2-20-12761/232 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kairi Piirisild

Määruse tegemise aeg ja koht

4. aprill 2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-12761

Kohtuasi

R.P avaldus S.L vastu ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks K.U osas ja ainuhooldusõiguse osaliseks

üleandmiseks

avaldajale

ning suhtluskorra

kindlaksmääramiseks ema ja lapse vahel

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 2. mai 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

R.P määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (isa) R.P (isikukood XXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Ene Mõtte

Puudutatud isik (ema) S.L (isikukood XXX), lepinguline

esindaja Reimo Mets

Puudutatud isik (laps) K.U (isikukood XXX), lapsele

määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa

Saaremaa vald (vallavalitsuse kaudu),

lepinguline

esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar

Menetluse liik

Asja läbivaatamine kohtuistungil 3. veebruaril 2023,

edasi kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusosaliste määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide

juurde.

2. Jätta Pärnu Maakohtu 2. mai 2022. a määruse tsiviilasjas nr 2-20-12761

resolutsioon muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata R.P avalduse

S.L vastu ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks K.U suhtes ja

ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks R.P-le

ning suhtluskorra

kindlaksmääramiseks S.L ja K.U vahel, osaliselt muutes ja täiendades

kohtumääruse põhjendusi.

3. Tühistada Pärnu Maakohtu 2. mai 2022. a määrus osas, millega maakohus jättis

perekonnaseaduse § 134 järgi omal algatusel rakendamata meetmed lapse heaolu

tagamiseks ning menetluskulude jaotuse, kindlaksmääramise ja väljamõistmise

osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega:

-

piirata ema S.L isikuhooldusõigust lapse K.U suhtes kolmeks aastaks, s.o kuni

4. aprillini 2028, võttes temalt ära otsustusõiguse lapse ja isa R.P suhtlemist

2-20-12761

puudutavas küsimuses, ning määrata selles küsimuses lapsele kuni 4. aprillini

2028 erieestkostja vastavalt tervikresolutsiooni p-dele 8.3–8.3.2, samuti

kehtestada erieestkostjale aruandluskohustus vastavalt tervikresolutsiooni p-le

8.3.3;

-

teha S.L-ile ettekirjutus teha erieestkostjaga igakülgset koostööd K.U ja R.P

suhte taastamisel, järgida erieestkostja antavaid juhiseid ning toetada last R.P-

ga suhtlemisel, samuti kehtestada S.L-ile aruandluskohustus vastavalt

tervikresolutsiooni p-le 8.4;

-

jätta maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja

arvatud K.U-le määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

4. Pärnu Maakohtu 2. mai 2022. a määrus on jõustunud osas, millega jäeti

rahuldamata S.L 8. oktoobri 2020. a taotlus R.P avalduse läbi vaatamata

jätmiseks.

5. R.P määruskaebus rahuldada osaliselt.

6. Jätta määruskaebemenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja

arvatud K.U-le määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2023. a määrusega kohaldatud

esialgse õiguskaitse abinõud alates praeguse määruse jõustumisest.

8. Kohtumääruse tervikresolutsioon on järgmine

:

8.1.

Jätta S.L 8. oktoobri 2020. a taotlus avalduse läbi vaatamata jätmiseks

rahuldamata.

8.2.

Rahuldada R.P R.P avaldus osaliselt.

8.3.

Piirata ema S.L isikuhooldusõigust lapse K.U suhtes kolmeks aastaks, s.o

kuni 4. aprillini 2028, võttes temalt ära otsustusõiguse lapse ja isa R.P

suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määrata selles küsimuses lapsele kuni

4. aprillini 2028 erieestkostja.

8.3.1. Erieestkostja ülesanne on vanemaid ja last tundma õppida; selgitada

lapsele, et R.P näol on tegemist tema isaga, ning valmistada laps ette

isaga suhtlemiseks, sh kohtumisteks; otsustada, millal, kus ja kuidas

laps isaga kohtub ja suhtleb; korraldada lapse suhtlemist ja kohtumisi

isaga; aidata kaasa lapse ja isa vahelise kontakti saavutamisele ja

vastastikusele tundma õppimisele. Oma ülesannete täitmisel on

erieestkostjal õigus kaasata asjatundjaid ja spetsialiste.

8.3.2. Määrata erieestkostjaks K.U igakordse alalise elukoha järgne kohalik

omavalitsus (määruse tegemise ajal Saaremaa vald), kes täidab

erieestkostja ülesandeid lastekaitsetöötaja kaudu. Erieestkostjal tuleb

tagada, et erieestkostja ülesandeid täidaks isik, kes on vanemate

suhtes erapooletu ning kelle isikuomadused, kvalifikatsioon ja

kogemused võimaldavad erieestkostja ülesandeid täita.

8.3.3. Erieestkostjal tuleb esitada iga kolme kuu tagant vastava kuu

viimaseks tööpäevaks lapse elukohajärgsele kohtule (määruse

tegemise ajal Pärnu Maakohus) aruanne erieestkostja ülesannete

täitmise kohta. Esimene aruanne tuleb esitada praeguse määruse

jõustumisele järgneva kolmanda kuu viimaseks tööpäevaks. Aruandes

tuleb muu hulgas välja tuua, mida ja millal on erieestkostja

erieestkostja ülesannete täitmise raames teinud ning milliseid

asjatundjaid ja spetsialiste kaasanud; millised kohtumised ja muu

suhtlus on lapse ja isa vahel toimunud ning milline on olnud nende

käik; millised on olnud võimalikud takistused erieestkostja ülesannete

täitmisel ja mida erieestkostja on teinud nende ületamiseks; milline on

2 (45)

2-20-12761

olnud erieestkostja ülesannete täitmise tulemuslikkus ning milline

edasiminek on lapse ja isa suhete taastamisel toimunud.

8.4.

Teha S.L-ile ettekirjutus teha erieestkostjaga igakülgset koostööd K.U ja R.P

suhte taastamisel, järgida erieestkostja antavaid juhiseid ning toetada last

R.P-ga suhtlemisel. S.L-il tuleb esitada iga kolme kuu tagant vastava kuu

viimaseks tööpäevaks lapse elukohajärgsele kohtule (määruse tegemise ajal

Pärnu Maakohus) aruanne kohtu ettekirjutuse täitmise kohta. Esimene

aruanne tuleb esitada praeguse määruse jõustumisele järgneva kolmanda

kuu viimaseks tööpäevaks. Aruandes tuleb muu hulgas välja tuua, mida ema

on aruandeperioodil teinud selleks, et toetada lapse suhtlust isaga, ja kuidas

ema on järginud erieestkostja juhiseid.

8.5.

Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda, välja arvatud K.U-le määratud esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti

Vabariigi kanda.

8.6.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. veebruari 2023. a määrusega

kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud alates praeguse määruse

jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha

ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu menetluses oli R.P (avaldaja, isa) avaldus tema ja S.L (ema) ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks K.U (laps) suhtes viibimiskoha, hariduse ja tervise

küsimustes ning selles osas avaldajale ainuhooldusõiguse üleandmiseks. Avaldaja palus

kindlaks määrata ema ja lapse suhtluskord.

Avalduse kohaselt tuleb see rahuldada, kuna ema on last pikalt isast sihipäraselt võõrandanud.

See on jõudnud staadiumisse, kus selle jätkumisel saab oluliselt kahjustatud lapse loomulik

areng ja tõenäoline on suhte katkemine isaga, mis on vastuolus lapse huvidega.

Tallinna Ringkonnakohtu 8. märtsi 2017. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17186 jäeti

rahuldamata ema hagi avaldaja vastu lapse isaduse vaidlustamiseks. Avaldaja ei ole lapse

bioloogiline isa, kuid tal on tekkinud lapsega tugev lähedussuhe, laps teadis teda isana ning

nende omavaheline suhe oli soe. Kuna bioloogiline isa ei soovinud lapse elus osaleda, ei

tahtnud avaldaja, et laps jääks isata, ja soovis jätkata oma isakohuseid.

Tsiviilasjas nr 2-17-12721 on avaldaja avalduse alusel kindlaks määratud avaldaja ja lapse

suhtluskord kuni lapse kooliminekuni. Nimetatud menetluse ajal ei täitnud ema esialgse

3 (45)

2-20-12761

õiguskaitse korras määratud suhtluskorda. Lepitusmenetlus katkes emast tingitult

tulemusetult.

