2-23-118239/10 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. aprill 2025, Pärnu

Tsiviilasja number

2-23-118239

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi H. V.

vastu

põhivõlgnevuse 2939,79 eurot ja kõrvalnõuete

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

3670,09 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ

(registrikood

10746479), lepinguline esindaja Sigrid Rahkema (e-post:

XXX)

Kostja: H. V. (isikukood XXX, elukoht avalduses ja

registris: XXX, e-post: XXX)

Menetlemise viis

Kirjalik menetlus (TsMS § 405 lg 1 ja § 442 lg 2)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi H. V. (V.) vastu poolte vahel 14. aprillil

2022 sõlmitud võlatunnistuse nr XXX ning selle alusvõlasuhtena Placet Group OÜ ja kostja

vahel sõlmitud lepingutest nr XXX tuleneva põhivõlgnevuse 5360,41 eurot ja kõrvalnõuete

väljamõistmiseks.

2. Jätta menetluskulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Hüvitatavate menetluskulude

puudumise tõttu kohus menetluskulude suurust kindlaks ei määra.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil

(TsMS § 420 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 7).

Kohtuotsuses edasikaebamise korra selgitamine ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 442

lg 10 ja § 637 lg 21 tähenduses. Apellatsioonkaebus võetakse ringkonnakohtu menetlusse üksnes

juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või

on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21).

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada ainult selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus ja rahalise suurus kindlaks

määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

Tsiviilasi nr 2-23-118239

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

HAGIAVALDUSE ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ esitas 02. mail 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse võlgnikult 3405,21 euro saamiseks. Kohus tegi 05. mail 2023 võlgnikule

makseettepaneku, millele võlgnik esitas 11. mail 2023 tähtaegselt vastuväite kogu nõude ulatuses.

Pärnu Maakohus lõpetas 22. mail 2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Pärnu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Pärnu Maakohus kohustas 06. juunil 2023 määrusega avaldajat esitama nõuetekohase

hagiavalduse. Hageja esitas hagiavalduse 05. juulil 2023.

2. Vastavalt 05. juulil 2023 hagiavaldusele nõuab hageja kostjalt Aktiva Finance Group OÜ ja

kostja H. V. vahel 14. aprillil 2022 sõlmitud võlatunnistuste nr XXX ning võlausaldaja ja võlgniku

vahel sõlmitud maksekokkuleppe alusel võlgnevust summas 2939,79 eurot ning hagiavalduse

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 264,18 eurot, viivist tasumata põhivõla jäägilt

(1964,69 eurot) alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude

täitmiseni kokkuleppes sätestatud määras 0,065% iga tasumisega viivitatud päeva eest,

menetluskuludena riigilõivu 455 eurot ja õigusabikuludena lepingulise esindaja tasu 527 eurot

(ilma käibemaksuta) ning välja mõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS §-s 113 lg 1 ettenähtud

ulatuses.

3. Kohus jättis 08. veebruari 2024 määrusega hagiavalduse uuesti käiguta ja kohustas hagejat

tooma esile hagi aluseks olevad faktilised asjaolud võlatunnistuse alusuhte kohta. Juhul, kui poolte

vahel sõlmitud võlatunnistuse alussuhteks on tarbijakrediidileping, pidi hageja välja tooma

faktilised asjaolud ning esitama lisatõendid, mis võimaldavad kohtul seadusest tuleneva

kontrollkohustuse raames kontrollida: (1) kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr on seadusega

kooskõlas ja (2) kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hagejal tuli minimaalselt välja tuua, kui suur oli laenu andmise/kokkuleppe sõlmimise otsustamise

ajal: 1) kostja sissetulek kuus, 2) kostja olemasolevad kohustused kuus ning 3) laenuandja pakutav

laenumakse kuus. Samuti märkida, mis allikast need andmed kostja kohta pärinevad (mis andmed

kostja esitas ise ja mis andmed sai laenuandja kostja kontoväljavõttest vms dokumendist) ja kuidas

krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hindas? Viidata ning lisada tõendid, mis kinnitavad

eelnimetatud asjaolusid (kostja kontoväljavõte). Kui sellised asjaolud puuduvad, tuli hagejal

esitada kohtule alternatiivne hageja nõue krediidilepingu tühisuse eelduse korral ja selle alusena

täpne arvestus, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks kostjapoolsed tagasimaksed on

arvestatud (vt ka Riigikohtu selgitusi RKTsKO nr 2-21-13098/24.11.2023 punktis 24).

