2-23-3725/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Piirmets ja Raina Pärn

Otsuse kuupäev

17.04.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-3725

Tsiviilasi

L.G hagi Q.G vastu laenulepingust tulenevas

nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20.11.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.G apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

36 759,29 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) L.G (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vladimir Sadekov

Kostja (apellant) Q.G (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Tatjana Kalin

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20.11.2024 otsus tühistada.

2. Teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast lahendi jõustumist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. L.G (hageja) esitas 08.03.2023 Harju Maakohtule hagi Q.G (kostja) vastu laenu 33 000

€ tagastamise ja viivise nõudes. Hagiavalduses märgiti hageja nimena Y. L.G (hageja vend),

aga 05.03.2024 menetlusdokumendis hageja avaldas, et selline tähistus oli ekslik. Muud

andmed hagiavalduses esitati hageja kohta. Maakohus parandas hageja taotlusel 02.05.2024

määrusega kirjeldatud vea ja luges hagi esitatuks hageja nimel.

1.1.

Hageja väitel sõlmisid pooled 26.02.2016 suulise laenulepingu, mille alusel andis

hageja kostjale laenu kokku 33 000 €. Kostja soovis kasutada raha ärilistel eesmärkidel.

Pooled leppisid kokku, et laen tuleb tagastada hagejale tema nõudmisel.

1.2.

Raha kandis kostjale hageja palvel üle hageja vend. Lepingu sõlmimise päeval kanti

laenu esimene osa 22 000 € ja 11.05.2016 teine osa 11 000 €.

1.3.

Pooled kohtusid Tallinnas 27.03.2022. Kohtumise juures oli ka F (tunnistaja). Pooled

leppisid kokku, et kostja tagastab võla sama aasta mais. Hageja saatis kokkusaamise kohta

kostjale e-kirja, milles palus kostjal raha tagastada kuni 30.05.2022 ja pakkus maksegraafikut

alates aprillist. Kirjas olid hageja pangakonto andmed, kuhu hageja palus raha tagastada.

Teise võimalusena pakkus hageja võimalust kanda raha pangakontole, kust see tuli.

1.4.

Laenu tagastamise kohustus summas 33 000 € muutus sissenõutavaks 31.05.2022.

Kostja laenu ei tagastanud. Hageja nõuab viivist alates hagi esitamisest VÕS § 133 lg 1 ls 2

määras.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole hagejalt raha laenanud, vaid hageja venna

ülekanded olid varasema, 2015. a laenulepingu järgsed tagasimaksed. Kostja ei eita kohtumist

tunnistajaga, aga ta ei ole saanud hagejalt e-kirja ega ole ka hagejale lubanud laenu

tagastamist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 20.11.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 33 000 € ja viivise alates 08.03.2023 VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras.

Menetluskulud jäid TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja need määratakse kindlaks

edaspidi.

3.1.

Maakohus kohaldas VÕS § 8 lg-d 1 ja 2 ning leidis nende põhjal, et pooled sõlmisid

VÕS § 396 lg 1 tunnustele vastava tähtajatu laenulepingu. Lepingu sõlmimist tõendavad

hageja venna 26.02.2016 maksekorraldus summas 22 000 € ja 11.05.2016 maksekorraldus

summas 11 000 € selgitustega „muu ülekanne“ koostoimes hageja vande all antud seletuse ja

tunnistaja ütlustega. Laen tuli tagastada hageja nõudmisel.

3.2.

Hageja seletuste kohaselt tunneb ta kostjat üheksa aastat. Pooltel olid ka varasemalt

laenusuhted ja kostja tagastas raha, mistõttu oli neil usalduslik ja sõbralik suhe. Sel põhjusel

ei vormistatud laenulepingut kirjalikult. Vaidlusaluse laenu andis hageja kolmes osas (11 000

€, 22 000 € ja 5000 €), millest kostja tagastas 5000 €. Algul soovis kostja osta ühe veoki

(MAN), hiljem veel ka teise (DAF). Hageja arvates oli parem, et raha kantakse otse üle hageja

vennalt kostjale, mitte algul vennalt hagejale ja seejärel temalt kostjale. Hageja avaldas, et ta

ei ole soovinud teha kostjale vaidlusaluses summas kingitust. Kostja ja hageja venna vahel ei

ole suhteid, kostja nägi hageja venda vaid korra hageja pulmas. Hageja seletuse kohaselt palus

ta suuliselt kostjal laenu tagastada paar kuud enne 2022. a märtsi. Sama soovi avaldas hageja

27.03.2022 kohtumisel ja seejärel saadetud e-kirjas, mille tunnistaja aitas koostada.

3.3.

