2-23-10680/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets

Otsuse kuupäev

11.04.2025, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-10680

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ) hagi K.P

vastu laenulepingutest tulenevates nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 06.12.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

B2 Impact OÜ apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

5624,97 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ,

registrikood 11542046), lepinguline esindaja S.X

Kostja (vastustaja) K.P (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1.

Tühistada Harju Maakohtu 06.12.2024 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude tulevikus sissenõutavaks muutuva põhivõla 2311,94 €

saamiseks ja rahuldada see nõue vastavalt kohtuotsuse resolutsiooni tervikliku

sõnastuse (tervikresolutsioon) p-s II.3 märgitule.

I.2.

Tühistada p-s I.1 viidatud otsus osas, milles kostja kanda jäi vähem kui 63% ja

hageja kanda rohkem kui 37% maakohtu menetluskuludest ning muuta vastavalt

menetluskulude jaotust.

I.3.

Tühistada p-s I.1 viidatud otsus osas, milles hageja menetluskulude hüvitamise

taotlus jäi rahuldamata 192,50 € saamiseks, ning mõista see summa kostjalt

täiendavalt välja menetluskulu hüvitisena hageja kasuks ja kohustada kostjat

sellelt tasuma ka viivist.

I.4.

Parandada p-s I.1 viidatud otsuse resolutsiooni ilmsed ebatäpsused, märkides p-s

2 (tervikresolutsiooni p II.2) hagi esitamise kuupäevana 27.07.2023, ning p-des 4

ja 5 (tervikresolutsiooni p II.5) hageja õige nime ja lahendi liigina kohtuotsus.

I.5.

Ülejäänud osas jätta p-s I.1 viidatud otsuse resolutsioon muutmata, arvestades

lisaks käesoleva otsuse põhjendustega.

I.6.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.7.

Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks

määramata.

I.8.

Toimetada kohtuotsus kostjale kätte avalikult.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Rahuldada hagi osaliselt.

II.2. Mõista kostjalt K.P-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja põhivõlg 3396 €, intress

5,45 € ja sissenõutavaks muutunud viivis kuni hagi esitamiseni (27.07.2023) 2,62

€. Selles osas on otsus edasi kaebamata jõustunud.

II.3. Mõista kostjalt K.P-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks lisaks välja põhivõlg 2311,94

€, millest 814,42 € on muutunud sissenõutavaks enne käesoleva otsuse tegemist ja

1497,52 € muutub edaspidi sissenõutavaks järgmiselt:

kuupäev

summa

kuupäev

summa

kuupäev

summa

20.04.2025

208,00

20.07.2025

214,15

20.10.2025

219,73

20.05.2025

210,25

20.08.2025

215,75

20.06.2025

211,72

20.09.2025

217,92

II.4. Jätta maakohtu varem jaotamata menetluskuludest 63% kostja kanda ja 37%

hageja kanda ning ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

II.5. Mõista kostjalt K.P-lt hageja B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 485,10

€ ja sellelt summalt viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel,

kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt

tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (endise nimega OK Incure OÜ, hageja) esitas 27.07.2023 Harju

Maakohtule hagi K.P (kostja) vastu. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõla 8104,04 €,

intressi 327,03 €, sissenõudmiskulu 60 € ja sissenõutavaks muutunud viivise 547,65 €. Hageja

palus jätta menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt välja hageja menetluskulu (770 €).

Maakohus keeldus 25.09.2023 määrusega sissenõudmiskulude 10 € ja viivisenõude 0,04 €

osas menetlusse võtmisest, ülejäänud nõuded võeti menetlusse.

1.1.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Swedbank AS (pank) ja kostja 25.11.2020 krediidi-

lepingu nr 20-XXX-AL (leping I) ja 01.06.2021 krediidilepingu nr 21-XXX-VL (leping II).

Pank ja kostja sõlmisid 06.10.2021 lepingu I lisa, millega muutsid osamakse tasumise

kuupäeva. Kostja kohustus laenu tasuma lepingutes kokku lepitud maksegraafiku alusel:

lepingu I puhul 15.12.2020 – 15.10.2025, vastavalt lisale 20.10.2021 – 20.10.2025 jooksul;

lepingu II puhul 15.07.2021 – 15.05.2024, vastavalt lisale 20.10.2021 – 20.05.2024 jooksul.