Kohus hoiatas määruses, et eeltoodud asjaolude kontrollimiseks vajalike andmete esitamata

jätmise korral ei ole võimalik hagi aluseks olevaid asjaolusid (lepingu kehtivust) kontrollida ja see

muudab hagi õiguslikult põhjendamatuks. Kohus selgitas, et juhul, kui hageja ei too välja ega

tõenda, mida tehti vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste

2 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

täitmiseks, on hagi muude nõuete kui hagetava laenusumma ja seadusjärgse intressi osas

õiguslikult põhjendamatu ning kohus võib jätta hagi kas täielikult või osaliselt rahuldamata.

4. Hageja 13. märtsil 2024 hagiavalduse asjaolude täpsustamisel teatas kohtule, et hageja esialgne

nõue tuleneb Placet Group OÜ ja kostja vahel detsember 2016 – juuni 2017 sõlmitud lepingutest

nr. XXX (Lisa 1-3) ning esitas krediidikulukuse määra andmed iga lepingu kohta. Hageja selgitab,

et konto registreerimine ja lepingu sõlmimine toimub elektrooniliselt. Lepingu kinnitamine käib

Smart-ID või Mobiil ID-ga PIN 1 sisestamisega. Taotlus on esitatud elektrooniliselt

mobiiliseadmelt. Leping oli kinnitatud digitaalselt, lepingu allkirjastamine siis omakorda PIN2-

ga. Lepingute kohaselt tuli kostjal laen tagastada maksegraafikute alusel. Kostja ei täitnud

lepinguid ja Placet Group OÜ ütles lepingud üles.

Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist selliselt: esialgne võlausaldaja on

hagejale selgitanud, et laenutaotluse otsused on automaatsed. Hageja esitab tõendina

laenutaotlused ja krediidianalüüsid (Lisa 1.1, Lisa 2.1, Lisa 3.1) ja pangakonto väljavõtte (Lisa 4

– ajavahemiku 06. aprill 2015 - 06. oktoober 2015 kohta). Kostja krediidivõime analüüsi kohta on

hageja vastuse sisusse kleebitud väljavõtted teadmata kuupäeval koostatud ja teadmata päritoluga

dokumentidest.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi Placet Group päringud maksehäireregistrisse

(creditinfo.ee). Kostja poolt sõlmitud lepingu puhul on tegemist pangatootega, mille puhul on

välja kujunenud teatud teenusstandard, mille kohaselt teeb pank kiireid otsuseid. Hageja on seega

seisukohal, et Placet Group OÜ on jälginud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.

Hageja ei loobunud võlatunnistuse alusel võla nõudmisest, ei esitanud hagiavalduse täienduses

mingeid andmeid lepingute ülesütlemise täpsete asjaolude kohta, kostja tehtud tagasimaksete

kohta ega teinud ka tagasimaksete ümberarvestust.

5. Pärnu Maakohus võttis 14. märtsil 2024 hagiavalduse menetlusse. Kostjale toimetati menetlusse

võtmise kohtumäärus kätte 15. märtsil 2023 elektrooniliselt kättetoimetamisportaali kaudu. Hagile

vastamise tähtaeg lõppes 01. aprillil 2023 kell 24.00.

6. Kostja H. V. 20. märtsil 2024 e-toimiku kaudu kohtule esitatud vastuses (dtl 103) vaidleb hagile

vastu. Kostja ei nõustu hageja nõudega, kuna ebamõistlikud tüüptingimused lepingus kahjustasid

teda kui tarbijat ja on tühised. Samuti on tegemist liigkasuvõtlikel tingimustel sõlmitud lepinguga.

