2-24-4299/34 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. aprill 2025, Tartu

Tsiviilasja number

2-24-4299

Tsiviilasi

Y.F-i hagi Q.K vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 084/2024/1251

Apellatsioonkaebuse hind

Q.K apellatsioonkaebusel 6000 eurot

Y.F-i apellatsioonkaebusel 4000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.K apellatsioonkaebus

Y.F-i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I / vastustaja II (kostja): Q.K (isikukood

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viive Kaur

Apellant II / vastustaja I (hageja): Y.F (isikukood

XXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Paul

Keres ja vandeadvokaat Joonas Põder

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 28. oktoobri 2024 otsuse resolutsioon jätta muutmata, täiendades

maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Q.K ja Y.F-i apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y.F (hageja) esitas 15. märtsil 2024 Tartu Maakohtule Q.K (kostja) vastu hagi, milles palus

tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 084/2024/1251 täies ulatuses ehk 15 000

euro nõudes.

Hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja endised abikaasad, abieluvararežiimiks oli

ühisvara režiim. Kooselu vältel omandasid pooled mh kinnistu Hispaania Kuningriigis,

aadressil XXXXXXX (edaspidi Hispaania kinnistu). Selle omandamiseks sõlmiti pangaga

Banco de Sabadell S.A. (edaspidi pank) laenuleping nr XXXXXXXXXXXXX.

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks oli pooltel pangas ühine arvelduskonto.

Hageja ja kostja lahutasid abielu 12. oktoobril 2021. Tartu Maakohus kinnitas 9. juunil 2023

määrusega poolte sõlmitud kompromissi ühisvara jagamiseks (tsiviilasi nr 2-22-7588).

Määruse kohaselt jäi Hispaania kinnistu hageja ainuomandisse. Määruse p 1.11 järgi

kohustus hageja hiljemalt 1. veebruariks 2024 vormistama pangas laenulepingu ümber nii, et

kostja ei ole enam panga ees laenukohustuslane. Määruse p 1.13 kohaselt lepingu p-s 1.11

nimetatud kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral kohustus hageja

maksma kostjale leppetrahvi 15 000 eurot.

Laenulepingut tagas Hispaania kinnisasjale seatud hüpoteek. Laenulepingu

ümbervormistamiseks oli hagejal tarvis saada laenu tagatiseks olnud kinnisasja

ainuomanikuks. Kostja pidi andma Hispaania advokaadi Ernesto Yagüe Sáncheze nimele

volituse kinnistu osa üleandmiseks hagejale. Kostja kanda pidi jääma muu hulgas Hispaanias

tehtavatest kuludest maksimaalselt 1754,50 eurot, kõik ülejäänud kulud jäid hageja kanda.

Kostja ei täitnud enda kohustust tasuda esimesel võimalusel Hispaanias tehtavatest kuludest

1754,50 eurot ega andnud tähtaegselt volitust Hispaania kinnistu omandi üleandmiseks.

Omandi üleminekuks vajalik tehing tehti alles 31. juulil 2023.

Hageja saatis 31. mail 2023 pangale järelepärimise, miks pank tema eelnevatele päringutele

ei ole vastanud. Panga vastuse kohaselt oli hageja hüpoteeklaenu tasumisega võlgnevuses

ning hageja konto oli blokeeritud, kuna pank nõudis hagejalt 2022. aasta juulis ja augustis

dokumente, mida hageja pangale ei saatnud. Selgus, et Eesti pankades vastavate ülekannete

tegemisega probleeme ei ilmnenud, kuid Banco de Sabadell S.A. kontole maksed ei

laekunud. Pank oli saatnud 12. augustil 2022 ja 21. oktoobril 2022 kirjad poolte endisele

ühisele aadressile XXXXXXXXXXXXX, kus kirjade saatmise ajal elas kostja, kes ei

teavitanud hagejat panga kirjadest. Hageja sai probleemist teada 20. juulil 2023 ning tal

õnnestus pangakonto taastada alles 5. oktoobril 2023.

Kostja esitas 20. veebruaril 2024 täitmisavalduse ning nõudis hagejalt leppetrahvi 15 000

euro tasumist vastavalt kohtumääruse p-le 1.13.

Hageja leiab, et kostjal puudub kehtiv täitedokument. Poolte kompromissi kinnitav

kohtumäärus ei ole täitedokumendiks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 1 p 1 mõttes, sest

määrus ei pane iseseisvalt hagejale leppetrahvi maksmise kohustust. Kompromissi

sõlmimisel ega selle kinnitamisel kohtu poolt ei olnud leppetrahvi maksmise kohustust

tekkinud. Täitedokumendiks saab TMS § 2 lg 1 p 18 alusel olla üksnes selline kokkulepe

rahalise kohustuse sundtäitmisele allumise kohta, mis on sõlmitud pärast nõude

sissenõutavaks muutumist. Kompromissi kinnitamine kohtu poolt asendab

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 6 kohaselt notariaalset tõestamist.

Vaidlusalune leppetrahvikokkulepe on heade kommete vastane ja seega tühine. Pooltele

sellest kokkuleppest tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 p 2 tähenduses heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, sest

hagejalt nõutud sooritusega viivitamisel ei ole mistahes äratuntavaid negatiivseid tagajärgi

kostjale. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei saanud seetõttu kinnisvara ostmiseks laenu võtta.

Kostjale ei ole kahju tekkinud, tegemist oli ainult survefunktsiooni täitva leppetrahviga.

Kostja ei teavitanud hagejat panga järelepärimistest ja sõlmis leppetrahvi kokkuleppe

pahauskselt.