Praeguseks on tekkinud olukord, kus isa ei näe last ja toimub aktiivne lapse võõrandamine

isast. Ema mõistab isa ja lapse suhtluskorda valesti, leides, et lapsel on otsustusõigus, kas ta

tahab isaga kohtuda või mitte. Kohtumiste ärajäämist põhjendab ema sellega, et laps keeldub

avaldajaga kohtumast. Eelduslikult on lapse huvides suhelda oma isaga. Lapse meelestamine

isa vastu on tema huvidega vastuolus ja kohtupraktikas hinnatav lapse psüühilise

traumeerimisena. Saaremaa vald on kaasanud vanemate erimeelsuste ületamiseks

lastekaitsetöötajad ja perelepitaja, kuid see ei ole olnud tulemuslik. Lapse avaldatud soov

isaga mitte kohtuda ei ole vabalt kujunenud, vaid laps peegeldab ema käitumist ja soove. Ema

koostööd ei tee, seda ka vaatamata kohtutäituri kaasamisele.

Ema tegevus, s.o lapse järjekindel võõrandamine avaldajast, on erialakirjanduse kohaselt üks

raskemaid hooldusõiguse kuritarvitamise vorme, mis avaldab lapsele mõju kogu tema edasise

elu jooksul. Seega on lapse huvides vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine lapse

viibimiskohta ja haridust puudutavas osas ning selle üleandmine avaldajale, et viimane saaks

tagada lapsele turvalise ja toetava keskkonna. Ema ja lapse suhte lõhkumine ei ole lubatav,

kuid paindlikuma vanemana peab avaldaja pääsema lapsele ligi, et tagada talle normaalne

õhkkond ja täisväärtuslik lapsepõlv. Lapse eraldamine emast traumeerib teda vähem kui isast

ilmajäämine.

Avaldajal on hea vaimne valmisolek last kasvatada, ta on seda aastaid tulemuslikult teinud ka

oma vanemate laste suhtes. Avaldaja märkab ja tunneb ära lapse vajadused. Avaldaja on

tasakaalukas ja õiguskuulekas, teda ei ole karistatud. Ta hoiab lähisuhteid, on arvestav ja

hooliv. Tal on alati olnud tugev hingeline side lapsega ja ta oskab luua lapsega mängulist

sidet, mida kinnitavad need üksikud kohtumised, mis on õnnestunud saavutada. Avaldaja on

ettevõtja ja varaliselt kindlustatud. Avaldaja kodus on lapsele kõik tingimused tema huvidele

vastavaks elukorralduseks.

Avaldaja soovib ainuhooldusõigust ka raviküsimustes, kuna lapsel on allergia ja probleemsed

hambad, mis vajavad tähelepanu ja ravi. Samuti on laps vaktsineerimata, sest ema ei poolda

seda.

Hooldusõiguse üleandmisel avaldajale on vaja kindlaks määrata ka ema ja lapse suhtluskord,

mis arvestab lapse õigust suhelda kummagi vanemaga ja vanemate võimalusi lapsega

suhtlemiseks, samuti pühade ja puhkuste jagunemist.

2. Ema vaidles isa avaldusele vastu ja palus jätta ühise hooldusõiguse lõpetamise nõue

rahuldamata ning suhtluskorra kindlaksmääramise nõue läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata.

Ema väitel ei ole laps ega ka avaldaja ise valmis avaldaja taotletud lapse hooldusõiguse ja

elukorralduse muudatusteks. Avalduse rahuldamise korral saaks lapse heaolu kahjustatud.

Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 2 p 2 eeldused ühise hooldusõiguse lõpetamiseks avaldaja

taotletud viisil ei ole täidetud. Lapse heaolu ei ole ema juures ohus. Laps ei vaja abi. Avaldaja

ignoreerib järjekindlalt asjaolu, et laps ei soovi temaga suhelda. Laps teab, kes on tema

bioloogiline isa (see on Q. U), ja lapse jaoks on arusaamatu, miks ta peab avaldajaga

kohtumas käima ja koos aega veetma. Lapse tahe ei ole avaldaja jaoks oluline. Avaldaja ja

lapse vahel on keelebarjäär.

Avaldaja väited, et ema tegeleb lapse võõrandamisega avaldajast ning ei tee koostööd, on

ebaõiged. Ema on juba praegusele kohtumenetlusele eelnenud vaidluses tsiviilasjas nr 2-17-

4 (45)

2-20-12761

12721 palunud abi Saaremaa vallalt, käinud individuaalsel nõustamisel, olnud nõus

perelepitusega jm perenõustamistega, palunud suhtluskorra täitmiseks (lapse veenmiseks,

kohale toimetamiseks) abi erialaspetsialistidelt ja palunud lapsele psühholoogilist abi mh

lapse ettevalmistamiseks suhtluskorra täitmiseks.

Lastekaitsetöötaja soovitas lapsega pöörduda psühhoterapeut KT juurde. Lapsele

psühholoogilise abi osutamine katkes kohe teenuse osutamise alguses, kuna avaldaja keelas

lapsele psühholoogilise abi osutamise. Laps on alates 2021. a jaanuarist käinud

kunstiteraapias, suhtlemist toetab tugiisik ning lapse üldist emotsionaalset tasakaalu toetab

muusikaterapeut KR. Lapse seisundit ja arengut on hinnanud kliiniline psühholoog LH.

PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus, aga mitte kohustus suhelda mõlema vanemaga.

Lapsega seonduvates vaidlustes tuleb arvestada lapse arvamusega ja lähtuda tuleb üksnes

lapse huvidest. Lapse suhtes jõu kasutamine suhtluskorra täitmisel ei ole lubatav. Avaldaja

peab leidma viisi, kuidas lapsega suhet taastada, sest ta on lapsele võõras inimene, vägisi

suhet taastada ei saa. Ema lähtub oma tegevuses ennekõike lapse huvidest, avaldaja aga seab

esikohale enda õigused.

3. Lapse esindaja ei toetanud avalduse rahuldamist. Laps on kogu oma elu elanud koos emaga

ja mingit alust pole sellist elukorraldust muuta. Laps on elurõõmus ja suhtlemisaldis ning

suudab kontakti saada ka võõraste inimestega. Ema suudab lapsele tagada aktsepteeritava

arenemiskeskkonna. Lapse ja avaldaja võimalik suhtlus kehakeele abil ja tõlgi vahendusel

pole lapse huvides. Avaldaja on pikka aega olnud seotud Eestiga, kuid ta pole omandanud

eesti keelt suhtlustasandil. Asjaolu, et avaldaja majanduslik võimekus on oluliselt kõrgem

ema omast, ei anna alust hooldusõiguse lõpetamiseks.

4. Saaremaa vald (vallavalitsuse kaudu) oli esmastes seisukohtades arvamusel, et avaldus

tuleb jätta rahuldamata. Avaldaja ja lapse suhtluskord ei toimi, kuna laps ei soovi

kohtumistele minna. Laps on väljendanud selget vastumeelsust avaldajaga kohtumiste osas,

muutudes enne kohtumisi pahuraks ja hirmunuks. Lapse ja avaldaja suhe ei ole piisavalt

lähedane ja nende koostöö on hetkeline või puudub üldse. Puuduvad tõendid selle kohta, et

ema takistaks lapsel avaldajaga kohtumist või oleks last ebakohaselt mõjutanud. Ema on

soovinud lapse ja isa suhtluskorda täita. Samas on lastekaitsespetsialist viibinud juures, kui

laps tõesti keeldus avaldajaga kohtumisele minemisest; samuti kui lapsega arutati kohtumisi

avaldajaga, kuid laps seda ei tahtnud. Ka avaldajal ei ole olnud soovi teha emaga koostööd.

Samuti ei ole avaldaja eristanud iseenda ja lapse huvisid. Lapsest tingitud põhjustel ära jäänud

kohtumist ei loeta suhtluskorra rikkumiseks. Ei ole välistatud, et lapse vastumeelsus

avaldajaga kohtumiste osas on tingitud avaldaja ja ema äärmiselt konfliktsest suhtest.

Avaldaja on lapse juuresolekul ema solvanud, tema suhtluse toon ja sisu on olnud agressiivne,

mõnitav, halba sooviv, kontrolliv ja nõudmisi esitav. Avalduse rahuldamise korral riivataks

väga oluliselt nii lapse kui ka ema põhiõiguseid. Avaldaja peaks pigem ise otsima lahendusi,

kuidas suhteid emaga parandada.