Tunnistaja ütlustest nähtub, et ta tunneb pooli ja kutsus kostja 27.03.2022 kohtumisele

äriasjade arutamiseks. Hageja kutsus ta samale kohtumisele põhjusel, et hageja oli kurtnud

tunnistajale, et ei saa kostjalt laenu tagasi. Kohtumisel arutati mh hageja ja kostja

laenusuhteid. Tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud kostjale antud laen kinge, sest kostja

2 (5)

kinnitas kohtumisel hagejale, et tagastab laenu väikestes osades. Hageja ei olnud nõus, et

kostja maksab laenu tagasi väikestes summades. Tunnistaja aitas hagejal 27.03.2022 e-kirja

koostada, sest ta oli kirja saatmist ise hagejale soovitanud.

3.4.

Hageja palus 27.03.2022 nõudekirjas kostjal laenu tagastada 30.05.2022 ja avaldas oma

pangakonto andmed. E-kirjas on märgitud, et raha võib kanda ka hageja venna kontole, millelt

raha kanti kostjale. E-kirjast nähtub, et see saadeti kostja e-posti aadressile. Selline

edastamisviis vastab TsÜS § 60 lg-te 2 ja 3 mõttele. Isegi kui kostja ei saanud kirja kätte

varem, siis on see talle kätte toimetatud koos hagiga. Igal juhul on hageja andnud kostjale

laenu tagastamiseks tähtaja. Samas, arvestades hageja seletust ja tunnistaja ütlusi, leidis

maakohus, et kostja oli talle laenu tagastamise tähtajast (2022. a mai) teadlik juba 27.03.2022

kohtumisel.

3.5.

Kostja ei tõendanud oma väidet varasema laenulepingu kohta, samuti pole tõendeid, et

33 000 € oleks tahetud kostjale kinkida. Seetõttu maakohus ei tuvastanud, et hageja venna

ülekannetel oleks mingi muu eesmärk kui raha laenamine kostjale. Laenatud raha tagastamist

kostja pole tõendanud. Seega rikub kostja VÕS § 100 mõttes VÕS § 396 lg 1 järgset laenu

tagastamise kohustust ja on samal ajal ka viivituses. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda

VÕS § 82 lg 7, § 101 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 108 lg 1 alusel laenu tagastamist. Lisaks on

hagejal VÕS § 113 lg 1 järgne viivise nõue.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja jätta hagi

rahuldamata. Teise võimalusena taotleb kostja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks

saatmist. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

4.1.

Maakohus eksis otsuses viidatud VÕS-i sätete kohaldamisel ja tõendite hindamisel,

ühtlasi on otsus piisavalt põhjendamata. Tuvastamata on poolte tahteavalduste vahetamine

eesmärgiga sõlmida hageja väidetav suuline tähtajatu laenuleping. Hageja venna ülekanded

tehti selgitustega „muu ülekanne Y. L.G nimel“, mis ei anna alust väita ega tõenda, et kostja

on kohustatud tagastama raha hagejaga sõlmitud laenulepingu alusel. Kostja jääb oma

seisukoha juurde, et hageja vend tagastas kostjalt laenatud raha. Laenulepingu sõlmimise

tahteavalduste kohta ei nähtu midagi tunnistaja ütlustest ja hageja vande all antud seletus on

vastuoluline.

4.2.

Maakohus menetles alates 02.05.2024 määrusest põhjendamatult hageja nimel esitatud

nõudeid. Tegelikult esitas hagi hageja vend. Algse hagiavalduse kohaselt oli kostja

laenulepingu sõlminud ja raha laenanud justkui hageja vennalt, alles hiljem hakkas hageja

ennast nimetama sama õigussuhte pooleks.

5. Hageja vaidles kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab uue otsusega hagi rahuldamata (TsMS

§ 657 lg 1 p 2). Kaebus rahuldatakse ja hageja kannab menetluskulud mõlemas kohtuastmes.

7. Õiguslikult korrektne on maakohtu põhjendus, et leping on tehing kahe või enama isiku

(lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi

tegema või tegemata jätma (VÕS § 8 lg 1). Hageja esile toodud asjaoludel väidab hageja tema

ja kostja vahel tähtajatu laenulepingu sõlmimist, st kostja pidanuks mh kohustuma maksma

tagasi hagejalt saadud rahasumma pärast laenulepingu ülesütlemist (VÕS § 396 lg 1, § 398 lg

1). Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul

viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Hagejal on kohustus tõendada oma väite aluseks

olevad asjaolud (TsMS § 230 lg 1 ls 1). Kostjale ei saa ette heita ainult vastuväidete esitamist

3 (5)

seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks

(nt RKTKo 26.10.2021, 2-19-7379/61, p 20 ja seal viidatud varasem praktika). Seega pidi

hageja oma väite edukuseks tõendama, et nii tema kui kostja on teinud ja vahetanud

tahteavaldused, mille sisu on hagejalt kostjale 33 000 € laenamine tingimusel, et laen on

tähtajatu.

