2-23-8628/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-8628

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Karolin Laane vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Apellatsioonkaebuse hind

5679,50 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. detsembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood 10746479), lepinguline esindaja Sigrid

Rahkema

Vastustaja (kostja):

Karolin Laane

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 9. detsembri 2024 otsus jätta muutmata.

2. Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta Aktiva Finance Group OÜ kanda. Karolin

Laanel menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

1

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Aktiva Portfolio (registrikood 16013522, esialgne hageja) esitas 13. juunil 2023 Tartu

Maakohtule hagiavalduse Karolin Laane (kostja) vastu, mida täpsustas 30. oktoobril 2023.

Esialgne hageja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 323,66 eurot, millest põhinõue

oli 7903,64 eurot, intress 366,02 eurot, lepingu haldustasu on 10 eurot, sissenõudmiskulud 50

eurot ja viivis 2994 eurot. Samuti palus esialgne hageja kostjalt välja mõista viivise määraga

13,90% aastas põhivõlgnevuselt (7903,64 eurolt) alates 14. juunist 2023 kuni põhivõlgnevuse

täitmiseni. Esialgne hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus lubas 2.

oktoobri 2024 kohtumäärusega Aktiva Finance Group OÜ-l (hageja) astuda menetlusse

esialgse hageja asemel.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Inbank (esialgne võlausaldaja, krediidiandja) ja kostja

1. augustil 2019 väikelaenu lepingu nr XXXXXXXXXXXXX. Kostja sai laenu 9000 eurot.

Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel ajavahemikul 15. september 2019 kuni

15. veebruar 2024. Kostja on põhiosa katteks tasunud 1096,36 eurot. Kostjal on tasumata

põhivõlg 7903,64 eurot (9000-1096,36). Lepingust tulenevalt on intressimäär 13,90% aastas

ja lepingu krediidi kulukuse määr on 16,77% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates 10.

osamaksest, s.o. alates 15. juunist 2020 kuni lepingu ülesütlemisele eelnenud 13. osamakseni,

s.o. kuni 15. septembrini 2020 366,02 eurot (94,68+90,08+91,44+89,82). Viivisenõue

ajavahemiku 22. september 2020 kuni 13. juuni 2023 eest on 2994 eurot. Lepingus on

viivisemääraks kokku lepitud 13,90% aastas (0,04% päevas). Lepingust tulenevalt kohustus

kostja tasuma lepingu haldustasu igakuiselt 2,50 eurot. Kostjal on lepingu haldustasu

võlgnevus alates 10. osamaksest, s.o. alates 15. juunist 2020 kuni lepingu ülesütlemisele

eelnenud 13. osamakseni, s.o. kuni 15. septembrini 2020, kokku 10 eurot.

1.2. Esialgne võlausaldaja saatis 2. septembril 2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse,

milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 16. septembrini 2020 võlgnevuse tasumiseks. Kuna

kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne

võlausaldaja 21. septembril 2020 lepingu üles. Kostjal jäid ülesütlemise seisuga, s.o 21.

septembri 2020 seisuga tasumata 15. juuni 2020, 15. juuli 2020, 15. augusti 2020 ja 15.

septembri 2020 osamaksed.

1.3. Hageja palus kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud

50 eurot. Sissenõudmiskulud on kujunenud järgmiselt: 19. novembril 2020 saadetud

meeldetuletuskiri maksumusega 25 eurot, 12. jaanuaril 2022 saadetud meeldetuletuskiri

maksumusega 5 eurot, 30. mail 2023 saadetud meeldetuletuskiri maksumusega 5 eurot ning

muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot, sh nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule tehtavate kõnede,

kirjade, e-kirjade ja sms-ide kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

1.4. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Krediidiandja küsis infot võlgniku igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste

kohustuste suuruse kohta. Kostja esitas krediiditaotluse, millega küsiti temalt andmeid

regulaarsete sissetulekute ja kohustuse kohta. Otsuse tegemisel lähtuti kostja poolt antud

regulaarsest sissetulekust ning sissetuleku andmeid päriti välistest registritest

