2-20-7541/156 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Helvia Räägel

Määruse tegemise aeg ja koht

16.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7541

Kohtuasi

D.L hagi H.M-i vastu hüvitise 11 053,57 eurot ja

viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.10.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

D.L määruskaebus ja H.M-i vastumääruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja D.L (isikukood XXX), lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Merilin Ojasaar ja Oleg Matvejev

Kostja H.M (isikukood XXX, sh C üldõigusjärglane),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22.10.2024 määrus ja saata tsiviilasi menetluse

jätkamiseks samale maakohtule.

2. D.L määruskaebus rahuldada.

3. Jätta H.M-i vastumääruskaebus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Kuna asjas jätkub menetlus maakohtus, ei saa ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-le 1 ja

2 esitada määruskaebust Riigikohtule (TsMS § 427). Määruse resolutsiooni p 3 peale võib

TsMS § 643 lg 4 (koosmõjus §-ga 659) järgi esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva

jooksul alates määruse kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

2-20-7541

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu menetluses oli H.M-i (C üldõigusjärglane) hagi D.L vastu korteriomandi

XXX, Tallinn, C lahusvaraks tunnistamiseks, D.L hagi H.M-i vastu kasutuseelise 11 994,59

eurot ja viivise väljamõistmiseks ning pärandvara jagamiseks ja alternatiivnõuetes ning H.M-i

vastuhagi D.L vastu pärandvara jagamiseks, tahteavalduste saamiseks, tuvastusnõudes,

hüvitiste ja viivise väljamõistmiseks ning alternatiivnõuetes.

2. Harju Maakohus mõistis 14.12.2022 otsusega muu hulgas H.M-ilt D.L kasuks

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 alusel välja hüvitise 11 053,57 eurot ja viivise ning jättis

arvestamata H.M-i tasaarvestuse vastuväitega.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.01.2024 otsusega Harju Maakohtu 14.12.2022 otsuse

osaliselt ning saatis tsiviilasja maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis

D.L nõude H.M-i vastu hüvitise 11 053,57 eurot ja viivise väljamõistmiseks, samuti osas,

millega jäeti lahendamata H.M-i tasaarvestuseks kasutatud nõuded. Ringkonnakohtu otsus

jõustus 27.05.2024.

4. Ringkonnakohus asus 26.01.2024 otsuses seisukohale, et maakohus on tühistatud osas

jätnud eelmenetluse raames nõuetekohaselt täitmata selgituskohustuse ning seda rikkumist ei

ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leidis, et maakohus

menetles ebaselget D.L kasutuseeliste hüvitamise nõuet (14.12.2022 otsuse resolutsiooni p

11). Maakohtu ülesanne oli eelmenetluses nõude ebaselgusele D.L tähelepanu pöörata ja

anda talle võimalus pärandvara jagamise nõude esitamiseks ka nimetatud osas. D.L-il tuleb

kohtule esitada õigusega kooskõlas olev nõude täpsustus. Kuna maakohus oli jätnud tervikuna

hindamata, kas tasaarvestuseks kasutatud nõuded olid olemas ja millises ulatuses tõi

tasaarvestus kaasa nõuete lõppemise, saatis ringkonnakohus asja selles osas maakohtule uueks

lahendamiseks.

5. Maakohus täitis tsiviilasja uuel läbivaatamisel 05.06.2024 ja 06.09.2024 kohtunõuetega

selgitamiskohustust ning määras pooletele tähtaja nõuete ja asjaolude täpsustamiseks.

Maakohus selgitas D.L-ile , et asja uuel läbivaatamisel tuleb tal esitada pärandvara jagamise

nõue selles osas, milles ta peab MMM korteri kasutuseeliste nõuet endale kuuluvaks.

Maakohus selgitas H.M-ile, et tulenevalt menetluslikust olukorrast, kus D.L-ilt on H.M-i

kasuks mõistetud välja suurem summa kui H.M-ilt D.L kasuks ning ka H.M-i tasaarvestuseks

kasutatud summad on suuremad kui D.L kasu väljaandmise nõue, mis on maakohtule uueks

lahendamiseks saadetud, võib H.M-il olla vajadus esitada tasaarvestuseks kasutatud nõuded

(vastu)hagina. Maakohus selgitas, et H.M-il tuleb kohtu ette tuua asjaolud, millest tulenevalt

selguks, kas osa tasaarvestatud nõuetest võib kuuluda pärandaja pärandvara hulka, ning

vajadusel tuleb H.M-il ringkonnakohtu poolt esile toodud nõuetes esitada vastuhagi.

