2-22-134489/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 11. aprill 2025

Tsiviilasja number

2-22-134489

Tsiviilasi

Meelis Vana ja Birgit Vana hagi Ülo Kommeri vastu

kulutuste ja kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5676 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. detsembri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Vana ja Birgit Vana apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (hageja I): Meelis Vana (ik: XXXXXXXXXXX)

ja (hageja II) Birgit Vana (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja

Vambola Olli

Vastustaja (kostja): Ülo Kommer (ik: XXXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. detsembri 2024 otsus osas, milles maakohus jättis

täielikult rahuldamata hagejate kahju hüvitamise nõude ning menetluskulud hagejate

kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada osaliselt hagejate kahju hüvitamise

nõue ning mõista kostjalt hagejate kasuks välja kahjuhüvitis 390 eurot ja jätta

menetluskulud poolte endi kanda.

3. Lugeda kohtuotsuse tervikresolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1. Rahuldada Meelis Vana ja Birgit Vana hagi Ülo Kommeri vastu osaliselt ning

mõista Ülo Kommerilt Meelis Vana ja Birgit Vana kasuks välja kahjuhüvitis 390 eurot.

3.2. Jätta ülejäänud osas (s.o 5286 eurot) Meelis Vana ja Birgit Vana hagi Ülo Kommeri

vastu rahuldamata.

4. Rahuldada Meelis Vana ja Birgit Vana apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Meelis Vana esitas 07.09.2022 Ülo Kommeri vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

Kuna Ü. Kommer esitas nõudele vastuväite, lõpetas Pärnu Maakohus 29.09.2022 määrusega

maksekäsu kiirmenetluse ja andis M. Vana nõude Ü. Kommeri vastu 6400 euro saamiseks üle

Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Meelis Vana (hageja I) ja Birgit Vana (hageja II) esitasid 19.10.2022 maakohtule Ülo

Kommeri (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt enda kasuks välja 5676,60 eurot.

Hagiavalduse kohaselt leppisid hagejad ja kostja 2020. a oktoobris kokku, et kostja annab

hagejatele rendile 2,56 ha põllumaad kostjale kuuluvast XX kinnistust. Renti kostja ei

soovinud. Tingimuseks oli, et hagejad ei külva põllule vilja, vaid rajavad rohumaa, ning

rendile antud maal ei kasutata mürke. Hagejatele selline tingimus sobis, sest neile oli rohumaa

vajalik lammaste karjatamiseks ja lammastele sööda varumiseks. Selleks, et renditud maale

rajada rohumaa, tuli hagejatel teha suures mahus töid (juurida kände, ära vedada kivihunnik,

maa harida, käsitsi kive korjata jne). Tehtud tööde maksumus on 2676 eurot ning tööde

tulemusena on rendilepingu eseme väärtus kestvalt oluliselt suurenenud. Hagejad kasvatavad

ja aretavad ohustatud tõu nimistusse kuuluvaid Kihnu lambaid, mistõttu on väga oluline

kvaliteetse sööda varumine. Hagejad külvasid lammastele mõeldud heinaseemne segu

lootuses, et saavad 2022. a suvel esimese saagi. Kostja ütles rendilepingu ootamatult

11.11.2021 üles, oli siis nõus pikendama lepingut 2022. a novembrini, kuid ei pidanud

kokkuleppest kinni ning juba 2022. a kevadel keelas rohumaale tulemise. Kostja

lepingurikkumise tõttu tekkis hagejatele kahju 3000 eurot, s.o 100 rulli silo hind.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Poolte vahel ei olnud kirjalikku ega suulist kokkulepet selle

kohta, et hagejad võiks kasutada kostja põllumaad. Tegemist on hagejate omavolilise

tegevusega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 06.12.2024 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt

hagejate kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei tulene võlaõigusseadusest rendilepingule kohustuslikku

vorminõuet. Tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et pooltel oli kokkulepe selle

kohta, et hagejad kasutavad kostjale kuuluvat maad. Kostja ei soovinud renti saada ja pooltel

puudus kokkulepe lepingu tähtaja osas. Kostja käitumine viitab, et tal oli hagejatega