Saaremaa vald avaldas 1. märtsi 2022. a menetlusdokumendis, et vald on siiski aru saanud, et

ema takistab lapse ja avaldaja kui lahus elava vanema suhte toetamist ja ei tee selle nimel

nähtavaid samme. Selline tegevus on vastuolus lapse huvidega. Tuleb leida alternatiivne viis,

kuidas arendada lapse ja avaldaja suhet. Saaremaa vald ei näe selle eesmärgi saavutamiseks

enam muud võimalust kui teha lapse hooldusõiguses kasvõi osaliselt muudatusi.

5. Kohus kuulas lapse ära 27. oktoobril 2021.

5 (45)

2-20-12761

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Maakohus jättis 2. mai 2022. a määrusega isa avalduse rahuldamata. Kohus jättis

rahuldamata ema 8. oktoobri 2020. a taotluse avalduse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus jättis

menetluskulud isa kanda, v.a riigi õigusabi korras lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis

jäid Eesti Vabariigi kanda. Kohus mõistis isalt ema kasuks välja menetluskulud 4530 eurot ja

seadusjärgses määras viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni.

6.1. Maakohus jättis rahuldamata ema taotluse jätta lapsega suhtlemise korra

kindlaksmääramise nõue läbi vaatamata, sest tsiviilasjas nr 2-17-12721 läbi vaadatav nõue ei

ole sama kui praegune. Viidatud tsiviilasjas esitas avaldaja avalduse enda ja lapse

suhtluskorra kindlaksmääramiseks seetõttu, et ema takistas isa ja lapse suhtlemist. Praeguses

asjas on suhtluskorra kindlaksmääramise taotlemise aluseks asjaolu, et avaldaja taotleb endale

lapse viibimiskoha ainuhooldusõigust, ning nõue on suunatud ema ja lapse suhtluskorra

määramiseks. See, et praeguse avalduse esitamise ajal oli pooleli isa ja lapse suhtluskorda

puudutav vaidlus, ei takista praeguse asja läbivaatamist.

6.2. Kohtu hinnangul ei ole vanematel lapse ühise hooldusõiguse teostamisel otseselt

erimeelsusi, mis puudutavad lapse viibimiskohta, haridust ja tervist. Vanemate erimeelsused

on tekkinud seoses isa ja lapse suhtluskorra täitmisega.

6.3. Vaidlus puudub selles, et isa pole saanud lapsega pikka aega kohtuda ja vanemate

koostöö ei toimi. Lapsel on tugev vastuseis isaga kohtumise osas. Lapse vastumeelsuse

peamiseks põhjuseks peavad erialaspetsialistid vanemate pingelisi ja halbu suhteid, mille

lahendamiseks pole osapooled piisavalt vaeva näinud. Lapse vastumeelsus kohtumisteks võib

tuleneda emotsionaalselt pingelisest õhkkonnast, mis nendega sageli kaasneb. Laps tajub

vanemate pingelisi suhteid. Kohus ei tuvastanud, et lapse vastuseisul oleks ka muid põhjuseid.

Puuduvad tõendid, et ema oleks last ebakohaselt mõjutanud või tegeleks teadlikult lapse

võõrandamisega isast.

6.4. Ema on astunud mitmeid samme selleks, et pakkuda lapsele vajalikku psühholoogilist

tuge, mh lapse muusika- ja tantsuring, koju vajalike vahendite ostmine pinge maandamiseks

ja emotsioonide väljendamiseks. Ema on konsulteerinud Pärnu haiglaga, osalenud

perelepituses ja leidnud lapsele psühhoterapeudi KT. Ema andis nõusoleku lapse suunamiseks

kunstiteraapiasse HT juurde ja mõlema vanema suunamiseks psühholoogilisele nõustamisele.

Ema on võimaldanud lastekaitsetöötajatel osaleda olukorra hindamisel ja lapse toetamisel.

Samas on koostöö tegemiseks teinud takistusi avaldaja, kes on näiteks soovinud, et laps ei

osaleks nõustamisel KT juures. Vanemad on läbinud lepitusmenetluse. Ema avaldas ka

menetluse ajal valmidust isaga perelepituse läbimiseks, kuid isa ei olnud sellega enam nõus.

6.5. Lastega töötavad spetsialistid on arvamusel, et vanemate konfliktse suhte puhul hoiab

laps temaga kooselava vanema poole ning ei tahagi teise vanemaga kohtuda, kuna see

põhjustab lapses pinget ja hirmu (vt ka tunnistajate SK, HN, KR ja LH ütlused). Terapeut HT

hinnangul ei mäleta laps oma varajast lapsepõlve ega sellega seoses ka lähedast suhet

avaldajaga. Kohus nõustus eestkosteasutuse hinnanguga, et avaldajal tuleks esmalt astuda

samme selleks, et parandada oma suhteid lapse emaga.

6.6. Vaidlust pole selles, et lapsel puudub avaldajaga pikemat aega koosolemise kogemus.

Kohus iseenesest nõustus avaldajaga, et lapse võõrandamine vanemast kahjustab tema

vaimset heaolu ja seda ei tohiks soodustada. Samas olukorras, kus avaldaja on lapsega koos

elanud väga lühikest aega pärast lapse sündi ning hilisem kokkupuude lapse ja isa vahel

sisuliselt puudub, on küsitav, kas lapse vaimset heaolu saab pidada PKS § 134 lg 1 mõttes

6 (45)

2-20-12761

ohustatuks määral, mis õigustaks lapse hooldusõiguse lõpetamist vanema puhul, kellel on

lapsega tugev kiindumussuhe.

6.7. Laps ei tunne avaldajat ja on väljendanud tema osas kartust. See, et laps saaks õppida

avaldaja juures elades viimase emakeelt, ei ole piisav argument lapse emast eraldamiseks.

Olukorras, kus lapsel puudub isaga side, laps sisuliselt ei tunne isa ning nende vahel on

keelebarjäär, võib hooldusõiguse osaline lõpetamine kahjustada lapse vaimset heaolu

suuremal määral kui praegune võimalik võõrandamise protsess. Sellisel arvamusel on ka

tunnistaja muusikaterapeut KR.

6.8. Väited selle kohta, et laps elaks pidevas ärevusseisundis, ei ole leidnud kinnitust. Asja

materjalidest nähtuvalt muutub laps ärevaks, kui temaga soovitakse avaldajast rääkida, kuid

muudes olukordades on laps rõõmsameelne, avatud ja eakohaselt arenenud. Seda tõdes kohus

ka lapse ärakuulamisel 27. oktoobril 2021, kui avaldaja kohta küsimuste esitamisel laps

tardus, raputas pead ja mäng katkes mõneks ajaks. Muidu oli laps peale kontakti leidmist

elurõõmus, taiplik ja suhtlemisaldis. Enda joonistatud kodu ja perepiltidele ning ehitatud

kodumudelisse paigutas ta lisaks enda figuurile ema ja ema sõbra, ka isa Q, kuid mitte

kordagi avaldajat.

6.9. Terapeut HT hinnangul kui lapse puhul mitte arvestada tema ärevate tunnetega

objektsuhetes ja last tema turvalistest objektsuhetest ära lõigata, siis võib see talle tekitada

vaimse tervise kahjustusi: ärevushäired, unehäired, depressioon, enurees, tikid ja paanika

hood ning psühhosomaatilised häired. Laps ei ole praegu suuteline avaldaja pakutud tuge ja

hoolivaid suhteid vastu võtma, kuna lapse sisemaailmas tekitab avaldaja tugevat ärevust. Laps

võib hakata siis, kui ta on arengult küpsem, paremini mõistma avaldaja pakutud hea ja hooliva

suhte väärtust ning võimalusel looma temaga suhet, mis on nii tundetasandil kui ka verbaalset

infot jagades mõlemapoolselt paremini mõistetav.

6.10. Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et lapse huvides tuleb säilitada tema senine

elukorraldus ja elukeskkond. Avaldaja ja lapse suhte taastamiseks tuleb kasutada

proportsionaalsemaid meetmeid, mis vastupidiselt avaldaja esitatud nõuetele ei kahjustaks

lapse heaolu, tervist, usaldussidet emaga ja üleüldist turvatunnet. Seega jäi avaldus ema

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks rahuldamata ning puudus vajadus ema ja lapse

suhtluskorra kindlaksmääramiseks.

