaoluga. Esemeliste ega isikuliste tõendite uurimist kaebaja kaebuses

taotlenud ei ole.

3. Kohtuväline menetleja vaidleb kirjalikus vastuses (kohtutoimik I kd tl 15-18) kaebusele täies

ulatuses vastu.

4. Pärnu Maakohus tegi 24.05.2024 otsuse käesoleva kaebuse suhtes, millega rahuldas kaebuse,

tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2 (11)

4-24-941

5. 10.12.2024 jagati M. Harjaksi kaitsja 11.03.2024 kaebus Pärnu Maakohtu menetlusse uueks

arutamiseks, tulenevalt Riigikohtu 28.11.2024 otsusest. Riigikohus leidis, et maakohus rikkus

oluliselt tõendite hindamise reegleid ja seetõttu saatis nende minetuste tõttu kohtuasja uuesti

arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus.

6. 28.01.2024 jättis eelmenetluses maakohus rahuldamata kaitsjate 10.01.2025 taotlused M.

Harjaksi suhtes väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 2 ja KrMS § 2742 lg 1 või alternatiivselt

VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.

7. 27.02.2025 rahuldas maakohus poolte taotlused täiendavate tõendite uurimiseks lähtuvalt

käesolevas asjas tehtud Riigikohtu otsusest.

8. Maakohus arutas asja kahel kohtuistungil 06.03.2025 ja 17.03.2025. Kaitsjad taotlesid

kaebuse rahuldamist ja PPA Lääne prefektuuri otsuse tühistamist ning väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning alternatiivselt taotlesid otsuse tühistamist karistuse

osas ja teha uus otsus, millega määrata menetlusalusele isikule rahatrahv või juhtimisõiguse

äravõtmine kuni kuueks kuuks. Kohtuvälise menetleja esindajad taotlesid väärteo otsuse

muutmata jätmist.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

VTMS § 123 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. VTMS §-s 133 on loetletud küsimused, millised selgitab kohus välja kaebuse

lahendamisel. VTMS §-s 150 on loetletud väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised.

Kaebuse esitajale on inkrimineeritud ühe ja sama sündmuse käigus mootorsõiduki juhtimisel

lubatud alkoholipiirmäära ületamine LS § 224 lg 2 alusel ja peatumismärguande eiramine LS §

234 lg 1 alusel. Kohus, vaadanud läbi kaebuse ja täiendavad seisukohad, kohtuvälise menetleja

seisukohad, kohtule esitatud väärteoasja toimiku ja poolte poolt taotletud tõendid, on seisukohal,

et väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised käesolevas asjas puuduvad ning menetlusaluse

isiku poolt on toime pandud talle inkrimineeritud väärteod, karistus on nõuetekohaselt

põhjendatud ja igasugused alused väärteootsuse tühistamiseks või muutmiseks puuduvad.

Kaebuse esitaja M. Harjaksi põhiväiteks on see, et ei ole tõendatud, et tema üldse juhtis

süüdistuses toodud asjal mootorsõidukit. Vaidlus puudub samas selles, et M. Harjaks oli

süüdistuses toodud ajal alkoholi tarvitanud ning seda kinnitavad ka muud tõendid –

indikaatorvahendi kasutamise protokoll, joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise

protokoll ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja väljatrükk, mis haakub iseenesest

ka süüdistuses toodud asjaoluga, et ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte

väiksem kui 0,57 mg/l (kvm tl 4-7).

Maakohus leiab, et esitatud süüdistused on tõenditega kogumist kohtul tekkinud siseveendumuse

kohaselt küllaldaselt tõenditega kogumis tõendatud, sh ei jäta tõendite hindamise reeglid ruumi

muuks kõrvaldamata kahtluseks M. Harjaksi suhtes.

1. 07.05.2024 esitasid kaitsjad tõendina salvestise (s.o KIS-is asja materjalide juures fail

nimega 441113322_7992960410723015_5464749906611252603). Antud videoklipiga soovib

kaitsja pool tõendada seda, et M. Harjaks istus sõiduki sõitma asudes juhipoolsele kõrvalistmele

ja mitte juhiistmele. Videolt on näha, et see on tehtud 26.01.2024, s.o reedel kell 22.16.41 ja

kestab 1 minut ja 21 sekundit. Maakohus leiab, et antud videoklipp ei ole asjasse puutuv ja ei

kinnita kaitsja poole väiteid, sest süüdistuses toodud aeg algas kell 23.20 ehk enam kui tund aega

hiljem ja ei kajasta antud sõiduki trajektoori ja võimalikke peatumisi enne politsei patrulliga

kohtumist. Seda enam, et M. Harjaks enda ütluste kohaselt olevat läinud sõidukisse üksi

3 (11)

4-24-941

muusikat kuulama ja magama, mis aga videosalvestiselt nähtuvaga sugugi ei ühti (vt kohtuotsuse

põhjenduste p 9 – M. Harjaksi ütlused).

2. Pardakaamera salvestised. Liiklusjärelvalvet teostanud A. Treiali ütluste kohaselt oli tema

ametialases kasutuses oleval autol töötav pardakaamera ja ta teostas sel ööl liiklusjärelevalvet

abipolitseinik M. Heinmetsaga, kes oli väljastpoolt Lääne prefektuuri abis.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et video esimestel sekunditel avaneb sõiduki kõrvalistuja

uks. Haakuvalt nimetatud tõendiga puudub alus kahelda selles osas M. Harjaksi ütlustes, et ta

on 185 cm pikk (23.04.2024 ipr lk 41), sest ka A. Treiali vormikaamerast on näha, et ta on

selgelt pikem patrullpolitseinikest, sh A. Treialist, kes on oma pikkuseks öelnud 172 cm

(06.02.2025 ipr lk 19).