Kokku viibis hageja kohustuse täitmine kostja tegevusest tingitult ca 4 kuud. Leppetrahvi

tuleks VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada 0 euroni. Leppetrahvi vähendamist tingib ka hageja

majanduslik olukord. Alates 22. maist 2024 on kostja kohustused panga ees lõppenud.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas taotluse menetluse lõpetamiseks TsMS § 371 lg 2 p

1 alusel.

Kostja vastuväidete kohaselt on täiteasja nr 084/2024/1251 aluseks kehtiv täitedokument, s.o

Tartu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr 2-22-7588. Tegemist on TMS § 2 lg 1 p 1 järgse

täitedokumendiga. Hageja ei ole esile toonud ühtegi TMS § 221 lg 1 nimetatud asjaolu,

millest tuleneks nõude rahuldamine, ajatamine või tasaarvestamine. Käesolevas tsiviilasjas ei

ole kohtul pädevust muuta varasemat jõustunud kohtumäärust ega teha otsust, millega lugeda

tsiviilasjas nr 2-22-7588 jõustunud kohtulahendi leppetrahvi tingimus tühiseks.

Kohtumääruse p-s 1.13 leppisid pooled kokku ka teistes leppetrahvides, mis oma olemuselt ja

õigusjõult on analoogsed.

Kohtumääruse p 1.10 kohaselt pidi kostja esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 10 tööpäeva

jooksul arvates kohtumääruse jõustumisest andma üle notariaalse volikirja hageja

lepingulisele esindajale. Kohtumäärus jõustus 15. juunil 2023, notar tõestas kõnealuse

volikirja 7. juunil 2023, hageja esindajal oli võimalik see vastu võtta 20. juunil 2023. Seega

täitis kostja kohtumääruse p-s 1.10 kokkulepitu nõuetekohaselt. Kohtumääruse p 1.17

kohaselt jäid Hispaanias tehtavad kulud 1754,50 eurot kostja kanda, kes maksis need pärast

arve saamist 26. juulil 2023. Kostja ei ole ühtegi kirja Sabadell S.A. pangalt saanud, hageja ei

ole kirjade saatmist tõendanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus rahuldas 28. oktoobri 2024 otsusega hagi osaliselt ja tunnistas täiteasjas nr

084/2024/1251 sundtäitmine lubamatuks 4000 eurot ületavas osas. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: hageja ja kostja olid

abikaasad ning nende vara ühisvara; abieluvara hulka kuulus kinnistu Hispaanias, aadressil

XXXXXXX; kinnistu omandamiseks sõlmisid pooled pangaga Banco de Sabadell S.A.

laenulepingu nr XXXXXXXXXXXXX. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks oli

pooltel pangas avatud ühine arvelduskonto; hageja ja kostja lahutasid abielu 12. oktoobril

2021; Tartu Maakohus kinnitas 9. juuni 2023 määrusega poolte sõlmitud ühisvara jagamise

kompromissi (tsiviilasi nr 2-22-7588). Muuhulgas sätestas kohtumääruse p 1.11, et hageja

kohustub hiljemalt 1. veebruaril 2024 vormistama Sabadell S.A laenulepingu ümber nii, et

kostja ei ole enam panga ees laenukohustuslane. Kohtumääruse p 1.13 kohaselt on määruse p-

s 1.11 nimetatud kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise korral hageja

kohustatud maksma kostjale leppetrahvi 15 000 eurot; kostja avalduse ja Tartu Maakohtu 9.

juuni 2023 määruse alusel on algatatud täitemenetlus nr 084/2024/1251 hagejalt leppetrahvi

15 000 eurot sissenõudmiseks.

Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist täiteasjas nr 084/2024/1251. Poolte

vahel on vaidlus selle üle, kas täitemenetlus on algatatud täitedokumendi alusel. Lisaks leiab

hageja, et leppetrahvi kokkulepe on tühine ning on esitanud leppetrahvi vähendamise nõude.

Maakohus asus seisukohale, et kostjal oli olemas täitemenetluse alustamiseks vajalik

täitedokument. TsMS § 430 lg 5, § 432 teise lause, § 461 lg-te 1 ja 3 ning TMS § 2 lg 1 p 1

järgi on kompromissi kinnitamise määrus täitedokument, mille alusel saab algatada

täitemenetluse. Kui kohus on kompromissi määrusega kinnitanud, muutub see kogu ulatuses

täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses. Leppetrahv on oma olemuselt tingimuslik

kohustus – kompromissi sõlmimisel ei ole teada, kas kohustus saabub. TMS § 19 kohaselt

saab täitemenetluse algatada juhul, kui edasilükkav tingimus on saabunud, s.o leppetrahv on

muutunud sissenõutavaks. Maakohus ei pidanud põhjendatuks kohaldada leppetrahvile TMS

§ 2 lg 1 p-s 18 sätestatut. Kohtutäituril on võimalik täitemenetluse algatamisel kontrollida, kas

menetluse algatamise tingimus on täidetud, s.t edasilükkav tingimus saabunud.

Maakohus ei analüüsinud leppetrahvi kokkuleppe headele kommetele vastavust. TsMS § 430

lg 8 järgi peaks hageja tuginema terve kompromissi tühisusele, hageja seda teinud ei ole.

