3-23-2200/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

15.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-2200

Haldusasi

C.R kaebus Eesti Vabariigi Suursaatkonna Moskvas

17.07.2023 otsuse 2023/608/1953 ja 04.09.2023

vaideotsuse

2023/MOS/28/428

ning

Välisministeeriumi 26.09.2023 vaideotsuse nr

2023/TLN/452 tühistamiseks ja Välisministeeriumi

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – C.R , esindaja Ardi Šuvalov

Vastustaja – Välisministeerium, esindaja Merike Alep

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.02.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

C.R määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse C.R määruskaebus Tallinna Halduskohtu 25.02.2025 määruse

peale.

2. Jätta C.R määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.02.2025 määrus

vaidlustatud osas muutmata, täiendades määruse põhjendusi käesoleva määruse

põhjendustega.

3. Määruse avaldamisel asendada C.R ja X nimed ning X sünniaeg tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 3 peale ei saa esitada määruskaebust. Määruse resolutsiooni p

2 peale ei saa esitada määruskaebust toimikule juurdepääsu piiramise osas. Ülejäänud osas

võib määruse resolutsiooni p 2 peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul,

arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 79 lg 5, §

88 lg 5, § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik C.R esitas 06.07.2023 Eesti Suursaatkonnale Moskvas

Schengeni viisa taotluse, märkides oma reisi eesmärgiks sugulaste või sõprade külastamise.

Küllakutsujaks oli märgitud tema Eesti kodanikust tütar X (sünd. XX.XX.XXXX).

3-23-2200

2. Eesti Suursaatkond Moskvas keeldus 17.07.2023 otsusega nr 2023/608/1953 C.R-ile

viisa andmisest, märkides põhjuseks, et üks või mitu liikmesriiki leiavad, et ta kujutab ohtu

avalikule korrale või sisejulgeolekule ning kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste

kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed.

3. Eesti Suursaatkond Moskvas jättis 04.09.2023 vaideotsusega nr 2023/MOS/28/428 ja

Välisministeerium jättis 26.09.2023 vaideotsusega nr 2023/TLN/452 rahuldamata C.R viisa

andmisest keeldumise otsuse vaidlustamise avaldused.

4. C.R esitas Tallinna Halduskohtule 04.10.2023 kaebuse Eesti Vabariigi Suursaatkonna

Moskvas 17.07.2023 otsuse ja 04.09.2023 vaideotsuse ning Välisministeeriumi 26.09.2023

vaideotsuse tühistamiseks ning Välisministeeriumi kohustamiseks väljastada kaebajale

Schengeni viisa või alternatiivselt vaadata tema viisataotlus uuesti läbi.

Viisa andmisest keeldumine on õigusvastane. Kaebaja soovib suhelda oma alaealise Eestis

elava tütrega ja külastada teda viisa alusel. Kaebajale ei ole tehtud teatavaks viisa andmisest

keeldumise konkreetset põhjust. Kaebaja ei kujuta endast ohtu avalikule korrale ja

sisejulgeolekule. Kaebaja töötab elukohariigis raamatupidajana äriühingus ehk poliitiliselt

neutraalsel ametikohal. Tütrega kohtumine on reisi peamine eesmärk. Kaebaja on ka varem

külastanud oma tütart viisa alusel.

5. Välisministeerium oli 15.12.2023 vastuses seisukohal, et viisa andmisest keeldumise

otsuse peale ei saa halduskohtule kaebust esitada.

Vastustaja märkis täiendavalt, et kaebaja taotles viisat eesmärgiga külastada Eesti kodanikust

tütart, kes Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) andmetel ei ela Eestis. Seega ei viibi Eestis viisa

taotleja ega isik, kelle külastamise eesmärgil viisat taotleti. Kaebajale kui Venemaa

Föderatsiooni kodanikule kohaldub Vabariigi Valitsuse 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi

Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi

agressiooniga Ukrainas“ (määrus nr 42) § 2 lg-s 12 kehtestatud viisa andmise piirang.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 20.12.2023 määrusega kaebuse halduskohtu pädevuse

puudumise tõttu. C.R esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, mille

ringkonnakohus rahuldas, tühistas halduskohtu 20.12.2023 määruse ning saatis asja samale

kohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus võttis 15.05.2025 määrusega

kaebuse menetlusse.