6.11. Maakohus selgitas, et selleks, et laps saaks luua avaldajaga kiindumussuhte, on esmalt

vajalik, et ema ja avaldaja suudaksid oma erimeelsused lahendada. Lapse huvides on, et

vanemate pinged laheneksid ja laps ei peaks tajuma avaldaja ja ema vahelist vaenulikku

õhkkonda. Vanematel tuleks tegeleda intensiivselt suhete parandamisega, et neil tekiks

üksteise vastu usaldus. Selle pinnalt on võimalik edasi liikuda ka lapse ja avaldaja suhete

parandamisega. Vajadusel tuleks pöörduda veelkord spetsialisti poole. Ka lapse vaimse

heaolu seisukohalt on oluline, et ta saaks tunda vanemate usaldust ja üksteiste toetamist.

Selliselt saavad avaldaja ja ema tagada lapsele turvalise elukeskkonna, mida iga laps vajab.

6.12. Maakohus pidas põhjendatuks jätta menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 172 lg 1 järgi isa kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja

kulud, mis jäid TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Kohus arvestas seejuures

vaidluse sisu ja seda, et avaldus jäi rahuldamata.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

7. Avaldaja esitas 18. mail 2022 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada

osas, millega tema avaldus jäeti rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse ja

7 (45)

2-20-12761

kindlaksmääramise osas. Avaldaja palub teha vaidlustatud osas uue määruse, millega lõpetada

vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskohta, haridust ja raviküsimusi puudutavas osas

ning anda selles osas ainuhooldusõigus üle avaldajale. Avaldaja palub määrata kindlaks ema

ja lapse suhtluskord järgmiselt:

a. laps veedab emaga iga paarisnädala vahetuse alates neljapäeva õhtust kuni pühapäeva

õhtuni. Isa toimetab lapse neljapäeva õhtul ema juurde Saaremaal ja võtab ta ema juurest

Saaremaal pühapäeva õhtul kell 17. Ema kolimisel mujale kui Saaremaa võtab ema lapse

neljapäeva õhtul lasteaiast või kui laps sel päeval lasteaias ei ole, siis isa kodust, ja toob ta

tagasi isa koju pühapäeva õhtul kell 17.

b. Lisaks eeltoodule veedab laps kummagi vanemaga pühi. Lihavõttepühad veedab laps

paarisaastatel isaga ja paaritutel aastatel emaga. Jaanipäeva veedab laps paarisaastatel emaga

ja paaritutel aastatel isaga. Jõulud veedab laps perioodil 23. detsember kuni 30. detsember

(keskpäeval) paarisaastatel emaga ja paaritutel aastatel isaga. Aastavahetuse veedab laps

perioodil 30. detsember (keskpäevast) kuni 7. jaanuarini paarisaastatel isaga ja paaritutel

aastatel emaga.

c. Suve veedab laps võrdselt kummagi vanema juures vaheldumisi kahenädalaste tsüklitena.

Kui vanemad ei lepi kokku teisiti, veedab laps suve paaritutel aastatel alates esimesest

juunikuu täisnädalast (st sellisest nädalast, kus kõik päevad langevad juunikuu sisse) isaga ja

paarisaastatel alates esimesest juunikuu täisnädalast emaga. Suvel muid graafikujärgseid

kohtumisi ei toimu.

d. Isadepäeva veedab laps alati isaga ja emadepäeva veedab laps alati emaga. Kui vastav päev

langeb teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele, vahetavad vanemad vastavad

nädalavahetused pühale järgneva nädalavahetusega, kui vanemad ei lepi kokku teisiti.

Vahetatav ja asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (st

edasi jookseb suhtlemisgraafik samamoodi kui siis, kui nädalavahetusi ei oleks vahetatud).

e. Oma sünnipäeva veedab laps selle vanemaga, kelle juures ta graafikujärgselt viibib. Lapse

sünnipäeval on vanemal, kelle juures laps graafikujärgselt ei viibi, õigus lapsega suhelda

telefoni vms teel igal ajal. Kumbki vanem saab lapse sünnipäevapeo oma lähedastele

korraldada temaga veedetaval nädalavahetusel.

f. Kummalgi vanemal on õigus veeta lapsega aega olulistel perekondlikel tähtpäevadel

(juubelid, pulmad ja üks kord aastas suguvõsa kokkutulek) ka sel juhul, kui need langevad

teise vanemaga veedetavale nädalavahetusele. Sellisel juhul vahetavad vanemad tähtpäevale

langeva nädalavahetuse sellele järgneva nädalavahetusega või vanemate kokkuleppel muu

ajaga, leppides selles eelnevalt telefoni või e-posti teel omavahel kokku. Vahetatav ja

asendatav nädalavahetus ei mõjuta ülejäänud tavapärast suhtlemisgraafikut (st edasi jookseb

suhtlemisgraafik samamoodi kui siis, kui nädalavahetusi ei oleks vahetatud).

g. Emal on õigus graafiku järgi temaga veedetaval ajal reisida lapsega Euroopa Liidu piires,

samuti Norra Kuningriiki, Šveitsi Konföderatsiooni, Suurbritannia ja Põhja-Iiri

Ühendkuningriiki, Türgi Vabariiki ja Egiptuse Araabia Vabariiki, informeerides enne sõitu

teist vanemat reisigraafikust (st sõiduajad või lennuajad, peatuspaik või hotell, reisiplaan).

Juhul, kui ema isale sellist infot andnud ei ole, ei tohi ema lapsega Eesti Vabariigist lahkuda.

Väljapoole nimetatud riike sõitmiseks peab emal olema isa notariaalselt tõestatud nõusolek.

Vanem on kohustatud reisida soovivale vanemale andma reisiks vajaliku lapse isikut tõendava

dokumendi.

8 (45)

2-20-12761

h. Kummalgi vanemal on õigus teada lapse asukohta ja suhelda lapsega telefoni vms teel

õhtuti kella 19.00 ja 19.30 vahel. Lapsega koosolev vanem tagab lapse kättesaadavuse teisele

vanemale.

Avaldaja palus jätta tema maakohtus kantud menetluskulud tema enda kanda ja ema

maakohtus kantud kulud tema enda kanda. Avaldaja palus määruskaebemenetluse kulud

jaotada vastavalt seadusele.

Avaldaja palus vaadata kaebus läbi kohtuistungil.

7.1. Avaldaja väitel rikkus maakohus nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme ning teostas

ebaõigesti kaalutlusõigust määral, mis viis vale kohtulahendini. Avaldus tuleb rahuldada, sest

see on lapse huvides. Vaidlustatud määrus on lapse huvidega vastuolus. Maakohtu hinnang, et

lapse hooldusõiguses ei ole vaja muudatusi teha, on üllatuslik.

7.2. Maakohtu järeldused ei ole jälgitavad. Kohus leidis ühest küljest, et eelduslikult on lapse

huvides see, et ta saab lahus elava vanemaga suhelda ning lapsega koos elaval vanemal on

kohustus toetada lapse ja teise vanema kontakti. Samuti tuvastas kohus, et avaldaja pole

saanud lapsega pikka aega kohtuda ning vanemate koostöö ei toimi. Kui eelduslikult on lapse

huvides avaldajaga suhet arendada ja isa juures viibida, kuid ta ei saa seda juba mitu aastat

teha, siis peaks sellest järelduma, et olukord kahjustab lapse huvisid ja seda tuleks muuta.

Siiski otsustas kohus jätta lapse samasse kahjustavasse keskkonda. Kohus valis olukorda

mittesekkumise.

7.3. Isa esitas avalduse eesmärgiga saada ainuõigus otsustada selle üle, kus laps viibib, sest

ema ei ole aastate vältel võimaldanud kohtu määratud aegadel lapsel isa juures olla. See, et

vaidlus on tekkinud suhtlusõiguse rikkumise pinnalt, ei tähenda, et see ei saanud üle kasvada

vaidluseks viibimiskoha üle. Praeguse vaidluse põhiküsimus on selles, kas emal on õigus

kaasa rääkida, kus laps viibib, arvestades, kui edukas on olnud ema tegevus lapse avaldajast

eemale hoidmisel.

7.4. Kohus jättis tähelepanuta, et last võõrandatakse avaldajast. See väljendub avaldaja

tagasilükkamises ilma mõjuva põhjuseta. Kohus ei tuvastanud, et lapsel oleks ühtki mõjuvat

põhjust avaldajast eemale hoida. Ka laps ise ei ole osanud seletada, miks ta ei taha avaldajaga

kohtuda. Seega saavad selle taga olla vaid varjatud manipulatsioonid lapsega. Asjas ei ole

esitatud ühtki tõendit, millest võiks järeldada, et isa avaldaks lapsele negatiivset mõju. Samas

kinnitavad menetluses esitatud tõendid ema negatiivset mõju lapse soovide kujunemisele.

