2-22-7300/66 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Addis Tammiku

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-7300

Kohtuasi

OÜ EK-Areng hagi N.K vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ EK-Areng 02.11.2023 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

OÜ EK-Areng apellatsioonkaebuse hind 1 950 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OÜ EK-Areng (registrikood 14929768),

lepinguline esindaja advokaat Nikolai Majerovitš

Kostja N.K (isikukood XXX), lepinguline esindaja

Mehis Adamson

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 19.02.2025 ja 19.03.2025

kohtuistungitel

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 03.10.2023 otsus ja saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

2-22-7300

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ EK-Areng (hageja) esitas 16.05.2022 Harju Maakohtule N.K (kostja) vastu hagi

võlgnevuse väljamõistmiseks, s.o põhivõlg 975 000 eurot ja viivis.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks kostja allkirjastatud 08.03.2020

võlatunnistus, millega kostja võttis kohustuse tasuda hagejale võlgnevuse 975 000 eurot

hiljemalt 01.05.2020. Täiendavalt kohustus kostja tasuma viivist 0,5% tasumata põhivõla

summalt päevas iga viivitatud päeva eest. Võlatunnistuse sõlmimise vajadus tulenes sellest, et

kostja omandas 975 000 euro eest V.Z-ilt ainuosaluse Läti ettevõttes SIA EVBL ja AS-i

Vicarelli nõuded Läti ettevõtte vastu suuruses 659 523,34 eurot. Hageja omakorda võttis üle

kostja rahalised kohustused kogusummas 975 000 eurot V.Z-i ja AS-i Vicarelli ees.

2.1. 08.03.2020 võlatunnistust peaks käsitlema kui konstitutiivset võlatunnistust

võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 mõttes. Hageja nõuab kostjalt täitmata ostuhinna tasumise

kohustuse täitmist, s.o ostuhinna tasumist 975 000 eurot. Ostuhind sisaldab hinda Läti

ettevõtte SIA EVBL (edaspidi Läti ettevõte) omandamise eest ja sama Läti ettevõtte vastu AS

Vicarelli nõuete (edaspidi Läti nõuded) omandamise eest. Läti nõuete ostuhinna osa on 659

525,34 eurot ja Läti ettevõtte ainuosaluse ostuhinna osa on 315 474,66 eurot. Tasumise

kohustus Läti ettevõtte soetamise eest tekkis kostjal algselt selle endise ainuosaniku V.Z-i ees

ning tasumise kohustus Läti nõuete omandamise eest oli kostjal AS Vicarelli ees. Vastavalt

hageja ja kostja kokkuleppele, mida tõendab mh võlatunnistus, võttis hageja üle kostja

tasumise kohustuse kokku 975 000 eurot viidatud kolmandate isikute ees, kuid kostja võttis

omakorda kohustuse tasuda ostuhind hagejale. Võlatunnistuses nimetatud laenusuhtena

käsitlesid pooled tegelikult olukorda, kus kostjale anti sisuliselt täitmata maksekohustuse

reguleerimiseks täiendav tasumise tähtaeg ja võimalus tasuda ostuhind osade kaupa.

Võlatunnistuse tekstist nähtub, et kostja kõigepealt tunnistas oma võlga 975 000 eurot ja

keeldus kõikidest vastuväidetest sellele ning siis lõi iseseisva tasumiskohustuse, mille

kohaselt kostja kohustus iganädalaselt tasuma hagejale 2500 eurot alates 08.03.2020 ning

hiljemalt 01.05.2020 kohustus ära tasuma kogu võlasumma 975 000 eurot.

2.2. AS Vicarelli nõuded Läti ettevõtte vastu on kostjale üle antud. AS Vicarelli nõuete Läti

ettevõtte vastu üleandmine on tõendatud 05.02.2020 kokkuleppega, audiitori 04.06.2020

aktiga, mille on allkirjastanud kostja ning kahepoolse aktiga kostja ja AS Vicarelli vahel, kus

on loetletud üleantavate nõuete tekkimise alused kostja ja AS Vicarelli vahel (arvete numbrid,

kuupäevad ja summad). 05.02.2020 sõlmitud kokkuleppe p-dest 2 ja 3 nähtub, et AS Vicarelli

ja kostja leppisid kokku audiitorkontrolli teostamises AS Vicarelli nõuetele 659 525,34 euro

ulatuses, mille kohta vormistatakse audiitorakt. Audiitorakt on 05.02.2020 kokkuleppe

lahutamatuks lisaks ning selle akti alusel toimus nõuete omandamine kostja poolt. Omandatud

nõuete näol on tegemist reaalsete AS Vicarelli nõuetega Läti ettevõtte vastu, mis tulenesid

kanatoorliha ja teiste kaupade tarnimisest Läti ettevõttele suuruses 659 525,34 eurot. Kostja ja

2-22-7300

temale ainuisikuliselt kuuluv Läti ettevõte on saanud rikkamaks viidatud nõuete väärtuses

(659 525,34 euro ulatuses), seda ainuüksi põhjusel, et kostjale kuuluv ettevõte sai omal ajal

viidatud summa ulatuses kaupu AS-ilt Vicarelli, kuid jättis selle eest tasumata.