(Pensionikeskuse kaudu). Kostja igakuiste kohustustena võeti arvesse kostja poolt taotlusel

esitatud andmed. Kostja märkis taotluses igakuiseks sissetulekuks 750 eurot ja igakuisteks

2

kohustusteks 0 eurot, sõlmis lepingu 54 kuuks igakuise osamaksega 229,94 eurot. Täiendavalt

küsiti kostjalt ka pangakonto väljavõtet, mis kinnitas sissetulekut 750 eurot. Krediidiandja

võtab otsuse tegemisel arvesse andmeid kostja varasema maksekäitumise kohta nii sisestest

kui välistest allikatest. Krediidiandja teeb päringud Creditinfo ja Krediidiregistri

maksehäireregistritesse. Ühtlasi kasutatakse väliste registrite poolt pakutavaid

krediidireitinguid, mis hindavad kliendi tõenäosust jääda võlgu. Maksehäireregistri infost

tulenevalt ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostjal ühtegi aktiivset maksehäiret. Kui taotluste

täitmisel esitas kostja võlausaldajale ebaõigeid andmeid, ei saa võlausaldajale ette heita

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Juhul, kui kohus leiab, et esialgne

võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostjal tagastada

lepingu alusel saadud summa 6922,77 eurot (9000-2077,23).

1.5. Esialgne võlausaldaja loovutas 23. septembril 2020 nõude kostja vastu esialgsele hagejale

koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid.

2. Maakohus toimetas täpsustatud hagiavalduse koos lisadega ja 6. novembri 2023 menetlusse

võtmise kohtumääruse kostjale kätte elektrooniliselt 17. novembril 2023 TsMS § 3111 lg 3

alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris kättetoimetamisportaal automaatselt.

Maakohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates

hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev

saabus 18. detsembril 2023. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 9. detsembri 2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 6742,77 eurot ja viivise määraga 13,90% aastas põhinõude

(6742,77 eurot) tasumata osalt alates 16. veebruarist 2024 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.

Maakohus jättis rahuldamata hagi 5323,95 euro väljamõistmiseks, sealhulgas põhinõue

1160,87 eurot, intress 366,02 eurot, lepingu haldustasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot,

viivis ajavahemiku 22. september 2020 kuni 15. veebruar 2024 eest 3737,06 eurot.

Maakohus jättis menetlusosaliste menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses

hageja kanda. Maakohus rahuldas osaliselt hageja menetluskulude kindlaksmääramise

avalduse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 992 eurot, sealhulgas riigilõiv

520,80 eurot ja lepingulise esindaja kulu 471,20 eurot ning lisanduva viivise. Maakohus jättis

rahuldamata hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 1087,32 euro

väljamõistmiseks kostjalt.

3.1. Maakohus luges tuvastatuks, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel on 1. augustil 2019

sõlmitud väikelaenu leping nr XXXXXXXXXXXXX. Leping on kostja poolt allkirjastatud.

Lepingu kohaselt oli laenusummaks 9000 eurot. Lepingust nähtuvalt võeti laenusummast

9000 eurost maha lepingutasu 180 eurot ning kostjale kanti üle 8820 eurot. Kostja kohustus

laenu tagastama osamaksetega ning tasuma intressi, haldustasu ja lepingutasu. Kostja

kohustus krediidiandjale tegema 54 osamakset, kuumakse suurusega 229,94 eurot, esimene

osamakse 180 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu 15-ks kuupäevaks,

esimene osamakse tuli teha 31. juulil 2019 (lepingu tekstis on sõlmimise kuupäevaks

märgitud 31. juuli 2019).

3.2. Maakohus tuvastas, et kostjale antud krediidi kulukuse määr laenulepingu ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli 16,77% ning Finantsinspektsiooni

kalkulaatori kohaselt 16,59%, mis ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud

piirmäära 58,11% ja oli seega kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg-s 1 sätestatuga.

