3-23-1217/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1217

Haldusasi

M.J-i kaebus Eesti Töötukassa 24.04.2023 otsuse nr

TVH/23/017166

ja

25.04.2023

otsuse

nr

TVH/23/017354 tühistamiseks, Eesti Töötukassa

kohustamiseks vaadata kaebaja taotlused uuesti läbi ning

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.J , volitatud esindaja X

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.12.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.J-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad 1–2, 9–16 ning

kaebaja 28.03.2024 ja 18.03.2025 menetlusdokumentide lisad (dtl 470–477, 507–529,

627–634, 673–739).

2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisad 3 ja 17–24 (dtl 479–497, 530–607).

3. Lõpetada menetlus nõuetes tühistada Eesti Töötukassa 24.04.2023 otsus nr

TVH/23/017166 ja 25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 ning kohustada Eesti

Töötukassat vaatama kaebaja taotlused uuesti läbi.

4. Jätta M.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 20.12.2023

otsus muutmata.

5. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

6. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.05.2025.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-23-1217

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.J esitas 07.06.2022 Eesti Töötukassale töövõime hindamise ja töövõimetoetuse

taotlused.

2. Eesti Töötukassa tuvastas 08.06.2022 otsusega nr TVH/22/023026 M.J-il osalise töövõime

kestusega viis aastat (18.08.2022–17.08.2027). Töötukassa määras 09.06.2022 otsusega nr

TVT/22/029891 M.J-ile töövõimetoetuse perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Töötukassa

muutis 07.09.2022 otsusega nr TVT/22/044724 oma 09.06.2022 otsust ja määras

töövõimetoetuse maksmise perioodiks 06.09.2022–17.08.2027, sest M.J võeti töötuna arvele

06.09.2022.

3. M.J esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse (haldusasi nr 3-22-1454) Eesti Töötukassa

08.06.2022 ja 09.06.2022 otsuste tühistamiseks ning töötukassa kohustamiseks teha uus otsus.

4. Kohtumenetluse ajal esitas M.J Eesti Töötukassale 21.10.2022 uue töövõime hindamise

taotluse. Töötukassa tunnistas 01.12.2022 otsusega nr TVH/22/048460 edasiulatuvalt

kehtetuks oma 08.06.2022 otsuse ning tuvastas M.J-il osalise töövõime perioodiks

21.10.2022– 20.10.2027. Eesti Töötukassa määras 05.12.2022 otsusega nr TVT/22/061934

M.J-ile töövõimetoetuse perioodiks 21.10.2022–20.10.2027.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.02.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-1454 kaebuse

ning tühistas Eesti Töötukassa 08.06.2022 otsuse ja 09.06.2022 otsuse ning kohustas Eesti

Töötukassat tegema kaebaja töövõime hindamise ja toetuse taotluse kohta uued otsused.

6. Eesti Töötukassa vaatas kohtuotsusest lähtuvalt M.J-i 07.06.2022 esitatud töövõime

hindamise taotluse uuesti läbi. Töötukassa tunnistas 23.03.2023 otsusega nr TVH/23/012724

oma 08.06.2022 otsuse algusest peale kehtetuks.

7. Eesti Töötukassa tuvastas 24.04.2023 otsusega nr TVH/23/017166 M.J-il osalise

töövõime viieks aastaks (18.08.2022–17.08.2027). Otsuses on märgitud, et töötukassa vaatas

M.J-i 07.06.2022 esitatud taotluse uuesti läbi ning tellis selleks teisese eksperdiarvamuse

psühhiaatrina tegutsevalt ekspertarstilt.

8. Eesti Töötukassa tunnistas 25.04.2023 otsusega nr TVH/23/017354 oma 24.04.2023

töövõime hindamise otsuse nr TVH/23/017166 edasiulatuvalt kehtetuks alates 21.10.2022 ja

tuvastas M.J-il osalise töövõime viieks aastaks (21.10.2022–20.10.2027).

9. Eesti Töötukassa muutis 28.04.2023 otsusega nr TVT/23/025474 oma 05.12.2022 otsust

nr TVT/22/061934.

2(12)

3-23-1217

10. M.J esitas 05.06.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis

menetlusse nõuetes tühistada Eesti Töötukassa 24.04.2023 ja 25.04.2023 otsused, kohustada

Eesti Töötukassat kaebaja töövõimet uuesti hindama, hüvitada varaline ja mittevaraline kahju

1675,45 eurot ning mõista välja viivis 19 päeva eest 2023. a aprillis toetuse väljamaksmisega

viivitamise eest.

Kaebaja on juba 20 aastat olnud puuduva töövõimega. Tallinna Halduskohus nõustus

20.02.2023 otsuses kaebajaga. ETK tegi küll tulenevalt Tallinna Halduskohtu otsusest

uue ekspertiisi, kuid sarnaselt varasemaga on see lohakas ja puudulik ning tehtud

keskendumata ning reaalseid diagnoose hindamata. Kaebaja tervise kohta on kolm

eksperdihinnangut, kuid nende järeldustes on erinevusi. Nii on liikumise valdkonna

sama võtmetegevust („suudan raskusteta ringi liikuda ja trepist käia“) hinnatud

09.05.2022 eksperdihinnangus 0 punktiga, 24.11.2022 eksperdihinnangus 1 punktiga

ning 24.04.2023 eksperdihinnangus 0 punktiga. Eksperdihinnangute tegemise vahele

jääval ajal ei ole kaebaja tervis paremaks muutunud. Muutustega kohanemise ja ohu

tajumise valdkonna võtmetegevuses „väljaskäimine“ anti esimeses eksperdihinnangus

0 punkti, teises 3 punkti ning kolmandas 2 punkti. Suhtlemise valdkonnas hinnati

piiranguid esimeses eksperdihinnangus 0 punktiga, teises 2 punktiga ning kolmandas 1

punktiga. Seega ei ole eksperdihinnangutes arvestatud meditsiiniliste andmetega ega

ka patsiendi enda kirjeldatuga. On arusaamatu, mille põhjal on otsused tehtud.