2.3. Kostja sai Läti ettevõtte ainuosanikuks. See on tõendatud 05.02.2020 kokkuleppega,

samuti koos hagiga esitatud Läti Ettevõtlusregistri otsusega, mille alusel toimus Läti ettevõtte

registriandmete muutmine. 05.02.2020 kokkuleppe p-dest 1 ja 4 nähtuvalt leppisid kostja ja

V.Z kokku selles, et kostja soetab V.Z-ile kuuluva Läti ettevõtte SIA EBVL ainuosalust.

Kokkuleppe p-st 3 tulenevalt oli tehingute (Läti ettevõtte osaluse soetamine ja nõuete

omandamine Läti ettevõtte vastu) koguväärtuseks 975 000 eurot. Kokkuleppe p-i 5 kohaselt

tuli tehing lõpule viia hiljemalt 12.07.2020. Kokkuleppe p-ga 4 lepiti kokku selles, et kui

kostja ei tasu faktiliselt müüjale ostuhinda hiljemalt 12.07.2020, siis loetakse, et tehing on

ikkagi toimunud, kuid kostja on saanud ostuhinna summa ulatuses laenu. Vastavalt

kokkuleppele toimus 11.06.2020 Läti ettevõtte omaniku vahetus Läti seaduste järgi, s.t

ettevõtte uueks omanikuks sai kostja ning 05.02.2020 kokkulepe viidi ettevõtte omandiõiguse

üleandmise osas lõpuni. Ka võlatunnistuse vormistamine tõendab 05.02.2020 kokkuleppe

järgimist kostja ja hageja poolt.

2.4. Kostja toetumine alusetu rikastumise sätetele (VÕS § 1028) ei ole põhjendatud, kuna

võlatunnistusega hõlmatud kostja rahaline kohustus on jätkuvalt kehtiv ja see ei ole ka hiljem

ära langenud. Hageja ja ka vara algsed müüjad ei aktsepteeri kostja nn 15.08.2023 taganemise

avaldust, mh põhjusel, et see on esitatud peale aegumistähtaja möödumist (tsiviilseadustiku

üldosa seadus [TsÜS] § 146 lg 1). Hageja on seisukohal, et praeguses asjas oli kostja

kõikidest olulistest asjaoludest teadlik hiljemalt võlatunnistuse tegemise ajal ning sellest on

möödas kolm aastat. Kostja taganemise avaldus ei olnud tehtud ka mõistliku aja jooksul (VÕS

§ 7 ja § 118 lg 1).

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja leidis, et ei ole vaidlust, et AS-i Vicarelli ja kostja vahel olid läbirääkimised ning

kostjal oli kavatsus osta AS-ilt Vicarelli Läti Vabariigis registreeritud ettevõte, koos äriüksuse

ja majandustegevusega, sh võtta üle SIA EVBL kohustused. See tehing jäi aga pooleli ja SIA

EVBL võlgnevust AS-i Vicarelli ees ei ole kostjale kokkuleppe kohaselt üle antud, vaid selle

on võtnud üle hoopis hageja. 08.03.2020 võlatunnistuses osundatud summal pole mingit

pistmist SIA EVBL ostuga AS-ilt Vicarelli. Võlatunnistuse kohaselt pidanuks olema laen

hageja poolt kostjale välja makstud ja seejärel kostja selle tagastama osamaksetega hiljemalt

01.05.2020. Hageja nõudeõigus eeldab eelnevat nõuete tasumist, sest kolmandale isikule tekib

regressiõigus kostja vastu alles peale kostja eest kohustuse tasumist. Selleks puudub hagejal

kostja käsund. Käsundita asjaajamist kostja nimel kostja heaks ei kiida. Puuduvad tõendid, et