3.3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimisel lähtus maakohus ka

krediidiandjate ja -vahendajate seaduses (KAVS) sätestatud krediidiandja kontrollikohustusest

3

(KAVS § 49 lg 1 ja 3, § 50 lg 4). Maakohus asus seisukohale, et krediidiandja ei saanud

kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on

suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei

oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Kostja kuue kuu

keskmine töötasu perioodil 1. veebruar 2019 kuni 26. juuli 2019 oli 611,18 eurot ja viie kuu

keskmine töötasu perioodil 1. märts 2019 kuni 26. juuli 2019 oli 733,41 eurot. Eelnimetatud

kuudel laekus kostjale ka peretoetus 60 eurot kuus. Konto väljavõttest nähtub, et kostjale jäi

iga kuu lõpuks raha alles alla 5 euro. Kostja ülalpidamisel oli üks alaealine laps, kelle osas

eeldatakse, et tema vajaduste rahuldamiseks kulub perekonnaseaduses sätestatud elatise ½

miinimummäär, s.o 2019. aastal 270 eurot kuus. Maakohus märkis, et üldjuhul tuleb lähtuda

tarbija tegelikest regulaarsetest (majapidamis)kuludest, mitte arvestuslikust

elatusmiinimumist, kuid isegi kui praegusel juhul lähtuda arvestuslikust elatusmiinimumist,

siis järeldub, et kostja ei olnud krediidivõimeline.

Kokkuvõttes leidis maakohus, et krediidiandja ei täitnud vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja

laenuvõimekust ning tuvastas, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

3.4. Maakohus leidis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu ei võlgnenud

kostja haldustasu ja lepingutasu ning arvestades, et 2019. ja 2020. aastal oli VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva

põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 21. septembril 2020. Eeltoodust

tulenevalt tuvastas maakohus, et laenulepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud,

mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. Viimase osamakse tähtpäev oli 15. veebruar

2024, seega lõppes leping alates 16. veebruarist 2024.

Maakohus leidis, et kuna kostjale kanti üle 8820 eurot ja kostja on tagasi maksnud 2077,23

eurot, võlgneb kostja hagejale 6742,77 eurot (8820-2077,23). Maakohus rahuldas hageja

nõude põhivõla 6742,77 eurot väljamõistmiseks kostjalt.

3.5. Maakohus selgitas, et kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel VÕS § 4034 lg-s

6 sätestatut, ei võlgne kostja VÕS § 4034 lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses

määras intressi. Kuna hageja ei esitanud kohtule intressinõude osas ümberarvestust, ei olnud

maakohtul võimalik hageja intressinõuet rahuldada. Maakohus jättis rahuldamata

laenulepingust tulenevad hageja nõuded, s.o põhinõue 1160,87 eurot (7903,64-6742,77),

intressinõue 366,02 eurot, viivisenõue perioodi 22. september 2020 kuni 13. juuni 2023 eest

2994 eurot ja viivis perioodi 14. juuni 2023 kuni 15. veebruar 2024 eest 743,06 eurot,

haldustasu nõue 10 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 50 eurot.

Maakohus rahuldas hageja viivisenõude alates lepingu lõppemisest, st 16. veebruarist 2024

lepingus ette nähtud määras 13,90% aastas.

3.6. Maakohus jättis menetluskulud 62% ulatuses kostja kanda ja 38% ulatuses hageja kanda

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Maakohus leidis, et hageja menetluskulud on

põhjendatud 1600 euro ulatuses, sealhulgas riigilõiv 840 eurot ja lepingulise esindaja kulu 760

eurot (ilma käibemaksuta). Arvestades menetluskulude jaotust, mõistis maakohus kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 992 eurot, s.o riigilõiv 520,80 eurot ja lepingulise esindaja

kulu 471,20 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud osaliselt hageja

kanda. Hageja palub hagi kogu ulatuses rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

põhinõude 7903,64 eurot, intress 366,02 eurot, lepingutasu 10,00 eurot, sissenõudmiskulud

50,00 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 2994,00 eurot ja edasiulatuv viivis alates 14.

juunist 2023 kuni põhinõude 7903,64 euro täitmiseni lepingujärgses viivisemääras 13,90%

aastas. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda.