kokkulepe maa kasutamise kohta. Ei ole usutav, et olukorras, kus kostja ei soovinud enda maa

kasutamist, lasi ta hagejal I enda maal pikemalt tegutseda (künda ja heina külvata) ega

keelanud seda. Kohtu järeldust ei mõjuta asjaolu, et kostja on 2022. a suvel pöördunud

politsei poole. Selleks ajaks olid poolte suhted halvenenud. Eeltoodu alusel tuvastas kohus, et

pooltel oli sõlmitud suuline rendileping.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 349 lg 1 esimese lause järgi võib rentnik teha rendilepingu eseme

tavapärast korrashoidu ületavaid parendusi üksnes rendileandja poolt kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis antud nõusolekul. VÕS § 349 lg 1 esimene lause on dispositiivne säte.

Kohus leidis, et pooled on VÕS § 349 lg-s 1 sätestatust erinevalt kokku leppinud. Poolte

käitumist võib tõlgendada selliselt, et nende vahel oli praktika, mille järgi saab lugeda ka

tegevusetust tahteavalduseks. Tunnistaja E.M. ja kostja enda vande all antud ütlustest tuleneb,

et kostja nägi, et hagejad teevad tema kinnisasjal parendustöid. Kostja kinnitas vande all, et

„las külvab ja las tegi. Ei ütelnud talle.“ Eelneva tõttu oli kohus seisukohal, et parendustööde

tegemiseks oli olemas kostja nõusolek.

Hagejatel tuli VÕS § 359 lg 1 järgse eeldusena välja tuua, kuidas on kostja kinnisasja väärtus

hagejate parendustööde tulemusena kestvalt ja oluliselt suurenenud. Hagejad ei ole seda

teinud.

Hageja I ja tunnistaja S.L. ütlustest nähtub, et enne suulise rendilepingu sõlmimist aitas

hageja pere kostjal 2013.–2016. a-tel oma kinnisasja korrastada. Need tööd ei toimunud

rendilepingu raames, vaid tegemist oli naabri aitamisega. Hagejad ei ole neid töid selgelt

eristanud. Mõned tööd, millele hagejad on tuginenud, on kohtu hinnangul tehtud enne suulise

rendilepingu sõlmimist 2020. a-l. Nende parenduste eest ei saa VÕS § 359 lg 1 alusel hüvitist

nõuda. Hagis ei ole parendustööna märgitud kuuseheki mahavõtmist. Ka hageja I on vande all

selgitanud, et parendustööde maksumuse hulka ei kuulu hoonete ja hekkide koristamine.

Samas on hagejad tuginenud sellele, et parendustööde tulemusena on kostja kinnisasja pindala

suurenenud. Selle tõendamiseks on hageja esitanud „enne“ ja „pärast“ fotod ning selgitanud,

et koristustööde käigus on eemaldatud objektid, mille tulemusena sai kostja kinnisasi juurde

vähemalt 0,1 ha korrastatud põllumaad. Fotol „enne“ on näha kuusehekk, mida fotol „pärast“

ei ole. Samas ei tulene hagist ega lisatud tõendist, et kuusehekk oleks maha võetud

rendilepingu raames tehtud parendustööna. Eelneva tõttu ei arvestanud kohus hagejate

fotodega.

Hagejad on tuginenud sellele, et kostja kinnisasjast põllumaana kasutatav ala suurenes. Kuigi

hagejad selgitasid 19.09.2024 kohtuistungil, et seda asjaolu tõendab PRIA pindalatoetuse

avaldus, hagejad viidatud tõendit ei esitanud. Kohus ei nõustunud hagejatega, et põllumaa

suurenes nende tegevuse tulemusel. Kohtul puuduvad eriteadmised sellise järelduse

tegemiseks. Eelneva tõttu ei saa kohus anda hinnangut, kas tegemist on rendieseme väärtuse

olulise suurenemisega või mitte. Kohus jättis tähelepanuta ka kostja fotod kinnisasja kohta

aastatel 2023–2024, millega kostja soovis tõendada kinnisasja väärtuse vähenemist. Kohtul

puuduvad eriteadmised selleks, et fotode põhjal otsustada, milline on kinnisasja väärtus ja kas

see on suurenenud või vähenenud.