SIA EVBL ostutehing on AS-i Vicarelli ja kostja vahel 05.02.2020 kokku lepitud viisil lõpuni

viidud. Kostjale ei ole üle antud SIA EVBL kohustusi, selle kohta ei ole sõlmitud ühtegi

adekvaatset raamatupidamislikku alusdokumenti (arvet, saatelehte jne). Pooled on kokku

leppinud, et tehing vormistatakse Läti seadusandlust järgides ja audiitorakti alusel, mida pole

siiani kostjale esitatud. Kostja esitas 14.08.2023 kohtumenetluse 22.06.2023 Läti Vabariigi

notar Inese Moroza koostatud AS Vicarelli ja kostja vahelise SIA EVBL ostutehingust

taganemise avalduse põhjusel, et vara ei ole kostjale üle antud. Seega on tekkinud olukord,

kus 08.03.2020 võlatunnistuse aluseks olevad asjaolud ei ole tekkinud ja on faktiliselt

sedavõrd muutunud, et tegemist on hageja puhul teadliku alusetu rikastumisega. Kostja esitas

hageja vastu alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite VÕS § 1028 lg 1 tähenduses

2-22-7300

tulenevalt asjaolust, et hagejal pole kunagi nõuet kostja vastu tekkinud ja kostja ekslikult

08.03.2020 allkirjastatud võlatunnistus ei taga kehtivat ega reaalselt eksisteerivat nõuet

(RKTKo 20.06.2018, 2-14-50307, p 19.1).

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 03.10.2023 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning märkis, et menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

6. Maakohus luges TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks, et

08.03.2020 on kostja allkirjastanud võlatunnistuse, mille alusel kohustub kostja tagastama

hagejale võla summas 975 000 eurot, mis tuleb kostja ja hageja vahelisest laenulepingust ja

selle alusel väljamakstud laenust.

Pooled ei vaidle, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Poolte vahel oli vaidlus, kas

08.03.2020 võlatunnistusega tagatav kohustus eksisteerib ning kas kostja on kohustatud

hagejale 08.03.2020 võlatunnistuse alusel tasuma 975 000 eurot ning viivise.

7. Maakohtu hinnangul ei tõendanud hageja 08.03.2020 võlatunnistusega tagatava kohustuse

olemasolu ehk N.K ja OÜ EK-Areng vahelist (suulist) laenulepingut ning et selle

laenulepingu alusel oleks kostjale välja makstud 975 000 eurot, mis on 08.03.2020

võlatunnistuse üheks eelduseks. Hageja on küll selgitanud, millise olukorrana hageja

nägemuse järgi pooled laenulepingut käsitlesid, kuid maakohtu hinnangul oli selline

hagejapoolne käsitlus paljasõnaline ja tõendamata. Vaidlustamata asjaoludel on pooled

05.02.2020 sõlminud kokkuleppe lepingueelsete läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise

kavatsuse kohta, kuid tegemist ei ole hageja ja kostja vahelise laenulepinguga. VÕS § 14 lg 3

kohaselt, kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis

läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. 05.02.2020 kokkuleppest nähtus, et selle

poolteks olid AS Vicarelli ja N.K ning AS-il Vicarelli oli kavatsus võõrandada oma vara.

Hageja ei ole tõendanud, et nimetatud vara võõrandamine kostjale ka tegelikkuses lepingu

alusel toimus. Seega ei saa 05.02.2020 kokkulepet pidada hageja ja kostja vaheliseks

laenulepinguks või laenusuhteks, mida on kirjeldatud 08.03.2020 võlatunnistuses. 08.03.2020

võlatunnistus käsitleb konkreetselt laenulepingu alusel väljamakstud laenu summas 975 000

eurot. Sellise laenusumma väljamaksmist hagejalt kostjale ei ole käesolevas tsiviilasjas

esitatud tõenditega tõendatud. Selle tõttu leidis maakohus, et 08.03.2020 võlatunnistusega

tagatavat kohustust ei eksisteeri, mistõttu tuli hageja põhinõue jätta rahuldamata. Hageja

põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus rahuldamata ka hageja viivise nõude.

8. Maakohus märkis, et kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja tõendid

kohtu arvates tähtsust ei omanud ja seetõttu kohus neid TsMS § 238 lg 5 kohaselt lahendis ei

käsitlenud.

9. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 1 järgi menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega esitatud hagi rahuldatakse täies ulatuses ja jäetakse kõik maa- ja

ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud kostja kanda.

2-22-7300

11. Hageja leiab esiteks, et maakohus tuvastas õigesti, et tegemist on konstitutiivse

võlatunnistusega ning poolte vahel puudub vaidlus võlatunnistuse liigi osas. Hageja peab

siiski vajalikuks selgitada, et iseseisev konstitutiivne võlatunnistus oli vajalik vara müüjate

varaliste õiguste kaitseks, kostja kohustuse maksma panemise lihtsustamiseks ja selle

tagamiseks ning erinevate riskide maandamiseks. Võlatunnistuse vormistamine hageja ja

kostja vahel tagas selle, et kostja kohustuse kehtivus ei sõltunud enam varem vormistatud

kokkulepete juriidilisest korrektsusest, isikute paljususest ja teistest asjaoludest. Samal

põhjusel ei lisatud võlatunnistusele detailseid viiteid varasematele õigussuhetele ja piirduti