Maakohus rikkus kohtuotsuse tegemisel TsMS § 436 lg-t 1, mille kohaselt peab kohtuotsus

olema seaduslik ja põhjendatud. Samuti rikkus maakohus TsMS § 438 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8

sätestatut.

Maakohus asus ekslikult seisukohale, et krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta

tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad

kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja VÕS §

4034 lg 6 järgi tohtinud vastustajaga lepingut sõlmida.

Kohus ei pea ega saagi astuda n-ö krediidiandja rolli ja asuda krediiditoimiku pinnalt hindama

tarbija krediidivõimelisust, analüüsima kontoväljavõtteid, otsustama igaks laenujuhtumiks

vajalike andmete sisu ja hulka ega hindama või kontrollima laenuotsuse tulemust. Tegemist

on majandusliku ja ärilise otsusega, mis sõltub mh krediidiandja enda protsessidest ja

eeskirjadest, süsteemidest, laenu andmise riskiisust, krediidipoliitikast ja muust sarnasest.

Majanduslikud ja ärilised otsused ei allu kohtu kontrollile. Krediidiandja poolse

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise sisuline ja majanduslik kontroll allub

Finantsinspektsiooni järelevalvele.

Maakohus on ekslikult jõudnud järeldusele, et kostja kuue kuu sissetulek perioodil 26. jaanuar

2019 kuni 26. juuli 2019 oli 611,18 eurot. Maakohus ei arvestanud kostja juulikuu töötasuga,

mis maksti talle välja augustis. Hagejale jääb arusaamatuks maakohtu viide, et konto

väljavõtte kohaselt jäi vastustajale iga kuu lõpuks raha alles alla 5 euro, märkides seejuures, et

pärast töötasu laekumist on apellant selle osaliselt sularahas välja võtnud. Kui kostja võttis

oma kontolt suurema osa töötasust sularahas välja, siis ei saa tema kontojäägi põhjal hinnata,

et iga kuu lõpuks jäi vastustajale raha alles alla 5 euro. Ei ole välistatud, et vastustaja

omas/omab teises pangas kontot. Maakohus on ekslikult arvestanud elatusmiinimumiga

221,36 eurot, kuigi lepingu sõlmimise ajal 2019. aastal oli elatusmiinimum 215,44 eurot.

Jääb arusaamatuks, miks maakohus on arvestanud kostja vajaduste ja kohustuste arvestamisel

täiendavalt elatisega, kuna ainult olukorras, kus vanem elab lapsest lahus, peab vanem

perekonnaseaduse (PKS) järgi täitma lapse ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel. Võttes

arvesse, et vanemad hoolitsevad lapse vajaduste täitmise eest vahetult ja koos, lapsel

kulutused eluasemele puuduvad ning tähelepanuta ei saa jätta igakuist 60,00 eurot peretoetust,

siis olukorras, kus vastustaja peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut, suureneks arvestatav

elatusmiinimum iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra elatusmiinimumist ehk antud

juhul 71,81 eurot.

Arvestades, et lepingu kohaselt kohustus kostja tasuma igakuiseid osamakseid 229,94 eurot

ning arvestades kostja igakuiste vajaduste ja kohustustega, jäänuks viie kuulise sissetulekuga

733,41 eurot (733,41-215,44-71,81-229,94) arvestades vastustajale 216,22 eurot. Isegi, kui

arvestada, et kuue kuu sissetulek oli 611,18 eurot, siis jäänuks vastustajale 93,99 eurot

(611,18-215,44-71,81-229,94).

Oluline on ka asjaolu, et esialgne võlausaldaja selgitas välja laenu võtmise eesmärgi ja

otstarbe (remondilaen) ehk kostja võttis laenu elamistingimuste parendamiseks.

5

Eeltoodu tõttu on maakohus kohtuotsuse põhjendavas osas jõudnud ekslikule ja väärale

järeldusele, mis on kaasa toonud vastuolulise, mitte seadusliku ja mitte põhjendatud maakohtu

otsuse. Muu hulgas ei või ega saa kohtuotsus olla menetlusosalistele üllatuslik, mida

kõnealune kohtuotsus on kahtlemata.