Maakohtu hinnangul ei ole sellise pikkusega juhil eluliselt võimatu avada ja sulgeda kõrvalsõitja

ust sõidu ajal, seda enam, et pardakaamera salvestisel nähtub samal ajal ukse avamisega ka

sõiduki kaldumine vastassuunda – on eluliselt loogiline, et sõiduki juhtimise ajal selle

kõrvalistuja ust avades kaob ajutiselt täielik kontroll sõiduki üle. Kohus märgib ka, et

liiklusregistri väljatrüki andmetel (politsei toimik tl 17) on M. Harjaksil juhiload väljastatud

26.04.2019, mis annab alust eeldada ka piisavat vilumust sõiduoskustes. Seega, arvestades

tõendite kogumist kujunevat konteksti, siis sel ajal, kui ukse avamine toimus, võis M. Harjaks

juba eeldada, et politsei on tema sõidukit märganud ja valmistada seeläbi ette versiooni kahest

sõidukis viibinud isikust, kuivõrd politsei eest püüti põgeneda ja vahetult peatumismärguandele

ei peatutud – pardakaamera salvestise järgi selgelt, vaatamata punase ja sinise vilkuri

kasutamisele, asutakse tegutsema vastupidiselt edasi põgenedes. Arvestades ka seda, millist

aktiivsest käitumisest tingitud „teatrit“ M. Harjakas sündmuspaigal politseid eksitades tegi,

haakub ka see sellega, et eksitamise püüd võis saada alguse juba sellest sõidu ajal avatud uksest.

Politsei eest põgenemise fakt kinnitab üheselt M. Harjaksi poolt politsei märkamist, sh ei ole

väheoluline see, et politseil on sel ajal spidomeetri näit vahepeal ka üle 120 km/h, kui ta üritab

põgenevale autole järgi sõita ja seda peatada. Peatumise asemel keerab põgenev auto ühel hetkel

hoopis paremale kõrvalteele, arendades uuesti kiirust politsei spidomeetri järgi üle 100 km/h,

tekitades suure vahemaa politseiauto vahele ning sõites kurvis paremale poole teed kraavi.

Teeolud on selgelt talvised (lumised). Antud põgenemise asjaolud kogumis näitavad põgeneja

tegevuse ohtlikkust (süü suurust). Pardakaamera salvestis tõendab objektiivselt peatumise

märguande eiramist LS § 234 lg 1 alusel, kuid ei tõenda veel sõidukit juhtinud isikut, sest

seda see selgelt ei näita.

3. Aleksander Treiali (23.04.2024 ipr lk 5-17; 06.03.2025 ipr II lk 5-15, 23-25) ja Merit

Heinmetsa (23.03.2024 ipr lk 17-24; 06.03.2025 ipr II lk 15-23) ütlused. Nii A. Treiali kui ka

M. Heinmetsa ütluste alusel, olles õhtuses vahetuses patrullis, põgenes nende eest kihutades

sõiduk, mis eiras peatumismärguannet.

3.1. A. Treiali ütluste kohaselt on M. Harjaks talle teada tööalaselt. Tunnistaja selgitas, et Pärnu

maakonnas Lihula linnas ja selle lähiümbruses patrullis olles, pärast peatumismärguannet

eiranud sõiduki poolt teelt välja paremale keeramist, ta märkas, et juhiuks läks lahti ning sealt

keegi pani jooksu. Kohus märgib, et haakuvalt tunnistaja ütlustega nähtub ka politseiauto

pardakaamera salvestise videofaililt nimega 20240127_001930_F, et video 34. sekundil avaneb

sõiduki juhipoolne uks. Meesterahvas, keda tunnistaja nägi, oli pikemat kasvu ja kõhnem –

selline kirjeldus haakub M. Harjaksi välimusega, milline nähtub näiteks kaitsja poole esitatud

turvakaamera salvestiselt kui ka A. Treiali vormikaamera salvestiselt nähtuvaga (mõlemad

salvestised KIS-is, dok nr 42s ning 73s).

A. Treial asus sõidukist väljunud mehele järgi jooksma, kuid vältis üle põllu ja kraavi jooksmist,

valides parempoolse tee, valgustades samal ajal eest jooksjat taskulambiga, kuni ta korraks

silmist kadus. Minuti-paari pärast kuulis ta metsas praksatust ja hakkas sinnapoole kõndima,

4 (11)

4-24-941

kuni vastu tuli üks meesterahvas ja küsis, et oo, mis action siin toimub. Antud mees rääkis

küsimise peale, et tal pole aimugi, kelle auto see on ja tundis muret, et mootor võib kokku joosta

ja tuleks välja lülitada. Ta tahtis auto juurde minna, kuid A. Treiali ütluste järgi teda keelati,

kuna see polnud tema väitel tema auto. Hiljem väitis, et tahab sealt oma telefoni. Kui ta üritas

jõuga sõidukisse siseneda, pandi tal käed raudu, sest ei teatud, mida ta sealt otsib. A. Treiali

ütluste kohaselt tuli neile appi teine patrull politseibussiga, nad vaatasid antud isiku

suvejalanõude, ketside (seejuures A. Treiali ütluste kohaselt oli väljas väga külm ilm) taldu ja

samad tallajäljed viisid juhiuksest ümber auto üle kraavi ja põllu.