Hagejad on selgitanud ka, et põlenud hoone lammutamine muutis turvalisemaks XX

kinnisasja hooned. Tehtud tööde kalkulatsioonist ei nähtu põlenud hoone lammutamisega

seotud töid. Samuti ei tähenda kinnisasjal paiknevate hoonete turvalisemaks muutmine

automaatselt seda, et rendieseme väärtus on parenduste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud.

Kuna hagejad ei ole tõendanud rendieseme väärtuse olulist suurenemist tehtud parenduste

tulemusena, ei saa kohus rahuldada hagejate kulutuste hüvitamise nõuet VÕS § 359 lg 1

alusel.

Hagejad ei saa nõuda parendustööde eest kulutuste hüvitamist ka VÕS § 359 lg 3 alusel.

Hagiavaldusest ja tõenditest ei nähtu hagejate tahet tegutseda kostja kasuks VÕS § 1018 lg 2

mõttes. Tehtud töödeks on kündmine, kultiveerimine, heinaseeme, kivihunniku äravedu,

käsitsi kivide ja kändude korjamine, külvitööd, rullimine, väetamine ja hooldusniide. Hagejad

on tuginenud sellele, et soovisid maad kasutada rohumaa rajamiseks, sest nad kasvatavad ja

aretavad Kihnu lambaid, mistõttu on väga oluline kvaliteetse sööda varumine. Kuivõrd maa ei

olnud rohumaa rajamiseks sobilik, tuli hagejatel teha suures mahus töid. Eelnevat arvestades

on hagejad tegutsenud enda, mitte kostja huvides. Hagejad nõuavad kulude hüvitamist

seetõttu, et kostja keelas neil 2022. a kevadel põllumaad kasutada. Hagejatel ei olnud

parendustööde tegemisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või tasu maksmist.

Kohus jättis hagejate 2676 euro suuruse nõude rahuldamata.

Hagejate 3000 euro suuruse kahju hüvitamise nõue võib tuleneda VÕS § 115 lg-st 1. Lepingu

sõlmimisel 2020. a-l ei lepitud kokku tähtajas. Seda on hageja I kinnitanud vande all. Samas

külvasid hagejad 2021. a kevadel heina. Seda kinnitas ka kostja vande all. Kohtu hinnangul

said hagejad eeldada, et nad saavad järgmisel, 2022. a-l, heina koristada. Kuigi 2021. a sügisel

ütles kostja hagejatele, et nad ei saa enam kostja kinnisasja kasutada, said hageja I elukaaslane

S.L. ja kostja kokkuleppele, et 2022. a sügisel tehakse silorullid ära. Seda tõendavad nii

tunnistaja S.L. ütlused kui ka S.L. ja kostja telefonivestluse salvestis. Eelneva tõttu oli pooltel

kokkulepe, et rendileping kehtib kuni 2022. a sügiseni (kui hagejad saavad silorullid ära teha).

Kostja paigaldas enda kinnisasjale sildi „eravaldus“. Seega rikkus kostja rendilepingut, kui

keelas juba 2022. a kevadel hagejatel enda kinnisasjale tulla.

Samas kohus leidis, et hagejad ei ole tekkinud kahju tõendanud ja jättis seetõttu ka selle

nõude rahuldamata. Hageja II hinnapäringule on enamus päringu saanutest vastanud, et nad ei

tegele silorullidega. Sellised tõendid on asjakohatud. OÜ XXX vastus hinnapäringule ei

tõenda aga seda, et hagejad ostsid silorulle mujalt, seetõttu kostja kinnisasjalt nad neid ei

saanud ning lambad oleksid 2022. a talvel nälga jäänud. Silorullid peaksid olema ostetud

2022. a sügisel–talvel. OÜ XXX arve on esitatud hagejale II 31.05.2023 ja hageja II tasus

arve 11.06.2023. 2023. a mais silorullide eest esitatud arve ei tõenda seda, et hagejad pidid

2022. a talveks ostma mujalt silo, et loomad ei jääks nälga.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu 06.12.2024 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning mõista kostjalt välja 5676

eurot hagejate kasuks ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kuulub hagi kostjale kuuluva põllumaa parendamisel kantud kulutuste saamiseks

rahuldamisele VÕS § 359 lg 1 alusel. Kostja soovis, et hageja I lükkaks buldooseriga naabri

kinnistu teelt kruusa kostja kinnistule. Hageja I ei nõustunud seda tegema ning see sai

põhjuseks, miks kostja ütles alusetult rendilepingu üles ja näitas oma pahameelt muul viisil.