Maakohus on hinnanud hageja ja krediidiandja poolt esitatud tõendeid vääralt või jätnud

sootuks tõendid tähelepanuta, mistõttu on maakohus ka ekslikult jõudnud järelduseni, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Seega on ilmselgelt maakohus rikkunud

menetlusõiguse normi.

5. Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2025 menetlusse võtmise määrus toimetati kostjale kätte 18.

veebruaril 2025. Kostja ringkonnakohtu määratud tähtaja (21 päeva) jooksul

apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta

muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad hageja kanda.

7. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus arvestab kaebuse ulatusega ja kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust hagi rahuldamata jätmise osas (TsMS § 651 lg 1).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kohaldanud materiaalõigust kooskõlas tuvastatud

asjaoludega, samuti hinnanud õigesti tõendeid. Hageja apellatsioonkaebuse vastupidised

väited ei anna alust kaebust rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel ja ei pea vajalikuks kõiki maakohtu põhjendusi oma

otsuses seetõttu korrata (TsMS § 654 lg 6).

8. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8.1. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust, et hageja õiguseellane AS Inbank ja kostja

sõlmisid 1. augustil 2019 tarbijakrediidilepingu, mille alusel sai kostja laenu 9000 eurot.

Kostja kohustus laenu laenuandjale tagastama 54 osamaksega, osamakse suuruseks 229,94

eurot. Kostja jäi viivitusse alates 10. osamaksest.

Maakohus leidis, et krediidiandja ei ole kostjale laenu andes järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne

tarbijakrediidilepingu sõlmimist järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st

krediidiandja on kohustatud koguma teavet tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama

tarbija krediidivõimet.

8.2. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kohus ei pea ega saa hinnata tarbija

krediidivõimelisust, sest tegemist on majandusliku ja ärilise otsusega, mis ei allu kohtu

kontrollile. Maakohus on menetluses korduvalt ja õigesti hagejale selgitanud, et kohtul on

kohustus kontrollida krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal

algatusel (vt RKTKo 24. november 2023, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17, aga ka näiteks Euroopa

Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 17–24). Selleks ei pea tarbija menetluses

esitama vastavat vastuväidet.

8.3. Laenuandja ja laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte

rakendamise kohustuse põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks,

et laenu ei anta isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab

6

krediidiandja olema KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles

tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord,

sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49.

Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud

teavet kontrollima.

Kohus saab seega hinnata, kas hageja on kehtestanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise

metoodika, kas hageja on seda metoodikat kostjale laenu andes järginud ning kas selle

metoodika järgimine on piisav, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimelisust. VÕS § 4034

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks VÕS §

4034 lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama,

arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

8.4. Maakohus on asja lahendamisel põhjendatult tuginenud KAVS § 49 lg 1 p-dele 2 ja 4,

mis kohustab krediidiandjat omandama teabe mh tarbija varaliste kohustuste, sh regulaarsete

hinnatavate majandamiskulude kohta kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate

määradena. Maakohus tuvastas, et kostja märkis laenutaotluses oma igakuiste kohustuste

suuruseks 0 eurot ja kostja pangakontolt ei nähtugi muude regulaarsete finantskohustuste

olemasolu. Samas ei ole krediidiandja tõendanud, et ta oleks kogunud andmeid tarbija

hinnatavate majandamiskulude (toit, eluaseme- ja transpordikulud, tervisekulud jms) kohta,

samuti andmeid alaealise lapse ülalpidamiskulude kohta. Laenutaotluses (dtl 34) ei ole

tarbijalt neid andmeid küsitud ja taotluse vorm ei võimalda tarbijal ka endal selliseid andmeid

lisada. Kostja majandamiskulude suurust ei tõenda piisavalt ka kostja pangakonto väljavõte.