A. Treiali ütlustesse on kaitsja pool külvanud kahtlusi seetõttu, et kui autost põgenev isik jooksis

põllu suunas, siis tagasi tulles märkas A. Treial ka teelt välja sõitnud autost hoopis teisel pool

teed ühte meest ja seetõttu A. Treial ei olnud M. Heinmetsa ütluste (ja ka Rando Alu ütluste

järgi, kes kuulis asjaolusid eetrist) kohaselt hetkeks kindel, kas tabatud on õige juht. Maakohtu

hinnangul näitab eeltoodud kontekst aga hoopis seda, et M. Harjaksiga kohtudes püüdis viimane

igati A. Treialit eksitada, kuid autole lähenedes paljastas oma valeväited kahtlase ja

äkitselt muutunud käitumisega. Teisel pool teed olnud isiku välistasid A. Treiali jaoks hiljem

ka jäljed, sest üle tee olnud talumehel olid suured saapad ja M. Harjaksil suvised tennised, mille

jälgedel on üheselt suur vahe sees. Maakohus märgib, et oluline on ka see, et autost väljunud

isikul oli teine suund, mida kinnitas ka jäljerida ja fakt, et autost väljus vaid üks isik.

Käesoleval juhul püüabki kaitsja pool tekitada kõrvaldamatut kahtlust sellest, et teatud piirini oli

A. Treial M. Harjaksi poolt eksitatud ja see viis A. Treiali hetkeks mõttele versioonist, et autost

põgenes võib-olla keegi teine. Antud eksitamise üritus on aga igati läbinähtav ja perspektiivitu

käik, et kohtu jaoks süüstavate tõendite piisavat hulka väärata. A. Treiali ütluste järgi, ehkki

alguses M. Harjaks eitas igasugust seost antud autoga, selgus, et auto kasutajana oli ta isegi

sõiduki tehnilises passis sees. Lisaks oli ju ka tema telefon autos, mis oli ühendatud Bluetoothi

abil autoga ja mille muusika tuli auto kõlaritest. M. Harjaksi selgitused ei ole olnud järjepidevad.

Tõendikogumiga on tuvastatud, et selles suunas, pimedas ja külmades oludes, põgenes vaid üks

isik A. Treiali eest ning sobiva mustriga jalatsid olid jalas M. Harjaksil.

3.2. Ka tunnistaja M. Heinmetsa ütluste kohaselt, kui alguses M. Harjaksilt küsiti, et kas ta

teab, kelle auto see on, siis ta vastas eitavalt ja lisas, et näeb seda sõidukit esimest korda. Samuti

ka M. Heinmetsa ütluste kohaselt väljus autost vaid üks sportliku kehaehitusega meesterahvas,

kel oli seljas pikem (üle istmiku) tume jope. M. Heinmest mäletab, et kui ta talle järgi jooksis,

siis tagant pükste säär taskulambiga peale näidates kuidagi helkis. M. Heinmetsa ütluste järgi kui

A. Treial metsast ühe mehega välja tuli, oli temal seljas samane riietus – selleks isikuks oli M.

Harjaks.

Maakohus leiab, et M. Heinmetsa ütlused haakuvad A. Treiali ütlustega ja kuna M. Harjaksit ei

ole eraldi seljatagant vaadeldud, seega ükskõik mis (nt ka lumi), võis valgustamise hetkel M.

Heinmetsale vastu helkida. Kokkuvõttes ei välista M. Harjaksi muutlikud ütlused kuidagi

eluliselt sõidukijuhina tema kohta tehtud järeldust, vaid üksikud faktid kogumis kinnitavad ja

võimaldavad teha järeldusi, et põgenenud juhiks oli just M. Harjaks. Asjaolu, et ei A. Treial ega

M. Heinmets ei näinud autost põgenenud isiku nägu vahetult, ei tähenda seda, et piisavad

asjaolud kogumis ei võimaldaks järeldada M. Harjaksi isikut muu piisavate tõendite põhjal

tekkinud faktikogumiga. Tõendite hindamisel on laialdaselt kasutatud ka välistamismeetodit –

üks isik põgeneb autost, kel sama riietus ning rohkem isikuid selles suunas ei väljunud ega näha

polnud. Samuti välistavad öine aeg ja ilmastiku oludki juhuslikke uitajaid sellises kohas põllul ja

metsas.

3.3. Maakohus leiab, et M. Heinmetsa ütlused haakuvad ka vaadeldud A. Treilali

vormikaamera salvestusega, millest nähtub M. Harjaksi isik ja M. Heinmetsa poolt viidatult

esimese välimuse kirjeldus. A. Treial andis ütlusi, et sündmuskohal olles ta kasutas

rinnakaamerat ja see salvestus pärineb tema rinnakaamerast ja selle kinnituseks ta ka viitas, et

5 (11)

4-24-941

vaadeldud kaameraklipis on seetõttu vasakul nurgas ka tema isikukood.

3.4. Menetluse käigus tõusetus ka küsimus sellest, et kahel istungil (23.04.2024 ja 06.03.2025)

oli M. Heinmets rääkinud, et ka temal oli rinnakaamera ja see oli tol õhtul mingil hetkel ka töös,

kui nad sõitsid valgele sõidukile järele (06.03.2025 ipr lk 22).

A. Treial kirjeldas kohtus (06.03.2025 ipr lk 12), kuidas kasutada vormikaamerat ja et kui

filmimine toimus, siis kaamera ära andmisel laadimispunkti, salvestub filmitu automaatselt pilve,

ja see on hiljem äratuntav vormikaamerat kasutanud isiku isikukoodi järgi. Selles sai kohus ka A.

Treiali vormikaamera salvestist uurides veenduda.

10.03.2025 esitasid kaitsjad kohtule taotluse nõuda Politsei- ja Piirivalveametilt välja ja

kohustada esitama abipolitseinik M. Heinmetsa vormikaamera salvestist 26.01.2024 sündmuse

kohta ajavahemikul kell 23.00 (26.01.2024) kuni kell 03.00 (27.01.2024). Kohtuvälise menetleja

esindaja selgitas, et M. Heinmetsa vormikaamera salvestist olemas ei olegi, seega on tõendi

kogumine ka võimatu. Kohtuvälisel menetlejal puuduvad andmed sellest, et DEMS infosüsteemi

oleks salvestunud M. Heinmetsa rinnakaamera salvestus. Seega maakohus menetluse käigus

märkis, et antud M. Heinmetsa vormikaamera salvestist ei ole võimalik koguda, samuti ei

esitanud seda taotlust kaitsjad siis, kui väärteoasi oli esimesel ringil maakohtus arutusel ja M.