7. Välisministeerium palus 17.06.2024 vastuses jätta kaebus läbi vaatamata või

alternatiivselt rahuldamata.

Vaidlustatud otsused on õiguspärased. Välismaalaste seaduse (VMS) § 65 lg 1 kohaselt

keeldutakse välismaalasele lühiajalise viisa andmisest Euroopa Parlamendi ja nõukogu

13.07.2009 määruse (EÜ) nr 810/2009 (viisaeeskiri) art-s 32 sätestatud alustel. Viisaeeskirja

art 32 lg 1 p a alapunkti vi kohaselt keeldutakse viisa andmisest, kui taotleja on ohuks mis

tahes liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele Schengeni piirieeskirjade

art 2 p-i 19 tähenduses või rahvusvahelistele suhetele. Viisaeeskirja art 32 p a alapunkti ii

kohaselt keeldutakse viisa andmisest, kui taotleja ei esita põhjendusi kavandatud viibimise

eesmärgi ja tingimuste kohta. Viisa andmisest keeldumise korral teavitatakse välismaalast

keeldumise õiguslikust alusest (VMS § 66 lg 1). Viisaeeskirja art 32 lg 2 järgi edastatakse

otsus viisa andmisest keeldumise kohta ja selle põhjused taotlejale viisaeeskirja VI lisas

esitatud standardvormi kasutades. Standardvorm täidetakse viisaeeskirja art 32 lg 2 kohaselt.

Viisamenetluses on järgitud menetlus- ja vorminõudeid. Viisa andmisest keeldumise otsus on

vormistatud nõuetekohaselt. Kaebajale väljastatud standardvormil on märgitud põhjused,

mille tõttu keelduti viisa väljastamisest. Viisa taotlus on kooskõlastatud pädeva asutusega ja

menetluses teatavaks saanud asjaoludega on arvestatud. Kaebajat on keeldumisest teavitatud

õigusaktides ettenähtud korras. Õiguspärased on ka vaideotsused.

2(8)

3-23-2200

Kaebajal ei ole subjektiivset õigust viisale. Kuna kaebaja taotles viisat Eesti kodanikust tütre

külastamiseks, kohaldub talle määruse nr 42 § 2 lg-s 12 kehtestatud viisa andmise piirang, mis

on kehtestatud rahvusvahelise ja Eesti julgeoleku kaitse eesmärgil seoses Venemaa

Föderatsiooni agressiooniga Ukrainas. Avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitseks võib ohu

ennetamise kaalutlustel haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel arvesse võtta

asjaolusid, mis on menetluse ajal veel ebaselgeid (VMS § 14 lg 2). Vastustaja saab kaebusele

vastates välja tuua üksnes avalikest allikatest pärineva informatsiooni. Kaitsepolitseiameti

hinnangul jätkub Venemaa püüd õhutada naaberriikides ühiskondlikke pingeid, kasutades

selleks mis tahes meetmeid. Venemaa luure- ja julgeolekuteenistused kasutavad luure- ja

värbamistegevust, mille sihtmärgiks on sageli inimesed, kellel on alaline seos Venemaaga.

Viisa andmisel tuleb tagada, et välismaalaste Eestisse saabumine ja Eestis ajutine viibimine

oleks kooskõlas avalike huvidega ning vastaks avaliku korra ja riigi julgeoleku kaitse

vajadusele. Arvestades Eesti praegust julgeolekuolukorda Venemaa piiririigina, pädevate

asutuste avalikustatud teavet ning viisamenetluses antud kooskõlastusi, on viisa- ja

vaidlustamismenetluses piisava põhjalikkusega hinnatud kõiki asjaolusid ning teinud

õiguspärased otsused. Kaebaja ei esitanud tõendeid, mis kinnitanuks taotluses reisi

eesmärgina märgitud Eestis elava tütre külastamise asjaolusid. Viisa andmisest keeldumise

kohtulik kontroll on piiratud.