Kaebajal on probleemid nii vaimse tervisega kui ka käimisega. Töötukassa suhtlus

kaebajaga on olnud ebaprofessionaalne ning seadusevastane. Kaebajale olid otsused,

millega varasemad otsused tühistati, ebaselged. Kaebaja pidi infot alati ise küsima

ning töötukassal puudus igasugune initsiatiiv. Teadmatus tekitas stressi ja muret.

Kaebajale on töövõimetoetus elamiseks väga oluline. Kaebaja tajus töötukassa

käitumist võimu ebaõiglase kuritarvitamisena. Ajal, mil kaebaja terviseseisundit uuesti

hinnati, ei oleks tohtinud toetuse maksmist peatada. Kuigi töötukassa palus vabandust,

ei võtnud ta mingit vastutust. Selline teguviis vajab heastamist. Kaebaja hinnangul on

kohaseks hüvitiseks tekitatud kannatuste eest summa, mis vastab osalise

töövõimetoetuse 180 päeva määrale. Seega nõuab kaebaja 1675,45 euro suuruse kahju

hüvitamist. Ühtlasi nõuab ta viivist selle eest, et vastustaja hilines 2023. a aprillis

töövõimetoetuse väljamaksmisega. Tegemist ei ole sissetulekust sõltuva toetusega.

Seda ei saa hoida kinni põhjusel, et töötukassal olid tehnilised probleemid.

11. Eesti Töötukassa palus jätta kaebus rahuldamata.

Töövõime hindamise aluseks olid kaebaja enda töövõime hindamise taotlustes

märgitud hinnangud oma tervisele ja tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed.

09.05.2022 eksperdiarvamuse koostas tervishoiuteenuse osutaja (TTO) Medicum

Perearstikeskus AS ekspertarst dr KP ja selle alusel tuvastas vastustaja 08.06.2022

otsusega kaebajal osalise töövõime. Kaebaja esitas 08.06.2022 otsuse kehtivuse ajal

21.10.2022 uue töövõime hindamise taotluse. AS-i Arstikeskus Confido ekspertarst dr

AL koostas 24.11.2022 eksperdiarvamuse, milles võttis arvesse ka pärast 08.06.2022

otsuse tegemist TISi lisandanud terviseandmeid, kuid ei muutnud kaebaja töövõime

ulatust ega perioodi. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsusest vaatas

vastustaja uuesti üle kaebaja 07.06.2022 taotluse ja kaebaja soovil 01.12.2022 taotluse

ning tegi AS Meliva Qvalitas AS ekspertarsti dr HK 21.04.2023 eksperdihinnangut

aluseks võttes praeguses asjas vaidlustatud 24.04.2023 otsuse ja 25.04.2023 otsused.

Kõik eksperdid on hinnanud kaebaja töövõime osaliseks kehtivusajaga viis aastat.

Kõik hindajad leidsid, et kaebajale sobib osalise koormusega töö. Terviseandmed on

osaliselt muutunud, nt 2022. a mais koostatud eksperdiarvamuses ei saadud

mõistetavalt tugineda 2022. a oktoobris lisandunud terviseandmetele. Kuigi

3(12)

3-23-1217

eksperdiarvamustes on mõningaid erinevusi piirangute raskusastmete hindamisel, on

see täiesti tavapärane. Samuti on täheldatav muutlikkus kaebaja enesehinnanguliste

piirangute väljatoomises. Isiku enesehinnangulised piirangud on suunava ja olulise

tähtsusega, kuid neid peavad kinnitama olemasolevad objektiivsed terviseandmed.

Töötukassa alustas töövõime hindamist 2016. a-l. Varem andis hinnangu töövõimetuse

kohta Sotsiaalkindlustusamet (SKA), väljendades töövõimetust protsentides.

Hindamismetoodika põhines suuresti haigusseisundi (diagnooside) olemasolul, mitte

tegutsemispiirangute hindamisel. Vastustajale teadaolevalt oli kaebaja töövõimetus

enne töötukassa esimest hindamist 2017. a-l 80%. 2017. a-l esitas kaebaja taotluse

töövõime hindamiseks töötukassale ja kaebaja töövõime hinnati puuduvaks. Kaebajal

oli esmahindamise ajal ja enne seda elus mitmeid kriisimomente, mis oluliselt

mõjutasid tema terviseseisundit. Seetõttu hinnati piiranguid raskemateks.

Kaebajale maksti töövõimetoetust 2023. a veebruari eest 260,63 eurot 06.03.2023,

2023. a märtsi eest 288,55 eurot 04.05.2023, 2023. a aprilli eest 318,06 eurot

05.05.2023. Vastustaja möönab, et tekkis kahetusväärne olukord, kus vastustaja

maksis kaebajale 2023. a aprilli töövõimetoetuse välja hilinemisega, kuid tegemist ei

olnud vastustaja süülise käitumisega. Hilinemine oli seotud 07.06.2022 ja 10.12.2022

taotluste alusel uute töövõime hindamise otsuste tegemisega. Selleks oli esmalt vaja

kehtivad töövõime hindamise otsused kehtetuks tunnistada (infosüsteemis) ja tellida

uute otsuste tegemiseks TTO-lt uus eksperdihinnang. Sellega seoses tekkis olukord,

kus töövõime hindamise otsused kui töövõimetoetuse maksmise alusotsused olid

kehtetuks tunnistatud, kuid uus eksperdihinnang viibis ja saabus alles 21.04.2023.

Seejärel sai vastustaja teha uue töövõime hindamise otsuse, mis on aluseks

töövõimetoetuse maksmisel. Kaebaja ei jäänud 2023. a aprilli töövõimetoetusest ilma.

See on määratud ulatuses välja makstud, kuid seda tehti viivitusega.

Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on alusetu, kuna puudub vastustaja õigusvastane

tegevus, mis on esmaseks mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks. Kaebaja ei ole

suutnud ära näidata vastustaja tegevust/tegevusetust, mis oleks seadusega vastuolus ja

suunatud teadlikult (süüliselt) kaebaja tervise kahjustamisele, väärikuse alandamisele

või põhjustaks talle muid vaimseid kannatusi.