7.5. Asja materjalides on piisavalt tõendeid selle kohta, et ema halvustab avaldajat nii

verbaalselt kui ka kehakeelega; ema peab avaldajat kahjulikuks; ema on loonud lapsega

ebaterve liidu; lapsele ei ole kehtestatud piire; ema reageerib valulikult, kui avaldaja lapsele

kinke saadab, keeldudes neid kaasa võtmast ja lapsele üle andmast; ema nimetab avaldajat

onuks ja eesnimega; ema räägib lapse eest ja on tekitanud teadlikult lojaalsuskonflikti, tuues

esile teise vanema puudujääke, nt eesti keele oskamatus. Ema eesmärk on olnud eemaldada

avaldaja lapse elust ja hoida situatsiooni sellisena.

7.6. Kohus jättis tõendina hindamata HN 28. septembri 2019. a vahekokkuvõtte ema ja

avaldaja perelepituse kohtumistest, millest nähtub, et ema jaoks on lahenduseks avaldaja

tagasitõmbumine lapse elust. Samuti on tõendina hindamata HN poolt 7. augustil 2020

Saaremaa Vallavalitsuses toimunud ümarlaua kohta koostatud memo, millest nähtuvalt soovis

ema olukorra lahenemist viisil, et avaldaja kaoks lapse elust. Tõendina on hindamata

lastekaitsespetsialisti Elve Rozenkroni 19. veebruari 2021. a kodukülastusakt, millest nähtub,

et ema ei ole rääkinud ega kavatse rääkida lapsele, et lapse perekonnanimi on K.U , mitte

9 (45)

2-20-12761

K.U. Tõendina on hindamata akt lastekaitsetalituse juhi A. Tõru ja lastekaitsespetsialisti E.

Rozenkroni 3. märtsi 2021. a kohtumisest emaga, millest nähtuvalt ei ole ema nõus last

veenma isaga kohtuma, peab isa mõju lapsele kahjulikuks ning ei ole nõus kaasama lapsele

turvalisi isikuid. Samuti on kohus jätnud tõendina hindamata Siseministeeriumi vastuse

ärakirja ema pöördumisele, millest nähtub, et ema esindaja R. Mets pöördus praeguse

menetluse ajal Siseministeeriumi poole palvega algatada avaldaja isaduse vaidlustamise

protsess kohtus. Kõikidest nendest tõenditest järeldub ema soovimatus käsitada avaldajat

lapse isana. See on lapse emotsionaalne väärkohtlemine, mis tulnuks lõpetada.

7.7. Kohus hindas tõendeid valikuliselt. Kohus jättis tähelepanuta tõendid, millest nähtub, et

lapsel on olnud avaldaja vastu suur huvi hetkeni, mil ema on sekkunud ja laps on lugenud

ema verbaalsest- või kehakeelest välja, et isa vastu ei tohi huvi tunda. Seega ei ole laps oma

keeldumistes vaba, vaid lähtub soovist olla lojaalne emale. Samuti olid positiivsed isa ja lapse

18. ja 19. aprillil 2020 toimunud kohtumised. Seda, et lapsel on siis, kui ema ei sekku, isaga

hea ja soe kontakt, tõendavad ka avaldaja esitatud fotod ja videod ühistest tegemistest.

7.8. Kohus jättis tähelepanuta, et see, kui laps osutab vastupanu või keeldub suhtlusest teise

vanemaga ilma, et selleks oleks objektiivset põhjust, on vanemast võõrandamise tunnus, mida

peetakse perevägivalla spetsiifiliseks vormiks ja lapse psühholoogiliseks väärkohtlemiseks.

Lapsel vanemast võõrandamise tunnuste esinemist tõdes ka KR 27. detsembri 2021. a

kirjalikus tunnistuses, mille kohus jättis tähelepanuta.

7.9. Tõenditega ei haaku kohtu järeldus, et väited lapse ärevusseisundis elamise kohta pole

leidnud kinnitust. Seda kinnitasid nii lastekaitsespetsialist E. Rozenkron, lapse

muusikaterapeut kui ka HT. Tõenditest järeldub, et ehkki lapsel pole avaldajaga ühtki

negatiivset kogemust, tekitab avaldajast rääkimine lapses ärevust.

7.10. Väär on kohtu järeldus, et avaldaja keelas lapsel muusikateraapias osalemise. Lapse

muusikateraapiast loobus hoopis ema, kui sai teada, et eestkosteasutus seadis teraapiateenuse

eesmärgiks lapse ärevuse maandamise, võõrandumise sündroomi vähendamise ning isaga

suhte taastamise. See eesmärk emale ei sobinud ja seetõttu laps praegu tuge ei saa, kuigi KR

hinnangul vajab laps jätkuvalt muusikateraapiat.

7.11. Praeguseks on laps ema poolt võõrandatud ka järjekordsest tugiisikust KMist, kelle

Saaremaa vald last toetama määras. Laps keeldub Kga isegi rääkimast, ehkki alguses oli Kl

lapsega hea kontakt.

7.12. Määrusest on järeldatav kohtu etteheide, et isa ei olnud nõus lepitusmenetlusega. Kohus

jättis seejuures tähelepanuta, et lapsega tegeles ning avaldaja ja lapse kohtumisi püüdsid

vahendada praeguse kohtumenetluse vältel nii lastekaitsetöötajad kui ka selleks

eestkosteasutuse poolt määratud tugiisikud, kelle tööd ema saboteeris. Uuesti perelepituse

läbimisel ei oleks olnud mõtet. Kohtu arvates peab avaldaja astuma samme selleks, et

parandada oma suhteid emaga. Avaldaja ei tea, mida veel teha, kui ema ei näita üles

vähimatki valmisolekut avaldaja ja lapse suhte taastamiseks ja pole varjanud, et ei kavatsegi

seda teha. Üks perelepituse kohtumine Kerli Gutman-Lahtiga ka toimus, kuid see ei viinud

kuhugi.

7.13. Avaldaja ei nõustu kohtuga selles, et lapse pikaajaline võõrandamine isast ohustab last

vähem kui ema hooldusõiguse muutmine. Uuringud seda ei kinnita. Ka istungil tunnistajana

üle kuulatud psühholoogi HN selgituste kohaselt on lapse ühekordne ühe vanema juurest teise

vanema juurde viimine lapsele väiksema mõjuga kui lapse püsiv ilmajäämine teisest

vanemast.

10 (45)

2-20-12761

7.14. Laps on praegu 6,5-aastane. Tal ei ole küll viimastel aastatel avaldajaga kooselamise

kogemust, kuid seda on võimalik lapsesõbralikult luua. Kui lastekaitseametnik ja tugiisikud

näitasid lapsele pilte avaldajast koos lapsega ja rääkisid avaldaja majast, kus pere koos elas,

samuti kui toimusid vähesed avaldaja ja lapse kohtumised, näitas laps üles ilmset huvi. See

võimaldab järeldada, et lapse võõrandamisaste avaldajast on veel kas kerge või mõõdukas

ning lapse ja avaldaja suhte taastamine on perspektiivikas.

7.15. Kohtu järeldus, et põhjus, miks laps avaldajaga koos viibida ja isegi kohtuda ei soovi,

tuleneb lapse enda soovidest ja mitte emast, eirab nii toimikus olevaid tõendeid kui ka

erialakirjanduses laialt kajastamist leidnud võõrandamissündroomi olemust.

7.16. See, et avaldajal ja lapsel on erinev emakeel, ei ole asjakohane argument, miks isa ja

lapse suhet mitte toetada. Laps on saanud vanemaks ja asunud õppima koolis. Avaldaja õpib

eesti keelt. Samuti on avaldaja elukaaslane eestlane, keda laps tunneb. Lisaks on loomulik, et

laps õpib ka avaldaja emakeelt ehk taani keelt.

7.17. Samuti on väär kohtu arvamus, et hooldusõiguse avaldajale üleandmine tähendaks seda,

et laps lahutatakse emast. Hooldusõiguse üleandmise eesmärgiks on mõlema vanema

osalemine lapse elus, mida ei ole saavutatud vaatamata kõikidele rakendatud

toetusmeetmetele.

