3-22-1042/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Virgo Saarmets ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1042

Haldusasi

Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ

Parklaühistu Paldiski mnt 153A kaebus

Keskkonnaministeeriumi 06.04.2022 käskkirja nr 1-

2/22/118 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad

Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu,

esindajad L.C ja R. N

MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A,

esindajad C.J ja R. N

Vastustaja

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

(Keskkonnaministeeriumi

õigusjärglane),

esindaja Toomas Kutti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ

Parklaühistu Paldiski mnt 153A apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 08.04.2025

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt

153A apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 13.06.2023 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

hiljemalt 19.05.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-22-1042

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maa-amet (alates 01.01.2025 Maa- ja Ruumiamet) jättis 08.11.2021 korraldusega nr 1-

17/21/2689 Tallinnas Päevalille tn 14 asuva maaüksuse riigi omandisse maareservina.

Maaüksus võeti 12.11.2021 riigivarana arvele (riigi kinnisvararegistri objekti kood KV91021,

praegune valitseja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning volitatud asutus Maa-

ja Ruumiamet) ja kanti 17.12.2021 kinnistusraamatusse (registriosa nr 20564250,

katastritunnus 78401:101:5983, pindala 1586 m2, sihtotstarve transpordimaa).

2. Päevalille tn 14 kinnisasjal asub juba aastaid asfalteeritud, võrkaiaga piiratud ja lukustatud

parkla. Maa-amet tegi seal 17.11.2021 paikvaatluse ja paigaldas parkla lukustatud aiaväravale

sildi, mille kohaselt tuli sõidukite parkimine ja maa kasutamine lõpetada hiljemalt

30.11.2021.

3. Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A (kaebajad)

esitasid Maa-ametile 22.11.2021 taotluse Päevalille tn 14 maaüksusel olevate

parkimiskohtade tasuta kasutamise õiguse pikendamiseks 15 aastaks. Taotluse kohaselt

kasutavad kaebajate liikmed parkla alust maad heas usus juba 38 aastat. Tallinna Linna

Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee lubas 1984. a-l moodustada parklakooperatiivi ja

andis talle 7 aastaks kõnealuse maa tasuta kasutamise õiguse. Parkla on kaebajate rajatud,

asfalteeritud, võrkaiaga ümbritsetud ja lukustatud. Kaebajad täiendasid taotlust mitmel korral,

sh nõustusid maa kasutamisega turupõhise tasu eest ja lühema aja jooksul. Kaebajad

selgitasid, et vajavad kinnistut parkimisprobleemide tõttu. Parkimismaja ühe parkimiskoha

hind 12 000 eurot on liiga kallis.

4. Keskkonnaministeerium keeldus 06.04.2022 käskkirjaga nr 1-2/22/118 riigivaraseaduse

(RVS) § 8 lg-te 1 ja 4 ning § 15 lg-te 2 ja 6 alusel Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele

kasutada andmisest.

Tallinna Linnavolikogu 05.10.2017 otsusega nr 129 kehtestatud Õismäe tee 147a ja 147b

kinnistute ning lähiala detailplaneering näeb piirkonna parkimisprobleemi lahendamiseks ette

parkimismajade ehitamise. Kaebajatel on võimalik osta parkimiskoht parkimismajas.

Kaebajad viitavad, et Tallinna Transpordiamet väljendas 09.09.2008 kirjas seisukohta, et

Päevalille tee 15 elanikele säilitatakse 1984. a-l eraldatud parkimisala, kuid Tallinna linnal ei

olnud 2008. a-l õigust otsustada Päevalille tn 14 maaüksuse kasutamise üle. Päevalille tn 14

kinnisasja riigi omandisse jätmiseni oli tegu reformimata riigimaaga. Kuni 31.12.2017 oli

reformimata riigimaa ajutiseks valitsejaks maavanem, alates 01.01.2018 Maa-amet. Pärast

kinnisasja riigivarana arvele võtmist alustas Maa-amet 17.11.2021 kinnisasja valduse

2(7)