2 (10)

Lepingu I järgne krediidi kulukuse määr oli 12,36% ja intressimäär 10,9% aastas. Lepingus II

olid samad näitajad 19,75% ja 17,9%.

1.2.

Kostja ei täitnud kohustusi tähtaegselt ja oli viivituses kolme järgneva osamaksega.

Pank saatis kostjale 21.12.2022 lepingute ülesütlemise hoiatuse, milles andis täiendava tähtaja

tasumiseks. Pank luges lepingud ülesöelduks 10.01.2023, sest kostja ei tasunud võlga

täiendava tähtaja jooksul. Pank loovutas nõude hagejale ja teavitas sellest kostjat 16.05.2023.

1.3.

Lepingu I alusel sai kostja laenu 10 000 €. Kostjalt laekus tagasimakseid 5382,27 €,

millest põhiosa katteks arvestati 3497,12 €, intressiks 1732,01 €, lepingutasu 150 € ja viivist

3,14 €. Lepingu II alusel sai kostja laenu 2500 €. Kostjalt maksis tagasi 1409,79 €, millest

põhiosa 898,84 €, intressi 508,39 € ja viivist 2,56 €.

1.4.

Lepinguga I kohustus kostja tasuma 25.11.2020 – 10.01.2023 eest intressi 1968,58 €.

Kostja maksetest on intressiks arvestatud 1732,01 €. Hageja nõuab intresse 236,57 € (=

1968,58 – 1732,01). Lepinguga II kohustus kostja tasuma 01.06.2021–10.01.2023 eest intressi

598,85 €. Kostja maksetelt on intressiks arvestatud 508,39 €. Hageja nõuab intressi 90,46 € (=

598,85 – 508,39). Seega on kostjal intressivõlg kokku 327,03 € (= 236,57 + 90,46).

1.5.

Hageja on korduvalt saatnud kostjale meeldetuletusi, mistõttu nõuab ta

sissenõudmiskulu hüvitamist kummagi lepingu alusel summas 35 € (sh esimese tasulise kirja

saatmine 25 € ning teine ja kolmas kiri 5 €). Täiendava selgituse kohaselt taotles hageja 50 €

väljamõistmist.

1.6.

Lepingu I alusel nõuab hageja lepingu ülesütlemise seisuga (10.01.2023) viivist 5,04 €

ja viivist põhivõla summalt (6502,88 €) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, st

11.01.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni 27.07.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi

aastase määraga võrdses määras (10,9% aastas).

1.7.

Lepingu II alusel nõuab hageja lepingu ülesütlemise seisuga viivist 2,63 € ja viivist

põhivõla summalt (1601,16 €) lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, st 11.01.2023

kuni hagiavalduse esitamiseni 27.07.2023 lepingus kokku lepitud laenuintressi aastase

määraga võrdses määras (17,9% aastas).

1.8.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivis

547,61 € (= 389,51 + 158,10).

2. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 06.12.2024 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt, mõistes

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 3396 €, intressi 5,45 € ja sissenõutavaks muutunud

viivise (kuni hagi esitamiseni, so kuni 27.07.2023) 2,62 €. Muus osas (st 5624,61 €

saamiseks) jäi hagi rahuldamata. Menetluskulud jaotas kohus TsMS § 163 lg 1 alusel

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, jättes neist 38% kostja ja 62% hageja kanda.

Menetluskulu hüvitisena mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 292,60 €, millelt kohustas

kostjat tasuma ka viivist.

3.1.

Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

-

pank ja kostja allkirjastasid digitaalselt lepingute I ja II dokumendid ning muutsid 05.

ja 06.10.2021 lisadega algselt kokku lepitud osamaksete tasumise kuupäevasid;

-

kostja kohustus pangalt saadud laenu tagastama lepingutes kokku lepitud

maksegraafiku alusel, st lepingu I puhul algselt 15.12.2020 – 15.10.2025 ja lisa

kohaselt 20.10.2021 – 20.10.2025, lepingu II puhul algselt 15.07.2021 – 15.05.2024

ja lisa kohaselt 20.10.2021 – 20.05.2024;

-

lepingu I alusel sai kostja laenu 10 000 € ja lepingu II alusel 2500 €;

3 (10)

-

kostja tasus hageja arvutuste järgi lepingu I põhiosa katteks 3497,12 € ja lepingu II

põhiosa katteks 898,84 € – sel juhul oleks tasumata põhivõlg 8104,04 €;

-

kokku tasus kostja lepingute I ja II alusel vastavalt 5382,27 € ja 1409,79 €

-

pank loovutas nõude hagejale ja kostjat on sellest teavitatud.