7.18. Koos hooldusõiguse üleandmisega viibimiskohta puudutavas osas taotles avaldaja

hooldusõigust ka tervise- ja haridusküsimustes ning suhtluskorra määramist lapse ja ema

vahel. Avaldajale on saanud teatavaks, et ema kavatseb lapsega kolida Pärnusse. Avaldaja ei

saanud sellest teada mitte emalt, vaid elektroonilise teate kaudu, milles paluti kinnitada lapse

vastuvõtt XXX-kooli. Kuna Kuressaares XXX-kooli ei ole, vaatas avaldaja elukaaslane ema

Facebook`i kontot ja nägi seal kuulutust, et ema otsib üürikorterit Pärnusse. Avaldaja lapse

kolimisega ei nõustu. Ema käitumismudel on n-ö sildade põletamine ja iga kord uue elu

alustamine. Nähes, et ema ei saa Kuressaares enam lastekaitseametnikelt toetust lapse

edasiseks võõrandamiseks, soovib ta taas kolida. Lapsel on Kuressaares sõbrad ja koolikoht.

Lapsel on Kuressaares ilus kodu, s.o avaldaja kodu, kus ta vanemate kooselu ajal elas.

Menetluse kestel on ema võtnud lapse eestkosteasutuse pealekäimisel küll lõpuks perearsti

juures arvele, kuid kõik vaktsineerimisplaani järgi vajalikud vaktsineerimised on lapsel

tegemata. Tõenduspõhise meditsiini teadmiste kohaselt seab see lapse elu ja tervise ohtu.

Seega ei ole ära langenud ka vajadus haridus- ja terviseküsimustes hooldusõiguse

üleandmiseks. Samuti on lapse huvides, et hooldusõiguse üleandmisel määrataks kindlaks

lapse ja ema suhtluskord.

7.19. Kui kohus leidis, et hooldusõiguse muutmine ei ole põhjendatud, ehkki lapse huvid on

ohustatud, tulnuks maakohtul rakendada meetmeid omal algatusel. Ei menetluse kestel

maakohtus ega ka pärast maakohtu lahendit ei ole toimunud ühtki kohtumist avaldaja ja lapse

vahel. Kõikidel suhtluskorra määruse järgsetel kordadel on ema saatnud sarnase sisuga e-

kirja: laps ei soovi kohtuda. Õige on määruses sisalduv märkus, et avaldaja on esitanud Pärnu

Maakohtule avalduse lepitusmenetluse läbiviimiseks põhjusel, et ema rikub Tallinna

Ringkonnakohtu 18. detsembri 2020. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12721 kehtestatud

suhtluskorda. Avaldaja esitas selle avalduse Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale 15.

juulil 2021 koos taotlusega vaadata avaldus läbi samas menetluses praeguse asjaga, sest ka

lepitusmenetluse avalduses on avaldaja palunud lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha

muudatusi ema hooldusõiguses. Maakohus võttis avalduse menetlusse 2. septembril 2021.

Kohus kohustas 2021. a septembris ema ja eestkosteasutust avaldusele vastama. Vastused

saabusid 28. septembriks 2021. Alates 28. septembrist 2021 ei ole lepitusmenetluses, mis

tuleb TsMS § 563 lg 9 järgi läbi viia 60 päeva jooksul avalduse esitamisest arvates, toimunud

11 (45)

2-20-12761

ühtki menetlustoimingut. Ka taotlus avalduste liitmiseks ühte menetlusse on lahendamata.

Määrus, mis jätab lapse keskkonda, mis ei võimalda tekkida kiindumust avaldajasse, on

vastuolus lapse huvidega. Lapsel ei tekigi psühholoogilist valmisolekut isaga kohtuda, kuni

laps on ema ainumõjuväljas.

7.20. Maakohus eksis menetluskulude jaotamisel. Avaldaja viitas TsMS § 172 lg-le 1 ja

leidis, et menetluskulud tulnuks jätta poolte endi kanda. Hooldusõiguse asjades tehakse

lahend alati lapse huvides. Avaldaja ei ole esitanud ühtki põhjendamatut taotlust, väidet ega

tõendit. Lapse võõrandamine isast on asjas esitatud tõenditega tuvastatav. Lapse huvides ja

isaga kiindumussuhte taastamiseks tulnuks maakohtul igal juhul meetmeid rakendada.

Seetõttu ei ole õiglane jätta ema menetluskulusid avaldaja kanda.

8. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Nii määruskaebus kui ka asi ise põhineb sisuliselt suhtluskorra vaidlusel, mida kohus

tsiviilasjas nr 2-17-12721 juba menetleb. Lapse koolivaliku küsimuses ei ole vaidlust, laps

läheb Pärnu XXX-kooli ja on selle nimekirja pandud. Seega ei ole kohtul vaja

haridusküsimuste osas midagi otsustada. Määruskaebus on vastuolus eluliste asjaoludega.

Probleem ei ole emas, vaid lapses. Ema proovib seda lahendada erinevate teraapiatega,

tugiisikutega, psühholoogide ja psühhiaatritega suheldes. Avaldaja on lapsele võõras inimene.

Suhtlemine ei saa toimuda vägisi. Lapse sundimine avaldajaga kohtuma ei ole andnud

tulemust. Vastupidi, avaldajaga suhtlemine tekitab lapses ärevust. Avaldaja nõuab enda

õigusi, mitte ei lähtu lapse õigustest ja huvidest. Ema on palunud abi Saaremaa vallalt, käinud

individuaalsel nõustamisel, olnud nõus perelepitusega jm perenõustamistega, palunud abi

erialaspetsialistidelt suhtluskorra täitmisel ja palunud lapsele abi psühholoogilise toe näol, mh

lapse ettevalmistamiseks suhtluskorra täitmiseks. See kõik näitab selgelt, et ema tegevus ei

ole suunatud lapse võõrandamisele, vaid lapse igakülgsele toetamisele, mis pikemas

perspektiivis toetab lapsel tolerantsuse tekkimist avaldaja suhtes. PKS § 143 lg 1 kohaselt on

lapsel õigus, aga mitte kohustus, suhelda mõlema vanemaga. Avaldaja peab leidma viisi,

kuidas lapsega suhet taastada, sest ta on lapsele võõras inimene. Vägisi suhet taastada ei saa.

Pakkuda välja, et laps tuleb emast kui turvaisikust eraldada, kellega lapsel on tugev

kiindumussuhe, ning seda sellepärast, et avaldaja soovib lapsega sidet luua, on enesekeskne ja

ei arvesta lapse heaoluga. Seega oli põhjendatud jätta avaldus rahuldamata. Avaldaja ja lapse

suhte taastamiseks tuleks rakendada proportsionaalsemaid meetmeid, nt videosõnumite,

kaartide, kirjade, pakkide saatmine. Laps tõrjub praegu ka neid tegevusi, sest tunnetab enda

survestamist.

9. Saaremaa vald on seisukohal, et avaldus on vähemalt osaliselt põhjendatud ja

ringkonnakohus peaks määruskaebuse vähemalt osaliselt kui mitte täies ulatuses rahuldama.

Saaremaa vald on tuvastanud kodukülastuste ja vestluste pinnalt, et ema tegeleb lapse

võõristamisega isast ning see tegevus on leidnud tõenditega kinnitust ka maakohtu

menetluses. Lapse huvides on avalduse ja määruskaebuse kasvõi osaline rahuldamine.

10. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

11. Seoses lapsele Pärnu Maakohtu 11. septembri 2020. a määruse alusel riigi õigusabi korras

määratud esindaja surmaga 20. oktoobril 2022 kohustas ringkonnakohus 7. novembri 2022. a

määrusega advokatuuri nimetama lapsele praeguses asjas uus riigi õigusabi osutav advokaat.

Samuti kohustas ringkonnakohus uut esindajat esitama avaldaja määruskaebuse osas

seisukoht, kuna senine riigi õigusabi osutaja ei olnud seda teinud.

12 (45)

2-20-12761

12. Uueks lapsele riigi õigusabi osutajaks nimetatud vandeadvokaat Anti Aasmaa oli

seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Vajadusel tuleb saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule, kaalumaks lapse parimates

huvides alternatiivsete meetmete rakendamist.

Lapse esindaja leidis, et maakohus tegi lapse huve arvestades lõppjäreldustes õige lahendi.

