2-24-133513/8 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Mai Grauberg

Kohtuotsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

11.04.2025, Tallinn, tsiviilkantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-24-133513

Tsiviilasi

OÜ Euorpark Estonia hagi X vastu võlgnevuse nõudes

Hagihind

125 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: OÜ Europark Estonia (10811490, Solaris

bürooplokk, III korrus, Estonia pst 9, Tallinn);

lepinguline esindaja Elari Arjakas, e-post: xxx

Kostja: X (XXX)

Menetluse liik

Lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista Xlt Europark Estonia OÜ kasuks leppetrahvi 110 eurot ja

sissenõudmiskulusid 15 eurot.

3. Jätta poolte menetluskulud X kanda. Kohus määrab kulude rahalise suuruse

kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist.

4. Pooled võivad sõlmida kompromissi asjas tehtud lahendi jõustumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise aeg on 30 päeva arvates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuud avalikult teatavaks tegemisest.

Apellatsioonkaebus esitatakse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7

Tallinn. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu

otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või

on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse

koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

Hageja nõue ja selle põhjendused

Kostjale kuuluv sõiduk registrimärgiga nr XXXXXX oli pargitud hageja poolt

opereeritavates kohtades järgmiselt: 25.08.2023 Kristiine keskuse parklas ja 03.10.2023

Kristiine keskuse parklas. Asudes parkima, sõlmis kostja hagejaga parkimislepingu

ülalviidatud kohas, ajal ja tingimustel. Kostja rikkus parkimistingimusi, kuna parkimise

algus oli jäetud fikseerimata. Hageja esitas kostjale leppetrahvinõude nr 1382 5082 3154

6594 25.08.2023 asetleidnud rikkumise eest 55 eurot. Tasumise tähtaeg oli 01.09.2023.

hageja esitas kostjale leppetrahvi nõude nr 1350 3102 3163 5117 03.10.2023 asetleidnud

rikkumise eest 55 eurot. Tasumise tähtaeg oli 10.10.2023. Hageja asetas leppetrahvide

nõuete kviitungid sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Lepptrahvid on tasumata. Hageja

saatis kostjale enne kohtumenetlust nõudekirjad (2 kirja). Kostja ei tasunud leppetrahve.

Hagejal on õigus nõuda sissenõudmiskulusid 15 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista

125 eurot, millest 110 eurot on leppetrahvide võlg ja 15 eurot on sissenõudmiskulud.

Menetluskulud palub jätta kostja kanda. Lisaks soovib menetluskuludelt saada ka viivist

VÕS § 113 lg 1 II lause järgi.

Kostja vastuväited

Kostja vaidles hagile vastu. Hageja esindaja Efta Legal OÜ esitas kostjale

meeldetuletuskirjad leppetrahvide tasumise nõudega 18.09.2023 ja 25.10.2023.

Meeldetuletuskirjade kohaselt tuli Europark Estonia OÜ leppetrahvid tasuda Efta Legal OÜ

kontole. Meeldetuletuskirjadele ei olnud lisatud OÜ Europark Estonia volikirju Efta Leagal

OÜ-le leppetrahvide sissenõudmiseks ja raha vastuvõtmiseks.

Kostja jättis need

tähelepanuta, kuna pidas meeldetuletuskirju volikirja puudumise tõttu pahatahtlikuks

väljapressimiseks. Europark Estonia OÜ ei ole ise kostjat leppetrahvi nõudest

nõuetekohaselt teavitanud ja on kaotanud õiguse leppetrahve nõuda. Posti teel ei ole kirjad

kostjani jõudnud. E-kirjade saatmine oleks tasuta. Kostja viibis 25.08.2023 koolitusel ega

saanud parkida sõidukit Kristiine keskuse parklas ja tal ei olnud varasemalt ka infot selle

trahvi kohta. Kostja ei tea, kes võis sõidukit parkida. Kristiine keskuses on 2 esimest tundi

tasuta ja parkimise algusaeg võib olla hajameelsusest jäänud märkimata. Kahe parkimise

eest on hageja teeninud vähemalt 20 eurot. Kostja on 2 lapse isa, palgatöötaja, eraisik,

hageja on heade majanduslike tulemustega äriühing. Leppetrahvid on ebamõistlikult suured

ja neid tuleb vähendada. Kostja ei ole teise sõiduki parkimisega enam tingimusi rikkunud.