Vastustaja palub HKMS § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 alusel mitte avaldada kaebajale või teistele

menetlusosalistele viisa andmisest keeldumise otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse

tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet (vastuse lisa 4). Viisamenetluses kogutud teave

on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks ning HKMS § 79 lg 1 p 1 kohaldamisel tuleks

arvestada VMS § 66 lg-s 2, § 82 lg-s 3, § 1008 lg-s 2 ja § 10016 lg-s 2 sätestatut. Viidatud

sätete kohaselt ei avaldata välismaalasele ega muule isikule otsuse aluseks olevaid asjaolusid,

otsuse tegemise põhjust ega sellega seonduvat teavet, samuti teavet viisa andmise

kooskõlastamise kohta. Ühtlasi näeb viisaeeskirja art 32 lg 2 ette, et viisa andmisest

keeldumise otsus ja selle põhjendused edastatakse taotlejale standardvormi kasutades.

Kaebaja menetluslik õigus tutvuda toimikuga ei saa olla kaalukam vajadusest tagada

viisamenetluse meetodite ja taktika konfidentsiaalsus. Kaebaja on tutvunud viisa andmisest

keeldumise üldiste põhjendustega.

8. Tallinna Halduskohus kuulutas 25.02.2025 määrusega Välisministeeriumi 17.06.2024

vastuse nr 13.2-1/7541-5 lisa nr 4 (kohtute infosüsteemis (KIS) dokument 11s) osas

menetluse kinniseks, eemaldas kaebaja ja tema esindaja või võimalikud esindajad selles lisas

kajastatu uurimiselt ning piiras neile juurdepääsu kõnealuses lisas olevatele dokumentidele

(resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis C.R kaebuse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2).

Välisministeeriumi 17.06.2024 taotlus toimikuga tutvumise piiramiseks on lähtuvalt VMS §

66 lg-st 2, § 82 lg-st 3, § 1008 lg-st 2 ja § 10016 lg-st 2 ning HKMS § 88 lg-st 2 viisamenetluse

meetodite ja taktika konfidentsiaalsuse tagamise eesmärgil põhjendatud. Kohus on kaalunud

menetlusosaliste erinevaid huvisid ja kaebaja õiguste piiramise vajalikkust.

HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2¹

näeb ette õiguse kaebus selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Need

eeldused on praegusel juhul täidetud. Kohus nõustub vastustaja põhiväidetega, et riigil on

õigus otsustada, keda riiki lubada ning kolmandate riikide kodanikel ei ole subjektiivset

õigust viisale.

9. C.R esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada

Halduskohtu 25.02.2025 määrus ja saata asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

3(8)

3-23-2200

Halduskohtu määrus ei ole õiguspärane. Kaebaja soovis külastada oma Eestis elavat alaealist

tütart X. Varem on kaebaja sarnased viisataotlused rahuldatud. Riigikohus märkis 22.01.2025

otsuse nr 5-24-28 p-s 61, et kuigi VMS ega teised Eesti õigusaktid ei loo välismaalasele

subjektiivset õigust saada viisa, võib viisa andmisest keeldumine riivata teistest õigusaktidest

tulenevaid õigusi, sh põhiõigusi. Siinsel juhul soovisid Eestis kohtuda Venemaa

Föderatsioonis elav ema ja tema Eestis elav laps, kes on nii Eesti Vabariigi kui ka Venemaa

Föderatsiooni kodanik. X väljasõit Venemaale ei ole ohutu. Ainus võimalus ohutult kohtuda

on Eestis kaebajale väljastatava viisa alusel. Riivatud on X perekonnapõhiõigust (põhiseaduse

(PS) § 27). X on ÜRO lapse õiguste konventsiooni kaitsealas ning selle kohaselt tuleb lapsele

tagada perekondlike suhete säilimine ka juhul, kui laps ja vanem elavad eri riikides.