12. Tallinna Halduskohus rahuldas 20.12.2023 otsusega kaebuse viivisenõude osas ja

mõistis Eesti Töötukassalt kaebaja kasuks välja viivise 1,99 eurot töövõimetoetuse

väljamaksmisega viivitamise eest (resolutsiooni p 1) ning jättis muus osas kaebuse

rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 0,06 eurot (resolutsiooni p 3).

Kohus kontrollib vaidlustatud otsuste õiguspärasuse hindamisel, kas vastustaja on

suutnud varasemas menetluses esinenud puudused kõrvaldada ning kas vaidlustatud

otsuste aluseks olevates eksperdihinnangutes on kõikide oluliste asjaoludega

arvestatud. Vastustaja lähtus 24.04.2023 otsuse tegemisel kaebaja 07.06.2022

taotlusest ning tugines Medicum Perearstikeskus AS-i ekspertarsti KP

eksperdihinnangule. Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 kohtuotsusest vaatas

Meliva Qvalitas AS-i ekspertarst dr HK eelneva eksperdihinnangu üle ning esitas

21.04.2023 uue eksperdihinnangu. Töötukassa lähtus 25.04.2023 otsuse tegemisel

kaebaja 21.10.2022 taotlusest ning tugines AS-i Arstikeskus Confido ekspertarsti AL

24.11.2022 eksperdihinnangule. Täiendavalt on asjas esitatud töötukassa ekspertarsti

PT 03.08.2023 arvamus kaebaja töövõime kohta. Kõik kolm ekspertarsti jõudsid

lõppkokkuvõttes seisukohale, et kaebajal on osaline töövõime ning selle järeldusega

on nõustunud ka vastustaja ekspertarst. Arvestades eksperdihinnangutes märgitut ning

vastustaja ekspertarsti selgitusi, on 24.11.2022 ja 21.04.2023 eksperdihinnangutes

4(12)

3-23-1217

arvestatud kõikide oluliste ja asjas tähtsust omada võivate asjaoludega. Ei nähtu, et

nende pinnalt tehtud järeldused oleksid põhjendamatud. Vastustaja on uute otsuste

tegemisel suutnud kõrvaldada varasemas menetluses esinenud puudused.

Dr HK on arvestanud kaebaja viidatud mäluprobleeme ning hinnanud neid koosmõjus

TIS-i andmetega (sh tuginenud nii dr M 14.10.2022 kui ka dr GO 09.05.2022

epikriisidele). Kuigi dr AL ei ole otsesõnu eksperdihinnangus võimalikke

mäluprobleeme nimetanud, on ta arvestanud kaebajal diagnoositud orgaanilise

depressiooniga ning nii dr M 14.10.2022 kui ka dr GO 09.05.2022 epikriisidega.

Mõlemad ekspertarstid olid seisukohal, et õppimise ja tegevuste sooritamise

valdkonnas saab piirangut pidada mõõdukaks.

Töötukassa ekspertarst on seoses õppimise ja tegevuste sooritamise valdkonnaga

märkinud (töötukassa ekspertarsti seisukoha lk 6–7, dtl 287–288), et kaebaja on

subjektiivselt korduvalt mäluhäireid kaevanud, kuid objektiivseid psühholoogilisi

uuringuid/teste ei ole peetud vajalikuks teostada. Dr M epikriisis on välja toodud pikk

küsitlus vastustega, mis põhinevad kaebaja subjektiivsele enesehinnangule ja ütlustele.

Märgitud on, et vähenenud on keskendumisvõime, kaugmälu ja lähimineviku mälu on

hinnanguliselt normi piires, häiritud vahetu mälu ja kohene meenutamine, mis võib

tuleneda ärevusest. Töötukassa ekspertarst leidis, et antud andmete alusel saab

nõustuda maksimaalselt kerge piiranguga (skoor 1) tegevuste õppimisel, kuid

aktsepteeritav on ka objektiviseerimise vähesuse tõttu hinnata piirang puuduvaks

(skoor 0). Töövõime lõpphinnangule see mõju ei avalda (skoor 0 või 1). Sellist

järeldust ei saa pidada ilmselgselt põhjendamatuks. Olukorras, kus nii TTO

ekspertarstid kui vastustaja ekspertarst on leidnud, et kaebaja mäluprobleemid ei ole

sellised, mis annaksid aluse pidada piirangut raskeks või täielikuks, ei mõjuta see

praegusel juhul ka vastustaja lõppjäreldust osalise töövõime kohta.

Lisaks on 21.04.2023 eksperdihinnangus arvestatud kaebajal diagnoositud peavalude/

migreeniga (vt Tallinna Halduskohtu 20.02.2023 otsuse nr 3-22-1454 p 24.1.3).

Ekspert võttis arvesse, et kaebajal on olnud küll peavalu, kuid seda on saanud

leevendada käsimüügiravimitega. Retseptivaluvaigisteid ei ole ta vajanud ning eriarsti

(närviarst, valuarst, peavalukabineti spetsialist) juurde pole teda olnud vaja suunata.

Lisaks pole viimase kahe aasta vältel peetud vajalikuks määrata tänapäevaseid

migreeniravimeid. 24.11.2022 eksperdihinnangus on ekspertarst muude tervisehäirete

osas (p 9) leidnud, et olemasolevad terviseandmed ei kinnita peavalu, mis oleks

esinenud regulaarse valuravi foonil. Seega on mõlemad ekspertarstid

eksperdihinnangu koostamisel arvestanud kaebaja viidatud peavaluga ja nende

asjaoludega sai arvestada ka vastustaja otsuse tegemisel.