üksnes lakoonilise tõdemusega, et tegemist on laenusuhtest tuleneva nõudega, mida kostja

tunnistab ja mille osas keeldub vastuväidete esitamise õigusest. Laenusuhtena on

võlatunnistuses nimetatud olukord, kus kostjale anti täitmata maksekohustuse (mis tulenesid

vara ostu-müügitehingutest) reguleerimiseks täiendavat tasumise tähtaega ja võimalust tasuda

ostuhinda osade kaupa. Viide varasemale õigussuhtele on lisatud eesmärgiga näidata, et

võlgnik sai sellest aru, kuidas võlg kujunes ning ei vaidle selle kujunemisele vastu. Sisuliselt

sooviti aga võlatunnistusega luua iseseisev võlg, mis pole piiratud varasemate õigussuhetega.

Võlatunnistus sisaldab endas kõiki vajalikke elemente selleks, et seda saaks käsitleda

dokumendina, mis loob iseseisvalt kostja suhtes rahalise kohustuse hageja ees (kohustuse

täitmise aeg, võlausaldaja pangarekvisiidid, viivise suurus, võla summa).

Maakohus kohaldas aga valesti VÕS §-i 30, kuivõrd ei arvestanud sellega, et konstitutiivse

võlatunnistuse korral luuakse iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemel

või selle kõrvale. Samuti, et konstitutiivsele võlatunnistusele ei saa esitada muid kui

võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Seetõttu ei

saanud maakohus nõuda, et hageja tõendaks võlatunnistusele eelnenud õigussuhete ja

lepingute eksisteerimist. Maakohus ignoreeris ka kohtupraktikat konstitutiivse võlatunnistuse

kohta ja lisaks VÕS §-le 30 kohaldas valesti ka VÕS § 1028 lg-t 1, § 1032 lg 1 esimest lauset

ja TsMS § 230 lg-t 1. Konstitutiivse võlatunnistuse korral peab kostja oma vastuväite aluseks

olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormist juhul, kui ta

oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse

tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (RKTKo 03.06.2021, 2-19-5601, p

18.2).

12. Hageja toob teiseks välja, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja tõendite hindamise

kohustust, kui jättis otsuses käsitlemata olulise osa hageja tõenditest. Jääb ebaselgeks, kuidas

maakohus jõudis järelduseni, et hageja ei ole esitanud piisavalt tõendeid võlatunnistusega

tagatava kohustuse olemasolu tõendamiseks, kui ei analüüsinud kõiki hageja esitatud

tõendeid. Maakohus ei konkretiseerinud, millised konkreetsed hageja tõendid ei oma kohtu

arvates tähtsust TsMS § 238 lg 5 mõttes. Kohtuotsusest ei nähtu ühtegi sisulist põhjendust,

miks üks või teine hageja tõend ei oma asjas tähtsust. TsMS § 238 lg 5 kohaldamiseks tuleb

viidata konkreetsele asjakohasele õiguslikule alusele. Maakohus ei põhjendanud, et asjas

oleks täidetud vähemalt üks TsMS § 238 lg-tes 1–3 loetletud eeldustest.

13. Hageja leiab kolmandaks, et maakohtu seisukoht, et hageja pole tõendanud vara

üleandmist kostjale, ei ole põhjendatud. Hageja hinnangul on AS-i Vicarelli nõuete soetamine

kostja poolt tõendatud 05.02.2022 kavatsuste kokkuleppega ning hilisemalt tehtud

nimekirjaga AS Vicarelli nõuetega Läti ettevõtte vastu, mida tuleks käsitleda nõuete

üleandmise aktina. Läti ettevõtte SIA EVBL soetamine kostja poolt V.Z-ilt on samuti

tõendatud 05.02.2022 kavatsuste kokkuleppe, Läti Ettevõtlusregistri otsuse, Läti

Ettevõtlusregistri muudatuse tegemise taotlusega, mis tõendab kostja Läti ettevõtte

ainuosaluse soetamist ning Läti ettevõtte müügiregistri väljavõte kostja ja müüja allkirjadega.