Kuna laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ei pruugi laps oma arengutaset arvestades mõista

vajadust suhelda isikuga, kes tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Sellisel juhul võib olla

raskendatud kohaldada kõige radikaalsemat meedet ja suunata laps avaldaja juurde elama. See

võib põhjustada lapses arusaamatust ja ohustada tema vaimset heaolu. Seega tuleks kaaluda

alternatiivseid meetmeid suhete taastamiseks. Kohus ei saanud piirduda üksnes nõude

formaalse rahuldamata jätmisega. Maakohus oleks pidanud kaaluma avaldaja ja lapse suhte

taastamiseks erieestkostja määramist. Kohus saab lapsega koos elava vanema

isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise

vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse

otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele

kolmandale isikule.

13. Asjas toimus ringkonnakohtus kohtuistung 3. veebruaril 2023, mille raames

ringkonnakohus muu hulgas kuulas ära lapse ema ja isa.

14. Ringkonnakohus kohaldas 10. veebruari 2023. a määrusega asjas esialgset õiguskaitset

selliselt, et piiras esialgse õiguskaitse korras kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi

jõustumiseni ema isikuhooldusõigust lapse suhtes, võttes emalt ära otsustusõiguse lapse ja isa

suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määras selles küsimuses lapsele erieestkostja.

Erieestkostjaks määrati Saaremaa vald, kes täidab erieestkostja ülesandeid lastekaitsetöötaja

kaudu. Erieestkostja ülesandeid täpsustati 10. veebruari 2023. a määruse p-s 2.1.

Ringkonnakohus kohustas erieestkostjat esitama 10. maiks 2023 ringkonnakohtule aruande

erieestkostja ülesannete täitmise kohta. Saaremaa valla taotlusel pikendas kohus seda tähtaega

10. augustini 2023.

15. Saaremaa vald esitas 10. augustil 2023 aruande erieestkoste teostamise kohta.

16. Tulenevalt 7. mai 2024. a pöördumisest ringkonnakohtu poole selgitas kohus 7. mai 2024.

a kirjaga erieestkostjale, et kuna kohtu 10. veebruari 2023. a määrusega kohaldati esialgset

õiguskaitset kuni siinses tsiviilasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni, on

Saaremaa vald jätkuvalt lapse erieestkostja ülesannetes, ja palus Saaremaa vallal anda kohtule

teada, kuidas on toimunud erieestkostja ülesannete täitmine pärast 10. augustit 2023.

17. Saaremaa vald esitas vastuse 16. mail 2024. Vald selgitas, et valla lastekaitsespetsialist ei

täitnud erieestkostja ülesandeid edasi, kuna kohtumäärust tõlgendati ilmselgelt vääralt.

18. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele 8. juulil 2024 kirja, milles palus esitada

seisukoht muu hulgas selle osas, kas siinses asjas võiks sobivaks, lapse huvidest lähtuvaks

lõpplahenduseks olla ema isikuhooldusõiguse piiramine lapse suhtes PKS § 134 lg-te 1, 3 ja 4

alusel, võttes temalt ära otsustusõiguse lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses ning

määrates selles küsimuses lapsele PKS § 209 lg 1 järgi erieestkostjaks Saaremaa vald, kes

täidaks erieestkostja ülesandeid. Kohus palus avaldada arvamust, millised võiksid olla sel

juhul erieestkostja õigused ja ülesanded.

18.1. Avaldaja esitas 17. juulil 2024 seisukoha, milles tõi välja, et pärast Mare Kurvitsa

Saaremaa Vallavalitsusest töölt lahkumist 2023. a juuli lõpus on erieestkostja jätnud oma

ülesanded täitmata ning asunud taas ennast ja lapse ema õigustavale ja lapse huve

13 (45)

2-20-12761

kahjustavale seisukohale, et lapse huvides on elada valeidentiteedis. Lapse isa sellise

lähenemisega ei nõustu. M. Kurvitsa 10. augusti 2023. a aruande viide, et eestkosteasutus on

teadlikult teostanud erieestkostet nii, et lapse ema ei ole toimingutest teavitatud, sest lapse

väljendused on olnud täiskasvanule omased ütlemised ja oli näha, et paralleelselt erieestkostja

tööga tehakse kodus tööd bioloogilise isa lähendamisega lapsele, pidanuks Saaremaa

Vallavalitsuse panema pärast M. Kurvitsa töölt lahkumist kiiresti otsima uut erieestkostja

teostajat või tegema kohtule päringu, mis saab erieestkostja ülesannetest edasi. Selle asemel

lükkas vald vastutuse talle kohtumäärusega pandud kohustuse täitmata jätmise eest

ringkonnakohtule, justkui oma eestkostetava huvide eest seismine ei olekski valla kohustus.

Ka pärast ringkonnakohtu 7. mai 2024. a meeldetuletust ei ole Saaremaa Vallavalitsus oma

käitumist korrigeerinud ega isa-lapse suhte taastamisega tööd teinud. Möödunud 2,5 kuu

jooksul ei ole korraldatud ühtegi kohtumist. Samasugust suhtumist, nagu nähtub erieestkostja

16. mai 2024. a vastusest, viljeles Saaremaa Vallavalitsus ka enne siinse menetluse

algatamist, nende osavõtmatus tingiski menetluse algatamise. Menetluseaegne töö (nii

maakohtu menetluse ajal lapsega tööd teinud E. Rozenkron kui ka M. Kurvits) andis

märgatavat tulemust ning avaldajal tekkis lootus oma tütrega taas kontakt luua. Nüüd aga

soovib Saaremaa Vallavalitsuse sotsiaalhoolekandeosakond taas probleemi „oma laualt ära

saada“. Eelnevast tulenevalt leidis lapse isa, et vaidluse lõpetamiseks ei saa olla lapse huvides

määrata talle kuni täisealiseks saamiseni erieestkostja. Praktika on näidanud, et kui Saaremaa

Vallavalitsuse üle puudub kohtulik järelevalve, ei täida nad oma ülesannet. Menetluse

lõpetamisega kohtulik järelevalve lõpeb. Kui lapse isale sai teatavaks, et lapse ema võib olla

lapsega taas kolinud, lubas lastekaitsespetsialist J. Remmel oma 19. juuni 2024. a kirjas, et

läheb ja kontrollib, kas nad ka tegelikult ema avaldatud aadressil elavad, kuid pole lapse isale

vastust saatnud. Kui lapse isa 19. juunil 2024 Norrast Eestisse lennates sama lennuki pardal

lapse ema ja last nägi ning nad pärast maandumist end lapse isa eest varjasid, kirjutas lapse isa

sellest J. Remmelile, kuid ei saanud sellele mingit vastust. Kui lapse ema hiljem nägi lapse

ema elukaaslase Facebook’i kontol fotosid sellest, kuidas nad olid 28. juunil 2024 kahekesi

purjekal, ja kirjutas J. Remmelile, et kas ta saaks uurida, kus ja kellega on laps, ei vastanud J.

Remmel esialgu midagi; pärast seda, kui lapse isa oli pöördunud teise lastekaitsespetsialisti

poole, vastas J. Remmel lõpuks 10. juulil 2024, et „temal polevat volitust sellist asja uurida“,

küll aga plaanivat ta pärast oma puhkust „K.U-ga natuke vestelda“. Selles kontekstis ei näe

avaldaja erieestkostja määramisel menetlust lõpetava määrusega perspektiivi sisuliseks

muutuseks. Tekib vaid kohtulahend, mille sisukohast täitmist keegi ei taga. Seetõttu jääb

lapse isa oma avalduse juurde ja palub vanemate ühine hooldusõigus lõpetada ning

lõpetatavas osas lapse isale üle anda. Lapse ema ei ole määruskaebemenetluse ajal oma

käitumist muutnud ega asunud isa ja lapse suhet toetama, vaid ta töötab sellele veel

intensiivsemalt vastu.

18.2. Lapse ema esitas 23. juulil 2024 seisukoha, milles leidis endiselt, et lapse isa

määruskaebus tuleks jätta rahuldamata. Lapse ema leidis, et puudub vajadus tema

hooldusõiguse piiramiseks, kuna ema ei ole midagi rikkunud. Lapsel on õigus oma

identiteedile ja teada, kes on tema elus kes ja millise rolliga. Laps on teadlik, et tegemist ei ole

tema bioloogilise isaga, ning pole põhjust lapsele tema juurte ja identiteedi osas valetada.