Maakohus leidis, et võlgnikul on võimalus esitada TMS § 221 lg 11 kohane hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks. Kohus kontrollib kompromissi kinnitamisel ainult seda, kas

poolte sõlmitud kompromiss vastab seadusele, sh TsÜS §-le 86 (TsMS § 430 lg 3). Võlgnikul

on VÕS § 162 järgi õigus nõuda leppetrahvi vähendamist ning see õigus tekib pärast

leppetrahvi tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumist. Võlgnikul ei ole muud võimalust

sellise taotluse esitamiseks kui TMS § 221 lg 11 kohase hagiga.

Maakohus tuvastas, et kostja on tähtaegselt täitnud oma kompromissiga võetud kohustused

anda volitus hageja soovitud isikule ja tasuda osa Hispaanias tehtud kulutustest. Maakohus

tuvastas, et hageja täitis oma kohustuse laenulepingu muutmiseks mitte 1. veebruaril 2024,

vaid alles 22. mail 2024, seega hilinenult. Hageja väitel oli viivitus tingitud kostja tegevusest,

sest kostja ei edastanud talle panga kirju. Maakohtu hinnangul ei ole oluline, millisel põhjusel

kirjad hagejani ei jõudnud, oluline on vaid see, et hagejal jäi tema kohustuste tähtaegseks

täitmiseks vajalik info saamata.

Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hageja poolt tasumisele kuuluvat leppetrahvi tuleb

vähendada 4000 euroni. Esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja oleks pahatahtlikult viivitanud

laenulepingu järgi raha tagastamisega. Kostja ei ole kohtule veenvalt põhistanud, et talle oleks

3-kuulise viivitamise tõttu tekkinud majanduslik kahju. Kostja väide, et ta sooviks osta

Hispaaniasse uut kinnisvara, aga ei usu, et talle laenu antakse, ei ole kahju põhistamiseks

piisav.

Maakohus ei pidanud põhjendatuks leppetrahvi vähendamist 0 euroni, sest hagejal oleks

olnud võimalik täitemenetlust vältida, kui ta oleks andnud kostjale selgemat teavet pangaga

tekkinud probleemide kohta.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohus leidis, et selline menetluskulude

jaotus on õiglane, sest hagejal oli võimalik enne täitemenetluse algatamist anda kostjale

selgemat infot ning sellega täitemenetlust ja kohtumenetlust vältida. Samas ei olnud ka kostjal

kohustust esitada juba 20. veebruaril 2024 täitemenetluse algatamise avaldust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata. Kõik menetluskulud, sealhulgas apellatsiooniastme menetluskulud,

palub kostja jätta hageja kanda.

4.1. Maakohus oleks pidanud jätma hagi menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 4 või lg 2 p 1

alusel või menetluse lõpetama TsMS § 428 lg 2 alusel. Hagi on TMS § 221 lg-le 1 tuginedes

perspektiivitu, sest hageja ei tugine hagi alusena asjaolule, et ta on leppetrahvi 15 000 eurot

kostjale tasunud või on poolte kokkuleppel leppetrahvi tasumine ajatatud või et hagejal oli

tekkinud pärast sundtäidetava kohtumääruse jõustumist 15. juunil 2023 kostja suhtes

tasaarvestatud nõue ning hageja on oma nõude tasaarvestanud täitemenetluses oleva

leppetrahvi nõudega.

4.2. Hagi menetlemine oli vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega ja õigusrahu

vajadusega kord vaieldud küsimuses. Käesolevas asjas on täitedokumendiks kohtulahend,

mille tegemisel on kohus kontrollinud poolte vahel sõlmitud kompromissi ja seega sisuliselt

ka vaidluse läbi vaadanud. Hageja ei tuginenud kordagi asjaolule, et tal ei olnud võimalik

objektiivsel põhjusel oma vastuväidet leppetrahvi ebamõistlikule suurusele

menetlusõiguslikult maksma panna. Pikalt kestnud läbirääkimiste tulemused vormistati

mõlema poole tahet väljendanud kompromissilepinguga. Leppetrahv 15 000 eurot oli

proportsionaalne tagatava kohustuse suurusega, mille rahaline väärtus oli ca 167 000 eurot

(enam kui 11-kordne vahe). Samuti oli see leppetrahv proportsionaalne teiste samas

kompromissis kokku lepitud leppetrahvidega.

4.3. Leppetrahvi vähendamise nõude läbi vaatamine ja hagi osaline rahuldamine on hinnatav

poolte ühisvara jagamise vaidluse uuesti menetlemisena. Käesoleval juhul on

täitedokumendiks kohtulahend ja see välistab TMS § 221 lg 11 kohaldamise. VÕS § 162 ega

ükski muu säte ei anna alust jätta kohaldamata TMS § 221 lg 1.

4.4. Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusnormi, olles selgelt erapoolik ning

jättis hindamata kostja vastuväited ja tõendid, samal ajal lugedes hageja paljasõnalised väited

tõendatuks. Maakohus on põhjendamatult pidanud õigeks hageja väidet, et hagejal jäi oma

kohustuse täitmiseks vajalik info saamata ning et kuivõrd hageja ei olnud teadlik, et tema

konto kasutamine (ning laenulepingu refinantseerimine) on piiratud, siis on põhjust

leppetrahvi vähendada. Hageja alustas oma kohustuse täitmist aktiivselt alles siis, kui kostja

esitas talle korduvaid päringuid ja algatas täitemenetluse.

5. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud jätta

kostja kanda.