Müügiregistri väljavõtte on kostja allkirjastanud 03.06.2020. Sellest tuleneb mh, et Läti

2-22-7300

ettevõtte osaluse ümbervormistamisel enda nimele tutvus kostja ettevõtte majandusliku

seisundiga ning ei omanud selles osas mingeid pretensioone. Nimetatud tõenditega on

tõendatud selle vara soetamine kostja poolt ning ka kokkulepe vara müügihinna osas

(05.02.2022 kavatsuste kokkuleppe p-d 2 ja 3). AS-i Vicarelli nõuete Läti ettevõtte vastu

üleandmine on tõendatud 05.02.2020 kokkuleppega, samuti audiitori 04.06.2020 aktiga,

kahepoolse aktiga kostja ja AS Vicarelli vahel, kus on loetletud üleantavate nõuete tekkimise

alused ning võlatunnistusega. Kostja ei ole vaidlustanud AS Vicarelli nõuete eksisteerimise

fakti summas 659 525,34 eurot Läti ettevõtte vastu, mistõttu AS Vicarelli nõuete

eksisteerimist tuleks lugeda tõendatuks. Läti ettevõtte müügi teostumist on hageja tõendanud

registrikandega, võlatunnistusega ning 05.02.2020 kokkuleppega. Hageja möönab, et pooled

tegid väiksemaid suulisi erandeid 05.02.2020 kokkuleppest, kuid oluline on see, et peamine

sisuline kokkulepe jäi pidama. Kui kostja väidab, et kõnealust tehingut ei toimunud, siis peab

kostja enda väiteid tõendama. Seega on hageja nimetatud tõenditega tõendanud, et kostja on

reaalselt võlgu vara müüjatele (hagejaga seotud isikutele) kokku 975 000 eurot, kostja on

saanud vara omanikuks, kuid ei ole tasunud selle vara omandamise eest.

14. Hageja on neljandaks seisukohal, et kostja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud ning

kostja maakohtus esitatud väited ei ole tõendatud. Vastavalt kohtupraktikale ei oleks piisanud

kostja esitatud vähestest tõenditest isegi deklaratiivse võlatunnistusega seotud vaidluses.

Riigikohus on selgitanud, et nt deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei piisa üldjuhul võla

puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata

(RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 21). Kuna praeguses asjas on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega, siis on kostja tõendamiskohustus veelgi kõrgem ja seda pole kostja täitnud.

Arvestada tuleb ka sellega, et kostja näol on tegemist ebausaldusväärse taustaga isikuga, sest

tal on probleemid erinevate õiguskaitseorganitega (ta on tagaotsitav) ning varasemate

tasumata võlgade ja hulgaliste kohtuvaidlustega. Taganemise avalduse osas jääb hageja oma

15.08.2023 vastuse p-st 9 ja selle lisast 3, samuti hageja 31.08.2023 vastuse p-st 4 tulenevate

seisukohtade juurde. Kostja 14.08.2023 esitatud e-kirja laadse faili osas jääb hageja oma

07.09.2023 vastuse p-s 2 toodu juurde. Kostja vastuväited alusetu rikastumise kohta ei ole

asjakohased. Võlatunnistusega hõlmatud kostja rahaline kohustus on jätkuvalt kehtiv ja see ei

ole ka hiljem ära langenud. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Ainuüksi asjaolu, et

konstitutiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik täitma oma kohustuse kolmandale isikule, ei

saa vabastada nüüd võlgnikku oma kohustuse täitmisest, kuna võlgnik ise aktsepteeris seda

võlatunnistuse vormistamisel. Kostja ei ole tõendanud, et hagi rahuldamise korral toimuks

AS-i Vicarelli, V.Z-i või hageja sisuline alusetu rikastumine. Hageja on aga esitanud

hulgaliselt tõendeid selle kohta, et V.Z jäi ilma oma osalusest ettevõttes ning AS Vicarelli jäi

ilma oma nõudeõigusest, mida ei ole kostja ümber lükanud.

15. Hageja on viimaseks esitanud täiendava seisukoha võlatunnistuse sisu osas selle

alternatiivse tõlgenduse korral. Hageja peab vajalikuks põhjendada, et praeguses asjas

kuuluks hagi rahuldamisele ka juhul, kui maakohus oleks asunud üllatavale seisukohale, et

tegemist on hoopis deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivse võlatunnistusega seotud

vaidluste lahendamisel, tuleb kohtul kindlaks teha, millistest vastuväidetest on võlatunnistuse

tegija loobunud oma võlatunnistusega (RKTKo 24.03.2017, 3-2-1-103-16, p 23). Kostja

kinnitas võlatunnistuses, et ta mõistab, kuidas võlg kujunes ning ei oma võla osas ühtegi

vastuväidet, millega kostja loobus oma võimalikest vastuväidetest, mis võisid puudutada võla

tekkimist ja sellega seotud asjaolusid. Sõltumata sellest, kas käsitleda võlatunnistust

konstitutiivse või deklaratiivsena ei saa kostja enam vastu vaielda võla tekkimisele. Kostja oli

teadlik või vähemalt pidi olema teadlik enne 08.03.2020 võlatunnistuse tegemist sisuliselt

enamusest kostja maakohtus esitatud vastuväidetest ja osundatud asjaoludest. Näiteks see, et

hageja oli registreeritud äriregistris alles 05.03.2020 pidi olema kostjale teada enne

2-22-7300

08.03.2020 võlatunnistuse sõlmimist. Kostja pidi olema kursis enne 08.03.2020 ka

asjaoludega, et võlasummat ei ole füüsiliselt kantud kostja pangakontole enne 08.03.2020,

puudub selgesõnaline kirjalik laenuleping, võlatunnistuse tegemise ajal puudus audiitori

hinnang AS-i Vicarelli nõuete kohta ja nõuded olid dokumenteerimata jne. Nendele

vastuväidetele ei saa kostja toetuda ja need tuleks jätta arvesse võtmata.