Heinmets selle kohta ütlusi andis. Maakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei moodusta asjas

kõrvaldamata kahtlust, sest esineb küllaldane tõendite kogum, mis M. Harjaksi süüd tõendab.

Lisaks jääb teadmata, kas tegemist on nt tehnilise probleemiga, miks nimetatud salvestist ega

jälge sellest salvestisest antud infosüsteemi järgi olemas ei ole.

4. Tunnistaja Rando Alu ütlused (23.04.2024 ipr lk 24 jj). Tunnistaja R. Alu ütluste järgi on ta

Lääne prefektuuris koertegrupis patrullpolitseinik. Tööl olles kuulis ta politsei raadioeetrist antud

sündmusest ning kuivõrd see viitas sõidukist põgenemisele, leidis ta, et nad saavad koertega abi

pakkuda. Kui nad kohale jõudsid, siis patrullil oli seal meesterahvas, kes oli käeraudadesse

pandud ja meesterahvas oli ülbe, politseivastaselt meelestatud ja mitte koostööaldis.

R. Alu ütluste järgi oli eetrist kuuldud versioon, mille kohaselt võis autost olla plehku pannud

kaks isikut, välistatud sellega, et seda ei kinnitanud kohapeal tajutud süüteojäljed. A. Treiali

poolt viidatud talumehe jäljed olid lühikese vahemaaga ja ei tulnud sündmuskohale. Samas

politseibussis olnud mehe jälgi sai kontrollitud ja need haakusid autost väljunud tallamustri

jälgedega. Maakohus tuvastab, et ka koerajuhi R. Alu ütluste kohaselt on igati kinnitatud,

et autost väljusid ainult ühed jäljed, mis haakusid M. Harjaksi jalatsijälgedega.

Kaitsjad taotlesid nn talumehe kohtusse kutsumist, kuid maakohus jättis selle taotluse istungil

rahuldamata. Nimetatud isiku kutsumist ei olnud kaitsjad pidanud vajalikuks ka varasemas

kohtumenetluses 2024. aastal, samuti 2025. aastal eelmenetluses. Lisaks kinnitavad üheselt ka R.

Alu ütlused, et antud nn talumehe jäljed ei looklenud sündmuspaiga lähedalegi ja A. Treiali

ütlused selle kohta, et need jäljed erinesid ka füüsiliselt (suuruselt) oluliselt. Seega on maakohus

seisukohal, et selline kaitsjate taotlus ei ole ei õigeaegne ega asjasse puutuv ning muu tõendite

kogum välistab, et autost sai peale M. Harjaksi veel keegi või keegi muu väljuda, sest ka R. Alu

ütluste järgi väljusid autost vaid ühed jäljed ja need ühtisid M. Harjaksi tallamustriga.

Maakohus tuvastab sedagi, et R. Alu ütlused haakuvad A. Treiali ja M. Heinmetsa ütlustega

selles, et R. Alu ei kuulnud raadioeetrist mitte seda, et autost oleks väljunud kaks isikut, vaid tegi

selle järelduse seetõttu, et üle tee heki taga olevat nähtud patrulli poolt teist meesterahvast (nn

talumeest) ja see on just see aeg, kui A. Treial oli M. Harjaksi poolt veel eksitatud. Sellise

versiooni tekkimine kohapeal on kohtu jaoks ka igati loogiline olukorras, kus M. Harjaks püüdis

politseinikke ise eksitada ning ootamatult ilmus teisele poole teed heki taha veel üks isik. Küll

aga sai see hetkeks tekkinud versioon kohapeal ju üheselt ka välistatud M. Harjaksi vastuoluliste

selgituste, sõidukist väljunud ühe jäljeraja, mis ühtis M. Harjaksi suviste jalatsite jälgedega,

6 (11)

4-24-941

samuti talumehe jälgede kontrollimise tulemusena, mis sündmuspaigale üldse ei jõudnudki.

Kohtu hinnangul viitab erinevate versioonide tekkimine sündmuspaigal üksnes sellele, et ei jääda

kinni üksnes ühele versioonile, vaid politsei viis läbi igati mitmekülgse ja põhjaliku menetluse,

selgitamaks välja peatumismärguannet eiranud ja põgenenud juht.

5. Tunnistaja Erkki Vainulti ütluste (06.03.2025 II ipr lk 1-5) järgi oli ta süüdistuses toodud

ajal patrullvahetuses ja tema ülesandeks oli avariide vormistamine ja selleks oli tal olemas ka

fototehnika. Ta sai välijuhilt korralduse minna intsidendi asukohta ja tegi antud Volkswagenist

fotosid, samuti toimetas ta hiljem kinni peetud isiku oma politseibussiga Pärnusse. E. Vainult

vaatles fotosid kohtus ja kinnitas, et toimikus CD-l olevad fotod on tema tehtud ametikohustuste

täitmiseks.

Nimetatud fotodelt on näha teelt väljasõitnud ja seeläbi kahjustatud valge Volkswagen, mis

haakub esitatud süüdistuses nimetatud automargiga. Autos on tühje õllepurke ja mobiiltelefon.

Juhi kõrvalistmel on näha raamat pealkirjaga Now or Never.

Kaitsja kohtuvaidluses leidis, et antud raamat võis kukkuda kõrvalistmele kraavi sõitmise

tulemusel. Maakohus aga leiab, et selline versioon ühtlasi ka kinnitab, et kõrvalistuja istmel

kedagi ei istunud, sest muidu oleks raamat kukkunud istmest kõrvale. Raamatu istmiku alla

kukkumine ei ole eluliselt võimalik. Samuti on ebaloogiline, et lisaks juhile oli keegi teine isik

auto tagaistmel ja väljus samuti juhiukse kaudu välja ronides (seda versiooni pole ka keegi

pakkunud). Seega ka antud raamat juhi kõrvalistmel kinnitab, et sel istmel ei istunud kedagi.