Vastustaja märkis, et kaebaja pole esitanud viisamenetluses tõendeid, mis kinnitaksid Eestis

elava tütre külastamise asjaolusid. Kahtluse korral tuleb viisataotlejal paluda need

viisamenetluses kõrvaldada. Siinsel juhul seda ei tehtud. Kaebaja on tõendanud, et viisa

andmisest keeldumise ajal elas X Eestis ja oli seega PS § 27 kaitsealas. Eesti Vabariigi

kodanikust lapse vahetute kontaktide katkemine kolmandas riigis elava emaga on intensiivne

põhiõiguste riive, mille puhul ei saa hinnata kaebuse eduväljavaateid väheseks. Kaebaja

04.10.2023 viisataotluses esitatud andmed on õiged. Kaebajale ei kehti Venemaa kodanikele

kehtestatud viisapiirangud.

Halduskohus pole toimikule juurdepääsu piiranguid sisuliselt kaalunud ega nõuetekohaselt

põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

10. Halduskohus kuulutas 25.02.2025 määrusega haldusasja menetluse vastustaja

17.06.2024 vastuse lisa nr 4 (AK_Lisa_4_vastusele_haldusasjas_3_23_2200.docx, KIS-s

dokument nr 11s) osas kinniseks, eemaldas kaebaja ja tema esindaja või võimalikud esindajad

selles lisas kajastatu uurimiselt ning piiras nende juurdepääsu lisas sisalduvale teabele

(resolutsiooni p 1). Ühtlasi jättis halduskohus C.R kaebuse läbi vaatamata (resolutsiooni p 2).

11. Määruskaebuses on palunud kaebaja tühistada halduskohtu 25.02.2025 määrus

tervikuna. Kaebaja ei ole siiski esitatud mingeid vastuväiteid menetluse osaliselt kinniseks

kuulutamisele. Menetluse kinniseks kuulutamise otsustuse peale ei luba seadus ka

määruskaebust esitada. Seetõttu tõlgendab ringkonnakohus määruskaebust selliselt, et

halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 1 on vaidlustatud üksnes menetlustoimingult

eemaldamist ja toimikule juurdepääsu piiramist puudutavas osas. Menetluse kinniseks

kuulutamise osas on halduskohtu määrus seega jõustunud.

12. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 155 lg 5, § 79 lg

5, § 88 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54

ja 205 toodud nõuetele.

13. Määruskaebus jääb rahuldamata. Kaebajal on õigus, et halduskohtu 25.02.2025 määrus

ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Halduskohtu lõppjäreldus on siiski õige ja vaidlustatud

määruse põhjendamispuudused saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Seega jääb halduskohtu

määruse resolutsioon määruskaebusega vaidlustatud ulatuses muutmata, kuid selle määruse

põhjendusi tuleb täiendada käesoleva määruse põhjendustega (HKMS § 200 p 4 ja § 203 lg

2).

II

4(8)

3-23-2200

14. Halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata, tuginedes HKMS § 151 lg 2 p-le 1 ja § 121 lg

2 p-le 21.

15. HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 21

on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mille kohaldamiseks peavad esinema kaks

kumulatiivset tingimust: kaebusega kaitstava õiguse riive vähene intensiivsus ja kaebuse

rahuldamise vähene tõenäosus (Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).

Ringkonnakohus leiab, et need eeldused on siinses asjas täidetud.

16. Halduskohus peab viisa andmisest keeldumise asjas kontrollima, ega vastustaja ei ole

eksinud otsuse aluseks olnud oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel ega teinud nendel

faktidel põhinevate hinnangute ja prognooside alusel viisa andmisest keeldumisel ilmselgeid

vigu ning kas vastustaja on järginud menetlus- ja vorminõudeid, sh otsust vajalikus ulatuses

põhjendanud. Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul

tõlgendada taotleja kasuks (vt põhjalikumalt Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022 otsus nr

3-21-1903, p-d 9–13).