6. H.M leidis 05.07.2024 vastuses kohtunõudele, et D.L nõue tuleb jätta menetlusse võtmata

või rahuldamata sõltumata sellest, millisel viisil D.L oma nõuet täiendab. Ringkonnakohus

jättis rahuldamata D.L nõude pärandvara jagamiseks kasutuseeliste nõude osas MMM korteri

eest ja VÕS § 1037 järgse kasu väljaandmise nõude (pärandaja surma järgse kasutuseeliste

nõude korteri kasutamise eest) põhjusel, et sellist nõuet D.L-il ei ole. Kohus märkis, et H.M-

il oli õigus anda korter allkasutusse ning õigus saada allkasutusse andmise eest üüri. Seega ei

ole võimalik, et maakohus võiks uuel läbivaatamisel jõuda järeldusele, mille kohaselt enne

pärandaja surma oleks kasutuseeliste nõue ka hüpoteetiliselt võinud tekkida. Vaidlus puudub

selle üle, et sisuliselt on ringkonnakohus tuvastanud, et isegi nõude esitamisel (pärandvara

jagamise nõude täpsustamise näol) ei saa kuuluda nõue rahuldamisele, sest ringkonnakohus

2-20-7541

on kehtivalt tuvastanud üürisuhte, mitte tasuta kasutamise lepingu olemasolu. H.M on

kandnud aastaid MMM korteri kulusid ja teinud remonditöid ning tema tegevuse tõttu on

oluliselt suurenenud pärandvara ühisuses oleva korteri väärtus. D.L on saanud enda valdusse

oluliselt paremas seisukorras oleva korteri. H.M-i nõue on kokku 19 075,37 eurot. Nõue

kuulub ka pärandvara hulka selliselt, et H.M-i osa on 8,515 % (otsusega tuvastatud

proportsioon). Seega tuleb pärandvara jagada ja selle tulemina on tasaarvestatava osa

suuruseks 91,485 % ehk 17 451,1 eurot. Juhuks, kui kohus peaks leidma, et D.L nõue kuulub

teatud osas rahuldamisele, esitab H.M tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab kohtu poolt

välja mõistetava summa H.M-i tasutud remondifondi maksete, remondi ning laenumaksetega

kogusummas 19 075,37 eurot.

7. D.L esitas 15.07.2024 hagiavalduse tervikteksti, milles taotleb:



rahuldada D.L hagiavaldus W (isikukood XXXXXXXXXXXXX, surma aeg

03.05.2019) pärandvara jagamiseks;



jätta W pärandvara ning D.L ja W ühisvara hulka kuuluva korteriomandi registriosa

numbriga XXXXXXX (asukoht MMM, Tallinn) kasutuseelis 13 532,26 eurot H.M-

ile;



mõista H.M-ilt D.L kasuks välja hüvitis 11 053,57 eurot;



mõista H.M-ilt D.L kasuks välja viivis põhinõudelt (11 053,57 eurot) VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o

13.07.2020) kuni põhinõude tasumiseni.

Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei ole maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud

ning maakohus peab ise asjaolud tuvastama. Seega ei oma asja uuel läbivaatamisel tähtsust

asjaolu, et ringkonnakohtu arvates on poolte vahel üürisuhe. D.L jääb kindlaks oma

seisukohale, et MMM korter oli H.M-i valduses tasuta kasutamise lepingu alusel. H.M sai

üüritulu kokku vähemalt 13 532,26 eurot ja seega on tasuta kasutamise lepingu rikkumisest

tingitud hüvitise nõude suurus 13 532,26 eurot. Kuivõrd kohtud tuvastasid, et MMM korter

kuulus D.L ja W ühisvarasse üksnes 34,06% ulatuses (65,94% ulatuses oli korter D.L

lahusvara), siis kuulus ka hüvitise nõue vastavas proportsioonis poolte ühisvarasse. Seetõttu

on D.L-il õigus nõuda hüvitisest endale 82,97% (s.o 65,94% + 1/2 ühisvarasse kuulunud

osast).

8. H.M asus 16.08.2024 menetlusdokumendis seisukohale, et D.L nõue 11 053,57 eurot tuleb

jätta menetlusse võtmata. Ringkonnakohus on hagis esitatud nõude juba sisuliselt lahendanud

ja rahuldamata jätnud. Ringkonnakohus leidis, et H.M-il oli õigus anda korter allkasutusse

ning õigus saada allkasutusse andmise eest saadavat üüri.