Kohtu põhjendused

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi

lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse

ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuivõrd käesoleval juhul on

tegemist lihtmenetluse vaidlusega TsMS § 405 järgi, siis teeb kohus otsuse lihtsustatud

vormis kooskõlas TsMS § 444 lg 2.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg-te 1-

2 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool

kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 8 lg 1, §

76 lg 1, 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 158 lg 1 järgi on

leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et

kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. VÕS

§ 100 on sätestatud, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, §

108 lg 1 järgi on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral võlgnikult

kohustuse täitmist. Parkimisleping on VÕS § 271 mõttes üürileping, mille kohaselt tuleb

ühel isikul tasuda teise isiku poolt kasutamiseks antud asja, õiguse, eseme eest kasutamise

eest tasu. VÕS § 389 järgi kohustub üks isik asja tasuta kasutamise lepinguga andma

teisele isikule üle eseme tasuta kasutamiseks, mis tähendab, et selleks peab olema

pooltevaheline kokkulepe (leping). Parkimisleping on üürileping, kui parkimise eest tuleb

maksta tasu. Kui selle eest ei tule tasu maksta, siis on parkimisleping asja tasuta kasutamise

leping VÕS § 389 järgi.

Tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 69 lg 2 sätestab, et tahteavaldus on kätte saadud,

kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud

tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta

ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 70 sätestab, et kui lepingupool edastab

teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust

rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel

kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte

saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse

väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Riigikohus leidis 05.06.2019

otsuses nr 2-17-117146 järgmist: „Kolleegiumi arvates võib parkimisteenuse osutamisel

leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele pidada tahteavalduse

edastamise mõistlikuks viisiks TsÜS § 70 mõttes.“. Selle sätte mõtte kohaselt tuleb

tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi,

arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu

looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda

ebamõistlikuks.

Kostja ei vaidlustanud seda, et 25.08.2023 ja 03.10.2023, kui sõiduk registrimärgiga

XXXXXX oli pargitud Kristiine Keskuse parklas, oli ta sõiduki omanik. Ka ei ole vaidluse

all, et hageja opereeris mainitud kohas ja ajal parkla. Seega on tõendatud, et kostja oli

sõiduki omanik 25.08.2023 ja 03.10.2023.

Parkimise korraldajal on õigus eeldada, et sõiduki juhiks ja seega ka parkimislepingu

pooleks on sõiduki omanik või vastutav kasutaja ning selle eelduse saab sõiduki omanik või

vastutav kasutaja ümber lükata (RKTKo 3-2-1-3-16, p 11).

Hageja on tõendanud esitatud fotodega, et 25.08.2023 oli kostjale kuuluv sõiduk pargitud

Kristiine Keskuse parklas ja hageja tegi leppetrahvi kl 15:46 ning kviitung oli asetatud

sõiduki esiklaasile 15:47:26 (dtl 31-33, 34). Kostja väitis, et tema viibis 25.08.2023 Tartus

koolitusel ja tema ei kasutanud ega parkinud sõidukit 25.08.2023 Kristiine Keskuse parklas.

Kostja esitas majutusasutuse arve (dtl 77), millest nähtuvalt oli kostjal majutus Tartus

24.08.2023-26.08.2023. Viidatud tõend ei kinnita kostja väidet, et vaidlusalusel päeval

(25.08.2023) ei võinud ega saanud ta autot kasutada ja seda parkida Kristiine Keskuses või

et sõidukit kasutas ja parkis nimetatud ajal ning kohas teine isik. Nii ei ole kostja tõendanud,

et 25.08.2023 kasutas keegi teine tema sõidukit ja parkis toda viidatud kohal ja ajal.

Eeltoodu alusel saab lugeda, et parkimisleping on sõlmitud hageja ja kostja vahel.

LS § 72 lg 2 sätestab, et kui mootorsõiduki omanik annab mootorsõiduki kasutada teisele

isikule, peab ta mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise

lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu

nõudmisel esitama järgmised andmed. Kostja viide nimetatud õigusnormile ei ole seega

asjas kohalduv, lisaks pole kostja pole väitnud, et 25.08.2023 poleks sõiduk talle kuulunud.

Hageja on tõendanud fotodega, et 03.10.2023 oli kostjale kuuluv sõiduk pargitud Kristiine

Keskuse parklas ja hageja tegi leppetrahvi ning kviitung oli asetatud sõiduki esiklaasile

16:35 (dtl 35-40). Seda pole kostja ka vaidlustanud. Eeltoodu alusel parkimisleping sõlmitud

hageja ja kostja vahel.