17. Asja materjalide põhjal on vastustaja järginud menetlus- ja vorminõudeid. Viisa

andmisest keeldumise 17.07.2023 otsus on vormistatud nõuetekohaselt viisaeeskirja VI lisas

esitatud standardvormi blanketil. Otsuses on märgitud keeldumise alused vastavalt kehtivale

vormile. Otsuse põhjendusena on tähistatud lahtrid „üks või mitu liikmesriiki leiavad, et Te

kujutate ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule“ ja „kavandatava viibimise eesmärgi ja

tingimuste kohta esitatud põhjendused ei olnud usaldusväärsed“ (vt dtl 6–8). Vormikohane

otsus on kaebajale teatavaks tehtud.

18. Vastustaja on 15.12.2023 ja 17.06.2024 vastustes (sh piiratud juurdepääsuga 17.06.2024

vastuse lisas 4, mis on esitatud eraldi, vt dtl 100–115) viisa andmisest keeldumist piisavalt ja

asjakohaselt põhjendanud ning neid selgitusi arvestades ei saa pidada kõnealust otsust

meelevaldseks. Kuigi vastustaja on keeldunud kaebajale viisa andmisest kahel erineval alusel,

on otsus õiguspärane, kui esineb vähemalt üks neist alustest. Vastustaja on 15.12.2023

vastuses (lk 2) selgitanud, et kaebaja taotles lühiajalist viisat eesmärgiga külastada oma

alaealist tütart Xt, kuid PPA andmetel ei elanud tütar tegelikult Eestis (täpsemad põhjendused

on esitatud 17.06.2024 vastuse lisas 4, dtl 111). Neil asjaoludel ei saa pidada meelevaldseks

vastustaja järeldust, et kaebaja kavandatava viibimise eesmärgi ja tingimuste kohta esitatud

põhjendused ei ole usaldusväärsed. Seda järeldust ei kummuta asjaolu, et rahvastikuregistri

31.12.2023 väljavõtte kohaselt (dtl 43) on X elukoht alates 01.07.2020 Eestis.

Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne ega muuda registrisse kantud aadressi isiku

elukohaks. Enda tegelikku elukohta saab isik valida vabalt, sõltumata rahvastikuregistri

kandest (vt Riigikohtu 26.02.2025 otsus nr 5-24-29, p 49). Vastustaja on PPA andmetele

tuginedes põhjendanud kahtlust, et kaebaja tütre tegelik elukoht ei olnud Eestis. Kaebaja ei

ole kohtumenetluses esitanud ühtki muud tõendit oma tütre Eestis elamise kohta peale eespool

nimetatud rahvastikuregistri väljavõtte, kuigi selliste tõendite esitamine ei tohiks olla

keeruline (nt andmed kaebaja tütre õpingute, huviringide, igapäevaste kulutuste vms kohta).

19. Kaebaja leiab määruskaebuses, et kui viisamenetluses ei esitatud tõendeid, mis

kinnitaksid kaebaja reisi eesmärgina Eestis elava tütre külastamist, tulnuks vastustajal paluda

kaebajal need kahtlused kõrvaldada. Ringkonnakohus ei nõustu selle etteheitega. Vastustaja

on õigesti välja toonud, et konsul peab lähtuma taotleja esitatud dokumentidest ega ole

kohustatud andma taotlejale võimalust nende oluliseks täiendamiseks. Uusi asjaolusid ja

dokumente saab taotleja esitada uues viisataotluses, kuna varasem keeldumine ei võta õigust

taotleda viisat uuesti (viisaeeskirja art 21 lg-d 7 ja 9; Tallinna Ringkonnakohtu 01.09.2022

otsus nr 3-21-1903, p 15).