9. H.M märkis 10.10.2024 täiendavas seisukohas, et ta ei pea vajalikuks esitada tasaarvestuse

vastuväidet vastuhagina. Nõuete aluseks olevad asjaolud on H.M esile toonud 05.07.2024

vastuses. D.L esitatava nõude sisuks on MMM korteri eest kasu väljaandmise nõue 11 053,57

eurot VÕS § 1037 alusel. Seega sõltumata sellest, kas D.L esitab hagi ka pärandvara

jagamiseks või mitte (kasutuseeliste nõudes perioodi 18.08.2016-03.05.2019), ei ole

pärandvara hulgas sellist nõuet, mille jagamist saaks nõuda.

10. D.L märkis 10.10.2024 täiendavas seisukohas, et ta jääb esitatud õiguslike seisukohtade

juurde, et poolte vahel oli tasuta kasutamise leping. Isegi kui poolte vahel oleks olnud

üürisuhe, siis on üürilepingu puhul olemas analoogne säte, mis tasuta kasutamise lepingu

puhul (VÕS § 288 lg 1). D.L ja pärandaja ei ole H.M-ile kunagi andnud nõusolekut MMM

korteri allüüri/allkasutusse andmiseks. D.L , pärandaja ja H.M-i vahel puudus kokkulepe

MMM korteri remondi tegemise kohta, sest vastasel juhul oleks väidetav üürisuhe olnud iga-

2-20-7541

aastaselt deklareeritud tulumaksu deklaratsiooni esitamisel Maksu- ja Tolliametile. Nendel

põhjustel puudub ka alus väidetava tasaarvestuse tegemiseks.

Maakohtu määrus

11. Maakohus jättis 22.10.2024 määrusega D.L hagi H.M-i vastu hüvitise 11 053,57 eurot ja

viivise väljamõistmiseks läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel ja menetluskulud poolte

endi kanda.

12. Määruse põhjendustes viitas maakohus ringkonnakohtu selgitustele, mille kohaselt jäid

D.L nõuded rahuldamata, kuna maakohus kvalifitseeris ebaõigesti õigussuhte, mille alusel

H.M MMM korterit kasutas ja jättis osa tõenditest hindamata. Ringkonnakohus tuvastas, et

pärandaja andis MMM korteri H.M-ile kasutada ilma piiranguteta, sh korteri välja üürimiseks,

ning kokkuleppe kohaselt pidi H.M korteri remontima ja selle eest maksma. Eeltoodu pinnalt

asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist oli üürilepinguga VÕS § 271 lg 1 järgi. D.L

nõusolekut üürilepingu sõlmimiseks sai eeldada perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 1 teise aluse

järgi. Kuna pärandaja andis H.M-ile nõusoleku MMM korteri üürile andmiseks, oli H.M-il

õigus selle allkasutusse andmisest saadavale üürile (VÕS § 288 lg 1). Seega ei ole pärandaja

pärandvara hulgas kasu väljaandmise nõuet – sellist nõuet ei eksisteeri. Üürileping ei

lõppenud ka pärandaja surmaga VÕS § 206 lg 1 järgi, sest pärandaja surm ei toonud kaasa

üürniku ja üürileandja kokkulangemist. Üürilepingu järgi oli üürnikuks H.M ja üürileandjaks

pärijate ühisus – H.M ja D.L on ühiselt kuni pärandvara jagamiseni pärandvara ühisomanikud

ja nende osad pärandvaras ei ole kindlaks määratud. Eelnevast tulenevalt ei ole pärandaja

pärandvara hulgas kasutuseeliste nõuet MMM korteri eest ja kasu väljaandmise nõuet VÕS §

1037 alusel. Ringkonnakohus ei nõustunud D.L seisukohaga, et tal on õigus panna maksma

temale kuuluv osa nõudeõigusest 11 053,57 eurot ilma pärandvara jagamata. PKS § 39

kohaselt, kui abielu lõpeb ühe abikaasa surmaga, kuulub surnud abikaasa osa ühisvaras tema

pärandvara hulka. Abikaasade ühisvara jagamisele pärast ühe abikaasa surma kohaldatakse

kaaspärijate kohta pärimisseaduses sätestatut. Seega ei saa D.L esitada H.M-i vastu

kasutuseeliste nõuet pärandvara jagamise väliselt ning D.L-il tuleb esitada pärandvara

jagamise nõue ka selles osas, milles ta peab kasutuseeliste nõuet endale kuuluvaks.