5.1. Kohtud ei ole eelnevalt leppetrahvi tasumise nõuet lahendanud, mistõttu puudub selle

kohta ka lahend TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses. Hagejal ei saanud tekkida vastuväiteid

leppetrahvi nõudmisele (nt VÕS § 162 lg 1 ja VÕS § 159 lg 2 alusel) enne seda, kui kostja

leppetrahvi hagejalt nõudma asus, mistõttu ei oleks hageja leppetrahvi kokkuleppe sõlmimisel

saanud neid vastuväiteid ka maksma panna. Mitte ükski kohus ei ole tuvastanud, kas hageja

on või ei ole aegsasti vabastanud kostja kohustustest panga ees, kas kostja on aegsasti

leppetrahvi nõudnud või on selle õiguse VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud jne. Need aga on

küsimused, millele vastamine eeldab õigusemõistmist põhiseaduse (PS) § 146 tähenduses ja

millele vastamist ei saa kohtutäiturile delegeerida. Jõustunud kohtulahend ei näe ette

leppetrahvi tasumist, mistõttu ei saa leppetrahvi tasumise kohustusele hinnangu andmine

avada juba peetud vaidlust täitemenetluses. Maakohus ei tegelenud ühisvara jagamise

vaidluse uuesti läbivaatamisega.

5.2. Kostja etteheited maakohtule menetlusõiguse rikkumise osas on kohatud. Maakohus

hindas tõendeid kogumis ja on korrektselt tuvastanud asjaolud, et pank edastas

dokumendipäringud hageja endise elukoha aadressile ning et kostja tahtliku või hooletu

tegevuse tulemusena hagejani need ei jõudnud. Hageja tegeles aktiivselt oma kohustuse

täitmisega ja viivitus oli tingitud kostja tekitatud takistustest.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi täies ulatuses

rahuldada. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kui ringkonnakohus ei tühista

maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, siis palub hageja muuta maakohtu otsust

menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega jätta 73,33% hageja

menetluskuludest kostja kanda ning kostja menetluskulud tema enda kanda.

6.1. Kostjal puudub kehtiv täitedokument. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et

leppetrahvikokkulepet sisaldav kohtuliku kompromissi määrus on täitedokument TMS § 2 lg

1 p 1 mõttes, mitte TMS § 2 lg 1 p 18 mõttes. Kõnealuses määruses ei panda hagejale selgelt

täidetavat kohustust kostjale raha maksta, mistõttu ei saaks sellist nõuet täitemenetluse

formaliseerituse printsiibi järgi ka täita.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et leppetrahvi kokkulepe ja leppetrahvi nõue on erinevad

õigused. Leppetrahvi kokkulepe on edasilükkavas tingimuses seisnev potentsiaalne

nõudeõigus, leppetrahvi nõue juba vastava tingimuse saabumisest tingitud nõue. Kohus võib

ehk olla kontrollinud leppetrahvikokkuleppe kui sellise vastavust materiaal- ja

menetlusõigusele, ent ei ole seda mistahes osas teinud vastava leppetrahvikokkuleppe alusel

tekkinud nõude osas. Sellised täitedokumendid on täidetavad vaid siis, kui nendega

sundtäidetakse kohustusi, mis on muutunud sissenõutavaks enne vastava kokkuleppe

sõlmimist, st siis, kui kokkulepe rahalise kohustuse sundtäitmisele allumise kohta on sõlmitud

pärast nõude sissenõutavaks muutumist (vt RKTKm 01.12.2010, 3-2-1-117-10, p 16).

Praegusel juhul ei ole tegemist sellise nõudega – leppetrahvi nõue ei saanud tekkida enne

leppetrahvikokkuleppe sõlmimist.

Lisaks sõltus leppetrahvi sissenõutavus välisriigi õigusest. Tegemist on keeruka õigusliku

küsimusega, mis eeldab kohase ja kaalutud õigusliku hinnangu andmist. Selle tõttu on küsitav,

kas sellise tingimusega täitedokument on täidetav ka TMS § 19 lg 1 ja lg 2 kohaselt.

6.2. Kostjal puudub kahju, seega tulnuks leppetrahvi vähendada nullini. Maakohus ei ole

TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastavalt hinnanud ega põhjendanud oma järeldusi leppetrahvi

vähendamise ulatuse kohta. Kohus on jätnud arvestamata leppetrahvi funktsiooni ja sellega

seoses asjakohased alused leppetrahvi vähendamiseks. Olukorras, kus mistahes kahju

tekkinud ja tõendatud ei ole, ei saanud kohus seega põhjendatult lugeda mõistlikuks

leppetrahvi suuruseks 4000 eurot.

6.3. Leppetrahvi ei saa nõuda, sest kokkulepe on heade kommete vastane ja nõudmine

pahauskne. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et TsMS § 430 lg 8 järgi peaks hageja

tuginema terve kompromissi tühisusele, hageja seda aga teinud ei ole. Vastupidi – TsMS §

430 lg 8 näeb otseselt ette, et kui kohus täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi

rahuldab, siis loetakse, et kompromissil ei ole kas täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi.

Samuti näeb TsMS § 430 lg-s 8 viidatud TsÜS § 85 ette, et tehingu ühe osa tühisus ei too

kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks

tehtud ka tühise osata. Isegi kui kohus peaks leidma, et leppetrahvi kokkulepe iseenesest ei

saa olla heade kommete vastane, siis tuleks leida, et leppetrahvi nõudmine hagis kirjeldatud

asjaoludel on pahauskne ning sellise nõude maksma panemine on iseenesest pahauskne TsMS

§ 138 lg 1 tähenduses.

6.4. Maakohus jaotas valesti menetluskulud, jättes need poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1

alusel.