Hageja on põhjendatult märkinud, et pärast töötasu laekumist on kostja töötasu suures

ulatuses sularahas välja võtnud, mistõttu ei võimaldanud kostja pangakonto väljavõte

krediidiandjal saada terviklikku ülevaadet kostja majandamiskulude suurusest. Maakohus on

õigesti märkinud, et andmete puudulikkuse korral peab krediidiandja küsima tarbijalt

lisaandmeid, mida krediidiandja ei ole teinud. Sellega rikkus krediidiandja KAVS § 49 lg 3 p-

s 3 sätestatut.

8.5. Hageja ei ole menetluses avaldanud, et krediidiandja oli KAVS § 44 lg 2 ja lg 3 p 2

kohaselt kehtestanud sise-eeskirja, milles reguleeris metoodika laenuvõtjate

krediidivõimekuse kontrollimiseks. Ka kostja ei ole käesolevas menetluses oma seisukohta

ega andmeid oma kulutuste kohta kohtule esitanud. Hageja ei ole hagis ega

apellatsioonkaebuses sise-eeskirjale tuginenud. Hagis on märgitud, et kuna laenu andmise ajal

ei olnud krediidiandjatele kehtestatud mitte ühegi regulatsiooniga sissetulekute ning

kohustuste suhtarvu, siis lähtuti sellel ajal kehtinud laenude väljastamise poliitika raames

printsiibist, et sissetulekud peavad olema suuremad kui igakuised kohustused ning esialgne

võlausaldaja oli veendunud, et kostja suudab kohustusi täita (dtl 66). Samas ei olnud esialgne

võlausaldaja kostja majapidamiskulude suurust kindlaks teinud.

Sellises olukorras võis maakohus kostja krediidivõimekuse kontrollimise eesmärgil võtta

aluseks muude andmete puudumisel nii laenu andmise ajal 2019. aastal kehtinud arvestusliku

elatusmiinimumi kui ka PKS §-s 101 (kuni 1. jaanuarini 2022 kehtinud redaktsioonis)

sätestatud alaealisele lapsele makstava elatise miinimumi. Nimetatud ulatuses saab kohus

kostja kulutusi minimaalselt eeldada. Maakohus ei pidanud oma arvestustes lähtuma üksnes

ülalpeetava arvestuslikust elatusmiinimumist 71,81 eurot kuus.

7

8.6. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus märkis 2019. aasta elatusmiinimumiks

ekslikult 221,36 eurot, õige arvestuslik elatusmiinimum sellel aastal oli 215,44 eurot. Samuti

võis maakohus eksida kostja kuue kuu keskmise kuutasu täpses väljaarvestamises kostja

pangakonto väljavõtte alusel (vt hageja apellatsioonkaebuse väited kaebuse p 2.1.1.). Samas ei

muuda need maakohtu arvestuslikud pisieksimused kostja miinimumkulude kalkuleerimisel

(mida krediidiandja ise ei ole kostjalt küsinud) ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust selles, et

krediidiandja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi

ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kostjalt ei ole kõiki vajalikke

andmeid küsitud, kostja ei ole valeandmeid esitanud. Ringkonnakohus märgib, et

krediidiandjale pidi olema kostja esitatud pangakonto väljavõtet arvestades selge, et kostja

(kellel oli ka üks ülalpeetav) ei suuda 750 euro suurusest kuusissetulekust ja sellele

lisanduvast 60 euro suurusest lapsetoetusest tasuda 54 kuud järjest osamaksu suurusega

229,94 eurot, kahjustamata enda ja lapse tavalist ülalpidamist. Eriti just madalama

sissetulekuga ja ülalpeetavatega isikute puhul võib igapäevaste vajalike kulude katmiseks olla

vajalik enamus sissetulekust. Hageja ei ole tõendanud vastupidist (VÕS § 4034 lg 13).

8.7. Seega jõudis maakohus õigele seisukohale, et krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja

selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust

tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, mistõttu ei oleks krediidiandja

VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu arvestuste õigsust hagi osalisel

rahuldamisel. Maakohus luges põhjendatult kõik kostja laenulepingu alusel tehtud maksed

põhivõla katteks. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Kuivõrd hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad hageja menetluskulud

ringkonnakohtus hageja enda kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

8