3-22-1042

vabastamisega. Maa-amet on andnud Tallinna linnale teada, et maaüksusel asuv parkla tuleb

likvideerida. Asjaolu, et Päevalille tn 14 kinnisasi ei ole riigile riigivõimu teostamiseks

vajalik, et tähenda, et riik on kohustatud lubama kaebajatel selle kasutamist. Kinnisasi

kavatsetakse võõrandada enampakkumisel, kuid enne seda peab kinnisasja valdus olema

vabastatud kaebajate omavolilisest kasutusest. Üldplaneeringu kohaselt on Päevalille tn 14

kinnisasi perspektiivselt hoonestatav ala. Päevalille tn 15 kinnisasja parkimisküsimus tuleb

lahendada vastavalt kehtivale detailplaneeringule planeeringuala siseselt. Päevalille tn 14

kinnisasi ei kuulu detailplaneeringu alasse.

5. Tallinn, Päevalille tn 15 korteriühistu ja MTÜ Parklaühistu Paldiski mnt 153A

esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse 06.04.2022 käskkirja tühistamiseks ja vastustaja

kohustamiseks otsustama uuesti kaebajate taotluse üle.

Vastustaja eesmärk peab olema suunatud mh sotsiaalsfääri tasakaalustatud arengule. Menetlus

ei ole õiglane, sest ei ole arvestatud inimeste vajadustega. Inimeste elulised vajadused

kaaluvad üles riigi soovi saada kinnistu müügist kasu. Kaebajate liikmetel ei ole võimalik

autosid mujale parkida. Maa-ameti 20.01.2022 kirjast tekkis kaebajatel lootus saada parkla

alune maa enda kasutusse. Lootuse andmine ja siis selle ära võtmine ei ole kooskõlas hea

halduse põhimõttega. Maa-amet ei näinud takistusi anda Päevalille tn 14 kinnistu

ehitusettevõtjale ajutiseks kasutamiseks. Tegemist on ebavõrdse kohtlemisega. Tallinna

Transpordiameti 09.09.2008 vastusest nähtub, et Päevalille tn 15 elanikele säilitatakse 1984.

a-l eraldatud parkimisala. Kaebajatel ei olnud põhjust arvata, et Tallinna linna organitel

puudub pädevus selles küsimuses. Detailplaneering ei näe ette valminud tornmajade juurde

parkimismajade rajamist ja Päevalille tn 15 elanikel ei ole parkimismajades parkimise

võimalust. Detailplaneeringut ei ole ellu viidud. Ehitamine kestab aastaid.

6. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata.

Parkla olemasolu ei takistanud maa riigi omandisse jätmist. Maa-amet tegi 17.11.2021

Päevalille tn 14 kinnisasjal paikvaatluse ja paigaldas võrkaiale sildi, millega nõudis

maaüksuse kasutamise lõpetamist. Maaüksus anti parklakooperatiivile kasutamiseks aastani

1991 ja pärast seda on maaüksust kasutatud ilma õigusliku aluseta. Parkimise korraldamine

on kohaliku omavalitsuse ülesanne ja parkimisküsimused tuleb lahendada kehtiva

detailplaneeringuga, mis ei hõlma Päevalille tn 14 kinnistut. Planeeringulahendus näeb ette

parkimisküsimuse lahendamise planeeringuala siseselt. Piirkonna parkimisprobleemid ei ole

tekkinud Päevalille tn 14 riigi omandisse jätmise tõttu. Riigivara tasuta kasutamiseks andmine

ei ole RVS-i alusel lubatud. Samuti ei ole põhjendatud kinnisasja tasu eest parkimiseks

kasutada andmine. Päevalille tn 14 kinnisasja parim kasutus ei ole selle kasutamine parklana.

Maa-amet on alustanud Päevalille tn 14 enampakkumisel võõrandamise menetluse

ettevalmistamisega.

Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajatele nõudeõigust saada riigivara tasuta või tasu eest

kasutamiseks. Riigil ei ole õigust ega kohustust anda kaebajatele riigivara kasutamiseks

otsustuskorras ilma enampakkumist korraldamata. Riigivara kasutada andmise eesmärgiks

peab olema riigi kasu suurendamine. RVS-i sätted ei näe ette, et riigivara riigi omandis

hoidmise vajaduse kõrval tuleb kaaluda ka riigivara kasutamiseks andmist taotleva isiku huve.