7. Kostja palus vastuses hageja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja kõik

menetluskulud jätta hageja kanda.

Tähelepanuta tuleb jätta hageja apellatsioonkaebuses esitatud esmakordne väide, et

leppetrahvi sissenõutavus sõltus välisriigi õigusest, ning et ükski kohus ei olevat sellele

asjaolule hinnangut andnud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses märkinud uue asjaolu

esitamise põhjust. Leppetrahv on sissenõutav Eesti õiguse alusel.

Hageja on olnud ise menetluses läbivalt seisukohal, et leppetrahvil oli eelkõige

survefunktsioon. Kostja ei ole kunagi väitnud, et leppetrahvil oli vaid kahju hüvitamise

funktsioon, seetõttu ei ole asjassepuutuvad ka hageja väited leppetrahvi ebamõistliku suuruse

kohta.

Menetluskulude jaotuse osas tuleb arvestada, et maakohus tegi otsuse sisuliselt samas

ulatuses, nagu kostja oli kompromissina pakkunud ja sellest tulenevalt oleks maakohus

saanud TsMS § 163 lg 2 alusel jätta menetluskulud ka täies ulatuses hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Poolte

apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta

poolte endi kanda.

9. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas Tartu Maakohtu 9. juuni 2023 kompromissi

kinnitava kohtumääruse alusel toimuvas täitemenetluses leppetrahvi sundtäitmise lubamatuks

4000 eurot ületavas osas.

Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas Tartu Maakohtu 9. juuni 2023

määrus tsiviilasjas nr 2-22-7588 kompromissi kinnitamiseks saab olla määruse p 1.13 osas

täitedokumendiks TMS § 2 tähenduses, mille alusel sai kostja algatada hageja suhtes

täitemenetluse leppetrahvi 15 000 eurot hagejalt sissenõudmiseks. Pooled vaidlevad ka selle

üle, kas leppetrahvi kokkulepe on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine, kas kostja

võib kokkuleppe kehtivuse korral hea usu põhimõttest tulenevalt üldse hagejalt leppetrahvi

tasumist nõuda või võib hageja alternatiivselt taotleda kompromissis kokku lepitud

leppetrahvi suuruse vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel.

10. Hageja leiab, et kohtumääruse p-s 1.13 kinnitatud leppetrahvi kokkulepe on vastuolus

heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 ja lg 2 tähenduses.

10.1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 5, et TsMS § 430 lg 8 järgi

saab hageja sellisel juhul tugineda terve kompromissi tühisusele, mida hageja teinud ei ole.

TsMS § 430 lg 8 näeb ette, et kompromissi tühisusele saab tugineda TsÜS-is nimetatud

alustel ning sellest saab taganeda ja selle üles öelda VÕS-is nimetatud alustel. Kompromissi

tühisusele saab tugineda täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse hagiga lubamatuks

tunnistamise menetluses. Kui kohus sellise hagi rahuldab, loetakse, et kompromissil ei ole

täielikult või osaliselt õiguslikke tagajärgi ja menetlus asjas, milles kompromiss sõlmiti,

jätkub.

Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et TsMS § 430 lg 8 ei näe ette, et hageja ei saa

tugineda üksnes mõne kompromissi tingimuse tühisusele ja peaks alati tuginema terve

kompromissi tühisusele. TsMS § 430 lg 8 näeb otseselt ette, et täitemenetluse lubamatuks

tunnistamise hagi rahuldamise järel on võimalik, et kompromissil ei ole ka osaliselt õiguslikke

tagajärgi. Seejuures peab kohus arvestama TsÜS §-s 85 sätestatuga.

Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamiskohustust, kui jättis vastamata hageja väidetele

leppetrahvi kokkuleppe vastuolu osas heade kommetega. Ringkonnakohus saab selle

maakohtu minetuse ise kõrvaldada ja hageja nendele väidetele vastata.

10.2. Hageja leiab, et leppetrahvi kokkulepe kohtumääruse p-s 1.13 on vastuolus heade

kommetega seetõttu, et kompromissikokkuleppe p-st 1.11 (hagiavalduses märgitud ebaõigesti

p 10) tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral ei olnud kostjale ette näha mistahes

kahju tekkimist ja 15 000 euro suurune leppetrahv üksnes survefunktsiooni täitmiseks on

võrreldes hageja sissetulekuga selgelt ebaõiglane. Lisaks tugines hageja leppetrahvi

kokkuleppimise viisile, kostja rikkus enda VÕS § 14 lg-st 2 tulenevat kohustust ja sõlmis

leppetrahvi kokkuleppe pahas usus ning teadmisega, et hageja kohustuse täitmine on kostja

enda tegevusetusest tingitult raskendatud (hagiavalduse p 2.2).

10.3. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing

tühine. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muuhulgas siis,

kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui

esinevad p-des 1-3 sätestatud asjaolud.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud selliseid asjaolusid (sh kostja

pahatahtlikkust hagis kirjeldatud viisil), millest saaks järeldada kohtumääruse p-s 1.13

kokkulepitud leppetrahvi vastuolu heade kommetega. Kohus kinnitas poolte kompromissi 9.

juuni 2023 määrusega ja seega oli hagejal kohtumääruse p-s 1.11 võetud kohustuse täitmiseks

(vabastada kostja laenukohustusest panga ees) aega üle 7 kuu (tähtaeg oli 1. veebruar 2024).