Ka ei ole laenuandja objektiivselt hinnanud laenuvõtja tagasimakse võimekust ja teinud piisavalt

taustakontrolli. Teiste üle jõu käivate nõuete olemasolu ei oleks tohtinud laenuandjal laenu

andmise hetkel märkamatuks jääda.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud põhjalikult hagiavaldusega ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

kohta esitatud hageja täiendavate selgitustega, leiab, et hagi ei ole selles toodud faktilistel

asjaoludel õiguslikult põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

8. Hageja tugineb 05. juulil 2023 esitatud hagiavalduses (dtl 22-23) nõude alusena poolte vahel 14.

aprillil 2022 sõlmitud konstitutiivsele võlatunnistusele ja maksekokkuleppele nr XXX. 13. märtsi

2024 hagiavalduse täienduses (dtl 43-46) hageja esitab küll andmed alusvõlasuhete kohta (kolm

Placet Group OÜ (sms.raha.ee) tarbijakrediidilepingut aastatest 2016-2017), kuid ei muuda oma

seisukohti. Seetõttu kohus käsitleb esmalt võlatunnistuse kehtivust ning seejärel võlatunnistuse

alusvõlasuhteks olevaid tarbijakrediidilepinguid.

9. Kohus peab kindlaks tegema, kas poolte vahel oli sõlmitud konstitutiivne või deklaratiivne

võlatunnistus. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse

täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse

olemasolu, on võlatunnistus.

3 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

Riigikohus on 3. juuni 2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 (p 16.2 jj) selgitanud, et tõendamaks,

et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb

hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust. Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse

kokkuleppe sõlmimisel. Konstitutiivse võlatunnistusega on tegemist siis, kui vaidlusaluse

võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud

sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus.

Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi

koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb

lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

10. Kohus hindab 14. aprilli 2022 võlatunnistust (dtl. 27-29) ning asub seisukohale, et poolte

ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest

võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse

olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse

regulatsiooni kaitsest. Ebamõistlik on eeldada, et laenusaaja asetaks ennast teadlikult seadusega

ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda. Konstitutiivse võlatunnistuse regulatsiooni

eesmärk ei ole ega saanud kunagi olla välistada imperatiivsete sätete kohaldamist, kasutades ära

tarbija teadmatust. Seda eesmärki toetab üheselt VÕS § 421 teises lauses sätestatu, mille kohaselt

kohalduvad imperatiivsed tarbijakrediidisätted ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida

kokkulepete teistsuguse sõnastusega.

Kuna hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ega tõendanud, et pooled sõlmisid konstitutiivse

võlatunnistuse, tuleb eeldada, et pooled sõlmisid deklaratiivse võlatunnistuse, millega üksnes

kinnitati olemasolevat võlga ja sooviti vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

11. Järgmisena hindab kohus, kas deklaratiivne võlatunnistus on kooskõlas seaduse imperatiivsete

normidega. Kui võlatunnistuse aluseks olev algne kohustus või tunnustatud võlg on tekkinud

tarbijakrediidilepingust, tuleb kohtul võlatunnistuse kehtivust hinnates arvestada mh

tarbijakrediidi imperatiivseid sätteid. VÕS § 403 lg 2¹ sätestab, et VÕS 22. peatüki 2. jagu

kohaldatakse ka varem sõlmitud tarbijakrediidilepingu muutmise kokkuleppele, millega kaasneb

maksetähtaja tasuline edasilükkamine või täiendavate tasude maksmine. Tarbijakrediidilepinguga

on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab tarbijale

laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada hagejal (vt ka RKTKm 24.11.2023, 2-21-

13098/50, p 12).

Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et tarbija ei saa

mistahes lepinguga võtta endale kohustusi, mis on seadusega keelatud. Ka deklaratiivse

võlatunnistusega, millega võlgnik on vastuväidetest loobumisega lihtsustanud võla sissenõudmist,

ei saa tarbija loobuda vastuväidetest asjaoludele, mis toovad kaasa tarbijakrediidilepingu tühisuse,

sest lepingu tühisust kontrollib kohus omal algatusel. Selline kokkulepe on VÕS § 421 alusel

tühine. Seega, kui võlatunnistusega tunnistatud kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping,

võib selline võlatunnistus kui leping olla tühine ning seda peab kohus ametiülesande korras

hindama (vt Riigikohtu 24.11.2023 otsus tsiviilasjas 2-21- 13098, p 27).