Võtmetegevuses „väljaskäimine“ on dr AL 24.11.2022 eksperdihinnangus

paanikahoogudega agorafoobia diagnoosile tuginedes hinnanud piirangu raskeks ning

dr HK 21.04.2023 eksperdihinnangus orgaanilise depressiooni diagnoosile tuginedes

hinnanud piirangu mõõdukaks. Seega on erinevalt varasemast hinnangust (vt Tallinna

Halduskohtu 20.02.2023 otsuse p 25.1.3) ekspertarst piisava põhjalikkusega hinnanud

kaebaja enesehinnangulisi piiranguid ning analüüsinud neid koosmõjus diagnoositud

terviseprobleemidega. Vaatamata konkreetsete võtmetegevustega seotud piirangute

hindamisel esinevatele erinevustele on mõlemad ekspertarstid seisukohal, et kaebaja

on osaliselt töövõimeline.

Erinevalt 09.05.2022 eksperdihinnangust on 24.11.2022 ja 21.04.2023

eksperdihinnangutes hinnatud eraldi suhtlemise valdkonnas esinevaid piiranguid ning

loetud need kas mõõdukaks (24.11.2022 eksperdihinnang) või kergeks (21.04.2023

5(12)

3-23-1217

eksperdihinnang). Seejuures on kaebaja ise oma hilisemas, 21.10.2022 esitatud

taotluses hinnanud oma piirangud suhtlemise valdkonnas mõõdukaks. Töötukassa

ekspertarst on seoses suhtlemise valdkonnaga märkinud, et nõustub pigem mõõduka,

s.t oluliselt töövõimet mõjutava piiranguga kui kerge piiranguga ning selgitanud, et

kaebajale ei sobi töötamine, mis nõuab suhtlemist. Nähtub, et nii dr AL kui HK on

asjas tähtsust omada võivate asjaoludega arvestanud. Erinevus konkreetse

võtmetegevuse piirangu raskusastme määramisel ei mõjuta vaidlustatud otsuste

õiguspärasust. Kaebaja terviseandmeid, kõiki eksperdihinnanguid ning vastustaja

ekspertarsti seisukohta arvestades ei nähtu, et piirangu kergeks või mõõdukaks

hindamine oleks ilmselgelt põhjendamatu. Kuivõrd mõlemad eksperdid on seisukohal,

et kaebajal esineb raskusi inimestega suhtlemisel, sai vastustaja selle asjaoluga

arvestada vaidlustatud otsuste tegemisel.

Erinevused eksperdihinnangute üksikutes punktides ei tähenda, et mõne arsti hinnang

oleks vale. Erinevused võivad tuleneda nii sellest, et lähtuti erinevatest taotlustest

(kaebaja kirjelduste erinevused piirangute kohta, nt võtmetegevuse 6.1. juures) kui ka

sellest, et konkreetse arsti professionaalne hinnang võib olla kolleegi arvamusest

mõnevõrra erinev. Töötukassa ekspertarst nõustus TTO ekspertide koostatud

ekspertiiside ning nendes tehtud järeldustega. Kokkuvõttes märkis ta, et on nõus

eksperdiarvamuse ja hinnanguga kaebaja töövõimele, mille kohaselt on see osaline.

Kokkuvõtvalt nähtub ekspertarstide hinnangutest, et kaebajal esineb küll

terviseprobleeme, kuid TIS-i märgitud andmetest ei saa teha järeldust, et nendega

kaasnevad piirangud oleksid sellised, mis vastaksid puuduvale töövõimele. Vastustaja

ekspertarst on põhjendatult selgitanud, et töövõime hindamisel tuleb arvestada sellega,

kas ja kuivõrd piiravad kaebajal diagnoositud haigusseisundid tema tegutsemisvõimet.

Mitte iga terviseprobleem ei anna alust arvata, et isiku töötamine on sellest tingituna

raskendatud või takistatud. Piiranguid arvestatakse sellisena, nagu need väljenduvad

adekvaatse määratud ravi kasutamisel.

Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral (riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 9 lg 1). Kaebuses märgitut arvestades järeldab kohus, et kaebaja on

mittevaralise kahjuna RVastS § 9 lg 1 mõttes pidanud silmas väärikuse alandamist

ning nõuab selle hüvitamist rahas. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise

nõude eeldused on kokkuvõtvalt järgmised: avaliku võimu kandja õigusvastane

tegevus; kahju tekkimine; põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise

vahel; muude õiguskaitsevahendite ammendatus (vt RVastS § 7 lg 1). Tuleb möönda,

et vastustaja tegevus kaebaja taotluse lahendamisel võis olla mõnel juhul ebaselge. Ka

jääb arusaamatuks, miks pidas vastustaja vajalikuks tunnistada algusest peale

kehtetuks otsus, mille halduskohus oli juba tühistanud (vt 23.03.2023 otsus nr

TVH/23/012724). Ühtlasi võib kaebaja kirjeldatust järeldada, et hea halduse põhimõtte

järgimiseks tulnuks vastustajal teatud küsimusi kaebajale paremini selgitada või talle

menetluse käigust rohkem infot anda. Kuigi vastustaja tegevus võis põhjustada

kaebajale teatavaid ebamugavusi ja muret, ei ületa see künnist, mida saaks pidada

inimväärikuse alandamiseks. Seega ei ole vastustaja kaebajale mittevaralist kahju

tekitanud ning nõude rahuldamiseks puudub alus. Kuna mittevaralist kahju ei ole

tekkinud, puudub vajadus hinnata muid nõude eeldusi.

Kuivõrd kaebusest ega ka muudest kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu muid

varalise kahju tekkimisega seotud asjaolusid, järeldab kohus, et kaebaja on varalise

kahjuna pidanud silmas üksnes viivist. Seda, et viivist on võimalik käsitada erilaadse

6(12)

3-23-1217

kahjuhüvitisena, kui on täidetud RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused, on kinnitanud

ka kohtupraktika (Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19).

Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 17 lg-st 1 tulenevalt pidanuks töövõimetoetus

märtsi eest laekuma kaebajale hiljemalt 10.04.2023. Kuna väljamakse tehti

04.05.2023, oli vastustaja 24 päeva viivituses. Kuigi töövõimetoetuse määramise otsus

oli otseselt seotud osalise töövõime tuvastamise otsus(te)ga, ei saanud vastustaja

pelgalt ebaselgele olukorrale tuginedes jätta töövõimetoetust õigeaegselt välja

maksmata. Isegi kui haldusakt osutus muutunud asjaolude tõttu õigusvastaseks, oli ta

jätkuvalt kehtiv ning seega täitmiseks kohustuslik teiste seas ka töötukassale. Jättes

kaebajale 2023. a märtsi eest töövõimetoetuse õigeaegselt maksmata, rikkus vastustaja

kaebaja õigust saada igakuiselt talle kehtiva haldusaktiga määratud töövõimetoetust.

Vastustaja oli rahalise kohustuse täitmisel õigusvastases viivituses ning see rikkus

kaebaja õigusi. Seega on täidetud RVastS § 7 lg 2 ning VÕS § 113 kohaldamise

eeldused. Kuna vastustaja viivitas 288,55 euro suuruse kohustuse täitmisega kokku 24

päeva, on viivise suuruseks 1,99 eurot (vt VÕS § 113 lg 1, VÕS § 94 lg-st 1 tulenevalt

oli 2023. a I poolaastal viivise määraks 10,5% aastas).

13. M.J esitas 19.01.2024 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna

Halduskohtu 20.12.2023 otsuse peale.

14. Eesti Töötukassa tunnistas 18.04.2024 otsusega nr TVH/24/015197 algusest peale

kehtetuks 25.04.2023 otsuse nr TVH/23/017354 ja määras kaebajale puuduva töövõime

perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Eesti Töötukassa muutis 19.04.2024 otsusega nr

TVT/24/020632 05.12.2022 otsust nr TVT/22/061934 ja määras kaebajale töövõimetoetuse

maksmise perioodiks 18.08.2022–17.08.2027 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60

eurot.

15. Eesti Töötukassa tunnistas 06.05.2024 otsusega nr TVH/24/017385 edasiulatuvalt

kehtetuks 18.04.2024 otsuse nr TVH/24/015197 ja määras kaebajale puuduva töövõime

perioodiks 28.03.2024–27.03.2029. Eesti Töötukassa määras 08.05.2024 otsusega nr

TVT/24/023752 kaebajale töövõimetoetuse maksmise perioodiks 28.03.2024–27.03.2029 ja

suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

16. M.J palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 20.12.2023 otsus ja teha uus

otsus, millega rahuldada kaebus. Vaieldav on vastustaja väide, et ta ei teadnud kaebaja

diagnoose. Kaebaja on olnud vaimselt haige mitu aastakümmet. Tallinna keskhaigla

väljavõttest nähtub, et üle 20 aasta tagasi on kaebajale tehtud test, mis tollal määras alaarengut,

ja leiti pinnapealne kõikuvus, naiivsus jms. Alaareng ei muutu ajas, pigem muutub vanuse

suurenedes olukord kehvemaks. Kaebaja on olnud 25 aastat töövõimetu, varasemates otsustes

on tema töövõimetus olnud pidevalt 80%, mis praegu tähendab täielikku töövõimetust. Lisaks

on tal olnud raske puue, mis võeti töötukassa otsuse tõttu mitmeks kuuks üldse ära.

Töötukassa ekspertarstid ei kuulanud kaebajat ega järginud ka halduskohtu otsust asjas nr 3-

22-1454, mis viitas sellele, et kui kaebaja kohta pole piisavalt terviseandmeid, tuleb ta suunata

vajalike testide tegemiseks erialaarsti juurde. Vastustaja tuvastas 01.09.2017 otsuses nr

TVH/17/040307 kaebajal puuduva töövõime. Neli ekspertarsti andsid väga erinevaid

hinnanguid. Kaebaja tütar otsis kaebajale uue arsti, sest varasem arst oli viimastel aastatel väga

passiivne ja temaga muutus kaebaja suhe ebameeldivaks. Kaebaja on tänulik uuele arstile, kes

on kaebajat diagnoosinud ja edasi suunanud. Töövõime hindamine ei ole olnud aus ega

läbipaistev, vaid selleks kulunud kaks aastat on olnud kaebajale ebameeldiv ja keeruline aeg.

Olukord, kus 25 aastat haigele inimesele selgitatakse, et nüüd ta on terve, kuigi ta sellest ise

7(12)

3-23-1217

aru ei saa, on väljakutse. Nende kannatuste eest oleks õiglane välja mõista hüvitis. Töötukassa

asetab kaebaja ja temaga sarnases olukorras olevad isikud väga ebameeldivasse olukorda.

Erivajadustega inimesed, lapsed ja vanurid ei oska ega saa ennast sageli ise kaitsta. Töötukassa

ei peaks oma klientidega nii käituma, nagu ta on kaebajaga käitunud. Kaebaja vaimne tervis

kannatas. Lisaks ei maksnud töötukassa ka määratud toetust välja. Kuigi kohus määras viivise,

ei ole ta määranud kahjuhüvitist. Tegemist on sissetulekuga, mis on haigele inimesele

ülioluline. Eestis on erivajadustega inimeste toetused niigi väikesed, kuid kaebaja pandi

olukorda, kus ta ei saanud seda vähestki. Kaebaja ei saanud selle kohta mingit infot ja

küsimise peale tuli ka mõnikord päris kaua vastust oodata. Kuigi majanduslikult on tütred

kaebajat aidanud, oli see kaebajale vaimselt raske. Ta tundis, et teda pole kellelegi vaja.

Töötukassa osutab teenust Eesti Vabariigi kodanikele, sealhulgas erivajadustega kodanikele.

17. Eesti Töötukassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes mh oma varasemate

seisukohtade juurde.