3.2.

Lepingud I ja II on tarbijakrediidilepingud (VÕS § 402 lg 1), sest füüsilisest isikust

kostja sai krediiti väljaspool majandustegevust.

3.2.1.

Maakohus järgis Riigikohtu juhist, et esmalt on otstarbekas kontrollida seda, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas. Tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda (VÕS § 406² lg 1 ls 1,

RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 14). Maakohus tuvastas, et 25.11.2020 seisuga oli

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 20,52% ja 01.06.2021 seisuga

20,09%. Seega oli maksimaalne krediidi kulukuse määr lepingu I sõlmimisel 61,56% ja

lepingu II sõlmimisel 60,27%. Kostja võetud laenude krediidi kulukuse määr (vastavalt

12,36% ja 19,75%) ei ületa VÕS § 406² lg 1 ls 1 piirmäära.

3.2.2.

Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks Eesti

õigusele direktiiv 2008/48. Viidatud direktiivi ja Euroopa Kohtu praktika põhjal hindab kohus

omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tarbija ei

pea selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (EKo 05.03.2020, C-679/18,

p-d 20–23).

3.2.3.

Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on

enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

vajaliku teabe ja seda ka hindama (VÕS § 403⁴ lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte

kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline (VÕS § 403⁴ lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et

tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja

(TsMS § 232 lg 1, VÕS § 403⁴ lg 13).

3.2.4.

Kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei

tähenda see, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla (TlnRnKm,

28.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Lisaks ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast

küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet

taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (TlnRnKo,

08.11.2021, 2-20-106661, p 55).

3.2.5.

Tarbijal on VÕS § 403⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõesed andmed.

Krediidiandjal on omakorda VÕS § 403⁴ lg 4, aga ka KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke

jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018,

2-14-21710, p 29.3). Krediidiandja peab mh omandama teabe regulaarsete

majapidamiskulude kohta kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS

§ 49 lg 1 p-d 2 ja 4). Kui krediidiandjal puudub tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave

ja seda ei saa hankida andmekogudest, tuleb sellekohast teavet küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

4 (10)

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18).

3.3.

Maakohus leidis, et panga 21.06.2024 ja hageja 01.08.2024 vastusest ning nendele

lisatud tõenditest järeldub, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja

krediidivõime kontroll oli ebapiisav.

3.3.1.

Panga selgituste kohaselt võttis ta arvesse kostja laenutaotlused ning pangakonto

väljavõtted 01.05.2020 – 28.10.2020 ja 01.12.2020 – 01.06.2021. Lepingule I eelnenud aja

kohta tuvastas pank, et kostja keskmine töötasu oli 1040 € ja lepingu II eel oli see 1313 €.

Enne laenude andmist kontrollis pank maksehäireregistrit, milles kostja maksehäired

puudusid. Tõendeid vastava päringu tegemise kohta kohtule siiski ei esitatud. Pank hindas, et

lepingu I sõlmimisel moodustasid olemasolevad krediidikohustused koos sõlmitava lepingu

igakuise kuumaksega 222 €, mis moodustas ca 28,22% kostja igakuisest keskmisest

sissetulekust. Lepingu II sõlmimisel võttis pank arvesse igakuised krediidikohustused panga

ees 434 € ja Coop Finants AS-i ees 192,13 €. Olemasolevate krediidikohustuste kuumakse

koos sõlmitava lepingu II igakuise kuumaksega moodustas 55% kostja igakuisest keskmisest

sissetulekust.

3.3.2.

Laenutaotlusest ega panga selgitustest ei nähtu, et pank oleks kontrollinud kostja

igakuiste majapidamiskulude suurust ja sisu. Majapidamiskulude selgitused on välja toodud

hageja 01.08.2024 menetlusdokumendis ja 18.11.2024 istungil, mille kohaselt rakendas pank

lepingute sõlmimisel majapidamiskulude puhul üldkohaldatavaid määrasid, vastavalt 392 € ja