Samuti ei ole eluliselt loogiline istuda raamatu peal (tegemist on ka üsna massiivse raamatuga, vt

foto IMG_9294.JPG). Eeltoodud järeldused haakuvad aga muu rõhuva kogumiga tõenditega, et

autost väljus vaid üks isik ja seda juhi kohalt ning ka raamat kõrvalistuja istmel kinnitab kaudselt

seda, et seal istmel ei istunud ühtegi inimest.

6. Tunnistaja Ranno Väina ütluste (23.04.2024 ipr lk 3-5) kohaselt oli ta patrullpolitseinikuna

süüdistuses toodud ajal tööl ja kuulis autos raadiojaamast antud sündmusest, ise ta sündmuskohal

ei käinud, kuid mäletab, et isik toodi hiljem politseijaoskonda, kus ta ise ka kohal oli ja asus

teostama antud väärteomenetluses toiminguid. M. Harjaks ütles ülekuulamisel, et ta ei mäleta

sündmusi või ta ei tea. R. Väin on koostanud muuhulgas käesolevas asjas väärteoprotokolli ja

juhtimiselt kõrvaldamise otsuse. Maakohus leiab, et R. Väina ütlused mingit olulist tõenduslikku

teavet ei sisalda ja asjaolude järgi on viidud menetlustoiminguid läbi tavapäralt ja nõutaval viisil.

7. Tunnistaja A i ütlused (08.05.2024 ipr lk 5-14). A ütluste kohaselt see auto, millega väärtegu

toime pandi, on küll registris tema nimel, ehkki auto omand talle ei kuulu ning muud puutumust

tal selle autoga ei ole. Ta kirjeldab, et kaitsjate esitaud videoklipp, mida kohtus uuriti, on tema

talu kaamerast. Samas seda, kes juhtis autot, kui see 26.01.2024 talu juurest ära sõitis, A vastata

ei teadnud. Maakohus leiab, et A ütlused ei anna kohtuasja juurde muud olulist teavet, kui vaid

seda, et ka A ütluste järgi oli sõiduki kasutajaks üksnes M. Harjaks ja mitte keegi teine.

8. R i ütlused (08.05.2024 ipr lk 14-20). R ütluste kohaselt on ta M. Harjaksi tädi ja 26.01.2024

käis M. Harjaks neil tööd tegemas ning õhtul kuue ajal kui ta tegi söögi valmis, siis ta korraks

nägi Märtinit, kes läks ca 100m kaugusele suvemajja, kus ta sel perioodil elas. Rohkem ta sel

õhtul M. Harjaksit ei näinud. Volkswagen Passatit kasutab tunnistaja ütluste kohaselt üksnes M.

Harjaks. Maakohus leiab, et R ütlused ei anna kohtuasja juurde muud olulist teavet, kui vaid

seda, et ka R ütluste järgi oli sõiduki kasutajaks üksnes M. Harjaks ja mitte keegi teine.

9. Menetlusaluse isiku Märtin Harjaksi ütlused (23.04.2024 ipr lk 33-44). M. Harjaksi ütluste

kohaselt süüdistuses kirjeldatud tegusid ta toime pannud ei ole. M. Harjaksi ütluste kohaselt

viibis ta sel päeva M sugulaste juures (R , A ), tegi seal päeval tööd ning õhtul jõid. M. Harjaksi

sõnutsi jõi ta väga palju, umbes natuke alla ühe liitri Jägermeistrit. Ta mäletab, et sel päeval oli

lumine ja väga külm. Mingi hetk läks ta välja A kuuluva sõiduki Volkswagen Passat CC

kõrvalistmele, kuulas muusikat ja jäi magama. Ta mäletab, et pani süüte sisse ja kuulas muusikat

7 (11)

4-24-941

enda telefoni kaudu läbi auto. Ta ei oska selgitada, miks ta autosse läks ja kas autos ka kütte

sisse pani.

Järgmine hetk oli M. Harjaksi sõnul aga juba see, kus olid politseiauto tuled ja keegi tundmatu

häälega meesterahvas ütles talle, et jookse, mille peale ta automaatselt jooksiski. Ta ei saanud

aru, kes see mees oli, sest kõik käis nii kiiresti. Ta väljus autost kõrvalistuja ukse kaudu. Ta

jooksis metsa, aga kui sai aru, et tal pole telefoni, on ise läbimärg, siis läks ta auto juurde tagasi.

Teel auto juurde minnes ei kohanud ta kedagi. Auto juurde jõudes olid seal naispolitseinik ja

meespolitseinik, kes ei lubanud tal autost telefoni võta. Ta ei mäleta, et politseiametnikud oleksid

küsinud temalt, mida ta seal teeb ja kas tal on mingi seos antud autoga.

Maakohus leiab, et M. Harjaksi ütlused ei ole usaldusväärsed ja neile ei saa rajada kohtuotsust.

Olemas on piisav tõendite kogu selle kohta, et antud põgenenud sõidukit juhtis M. Harjaks, mida

tõendavad alljärgmised asjaolud:

a) M. Harjaksi selgitused asjaolude kohta on olnud diametraalses muutuses ja on igati

tuvastatud, et ta aktiivselt püüdis politseid kohapeal, seejuures alguses peaaegu veenvalt,

eksitada. Nt tunnistaja A. Treiali ütluste järgi ta küsis, et kas ta on kuidagi autoga seotud

või ei ole ja M. Harjaksi esmane vastus selle kohta oli järgmise sisuga: ,,Ei, ma siin kodu

poole lähen, noh, kodu poole seal ikka inimesed lähevad, aga noh“; ,,Ei, mina ka ei tea,

kelle auto.’’; ,,Pole aimugi, kelle auto on, aga tal võiks mootori välja lülitada.’’ ;

b) M. Harjaksi käitumine sündmuskohal viitab kaudselt sellele, et ta on antud sõidukit

juhtinud isik – näiteks nii A. Treiali kui M. Heinmetsa ütluste järgi ühel hetkel tahtis M.