Rendilepingu eseme väärtuse oluline suurenemine on tõendatud kalkulatsiooniga XX

põllumaal tehtud tööde kohta. Kalkulatsioonis ei ole kulutusi, millised hagejad tegid varem

(kuuseheki maharaiumine, põlenud hoone lammutamine). Kalkulatsioonis on toodud tööd ja

kulutused, mida hagejad kandsid seoses kostja põllumaa parendamisega. Lisaks

kalkulatsioonile on tööd tõendatud hageja I vande all antud ütlustega põllumaal tehtud tööde

kohta ja tunnistaja E.M. ütlustega, et ta nägi, kuidas hagejad harisid kostja põllumaad.

Parendused tehti kostja nõusolekul. See on tõendatud kostja vande all antud ütlustega, et ta oli

nõus ja rahul nende töödega ega pidanud vajalikuks sekkuda. Tunnistaja E.M. ütlustega on

tõendatud, et kostja istus rahulikult oma elamu juures ja jälgis põllumaa harimist. Tõendatud

on ka asjaolu, et parendused tehti vastavalt kostja soovile, et põllule ei külvataks vilja ega

kasutataks mürke. Sellise juhise andmine on tõendatud hageja vande all antud ütlustega.

Tehtud muudatused ja parendused on kestva iseloomuga. Keegi ei hakka kive ja kände põllule

tagasi vedama. Põllumaa väärtus suurenes parenduste tulemusena oluliselt. Grain Seeds

Estonia OÜ hinnapakkumise järgi oleks selliste põllumajanduslike ja maaparanduslike tööde

maksumus 4989 eurot ilma käibemaksuta. Hagejad tegid tööd odavamalt, sest kasutasid oma

pere ja tuttavate tööjõudu, osaliselt tegid masinatöid tuttavad kas tasuta või käis hageja I oma

tehnikaga vastutasuks tööd tegemas. Põllumaa väärtus suurenes ka seetõttu, et haritava maa

pindala suurenes ning maa harimine muutus lihtsamaks, kuna moodustus ühtne põllumassiiv.

Kohus on alusetult asunud poolte suhet analüüsima VÕS § 349 alusel. Hagejad ei teinud töid,

mis oleksid kostja põllumaa tavalist majandamisviisi muutnud. Kõik tööd ja parendused olid

tavapärased, mida tehakse selleks, et põllumaad sihipäraselt kasutada. Põllumaa normaalse ja

tavapärase kasutamise puhul kultuurid vahelduvad;

2) on kohus õigesti leidnud, et kahjunõue tuleneb VÕS § 115 lg-st 1 ja kostja on rendilepingut

rikkunud. Rendilepingu rikkumine seisnes selles, et kostja keelas juba 2022. a kevadel

hagejatel enda kinnisasjale tulla ehkki tunnistaja S.L. (hageja I elukaaslane) ja kostja olid

kokku leppinud, et 2022. a sügisel tehakse silorullid ära. Kostja tegevust tuleb hinnata kahju

tahtliku tekitamisena, sest ta oli teadlik, mis eesmärgil hagejad kostja põllule kultuurrohumaa

rajasid.

Kohtu seisukoht, et OÜ XXX arve ja maksekorraldus arve tasumise kohta ei tõenda kahju

suurust, on väär. 2022. a augustis leppisid hagejad OÜ-ga XXX kokku, et ostavad neilt 100

rulli silo. See oli minimaalne kogus, mida võis lammaste talvesöödana lisaks vaja minna.