398 €. Panga 21.06.2024 selgituste kohaselt arvutas ta kostja sissetulekust maha olemasolevad

krediidikohustused ja majapidamiskulude üldkohaldatava määra. Maakohus leidis, et pank ei

kontrollinud kostja igakuised kohustusi ja majapidamiskulude suurust ja sisu piisavalt

hoolsalt. Laenutaotlustes puudub väli, kuhu taotleja saaks märkida oma regulaarsed

majapidamiskulud. Toimikust ei nähtu, et pank oleks kostjalt küsinud andmeid tema

majapidamiskulude kohta. Pank ei selgitanud mh välja, kas üldkohaldatavad määrad katavad

kostja majapidamiskuludele tehtavad kulutused. Pank ei teinud täiendavaid toiminguid kostja

kohustuste ja kulude väljaselgitamiseks. Nii ei järginud pank VÕS § 403⁴ lg 2 ls 1 kohast

hoolsust.

3.4.

Maakohus kontrollis, kas lepingud I ja II on kehtivalt üles öeldud. Pank saatis kostjale

21.12.2022 teate, et loeb lepingud ülesöelduks, kui kostja ei tasu määratud tähtajaks oma

võlga. Pank luges lepingud ülesöelduks 10.01.2023. Kui lugeda kõik kostja maksed põhivõla

katteks, siis ei olnud kummagi lepingu ülesütlemiseks alust, sest kostja ei olnud ülesütlemise

ajal veel kolme osamaksega viivituses (VÕS § 416 lg 1). Hageja esitas 01.08.2024

ümberarvestuse, mille järgi lepingu I järgi tasuti 5382,27 € ja lepingu II järgi 1409,79 €. Sel

juhul on kostja lepingu I maksegraafiku kohaselt viivituses alates 20.11.2023 osamaksest ja

lepingu II järgne viivitus algas 20.05.2023. Seega ei olnud pangal 10.01.2023 alust lepinguid

üles öelda, ülesütlemise materiaalne eeldus oli täitmata ja mõlemad lepingud kehtivad. Hageja

ei ole teatanud, et tema või pank on lepingud hiljem, sh kohtumenetluse ajal üles öelnud.

3.5.

Eelenva põhjal lahendas maakohus põhivõla nõude.

3.5.1.

Lepingu I järgi tuli teha 59 makset kuni 20.10.2025. Seega ei ole ilma kehtiva üles-

ütlemiseta kostjal kogu põhivõla tasumise tähtaeg veel saabunud. Hageja ei esitanud tulevikus

sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete välja mõistmiseks kohustamise nõuet TsMS § 369

alusel. Seega kohus ei saa põhivõlga tulevikku suunatult tagasimaksete graafikuna välja

mõista, vaid lepingust I tuleneva nõude saab rahuldada ulatuses, milles põhivõlg on

kohtuotsuse tegemise ajaks (ümberarvestust silmas pidades) muutunud sissenõutavaks. Kostja

oli lepingu I osas viivituses alates 20.12.2023 osamaksest. Sissenõutavaks on muutunud

põhiosa osamaksed kuni 2024. aasta novembrini. Pärast seda jäävad kostjal tasuda veel

5 (10)

edasiulatuvad põhinõude osamaksed alates 20.12.2024 osamaksest – kokku 2311,94 €. Hageja

põhinõudest lepingu I osas saab rahuldada 2305,79 € ( =10 000 – 5382,27 – 2311,94 €).

3.5.2.

Lepingu II järgi pidi kostja tegema 35 makset kuni 20.05.2024. Seega on kohtuotsuse

tegemise ajal kogu põhivõla tasumise tähtaeg saabunud. Kostja tegi tagasimakseid 1409,79 €

ja hageja on ümberarvestuse kohaselt palunud arvestada see põhivõla katteks, saab kohus

hageja põhinõudest lepingu II alusel rahuldada 1090,21 € (= 2500 – 1409,79).

3.5.3.

Kokku on põhinõudest põhjendatud 3396 € (= 1090,21 + 2305,79) ja sellest jääb hagi

rahuldamata 4708,04 € (= 8104,04 – 3396).

3.6.

Järgmiseks lahendas maakohus intressi nõude.

3.6.1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral loetakse VÕS § 403⁴ lg 7

kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Vastav intressimäär kuni 31.12.2022 oli 0%,

seejärel kuni 30.06.2023 oli see 2,5%, kuni 31.12.2023 4%, kuni 30.06.204 oli 4,5% ja pärast

seda kuni otsuse tegemiseni 4,25%. Lepingutes I ja II kokku lepitud intressimäär on

seadusjärgsest suurem – vastavalt 10,90% ja 17,90% aastas. Hageja saab seega nõuda kostjalt

põhivõla tasumist ja VÕS §-s 94 sätestatud määras intressi alates laenu väljastamisest.