Harjaks autost, millega tal väidetavalt igasugune kokkupuude puudus, oma telefoni kätte

saada ja kasutas selleks ka vaatamata keelamisele jõudu;

c) Sündmuskohal kogutud tõenditega tuvastati, et sündmuskohalt põgenes vaid üks isik ning

külmas ja üksikus kohas on ühtäkki M. Harjaks ja mootorsõiduk, mille ainukasutaja ja

faktiline omanik (registri andmed on informatiivsed, s.t ei oma õiguslikku tähendust) on

M. Harjaks – see on tõendamist leidnud liiklusregistri väljavõttega sõiduki kohta ja ka M.

Harjaksi tädipoja ning tädi ütlustega;

d) Nii tunnistajate A. Treiali kui M. Heinmetsa ütluste alusel on üheselt tuvastatav, et

sõidukist väljus vaid üks meesterahvas ja mitte ühtegi enam;

e) M. Heinmetsa ütluste järgi haakus sõidukist põgenenud mehe riietus M. Harjaksi

riietusega ning ei ole eluliselt usutav, et külmas metsas ja põllul oleks olnud keegi teine

sama riietusega, liiatigi, kui autost väljusid vaid M. Harjaksi tallamustriga jäljed;

f)

M. Harjaks ei oska väidetavalt tema ainukasutuses olnud autot juhtinud isikut aktiivse

kaitse jaoks nõutud tasemel kirjeldada;

g) Tunnistaja A. Treiali ütluste kohaselt (23.04.2024 ipr lk 10-12) oli sõiduki parempoolne

uks kinni kiilunud ja vaid juhipoolne uks oli avatud. Seega ei saanud seda eeldatavalt

kiiresti põgenemiseks ka avada, nagu viitab M. Harjaks oma ütlustes. Samuti on

ebaloogiline, et M. Harjaks põgenedes selle ukse enda järelt siis ka sulges ja et tal oli

üldse aega seda sulgeda, arvestades tema väiteid ootamatust ja ülikiirest autost

põgenemisest;

h) koerajuhi R. Alu ütlustega on tõendatud, et autost väljusid ainult ühed jäljed, mis

haakusid M. Harjaksi tallamustri jalatsijälgedega;

i)

M. Harjaksi tuli enda ütluste järgi metsast välja seetõttu, et oli niivõrd külm ja see annab

juba konteksti selle kohta, et ei ole võimalik, et keegi teine jäi põgenemise tõttu märjaks

saaduna välja külma kätte, arvestades neid toiminguid ja aega, mida politseinikud

sündmuskohal veel veetsid. A. Treiali ütluste järgi oli ainuüksi juba linnas miinus 20

kraadi ja oli väga külm (23.04.2024 ipr lk 8). Selles osas ei ole M. Harjaksi ütlused

ebausaldusväärsed, mis puudutavad ilmastikuolusid, nt M. Harjaksi ütluste järgi oli sel

päeval juba sugulaste juures olles oli õues väga külm (23.04.2024 ipr lk 34),

sündmuskohal ta jooksis metsa, seetõttu oli ka läbimärg ja sai aru, et ei saa sinna metsa

8 (11)

4-24-941

jääda (23.04.2024 ipr lk 36). M. Harjaksi poolt küsimustele antud vastused: „Mis siis

juhtus, kui te metsa jooksite? Midagi, külm, märg ja pime, tulin auto juurde tagasi. Kas

te kohtusite kellegagi tee peal? Ei.“ /…/ Olite märg, miks te märg olite? Sest lumi oli

maas ja kui sa jooksed lume sees, siis oled ikka märg. (23.04.2024 ipr lk 39);

j)

M. Harjaksi ütluste järgi on ebaloogiline ja ka elulisel mitte usutav, et ehkki sugulastel on

kinnistul kaks majapidamist, siis väga külma ilmaga läks ta sugulaste juures autosse

magama ja sel ajal keegi teine „tundmatu häälega isik“ asus sõidukit juhtima ajal, mil

tema seal magas;

k) M. Harjaksi väited, et autot juhtis keegi teine meesterahvas, keda ta ei tunne ja kes samuti

autost põgenes, on ümber lükatud eespool kirjeldatud rõhuva tõendikogumiga. Esiteks on

tema aktiivse kaitse väited lisaks paljasõnalisusele ka vastuolus M. Harjaksi enda poolt

politseinikele antud esmaste selgitustega, teiseks on need eluliselt mitteusutavad ning

seetõttu ei tekita antud väärteoasjas mingit kõrvaldamata kahtlust, mis tuleks M. Harjaksi

kasuks tõlgendada. Tõendite kogumist saab kohus oma siseveendumuse kohaselt

ülekaalukalt teha vaid ühe järelduse selle kohta, et süüdistuses nimetatud ajal juhtis

mootorsõidukit üksnes M. Harjaks ja kõik muud variandid on välistatud.

Kaebuse esitajale on inkrimineeritud ühe ja sama sündmuse käigus mootorsõiduki juhtimisel

lubatud alkoholi piirmäära ületamine LS § 224 lg 2 alusel ja peatumismärguande eiramine LS §

234 lg 1 alusel. Vaidlus puudub selles, et M. Harjaksil oli süüdistuses kirjeldatud ajal

alkoholijoove, lisaks märkis ta isegi, et oli sel päeval ära joonud pea liitri Jägermeistrit ning

haakuvalt sellega tuvastati tal hiljem politseijaoskonnas tõendusliku alkomeetriga ka

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,57 mg/l kohta. Otseselt pardakaamera salvestise ning A.