Kaebaja on saavutanud halduskohtule esitatud kaebuses toodud eesmärgid: tal on tuvastatud

puuduv töövõime ja määratud tagasiulatuvalt töövõimetoetus puuduva töövõime korral

perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Vastustaja otsused olid nende tegemise ajal õiguspärased

ja põhinesid otsuse tegemise ajal olemasolevatele terviseandmetele. Vastustaja hindab

töövõimet vastavalt TVTS-le ning tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrusele nr 39

„Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused

ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) ning sellest tulenevalt ei ole

vastustaja pädevuses suunata isikuid eriarstide vastuvõttudele. Vastustaja ega ekspertarsti

pädevuses ei ole kaebaja töövõime hindamisel talle diagnoose määrata. Seda peab tegema

kaebaja raviarst. Ekspertarsti pädevuses on kontrollida, kas kaebaja on TIS-i andmetel

pöördunud oma terviseprobleemidega arstide poole, millise diagnoosi ja ravi on raviarstid

talle määranud, kas kaebaja on seda ravi järginud ja kas see ravi on olnud efektiivne, st kas

kaebaja terviseprobleemi on võimalik raviga kõrvaldada või kompenseerida. Ekspertarst peab

nende andmete koosmõjus hindama, kas kaebaja töövõime on piiratud või mitte. Kaebaja

esitas 28.03.2024 uue töövõime hindamise taotluse ja koos sellega 27.03.2024 psühhiaatri TT

epikriisi, kus märgitakse, et kaebajal on kaasuvalt diagnoos F70.0 – kerge vaimse arengu

mahajäämus. 2024. a aasta märtsis on raviarst esimest korda diagnoosinud kaebajal kerge

vaimse alaarengu ning toob oma sissekandes välja, et see tervisemure on pikaajaline ning

põhjustanud erinevaid probleeme eluga hakkamasaamisel. Nende uute andmete alusel

uuendas töötukassa 2022. a-l esitatud taotluse menetluse ja tuvastas kaebajal puuduva

töövõime perioodiks 18.08.2022–17.08.2027. Uusi andmeid, mis kinnitavad piirangute

olemasolu, ei saanud vastustaja arusaadavalt varem arvesse võtta ja eelnevates hinnangutes

arvestada. Kuigi töövõime hindamisel on oluline ka isiku enda hinnang oma

tegutsemisvõimele, ei saa vastustaja tugineda hinnangu andmisel üksnes kaebaja

subjektiivsetele tervisekirjeldustele, hinnangut peavad kinnitama ka objektiivsed

terviseandmed.

Kaebajal ei ole vastustaja tegevuse tõttu kahju tekkinud. Vastustaja tegevuse tõttu ei jäänud

kaebaja 2023. a aprilli töövõimetoetusest ilma. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on

alusetu, kuna puudub vastustaja õigusvastane tegevus. Kaebaja ei ole suutnud ära näidata

vastustaja tegevust/tegevusetust, mis oleks õigusvastane ja suunatud teadlikult (süüliselt)

kaebaja tervise kahjustamisele, väärikuse alandamisele või põhjustanuks talle muid vaimseid

kannatusi. Kaebaja väited, et vastustaja tegevuse tõttu ja kohtuvaidluste tõttu on tema tervis

viimase kahe aasta jooksul halvenenud, on tõendamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8(12)

3-23-1217

18. Kaebaja on esitanud apellatsioonimenetluses tõendeid (apellatsioonkaebusega lisad 1–3 ja

9–24 ning 28.03.2024 ja 18.03.2025 menetlusdokumentide lisad), mille asja juurde võtmise

kohta tuleb võtta seisukoht. Ringkonnakohus võtab HKMS § 198 lg 3 alusel asja õigemaks

lahendamiseks toimiku materjalide juurde apellatsioonkaebuse lisad 1–2, 9–16 ning

28.03.2024 ja 18.03.2025 menetlusdokumentide lisad. Tegemist on kaebaja terviseportaali

väljavõtetega (02.10–03.10, 13.12.2023 ja 21.–27.03.2024 toimunud arstide vastuvõtud),

kaebaja raviarstide sissekannete ja uuringute tulemustega aastatest 2001–2010 ning enne

2016. aastat tehtud SKA otsustega kaebaja puude ja töövõimetuse tuvastamise kohta. Need

tõendid on praeguses vaidluses asjakohased. Ringkonnakohus tagastab kaebajale

apellatsioonkaebuse lisad 3 ja 17–24, sest tegemist on halduskohtule esitatud kaebuse, selle

lisade ja siinses asjas tehtud halduskohtu otsusega, mis on toimikus juba olemas.

19. HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses

vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või

toiming tehtud. Pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist tegi Eesti Töötukassa

järgmised otsused:

–

18.04.2024 otsus nr TVH/24/015197, millega tunnistati algusest peale kehtetuks

25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 ja määrati kaebajale puuduv töövõime perioodiks

18.08.2022–17.08.2027;

–

19.04.2024 otsus nr TVT/24/020632, millega muudeti 05.12.2022 otsust nr

TVT/22/061934 ja määrati kaebajale töövõimetoetuse maksmise perioodiks 18.08.2022–

17.08.2027 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60 eurot;

–

06.05.2024 otsus nr TVH/24/017385, millega tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks

18.04.2024 otsus nr TVH/24/015197 ja määrati kaebajale puuduv töövõime perioodiks

28.03.2024–27.03.2029;

–

08.05.2024 otsus nr TVT/24/023752, millega määrati kaebajale töövõimetoetuse

maksmise perioodiks 28.03.2024–27.03.2029 ja suuruseks ühe kalendripäeva eest 18,60

eurot.

Nendest otsustest nähtub, et kaebaja vaidlustatud Eesti Töötukassa 25.04.2023 otsus nr TVH/

23/017354 on tunnistatud kehtetuks, kaebaja taotlused on uuesti läbi vaadatud ja talle on

määratud puuduv töövõime alates 18.08.2022, s.t alates sellest ajast, kui kaebajal tuvastati

osaline töövõime praeguses asjas vaidlustatud 24.04.2023 otsusega nr TVH/23/017166.

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja seega saavutanud oma tühistamis- ja

kohustamisnõuete eesmärgid ning nendes nõuetes tuleb menetlus lõpetada. Ringkonnakohus

ei pea vajalikuks jätkata eraldi menetlust vaidlustatud töötukassa otsuste õigusvastasuse

tuvastamiseks (HKMS § 152 lg 2), sest õigusvastasuse tuvastamine sisaldub kahju hüvitamise

nõudes.