13. Vaatamata ringkonnakohtu ja maakohtu selgitustele esitas D.L 15.07.2024 hagiavalduse

terviktekstis taotluse pärandvara jagamiseks, milles palub jätta W pärandvara ning D.L ja W

ühisvara hulka kuuluva korteriomandi registriosa numbriga XXXXXXX (asukoht MMM,

Tallinn) kasutuseelise 13 532,26 eurot H.M-ile ja mõista H.M-ilt D.L kasuks välja hüvitise

11 053,57 eurot. Sarnaselt eelmise kohtukoosseisu menetlusele on D.L nõude alusena

esitanud tasuta kasutamise lepingu ja jäänud seisukoha juurde, et pärandaja ega ka tema ise ei

ole andnud H.M-ile nõusolekut MMM korteri allüürile andmiseks.

14. Maakohus märkis, et vastavas osas on ringkonnakohus enda seisukoha kujundanud ja

maakohus nõustus ringkonnakohtu nimetatud õigusliku aluse kvalifikatsiooniga ja

järeldustega. Sõltumata maakohtu 06.09.2024 täiendavatest selgitustest ei esitanud D.L

maakohtule täpsustatud nõuet vastavalt ringkonnakohtu juhistele. Eeltoodust tulenevalt leidis

maakohus, nõustudes H.M-iga , et D.L poolt esitatava nõude sisuks on MMM korteri eest

kasu väljaandmise nõue 11 053,57 eurot VÕS § 1037 alusel. Seega sõltumata sellest, kas D.L

esitab hagi ka pärandvara jagamiseks või mitte (kasutuseeliste nõudes perioodi 18.08.2016–

03.05.2019 eest), ei ole pärandvara hulgas sellist nõuet, mille jagamist saaks nõuda. Ühtlasi

märkis maakohus, et D.L kasutuseeliste nõue on lahendatud ringkonnakohtu 26.01.2024

kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 13.8 ja vastavas osas jõustunud 27.05.2024. Seega ei

kuulu see uuesti läbivaatamisele.

2-20-7541

15. Seoses H.M-i taotlusega jätta D.L hagi menetlusse võtmata, selgitas maakohus, et

antud juhul ei ole tegemist uue nõudega, mille menetlusse võtmise üle peaks otsustama.

Maakohus on esmasel tsiviilasja läbivaatamisel vajalikud nõuded menetlusse võtnud. Seetõttu

on tegemist üksnes haginõuete täpsustamisega vastavalt ringkonnakohtu juhistele. Kuivõrd

D.L ei esitanud vaatamata kohtu korduvatele nõuetele kohtule uueks läbivaatamiseks

nõuetekohast hagi täpsustust, leidis maakohus, et ringkonnakohtu poolt maakohtule uueks

läbivaatamiseks saadetud osas tuleb D.L hagi jätta TsMS § 3401 lg 2 koosmõjus TsMS §

423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kuna H.M märkis 10.10.2024 selgelt, et ta ei soovi

esitada asja uuel läbivaatamisel vastuhagi ja 05.07.2024 tasaarvestusavaldus on esitatud

üksnes juhuks, kui kohus rahuldab D.L hagi, siis jättis maakohus TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel

läbi vaatamata ka H.M-i tasaarvestusavalduse.

16. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 164 lg 1 alusel.

D.L määruskaebus

17. D.L esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse, millega saata asi D.L hagi H.M-i vastu hüvitise 11 053,57 eurot ja viivise nõudes

tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks.

18. Ekslik on maakohtu seisukoht, et D.L ei täpsustanud oma nõuet kooskõlas

ringkonnakohtu juhisega. D.L ei nõua enam kasutuseeliste jagamist pärandvara jagamise

väliselt, vaid pärandvarasse kuuluvate kasutuseeliste jagamist.

19. Maakohus peab ise tuvastama pooltevahelise õigussuhte otsuse tegemisel, kuna

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei ole asja uuesti läbivaatava maakohtu jaoks

kohustuslikud. Seega ei oma asja uuel läbivaatamisel tähtsust asjaolu, et ringkonnakohtu

arvates on poolte vahel üürisuhe. Olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel H.M korterit

valdas, ei olnud tal õigust anda korter allkasutusse. Samuti ei olnud H.M-ile antud nõusolekut

korteris remondi tegemiseks. Isegi, kui poolte vahel oli üürileping, siis ka see annab aluse

nõuda kasutuseeliseid.

H.M-i vastumääruskaebus

20. H.M esitas vastumääruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada

menetluskulude jaotuse osas ja teha selles osas uue määruse, millega jätta kõik käesolevas

tekkinud ja läbi vaatamata jäetud nõudega seonduvad menetluskulud D.L kanda.