Hageja poolt kohtule esitatud fotodega on tõendatud, et parkimistingimuste kohaselt oli

sõidukit võimalik seal parkida 4 tundi tasuta siis, kui parkimise algusaeg on tähistatud (dtl

43, 49, 60). Ülaltoodu alusel on tõendatud hageja väide, et hageja ja kostja vahel on

eelviidatud aegadel ja kohas ning tingimustel sõlmitud asja 4-ks tunniks tasuta kasutamise

parkimisleping VÕS § 389, § 8 lg 1-2 järgi. Kostja pole tõendanud, et sõiduki parkimise

algusaeg oleks olnud tähistatud, mis võimaldanuks tal tasuta parklat kasutada 4 tundi. Kostja

pole vaidlustanud seda, et kohustuse rikkumise korral on hagejal õigus nõuda leppetrahvi 55

eurot. Parkimislepingud olid sõlmitud 25.08.23 ja 03.10.2023, mistõttu ei oma asjas tähtsust

kostja väitel, millised tingimused kehtisid parklas sõidukite parkimiseks 2024.a. (kostja

vastuse lisa, dtl 79). Seega on VÕS § 389, 8 lg 1-2 järgi 4- tunnise tasuta parkimise üheks

tingimuseks parkimise alguse aja tähistamine – kas vastava info jätmine sõidukisse

nähtavale kohale või parkimisautomaadis (kioskis) registreeringu tegemisega. Lepingut

tuleb VÕS § 8 lg 1-2, § 389, § 76 lg 1, 2 järgi täita vastavalt lepingu tingimistele. Kostja

pole tõendanud, et ta oleks fikseerinud sõiduki parkimise algusaja. Seega on asjas tõendanud

hageja väide, et kostja rikkus VÕS § 100 mõttes lepingust tulenevat kohustust: jättis

registreerimata parkimise alguse aja tasuta parkimisõiguse saamiseks.

Hageja on tõendanud esitatud fotodega, et esitas kostjale leppetrahvi nõude nr 1382 5082

3154 6594 55 eurot maksetähtajaga 01.09.2023 ja nõude nr 1350 3102 3163 5117 55 eurot

maksetähtajaga 10.10.2023 selliselt, et asetas kviitungid sõiduki esiklaasi ja kojamehe

vahele (vt otsus eespool). Leppetrahvides on ka viide rikkumisele ehk et parkimise algusaeg

oli fikseerimata. Ülaltoodu alusel leiab kohus, et hageja on tõendanud, et esitas leppetrahvi

nõude kostjale ja tegi seda viivitamatult TsÜS § 70 järgi. Kostja vastuväide on ebaõige, et

teda pole viivitamatult leppetrahvist teatatud. Nii pole hageja kaotanud VÕS § 159 lg 2 järgi

õigust nõuda leppetrahve. Kostja väitis, et ta pole saanud meeldetuletuskirju, ent pole

vaidlustanud seda, et meeldetuletuskirjades märgitud andmed poleks tema kontaktandmed

(aadress). Kostja väitis vaid seda, et ta jättis kirjad hoopis tähelepanuta põhjusel, et kirjade

saatja volitused polnud tõendatud. Õige on kostja väide, et nimetatud kirjadele pole lisatud

esindaja volikirja ja seda pole eitanud ka hageja. Kirjad on saadetud 18.09.2023 25.08.2023

leppetrahvi nõude kohta ning 25.10.2023 03.10.2023 leppetrahvi nõude kohta kostja

postiaadressile, millest viimase olemasolu pole kostja vaidlustanud. Seega pidi kostja olema

leppetrahvidest teadlik nii kviitungite asetamisega koheselt sõiduki esiklaasile TsÜS § 70

järgi kui ka nõuete saatmisega kostja postiaadressile TsÜS § 69 lg 2 järgi. Mõlemad

nõudekirjad on saadetud kostjale vähem kui 1 kuu jooksul leppetrahvi tegemisest. Asjaolu,

et kostja neid ignoreeris põhjusel, et esitamata oli esindaja volikiri, ei tähenda, et kostjale oli

kirjade sisu ja leppetrahvi nõuded teadmata. Kirjades viidatakse selgelt hageja enda

koduleheküljele andmetele ja selgitatakse võimalust leppetrahvide kohta küsimuste

esitamiseks. VÕS § 6 ja 7 tulenevalt peavad võlasuhte pooled käituma hea usu ja

mõistlikkuse põhimõtte järgi. Viimane tähendab ka seda, et kui võlgnikule on ebaselge

võlausaldaja isik või tema esindaja, siis küsib mõistlik ja hea usu põhimõtte kohaselt käituv

võlgnik ebaselguste korral võlausaldajalt vastavaid täpsustavaid andmed, sj volikirja. Kostja

pole väitnud, et ta oleks leppetrahvide ja esindaja volituste kohta täiendavaid andmeid

küsinud kas hagejalt endalt või nõudekirjad saatnud esindajalt, kes poleks siis kostjale

vastanud. Seega ei oma tähtsust kostja esitatud hageja veebileheküljel viidatud hoiatuskirjad

(õngitsuskirjad) ja asjaolu, millise domeeniga saadab hageja nõudekirju (dtl 94). Eeltoodu

tõttu ei saa kostja tugineda väitele, et ta pole saanud hagejalt endalt leppetrahvide nõudeid ja

hageja oleks kaotanud õigus leppetrahve nõuda.