5(8)

3-23-2200

20. Määruse nr 42 § 1 kohaselt kehtestatakse selle määrusega rahvusvahelise sanktsiooni

seaduse § 3 lg-s 1 ja §-s 4 nimetatud eesmärkide toetamiseks Vabariigi Valitsuse

sanktsioonina mh piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele viisa andmiseks. Sama määruse

§ 2 lg 12 järgi kohaldatakse määrust kõigile Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad

viisat. Määrust ei kohaldata mh Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes taotlevad viisat ja

külastavad Eestis elavat Eesti kodanikust otsejoones alanejat sugulast (määruse nr 42 § 2 lg 6

p 1). Kuna kaebaja taotles viisat oma alaealise tütre külastamiseks, kuid kaebaja tütar ei ela

tegelikult Eestis, on õiguspärane vastustaja seisukoht, et siinses asjas kuulus kohaldamisele

määruse nr 42 § 2 lg-s 12 sätestatud viisa andmise piirang.

21. Eelneva põhjal on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

22. Välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisat Eestisse sisenemiseks ja siin

viibimiseks. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.09.2022 otsuses nr 3-21-1903 (p 11), et riik

ei anna viisat selleks, et võimaldada isikul taasühineda oma perekonnaga. Kohtujurist M.

Bobek märkis 07.09.2017 ettepanekus asjas C-403/16: El Hassani, et ehkki viisa andmisel

võib olla ka perekondlik mõõde, s.o soov külastada oma pereliikmeid, tähendab perekonnaelu

siiski pikaajalist pühendumust ja stabiilsust. Sellepärast on see lühiajaliste viisade kontekstis

tõenäoliselt vähem asjakohane kui pikaajaliste viisade või elamislubadega seoses. Samuti –

erinevalt teistest liidu õigusaktidest, nagu kodakondsusdirektiiv või perekonna taasühinemise

direktiiv, on viisaeeskirja eesmärk hõlbustada seaduslikku reisimist ja võidelda ebaseadusliku

sisserändega, mitte luua või tugevdada peresidemeid (p-d 88 ja 89). Kohtujurist P. Pikamäe

selgitas 09.09.2020 ettepanekus asjas C-226/19: Minister van Buitenlandse Zaken (p 77), et

viisataotleja õiguslikku seisundit ei saa samastada liidu kodaniku või tema kolmanda riigi

kodanikust pereliikme omaga ning välistada tuleb liidu kodakondsuse ja siseturuga seotud

õiguslike mõistete igasugune kohaldamine analoogia alusel viisarežiimi suhtes. Nimelt ei ole

EL-i õigusega kolmanda riigi kodanikele antud mingit õigust siseneda liikmesriikide

territooriumile ega mingit subjektiivset õigust viisale (p 53). Viisat ei käsitata õigusena, vaid

liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu

territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana) (p-d 54 ja 55). Seega on viisataotleja

positsioon pigem nõrk (p-d 58 ja 69). Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde.

23. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodanik ja vastustajal puudub õigusaktidest tulenev

kohustus anda talle luba siseneda Eesti riigi ja Schengeni alale. Kaebaja viidatud Riigikohtu

22.01.2025 otsuse nr 5-24-28 p-des 61 ja 62 toodud seisukoht, mille kohaselt võib viisa

andmisest keeldumine riivata mh välismaalase perekonnapõhiõigust, ei ole praegusel juhul

asjassepuutuv, sest kaebaja olukord on märkimisväärselt erinev. Viidatud asjas keeldus PPA

pikaajalise viisa andmisest Venemaa Föderatsiooni kodanikule, kes esitas viisa taotluse Eestis

viibimise ajal ning tema kutsujaks oli tema ema, kes soovis tütrega koosolemist enda

halveneva tervise tõttu. Kaebaja seevastu esitas taotluse lühiajalise viisa saamiseks, ta ei

olnud viisa taotlemise ajal Eestis ning tal puudusid viisa taotlemise ajal eriliselt kaitsmist

väärivad sidemed Eestis, sest on vastustaja on piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja tütar

(kutsuja) ei elanud tegelikult Eestis.