Silorullid jäid hoiule OÜ XXX varjualusesse ning hagejad vedasid sealt silorulle vastavalt

vajadusele. OÜ XXX esitas arve siis, kui lambad sai välja karjamaale lasta. Kui silo oleks

vähem kulunud, oleksid hagejad kahjunõuet vähendanud.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude apellantide kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei nõustu kostja kohtu seisukohaga, et rendileping oli sõlmitud ja kostja rikkus

rendilepingut. Hageja I teadis, et kostja paigaldas 2020. a augusti lõpus kinnistule sildi „XX

talu ERAMAA mitte künda”. Kostja teatas märgi paigaldamise ajal hagejale I, et ei soovi oma

kinnistu tema poolset kasutamist. 2021. a novembris paigaldas kostja tee otsa sildi „ERATEE

sisenemine Heinosoo talu kirjaliku loaga“ ning teatas hagejale I, et ta kostja kinnistule ei

tuleks. Hageja I hakkas kostjat sõimama. Mõne aja pärast helistas S.L., kuid kuna kostja oli

hageja I kõnest häiritud, siis ei saanud ta aru, mida S.L. tahtis, ja katkestas kõne.

Nõustuda ei saa hagejate väitega, et nende tegevuse tulemusena suurenes rendilepingu eseme

väärtus oluliselt. Hagejate väide, et nad on teostatud kostja põllumaal töid 2676 euro eest, on

tõendamata. Pärast XX kinnistu maade tagastamist kasutas aastatel 2013–2020 maad tasuta,

ilma lepinguta, X. Põld oli korras. Kõik tööd (kuuseheki mahavõtmine, kivide korjamine

põllu äärest) oli tehtud juba varasemalt, sh 2014. a-l kostja perega. Hageja I aitas töödel

rasketehnikaga, tehtud töö eest sai ta mahavõetud puud endale, samuti ostis kostja tema

traktorile kütust. Hagejad ei ole välja toonud ühtegi konkreetset asjaolu, kuidas ja mis põllu

väärtust mõjutas. Iga kultuuri külvamisel tuleb teha selle kultuuri kasvatamiseks

ettevalmistusi. See ei ole põllu väärtuse tõstmine.

Hagejatel ei olnud parendustööde tegemisel kavatsust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist või

tasu maksmist. Hagejad on tegutsenud enda, mitte kostja huvides;

2) ei ole kostja tekitanud hagejatele kahju 3000 euro ulatuses. 100 silorulli saamine kostja

maalt on tõendamata. Kostja esitatud 28.06.2023 kirjavahetus Raido Semmiga tõendab, et 2

hektarilt saab 3–5, parematel aastatel ehk 10 silorulli. Kostja nõustub ka maakohtu

seisukohaga, et silorullid oleksid pidanud olema ostetud 2022. a sügisel–talvel, mitte alles

31.05.2023.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis

täielikult rahuldamata hagejate kahju hüvitamise nõude ning menetluskulud hagejate kanda.

Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ise tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldab osaliselt hagejate kahju hüvitamise nõude ning mõistab kostjalt hagejate kasuks välja

kahjuhüvitise 390 eurot ja jätab menetluskulud poolte endi kanda.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

7. Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte rendisuhtena.

VÕS § 339 kohaselt rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule

(rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest

korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle

eest tasu (renti).

Nimetatud sättest tulenevalt on rentniku üheks kohustuseks maksta renti. Samas on nimetatud

säte dispositiivne ning lepingupooled võivad leppida kokku, et neil ei lasu teatud

rendilepingule omaseid kohustusi, näiteks renditasu maksmise kohustust (vt Võlaõigusseadus

II. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt. § 339, komm 4).

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas leppisid pooled kokku, et hagejatel puudub

renditasu maksmise kohustus. Nii nähtub hageja I vande all antud seletusest, et kostja ei

soovinud renti, kuna muidu tuleb tal maksuametis tegemist. Tunnistaja S.L. ütlused tõendavad

samuti, et kostja renti ei soovinud. Kostja ei ole nendele hageja I vande all antud seletusele

ega tunnistaja S.L. ütlustele vastuväiteid esitanud ega tuginenud sellele, et hagejatel oli

kohustus talle renti maksta.