Vastustaja seisukoht

16. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

17. Kostja leiab, et 08.03.2020 võlatunnistuse aluseks olevaid asjaolusid ei ole tekkinud ja on

faktiliselt sedavõrd muutunud, et tegemist on hageja puhul teadliku alusetu rikastumisega.

Pole tõendatud, et võlatunnistuse järgne laenuleping oleks sõlmitud ja laen kostjale üle antud.

Pooled on 08.03.2020 võlatunnistuses kokku leppinud laenulepingu alusel antud laenu

tagastamises ja seda tõlgendust pole pooled kordagi muutnud. Hageja pole tõendanud, et

poolte tahe oleks olnud SIA EVBL tehingu tasumist tõlgendada kui laenu kostjale, kes

pidanuks arusaamatul põhjusel hageja väidetud olemasolevaid kokkuleppeid veelkordselt

võlatunnistusega üle tagama. Pole eluliselt usutav, et 975 000 eurot laenatakse suulise lepingu

alusel välja nii, et selle kohta ei jää ühtki maksekorraldust. Niisamuti ei toimunud SIA EVBL

ostutehingut, kuivõrd müüja jättis enda kohustused täitmata, mistõttu kostja taganes tehingust.

Ei ole usutav, et kostjal tekkis maksekohustus pelgalt äriühingu juhatuse kande tegemisest.

Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, st laenulepingu puudumist ja laenusumma üle

andmata jätmist ka mh peale 08.03.2020 dokumendi allkirjastamist. Tegemist on hageja

tõendamiskoormisega, st alussuhte olemasolu tuleb tõendada hagejal. Praegusel juhul piisab

vastuväite esitamisest alusetu rikastumise sätete järgi, mida kostja ka tegi. Kuivõrd hageja

väidetud SIA EVBL osa võõrandamise tehingust on kostja lepingu kohaselt taganenud ja

osundatud Läti Vabariigi seaduste alusel tehtud tehingu ja sellest taganemise vaidlustamine ei

saa lepingu kohaselt toimuda Eesti Vabariigi kohtutes, siis on ainetu hageja etteheide

taganemise aegumisele. Kui hageja soovib taganemist vaidlustada, ei saa seda teha käesolevas

menetluses.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi

tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt.

19. TsMS § 631 lg 1; § 633 lg 2 p 3 ja lg 3 ning § 651 lg 1 kohaselt kontrollib

ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust kaebuse väidetest nähtuvates

piirides. Erandiks on olukord, kus maakohus on menetlusõigust oluliselt rikkunud (TsMS §

656). Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse, millega hagi jäi rahuldamata. Seega kontrollib

ringkonnakohus vaidlustatud otsust tervikuna. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled

jätkuvalt, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt võlatunnistusele tuginedes raha väljamõistmist.

20. Olles tutvunud asja materjalidega ning arutanud asja pooltega kohtuistungil, on

kolleegium seisukohal, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Maakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, mh jättes

asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata. Kolleegium leiab, et maakohus on rikkunud

oluliselt menetlusõiguse norme TsMS § 656 lg 1 p 5 mõttes sellega, et jättis pooltevahelise

õigussuhte sisuliselt kvalifitseerimata kui leidis, et kuna pooled võlatunnistuse liigi üle ei

2-22-7300

vaidle, on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt

on õiguse kohaldamine kohtu ülesanne tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 ning

seda sõltumata poolte väidetest (vt RKTKo 13.11.2024, 2-21-13719 p 13 ja seal viidatud

praktika). Seega ei ole asjakohaselt selgitatud, millised on asjas kohaldamisele kuuluvad

õigusnormid ja hagi rahuldamise eeldused kui ka tõendamiskoormust seoses hagi aluseks

olevate kohustuste olemasolu ja sissenõutavusega. Eelneva tulemusel võisid pooltel jääda

esile toomata asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitamata tõendid. Kolleegiumi

hinnangul on hageja väited jäänud maakohtus sisuliselt pooltega arutamata ning enamik

tõendeid otsuses hindamata.