24. Neil asjaoludel ei ole vaidlustatud haldusaktidega kaebaja õigustele kaasnev riive kuigi

intensiivne.

25. Järelikult võis kaebuse jätta läbi vaatamata, tuginedes HKMS § 151 lg 2 p-le 1 ja HKMS

§ 121 lg 2 p-le 21.

III

26. Vastustaja palus halduskohtul mitte avaldada kaebajale või teistele menetlusosalistele

viisa andmisest keeldumise otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust ja

6(8)

3-23-2200

sellega seonduvat teavet (17.06.2024 vastuse lisa 4, dtl 100–115). Halduskohus rahuldas selle

taotluse.

27. Menetlusosalisel on õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde

kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju (HKMS § 27 lg 1 p 1

ja § 88 lg 1). Seda õigust võib piirata HKMS § 79 lg-s 1 loetletud alustel, sh riigi julgeoleku

ja avaliku korra tagamiseks, eelkõige asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitseks

(HKMS § 79 lg 1 p 1). Seejuures ei õigusta HKMS § 79 lg 1 p 1 alusel tutvumisõiguse

piiramist igasuguse asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabe kaitse, vaid oht, et sellise

teabe avalikuks tulek võib kahjustada riigi julgeoleku või avaliku korra tagamist.

Tutvumisõiguse piiramine on lubatud vaid tingimusel, et huvi saladuse hoidmise vastu on

kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ning seda tehakse minimaalses

ulatuses, mis on tutvumisõiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik (HKMS § 88 lg-d

2 ja 3). Tutvumisõiguse piiramine tähendab piirangut menetlusosalise põhiõigusele olla oma

kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Seetõttu on see lubatud üksnes eeldusel, et sellega

ei piirata õiguse tõhusale õiguskaitsele tuuma ning kohus võtab meetmeid

juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Seega tuleb tutvumisõiguse piiramist otsustades

ühelt poolt kaaluda huvi saladuse hoidmise vastu ja selle eesmärki ning teiselt poolt

menetlusosalise õigust tutvuda toimikuga, et tagada oma õiguste tõhus kaitse (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 03.11.2022 määrus nr 3-21-2779 p 3 ja sealsed viited).

28. VMS § 66 lg 2, § 1008 lg 2 ja § 10016 lg 2 järgi ei avaldata välismaalasele ega muule

isikule viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet ning keelduva otsuse

vaidlustamise menetluses tehtud otsuse aluseks olevaid asjaolusid, otsuse tegemise põhjust

ega sellega seonduvat teavet. Välismaalase õigus nõuda haldusorganilt teavet teda puudutava

haldusakti aluseks olnud asjaolude ja kaalutluste kohta on seega piiratud. Kuigi see ei välista

iseenesest asjaomase teabe avaldamist halduskohtumenetluses, väljendavad eeltoodud sätted

olulist avalikku huvi, millega kohus peab HKMS § 79 lg 1 ning § 88 lg-te 2 ja 3 alusel

juurdepääsupiirangu kehtestamise kaalumisel arvestama (vt Tallinna Ringkonnakohtu

23.10.2024 määrus nr 3-24-1664, p 10; vt pikaajalisest viisast keeldumise puhul ka Tallinna

Ringkonnakohtu 05.10.2023 määrus nr 3-23-1398, p 10; 20.10.2022 määrus nr 3-22-1582, p-

d 9–10; 20.10.2022 määrus nr 3-22-1646, p-d 10–11). Arvestada tuleb ka asjaoluga, et

välismaalasel puudub subjektiivne õigus saada viisa, mistõttu ei riiva viisa andmisest

keeldumine kaebaja õigusi kuigi intensiivselt. Hoolimata eeltoodust peab kaebajale siiski

olema kohtumenetluses teada vähemalt konkreetne viisa andmisest keeldumise konkreetne

põhjus. Vastasel juhul tekib olukord, kus kaebajal ei ole võimalik esitada tegeliku

keeldumispõhjuse kohta seisukohti ega vastuväiteid ning kohtul on sisuliselt võimatu

kontrollida, kas haldusorgan on keeldunud viisa andmisest õiguspäraselt (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 23.10.2024 määrus nr 3-24-1664, p 10)