Treiali ja M. Heinmetsa ütlustega on tõendatud M. Harjaksi poolt juhitud sõiduki

peatumismärguande eiramine. Seega M. Harjaks realiseeris talle inkrimineeritud väärtegude

objektiivsed koosseisud vastavalt süüdistusele täies mahus, st rikkus LS § 69 lg-t 3, millega pani

toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ning rikkus ka LS § 38 lg-t 1, millega pani

toime LS § 234 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Kohus leiab, et antud koosseisud realiseeris

M. Harjaks tahtlikult – kavatsetusega mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis ja

peatumismärguande eiramise alguses vähemalt otsese tahtlusega, mis kasvas kavatsetuseks,

selleks erinevaid põgenemismanöövreid tehes ja püüdes kiirendades politseid n-ö maha raputada.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega on kohtuväline menetleja

tuvastanud õigesti M. Harjaksile inkrimineeritud väärteokoosseisud.

10. Karistus

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohus on karistuse mõistmise ja põhjendamise kohta aktsepteerinud, et karistuse mõistmisel

võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-77-11, punkt 11,

viimati ka 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 1-18-2232/179, punkt 71).

Maakohus leiab, et kohtuvälise menetleja mõistetud karistus vastab igati karistuse mõistmise

reeglitele, on proportsionaalne ja eripreventiivset eesmärki täitev. M. Harjaksi süü suurus on üle

keskmise ja seda ilmestab tema tegude ebaõigussisu, arvestades seda, et M. Harjaks aktiivselt

püüdis politseid eksitada ja selles antud nn etendusest ei puudunud ka arrogantsed noodid, mis

näitab karistamatuse tunde suurust, milliseid suhtumisi ja hoiakuid tuleb üle keskmise

karistusega nivelleerida. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

9 (11)

4-24-941

Eripreventiivses mõttes tuleb arvestada sedagi, et M. Harjaksi teod on läinud ajas raskemaks ja

seega varem mõistetud trahvidel ei ole olnud piisavat mõju individuaalselt isikut arvestades.

Nimelt süüteo toimepanemise ajal evis M. Harjaks karistusregistri väljavõtte kohaselt kehtivaid

liiklusalaseid karistusi – 12.06.2022 karistati teda rahatrahviga 132 eurot LS § 227 lg 2 alusel

ning 26.07.2022 karistati teda LS § 227 lg 3 rahatrahviga 700 eurot. Käesoleva väärteootsuse

järgi on ta süüdi mõistetud juba raskema karistusraamiga väärtegude eest, sh ideaalkogumis on

juba kaks väärtegu korraga. Kahlemata on liikluses politsei eest põgenev ja veel joobes juht

äärmiselt taunitav kombinatsioon tegevustest, mis väärib keskmisest rangemat karistust. Lisaks

LS § 224 lg 2 järgi on antud juhul joove üle keskmise. LS § 234 lg 1 näeb ette aga veelgi

rangema – nimelt karistatakse selle paragrahvi alusel rahatrahviga kuni 200 trahviühikut, arestiga

või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Maakohus nõustub, et

käesolevas asjas ilmnenud üle keskmise süü raskust, nõuet mõista karistust õiguskorra kaitsmise

huvides ja eripreventiivses mõttes kohaselt, samuti arvestades M. Harjaksi varasemat karistatust,

on õigesti kaalutletud, sh proportsionaalne, kohtuvälise menetleja poolt valitud karistuse liik ja

ka mõnevõrra sanktsiooni keskmist ületav määr – juhtimisõiguse ära võtmine 16 kuuks.

Kohtu sellist seisukohta ei muuda ka see, et trahvid said kaebemenetluse kestel tasutud, sest need

tasuti alles kohtumenetluse käigus 08.05.2024 (I kd tl 77) ja antud juhul kohtu hinnang isiku

süüle ei võimaldaks M. Harjaksile kohtuvälise menetleja otsusest teistsugust karistust või ka

teistsuguses määras karistust mõista. Seega kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta täies ulatuses

muutmata.

11. Mõistliku menetlusaja vastuväide

Maakohus jääb menetluses 28.01.2025 määrusega (II kd tl 17-18) avaldatud seisukohtade juurde,

leides, et ei ole rikutud mõistlikku menetlusaega käesolevas asjas.

Täiendavalt märgib maakohus, et käesoleva asja menetlusaja pikkus on suures osas põhjustatud

kindlasti ka menetlusaluse isiku politseid eksitavast tegevusest. See aktiivselt tekitatud segadus

viib eeskätt ühe tõendiallikani, kelleks on menetlusalune isik ise ning selle olukorra n-ö lahti

harutamine eksitavate vastuväidete rohkuse tõttu on võtnud õiguslikult seetõttu ka keskmisest

enam aega.

Lisaks maakohus tuvastab, et käesolevas asjas esines obstruktsionismi kaitsetegevuse poolelt ja

seda olukorras, kus kaitsja pool on taotlenud menetluse mõistliku ajaga lõpetamist, püüdes

samal ajal tunnistajate ülekuulamist edasi lükata ebaselgete väidetega menetlusaluse isiku ja teise

kaitsja puudumise põhjustest kohtuistungil.

Kohus kohustas menetlusalust isikut istungist osa võtma, kuid sisuliselt ei takistanuks tema

mitteilmumine ka asja sisulist läbivaatamist, kuna ta oli varem juba üle kuulatud ja tal oli

võimalus järgmisel istungil osaleda ning e-toimikuga tutvuda, lisaks oli kohal üks kaitsjatest.

Istungi edasilükkamist taotleti, kuna M. Harjaksil oli autol rehvi lõhkemise probleem Lätis. M.