20. Halduskohus leidis, et kaebaja menetlusdokumentidest nähtuvalt on ta varalise kahjuna

pidanud silmas üksnes viivist. Ringkonnakohus nõustub sellega. Kaebaja ei ole sellele

halduskohtu seisukohale ka apellatsioonimenetluses vastu vaielnud. Kuna töötukassa ei ole

halduskohtu otsust viivisenõuet puudutavas osas vaidlustanud, on selles osas halduskohtu

otsus jõustunud. Eelnevast tulenevalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes kaebajale

mittevaralise kahju tekkimine.

21. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad RVastS § 7 lg-test 1 ja 2 tulenevalt olema

täidetud järgmised eeldused: 1) kannatanu õiguste rikkumise tagajärjel temale kahju

tekkimine; 2) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu (tegevus või tegevusetus) avalik-

õiguslikus suhtes; 3) põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel; 4) esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine kahju tekkimise ära hoidmiseks või kahju kõrvaldamiseks;

5) kahju hüvitamise hõlmatus rikutud kohustuse või normi kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2

ja § 1045 lg 3). Avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on

9(12)

3-23-1217

Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige

olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p

29). RVastS § 9 lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh

süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise korral. VÕS § 128 lg 5 kohaselt

hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

Mittevaralise kahju tekkimiseks ja hüvitamiseks peavad isikule põhjustatud tagajärjed (valu ja

kannatused) olema tavapärasest eluriskist intensiivsemad. Nt ei ole mittevaralise kahjuna

käsitatavad stress, nördimus, ebakindlus jm sarnased üleelamised, mis võivad isikule

kaasneda õigusvaidlusega (Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4). Mittevaralise

kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt

Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061). Kahjunõude rahuldamise eelduste täidetuse

kontrollimisel pole oluline kontrolli järjekord, vaid see, et kõik eeldused oleksid täidetud (nt

Riigikohtu 20.02.2020 otsus nr 3-16-2267, p 17).

22. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väidetest tulenevalt on ta

mittevaralise kahjuna silmas pidanud väärikuse alandamist. Samuti jagab ringkonnakohus

halduskohtu hinnangut, et kuigi vastustaja menetluse korraldamisel esines puuduseid, mis

võisid põhjustada kaebajale teatavaid ebamugavusi ja muret, ei ületa see künnist, mida saaks

pidada inimväärikuse alandamiseks. Ka vastustaja õigusvastasusest viivitusest 2023. a aprillis

töövõimetoetuse väljamaksmisel ei saa automaatselt järeldada kaebaja väärikuse alandamist.

Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks selle tõttu tekkinud nt oht jääda ilma eluasemest või tal

poleks olnud võimalik osta endale vältimatult vajalikku (nt toit, ravimid). Seejuures pole

oluline, et kaebaja väitel aitasid teda sissetuleku vähenemisel majanduslikult tema tütred –

lastel ongi kohustus hoolitseda ka oma abivajavate vanemate eest (vt Eesti Vabariigi

põhiseaduse § 27 lg 5, perekonnaseaduse § 96 lg 1). Väärikust alandavaks ei saa pidada

üksnes toetuse maksmise viibimisest tekkinud mõningat ebakindlust ega ka vajadust

haldusorganilt selgitusi küsida. Kuivõrd kaebaja teadis, et töötukassal oli 2023. a aprillis

pooleli tema töövõime hindamise menetlus, pidi ta siiski aimama, et tõenäoliselt on see ka

toetuse maksmise viibimise põhjus. Ühtlasi ei saa kaebajat solvavaks või alandavaks pidada

töötukassa vastuseid kaebaja tütre tolleaegsetele pöördumistele (vt dtl 76 jj).

23. Hinnangut, et kaebaja inimväärikust ei ole alandatud, ei muuda ka asjaolu, et vastustaja on

pärast halduskohtu otsuse tegemist tuvastanud kaebajal puuduva töövõime ja tunnistanud

praeguses asjas vaidlustatud otsuse kehtetuks. Haldusorgani tegevuse vaidlustamine

halduskohtus on isiku õigus. Seega ei saa vajadust vaidlustada töötukassa otsuseid ning

sellega tõenäoliselt kaasnevat stressi ja ebakindlust pidada kaebaja väärikust alandavaks.

Kokkuvõttes ei ole kaebajale põhjustatud tagajärjed olnud tavapärasest eluriskist

intensiivsemad.

24. Kuigi kaebaja on väitnud mh vastustaja tegevuse tõttu tervisekahju tekkimist (s.t kannatas

tema vaimne tervis), ei ole ta esitanud selle kohta täpsemaid andmeid ega tõendeid. Kaebaja

esitatud 27.03.2024 epikriisist ilmneb küll, et kaebaja kurdab peavalu, kehva meeleolu,

närvilisust jms, kuid sealsamas on märgitud, et kaebaja enda sõnul on tal olnud need

sümptomid 9. eluaastast peale (dtl 627–629). Seega ei ole nimetatud epikriisi põhjal alust

järeldada, et kaebaja terviseseisund töötukassaga vaidluse toimumise ajal oleks oluliselt

muutunud. Nagu eespool märgitud, ei saa mittevaralise kahjuna käsitada üksnes stressi,

pinget, ärevust jms, mis paratamatult õigusvaidlustega võib kaasneda. Niisiis ei nähtu, et

kaebajale oleks tekkinud mittevaraline kahju tervise kahjustamisena RVastS § 9 lg 1

tähenduses.

25. Kuna praegusel juhul ei ole kaebajale mittevaralist kahju tekkinud, ei ole üks kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eeldus täidetud ja seetõttu ei ole ka alust mittevaralise kahju

nõude rahuldamiseks. Arvestades et algne kaebus sisaldas ka tühistamisnõudeid, milles

10(12)

3-23-1217

ringkonnakohus praeguse otsusega menetluse lõpetab, peab ringkonnakohus vajalikuks

täiendavalt analüüsida ka praeguses asjas vaidlustatud töötukassa otsuste õiguspärasust.

26. Töötukassa on 18.04.2024 otsuses nr TVH/24/015197 märkinud, et 25.04.2023 töövõime

hindamise otsus nr TVH/23/017354 tunnistatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1

ja § 65 lg 1 alusel kehtetuks algusest peale (dtl 642). HMS § 65 lg 1 puudutab andmise ajal

õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Samas nähtub praeguse juhtumi asjaoludest,

et 25.04.2023 otsus tunnistati kehtetuks, sest ilmnesid uued asjaolud (27.03.2024 epikriisist

nähtuv diagnoos F70.0 – kerge vaimse arengu mahajäämus). Töötukassa on 18.04.2024

otsuses ka märkinud, et vaatas kaebaja taotluse menetluse uuendamise korras uuesti läbi,

milleks annabki aluse uue asjaolu ilmnemine (vt HMS § 44 lg 1). Seega on ringkonnakohtu

hinnangul tegemist pigem HMS § 65 lg-s 3 sätestatud olukorraga, s.t ära on langenud kestvalt

õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu. Nii

ei tule praegusel juhul viitest HMS § 65 lg-le 1 tingimata järeldada, et 25.04.2023 otsus nr

TVH/23/017354 oleks olnud juba selle andmise ajal õigusvastane.

27. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud töötukassa 25.04.2023 otsus nr TVH/23/017354 ja

sellele vahetult eelnenud 24.04.2023 otsus nr TVH/23/017166 nende tegemise ajal

õigusvastased. Töötukassa 18.04.2024 otsuses nr TVH/24/015197 on märgitud: „Käesoleva

aasta märtsis on raviarst esmakordselt taotlejal diagnoosinud kerge vaimse alaarengu ning

toob oma sissekandes välja, et antud tervisemure on pikaajaline ning põhjustanud erinevaid

probleeme eluga hakkamasaamisel.“ Sellest võib järeldada, et töötukassa hindas varasemast

erinevalt kaebaja töövõime puuduvaks just nimetatud uue diagnoosi tõttu. Põhjendatud on

vastustaja selgitus, et 27.03.2024 epikriisis toodud diagnoos oli uus asjaolu, millega ta ei

saanud varem kaebaja töövõime hindamisel arvestada. Kuigi töötukassal on õigus suunata isik

tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule

visiidipõhisele hindamisele, ei tehta seda uute diagnooside püstitamiseks (määruse nr 39 § 2 p

10). Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud töötukassal põhjust järeldada eelnimetatud diagnoosi

võimalikkust kaebaja varasemate terviseandmete põhjal. Ehkki kaebaja on esitanud

apellatsioonimenetluses kohtule mh kaebaja terviseandmeid sisaldavaid dokumente aastatest

2001–2010 (dtl 673–739), ei nähtu sealt kaebaja väidetud Ida-Tallinna või Lääne-Tallinna

Keskhaigla dokumenti, mille põhjal võiks järeldada kaebajale samasisulise diagnoosi panekut.

Küll nähtub nendest dokumentidest, et kaebajal on ka tollal diagnoositud orgaanilist

depressiooni ja ärevust (F06.32 ja F06.4, vt nt dtl 685, 717, 737). Igal juhul peab töötukassa

töövõime hindamisel lähtuma eeskätt viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest (vt

sotsiaalkaitseministri ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime

hindamiseks, puude raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks

vajalike tervise infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg 3).

28. Kaebaja on esitanud tõendid, mille kohaselt on tal varem (ajavahemikus 2001–2015)

korduvalt puue ja/või töövõimetus tuvastatud (vt dtl 507 jj, dtl 673 jj). Nendest dokumentidest

aga ei järeldu, et ka töötukassa pidi kaebajal automaatselt tuvastama puuduva töövõime. Nagu

vastustaja on selgitanud, erines tollane töövõime hindamise metoodika praegusest, alates

2016. a-st kasutusel olevast metoodikast. Töötukassa ei võta töövõime hindamisel arvesse

üksnes isiku terviseseisundit ja haiguseid, vaid ka seda, kuidas need mõjutavad tema

tegutsemisvõimet (vt TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamisel arvestatakse ka isiku

tegutsemisvõimet parandavate või säilitavate abivahendite kasutamist ja määratud ravi

järgimist ning kirjeldatakse isikul esinevate piirangute avaldumist, põhjuseid ja mõju

tegutsemisvõimele, samuti isiku kohanemist piiranguga (määruse nr 39 § 5 lg 3). Kuivõrd

töötukassa ei arvesta üksnes isikul olemasolevaid võimalikke haiguseid, vaid eeskätt seda,

kuidas need konkreetsel ajal tema tegutsemisvõimet piiravad, ei saanud kaebaja jätkuvalt

puuduvat töövõimet järeldada ka pelgalt töötukassa 2017. a otsusest, milles tuvastati kaebaja

11(12)

3-23-1217

puuduv töövõime. Vastustaja on selgitanud, et 2017. a hindamise eel ja ajal oli

terviseandmetest nähtuvalt kaebajal mitmeid kriisimomente, mis tol ajal tema terviseseisundit

oluliselt mõjutasid ning mille tõttu hinnati piirangud raskemateks.

29. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et töötukassa oli haldusasjas nr 3-22-1454 tehtud

halduskohtu 20.02.2023 otsust silmas pidades kõrvaldanud varasemas menetluses esinenud

puudused ning arvestades otsuste tegemise ajal olemasolevaid kaebaja terviseandmeid, ei

saanud 24.04.2023 ja 25.04.2023 otsustes ja nende aluseks olevates eksperdihinnangutes

toodud järeldusi pidada ilmselgelt põhjendamatuks.

30. Eeltoodu põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

31. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

võimalikud menetluskulud nende endi kanda.

32. Ringkonnakohus asendab avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja ja

tema tütrest esindaja nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)