29. Vastustaja 17.06.2024 vastuse lisas 4 (dtl 100–115) on Välisministeeriumi täiendav

vastus kaebusele, milles on täpsemalt kirjeldatud viisa- ja vaidlustusmenetluse käiku ning

viisa andmisest keeldumise asjaolusid, samuti viisaregistri väljatrükid jm dokumendid, millest

nähtuvad vastustaja ja pädevate asutuste seisukohad kaebajale viisa andmisest keeldumise

põhjuste kohta. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et nende dokumentide avaldamine

võib anda kaebajale teavet viisamenetluse meetodite ja taktika kohta. Viisat võib taotleda

korduvalt ning selline teave võib aidata välismaalasel viisamenetluses moonutada või varjata

oma andmeid, mis omakorda võib soodustada viisa väärkasutamist ning ohustada seeläbi

avalikku korda ja julgeolekut. Viisamenetluse meetodite ja taktikaga seondub muu hulgas

teave selle kohta, missuguseid andmeid viisamenetluses kontrollitakse. Seega on sellise teabe

varjamiseks kaalukas avalik huvi. Nagu eespool märgitud, on kaebaja õiguste riive väikese

intensiivsusega. Kaebajale on teada viisa andmisest keeldumise alus ja selle üldised

7(8)

3-23-2200

põhjendused (vt Eesti Suursaatkonna Moskvas 17.07.2023 otsus, Välisministeeriumi

15.12.2023 vastus kohtunõudele ja 17.06.2024 vastus kaebusele). Nende seisukohtade põhjal

pidi kaebaja aru saama, milliste asjaolude kohta tuli tal seisukohti ja tõendeid esitada. Seda, et

kaebaja on sellest aru saanud, kinnitab mh asjaolu, et kaebaja on esitanud selgitused ja

05.01.2024 määruskaebuse lisana esitanud ka dokumendi, millega soovib tõendada oma tütre

elukohta Eestis (dtl 43). Seepärast on avalik huvi kõnealusele teabele juurdepääsu piiramiseks

kaalukam kui kaebaja õigus toimikuga täies mahus tutvuda.

30. Ringkonnakohus möönab, et vastustaja 17.06.2024 vastuse lisa 4 sisaldab osaliselt ka

sellist teavet, mille varjamine kaebaja eest ei ole põhjendatud (nt menetluse käigu kirjeldus

või viited õigusaktidele), kuid sellist mittekonfidentsiaalset teavet on korratud ka vastustaja

15.12.2023 ja 17.06.2024 avalikes menetlusdokumentides. Seega sisuliselt on see teave

kaebajal olemas. Arvestades ka menetluslikku olukorda (eeskätt asjaolu, et ringkonnakohtu

hinnangul on halduskohus õigesti jätnud kaebuse läbi vaatamata), ei pea ringkonnakohus

otstarbekaks nõuda vastustajalt 17.06.2024 vastuse lisa 4 uuesti esitamist selliselt, et selles on

kinni kaetud üksnes see osa, mis seondub kitsalt viisamenetluse meetodite ja taktika ning

kaebajale viisa andmisest keeldumise täpsemate asjaoludega.

31. Eelneva põhjal on halduskohus kokkuvõttes põhjendatult piiranud kaebaja ja tema

esindaja juurdepääsu Välisministeeriumi 17.06.2024 vastuse lisale nr 4. Kuna ringkonnakohus

leidis, et kaebuse võis jätta läbi vaatamata, ei teki küsimust kaebaja ja tema esindaja

eemaldamisest piiratud juurdepääsuga tõendite uurimiselt.

IV

32. Kaebaja ja tema tütre eraelu kaitseks tuleb asendada nende nimed ja kaebaja tütre

sünniaeg tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)