Pooled ei ole menetluse kestel avaldanud kordagi arvamust, et nendevaheline suhe oleks

kvalifitseeritav mingi muu kui rendisuhtena. Ülaltoodust lähtuvalt on maakohus

pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerinud õigesti rendisuhtena.

8. Maakohus tuvastas õigesti, et pooltevaheline rendileping oli sõlmitud suulises vormis ning

hagejatel oli kostja nõusolek renditud maal parendustööde tegemiseks. Nimetatud maakohtu

poolt tuvastatud asjaolusid ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Hagejad on

apellatsioonkaebuses aga jätkuvalt seisukohal, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata

parandustööde eest kulutuste hüvitamise nõude VÕS § 359 lg 1 alusel ja kostja poolt

rendilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude.

9. VÕS § 359 lg 1 kohaselt, kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme

väärtus on rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt

suurenenud, võib rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist.

Nimetatud sättest tulenevalt peab rentnik nõude maksmapanekuks mh tõendama, millised

konkreetsed parendused ta tegi ning kas tehtud parenduste tõttu rendieseme väärtus oluliselt

suurenes.

Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hagejad ei ole tõendanud rendilepingu

eseme väärtuse olulist suurenemist hagejate poolt tehtud töö tulemusel. Seetõttu jättis

maakohus hagejate kulutuste hüvitamise nõude põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

Hagejate poolt esiletoodud asjaolude kohaselt soovisid nad maad kasutada rohumaa

rajamiseks. Kuna kostja maa ei olnud selleks sobilik, tuli hagejatel teha erinevaid töid (korjata

kokku kive ja need ära vedada, maad harida jms) ja nad kandsid sellega seoses kulutusi.

Kulutuste suuruse tõendamiseks esitasid hagejad endi koostatud kalkulatsiooni (hagiavalduse

lisa nr 3), mille kohaselt on kulude suurus kokku 2676,60 eurot. Kulud koosnesid kostja maa

kündmisest, kultiveerimisest, heinaseemne külvist, kivide äraveost, rullimisest, väetamisest

jm. Kostja on vande all antud seletuses tunnistanud hagejate poolt maa kündmist ja

heinaseemne külvamist, kuid kinnitanud samas, et rendile antud maa väärtus oluliselt ei

suurenenud ning hagejatel puudub tema vastu kulutuste hüvitamise nõue.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et iga rendilepingu esemele tehtud parendus ei tähenda

automaatselt kinnistu väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnistu väärtuse suurenemist

eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha. Hagejate endi koostatud kalkulatsioon ei tõenda, et

selles märgitud kulutuste võrra suurenes rendilepingu eseme väärtus. Lisaks märgib

ringkonnakohus, et kalkulatsioonis märgitud arvandmed (erinevate tööde ajakulu, väetise ja

heinaseemne kogus ja kulu jm) ei ole kontrollitavad ega tõenda, kas sellises mahus erinevaid

töid tehti ja kulusid kanti. Kuna kostja vaidlustas kulutuste nõude, siis oli hagejate kohustus

tõendada nii kulutuste tegemist kui seda, palju rendilepingu eseme väärtus kulutuste tegemise

tõttu suurenes.

Ringkonnakohus märgib, et ka juhul, kui pooltevaheline õigussuhe kvalifitseerida tasuta

kasutamise lepingu sätete järgi, ei oleks võimalik hagejate kulutuste hüvitamise nõuet

rahuldada. Maakohus on otsuse p-des 18-19 käsitlenud kulutuste hüvitamise nõude

võimalikku rahuldamist käsundita asjaajamise sätete alusel ning asunud põhjendatud

seisukohale, et ka sellel alusel ei ole võimalik hagejate kulutuste hüvitamise nõuet rahuldada.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis põhjendamatult hagejate kahju hüvitamise

nõude täielikult rahuldamata.

Maakohus tuvastas iseenesest õigesti, et kostja rikkus pooltevahelist lepingut, kuna keelas

hagejatel 2022. a kevadel tema rohumaale tulemise (vt maakohtu otsuse p 22). Nimetatud

maakohtu poolt tuvastatud asjaolu ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud.