Maakohus on õigesti tuvastanud, et asjas ei ole tõendatud, et kostja pahatahtlik tegevus või

tegevusetus takistas hagejal endale lepingu p-s 1.11 võetud kohustust täita. Nõustuda tuleb

kostjaga, et leppetrahvi suurus oli 10 x väiksem kui kohustus, mille täitmise tagamiseks

leppetrahv kokku lepiti, seega ei olnud leppetrahvi suurus ka heade kommete tõttu tasakaalust

väljas, samuti saab hageja taotleda leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel, mida

hageja alternatiivselt on ka käesolevas menetluses teinud. Ringkonnakohtu hinnangut ei

muuda ka asjaolu, et hageja soovis kohtumääruse p 1.11 tingimusena kokku leppida hilisema

tähtaja (1. juuni 2024), kuid kostja ei olnud sellega nõus. Ringkonnakohus märgib, et

kompromissi sõlmimiseks teevadki pooled vastastikuseid järeleandmisi (vt ka kompromissi

mõiste VÕS § 578 lg 1), et saavutada kokkulepet vaieldavas õigussuhtes ning sellest ei saa

järeldada kokkuleppe vastuolu heade kommetega.

Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et leppetrahvi kooskõla heade kommetega kontrollis

maakohus tsiviilasjas nr 2-22-7588 ning käeolevas asjas ei saa kohus seda kontrollida. See

seisukoht on otseses vastuolus TsMS § 430 lg-s 8 sätestatuga.

Leppetrahvi nõudmine kostja poolt ei ole ka pahauskne. Maakohus on põhjendatult otsuses

märkinud, et hagejal oleks olnud võimalik täitemenetlust vältida, kui ta oleks andnud kostjale

selgemat teavet pangaga tekkinud probleemide kohta.

11. Ülejäänud osas kohaldas maakohus asja lahendamisel materiaalõigust kooskõlas

tuvastatud faktiliste asjaoludega. Apellatsioonkaebuste väited ei anna ringkonnakohtule alust

hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea

ringkonnakohus vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Kostja on esitanud sundtäitmisele Tartu Maakohtu määruse, millega kohus kinnitas

poolte kompromissi, jaotas poolte ühisvara ja lahendas ka kompromissi täitmisega seotud

küsimused (tsiviilasi nr 2-22-7588). Kohtumäärus on jõustunud. Tegemist on

täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 1 järgi ning seda ka leppetrahvi kokkulepete osas.

Maakohus asus õigesti seisukohale, et kostjal oli olemas täitemenetluse algatamiseks vajalik

täitedokument.

Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kompromissi kinnitav kohtumäärus saab olla

täitedokumendiks üksnes nende nõuete osas, mis on muutunud sissenõutavaks enne määruse

kohtu poolt kinnitamist. Maakohus on põhjendatult märkinud, et kompromiss võib olla TsMS

§ 430 lg 7 järgi tingimuslik. TMS § 19 lg 1 järgi võib täitedokument sisaldada ka selliseid

nõudeid, mille sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või

tingimuse saabumisest. Sama paragrahvi lõige 2 järgi tuleb sellise tingimuse saabumist

kohtutäiturile tõendada kirjalike dokumentidega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et

pooled on ka ise kompromissis kokku leppinud (määruse p 1.14), et hageja allub

kohtumääruse sundtäitmisele ka p 1.13 järgi leppetrahvi maksmises. Põhjendatud ei ole

hageja seisukoht, et sõlmitud leppetrahvikokkuleppe alusel ei saanud kostja oma leppetrahvi

nõuet kompromisslepingu alusel sundtäitmisele pöörata.

11.2. Maakohus on õigesti hagi menetlusse võtnud. Hagi ei ole perspektiivitu. Jõustunud

kohtulahendi tühistamise või selle (sund)täidetavuse toime kõrvaldamise võimalused on

õiguskorras piiratud, sest kohtulahendi jõustumine peab kaasa tooma õiguskindluse ja

õigusrahu ning välistama sama vaidluse uuesti menetlemise. Täitemenetluses on seadusandja

kehtestanud eraldi õiguskaitsevahendi, millega täitedokumendi (nt kohtulahendi) järgi

kohustatud isik saab taotleda sundtäitmise osalist või täielikku lubamatuks tunnistamist.

Võlgnik saab TMS § 221 lg 1 järgse hagiga esitada sundtäitmisele esitatud nõudele

materiaalõigusliku vastuväite, nt et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Sellise

hagi rahuldamine ei mõjuta TMS § 221 lg 1 teise lause kohaselt täitedokumendi kehtivust ega

õigusjõudu. Kuna kohus on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidluse enne kohtuotsuse kui

täitedokumendi kohtutäiturile esitamist juba lahendanud, sätestab TMS § 221 lg 2, et

kohtulahendile võib selle sundtäidetavuse kohta esitada vastuväiteid vaid siis, kui alus

(faktiline elusündmus), millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist

(RKTKo 15. november 2023, nr 2-22-9401, p-d 14.-14.1).