21. Võlatunnistuse andmine eeldab sellekohase tahteavalduse tegemist, mida tuleb tõlgendada

vastavalt TsÜS §-le 75 (ühepoolse tahteavalduse puhul) või VÕS §-le 29 (kui väidetav

võlatunnistus antakse lepinguga; vt ka Riigikohtu 02.05.2018, nr 2-13-34922, p 12.2 ja seal

viidatud kohtupraktika). Vaidlust ei ole, et kostja andis 08.03.2020 võlatunnistuse (dokument

pealkirjastatud kui “Võlatunnistus ja kohustuse täitmiseks uue tähtaja andmine“). Samuti

nõustub kostja, et ta andis 08.03.2020 võlatunnistuse tahtega end õiguslikult siduda (tl 48p,

ajamärk 00:18:31) . Seega on tegemist tehingulise võlatunnistusega.

21.1. Hageja väitel oli kostja väljastatud võlatunnistuse eesmärk luua iseseisev kohustus VÕS

§ 30 lg 1 mõttes. Võlatunnistus võib olla konstitutiivne mh siis, kui sellega soovitakse

olemasolevat võlga tunnistada ja luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti

algse kohustusega, millele ei saa esitada muid kui võlatunnistusest tulenevaid või selle

kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid (vt RKTKo 06.02.2012, nr 3-2-1-149-11, p 20, ja

24.04.2006, nr 3-2-1-21-06, p 13). Sellisel juhul võib poolte vahel lisaks konstitutiivsele

võlatunnistusele olla veel muid õigussuhteid, aga nende tahe on luua iseseisev kohustus.

21.2. Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahet luua iseseisev kohustus, vastasel

juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 02.05.2018, 2-13-34922, p

12.2; 02.04.2014, 3-2-1-162-13, p 36; 10.12.2014, 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist

konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub,

et hoolimata poolte dokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest

võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Lähtekoht on seejuures eelkõige dokumendi

sisu ja selle sõnastus, samuti dokumendi koostamise põhjused ja eesmärk. Kostja tegeliku

tahte tuvastamisel tuleb kohaldada üldiseid tahteavalduse tõlgendamise reegleid (TsÜS § 75)

ning selle aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja kui võlatunnistusest tuleneva

nõude esitaja (TsMS § 230 lg 1). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata,

tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes

kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle

sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 02.05.2018, nr 2-13-34922, p 12.2; 24.04.2006, nr 3-2-1-21-

06, p 15; 06.02.2012, 3-2-1-149-11, p 20).

21.3. Praeguses asjas on maakohus võlatunnistuse liigi määratlemisel jätnud välja selgitamata

ja hindamata kostja antud võlatunnistuse liigi kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud ning

otsuses puuduvad vastavad põhjendused, mille põhjal ringkonnakohus saaks maakohtu

järeldusi kontrollida. Seega tuleb maakohtul uuel asja läbivaatamisel teha esmalt kindlaks,

mis liiki võlatunnistuseks tehing on. Selleks tuleb välja selgitada poolte tegelik tahe ja kui

pool leiab, et pooltel ei olnud ühist eesmärki, siis tuleb tal selgitada, millise võla

tunnistamiseks võlatunnistus sõlmiti. Tõlgendamise teel tuleb kindlaks teha, kas võlatunnistus

loob uue iseseisva kohustuse või kinnitab mingit olemasolevat kohustust. Seejuures tuleb

hinnata võlatunnistuse sõnastust ja võlatunnistuse andmise eesmärki, samuti arvestada

võlatunnistuse eelseid läbirääkimisi ja poolte huve. Kui maakohus on tuvastanud

2-22-7300

võlatunnistuse liigi, tuleb tal järgmisena hinnata võlatunnistuse kehtivust ja kostja

vastuväiteid.

22. Arvestades, et maakohus on vaatamata õigussuhte kvalifitseerimiskohustuse rikkumisele

pidanud võlatunnistuse üheks eelduseks pooltevahelise laenulepingu alusel kostjale 975 000

euro laenuna välja maksmist, märgib kolleegium järgmist.

22.1. Hageja väitel soovisid pooled võlatunnistusega tunnustada kostja võlga (975 000 eurot)

ja luua varasematest õigussuhetest sõltumatu võlakohustuse kõrvuti algsete kohustustega ja