3.6.2.

Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, kuna intress on olemuslikult tasu

laenu kasutamise eest. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab

intressi arvestamine õigusliku aluse ning asendub (üldjuhul) viivise (sh seadusest tuleneva

viivise) või kahjuhüvitise arvestamisega (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise

eest; vt RKTKo 26.11.2012, 3-2-1-141-12, p 10).

3.6.3.

Lepingu I alusel pidi kostja tasuma 25.11.2020 – 10.01.2023 eest intressi. Kuivõrd

hageja ega pank ei määranud ümberarvestusega tagasimakseid vähendatud intressiga, arvestas

maakohus hageja esialgset intressinõude perioodi ja määrab intressid kuni 10.01.2023. Intress

2020., 2021. ja 2022. a oli 0% ja 2023. a 2,5%. Maakohtu arvutuse kohaselt on kostjal

kohustus tasuda intressi kuni 10.01.2023 kümne päeva eest 4,48 € (= 6453,18 × 2,5% ÷ 360 ×

10).

3.6.4.

Lepingu II alusel pidi kostja tasuma 01.06.2021 – 10.01.2023 eest intressi. Ka selle

lepingu osas saab intressi hageja nõude järgi välja mõista kuni 10.01.2023 ja selleks kujuneb

0,97 € (= 1390,42 × 2,5% ÷ 360 × 10).

3.6.5.

Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus intressinõudest 5,45 € (kuni 10.01.2023) ja

rahuldamata jäi samast nõudest 321,58 € (= 327,03 – 5,45).

3.7.

Kohtupraktika kohaselt on VÕS § 403⁴ lg 7 ls-ga 2 hõlmatud intress ja muud krediidiga

seotud tasud (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu ja muu sarnane). Ringkonnakohtud

on avaldanud seisukohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud krediidiandjal

säilib sissenõudmiskulude ja viivise tasumise nõue (TlnRnKo 05.02.2020, 2-18-134930, p 10;

TrtRnKo 17.06.2021, 2-21-125271, p 9; TrtRnKo 29.05.2020, 2-18-12417, p 11).

3.8.

Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulu 50 € hüvitamist. VÕS § 113² lg 2 alusel saab

võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja pärast lepingu lõppemist nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist. Kuivõrd praegusel

juhul ei ole lepinguid kehtivalt üles öeldud ja meeldetuletuskirjade saatmise ajal lepingud

kehtisid, ei ole hageja esitatud sissenõudekulude nõudel alust ning vastavas osas jääb hagi

rahuldamata.

3.9.

Viivise nõude rahuldas maakohus osaliselt järgmiste põhjendustega.

3.9.1.

Hageja nõuab viivist alates lepingute ülesütlemisele järgnevast päevast, st alates

11.01.2023 kuni hagi esitamiseni 27.07.2023. Lepingus I lepiti viivise aastamääraks intressiga

sama määr 10,9% ja lepingus II sarnaselt 17,90%.

6 (10)

3.9.2.

VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tuleneb, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib

võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 415 lg 1

kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

3.9.3.

Lepingutega I ja II nähti ette seadusejärgsest viivisemäärast kõrgem intressimäär.

Seega tuleb viivise puhul lähtuda seadusjärgsest määrast. Hageja nõuab viivist alates

11.01.2023, kuid sel ajal ei olnud kostja veel maksetega viivituses. Lepingu I täitmisega on

kostja viivituses alates 20.11.2023 osamaksest ja lepingu II osas alates 20.05.2023

osamaksest. Seega saaks hageja lepingu I alusel nõuda viivist alates 21.11.2023 ja lepingu II

alusel alates 21.05.2023. Viivitus lepingu I järgi tekkis pärast hagi esitamist.

3.9.4.

Tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ls-st 2 oli 01.01.2023 – 30.06.2023 viivisemäär 10,5%

aastas ja alates 01.07.2023 kuni hagi esitamiseni 12% aastas. Hageja ei esitanud viivisenõuet

edasiulatuvalt ega ümberarvestust, milles oleks viivisenõuet täpsustatud. Seega saab viivise

nõude rahuldada üksnes lepingu II põhjal järgmiselt:

-

21.05.2023 – 20.06.2023 eest 0,65 € (= 73,40 × 10,5% ÷ 365 × 31);

-

21.06.2023 – 30.06.2023 eest 0,43 € (= 150,99 × 10,5% ÷ 365 × 10);

-

01.07.2023 – 20.07.2023 eest 0,99 € (= 150,99 × 12% ÷ 365 × 20);

-

21.07.2023 – 27.07.2023 eest 0,55 € (= 230,29 × 12,5% ÷ 365 × 7).

3.9.5.

Eelneva põhjal mõistis maakohus kostjalt VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 alusel välja

hagi esitamise (27.07.2023) seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 2,62 € (= 0,65 + 0,43 +

0,99 + 0,55) ja samast nõudest jäi rahuldamata 544,99 € (= 547,61 – 2,62).

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse osaliselt tühistada ja

hagi tervikuna rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

4.1.

Esiteks

leiab hageja, et pank järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja maakohtu

vastupidine järeldus on ekslik. Lepingu I sõlmimise eel ei nähtunud kostja kontoväljavõttest

igakuised regulaarsed majapidamiskulud peale üksikute maksete sideteenuste eest summas 36

€ ja 76,20 €. Pank lähtus üldkohaldatavast määrast vastavalt leibkonna tüübile „üksik alla

65-aastane“ ja arvestas majandamiskuluna 392 €. Lepingu II sõlmimise eel oli nähtav kahe

kuu eluasemekulu 216 €, aga pank lähtus suuremast summast 398 €. Seadus võimaldab

kasutada üldkohaldatavaid määrasid ega kohusta igal juhul majapidamiskulusid taotleja käest

küsima. Pank kontrollis kostja krediidivõimelisust kuue kuu kontoväljavõtte alusel ega

pidanud kostjalt täiendavaid andmeid küsima, sest kõik sissetulekud ja väljaminekud nähtusid

kontoväljavõttelt.

4.2.

Teiseks

rikkus maakohus selgitamiskohustust ega andnud hagejale selgeid juhtnööre

ümberarvestuse koostamiseks, sh tulevikku suunatud tagasimaksete sissenõutavuse osas. Ka

ei juhtinud kohus tähelepanu, et pank pole kohtu hinnangul kogunud andmeid

majandamiskulude kohta, mistõttu oli vaidlustatud otsus hagejale üllatuslik.

5. Kostja kaebusele ei vastanud.

7 (10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles lepingu I järgne põhivõlg jäi välja

mõistmata ning muudab vastavalt ka menetluskulude jaotust ja hageja kasuks välja mõistetud

hüvitist (TsMS § 657 lg 1 p 2). Ülejäänud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata,

aga ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Lisaks parandab

ringkonnakohus ilmsed ebatäpsused otsuse resolutsioonis (TsMS § 447 lg 2). Muus osas jääb

otsus muutmata. Hageja kaebus rahuldatakse osaliselt ja menetluskulud ringkonnakohtus

jäävad poolte endi kanda.

7. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja kaebuse esitas ainult hageja. Seega on otsus kostjalt

raha väljamõistmise osas edasi kaebamata jõustunud (TsMS § 456 lg 4 ls 2). Menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsused ei ole jõustunud, aga neid saab ringkonnakohus

muuta üksnes hagejale soodsamaks.

8. Hageja kaebuse ja kostja väidete puudumise põhjal saab ringkonnakohus lähtuda

maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest (TsMS § 652 lg 1 p 1). Hageja

ei vaidlustanud maakohtu arusaama, et intressi on nõutud üksnes kuni lepingute väidetava

ülesütlemiseni (10.01.2023) ja viivist kuni hagi esitamiseni (27.07.2023).

9. Kaebuse esimene väide pole põhjendatud ega too kaasa maakohtu järelduste muutmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et pank rikkus kostjale lepingute I ja II

alusel laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastuseks kaebusele ja täienduseks

maakohtu õiguslikele põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1.

Põhimõtteliselt on õige hageja seisukoht, et KAVS § 49 lg 1 p 4 võimaldab vastutus-

tundliku laenamise nõude täitmiseks krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidi-

võimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika osas võtta arvesse

regulaarseid majapidamiskulusid kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena.

Ringkonnakohus leiab, et viidatud sätte kohaldamiselt tuleb kohtul igal konkreetsel juhul

kontrollida, kas kulude kogumis arvestamine või selle asemel üldkohaldatava määra

rakendamine oli põhjendatud ja järgis piisavalt vastutustundliku laenamise nõude eesmärke.