12. Hagiavalduse täienduses kirjeldatud asjaoludel ja lisatud tõendite järgi on hageja nõude

aluseks oleva võlatunnistuse alusvõlasuhteks esialgse võlausaldaja Placet Group OÜ ja kostja

vahel sõlmitud kolm laenulepingut: 1) 22. detsembril 2016 sõlmitud laenuleping nr XXX

laenusummaga 1000 eurot (dtl. 50-52); 2) 07. juunil 2017 sõlmitud laenuleping nr XXX

laenusummaga 150 eurot (dtl 62-64); 3) 01.juunil 2017 sõlmitud laenuleping nr XXX

laenusummaga 500 eurot (dtl 76-78). Tegemist on tarbijakrediidilepingutega.

Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

laenuandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu (VÕS § 402 lg 1). Tarbija

4 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

võlaõigusseaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus-

või kutsetegevuse läbiviimisega (VÕS § 1 lg 5).

13. Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse

sõlmimise asjaolusid, muuhulgas seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning

puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus (dtl 27-29) on tüüptingimustega leping

VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust 14. aprillil 2022 allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus

tal oli juba tähtaegselt tasumata põhivõlgnevus summas 1964,69 eurot (dtl 29), samas kui hageja

esitatud alusvõlasuhete, kolme tarbijakrediidilepingu järgi oli kostjale antud laenu kokku 1650

eurot (1000 + 150 + 500). Ilmselgelt on võlatunnistus, arvestades selle tegemise ajastust, sõlmitud

olukorras, kus alternatiiviks oli kohtusse pöördumine, mistõttu laenusaaja on pidanud seda

ekslikult soodsamaks lahenduseks.

14. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks.

15. Vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada

tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhetele, mis algselt tuleneb

tarbijakrediidilepingutest. Nimetatut kinnitab ka 05. juulil 2023 hagiavalduses toodu (dtl 22-23),

kus hageja rõhutab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks

tarbijakrediidileping. Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber

kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda

olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

16. Kokkuvõttes, kuigi võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et

poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivsete võlatunnistuste sõlmimisele suunatud. Samuti ei

tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik kaotab õiguse esitada Võlgnevuse olemasolu,

suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid

(dtl. 29). Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne

võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on

käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja

vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid

arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, mis on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel

tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud

vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida

vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

17. Kohus andis hagejale 08. veebruari 2024 määrusega võimaluse tuua esile ja tõendada, et

krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei ole kohtu määratud

tähtajal esitanud andmeid ega tõendeid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saaks järeldada, et

krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet.

18. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule

õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/48. Kohus lähtub asja lahendamisel

lisaks siseriiklikule õigusele sellest direktiivist ja Euroopa Kohtu asjakohastes lahendites

väljendatud põhimõtetest. Sellest tulenevalt kohus hindab omal algatusel, kas krediidiandja on

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija

selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu 05. märtsi 2020 otsus

asjas nr C-679/18, p-d 20-23).

5 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15

Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete

kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa

Kohtu kohtuasi C-679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate

nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt

lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

19. Riigikohus on 24. novembri 2023 otsuses tsiviilasjas 2-21-13098 selgitanud, et kui

võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab

tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva

nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli

tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

20. Hageja esitas 13. märtsil 2024 kõigi kolme laenulepingu kohta krediidikulukuse määra

andmed:

1) Lepingu nr XXX krediidi kulukuse määraks oli 56,66% aastas, eeldusel, et laenusumma 1000

eurot võetakse kasutusse viivitamata ja täies ulatuses. Hageja esitas kohtule tõendina ka

laenulepingu, millest nähtub, et intressimääraks oli 44,98% aastas, osamaksete arv 12 (dtl 50-51).

Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 22. detsembril 2016 laenulepingu sõlmimise ajal

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse

määr 19,49% (kohaldus alates 01. juulist 2016 kuni 31. detsembrini 2016 väljastatud laenudele),

kolmekordne määr oli seega 58,47%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi

kulukuse määra kalkulaator annab hageja esitatud andmete sisestamisel krediidi kulukuse määraks

55,52%.

2) Lepingu nr SR3139418 krediidi kulukuse määraks oli 56,47% aastas, eeldusel, et laenusumma

150 eurot võetakse kasutusse viivitamata ja täies ulatuses. Tõendina lisatud laenulepingust nähtub,

et intressimääraks oli 44,98% aastas, osamaksete arv 12 (dtl 63). Eesti Panga poolt avaldatud

andmete kohaselt oli 07. juunil 2017 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt

eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,95% (kohaldus

alates 01. jaanuarist 2017 kuni 30. juunini 2017 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli

seega 56,85%. Kalkulaator annab hageja andmetega krediidi kulukuse määraks 55,52%.

3) Lepingu nr XXX krediidi kulukuse määraks oli 56,59% aastas, eeldusel, et laenusumma 500

eurot võetakse kasutusse viivitamata ja täies ulatuses. Tõendina lisatud laenulepingust nähtub, et

intressimääraks oli 32,54% aastas, lepingutasu 30 eurot ja osamaksete arv 12 (dtl 77). Eesti Panga

poolt avaldatud andmete kohaselt oli 01. juunil 2017 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,95%

(kohaldus alates 01. jaanuarist 2017 kuni 30. juunini 2017 väljastatud laenudele), kolmekordne

määr oli seega 56,85%. Kalkulaator annab hageja andmetega krediidi kulukuse määraks 55,64%.

Kohus kontrollis andmeid ning tegi kindlaks, et krediidi kulukuse määr ei ületanud ühegi lepingu

puhul krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas VÕS §

406² lg-s 1 sätestatuga.

21. Eesti õiguse järgi ei ole lubatud anda laenu krediidivõimetule tarbijale. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja

seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib

tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate

andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS §

4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi

maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast.

6 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS §

4034 lg 13).

22. Hageja 13. märtsi 2024 hagiavalduse täienduses tõi välja, et kostja krediidivõimelisust

hinnates kontrollis krediidiandja maksehäireregistrit ja võttis kostja laenutaotluste põhjal arvesse

järgmist:

1) 22 .detsembri 2016 sõlmitud lepingu nr XXX osas võttis laenuandja arvesse, et kostja

sissetulek oli 1900 eurot ja igakuised väljaminekud 339,05 eurot. Krediidiandja arvestas

majapidamiskuludeks 150 eurot. Laenulepingujärgne igakuine makse oli 105 eurot.

2) 07. juunil 2017 sõlmitud lepingu nr SR3139418 osas võttis laenuandja arvesse, et kostja

sissetulek oli 1400 eurot ja igakuised väljaminekud 264,74 eurot. Krediidiandja arvestas

majapidamiskuludeks 150 eurot. Laenulepingujärgne igakuine makse oli 15,75 eurot.

3) 01. juunil 2017 sõlmitud lepingu nr SR3139418 osas võttis laenuandja arvesse, et kostja

sissetulek oli 1800 eurot ja igakuised väljaminekud 228,50 eurot. Krediidiandja arvestas

majapidamiskuludeks 150 eurot. Laenulepingujärgne igakuine makse oli 49,37 eurot.

23. Hageja esitas kohtule tõenditena laenutaotlused ja krediidianalüüsi (Lisa 1.1, Lisa 2.1, Lisa

3.1) ning pangakonto väljavõtte ajavahemikust 06. aprill 2015 kuni 06. oktoober 2015 (dtl 89 -

96).

24. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et laenuandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus selgitas 06. juuni 2023 ja 08.

veebruari 2024 määrustes hagejale, et hagejal lasub kohustus tuua välja asjaolud, millest nähtub, et

laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused, ning

neid asjaolusid tõendada (dtl 16, dtl 38 - 40 ).

Kohus selgitas hagejale VÕS § 4034 lg-s 7 sätestatut: kui krediidiandja rikub sama paragrahvi

lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija

krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

25. Kohus on seisukohal, et laenuandja ei ole järginud VÕS §-s 4034 sätestatud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg-d 2–4 kohustavad krediidiandjat tarbija krediidivõimelisust

hindama vajaliku hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe saamiseks

tuleb asjakohast teavet küsida tarbijalt, kasutada andmekogusid. Seejuures teabe kogumise ja

sellekohaste selgituste andmise kohustus on laenuandjal.

26. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine VÕS § 4034 lg 4 kohaselt hõlmab

laenuandja kohustust kontrollida tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 50 lg-tele 3 ja 4.

Viidatud KAVS § 50 lg 3 sätestab, et laenuandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke

pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral

talle iseseisvalt kättesaadavale teabele.

KAVS § 50 lg 4 kohaselt laenuandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema

sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud laenuasutuse konto

väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS §

4034 lg 13 järgi pidi kõnealuse põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama

laenuandja. Kuivõrd laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud

hagiavalduses esile tuua.

27. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toodud asjaoludest võimalik järeldada, et laenuandja kogus

piisavalt andmeid kostja krediidivõime kohta ja hindas seda kohase hoolsusega. Laenuandja võib

7 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades

andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on

laenuandjal. Hageja 13. märtsi 2024 vastusest kohtunõudele ilmneb, et kostjale võimaldatud

laenutoote puhul ei pidanud laenuandja täielikku kontrolli vajalikuks. Hageja esitatud andmetest

nähtub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli

ilmselgelt ebapiisav.

28. Hageja viitab kostja kohustusele esitada laenutaotlusele õigeid andmeid, kuid samas nähtub, et

laenuandja ei kontrollinud kostja esitatud andmete õigsust temale teadaoleva teabe põhjal. Hoolsa

kontrolli korral oleks krediidiandja pidanud märkama vastuolusid esitatud andmete vahel ning

saama aru, et laen ilmselt ei vasta kostja finantsolukorrale ja krediidist võib tekkida taotlejale

olulisi raskusi ning kahjulikke majanduslikke tagajärgi.

Hageja 13. märtsi 2024 selgituse ja sellele lisatud laenutaotluste ja laenuotsuste (dtl 45, 53, 65, 79)

kohaselt lähtus laenuandja kostja sissetulek arvestamisel kostja enda esitatud andmetest, mis olid

vastuolus nii 2015.a pangakonto väljavõttega kui ka kostja enda esitatud andmetega. Kostja

märkis 22. detsembri 2016 laenutaotluses sissetulekuks 1900 eurot ning 2017.a juunikuus nädalase

vahega tehtud laenutaotlustest kord 1400 eurot, kord 1800 eurot. Kõikide laenutaotluste järgi

töötas kostja Karjamõisa OÜ-s. Tõendina esitatud 2015 aprill- oktoober pangakonto väljavõtte

järgi sai kostja samuti töötasu Karjamõisa OÜ-st, kuid tema töötasu jäi vahemikku 500 – 1000

eurot (suurim töötasu oli 2015 oktoobris 1170 eurot), samal ajal sai kostja selle 6 kuu jooksul

laenusid enam kui 4000 euro ulatuses vähemalt 6 erinevalt laenuandjalt (Folkia AS Eesti filiaalist

100 eurot aprillis 2015, Placet Group OÜ-lt endalt 300 eurot mais 2015, 900 eurot juuni 2015, 300

eurot juulis 2015; tööandajalt 1000 eurot juunis 2015 ja 1000 eurot augustis 2015; 300 eurot

Raha24 OÜ-lt septembrist 2015, 150 eurot Credit.ee OÜ-lt septembris 2015 ja 300 eurot oktoobris

2015, 100 eurot Minicredit OÜ-lt septembris 2015). Eeltoodust nähtub kostja varasema

maksekäitumise põhjal, et kostja ei tulnud oma sissetulekute arvelt enda kohustustega toime ning

võttis uusi laene, et katta varasemaid.

Laenuandja ei ole neid vastuolusid hinnanud. Samuti ei ole laenuandja pidanud vajalikuks 2016

detsembris ega ka juunis 2017, küsida kostjalt uut konto väljavõtet, et kontrollida kostja tegelike

sissetulekute ja väljaminekute andmeid enne uute laenude väljastamist. Laenuandjal ei olnud

võimalik 2016.a ja 2017. a laenude andmisel hinnata kostja majanduslikku olukorda 2015.a

pangakonto väljavõtte alusel.

Laenuandja on teinud arvestused kostja väidetud 1400 – 1900 euro suuruse sissetuleku põhjal.

Kostjal sellises suuruses sissetulekuid ükski tõend ei näita. Laenuandja arvestas lisaks kostja

teatatud 330 - 260 euro suurustele (laenu)kohustustele regulaarseteks majapidamiskuludeks 150

eurot, mis ilmselgelt ei ole täisealise inimese igapäevaseks ülalpidamiseks (eluruum, toit) ühes

kuus piisav. Hageja väitel laenuandja kontrollis ka maksehäireregistri andmeid ja saadud

informatsiooni kohaselt ei olnud lepingu sõlmimise ajal kostjal ühtegi maksehäiret. Hageja

esitatud kostja konto väljavõttest perioodi kohta aprill – oktoober 2015 nähtub, et kostja tasus

varasemaid kohustusi uute laenudega, mistõttu maksehäirete puudumine ei tõenda

maksevõimelisust. Ka juhul, kui 2015.a pangakonto väljavõte tõendanuks kostja

maksevõimelisust, ei olnud hagejal 2015.a andmetele tuginevalt hinnata kostja krediidivõimelisust

2016. ja 2017.a laenude väljastamisel.

29. Krediidiandjas pidanuks eluliselt tekitama kahtlusi, et väidetavalt 1400 - 1900 eurot kuus

teeniva isiku väidetavad väljaminekud majapidamiskuludele ühes kuus on vaid 100 eurot. Küsitav

on, kas ka laenuandja arvestatud 150 eurot on täisealise isiku igapäevase ülalpidamise kulude (üür,

kommunaalkulud, söök, riided, transport jms) katmiseks piisav. Maksehäireregistris maksehäire

puudumine ei tõenda, et isikul ei ole muid kohustusi teiste krediidiandjate ees ka kostja 2015.a

pangakonto väljavõte tõendab pigem vastupidist. Kohus leiab, et laenuandjal ei olnud õigust

8 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

andmeid omal äranägemisel sisustada-täiendada, vaid laenuandja oleks pidanud laenu andmisest

kohe keelduma või koguma täiendavaid andmeid kostja maksevõime kohta, minimaalselt küsima

ajakohast pangakonto väljavõtet, mis andnuks selge ülevaate, kui suured on kostja sissetulekud,

kui suur summa ning kas üldse jääb kostjale tegelikult sissetulekutest järele pärast kohustuste

tasumist.

30. Arvestades eeltoodut, ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida esitatud andmete alusel

VÕS § 4034 lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline. Ei saa lugeda piisavaks

laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd

need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu ajakohasest pangakonto

väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8.11.2021 otsus nr 2-20-106661, p 55).

Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, samuti kostja

võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees, võimalik hasartmängusõltuvus. Ka

majapidamiseks kuluvad summad ja andmete vastavus laenutaotluses avaldatule saavad nähtuda

just konto väljavõttelt.

Kostja on 20. märtsi 2024 vastuses hagile ka ise tunnistanud enda puudulikku krediidivõimet

laenuvõtjana ning seda, et laenuandja ei oleks tohtinud talle laenu anda (dtl 103).

31. Riigikohus on oma 24. novembri 2023 määruses nr 2-21-13098/50 (punktis 18) samuti

selgitanud, et „üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on

piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto

väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks.“

Hageja kirjeldatud asjaoludest ei nähtu laenuandja piisavat kontrolli, laenuandja on tuginenud

üksnes laenuvõtja poolt esitatud andmetele ning seejuures asendanud kostja teatatud

majapidamiskulud krediidiandja enda prognoositud ja oletuslike kostja väljaminekutega.

Krediidiandja ei saa lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist

või endale sobivatest andmetest, jättes vastuolulised ja puudulikud andmed täiendavalt üle

kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärki.

32. Kohus tuvastas, et Placet Group OÜ 22. detsembril 2016, 01. juunil 2017 ja 07. juunil 2017 H.

V.-le laenude andmisel vastustundliku laenamise põhimõtet ei järginud, rikkudes sellega VÕS §

4034 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustusi. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning

omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

33. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on

vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis

krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja poolt hagiavalduses ja selle täienduses esile

toodud asjaolud ja tõendite kirjeldus annavad alust järeldada, et hagejal selliseid tõendeid esitada

ei ole ja ta ei pea ka selliste tõendite esitamist vajalikuks.

34. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei

võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Võlasuhtele kohalduv intressimäär avaldatakse regulaarselt väljaandes Ametlikud Teadaanded

(VÕS § 94 lg 2). Intressimäär alates esimese laenu väljastamisest 22. detsembril 2016 kuni 31.

detsembrini 2022 oli null. Lepingutes kokkulepitud intressimäärad on seadusjärgsest kordades

9 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

suuremad - 32,54 ja 44,98% aastas (hagiavalduse täiendus, dtl 46). Hageja saab seega nõuda

kostjalt üksnes põhivõla tasumist ning VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu

väljastamisest.

35. Hageja ei ole hagiavalduses ega selle täienduses kohtu nõudele ja selgitustele vaatamata

selgelt välja toonud, kui palju kostja tagasimakseid tegi ja mille katteks need on arvestatud.

Lähtudes VÕS § 4034 lg-s 7 tagasimaksete uuesti määramise kohta sätestatust, ei ole võimalik

hageja toodud asjaoludeta kindlaks teha, kas laenuandja poolt laenulepingute oli tühine või kehtiv,

kuivõrd hageja ei ole asjaoludes välja toonud, millal kostja tagasimaksetega viivitusse jäi, millal

laenulepingu üles öeldi ning kas kostja oli põhiosa tagasimaksetega laenulepingute ülesütlemise

ajal viivituses või mitte. Vajalike asjaolude ja selge nõude puudumisel ei ole kohtul võimalik

hageja põhinõude rahuldatavust täpsemalt hinnata.

36. TsMS § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes

nõudest. TsMS § 5 lg 2 kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

Kohus andis hagejale 06. juuni 2023 määruses ja uuesti 08. veebruari 2024 määruses võimaluse

täpsustada hagiavalduse asjaolusid ja haginõuet ning esitada kohtule teabe krediidiandja poolt

uuesti määratud tagasimaksete kohta hiljemalt 13. märtsiks 2024. Hageja seda võimalust ei

kasutanud, nõuet ei täpsustanud ega esitanud kohtule teavet krediidiandja poolt uuesti määratud

tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga. Hageja on kohtunõude kätte saanud,

kuid otsustanud oma nõuet ka alternatiivnõudena mitte ümber arvestada ega esitada vajalikku

teavet, mis võimaldaks kohtul endal ümberarvestusi teha.

37. Tallinna Ringkonnakohus on 12. juuli 2023 määruses tsiviilasjas 2-22-147995 selgitanud, et

kui krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saa maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades hagi

osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul

võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama

oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on

muutunud sissenõutavaks.

38. Kuivõrd hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt ei ole krediidiandja vastustundliku laenamise

põhimõtet järginud ja hageja ei ole ka hoolimata korduvatest kohtu selgitustest ega Riigikohtu 24.

novembri 2023 lahendis nr 2-21-13098 vastutustundliku laenamise põhimõtte kohta selgitatust

esitanud kohtule VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevaid andmeid tagasimaksete uuesti määramise

kohta, asub kohus seisukohale, et hageja nõuded ei ole õiguslikult põhjendatud ja on ebaselged.

Sel põhjusel jätab kohus hageja nõuded kostja vastu rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

39. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS

§ 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab

hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus

jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

40. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule teatanud ning ka kohtute infosüsteemist ei

nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja

poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.

10 (11)

Tsiviilasi nr 2-23-118239

41. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks

hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS §

178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

Heli Käpp

Kohtunik

11 (11)