Harjaks oli eelnevalt taotlenud virtuaalselt istungist osavõttu.

Menetlusalune isik

(advokaadibüroo teatel) soovis istungist osa võtta virtuaalselt, sest ta töötab välisriigis. Kui M.

Harjaks teatas advokaadibüroo vahendusel kohtule, et ta autol on rehv katki kell 10.00 (istung

algas 11.00), siis hilisemalt ta enam telefoni vastu ei võtnud. Seejuures saalis mängis kaitsja ette

telefonist kostuva eestikeelse teate ühenduse puudumisest, mitte aga võõrkeelset, s.o loogiliselt

lätikeelset.

Samuti kohus ootas kuni kell 12.30 (istung pidi algama 11.00), et teine kaitsja A. Reinmaa

lahendaks väidetavad ühendusprobleemid virtuaalruumiga ja teiseks menetlusalune isik vastaks

telefonile ning selgitaks, miks tal ei ole võimalik virtuaalselt telefoni kaudu kohtuistungiga

10 (11)

4-24-941

liituda kohtu poolt ka piisavalt ootamisel. Samal ajal kohtuistungile ilmunud tunnistaja E. Vainult

oli teinud kohtusse tulemiseks ümberkorraldusi perega reisile minekuks, samuti olid kohal A.

Treial ja M. Heinmets, kes on antud kohtuasjas juba teist korda kohale kutsutud tunnistajad. Auto

rehvi purunemine Lätis kell 10.00 ei saa automaatselt eeldada seda, et ka telefon ei tööta kell

11.00-12.30 olukorras, kus isik soovis ise just virtuaalühendust välismaal töötamise tõttu ja enne

seda, kui kohus on võtnud seisukoha üldse istungi edasilükkamise kohta. Autorehvi purunemisest

ei saa järeldada telefoniühenduse puudumist. Õigusi ja kohustusi tuleb kastutada heauskselt.

Maakohus ei aktsepteeri sellist läbinähtavat eksitamist, käsitleb eeltoodud asjaolusid kogumis

obstruktsionismina ja seljatas need. Samas jättis menetlusalusele isikule esindatuse võimaluse

istungile kohale ilmunud kaitsja näol. Täiendavalt jäi menetlusalusele isikule ja mitteilmunud

kaitsjale võimalus e-toimiku vahendusel tutvuda sel päeval ülekuulatud tunnistajate ütlustega ja

soovi korral ette valmistuda järgmiseks istungiks, sh vajadusel esitada põhjendatud taotlusi

kohtuliku uurimise täiendamiseks.

Kui isikul on kaks kaitsjat ja üks neist ei suuda tehniliste probleemide tõttu istungiga pooleteise

tunni vältel ühineda, ei ole see vandeadvokaadi puhul mõistlikult ja nõutaval tasemel piisavalt

aktiivselt e-riigi võimaluste kasutamine ehk õigusi tuleb kasutada heauskselt ka virtuaalse

ühenduse soovimisel kohtuga. Praktikas vahetavad advokaadid sageli ka asukohta ja seadmeid

jms, kui ühenduse loomine ei ole mingil põhjusel võimalik, et kinnitada aktiivset valmisolekut

virtuaalselt kaitsetegevuseks. Kui poolteist tundi oli möödas, siis kohal olnud kaitsja P. Rummi

ütles, et A. Reinmaa enam ei üritagi ühendust luua, samas ei olnud ta ka füüsiliselt ise kohtusse

ilmunud. Kohus leiab, et vandeadvokaadilt ei saa eeldada sellist passiivsust, oskamatust või

ressursipuudust, mis on vaadeldav teatud mõttes ka obstruktsionismina. Seega kuivõrd antud

juhul oli kohapeal olemas ettevalmistunud teinegi kaitsja, kes oli samuti vandeadvokaat, on

kohus seisukohal, et M. Harjaksi kaitseõigused olid antud olukorda arvestades piisavalt tagatud.

Eeltoodut arvestades tagas kohus menetlustoimingute läbiviimise ilmunud tunnistajate osas ja sel

on ka uurimisprintsiibiga väärteomenetluses õiguslik alus VTMS § 93 lg 2 järgi, mille järgi enne

väärteoasja arutamise edasilükkamist võidakse istungile ilmunud isikud üle kuulata ja jätta nad

teist korda istungile kutsumata. Vajadusel on sellele vaatamata tagatud ka täiendavate taotluste

esitamise võimalus enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Teisel kohtuistungil, kuhu ilmus lisaks

ka kaitsja A. Reinmaa, kuid ei ilmunud M. Harjaks, kohus uuris kõiki ülejäänud dokumentaalseid

tõendeid ja asitõendeid, lahendas taotlusi ning lõpetas kohtuliku uurimise.

12. Menetluskulu

Juhindudes VTMS § 38, KrMS § 180 lg 1 ja § 173 lg 2 ning kooskõlas kohtuvälise menetleja

otsusega, tuleb jätta otsus muutmata ka selles osas, millega mõisteti menetlusaluselt isikult välja

VW Passati, reg nr X , teisaldustasu 228, 14 eurot (kvm tl 20).

Kaitsjad taotlesid M. Harjaksi kaitsjatele makstud tasu Eesti Vabariigi kanda jätmist. Kohus

märgib menetluskulude osas hiljutisele Riigikohtu praktikale tuginedes (01.03.2023 RKKKo nr

4-22-3337, al p 6), et kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamisel jääks kaitsjatasu Eesti

Vabariigi kanda üksnes VTMS §-s 23 nimetatud juhul, mida käesolevalt ei esinenud. Kaitsjatasu

riigilt väljamõistmine olnuks põhjendamatu mh juhul, kui kaebus oleks ka osaliselt rahuldatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Nummert

Kohtunik

11 (11)