Käesoleval juhul otsustas maakohus kontrolli põhjal õigesti, et üldkohaldatava määra

rakendamine ei olnud kogutud teabe põhjal lubatav ega põhjendatud.

9.2.

Esmalt on pangale ette heidetav kostja tegelike majapidamiskulude kohta

laenutaotlustes teabe kogumata jätmine. Vaidlustamata asjaoludel ei olnud kummagi lepingu

sõlmimise eel panga koostatud blanketil esitatud kostja laenutaotlusel välja, kuhu märkida

majapidamis- (või ka muude) kulude suurus. Sel viisil laenutaotluse blanketi koostamine on

vastuolus keeluga, et krediidiandja ei või soodustada ega julgustada tarbijat tema

krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma (VÕS § 403⁴ lg 5 ls 1). Kui

krediidiandja koostab tarbijale laenu või muu krediitoote taotlemiseks blanketi, millel ei ole

võimalik avaldada andmeid oma regulaarsete kulude kohta, siis soodustab ta sellega tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe esitamata jätmist.

9.3.

Lisaks pidanuks pank asjakohast hoolsust (VÕS § 403⁴ lg 2 ls 1) järgides märkama

kostja kontoväljavõtte ebapiisavust majandamiskulude hindamiseks. Hageja väidab, et

lepingu I sõlmimise eel ei nähtunud kostja kontoväljavõttest igakuised regulaarsed

majapidamiskulud peale üksikute maksete sideteenuste eest summas 36 € ja 76,20 €. Lepingu

II sõlmimise eelselt olid nähtavad kahe kuu eluasemekulud 216 €. Samal ajal tugineb hageja

väitele, et kostja andmetel elas ta üksi. Kirjeldatud olukorras ei saanud pank mõistlikult

eeldada, et kostjal muud majapidamiskulud puuduvad või et neid tasub püsivalt keegi teine.

Samuti ei olnud alust nii vähese teabe põhjal hinnata, et kostja kulud tervikuna jäävad

üldkohaldatava määra piiridesse. Hageja tõenditest ei saa teha järeldust, et ainult konto

väljavõtte analüüsi põhjal saanuks hinnata, et kostja majapidamiskulud ei ületa

üldkohaldatavat määra. Järelikult pidi pank kostja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

8 (10)

teabe omandamiseks küsima temalt täiendavat teavet (VÕS § 403⁴ lg 3 ls 1). Piisava hoolsuse

rakendamist ja täiendava teabe küsimist pidi tõendama pank või temalt nõude omandanud

hageja (VÕS § 403⁴ lg 13).

9.4.

Maakohus märkis õigesti, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida

üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis

analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 403⁴ lg 6).

Käesoleval juhul see nii ei ole. Seetõttu kohaldas maakohus ka õigesti VÕS § 403⁴ lg-s 7

sätestatud tagajärgi, rahuldades üksnes põhivõla nõude ning esitatud ulatust arvestades

intressi- ja viivisenõuded viidatud sätte kaudu rakenduvates määrades.

10. Kaebuse teine väide selgitamiskohustuse rikkumise kohta on osaliselt põhjendatud ja toob

kaasa vaidlustatud otsuse muutmise lepingu I alusel pärast sama otsust sissenõutava põhivõla

osas. Seetõttu muutub ka menetluskulude jaotus maakohtus. Ringkonnakohus möönab, et

maakohus pidanuks hagejale selgitama või vähemalt temaga arutama TsMS § 369

kohaldamise võimalusi. Käesoleval juhul nähtub kostja käitumisest, et ta ei täida lepingut I

vabatahtlikult pikema aja vältel. Maakohus tuvastas, et kostja oli otsuse tegemise ajaks

viivituses 12 igakuise osamaksega ja praeguseks on viivitus väldanud lisaks neli kuud –

kokku seega 16 kuud. Neil asjaoludel on põhjendatud kohaldada TsMS § 369 ja pärast

vaidlustatud otsuse tegemist sissenõutav põhivõlg 2311,94 € kostjalt samuti välja mõista.