Riigikohus on selgitanud, et kuivõrd materiaalõiguslikku vastuväidet nõudele kohtutäitur

lahendada ei saa, tuleb juhul, kui vaieldakse selle üle, kas mõni kohtulikus kompromissis

sätestatud tingimus on saabunud või mitte, st kas täitedokument on olemas või pole seda

tingimuse saabumata jäämise tõttu, esitada TMS §-s 221 sätestatud hagi (RKTKo 12. märts

2014, nr 3-2-1-1-14, p 18)

Õiguskirjanduses on nimetatud Riigikohtu seisukohale tuginedes leitud, et kui kompromiss

sisaldab edasilükkavat tingimust, sarnaneb kompromissi kinnitamise määrus pigem kohest

sundtäitmist võimaldava kokkuleppe (TMS § 2 lg 1 p-d 18–192) kui kohtulahendiga ja

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis peaks saama tugineda ka TMS § 221 lg-s 11

nimetatud vastuväidetele (TsMS III Kommenteeritud väljaanne (III), § 430 p 3.8.3.b). Sellele

seisukohale tugines hagi esitades ka hageja ja maakohus leppetrahvi vähendamise nõude

läbivaatamisel, jõudes õigele järeldusele, et kohus on käesolevas asjas õigustatud hindama

leppetrahvi suurust ja vajadusel vähendama kompromissiga kokkulepitud ja kohtumäärusega

kinnitatud leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni.

Ringkonnakohus leiab, et samale järeldusele saab jõuda ka TsMS § 221 lg 2 alusel, mis

võimaldab esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohtulahendi puhul ka siis, kui

alus, millel hageja vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

Kokkulepe, et kui võlgnik kohustust ei täida, peab ta maksma leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1),

on tingimuslik kohustus, mis muutub sissenõutavaks üksnes juhul, kui kohustust rikutakse.

Hageja vastuväite aluseks olevad asjaolud (kohustuse täitmise tähtaja rikkumine ja vaidlus

leppetrahvi nõude sissenõutavaks muutumise osas), on tekkinud pärast kohtulahendi

jõustumist, mistõttu on hageja nõue sundtäitmise leppetrahvi osas lubamatuks tunnistamiseks

lubatav ka TMS § 221 lg 2 alusel. See ei tähenda aga poolte ühisvara jagamise vaidluse uuesti

läbivaatamist nagu väidab kostja.

11.3. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ei täitnud kompromissiga (kohtumääruse p

1.11) endale võetud kohustust (laenulepingu refinantseerimine ja kostja vabastamine

laenukohustusest) tähtaegselt, mille tõttu tal tuli tasuda kostjale leppetrahvi kohtumääruse p-s

1.13 sätestatud suuruses.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et leppetrahvi sissenõutavuse hindamisel tuleb lähtuda

Eesti õigusest. Hageja väide selles, et leppetrahvi sissenõutavus sõltus välisriigi õigusest on

kõigepealt apellatsioonkaebuses täiesti põhjendamata. Kostja on õigesti vastuses

apellatsioonkaebusele märkinud, et tegemist on väitega, mille hageja esitas esmakordselt alles

apellatsioonkaebuses, põhjendamata selle väite varasemat esitamata jätmist. Ringkonnakohus

jätab selle hageja väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

11.4. Maakohus leidis põhjendatult, et leppetrahvi tasumiseks kohustatud isik, käesoleval

juhul hageja, võib taotleda kohtult leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 alusel, sest varasemalt

ei ole hageja saanud seda õigust realiseerida (ka mitte tsiviilasjas nr 2-22-7588, milles

kinnitati kompromiss poolte ühisvara jagamiseks). Kostja vastupidised seisukohad ei ole

õiged. Pooled sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe juhuks, kui hageja kokkulepet rikub.

Kompromissi kinnitamise ajaks ei olnud rikkumist toimunud ning VÕS § 162 lg 1

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid tekkinud, mistõttu ei saanud maakohus neid ka

kompromissi kinnitamisel hinnata. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 162 lg-s 1 sätestatust

leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine

VÕS § 162 lg 2 järgi.

11.5. Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi

maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja

lepingupoolte majanduslikku seisundit (VÕS § 162 lg 1).

Riigikohus on selgitanud, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniõigus, mida

kohus võib kasutada ainult kohustatud lepingupoole nõudmisel (vt RKTKo nr 2-15-3965 p

31; nr 3-2-1-132-12 p 12; nr 3-2-1-87-10 p 11). Kohtulahendist peavad olema nähtavad ja

kontrollitavad kohtu motiivid, miks leppetrahvi vähendati. Kõrgema astme kohtul on võimalik

leppetrahvi vähendamise seaduslikkust kontrollides hinnata, kas maakohus on oma

diskretsiooni nõuetekohaselt teostanud.

Ringkonnakohus nõustub pooltega, et maakohtu otsuse põhjendustest ei ole täielikult jälgitav

kohtu siseveendumuse kujunemine mõistliku leppetrahvi suuruse määramisel, mida hageja

kostjale peab tasuma. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

Maakohus ei ole otsuses leppetrahvi vähendamisel hinnanud, mis eesmärgil vaidlusalune

leppetrahv kokku lepiti. Samas on maakohus asja pooltega sisuliselt arutades avaldanud, et

kohtumääruse p- s 1.13 kokkulepitud leppetrahv täitis survestamisfunktsiooni, et hageja ei

rikuks lepingut ja vabastaks kostja panga ees laenulepinguga seotud kohustustest.

Ringkonnakohus nõustub, et leppetrahv täitis eelkõige survestamisfunktsiooni ja see eesmärk

realiseerus hageja poolse kohustuse täitmisega, kusjuures hageja oli täitmisega viivituses 111

päeva. Viimase asjaoluga on maakohus ka leppetrahvi vähendamisel põhjendatult arvestanud.

Kostja leidis, et leppetrahv pidi kompenseerima ka kostjal rikkumisega tekkinud kahju.

Sellisel juhul tuleks kohtul kaaluda, millist kahju võisid pooled lepingu sõlmimisel ette näha.