8. Maakohus leidis, et hageja on tõendanud poolte vahel tähtajatu laenulepingu sõlmimisele

suunatud tahteavalduste vahetamise. Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu, mis toob

kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja hagi tõendamatuse tõttu rahuldamata jätmise.

Põhjendused on järgmised.

8.1.

Hageja soovis tõendada oma väiteid maksekorralduste (dtl 16–19), 27.03.2022 e-kirja

(dtl 4–5), enda vande alla antud seletuse (dtl 176–177) ja tunnistaja ütlustega (dtl 178).

Ringkonnakohus hindab neid tõendeid maakohtust erinevalt ja tõdeb, et need ei tõenda hageja

väidet summa 33 000 € tähtajatult hagejalt kostjale laenamise kohta.

8.2.

Maksekorraldused hageja vennalt kostjale kokku 33 000 € ülekandmise kohta ei tõenda

hageja ega kostja tahteavaldusi. Ülekande dokumendid tõendavad, et kostja on hageja vennalt

raha saanud. Üksnes see asjaolu ei loo praegu vaidlevate poolte vahel laenulepingu sõlmimise

eeldust. Ülekande dokument võib sarnaselt kviitungiga olla tõendiks ka laenulepingu

sõlmimise kohta, aga ei muuda hageja tõendamiskoormist, et ta on kostjaga sõlminud

laenulepingu (vrd RKTKo 20.03.2019, 2-14-61508/73, p 23). Kuigi kostja ei tõendanud oma

väidet varasema vastupidise laenu kohta, siis pole oluline olukorras, kus hageja väited on ka

tõendamata.

8.3.

Hageja 27.03.2022 e-kiri saab kajastada üksnes hageja enda tahteavaldusi. Viidatud

kirja saaks mõista tähtajatu laenulepingu ülesütlemise avaldusena, kuid sellest ei saa teha

järeldusi laenulepingu sõlmimisel väidetavalt tehtud avalduste kohta. Sisuliselt ei kirjelda

hageja aga ka kirjas tema ja kostja vahel sõlmitud laenulepingut, vaid nimetab võlausaldajaid

mitmuses ja kostja kohustust väga umbmääraselt („tagastada meile võlg“). Kirjas ei viidata

kordagi laenule ega ka just hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele. Neil kaalutlustel pole vaja

käsitleda poolte väiteid kõnealuse kirja edastamise ja kättesaamise kohta.

8.4.

Hageja vande all antud seletuse kohaselt palus kostja temalt kahel korral raha. See ei ole

kooskõlas hageja enda väitega, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu 26.02.2016 summa 33

000 € laenamiseks. Lisaks seletas hageja vande all, et ta kandis raha kostjale üle paar päeva

peale pärast kostjalt vastava palve saamist, aga hagiavalduse kohaselt toimusid lepingu

sõlmimine ja esimene ülekanne samal päeval, kusjuures ülekannet ei teinud hageja, vaid tema

vend. Kuigi algses hagis kirjeldati hagejat ja tema venda justkui sama isikuna, siis hageja

hilisematest avaldusest on võimalik aru saada väiteid, et laenulepingu pool on just hageja ja

ülekannete tegija vend. Ringkonnakohtu jaoks ei ole usutav hageja seletus, et Türgi pangas ei

olnud 2016. a võimalik varustada suuremate summade ülekandeid asjakohaste selgitustega.

Hageja ei andnud vande all ütlusi väidetava laenulepingu tingimuste, sh kostja kohustuse

kohta laen hageja nõudmisel tagasi maksta. Kokkuvõttes ei ole hageja vande all antud

seletused ringkonnakohtu jaoks usaldusväärsed ega piisavad.

8.5.

Tunnistaja ütlused käsitlevad 27.03.2022 kohtumist. Hageja ja kostja vahel

laenulepingu sõlmimist tunnistaja vahetult ei teadnud, sellest oli talle vaid hageja rääkinud.

Kuigi tunnistaja teadmist mööda arutasid hageja ja kostja mingi raha hagejale tagastamise üle,

ei saa neist ütlustest teha järeldusi hageja väidetud laenulepingu sõlmimisele suunatud

tahteavalduste vahetamise ega sisu kohta. Eelkõige ei nähtu tunnistaja ütlustest, et just hageja

ja kostja oleks omavahel vahetanud hagejalt kostjale 33 000 € tähtajatult laenamise

tahteavaldused.

9. Eeltoodud põhjendustel jääb hagi rahuldamata ja kostja kaebuse ülejäänud väiteid pole

vaja käsitleda. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei rikkunud oluliselt menetlusõigust, kui

4 (5)

parandas 02.05.2024 määrusega menetluse võtmise etapil esinenud vea hageja nime osas.

Koostoimes teiste andmetega hagiavalduses oli piisavalt arusaadav, et just hageja soovis hagi

esitada.

10. Kõik senised menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kulud määrab

rahaliselt kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg

2).

(allkirjastatud digitaalselt)

5 (5)