Tänase otsuse tegemise ajaks on sellest muutunud sissenõutavaks 814,42 € (= 200,95 +

202,11 + 203,97 + 207,39) ning edaspidi muutub iga kuu 20. kuupäeval sissenõutavaks

vastavalt 208 €, 210,25 €, 211,72 €, 214,15 €. 215,75 €, 217,92 ja 219,73 € – kokku 1497,52

€. Ülejäänud osas ei anna maakohtu selgitamiskohustuse rikkumine alust vaidlustatud otsust

muuta, sest hageja ei esitanud kaebuses muid konkreetseid väiteid ega taotlusi, mida saanuks

teha pärast üllatusliku otsusega tutvumist.

11. Maakohtu menetluskulude jaotust tuleb muuta vastavalt hageja nõuete rahuldamise

ulatuse suurenemisele. Koos maakohtu välja mõistetud summadega peab kostja hagejale

tasuma 5716,01 € (= 3404,07 + 2311,94), mis moodustab kogunõudest 63% (≈ 5716,01 :

9028,68). Järelikult kannab kostja TsMS § 163 lg 1 alusel 63% ja hageja 37% kuludest

maakohtus. Kulujaotuse muutumise tõttu tuleb kostjal hagejale maakohtus tasutud riigilõivust

hüvitada 485,10 € (≈ 770 × 63%), st hüvitatava kulu summa suureneb 192,50 € võrra (=

485,10 – 292,60). Maakohus märkis õigesti, et hüvitatavalt kulult tuleb tasuda viivist (TsMS §

177 lg 4).

12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 ja § 163 lg 1 alusel poolte endi

kanda. Kuigi üldjuhul ei ole kaebuse rahuldamise ulatusel mõju menetluskulude jaotusele (nt

RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-17, p 18), siis tuleb kohtul ikkagi tagada, et kulude jaotus oleks

õiglane (nt RKTKo 08.03.2023, 2-20-17125/49, p 11). Käesoleval juhul saavutab hageja

kaebusega hagi rahuldamise ulatuse suurendamise, aga seda vaid nõude osas, mis ei olnud

maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutav. Kirjeldatud olukorras pole õiglane jätta

kaebusega seotud hageja kulusid kostja kanda. Ühtlasi pole õiglane panna kostja kulusid

hageja kanda. Neil kaalutlustel jäävad ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda ja

neid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Kohtupraktikas on ka varem TsMS § 171 ja § 163

lg 1 koos kohaldatud tulemusega, et kaebemenetluse kulud jäävad hagi ja kaebuse osalise

rahuldamise korral poolte endi kanda (RKTKo 25.04.2022, 2-19-108066/45, p 18).

13. Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

Maakohus jaotas osa menetluskulusid 25.09.2023 määrusega, millega hageja nõuded 10 €

sissenõudmiskulu ja 0,04 € viivise saamiseks jäid menetlusse võtmata. Nimetatud nõuetega

seotud kulud jäid hageja kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks selle otsustuse kordamine

praeguse lahendi resolutsioonis kooskõlas TsMS § 173 lg 1 ls 2 eesmärgiga, sest kokkuvõttes

kulude jaotus ega ka rahaline kindlaksmääramine sellest ei muutu. Ringkonnakohus märgib

resolutsioonis, et eespool p 11 järgne jaotus puudutab seni jaotamata kulusid.

9 (10)

14. Vaidlustatud otsuse resolutsioonis on mõned ebatäpsused, mis ringkonnakohus saab

TsMS § 447 lg 2 alusel parandada. Maakohus eksis resolutsiooni p-s 2 hagi esitamise

kuupäevas aastaarvu esitamisel (otsuses 2024, õige on 2023), ning p-des 4 ja 5 hageja õige

nime ja lahendi liigi nimetamisel.

15. Ringkonnakohtul ei ole õnnestunud apellatsioonimenetluses kostjale menetlusdokumente

kätte toimetada ja otsuse tegemise ajaks pole kohtule laekunud uut teavet kostja aadressi või

sidevahendite kohta. Neil kaalutlustel toimetab kohus otsuse kostjale kätte avalikult (TsMS §

317 lg 1 p 1).

16. Ringkonnakohus koostab kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS §

654 lg 2²) ja kajastab selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse (vt eespool p 13). Osas,

milles maakohus hagi rahuldas, on vaidlustatud otsus juba jõustunud (vt eespool p 7), mistõttu

esitab ringkonnakohus hagi täiendavalt rahuldava otsustuse eraldi punktina resolutsioonis.

(allkirjastatud digitaalselt)

10 (10)