Kahju suuruse tõendamise koormus lasub leppetrahvi vähendamise nõude esitamisel

võlausaldajal, st kostjal (RKTKo nr 3-2-1-66-05 p 18). Maakohus tuvastas, et kostja ei ole

veenvalt põhjendanud, et talle oleks 3-kuulise viivitamise tõttu tekkinud majanduslik kahju.

Apellatsioonkaebuses kostja temal kahju tekkimisele ka enam ei tugine, mistõttu

ringkonnakohus selle asjaoluga leepetrahvi mõistlikku suurust hinnates ei arvesta.

Ringkonnakohus nõustub, et olukorras, kus leppetrahv on oma survefunktsiooni juba täitnud,

kohustus on täidetud ning kostja ei ole tõendanud kahju, mida leppetrahv peaks hüvitama, on

hagejalt nõutav leppetrahv 15 000 eurot liiga suur ja seda tuleb vähendada. Leppetrahv on

arvestades eeltoodut liiga suur sõltumata sellest, millistel asjaoludel hageja endale võetud

kohustust kohtumääruse p-s 1.11 kokkulepitud tähtajaks ei täitnud.

Hageja taotleb leppetrahvi vähendamist 0 euroni, mis ei ole aga ringkonnakohtu hinnangul

kooskõlas kostja õigustatud huviga. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse väited, et

maakohus jättis otsuses leppetrahvi vähendamisel hindamata kostja väited ja tõendid selles, et

kohtumääruse p-s 1.11 kokkulepitud tähtaja saabumisel hageja kas ei vastanud üldse kostja

esindaja e-kirjadele või ei andnud sisulist selgitust tekkinud olukorra lahendamise võimaluste

ja kohustuse täitmise aja osas. Maakohus on viitega dtl 85jj märkinud, et hagejal oleks olnud

võimalik täitemenetlust vältida, kui ta oleks andnud kostjale selgemat teavet pangaga

tekkinud probleemide kohta. Ringkonnakohus lisab, et hageja selline käitumine enne

täitemenetluse algatamist on tõendatud hageja ja kostja esindaja e-kirjadega perioodil 31.

jaanuar 2024 – 19. veebruar 2024 (dtl 85–87). Kirjavahetuse lõpetas hageja sõnadega: “Hetkel

ei ole mul kahjuks aega Teiega rohkem debateerida.“

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline hageja käitumine oli oluliseks ajendiks

kostjale algatada sundtäitemenetlus hagejalt leppetrahvi sissenõudmiseks. Ilma leppetrahvi

kokkuleppeta oleks kostjal aga puudunud õiguskaitsevahend, millega hagejat efektiivselt oma

kohustust täitma panna. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et mõistlik

leppetrahv, mis hagejal tuleb tasuda, on 4000 eurot. Maakohus on seejuures arvestanud

põhjendatult ka ülejäänud kompromisskokkuleppes kokkulepitud leppetrahvide suurusi.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja hinnanguga tõenditele, et leppetrahvi

vähendamise aluseks ei ole poolte majanduslik olukord.

11.6. Pooled on vaidlustanud maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Kuivõrd

ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, ei muuda ringkonnakohus ka

maakohtu määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus jättis poolte menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel seoses hagi osalise

rahuldamisega poolte endi kanda. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et maakohtu

otsus ei ole menetluskulude jaotuse osas piisavalt põhjendatud. Maakohus pidas

menetluskulude poolte enda kanda jätmist õiglaseks nii hagi osalise rahuldamise tõttu kui ka

seetõttu, et hagejal oli võimalik enne kostja poolt täitemenetluse algatamist anda kostjale

selgemat infot oma kohustuste täitmise kohta ja sellega täitemenetlust ning kohtumenetlust

vältida. Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu põhjendustega.

Ringkonnakohus viitab ka kostja seisukohale, et hageja käitumine suurendas menetluskulusid.

Nimelt korraldas maakohus kaks kohtuistungit, sest ehkki kostja avaldas esimesel istungil

soovi edasiseks kirjalikuks menetlemiseks, siis hageja soovis kindlasti istungit, soovides

esitada täiendavad õiguslikud seisukohad viitega kohtupraktikale ja õigusteooriale, kuid jättis

need enne järgmist, 4. septembrile 2024 määratud kohtuistungit esitamata. Ringkonnakohus

märgib, et hagi osalise rahuldamise korral on kohtul TsMS § 163 lg 1 järgi võimalik jaotada

menetluskulud neljal erineval viisil, tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Seega ei ole

põhjendatud hageja seisukoht, et maakohus pidi menetluskulude jaotamisel igal juhul lähtuma

hagi rahuldamise ulatusest proportsiooniga 73,33% hageja kasuks.

Põhjendatud ei ole ka kostja soov jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei

pea põhjendatuks maakohtu määratud menetluskulude jaotust muuta ka seetõttu, et hageja

maakohtu poolt 27. juuni 2024 eelistungil arutatud kompromissiga ei nõustunud. Kohtuistungi

protokolli järgi (dtl 110–111) ei andnud ka kostja selget nõusolekut kohtu pakutud tingimustel

kompromissi sõlmimiseks. 4. septembri 2024 kohtuistungil selgus, et kohtuistungite vahele

jäänud ajal ei olnud pooled omavahel kompromissi arutanud (dtl 257). Seega ei olnud ka

kostja tegelikult huvitatud tsiviilasja lõpetamisest kompromissiga kohtu pakutud viisil.

Seetõttu jätab ringkonnakohus käesolevas asjas menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg 2

kohaldamata.

12. Kuivõrd mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad menetluskulud

ringkonnakohtus poolte endi kanda (TsMS § 171 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)