Kostja pole väitnud, et ta oleks tasunud leppetrahvid vahetult hagejale. Leppetrahvid on seni

tasumata ja selles puudub ka vaidlus. Kuna leppetrahvid tuli ära tasuda 01.09.2023 ja

10.10.2023 (vt kviitungid), kuid on seni tasumata, on kostja kohustuse rikkumises VÕS §

100 järgi. Seega on kostjal kohustus VÕS § 76 lg 1, 2, § 158 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1

järgi hagejale leppetrahvid tasuda. Kostja palus leppetrahve vähendada. VÕS § 162 lg 1

sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni,

arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi

ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kostja esitas väljavõtte teise sõiduki andmetest,

millest nähtuvalt ei ole teise sõiduki parkimise eest tehtud leppetrahve (dtl 93) ja leiab, et

see võiks olla ka üks põhjus leppetrahvi vähendamiseks, kuna trahvidel oli preventiivne

olemus. Arvestades asjaolu, et ülalviidatud aegadel oli võimalik parkida 4 tundi tasuta ehk et

selle aja eest ei saa hageja nõuda parkimise eest tasu, on leppetrahvi suurus kooskõlas

lepingust tuleneva võimalusega tasuta kasutada parkimiskohta. Nii ei ole leppetrahv

ebamõistlikult suur võrreldes kohustuse rikkumisega (parkimise algusaja fikseerimine

selleks, et tasuta 4 tundi parkida) ja nii ei ole alust leppetrahve vähendada põhjusel, et hageja

on heal majanduslikul järjel ja kostja on eraisik (kostja väide). Kuna lõppetrahv ei ole

ebamõistlikult suur, puudub alus leppetrahvi vähendamiseks VÕS § 162 lg 1 järgi.

Kohus tuvastas, et kostjale oli saadetud kaks nõudekirja TsÜS § 69 lg 2 järgi, kuid kostja

jättis need tähelepanuta põhjusel, et kirjadele oli lisamata esindaja volikiri, ent samas

polnud kostja midagi teinud, et selgitada välja võlausaldaja isik, esindaja volitused VÕS § 6,

7 järgi, veendumaks kirjade õigsuses. Kostja väide, et e-kirjade saatmine on tasuta, mis

väldiks sissenõudmiskulusid, ei tähenda, et hageja ei saaks nõuda selliste kulude hüvitamist.

VÕS § 113.1 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või

kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja

lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5

eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kirjade saatmine e-posti teel ei tähenda, et

kirja saatmine oleks tasuta. VÕS §113.1 lg 2 p 1 mõtte kohaselt tähendab märgitu seda, et

nõudekirja koostamiseks ja saatmiseks on võlausaldaja kulutanud aega ja vahendeid.

Meeldetuletuskiri on tarbijale (kostja on füüsiline isik) kirjalikus või kirjalikus

taasesitamisvormis saadetud teade, mille eesmärgiks on võlgnikule tuletada meelde tema

kohustust - tasuda võlg. Meeldetuletuskirju võib saata e-posti teel, posti teel. Hageja on

saatnud mõlema leppetrahvi kohta 1 nõudekirja. Seega on hageja nõue sissenõudmiskulud

kokku 15 eurot kahe erineva leppetrahvi nõudekirja koostamiseks ja saatmiseks VÕS §

113.1 lg 2 p 1 järgi põhjendatud ja tõendatud. Kostja pole nõus neid kulusid hüvitama,

rikkudes seega sissenõudmiskulude hüvitamise kohustust VÕS § 100 mõttes ja hagejal on

õigus nõuda vastavate kulude hüvitamist VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113.1 lg 2 p 1

järgi.

Hagi kuulub rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks leppetrahvi 110

eurot ja sissenõudekulusid 15 eurot. Pooled võivad sõlmida kompromissi kuni asjas tehtud

lahendi jõustumiseni.

Menetluskulude jaotamine

TsMS § 162 lg 1, 2 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi kuulub rahuldamisele, jäävad poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 järgi

kostja kanda. Kostjale on hageja menetluskulud kätte toimetatud 29.03.2025 ehk päev

pärast seda, kui tal oli võimalik kuludele vastata (kohtu kiri 28.02.2025, vastamise aeg

28.03.2025 dtl 96).

Eeltoodu alusel ei määra kohus kindlaks poolte kulude rahalist suurust ja määrab selle

kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2).

(digitaalne allkiri)

Kohtunik