Maakohus leidis, et hagejate kahju nõue ei ole põhjendatud, kuna hagejate poolt 2023. a mais

XXX OÜ-le tasutud arve ei tõenda silo ostmist 2022. a talvel. Selline maakohtu seisukoht ei

ole õige, kuna kahjunõude rahuldamiseks on vaja kindlaks teha kostja rikkumisest tulenev

kahju, st palju oleks hagejad saanud sööta kostja põllult, kui kostja ei oleks lepingut rikkunud.

Hagejad parendasid kostja põllumaad ning nende eesmärgiks oli saada kostja põllult lammaste

jaoks sööta (silorulle). Kostja poolt lepingu rikkumise tõttu jäi hagejatel lammaste jaoks sööt

saamata ning nad olid sunnitud ostma lammastele sööda XXX OÜ-lt. Hagejad leiavad, et nad

oleksid saanud kostja põllult 100 silorulli sööta ning lähtudes ühe rulli hinnast 30 eurot on

nende kahju suuruseks 3000 eurot.

Hagejate poolt esiletoodud asjaolude kohaselt on tegemist saamata jäänud tulu nõudega.

VÕS § 128 lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele,

eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise

võimaluse kaotamises.

Riigikohus on 08.01.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12 p-s 20 asunud seisukohale, et

saamata jäänud tulu kui kahju hüvitamine VÕS § 128 lg 4 mõttes põhineb tõenäosusel, kuna

reeglina ei ole võimalik täpselt hinnata, millist kasu või kahju oleks pool saanud, kui lepingut

oleks kohaselt täidetud. Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et

tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.

Ringkonnakohus leiab, et hagejad on kostja põllumaad parendanud ning tõenäoliselt oleks nad

sellelt tulu (lammastele sööta) saanud. Samas on ekslik hagejate seisukoht, et kui kostja

poleks lepingut rikkunud, oleksid nad saanud kostja maalt 100 rulli silo, s.o samas koguses,

mille nad ostsid XXX OÜ-lt 2022-2023 talveperioodil. Selline hagejate seisukoht on

tõendamata.

Praegusel juhul tuleb saamata jäänud tulu suuruse kindlakstegemisel lähtuda TsMS § 233

lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju tekkimine, kuid kahju

täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste

raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise

kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid

arvestades.

Kostja on esitanud kohtule Raido Semmi (s.o sama isik, kes müüs silo hagejatele) 28.06.2023

vastuse e-kirjale, milles kinnitatakse, et heal aastal saab hektarilt 10 rulli silo, sellel aastal

poole vähem, 3-5 rulli. Hagejad on oma vastuväites kinnitanud, et kostja esitatud e-kirjast ei

nähtu, millist konkreetset põldu on vastuses silmas peetud. Tõendeid selle kohta, millises

koguses võiks kostja põllumaalt sööta saada, hagejad esitanud ei ole.

Arvestades eelnevat, lähtub ringkonnakohus kahju suuruse kindlakstegemisel TsMS § 233

lg-s 1 sätestatust, kuna kahju täpse suuruse kindlakstegemine on antud juhul seotud eriliste

raskuste ja suurte kuludega. Ringkonnakohus leiab, et hagejad oleks tõenäoliselt saanud 2022.

a suvel kostja põllult 5 rulli silo hektari kohta ning lähtudes rendile antud põllumaa suurusest

2,56 hektarit, oleks saadud silorullide arv kokku ca 13 (2,56x5). Hagejad on lähtunud silorulli

maksumusest 30 eurot ning kostja ei ole sellele vastuväidet esitanud. Seega on hagejate kahju

kokku 390 eurot (13x30) ning selles ulatuses tuleb hagejate nõue rahuldada.

11. Hagejate nõue rahuldati 6,9% ulatuses (390 eurot 5676 eurost). Hagejate menetluskulud

koosnevad tasutud riigilõivust 1190 eurot (2x595) ja õigusabikuludest 840 eurot. Kostjal

hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Kuna hagejate nõue rahuldati üksnes 6,9% ulatuses ning kostjal hüvitatavad menetluskulud

puuduvad, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta poolte menetluskulud nii maa- kui

ringkonnakohtus TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)