21. Maakohus jättis ebaõigesti menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda.

Siinsel juhul ei ole tegemist mis tahes hagilise abieluasjaga. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kui

hagi jäetakse läbi vaatamata, siis kannab hageja menetluskulud.

Menetluse edasine käik

22. H.M palus jätta D.L määruskaebuse rahuldamata ja D.L palus jätta H.M-i

vastumääruskaebuse rahuldamata.

23. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-20-7541

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja

tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. D.L määruskaebus tuleb

rahuldada. H.M-i vastumääruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

25. Maakohus jättis D.L nõuded läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel, kuna D.L ei

esitanud maakohtule täpsustatud nõuet vastavalt ringkonnakohtu juhistele. Maakohus leidis, et

D.L nõude sisuks on MMM korteri eest kasu väljaandmise nõue 11 053,57 eurot VÕS § 1037

alusel. Lisaks märkis maakohus, et sõltumata sellest, kas D.L esitab hagi pärandvara

jagamiseks või mitte, ei ole pärandvara hulgas sellist nõuet, mille jagamist saaks nõuda.

Maakohtu hinnangul on D.L kasutuseeliste nõue lahendatud ringkonnakohtu 26.01.2024

otsuse resolutsiooni punktiga 13.8 ja vastavas osas jõustunud 27.05.2024.

26. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus TsMS § 423 lg 2 p 2 ennatlikult. Kohus ei

saa hagi TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata jätta, kui hagi perspektiivikuse üle ei ole

võimalik otsustada tõendeid hindamata (RKTKm 12.01.2022, 2-19-1719/87, p 20). TsMS §

423 lg 2 p 2 kohaldamisel tuleb lähtuda hageja esitatud faktiväidetest ja eeldada nende õigsust

(RKTKm 18.11.2013, 3-2-1-120-13, p-d 12 ja 13). D.L ei tuginenud 15.07.2024 hagi

terviktekstis üürilepingu sõlmimisele ega sellele, et allüürile andmiseks oleks olnud pärandaja

nõusolek. Vastupidi, hagiavalduse terviktekstis tugines hageja tasuta vara kasutamise lepingu

sõlmimisele ning selle rikkumisele. Õige on määruskaebuse väide, et TsMS § 658 lg 2 järgi

on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad

materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Ringkonnakohus

lahendas otsusega üksnes need kasutuseelisega seonduvad nõuded, mis (a) puudutasid

perioodi 04.05.2019–31.12.2019 ning (b) nõude ulatuses, mis saanuks kuuluda pärandaja

pärandvara hulka. Ringkonnakohus ei ole lahendanud nõuet, mis tulenes asjaolust, et MMM

korterist kuulus 82,97% suurune mõtteline osa D.L-ile . Seega ei ole õige maakohtu järeldus,

et D.L esitatud nõue on lahendatud Tallinna Ringkonnakohtu 26.01.2024 otsuse resolutsiooni

punktiga 13.8. Kuigi ringkonnakohus on andnud samast õigussuhtest tulenevatele teistele

nõuetele (04.05.2019–31.12.2019 ning pärandvara hulka kuulunud nõude osas) hinnangu, ei

ole nende raames tuvastatud asjaolud maakohtu jaoks siduvad selle nõude lahendamisel, mis

saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule. Neil kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus

tühistada. D.L väidetele tasuta vara kasutamise ning allkasutusse andmise lubamatuse kohta

saab maakohus anda tõenditele tugineva hinnangu otsuses. Menetlusökonoomiast lähtudes ei

pea ringkonnakohus vajalikuks käsitada kaebuse muid väiteid (TsMS § 2), kuna see ei

muudaks kaebuse lahendust.

27. Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, mistõttu tuleb maakohtu määrus TsMS §

173 lg 3 teise lause järgi tühistada ka menetluskulude jaotuse osas juba üksnes D.L

määruskaebuse alusel. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus asja lahendamisel. H.M-i

vastumääruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Maakohus on H.M-i vastumääruskaebuse

ebaõigesti menetlusse võtnud. Kohtute infosüsteemi kohaselt on H.M-i esindaja saanud

määruskaebuse kätte 18.11.2024 kell 16.19, mitte 25.11.2024, nagu väidab H.M. Seega oli

vastumääruskaebuse esitamise tähtajaks 02.12.2024. Vastumääruskaebus on esitatud

09.12.2024, rikkudes TsMS § 661 lg 2 sätestatud tähtaega. Ringkonnakohus jätab

vastumääruskaebuse TsMS § 664 lg 2 alusel läbi vaatamata.

28. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)