õigussuhetega. Hageja selgituste kohaselt kajastab vaidlusalune võlatunnistus poolte

kokkulepet, mille kohaselt hageja andis kostjale võimaluse tasuda võlg 975 000 eurot osade

kaupa, arvestades sellega seotud varasemate tehingute sisu ja eesmärki. Võlatunnistuse

vormistamine oli vajalik, kuna eelnenud õigussuhted hõlmasid mitut isikut ja tehingut, mille

vormistus oli osaliselt puudulik. Ehkki maakohus on otsuses viidanud hageja väidetele, mille

kohaselt käsitati võlatunnistuses kajastatud laenusuhtena ostuhinna tasumise kohustust, mis

tulenes SIA EVBL osaluse ning AS Vicarelli nõuete omandamisest kostja poolt, jääb

vaidlustatud otsusest ebaselgeks, millise õigusliku tähenduse maakohus neile asjaoludele

omistas. Kostja vastuväite kohaselt ei ole talle pooltevahelise laenulepingu alusel laenu

väljamakset summas 975 000 eurot tehtud. Kolleegiumi hinnangul saab osundatust järeldada,

et mingi algne võlasuhe, mis võis tekkida praegusel juhul näiteks müügilepingust, asendati

laenulepinguga. See on VÕS § 396 lg 2 järgi lubatud. Muul õiguslikul alusel võlgnetava

summa ümbervormistamist laenuks kinnitab ka hageja esitatud 05.02.2020 kokkulepe

lepingueelsete läbirääkimiste ja lepingu sõlmimise kavatsuse kohta (I kd, tl 9). Eelnev annab

omakorda alust järeldada, et võlgnik on kinnitanud olemasolevat kohustust, millisel juhul saab

tegemist olla deklaratiivse võlatunnistusega.

22.2. Riigikohus on selgitanud, et kuna deklaratiivne võlatunnistus on olemuselt aktsessoorne

ja selle kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega (RKTKo 09.10.2007, 3-2-1-87-07, p

17), peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka alusvõlasuhet puudutavad

asjaolud, sh tõendama oma alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid,

millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses loobunud, ei pea hageja enam

tõendama. Küll aga peab ta tõendama neid asjaolusid, mis võimaldavad järeldada, millistest

vastuväidetest võlgnik loobus (RKTKo 10.04.2024, 2-21-5364/37, p 15.4; 12.06.2024, 2-23-

116386/18, p 13.2). Eelkõige saab võlgnikku lugeda loobunuks sellistel asjaoludel

põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse andmise põhjuseks, st mille üle pooled

enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles valitses ebaselgus. Võimalik on ka see, et

võlgnik on võlatunnistust andes loobunud kõigist vastuväidetest (vt RKTKo 10.04.2024, 2-

21-5364/37, p 15.2).

22.3. Seega, kui ei tuvastata poolte tahet luua iseseisev kohustus, tuleb lähtuda sellest, et

tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja

soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Ringkonnakohtu

hinnangul on võimalik, et kuna maakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormust seoses

võlatunnistuselt nähtuvate kohustuste olemasolu ja sissenõutavusega, võis pooltel jääda

menetluses selle kohta esile toomata asjaolusid ja esitamata tõendeid, mis võis mõjutada asjas

tehtud lahendit.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb seega tõendamiskoormuse jaotust pooltega arutada ja anda

hagejale võimalus tuua esile asjaolud ja tõendada, millistest vastuväidetest kostja

võlatunnistust andes loobus ja vastavalt tõendada alusvõlasuhtest tuleneva nõude eelduseid.

Deklaratiivse võlatunnistusega loobutud vastuväidete väljaselgitamisel tuleb kohtul võtta

arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

Samuti tuleb vajadusel kontrollida, millise riigi õigus on alusvõlasuhtele kohaldatav.

2-22-7300

23. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule mh siis, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse

kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.

Sama paragrahvi 2. lõike teise lause kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse

põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks

esimese astme kohtule ka teiste menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist

ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium on seisukohal, et praegusel

juhul on maakohtu menetlusõiguse normi rikkumised sedavõrd olulised, et ringkonnakohtul ei

ole võimalik puuduseid kõrvaldada. Lisaks selgitamiskohustuse täitmisele tuleks kohtul anda

pooltele võimalus esitada täiendavaid seisukohti ning tuua esile asjaolusid ja esitada tõendeid

seoses hagi esemeks olevate kohustuste olemasolu ja sissenõutavusega. Seega eeldaks asja

lõpuni lahendamine olulises mahus eelmenetluse ülesannete (TsMS § 392 lg 1 p-d 1–4)

täitmist, mis ei ole kooskõlas apellatsioonimenetluse olemusega. Olulises mahus uute tõendite

hindamine ja asjaolude tuvastamine ringkonnakohtus ei ole menetlusosaliste huvides, kuna sel

juhul ei oleks neil võimalik vaidlustada tõenditele antud hinnanguid kõrgemas kohtuastmes

(vastavalt TsMS § 688 lg-le 5 ei kogu ega uuri Riigikohus madalama astme kohtutes kogutud,

uuritud ja hinnatud tõendeid).

24. Kuna vaidlustatud otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka

menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse otsustab asja uuel läbivaatamisel

maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt)