3-22-2046/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Janar Jäätma ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2025, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2046

Haldusasi

Sokkel Karjäärid OÜ kaebus Põhja-Pärnumaa

Vallavolikogu 31. augusti 2022 otsuse nr 36

„Arvamuse andmine Mädara liivakarjäärikeskkonnaloa

nr KL-513827 taotluse kohta“

õigusvastasuse

tuvastamise ja uue arvamuse andmiseks kohustamise

nõuetes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – Sokkel Karjäärid OÜ,

esindaja v-adv Villy Lopman, adv Sandra Kaas

Vastustaja – Põhja-Pärnumaa vald,

esindaja v-adv Peeter Ploom

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.07.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Sokkel Karjäärid OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tagastada vastustaja 18.09.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendid (digitaalse

kohtutoimiku lk-d 889–892).

2. Jätta Sokkel Karjäärid OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna

Halduskohtu 14.07.2023 kohtuotsus haldusasjas nr 3-22-2046 muutmata.

3. Mõista Sokkel Karjäärid OÜ-lt Põhja-Pärnumaa valla kasuks välja

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud 2827,78 eurot. Muus osas jätta

apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.

SELGITUSED

3-22-2046

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt

12.05.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 07.06.2022 Keskkonnaametile (KeA) taotluse kaevandamisloa andmiseks

Mädara liivakarjääri mäeeraldisel täiteliiva kaevandamiseks. KeA edastas taotluse Põhja-

Pärnumaa vallale arvamuse andmiseks.

2. Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu tegi 31.08.2022 otsuse nr 36 (edaspidi „vaidlustatud

otsus“), milles ei nõustunud kaebajale kaevandusloa andmisega seni, kuni on selgunud tellitud

ekspertiisi tulemus ja kohaliku kaitse alla võtmise otsuse eelnõu kooskõlastus

Keskkonnaministeeriumiga. Otsuses on esitatud eelkõige järgmised kaalutlused: a) mäeeraldis ja

teenindusmaa asuvad rohelise võrgusiku tuumalas, kus kaevandamine on maakonnaplaneeringu

kohaselt võimalik vaid siis, kui see on vältimatu; b) kaevandamisega kaasnevad häirivad mõjud

kohalikule loodus- ja elukeskkonnale, sh maastiku ja ala kasutuse pöördumatu muutumine

kaevandamise käigus ja selle järel, c) maardlate avamisel tuleb eelistada juba avatud maardlate

maksimaalset võimalikku kasutamist; d) kohalike mure ja vastuseis kaevanduse avamisele on

väga tugev; d) vallavolikogu on otsustanud tellida ekspertiisi Mädara vallseljaku ja sellega

külgneva ala kohaliku kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse väljaselgitamiseks.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega taotles vaidlustatud otsuse

õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist kaevandamisloa andmise kohta uue

arvamuse andmiseks. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõttes järgmised.

3.1.

Viidates mäeeraldise asumisele rohevõrgustiku tuumalal, oleks vastustaja pidanud välja

selgitama, kas kaevandamine takistaks maakonnaplaneeringuga seatud eesmärkide saavutamist,

ent ei teinud seda. Maakonnaplaneering ega koostamisel olev üldplaneering ei välista

kaevandamist rohevõrgustiku tuumalas. Hüpoteetiline on vastustaja seisukoht kaevandamisega

kaasnevatest mõjudest loodus- ja elukeskkonnale – puudub teave, et kavandatav tegevus võiks

kahjustada mõne kaitstava loodusobjekti seisundit, kõrgema astme planeeringute eesmärke või

kohalike elanike elukeskkonda. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks loataotluses kirjeldatud

leevendusmeetmed ei ole piisavad.

3.2.

Vastustaja on asjassepuutumatult tuginenud vallas juba antud või menetluses olevate teiste

kaevandamislubade hulgale, jättes samas tähelepanuta, et Pärnumaal on liiva ja kruusa varud

kriitilised, ent Rail Baltic raudtee ehitamiseks vajalike ehitusmaavarade varustuskindluse

2(13)

3-22-2046

uuringu kohaselt kasvab liivavaru vajadus seoses raudtee ehitamisega kaks korda võrreldes

tavapärasega.

3.3.

Vastustaja on lubamatult tuginenud kohalike vastuseisule, kuna kohtupraktika kohaselt ei

saa seda käsitada ülemäärase keskkonnamõjuna ning lisaks andis kohalike korraldatud

petitsioonile allkirja 2,5% valla elanikest, mistõttu ei ole tegemist ka suure vastuseisuga. Samas

jättis vastustaja põhjendamatult kaalumata kohalikele elanikele laiemalt kaasneva kasu, milleks

on lisaks kaevandamistasudest laekuvale tulule ka töökohad, ettevõtlus jms.

3.4.

Nõusoleku andmisest keeldumise aluseks ei võinud olla asjaolu, et vastustaja on algatanud

Mädara vallseljaku kohaliku kaitse alla võtmise menetluse. Kohaliku kaitse alla võtmine on

ilmselgelt perspektiivitu. Vallseljak ei ole piirkonnas eriline pinnavorm, millel oleks esteetiline

ja ajaloolis-kultuuriline väärtus. Kohaliku kaitse alla soovitakse võtta eelkõige Mädara

liivakarjääri ja selle lähiümbruse maa-ala, kuigi Vändra metskond 3 kinnistul asub mitmeid teisi

umbes sama kõrgeid vallseljakuid, liiati on vallseljakud selle piirkonna tavapärane pinnavorm.

Ka RMK Kelissaare-Samliku krossirada asub kavandatava karjääriga sisuliselt identsetes

looduslikes tingimustes ehk Mädara vallseljakul. Vastustaja ei ole arvesse võtnud, et

kavandatava kaevanduse teenindusmaa hõlmab vaid 1,83% kinnisasja üldpindalast, mistõttu

jääb kohalikele elanikele võimalus tegeleda ka edaspidi suusatamise, matkamise ja rattaspordi

ning loodusõppega antud piirkonnas, pealegi pärast kaevandamist kavatsetakse ala korrastada

osaliselt veekogudeks ning metsamaaks.

3.5.

Vastustaja on ekslikult arvestanud võimalusega edaspidi vaidlustatud otsus üle vaadata,

kuna maapõueseaduse (MaaPS) § 49 lõikes 6 sätestatud arvamuse esitamise tähtaeg lõppes

04.09.2022.

4. Vastustaja palus kaebuse läbi vaatamata või teise võimalusena rahuldamata jätta,

esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.

4.1.

Vaidlustatud otsusega ei keeldunud vastustaja lõplikult nõusoleku andmisest, vaid lükkas

otsustamise edasi.

4.2.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium avaldas KeA-le 04.11.2022 saadetud kirjas,

et riigil puudub majandushuvi Mädara liivakarjäärist maavara kaevandamiseks, mistõttu ei saa

väidetav Põhja-Pärnumaa liivavarude kriitilisus ja suurte riiklikku tähtsusega ehitusobjektide

liivavajadus õigustada kaevandamisloa kiirkorras menetlemist ja oluliste asjaolude välja

selgitamata jätmist.

4.3.

Taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Kaebaja huvide

kõrvalejätmiseks võib piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist.

Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmine ei ole perspektiivitu.

4.4.

Kohalike elanike vastusseisu tugevust ei saa hinnata vaid petitsioonile allkirja andnute

arvu järgi, kuna Põhja-Pärnumaa valla pindala on suur ja karjääri avamine ei mõjuta paljusid

valla elanikke. Vastustaja kaalus vallale ja seeläbi kohalikele elanikele laiemat kaasnevat kasu,

leides vaidlustatud otsuse lk 8 viimases lõigus, et see ei ole ülekaalukas. Kaebaja ei avanud

kaevanduse positiivseid mõjusid lähemalt, mistõttu ei saanud ka vastustaja neid kaaluda.

4.5.

Maakonnaplaneeringu seletuskirja punktis 3.3.1 on märgitud, et üldpõhimõttena tuleb

vältida uute karjääride rajamist rohelise võrgustiku alale, erandina on see teatavatel tingimustel

lubatav, kui see on möödapääsmatu, mis siinsel juhul nii ei ole.

4.6.

Vaidlustatud otsuses viitamine keskkonda häirivale mõjule ja maastiku pöördumatule

muutumisele ei ole hüpoteetiline. Otsuses on märgitud, et kaevandamisega kaasneb mäeeraldise

3(13)

3-22-2046

piires maastiku muutus ehk kaob piirkonna unikaalne pinnavorm vallseljak, hävib oluline ja

omanäoline lõik RMK matkarajast. Samuti on vaidlustatud otsuses osutatud sellele, et

kaevandamise käigus toimub olemasoleva taimkatte hävinemine. Kaevandamise

ettevalmistustöödeks on metsa raadamine ehk karjääri avamisel tuleb raadata 23,53 hektaril 75–

80-aastast männikut. Asjatundmatu on kaebaja väide, et vallseljak pinnavormina ei ole

unikaalne.

4.7.

Põhjendatud ei ole lubada kaevandamistegevuse tagajärgede saabumist olukorras, kus on

tuvastatud, et varustuskindlus on selles piirkonnas tagatud ja puudub riiklik huvi Mädara

liivakarjääri avamise vastu.

5. Tallinna Halduskohus tegi 14.07.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata ning

mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 6440,85 eurot. Halduskohtu põhjendused

on kokkuvõttes järgmised.

5.1.

MaaPS § 49 lg 6 kohaselt esitab kohalik omavalitsus oma arvamuse kahe kuu jooksul

taotluse saamisest arvates ning seadus ei ei näe ette selle tähtaja pikendamise võimalust.

Kohalik omavalitsus võib kord võetud seisukohta hiljem revideerida, ent siinsel juhul ei olnud

vastustajal õiguslikku alust nõusoleku andmise edasilükkamiseks. Looduskaitseseaduse (LKS) §

8 lg 6 ja MaaPS § 55 lg 3 p 2 ei kuulu kohaldamisele, kuna vastustaja ei olnud vaidlustatud

otsuse tegemise ajal algatanud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlust, vaid piirdunud

üksnes ekspertiisi tellimisega.

5.2.

Vastustaja ei teinud vaidlustatud otsuse tegemisel kaalumisvigu. Kaevandamisloa taotlejal

ei ole õigustatud ootust luba saada. Asjaolu, et kaevandamine ei pruugi olla õigusaktidega ega

planeeringutega lõppastmes vastuolus, sellist õiguspärast ootust ei loo. Kaebaja taotleb luba

kaevandamiseks riigi omandis oleval maal ehk tal ei saa olla omandiõigusest tulenevaid

nõudeid. Kaebaja subjektiivseid õigusi, st ettevõtlusvabadust ei riiva asjaolu, kas oluliste

taristuobjektide ehitamiseks tulevikus on liiva- ja kruusavarud piirkonnas piisavad. Riigi huvi

maavara kaevandamise vastu saab hinnata eelkõige riik ise.

5.3.

Vaidlustatud otsusest on aru saada, kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringuga

seatud eesmärkide saavutamist takistab – maakonnaplaneeringust tuleneb, et kaevanduste

rajamine rohevõrgustiku tuumalale on erandlik ja peab olema selgelt põhjendatud. See tähendab

muu hulgas, et enne tuleks ammendada olemasolevad kaevandused.

5.4.

Vastustaja ei ole keeldumisel tuginenud pelgalt piirkonnas väljastatud kaevandamislubade

arvule, vaid varustuskindlusele laiemalt, mis on lubatav.

5.5.

Vastustaja seisukoht, et kaevandamisega kaasnevad häirivad mõjud kohalikule loodus- ja

elukeskkonnale, ei ole selgelt hüpoteetiline ja ebaõige. Kaevandamisloa taotlusest nähtub, et

kaevandamisega kaasneb mäeeraldise piires mäetööde käigus maastiku muutus ja olemasoleva

taimkatte hävinemine. Vastustaja on tähelepanu juhtinud sellele, et kaevandamisega hävitataks

oluline ja omanäoline lõik RMK matkarajast Kellissaare-Hüpassaare lõigul, mille kirjelduses

osutatakse Mädara vallseljakule kui piirkonnas erilise väärtusliku maastikuilmega pinnavormile.

Lisaks tuleb karjääri avamisel raadata 23,53 hektaril 75–80-aastast männikut. Kõiki

kaevandamisega kaasnevaid häiringuid ei pruugi olla võimalik leevendada, kaevandamisega

kaasnevad pöördumatud muudatused looduskeskkonnas.

5.6.

Mädara vallseljaku kaitse alla võtmise menetlus võib olla sisuliseks kaalutluseks

nõusoleku andmisest keeldumisel. Ei nähtu, et kaitseala moodustamise eesmärgiks oleks pelk

soov kaevandamist tõrjuda või edasi lükata. Kaitse alla võtmist ei saa pidada perspektiivituks –

4(13)

3-22-2046

siinse kohtumenetluse ajal valminud ekspertarvamuses tuvastati alal kõrged liigilised ja

elupaigalised kaitseväärtused ning tehti ettepanek ala looduskaitse alla võtta.

5.7.

Kohalike elanike vastuseisu tugevusega seoses on keeruline seada künnist selle osas,

millest alates lugeda kohalike elanike vastuseisu piisavalt n-ö laiapõhjaliseks. Sellises olukorras,

nagu siinsel juhul, kus kaevandamine ei tugine kehtivatele planeeringutele ning riigil huvi

kaevandamise vastu puudub, on kohaliku kogukonna vastuseisule tuginemine, sõltumata sellest,

kui palju on kogutud kaevandamise vastu allkirju, igati legitiimne.

5.8.

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et pole kaalutud kaevandamisega kaasnevat kasu –

vaidlustatud otsuses on vastustaja leidnud, et kuigi kaevandamisega seoses laekuks kohaliku

omavalitsuse tulubaasi kaevandustasud, ei kaalu see üles muude väärtuste kadumisega

kaasnevat kahju kohalike elukeskkonnas ning tähelepanuta ei saa jätta kogukonna suurt

vastuseisu. Kuna kaevandamisloa materjalid ei sisalda detailset infot kaevandamisega

kaasnevate positiivsete mõjude kohta (vallale laekuv tulu, loodavate töökohtade arv jms), pole

ka kohalikul omavalitsusel võimalik antud küsimust suure detailsuse astmega käsitleda.

5.9.

Siinne vaidlus väljub vastustajaks oleva haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest,

mistõttu tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista viimase põhjendatud menetluskulud

6440,85 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mida täpsustas 06.02.2025 avalduses ning milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:

6.1.

Halduskohus leidis vääralt, et kavandatav loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise

menetlus oli vaidlustatud otsuse tegemisel lubatav kaalutlus. Vastustaja keeldus nõusoleku

andmisest ilmselgelt ebamõistliku kavatsuse tõttu moodustada kohalik kaitseala asukohta, kus

puuduvad selleks vajalikud looduslikud eeldused ning läks vastuollu Riigikohtu otsuses nr 3-3-

1-37-15 sõnastatud keeluga tugineda hüpoteetilistele ja ebamäärastele kaalutlustele. Nõusoleku

andmisest keeldumist loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise ettepanekule tuginedes ei ole

ette nähtud õigusnormides ning see on vastuolus kohtupraktikaga.

6.2.

Ekspertarvamus, mille vastustaja esitas halduskohtule 12.07.2023, ei olnud vaidlustatud

otsuse tegemise aluseks ning seal kajastuvat teavet ei saa seega arvesse võtta vaidlustatud otsuse

õiguspärasuse hindamisel. Halduskohus on ekspertarvamuse pinnalt põhjendamatult ja ilma

seda sisuliselt analüüsimata leidnud, et kaitse alla võtmise menetlus pole perspektiivitu.

Tähtsust ei oma ekspertarvamuses osutatud III kaitsekategooria liikide esinemine asjaomasel

alal, kuna nende liikide kaitse ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses. Teiseks on

ekspertarvamuses Mädara vallseljaku kaitse alla võtmise põhjendatust hinnatud üksnes

kavandataval karjääri maa-alal, ent hinnatavast alast jäeti välja lähedal asuvad maa-alad, kus

esinevad täpselt samad looduslikud tingimused. Asjaomane vallseljak on selle piirkonna

tavapärane pinnavorm, mis on juba oluliselt inimtegevusest mõjutatud. Kolmandaks kattub ala,

mille kaitse alla võtmist vastustaja kaalub, koostamisel oleva Põhja-Pärnumaa valla

tuuleenergeetika eriplaneeringu kohase tuuleenergeetika eelvalikualaga nr 4. Halduskohus on

põhjendamatult viidanud sellele, et eriplaneering on alles koostamisel ja selle lahendust

võidakse kohaliku kaitseala moodustamise korral muuta. Vastavaid muudatusi ei ole

planeeringu materjalides tehtud. Seejuures on vastustaja eriplaneeringu menetluses läbi viinud

KSH, mille tulemuste kohaselt puuduvad vastaval alal tuulepargi rajamist takistavad asjaolud.

5(13)

3-22-2046

Pealegi räägib tuulepargi planeerimine kaevandamise kasuks, kuna täiteliiv, mida kaebaja

soovib kaevandada, on vajalik ka tuuleparkide rajamiseks ja otstarbekas on seda transportida

lähedusest. KSH tulemusi kinnitavad täiendavalt Mäebüroo Nord OÜ eksperthinnang ja

Keskkonnaameti arvamus.

6.3.

Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja väited kaevandamisega kaasnevatest häirivatest

mõjudest kohalikule loodus- ja elukeskkonnale ja maastiku pöördumatust muutumisest ei olnud

hüpoteetilised. Neid keskkonnamõjusid ei ole vastustaja enne vaidlustatud otsuse tegemist

hinnanud. Vastustaja ei ole ka käsitlenud võimalike keskkonnahäiringute leevendamise

võimalikkust ega võtnud arvesse seda, et taotletava ala ümbruses asuvad juba praegu mitmed

häiringuid põhjustavad objektid (motokrossirada, kõrgepingeliin, tiheda liiklusega maanteed).

6.4.

Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud maakonnaplaneeringut. Maakonnaplaneering ei

välista kaevandamist ning kohtupraktikast tulenevalt ei välista seda ka kavandatava

kaevandamistegevuse kattuvus mõne maakonnaplaneeringu tasandi rohevõrgustiku

ruumielemendiga. Vastustaja pidanuks sisuliselt hindama ja analüüsima, millised on konkreetse

rohevõrgustiku eesmärgid antud asukohas ning kas ja kuidas kaevandamisloa andmine neid

kahjustaks. Halduskohus on põhjendamatult osutanud sellele, et Põhja-Pärnumaa valla

üldplaneering on alles koostamisel, kuna ka koostamisel olev planeering võib olla

kaalutlusotsuse tegemisel olulist tähendust omav asjaolu.

6.5.

Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et vastustaja on õiguspäraselt arvestanud

kohaliku kogukonna vastuseisuga ja kaalunud kaevandamisega kaasnevat kasu. Vastustaja ei

võinud nõusoleku andmisest keelduda lihtsalt kohalikest elanike teatava osa vastuseisu tõttu,

kuna vastasel juhul hakkaks maavara kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise üle otsustama

väike grupp inimesi kitsastest subjektiivsetest huvidest lähtuvalt. Üksnes 2,5% valla elanike

vastuseisu ei saa käsitada kohalike elanike erakordse ja tugeva muresolekuna. Sootuks jättis

vastustaja kaalumata aga omavalitsusüksusele ja kohalikele elanikele laiemalt kaasneva kasu

(200 000–300 000 euro suuruse kaevandamistasu laekumine, töökohtade loomine, ettevõtluse

arenemine). Isegi kui sellekohast teavet kaevandamisloa taotluses piisavalt ei olnud, oleks

kohalik omavalitsus pidanud need asjaolud uurimispõhimõtet kohaldades ise välja selgitama,

küsides mh vajadusel selgitusi kaebajalt. Kohaliku kogukonna huvide seisukohalt on

halduskohus jätnud tähelepanuta ka selle, et pärast kaevandamist kavatsetakse ala korrastada,

mistõttu ei välista kavandatav kaevandus kuidagi kohalike elanike tänaseid harjumuspäraseid

rekreatiivseid tegevusi, kuid lisab tulevikus juurde uusi tegevusvõimalusi.

6.6.

Halduskohus on ekslikult leidnud, et vastustaja on õiguspäraselt tuginenud

varustuskindluse aspektile ega lähtunud üksnes piirkonnas väljastatud kaevandamislubade

arvust. Vaidlustatud otsuses on vastustaja viidanud vaid eelneva umbes viie aasta jooksul välja

antud liiva kaevandamise lubadele. Küsimus riikliku huvi olemasolust taotletava kaevandamise

suhtes tõusetus alles kohtumenetluses. Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kohalik omavalitsus ei

saa nõusoleku andmisest keelduda põhjendusel, et uue liivakarjääri rajamine ei ole

varustuskindluse aspektist otstarbekas, tegemist on riiklike huvide kaalumise küsimusega, mis

ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses.

6.7.

Halduskohus mõistis kaebajalt vastustaja kasuks põhjendamatult välja menetluskulud.

Tegemist on vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusega, mida

ei saa pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks.

7. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, esitades 18.09.2023 ja 10.03.2025

avaldustes kokkuvõttes järgmised seisukohad.

6(13)

3-22-2046

7.1.

Vastustaja võis vaidlustatud otsuse tegemisel tugineda kavandatavale loodusobjekti

kohaliku kaitse alla võtmisele. Halduskohus leidis ekspertarvamusele tuginedes õigesti, et kaitse

alla võtmise menetlus ei ole perspektiivitu. Vastustaja ei tuginenud vaidlustatud otsuse

tegemisel III kaitsekategooria taime- ja linnuliikide esinemisele vaidlusalusel alal.

Ekspertarvamuse ese määrati tellija ja eksperdi läbirääkimiste tulemusena ning see pidi leidma

esmajoones vastuse küsimusele, kas kaevandamisloa andmisega kaebaja taotletud alale võiks

saada kahjustatud maastikualased kaitseväärtused. Ekspertiisi võinuks läbi viia suuremal maa-

alal, kuid kaevandamisloa taotluse ulatust arvestades olnuks see liigselt aja- ja ressursimahukas.

7.2.

See, et kavandatava liivakarjääri lähedusse jäävad riigi põhimaantee ja motokrossirada, ei

oma tähendust neist puutumata jäänud loodusobjektide kohaliku kaitse alla võtmise seisukohast

ega saa õigustada karjääri rajamist rohevõrgustiku alale. Ekspertarvamuse tulemusena saadud

teadmist võetakse arvesse tuuleenergeetika eriplaneeringu koostamisel ning sellest lähtudes

muudetakse ühe perspektiivse tuuliku asukohta – avalikkusele saavad planeeringus tehtud

muudatused kättesaadavaks pärast kooskõlastusringi läbimist.

7.3.

Halduskohus on õigesti hinnanud kaevandamistegevuse mõju. Halduskohtu hinnang oli

isegi liiga tagasihoidlik, võttes arvesse, et juba kaevandamisloa taotluses on märgitud, et

maavara kaevandamisega kaasneb mäeeraldise piires mäetööde käigus maastiku muutus ja

olemasoleva taimkatte hävinemine. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud otsusest on aru

saada, kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringuga seatud eesmärkide saavutamist

takistab. Maakonnaplaneeringust tuleneb, et kaevanduste rajamine rohevõrgustiku tuumalale on

erandlik ja peab olema selgelt põhjendatud. Koostamisel olev üldplaneering ei saa luua

õigustatud ootust kaevandamiseks ka juhul, kui kaevandamine on nimetatud planeeringutega

kooskõlas. Kavandatavas üldplaneeringus on ala maardlana käsitletud üksnes tulenevalt MaaPS

§-st 5 ja asjaolust, et Mädara liivakarjääris on geoloogiline uuring läbi viidud ning sealne

maavara on maavarade registris arvele võetud. Sellel pole aga seost kaevandamisloa saamisega.

7.4.

Halduskohus on õige hinnangu andnud kohalike elanike vastuseisule. Õige ei ole hinnata

kohalike elanike vastuseisu petitsioonile allkirja andnud elanike ja kõigi vallaelanike suhtarvu

põhjal. Lisaks väljendub kohalike elanike tahe ka esindusorganiks oleva vallavolikogu

häälteenamuses. Vaidlustatud otsuses on võimalikku saadavat kasu kaalutud. Kaebaja viidatud

täiendavad töökohad ja kasu ettevõtlusele on sedavõrd hüpoteetilised, et ka vastava

informatsiooni kaebajalt saamisel oleks sellele tuginemine vaidlustatud otsuse tegemisel olnud

põhjendamatu.

7.5.

Maavara varustuskindlusega seoses ei ole vaidlustatud otsuses piirdutud varem avatud

kaevanduste arvule viitamisega. Kaebaja etteheited on selles osas ka vastuolulised, kuna ta ühelt

poolt leiab, et riigi huvi olemasolu või selle puudumine käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma

õiguslikku tähendust, kuid teisalt leiab, et selle huviga seotud asjaolude arvestamata jätmine on

toonud kaasa õigusvastase otsuse tegemise.

7.6.

Halduskohus jagas menetluskulud õigesti. Halduskohtu otsuses viidatud kohtupraktikas

on tõdetud, et õigusabikulude väljamõistmine vastustaja kasuks on sellises asjas põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Vastustaja esitas 18.09.2023 avalduses ringkonnakohtule taotluse võtta vastu kaks tõendit,

milleks on Mädara vallseljaku ja sellega külgneva ala kohaliku kaitse alla võtmise menetluse

algatamist käsitleva vallavolikogu otsuse eelnõu (dtl 889) ning vallavolikogu 20.09.2023 istungi

kutse koos päevakorraga (dtl 891). Kaebaja leiab 06.02.2025 seisukohas, et täiendavate tõendite

7(13)

3-22-2046

esitamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et eelnimetatud

dokumendid ei ole siinse vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad ning need tuleb

vastustajale tagastada. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu üksnes sellise tõendi, millel

on asjas tähtsust. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust hindab kohus otsuse tegemise aja seisuga

(HKMS § 158 lg 2 ls 2). See, kas või milliseid täiendavaid samme on vastustaja astunud

loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmiseks pärast vaidlustatud otsuse tegemist, ei saa

põhimõtteliselt mõjutada hinnangu andmist sellele, kas selle otsusega nõusoleku andmisest

keeldumine oli põhjendatud.

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et

vastustaja ei teinud kaalutlusvigu ning keeldus nõusoleku andmisest põhjendatult.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei vaja käsitlemist need apellatsioonkaebuse väited, millega

kaebaja seab kahtluse alla Mädara vallseljaku ja sellega külgneva ala kohaliku kaitse alla võtmise

põhjendatust ja otstarbekust käsitleva eksperthinnangu (dtl 797) tulemused. Asjaomase

eksperthinnangu esitas vastustaja halduskohtule 12.07.2023 ning see on koostatud pärast

vaidlustatud otsuse tegemist. Osutatud ekspertarvamusega ei ole vastustaja vaidlustatud otsuse

tegemisel niisiis arvestanud, mistõttu ei saa seal esile toodu kuidagi kinnitada ega ümber lükata

vastustaja kaaltuluste asjakohasust või lubatavust. Ringkonnakohus tõdeb, et vaidluse

lahendamise seisukohast asjassepuutumatuks saab pidada halduskohtu otsuse põhjenduste punktis

17 esitatud seisukohta, et eelnimetatud ekspertarvamus kinnitab, et kaitse alla võtmise menetlus

ei ole perspektiivitu. Vaidluse lahendamiseks ei pidanud halduskohus andma hinnangut, milline

oleks loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise perspektiiv kohtuotsuse tegemise ajal, vaid

kontrollida tuli seda, kas vastustaja teostas nõuetekohaselt kaalutlusõigust vaidlustatud otsuse

tegemise ajal. Alljärgnevatel põhjustel ei toonud halduskohtu viide asjassepuutumatule

ekspertarvamusele lõppkokkuvõttes siiski kaasa asja vale lahendamist.

11. Ringkonnakohtule näib kaebaja olevat ekslikul seisukohal, justkui oleks vastustaja

põhjendanud nõusoleku andmisest keeldumist loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise sooviga.

Vaidlustatud otsusest sellist järeldust teha ei saa. Seejuures ei ole poolte vahel tegelikult vaidlust

selles, et pelgalt fakt, et kohalik omavalitsus on otsustanud korraldada LKS § 8 lg 3 alusel

ekspertiisi kaevandamisloa taotluse esemeks oleval alal paikneva loodusobjekti kohaliku kaitse

alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse hindamiseks, ei saaks seadusest tulenevalt olla MaaPS

§ 49 lõikes 6 sätestatud nõusoleku andmisest keeldumise aluseks. Vastustaja eesmärk

kaevandamisluba käsitleva nõusoleku andmisest keeldumisel ei olnud mitte loodusobjekti

kohaliku kaitse alla võtmise soov iseenesest, vaid soov säilitada kavandatava karjääri asukohas

senine looduslik keskkond. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmist nägi vastustaja lihtsalt

viisina selle eesmärgi saavutamiseks. Käesoleva vaidluse seisukohast on oluline, kas

eelnimetatud eesmärk oli lubatav, väljendas kohalikku huvi ja kas vastustaja võis seda eesmärki

pidada kaalukamaks kaevandamisloa andmisega nõustumise kasuks rääkivatest muudest

asjaoludest ja huvidest. Sellele küsimusele vastamise seisukohast ei ole aga mingisugust tähtsust

kohaliku kaitse alla võtmise perspektiivikusel.

12. MaaPS § 49 lõikes 6 nimetatud nõusoleku andmisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel

tuleb esiteks silmas pidada seda, et kohalikul omavalitsusel on selles küsimuses avar

kaalutlusõigus. Nõusoleku andmise üle otsustamisel teostab kohalik omavalitsus oma

põhiseaduslikku enesekorraldusõigust, lähtudes omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna

huvidest (vt analoogia alusel RKHKo 3-3-1-37-15). Nende huvide määratlemine ja nende

kaalumine ongi kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse sisuks. Kuivõrd seadus ei näe ette

mingisugust kindlat liiki kaalumisargumente, millest kohalik omavalitsus peab nõusoleku

8(13)

3-22-2046

andmisel juhinduma, siis saab lubatavaks pidada kõiki argumente, mis ei ole ilmselgelt

asjassepuutumatud ega kohaliku omavalitsuse või kohaliku kogukonna huvidega mitte

seonduvad. Teiselt poolt tuleb arvesse võtta – nagu halduskohus oma otsuse põhjenduste punktis

15 õigesti märkis – et kaevandamisloa taotlejal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks

maavara kaevandada. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohalik omavalitsus MaaPS § 49 lg 6 alusel

nõusoleku andmisest keeldumisel ära näitama, et kaevandamisega kaasneksid mingisugused

keskkonnataluvust või keskkonna kvaliteedi piirväärtusi ületavad kahjulikud mõjud, mida muude

meetmetega ei ole võimalik korvata. Piisab tuginemisest mõistlikele argumentidele, mis toetavad

lõppkokkuvõttes piisavalt järeldust, et kaevandamisega kaasnev negatiivne mõju kohalikele

huvidele kaalub üles kaevadamisest saadava võimaliku kasu. Kohaliku omavalitsuse keeldumine

ei või olla meelevaldne ega lähtuda kaalutlustest, millel ilmselgelt ei ole seost kohalike huvidega.

Nii näiteks ei või kohalik omavalitsus tugineda nõusoleku andmisest keeldumisel selliste

väärtuste või huvide kaitsele, mille kaitsmine on üheselt riigi, mitte kohaliku omavalitsuse

ülesanne ning mille parem või halvem kaitstus ei saa mõjutada kohaliku omavalitsuse ülesannete

täitmist ega kohalike inimeste elutingimusi. Samuti ei või kohalik omavalitsus keelduda

nõusoleku andmisest üldsõnalise viitega sellele, et talle konkreetses kohas kaevandamine ei

meeldi või et ta ei pea seda otstarbekaks. Siinsel juhul ei ole vastustaja aga sellistest

meelevaldsetest või lubamatutest kaalutlustest lähtunud.

13. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja põhjendas selgelt, loogiliselt ja lubatud argumentidele

tuginedes, miks esineb kaalukas huvi säilitada kaevandamisloa taotluse esemeks oleval alal

olemasolev looduskeskkond, sh seal kasvav mets ja maastiku pinnavormid. Selles, et maavara

kaevandamine toob kaasa taotletaval alal oleva metsa raadamise ja maastiku ümberkujundamise,

ei ole poolte vahel iseenesest vaidlust. Vastustaja on kohaliku huvi sisustamisel asjakohaselt

lähtunud maakonnaplaneeringust. Vaidlust ei ole selles, et maakonnaplaneeringu kohaselt jääb

vaidlusalune ala rohelise võrgustiku tuumalale. Maakonnaplaneeringu1 seletuskirja punktis 3.3.1.

„Roheline võrgustik“ on muu hulgas (lk 63) sõnastatud üldised tingimused maakonna taseme

rohelise võrgustiku toimimise tagamiseks ja säilitamiseks. Nende tingimuste loetelus on

üheksandana märgitud järgmine tingimus: „vältida uute karjääride rajamist (sh olemasolevate

laiendamist) rohelise võrgustiku alale. Juhul, kui karjääri rajamine on möödapääsmatu, tuleb

enne kaevandama asumist kavandada rohelise võrgustiku asenduskoridor või -ala, et rohelise

võrgustiku sidusus säiliks. Kaevandamise lõppedes rekultiveerida kaevandatud ala ja taastada

rohelise võrgustiku osana“. Olgugi, et maakonnaplaneeringut ei ole kehtestanud kohalik

omavalitsus, on selle, nagu igasuguse muu ruumilise planeerimise dokumendi näol tegemist

planeeringuala ruumilise kujundamise põhimõtete osas saavutatud kompromissiga. Olukorras,

kus maakonnaplaneeringus on teatud alad määratletud rohelise võrgustiku tuumaladena ning

sõnaselgelt ette nähtud, et neil aladel tuleb uute karjääride rajamist vältida, võib kohalik

omavalistus tõdeda, et selline maakonnaplaneeringu tasandil saavutatud erinevate huvide

kompromiss väljendab kokkuvõttes maakonnaplaneeringuga hõlmatud kohaliku omavalitsuse

üksuse huvi, et maakonnaplaneeringus määratletud rohelise võrgustiku tuumalale ilma väga

kaaluka põhjusta uut karjääri ei rajata. Siinsel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohalik

omavalitsus oleks vaidlustatud otsuse tegemisel hüpoteetilistele ja ebamäärastele asjaoludele

tuginedes määratlenud kaevandamise rohelise võrgustiku toimimise seisukohast potentsiaalse

riskiallikana, nagu kaebaja leiab. Kaevandamine on rohelise võrgustiku toimimist ohustava

asjaoluna määratletud sõnaselgelt maakonnaplaneeringus. Vastustaja võis sellest lähtuda, tõdeda,

et kaevandamine ei ole „möödapääsmatu“ ning kaevandamise kasuks rääkiva ülekaaluka huvi

puudumisel nõusoleku andmisest keelduda.

1 Kättesaadav internetis https://www.riigiplaneering.ee/parnu-maakonna-planeering.

9(13)

3-22-2046

14. Kaebaja on haldusasjas nr 3-3-1-37-15 tehtud Riigikohtu otsusest teinud liiga kaugele

ulatuvad järeldused. Olgugi, et nii geoloogilise uurimistöö loa kui kaevandamisloa menetlus, sh

kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmine, toimuvad sarnaselt, ei ole eelviidatud kohtuotsuses

esitatud põhjendused siinsele asjale sedavõrd otseselt üle kantavad, nagu kaebaja seda teha

soovib. Selles kohtuotsuses heitis Riigikohus kokkuvõttes kohalikule omavalitsusele ette seda, et

viimane ei olnud geoloogilise uurimistöö loa kooskõlastamisest keeldumisel ära näidanud, milles

seisneb konkreetselt asjaomaste uuringute läbiviimisega kaasnev kahjulik tagajärg

miljööväärtuslikule alale, rohevõrgustiku tuumalale ja/või lähedalasuvale elamualale. Riigikohtu

etteheited lähtusid selgelt tõdemusest, et geoloogilise uuringu teostamisega kaasnevad

keskkonnahäiringud või muutused on pigem väikesed. Viidatud kohtuasjas käsitletud juhul

seisnes kohaliku omavalitsuse viga eeskätt selles, et ta ei võtnud arvesse mitte geoloogilise

uurimistööga kaasnevaid mõjusid, vaid perspektiivse kaevandamisega kaasneda võivaid mõjusid.

Siinses asjas on olukord teistsugune – taotletava kaevandamisloa andmise ja realiseerimise

tulemuseks oleks teatava maastiku selgelt tajutav füüsiline ümberkujundamine, mis seisneb ühelt

poolt metsa raadamises, teiselt poolt olemasoleva pinnavormi muutmises seoses maavara

väljamisega. Need tagajärjed on reaalsed ja nähtusid vastustajale selgelt kaevandamisloa

taotlusest. See, kui kaalukaks või kohalikke huve kahjustavaks peab kohalik omavalitsus

looduskeskkonna sellises muutumises seisnevat tagajärge, on kohaliku omavalitsuse hinnata.

Siinsel juhul võis vastustaja leida, et tegemist on piisavalt kahjuliku tagajärjega, et selle

vältimiseks ja konkreetses asukohas olemasoleva looduskeskkonna säilitamiseks nõusoleku

andmisest keelduda. Tõdemaks kohalike huvide seisukohast ebasoovitavat negatiivset mõju

keskkonnale, ei pidanud vastustaja tuvastama looduse talumisvõimet ületavat mõju. Häirivaks

mõjuks kohalikule loodus- ja elukeskkonnale võis vastustaja lugeda selle, et konkreetne

looduslike tingimustega ala (vallseljakule jääv metsaga kaetud ala) kujundatakse kaevandamise

käigus ümber ja kaotab oma senise ilme, asendudes teistsuguse ja inimtegevuse tulemusena

kujundatud keskkonnaga.

15. Mis puudutab kaebaja etteheiteid vaidlustatud otsuse osale, milles vastustaja on käsitlenud

Põhja-Pärnumaa vallas eelneva viie aasta jooksul avatud liivakaevanduste arvu, siis tõdeb

ringkonnakohus, et selle asjaolu vaidlustatud otsuses välja toomise põhjus jääb arusaamatuks.

Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks selle asjaolu pinnalt teinud mingisuguse

järelduse, muu hulgas järeldanud midagi täiteliiva varustuskindluse kohta. Haldusakti

põhjendavas osas mingisuguste faktiliste asjaolude esile toomist saab kaalumisargumendina

käsitada juhul, kui haldusakti põhjendusest selgub, kuidas on haldusorgan neid asjaolusid

kaalumisel arvesse võtnud. Vastupidisel juhul on tegemist haldusakti põhjendamise seisukohast

asjassepuutumatu teabega, millega ei ole miskit peale hakata ka kaalutlusõiguse teostamise

nõuetekohasuse kontrollimisel. Sellega seoses nõustub ringkonnakohus kaebaja etteheitega, et

halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud kohtuotsuse põhjenduste punkti 15 viimases lauses

võetud seisukohta, et vastustaja on tuginenud varustuskindlusele laiemalt. Halduskohtu otsuses

osutatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohale ei ole vaidlustatud otsuses

seejuures viidatud. Pealegi on kõnealune ministeerium selle seisukoha arusaadavalt esitanud

04.11.2022 vastuskirjas ehk pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Eeltoodu ei anna aga alust

halduskohtu otsust tühistada, kuna lõppkokkuvõttes on halduskohus õigesti leidnud, et

vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vallas juba avatud kaevanduste arv – olgugi, et vaidlustatud

otsuse lk 8 kolmandas lõigus on sellele arvule viidatud – oleks olnud otsuse tegemisel

kaalumisargumendiks.

16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluse otsuse seisukohast ei ole

tähtsust sellel, et vaidlusalune ala jääb koostatavas tuuleenergeetika eriplaneeringus ühele

10(13)

3-22-2046

tuulikute potentsiaalseks asukohaks kavandatud eelvalikualale. Kõnealune eriplaneering on

koostamisel ega olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks jõudnud sellisesse etappi, kus vastustaja

oleks pidanud vaatlema kõnealuseid eelvalikualasid kui juba kindlaks määratud otstarbega

maatükke. Küsimus, kas asjaomasele alale saab kavandada tuuliku, vajab vastamist selle

eriplaneeringu kehtestamisel. Pelgalt asjaolust, et alles koostamisel olevas teises

planeerimisdokumendis on mingisugusele alale kavandatud mingisugune muu inimtegevuse

tulemus, ei määra kuidagi seda, kas kohalik omavalitsus võib keelduda nõusoleku andmisest

sellele alale kaevanduse rajamiseks või mitte. Tuuleenergeetika eriplaneeringus ettenähtu saaks

argumendiks olla, kui see planeering oleks kehtestatud ja sellest nähtuvalt kaasneksid selle

realiseerimisega samasugused negatiivsed tagajärjed, nagu need, mida kohalik omavalistus

soovib kaevandamiseks nõusoleku andmisest keeldumisega vältida. Siinsel juhul see nii ei ole.

Koostamisel olev eriplaneering on pooleliolev dokument ning menetluse mistahes etapis selles

kajastuv lahendus ei näita tingimata kohaliku omavalitsuse huve ega pruugi arvesse võtta kõiki

asjaolusid, mida sellise lahenduse kasuks otsustamisel lõppkokkuvõttes arvesse võtta tuleks.

17. Eeltooduga sarnasetel põhjustel ei saa nõustuda ka kaebaja etteheidetega, mis puudutavad

koostamisel oleva Põhja-Pärnumaa valla üldplaneeringut. Halduskohus on õigesti viidanud

sellele, et asjaomase üldplaneeringu näol ei olnud tegemist kehtiva planeeringuga, vaid alles

koostamisel oleva dokumendiga, milles on enne selle kehtestamist võimalik teha muudatusi

tulenevalt muu hulgas vahepeal muutunud seisukohtadest seoses kohalike huvidega. Koostamisel

olevates planeeringutes kavandatud lahendustega võib kohalik omavalitsus arvestada, kui ta peab

võimalikuks sellise lahendusega planeeringu kehtestamist. See aga ei tähenda, et veel

kehtestamata planeeringudokumendis kajastatud lahendust tuleks tingimata käsitada vastava ala

ruumilise planeerimise kohta siduvalt tehtud valikuna.

18. Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole kohaselt arvesse võtnud

tuuleenergeetika eriplaneeringu menetluses koostatud KSH tulemusi. Osutatud KSH eesmärk ei

olnud hinnata kaevandamisega seotud mõjusid ning ühelgi juhul ei tulene sellest, et

kaevandamisega ei kaasne neid tagajärgi, mille vältimise eesmärgil vastustaja nõusoleku

andmisest keeldus, st metsa raadamist mäeeraldisel ning pinnavormi ümberkujundamist.

Samamoodi ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et kaevandamisloa menetluse käigus

koostatud OÜ Mäebüroo Nord eksperthinnang ja KeA arvamus lükkavad ümber vastustaja

argumendid kohalike huvide seisukohast negatiivse keskkonnamõju kohta. Tegelikult ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et OÜ Mäebüroo Nord arvamuses esitatud seisukohtades, mille

kaebaja on kokku võtnud apellatsioonkaebuse punktis 92 – eelkõige selles, et kaevandamine ei

kahjusta Natura 2000 alasid, vääriselupaiku ega kaitstavaid liike ega veeržiimi, nagu ka selles, et

kaevandamisega ei kaasne normatiivseid talumispiire ületavat müra ega vibratsiooni. Mis

puudutab kõnealuses arvamuses esitatud järeldusi rikutud maapinna reljeefi ja taimestiku

korrastamise kohta, siis on samas ilmselge, et kaevandamisloa taotluses nimetatud 654 000 m3

väljamisel ei saa maastiku pinnavormid jääda samaks ning isegi kui muu taimestik on võimalik

taastada kiiresti, siis kindlasti ei saa sellist järeldust teha metsa kohta. Ka KeA 17.01.2023 kirjas,

millele kaebaja apellatsioonkaebuses osundab, on piirdutud tõdemusega, et taotletava karjääri alal

ei ole looduskaitselisi objekte ning välistatud on kaevandamistegevuse mõju piirkonna

kaevuveele. Ei Mäebüroo Nord arvamusest ega KeA kirjast ei saa järeldada, et väär oleks

vastustaja hinnang, et kaevanduse rajamine ei ole kooskõlas maakonnaplaneeringus sõnastatud

rohelise võrgustiku toimimise tagamise tingimustega.

19. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vastustaja ja halduskohus ei ole nõuetekohaselt

arvesse võtnud seda, et tegemist on juba inimtegevusest oluliselt mõjutatud aladega. See, et

vaidlusaluse ala lähedal asuvad maanteed ning taotletava kaevanduse alaga sarnastes looduslikes

11(13)

3-22-2046

tingimustes paikneb krossirada, oli vastustajale teada. Neid asjaolusid on kirjeldatud nii

kaevandamisloa taotluses kui ka vaidlustatud otsuses. See, et samas piirkonnas samasugusel

maastikul toimub mingisugune intensiivne inimtegevus, ei ole aga põhimõtteliselt selline asjaolu,

millest tingituna peaks samavõrd intensiivset või veelgi intensiivsemat tegevust võimaldama

vaadeldaval ajal. Soov säilitada senine looduslik keskkond kehtivas maakonnaplaneeringus

määratletud rohelise võrgustiku tuumalal ei eelda, et samasugust looduskeskkonda ei oleks

võimalik säilitada kusagil mujal või veelgi enam, et mõnes muus kohas on samasugune

looduskeskkond juba inimtegevuse tulemusena rikutud või hävitatud. Eeltooduga sarnaselt ei saa

ringkonnakohus nõustuda ka kaebaja seisukohaga, et konkreetselt Mädara vallseljaku näol ei ole

tegemist mingisuguse unikaalse loodusobjektiga, vaid piirkonnas tavapärase maastikuga. Isegi

kui selline pinnavorm on piirkonnas tavapärane, ei välista see eelkõige maakonnaplaneeringus

rohelise võrgusiku alade kohta sätestatut silmas pidades kuidagi kohaliku omavalitsuse soovi

säilitada sealne looduskeskkond senisel kujul. Siinkohal tuleb veelkord osutada sellele, et

kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks maavara kaevandada. Tõdedes, et kohalikes

huvides on teatava ala võimalikult looduslähedase keskkonna säilitamine ning kohalikul tasandil

samaväärne huvi seal kaevandamise vastu puudub, võibki kohalik omavalitsus nõusoleku

andmisest keelduda. Keeldumine oleks lubamatu, kui seda keskkonda, mida kohalik omavalitsus

säilitada soovib, tegelikult olemas ei ole või kaevandamisega keskkonnale kaasnevad mõjud

oleksid ilmselgelt ebaolulised. Siinsel juhul see nii ei olnud. Vastustaja ei pidanud tuvastama

kaevandamisega kaasneva raske, pöördumatu ja/või mistahes meetmetega korvamatu

keskkonnakahju tekkimist. Lubamatult üldsõnalise viitega negatiivsele mõjule oleks tegemist

juhul, kui otsusest ei selguks, milles see mõju seisneb või miks on alust arvata, et see mõju

avaldub. Metsa raadamise ja maavara väljamisega kaasnev mõju on ilmne. See, et tegemist on

igasuguse maavara kaevandamisega kaasneva mõjuga, ei tähenda kuidagi, et kohalikul

omavalitsusel ei võiks olla huvi sellist mõju vältida. Kohaliku omavalitsuse keeldumise aluseks

võib olla kaevandamise vastuolu kohaliku huviga senise looduskeskkonna säilitamise vastu, mitte

tingimata see, et konkreetses kohas oleks kaevandamise kahjulik mõju keskkonnale eriliselt suur.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad kohalike elanike

arvamuse ning kaevandamisest saadava võimaliku kasu arvesse võtmist. Väär on kaebaja

seisukoht, et vastustaja ei võinud 200 allkirjaga petitsioonist väga tugevat vastuseisu järeldada.

Seda, kui suure osa vallaelanike sõnaselgelt väljendatud arvamust peab kohalik omavalitsus

kaalukaks, on omavalitsuse enda otsustada. Hoolimata valla suurusest ja elanike koguarvust ei

saa 200 allkirja andnud inimese seisukohta pidada marginaalseks, iseäranis olukorras, kus

maakonnaplaneeringus sätestatu vähemalt ei soosi kaevanduse rajamist. Halduskohus on ka

õigesti märkinud, et vaidlustatud otsusest nähtub üheselt, et vastustaja võttis võimaliku kasuna

arvesse valla eelarvesse laekuvaid kaevandamistasusid ning leidis, et see kasu ei ole piisav, et

leppida rohelise võrgustiku tuumalale jäävas piirkonnas senise loodusliku keskkonna rikkumise ja

ümberkujundamisega. Seoses kaebaja osutatud muu kasuga (töökohad, ettevõtlus) leiab

ringkonnakohus, et kohalik omavalitsus ei pea MaaPS § 49 lg 6 sätestatud arvamuse andmisel

asuma välja selgitama ja kaaluma igasuguse teoreetilise ja hüpoteetilise kasuga seotud asjaolusid,

mis arvamuse andmiseks esitatud kaevandamisloa taotlusest selgelt ei nähtu. Ringkonnakohtu

hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et töökohtade tekkimises või ettevõtluse arengus

väljenduva realistliku kasu kohta oleks vastustajal olnud võimalik mingisuguseid usaldusväärseid

andmeid koguda. Siinkohal tuleb tähele panna, et ka kohtumenetluses on kaebaja väited

töökohtade ja ettevõtlusega seotud väidetava kasu kohta jäänud äärmiselt üldsõnaliseks ega tekita

veendumust, et mingisugune selline kasu oleks vastustajale saanud vaidlustatud otsuse tegemise

12(13)

3-22-2046

ajal olla selgelt ette nähtav ka täiendava uurimise korral. Erinevalt kaebajast leiab

ringkonnakohus, et sellise hüpoteetilise kasu kaalumata jätmine ei ole käsitatav kaalutlusveana.

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega menetluskulude jaotuse osas.

Halduskohus on õigesti viidanud asjassepuutuvale Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei ole

kaevandamisloa menetluse raames kooskõlastuse andmine kohaliku omavalitsuse

põhitegevuseks, mistõttu on selle tegevuse pinnalt tekkinud kohtumenetluses kantud

õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud

argumendid, et tegemist on vastustajaks oleva kohaliku omavalitsuse seadusega pandud

ülesannete täitmisega ning selliste seisukohtade esitamisega, mida ei saa ei kaevandamisloa

andjaks olev KeA ümber hinnata, ei muuda eeltoodud tõdemust. Halduskohtu otsuses viidatud

Riigikohtu otsuses nr 3-17-796 on omakorda viidatud Riigikohtu varasemale lahendile kohtuasjas

3-3-1-34-15, kus leiti samuti menetluskulude väljamõistmise kontekstis, et geoloogilise uuringu

loale kooskõlastuse andmine ei ole kohaliku omavalitsuse põhitegevus. Kaebaja samastab

põhjendamatult kohaliku omavalistuse seadusest tuleneva ülesande ja põhitegevuse eelviidatud

kohtupraktika tähenduses.

22. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab kaebaja apellatsioonimenetlusega seotud

kulud (HKMS § 108 lg 1). Kohtuotsuse eelmises punktis osundatud kohtupraktikast lähtudes

leiab ringkonnakohus, et siinne vaidlus väljub vastustajaks oleva kohaliku omavalistusüksuse

põhitegevuse raamidest ning viimasel on õigus nõuda kohtumenetluses kasutatud esindaja kulude

välja mõistmist kaebajalt. Vastustaja on esitanud taotluse mõista välja õigusabikulu 2827,78

eurot, mis vastab advokaadibüroo arvete (dtl 920–924) kohaselt umbes 17,5 advokaadi töötunnile

tunnihindega 160 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see kulude suurus ülemäärane ning

tuleb taotletud ulatuses kaebajalt välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)

13(13)