Riigil puudub õigusaktidest tulenev kohustus enda vara kasutusse anda. Seetõttu ei oma

tähtsust, millisel otstarbel kaebajad maad vajaksid. Riigivara valitsejal on lai kaalutlusõigus

küsimuses, kas anda riigivara isikule kasutamise või mitte. Kaebajatele on korduvalt

selgitatud, et RVS-st tulenevalt ei saa Päevalille tn 14 kinnisasja anda neile otsustuskorras

tasuta kasutamiseks ja arvestades piirkonna planeeringujärgset parkimiskorraldust, ei ole

põhjendatud anda Päevalille tn 14 kinnisasja ka tasu eest kasutada. Üldplaneeringu järgi on

Päevalille tn 14 kinnisasi perspektiivselt hoonestatav ala ja selle parim kasutus ei ole

3(7)

3-22-1042

kasutamine parklana. Seega ei oleks Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele kasutada andmine

kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega.

Kaebajate väide, et Maa-amet pakkus 20.01.2022 kirjas võimalust sõlmida parkla aluse maa

kasutusleping, on eksitav. Seda ei ole kirjas öeldud. Maa-amet kinnitas ka 07.02.2022 kirjas,

et ei pea Päevalille tn 14 kinnisasja parkimise eesmärgil kasutamiseks andmist tasuta ega

turupõhise kasutustasu eest põhjendatuks. Seega ei ole haldusorgan käitunud vastuolus hea

halduse põhimõttega.

Maa-amet on nõustunud ajavahemikul 01.02.–10.05.2022 Päevalille tn 14 kinnisasja

kasutamisega ehitusettevõtja poolt, kes paigaldas sinna soojakud, tornkraana jms. Tegemist

oli kinnisasja lühiajalise kasutamisega tasu eest. Sellise nõudeõiguse näeb ette

asjaõigusseaduse (AÕS) § 147.

7. Tallinna Halduskohus jättis 05.05.2023 kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsusega

kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning tegi 13.06.2023

põhjendatud otsuse.

Päevalille tn 14 kinnistu jäeti riigi omandisse Maa-ameti 08.11.2021 korraldusega. Kaebajad

ei ole seda korraldust vaidlustanud, tegemist ei ole vaidluse esemega ja kohus ei kontrolli

selle õiguspärasust. See on kehtiv haldusakt, mis on täitmiseks kohustuslik, hoolimata selle

võimalikust õigusvastasusest (haldusmenetluse seaduse (HMS) §-d 60 ja 61). Kuna Päevalille

tn 14 kinnistu on riigi omandis, siis on ka kinnistul asuv parkla riigi omandis, sest see on

kinnisasjaga püsivalt ühendatud kinnisasja oluline osa (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54

lg 1). Ei ole oluline, kes on selle parkla rajanud.

RVS § 8 lg 1 järgi on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt,

otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. RVS § 8 lg 4 sätestab, et tehes riigivaraga mis

tahes toiminguid või tehinguid, peab riigivara valitseja juhinduma põhimõttest suurendada

kasu ja vältida kahju, mis riik võib neist toimingutest või tehingutest saada. Neist sätetest

tuleneb, et riigivara kasutamise eesmärk ei ole teenida inimeste erahuve või lahendada nende

parkimisprobleeme. Vastustaja selgitas õigesti, et linna parkimisprobleemide lahendamine ei

ole riigi ülesanne ja riik ei pea andma oma vara kasutada selliste probleemide lahendamiseks.

Kaebajad peavad pöörduma oma probleemiga Tallinna Linnavalitsuse poole. See, kas ja

kuivõrd on linnavalitsus oma ülesannetega hakkama saanud, sh detailplaneeringu lahenduse

koostamisel või elluviimisel, ei oma praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. Riik ei saa

sekkuda kohaliku omavalitsuse pädevusse. Samuti ei ole riigil kohustust anda oma vara

kasutamiseks põhjusel, et isikute vajadused ei ole linnaplaneerimise käigus lahendust leidnud.

Tegemist ei ole asjaoluga, millega riik peaks oma vara kasutusse andmise otsustamisel

arvestama. Seega ei saa nõustuda kaebajate väitega, nagu poleks vaidlusalune menetlus olnud

õiglane, sest nende huvidega ei ole arvestatud.

Kaebajatel puudub subjektiivne õigus nõuda riigivara kasutamiseks andmist. Sellist

nõudeõigust ei tulene asjaolust, et kaebajad on vaidlusalust maad 38 aastat katkematult

kasutanud ning rajanud sellele oma raha eest asfalteeritud ja piirdeaiaga lukustatud parkla.

Riik ei ole kunagi andnud kaebajatele õigust seda maad kasutada. Vastupidi, riik on teinud

Tallinna Linnavalitsusele korduvalt ülesandeks parkla kinnistult likvideerida. Samuti on riik

kaebajatele korduvalt esitanud valduse vabastamise nõude. Seega ei saa järeldada, et riik

oleks kaebajate poolset kasutust aktsepteerinud. Vaidlusalune kinnistu on riigi omandis ja

linnavalitsuse antud lubadused ei ole riigile siduvad. Järelikult ei saa kaebajad tugineda

usalduse kaitsele.

Riik nagu iga teine omanik on vaba otsustama, kas ta soovib oma vara endale hoida, kasutada

anda või võõrandada. Kaebajatel ei ole õigust nõuda, et riik annaks oma vara nende kasutusse.

Kuna RVS ei näe ette, et kaebajatel oleks õigust nõuda riigivara enda kasutusse, siis ei

4(7)

3-22-1042

pidanud vastustaja kaaluma riigivara kasutusse andmise otsustamisel kaebajate või nende

liikmete huve. Riigil tuli vaid otsustada, kas ta soovib jätta vara enda kasutusse, anda see tasu

eest kasutamiseks või võõrandada. Vastustaja otsustas vara võõrandada.

Kaebajad tõid välja, et piirkonda rajatakse veel mitmeid tornmaju ja parkimisega on selles

piirkonnas väga kitsas. Kui kaebajad saaksid parkimise küsimuse lahendamiseks riigimaa

enda kasutusse, oleks teised piirkonna elanikud ebavõrdses olukorras, sest ka neil on samad

parkimisprobleemid, kuid nendel puudub võimalus kasutada riigimaad. Ka teistele piirkonna

elanikele võib parkimismajja 12 000 euro eest parkimiskoha soetamine osutuda üle jõu

käivaks, ka teistes majades elab vanu ja haigeid inimesi. Seepärast ei oleks kaebajate

soodustamine avalike vahendite arvelt põhjendatud. Kui üldse kasutada riigivara selles

piirkonnas parkimisprobleemi lahendamiseks, siis peaks kõigil selle piirkonna elanikel olema

võrdne võimalus sellele varale pretendeerida. Sellises olukorras tulnuks anda vara kasutusse

avalikul enampakkumisel (RVS § 17 lg 1 p 1), mitte otsustuskorras kaebajatele. Vastustaja

selgitas, et tal on kavas võõrandada vaidlusalune kinnistu avalikul enampakkumisel.

Kaebajatel on võrdselt teiste kinnistust huvitatud isikutega võimalus enampakkumisel

osaleda.

Ebaõige on kaebajate seisukoht, nagu oleks neid võrreldes ehitusettevõtjaga ebavõrdselt

koheldud. Ebavõrdne kohtlemine tähendab sarnases olukorras olevate isikute põhjendamatult

erinevat kohtlemist. Kaebajad ei ole ehitusettevõtjaga sarnases olukorras. Ehitusettevõtja

vajas kinnistut vaid ajutiselt ehitustööde tegemise ajaks ja vabastas kinnistu kohe pärast

ehitustööde lõppemist, hüvitades riigile kinnistu kasutamisega tekitatud kahju. Kaebajad

soovisid saada kinnistu püsivaks kasutamiseks. Pealegi tulenes ehitusettevõtja nõudeõigus

seadusest (AÕS § 147), kuid kaebajate nõudel puudub seaduslik alus.

Kaebajatel on õigus, et Maa-amet on 20.01.2022 kirjaga tekitanud kaebajates põhjendamatult

segadust. Kui eesmärk ei olnud kinnistut tasuta ega tasu eest kasutusse anda, poleks olnud

tarvis kasutustasu suurust üldse välja tuua. See võis jätta eksliku mulje, et välja toodud

kasutustasu eest oleks riik valmis kinnistu kasutusse andma. Samas on kirja viimasel

leheküljel selgelt välja toodud, et vaidlusalust kinnistut ei peeta võimalikuks parkimise

eesmärgil kasutusse anda. Seega pidid kaebajad aru saama, et nende taotlus ei kuulu

rahuldamisele. Hea haldustava võimalik rikkumine ei annaks alust kohustada riiki oma vara

kaebajate kasutusse andma.

Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluse kinnistu enda kasutusse

andmist, siis ei riku vastustaja käskkiri nende õigusi ja selle tühistamiseks esitatud kaebus

tuleb jätta rahuldamata (HKMS § 44 lg 1). Samal põhjusel puudub alus rahuldada ka

kohustamisnõuet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Kaebajad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

RVS ei keela riigil parklat kaebajate kasutusse anda. Riik käitus maad enda omandisse jättes

kiirustades ja kaebajaid teavitamata. Kaebajad ei vaidlustanud maa riigi omandisse jätmist,

sest Maa-ameti 07.12.2021 kirjas ei selgitatud kaebajatele selle vaidlustamise vajadust ja

tähtaegu. Kaebajad ei sea kahtluse alla, et parkla alune maa on riigi omandis, kuid paluvad

võtta arvesse asjaolu, et parkla on kaebajate rajatud. Halduskohus andis heakskiidu kaebajate

vajaduste eiramisele riigi poolt, mis on vastuolus inimväärikuse ja hea halduse põhimõtetega.

Kaebajad ei ole väitnud, et neil on õigus nõuda parkla kasutusse andmist, kuid on palunud

pikendada kasutusõigust, arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid. Ümbruskonna elanikud

toetavad kaebajate taotlust. Seoses võrdse kohtlemise põhimõttega tuleks võtta arvesse, et

5(7)

3-22-1042

kõnealune kinnistu oli faktiliselt ehitusettevõtja kasutuses kokku üle 2 aasta ning vastustaja ei

ole tõendanud, et ehitusettevõtja oleks kasutuse riigile hüvitanud. Kinnisasja kasutamine ei

olnud AÕS § 147 mõistes hädavajalik, vaid lihtsalt ehitusettevõtja jaoks logistiliselt

mugavam. Kaebajad ei ole taotlenud, et parkla antakse nende kasutusse alaliselt, vaid on

pakkunud erinevaid kompromisse.

9. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate

seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4) ning

selgitab vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele järgmist.

11. Päevalille tn 14 kinnisasi, millel asub vaidlusalune parkla, on jäetud Maa-ameti

08.11.2021 korraldusega riigi omandisse. Nagu halduskohus õigesti märkis, on see korraldus

kehtiv haldusakt, mis on igaühele täitmiseks kohustuslik (HMS § 60) ning mille õiguspärasust

kohus siinses asjas ei kontrolli.

12. Riigivara valitseja – praegu MKM, kuid vaidlustatud käskkirja andmise ajal

Keskkonnaministeerium – on kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt,

säästlikult ja heaperemehelikult ning tagama, et riigivaraga tehtavad tehingud oleksid

kooskõlas õigusaktidega ning tehtud läbipaistvalt ja kontrollitavalt (RVS § 8 lg-d 1 ja 5).

Riigivara valitsetakse riigivõimu teostamiseks, muul riigivara valitseja poolt määratud ja

seadusest tuleneval avalikul eesmärgil, tulu saamiseks ja reservina säilitamiseks (RVS § 10 lg

1). Neist tingimustest tuli vastustajal lähtuda ka kaebajate taotlust lahendades.

13. Kaebajad taotlesid Päevalille tn 14 kinnisasja enda kasutusse andmist, et nende liikmed

saaksid seal ka edaspidi parkida oma sõidukeid, nagu nad on seda teinud juba 1984. a-st.

Ringkonnakohus leiab, et RVS § 18 lg-s 2 ettenähtud tingimusi arvestades ei olnud vastustajal

õiguspärast võimalust anda Päevalille tn 14 kinnisasja kaebajatele kasutamiseks tasuta või

turupõhisest kasutustasust madalama tasu eest. Seega selles osas ei võimaldanud seadus

kaebajate taotlust rahuldada, sõltumata taotluse põhjendustest. RVS ei välista selgesõnaliselt

Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamiseks andmist vähemalt turupõhise kasutustasu eest (vt

RVS §-d 14 ja 15). Halduskohus on siiski õigesti selgitanud, et riigivara valitsejal on väga

avar otsustusõigus küsimuses, kas ta peab põhjendatuks anda enda omandis olev kinnisasi

kasutada, järgides seejuures RVS §-des 17 ja 19 sätestatut, või see võõrandada RVS 4. ptk-s

ettenähtud tingimustel ja korras. Siinsel juhul pidas vastustaja otstarbekamaks Päevalille tn 14

kinnisasi võõrandada, et teenida sel viisil riigieelarvesse täiendavat tulu, sest see vara ei ole

riigivara valitsejale vajalik. See on kooskõlas riigivara valitsemise eesmärgiga.

14. Vastustaja on 06.04.2022 käskkirjas piisavalt põhjendanud, miks ei ole alust kaebajate

taotlust rahuldada: kaebajate maakasutusel ei ole õiguslikku alust ning kehtivaid

planeeringuid arvestades ei ole Päevalille tn 14 parim kasutus parkla ja piirkonna

parkimisprobleemid tuleb lahendada Tallinna linnal. Põhjalikumad selgitused on esitatud

Maa-ameti 07.12.2021, 20.01.2022 ja 07.02.2022 kirjades, mille kokkuvõtted on 06.04.2022

käskkirjas samuti välja toodud. Vastustaja ei pidanud kaebajate taotlust lahendades kaaluma,

kas kaebajate huvi saada see kinnisasi enda kasutusse on kaalukam kui riigi huvi teenida enda

kinnisasja müügist tulu (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 26.11.2014 otsus nr 3-13-1103, p 9).

15. Halduskohus leidis õigesti, et riigiasutused ei ole andnud kaebajatele lootust, et neil on

võimalik jätkata Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamist, vaid on korduvalt nõudnud nii

kaebajatelt kui ka Tallinna linnalt valduse vabastamist. Kuigi Tallinna Transpordiamet on

avaldanud 09.09.2008 kirjas arvamust, et kaebajatel on ka tulevikus võimalik kasutada

6(7)

3-22-1042

parkimiseks Päevalille tn 14 kinnisasja, ei olnud kohalikul omavalitsusel 2008. a-l õigust

otsustada reformimata riigimaa kasutamise üle. Linna ametnike või ametiasutuste võimalikud

lubadused ei olnud vastustajale vaidlustatud haldusakti andmisel siduvad ega tekitanud

kaebajatele õiguspärast ootust, et nad saavad jätkata Päevalille tn 14 kinnisasja kasutamist.

16. Kaebajate väide ebavõrdsest kohtlemisest ehitusettevõtjaga ei ole põhjendatud.

Halduskohus selgitas seni kohtule esitatud materjalide põhjal asjakohaselt, et kaebaja ja

ehitusettevõtja ei ole sarnases olukorras. Kaebajad kasutavad Päevalille tn 14 kinnisasja

õigusliku aluseta ja neil puudub subjektiivne õigus nõuda kinnisasja enda kasutusse andmist,

kuid ehitusettevõtja nõue põhines AÕS §-l 147 ja kinnisasja kasutus oli lühiajaline (üksnes

ehitamise ajaks). See, kas ja millises summas on ehitusettevõtja Päevalille tn 14 kinnisasja

kasutamise riigile hüvitanud, ei puuduta kaebajate õigusi.

17. Menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)