2-24-140266/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

2-24-140266

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Kristiina Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.04.2025. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-140266

Tsiviilasi

Nord Collect OÜ hagi R.I vastu laenulepingust tuleneva

põhivõla ja viivise nõudes

Hagihind

861,98 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Nord Collect OÜ (registrikood 11897588)

lepinguline esindaja: Igor Vavilov;

Kostja: R.I (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Mõista R.I-lt Nord Collect OÜ kasuks välja 808,45 eurot, sh põhivõlg 600 eurot ja

14.04.2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 208,45 eurot.

3. Mõista R.I-lt Nord Collect OÜ kasuks välja alates 15.04.2025. a viivis põhivõlalt, 600

eurolt, VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.

4. Jätta menetluskulud R.I kanda.

5. Mõista R.I-lt Nord Collect OÜ kasuks välja menetluskulud summas 245 eurot.

6. R.I-lt uleb temalt Nord Collect OÜ kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda

viivist alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud

määras.

7. Toimetada kohtuotsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse kättetoimetamisest.

Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks.

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse

normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

1 (6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nord Collect OÜ esitas 06.11.2024. a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse R.I-lt 1013,28 euro saamiseks. Kohus tegi 08.11.2024. a võlgnikule

makseettepaneku, millele viimane esitas tähtaegselt vastuväite. Seoses võlgniku poolt

vastuväite esitamisega otsustas Pärnu Maakohus 28.11.2024. a määrusega maksekäsu

kiirmenetluse lõpetada ja anda nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

2. Nord Collect OÜ (hageja) esitas 20.12.2024. a Tartu Maakohtule oma nõude R.I

(kostja) vastu hagiavalduse vormis. Hageja taotleb hagiavalduses, et kohus mõistaks kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla summas 600 eurot ja viivise põhivõlalt 19.12.2024. a seisuga

summas 186,98 eurot ning edasiulatuvalt alates 20.12.2024.a võlaõigusseaduse § 13 lg 1 2.

lauses sätestatud määras kuni põhivõla nõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Monefit Estonia OÜ ja kostja R.I 16.07.2021. a lepingu nr

5106477945, mille alusel Monefit Estonia OÜ andis kostjale laenu summas 900 eurot, mis

maksti lepingu sõlmimise päeval kostja pangakontole. Lepingu järgi kohustus kostja

tagastama laenu igakuiste osamaksetena. Kostja ei täitnud lepingust tulenevat maksekohustust

nõuetekohaselt, mistõttu ütles laenuandja 03.01.2022. a lepingu üles ja nõudis kogu

võlgnevuse tasumist. Vaatamata meeldetuletusele kostja kohustust ei täitnud ja laenuandja

loovutas lepingust tuleneva nõude kostja vastu hagejale. Kostja tasus lepingu kehtivuse ajal

03.09.2021. a laenuandjale 300 eurot, mille laenuandja arvestas laenu põhiosa katteks.

Ülejäänud osas on, s.o summas 600 eurot on laenu põhiosa tagastamata. Hageja on arvestanud

summa tasumisega viivitamise eest viivist alates 04.01.2022. a, s.o alates lepingu

ülesütlemisest. Viivist on arvestatud võlaõigusseaduse § 13 lg 1 2. lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 186,98 eurot ja

edasiulatuvalt nõuab hageja viivist protsendina põhinõudelt kuni nõude täitmiseni.

3. Tartu Maakohus võttis hagi 27.12.2024. a määrusega menetlusse ja kohustas kostjat

hagile kirjalikult vastama.

4. Kostja R.I teatas 29.12.2024. a kohtule esitatud e-kirjas vastuseks, et ta ei ole hagiga

nõus. Kostja väitel tasus ta 21.01.2022. a võla katteks 633,32 eurot. Kostja tasus summa

laenuandja krediidikontolt nende poolt etteantud arveldusarvele. Kostja leiab, et seetõttu on

tema vastu kaks aastat hiljem esitatud nõue alusetu ja ebaseaduslik. Koos vastusega esitas

kostja kohtule tõendina maksekorralduse summa tasumise kohta ning väljavõtte Monefit

kontolt, kus on kirjas arveldusarve number võlgnevuse tasumiseks.

5. Hageja esitas 04.02.2025. a kohtule kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja

teatab, et ta kostja vastuväidetega ei nõustu ja jääb hagis esitatud nõude juurde. Hageja

selgitab, et kostja poolt 21.01.2022. a sooritatud makse tehti laenuandja SEB kontole, mis oli

makse sooritamise hetkel juba suletud, mistõttu tagastati raha kostja kontole samal päeval.

Hageja leiab, et seetõttu pidi olema kostjal teadmine raha tagastamisest ning kostja väidab

põhjendamatult, et temalt nõutakse raha tagastamist ebaseaduslikult. Hageja esitas tõendina

kostja pangakonto väljavõtte kostjale raha tagastamise kohta.

6. Kohus otsustas 13.02.2025. a määrusega lahendada asja kirjalikus menetluses ja

määras pooltele tähtaja täiendavate avalduste ja dokumentide esitamiseks.

7. Hageja kohtu määratud tähtaja jooksul midagi uut kohtule ei esitanud.

8. Kostja esitas 19.02., 28.02. ja 04.03.2025. a kohtule vastused, milles leiab, et tema ei

saa vastutada selle eest, et krediidiandja avaldas valeandmeid pangakonto kohta, kuhu

laenulepingust tulenevad summad tuli kanda. Kostja märgib, et ta maksis 21.01.2022. a

2 (6)

krediidiandjale 633,32 eurot sellele pangakontole, mis oli selgelt avaldatud krediidiandja

hallataval kontol. Kostja leiab, et ta ei pidanud olema teadlik, et see konto, kuhu ta raha

kandis oli suletud, ja kuna teda ei olnud krediidiandja pangakonto muutumisest teavitatud, siis

on kaks aastat hiljem tema vastu nõudega kohtusse pöördumine pahatahtlik ja nõue

õigustühine.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kohus leiab, et hagi aluseks olevad asjaolud on piisavalt välja selgitatud ja asi on

võimalik lahendada sisuliselt kohtuotsusega.

Kohus leiab, et hagi on asjaoludega õiguslikult põhjendatud ja on võimalik rahuldada.

9.1.

Poolte vahel ei ole vaidlust järgnevate asjaolude üle:



Kostja ja Monefit Estonia OÜ sõlmisid 16.07.2021. a laenulepingu nr 5106477945,

mille alusel andis Monefit Estonia OÜ kostjale laenu summas 900 eurot. Kostja

kohustus tagastama laenu igakuiste osamaksetena, tasudes igakuiselt vähemalt 8%

laenu põhiosa jäägist.



Kostja rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust ja jäi viivitusse kolme

järjestikuse kuumakse tasumisega ning ei täitnud kohustust ka temale antud 14-

päevase täiendava tähtaja jooksul.



Monefit Estonia OÜ ütles kostjaga sõlmitud lepingu üles alates 03.01.2022. a ja

loovutas lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale.



Kostja oli tasunud lepingu kehtivuse ajal Monefit Estonia OÜ-le 300 eurot, mis

arvestati tagastatava laenusumma katteks.

Hageja nõuab hagis kostjalt tagastamata laenu põhiosa võlga summas 600 eurot ja lisaks

viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o alates 04.01.2022. a kuni nõude täitmiseni.

Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb hagile vastu. Kostja tugineb oma vastuväidetes sellele, et

21.01.2022. a tasus ta Monefit Estonia OÜ-le võlgnevuse summas 633,32 eurot.

Hageja kostja vastuväidetega ei nõustu. Hageja väitel oli see Monefit Estonia OÜ pangakonto,

millele kostja 21.01.2022. a raha maksis, suletud ja summa tagastati kostja kontole.

9.2.

Kohus leiab, et kostja ja Monefit Estonia OÜ vahel 16.07.2021. a sõlmitud laenuleping

on kvalifitseeritav tarbijakrediidilepinguna VÕS § 401 lg-de 1 ja 2 mõttes. Vastavalt VÕS §

401 lg-le 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga

kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja

sama kvaliteediga.

Kohus leiab, et hageja põhinõude üldiseks õiguslikuks aluseks saab olla võlaõigusseaduse

(VÕS) § 108 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. Viivise nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 113 lg 1,

mille järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult

viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

Sama paragrahvi teise lause kohaselt on viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär (Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit), millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

Vastavalt VÕS § 64 lg-le 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama

paragrahvi lõike 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

3 (6)

Nimetatud sätteid arvestades on hageja nõuete eelduseks kostja poolt rahalise kohustuse

rikkumine ja nõude sissenõutavaks muutumine.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja rikkus laenulepingust tulenevat maksekohustust

ning kohustus muutus sissenõutavaks alates lepingu ülesütlemisest, s.o alates 03.01.2022. a.

Vaidlust ei ole ka selle üle, et esialgne võlausaldaja, s.o laenuandja Monefit Estonia OÜ, on

loovutanud laenulepingust tulenevad nõuded hagejale. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt

laenulepingu järgi tagastamata laenu põhiosa ja viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud

määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Kohus leiab, et kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata.

Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja on tõendanud oma väiteid kostjal kohustuse olemasolu kohta. Seega vaidluse korral

peab kostja tõendama, et ta on kohustuse täitnud.

Kostja on esitanud tõendina maksekorralduse (dtl 85), millest nähtub, et kostja tasus

21.01.2022. a Monefit Estonia OÜ SEB Pank pangakontole nr EE191010220219768220

633,32 eurot.

Hageja on esitanud tõendina kostja pangakonto väljavõtte (dtl 104-114), millest nähtub, et

21.01.2022.a on Monefit Estonia OÜ pangakontolt nr EE191010220219768220 tagastatud

kostja pangakontole 633,32 eurot. Makse selgituseks on märgitud „saaja konto suletud“.

Kohus leiab, et hageja on tõendanud oma väiteid selle kohta, et 21.01.2022.a oli Monefit

Estonia OÜ OÜ SEB Pank pangakonto nr EE191010220219768220 suletud ning kostja poolt

21.01.2022. a sellele kontole kantud 633,32 eurot tagastati kostjale samal päeval. Seega ei saa

lugeda tõendatuks, et kostja täitis kohustuse esialgsele võlausaldajale.

Hageja on esitanud muu hulgas tõendina Monefit Estonia OÜ 03.01.2022. a lepingu

ülesütlemise avalduse kostjale (dtl 72), milles Monefit Estonia OÜ nõudis kostjalt

võlgnevuse tasumist kas enda LHV Pank kontole nr EE357700771001126092 või Coop Pank

kontole nr EE624204278603246303. Hageja on esitanud tõendina ka kostjale 03.01.2022. a

saadetud nõude loovutamise dokumendi (dtl 73), milles on kostjal palutud võlasumma tasuda

nõude omandanud Nord Collect OÜ (hageja) LHV Panga arvelduskontole nr

EE097700771004470732. Seega oli kostjale 03.01.2022. a esitatud nii esialgse võlausaldaja

toimivate pangakontode andmed kui ka nõude omandanud uue võlausaldaja pangakonto

andmed. Asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli võlgnikule tehtud teatavaks maksete

tegemiseks muu pangakonto number, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kostja ei ole

tõendanud, et ta oleks sissenõutavaks muutunud võlasumma kas esialgsele võlausaldajale või

nõude omandanud hagejale täitnud. Hageja on tõendanud, et kostja poolt esialgse võlausaldaja

suletud pangakontole kantud summa tagastati kostjale samal päeval.

Kohus leiab, et ka see kostja poolt välja toodud asjaolu, et hageja pöördus võlgnevuse nõudes

kohtusse kaks aastat hiljem, ei anna alust jätta hagi rahuldamata.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat. Vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 algab aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Laenulepingust tulenev laenu põhiosa tagasimaksmise nõue muutus sissenõutavaks alates

lepingu ülesütlemisest, s.o alates 03.01.2022. a. Hageja pöördus maksekäsu kiirmenetluse

avaldusega kohtusse 28.11.2024. a. TsMS § 486 lg 2 järgi loetakse hagi hagimenetluse

tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega ei olnud hagi

4 (6)

esitamise ajaks hageja nõue aegunud ning kostjal ei ole õigust sel alusel nõude täitmisest

keelduda.

9.3.

Eeltoodut arvestades on hageja nõue kostja vastu võla ja viivise nõudes põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele.

Hageja nõuab kostjalt põhivõlga summas 600 eurot ja viivist võla tasumisega viivitamise eest

VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 04.01.2022. a. Hageja on arvestanud

19.12.2024. a seisuga viivise suuruseks 186,98 eurot. Edasiulatuvalt nõuab hageja viivist

seaduses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni.

Tulenevalt TsMS §-st 367 mõistab kohus kostjalt välja viivise kohtuotsuse tegemise aja

seisuga ja edasi protsendina põhinõudest.

Perioodi eest 20.12.2024. a kuni 14.04.2025. a (k.a) kujuneb 600 euro suuruselt põhivõlalt

VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras (Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub kaheksa protsenti aastas) viivise suuruseks 21,47 eurot.

Seega kohtuotsuse tegemise, s.o 14.04.2025. a seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis

põhivõlalt 208,45 eurot (186,98 + 21,47).

Eeltoodu alusel rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 808,45

eurot, sh põhivõlg 600 eurot ja 14.04.2025. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 208,45

eurot, ning lisaks alates 15.04.2025. a viivise põhivõlalt, 600 eurolt, VÕS § 113 lg 1 2. lauses

sätestatud määras kuni põhivõla täitmiseni.

9.4.

Arvestades hagihinda on tegemist TsMS § 405 lg-s 1 nimetatud hagiga, mida kohus

võib oma õiglase äranägemise kohaselt menetleda lihtsustatud korras.

TsMS § 442 lg 10 näeb ette, et sama seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas tehtud otsuses

võib maakohus märkida, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks. Sellise loa annab kohus

eelkõige juhul, kui apellatsioonikohtu lahend on maakohtu arvates vajalik ringkonnakohtu

seisukoha saamiseks mingi õigusnormi kohta.

Maakohus käesolevas asjas otsuse edasikaebamiseks luba ei anna.

Tulenevalt § 637 lg-st 21 võetakse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

Menetluskulude jaotus

9.5.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldab hagi täielikult. Seega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kõik menetluskulud

kostja kanda.

9.6.

TsMS § 174 lg 2 alusel määrab kohus otsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude

suuruse.

Hageja menetluskulude nimekirja (dtl 56-58) kohaselt on tema menetluskuluks hagilt tasutud

riigilõiv summas 245 eurot.

Kohus leiab, et riigilõivu summas 245 eurot saab lugeda hageja põhjendatud menetluskuluks.

5 (6)

Kohus tegi kindlaks, et hageja on tasunud hagilt riigilõivu kokku summas 245 eurot, sh

maksekäsu kiirmenetluses tasutud riigilõiv summas 65 eurot ja täiendavalt hagi esitamisel

tasutud riigilõiv summas 180 eurot. Riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtud määras,

lähtudes hagihinnast.

9.7.

Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus hageja menetluskulud summas 245

eurot kostjalt hageja kasuks välja.

Hageja taotlusel ja TsMS § 177 lg 2 alusel märgib kohus otsuses, et kostjal tuleb temalt

hageja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses ettenähtud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kristiina Kask

Kohtunik

6 (6)