Lapse juriidilisele isale suuremate õiguste andmine oleks lapse huvide vastane, eriti kuna tal

puudub lapsega tegelik side ja suhe. Lapse isa aktiveerub lapsega suhtlemisel teatud intervalli

tagant, seejuures on perioode, kus ta kuude viisi ei näita lapse vastu huvi üles, siis aga järgneb

aktiivsem periood. Selline suhe juba iseenesest kahjustab last ega võimalda toetada tema

normaalset arengut. Emale teadaolevalt katkesid Saaremaa valla esialgse õiguskaitse järgsed

kohtumised seetõttu, et lapse isa ise ei soovinud enam kohtumistel osaleda ning ei pidanud

neid mõistlikuks ka videosilla vahendusel edasi pidada. Esialgse õiguskaitse alusel ei

toimunud mis tahes positiivseid arenguid ei lapse jaoks ega ka lapse isaga suhtluse

taastamisel. Kinnitust leidis fakt, et laps teab oma identiteeti, tal puudub isaga emotsionaalne

14 (45)

2-20-12761

side ja ta ei soovi temaga suhelda. Lapse jaoks on erinevad kohtumenetlused kestnud juba

kaheksa aastat ning talle ei ole pikkade aastate jooksul erinevate ametnike juures ja teraapiates

käimine hästi mõjunud. Laps on tänaseks sellises kasvus ja eas, et tema sundimine isaga

suhtlemiseks nõuaks füüsilist sekkumist, kui laps ei ole nõus isaga kohtuma. Lapselt

oodatakse, et ta hakkaks oma juriidilist isa armastama, kuid lapse soovi ja tahet

ignoreeritakse. Lapse isa ei suhelnud kordagi videosilla vahendusel ise, kuna ta ei oska keelt,

vaid suhtlejaks oli tema elukaaslane. Keelebarjääri tõttu puudub lapsel ka võimalus isaga ilma

elukaaslase vahenduse või tõlgita suhelda. Isa ei ole kohtumenetluse kestel tõendanud, et ta

oleks oma eesti keele oskust parandanud, kuigi maakohtu istungil väitis, et tegeleb sellega.

Keeleoskuseta ei ole võimalik rääkida lapse ja isa ühisest ajaveetmisest või lapse

arendamisest. Olukorras, kus juriidilisel isal on seadusejärgsed õigused, ei tähenda, et nende

õiguste teostamine on lapse parimates huvides ja eesmärgipärane. Laps soovib, et ta jäetaks

rahule; ta ei soovi käia erinevate inimestega pidevalt kohtumas, et selgitada ühte ja sama, s.o

et tal pole huvi ja soovi lapse isaga suhelda.

Lapse ema ei nõustu, et lapsele tuleb igal juhul määrata erieestkostja isaga suhtlemise

korraldamisel, kuna ema justkui ei tee koostööd. Emale ei saa ette heita ühtegi lapse heaolu

ohustavat tegu (PKS § 134). Ema on lapse jaoks oluline ja vajalik ning ainus, kes teda kuulab

ja tema tundeid läbinisti mõistab. Ema ei ole lapsele tema identiteedi kohta valetanud ja on

talle selgitanud, kes avaldaja on lapse elus olnud ja kuidas see suhe lõppes. Valed on väited

selle kohta, et ema ei toeta lapse isa suhtlemist lapsega. Ema ei hakka oma lapsele tema

päritolu kohta valetama. Ema hooldusõigus on olnud esialgse õiguskaitse ajal piiratud ja

järelikult ei saa talle teha ka etteheiteid, et ta on midagi rikkunud või täitmata jätnud. Ema on

esialgse õiguskaitse määrust üksikasjalikult täitnud. Ema täitis kõiki erieestkostja korraldusi

ja ei teinud takistusi. Kui erimeelsused olid, siis tulenesid ema etteheited erieestkostjale pigem

sellest, et viimane ei teavitanud piisavalt ette, millal ja kus laps on või kuhu ta viiakse. Need

küsimused said lahendatud ja oleks ka imelik, kui ema ei teaks, kus või kellega tema laps

viibib. Lapse ema ei näe põhjust, miks peaks kohus määrama lapsevanema asemel lapsele

suhtlemise tagamise abinõuna erieestkostja. See, et laps ei soovi isaga suhelda, ei muutu.

Arusaamatuks jääb, kui kaua kohus lubab selliselt lapse vaimse tervisega eksperimenteerida ja

kelle huvides on sundida last armastama ja suhtlema inimesega, kellega ta ei soovi suhelda.

Lapse ema ei ole ka veendunud, kas erieestkostja määramine oleks võimalik selles

menetluses. Asjaolu, et kohus on omal algatusel määranud erieestkostja esialgse õiguskaitse

korras, ei tähenda, et ka lõpplahendus peaks selline olema. Esialgse õiguskaitse korras

õigussuhte reguleerimise eesmärk ei saa olla põhivaidluse lahendamine. Ema hinnangul

väljub kohus selliselt avalduse lahendamise piiridest ja reguleerib küsimust, mida pooled ei

ole kohtu ette toonud. Ka lapse isa ei toetanud erieestkostja määramist, seega ei ole ükski

menetlusosaline sellist nõuet esitanud.

Ema isikuhooldusõiguse piiramine PKS § 134 lg 4 alusel oleks siinsel juhul vastuolus

põhiseaduse (PS) §-st 20 tuleneva vabaduse ja isikupuutumatuse kaitse eesmärgiga.

Põhjendatud ei ole rakendada PKS § 134 lg-tes 1, 3 ja 4 toodud abinõusid, kuna emalt

otsustusõiguse äravõtmise eelduseks peaks olema mingi ema rikkumine. Maakohus ema

rikkumist ei tuvastanud ja mingit rikkumist ei ole ka tänaseni tuvastatud. Ema nõustub

maakohtu lõppjäreldusega, et lapse huvides tuleb säilitada tema senine elukorraldus ja

keskkond ning isa ja lapse suhte taastamiseks tuleb kasutada proportsionaalsemaid meetmeid,

mis ei kahjustaks lapse heaolu, tervist, usaldussidet emaga ja üldist turvatunnet.

18.3. Lapse esindaja 25. juuli 2024. a seisukoha kohaselt ei osanud laps ärakuulamisel

selgitada, miks temal ja emal on erinev perekonnanimi. Laps arvas, et küllap avaldaja pärast.

Laps ei mäletanud aega, mil ema ja avaldaja koos elasid. Ta pidas avaldajat võõraks onuks

15 (45)

2-20-12761

ega osanud öelda, miks avaldaja temaga suhelda tahab. Laps selgitas, et tema jaoks seondub

sõnaga „isa“ Q. Lapse esindaja jäi üldjoontes oma 26. novembri 2022. a seisukoha juurde,

kuid soovis seda täiendada. Esindaja leidis, et kindlasti ei oleks lapse parimates huvides

määruskaebuse rahuldamine selliselt, et lapse elukoht muutuks isa juurde. Selles osas jäi

esindaja oma varasema seisukoha juurde. Juhul, kui vanema ja lapse suhete taastamine on

märkimisväärselt raskendatud, tuleb kõne alla erieestkostja määramine. Vanemate vaidlused

on kestnud pikka aega, laps tajub neid selgelt ja tal on selles osas oma arvamus. Esialgse

õiguskaitse korras erieestkostja määramine ei ole olnud tulemuslik. Puudub alus

veendumuseks, et ka tulevane põhimenetluses määratav erieestkoste oleks tulemuslikum.

Tegelikult on kõik menetlusosalised arvamusel, et erieestkoste ei peaks jätkuma. Saaremaa

Vallavalitsuse 10. augusti 2023. a aruandes on tuginetud prognoosile, et isa ja lapse suhted on

võimalik taastada. Ka seal viidatakse, et see vajab pikaajalist tööd. Samas ei saa tõsikindlalt

väita, et lapse ja isa suhted õnnestukski lõpuks taastada. Selle töö ajal saab laps pidevalt

vanemaks ja suhtlemiskorda on võimalik kehtestada üksnes kuni lapse 18-aastaseks

saamiseni. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et avaldaja ei ole lapse bioloogiline isa.

Arvestades lapse arengutaset, ei pruugi ta mõista suhtlemisvajadust isikuga, kes tema

arusaama kohaselt ei ole tema isa. Selle osas, et avaldaja jääb ka tulevikus lapse vanemaks, ei

ole ka lõplikku kindlust. PKS § 93 lg 3 võimaldab lapsel oma põlvnemine isast täisealisena

isiklikult vaidlustada. Seega võib laps täisealiseks saades avaldaja isaduse vaidlustada. Tuleb

hinnata, kas sellisel juhul on lapse parimate huvidega kooskõlas see, kui teda sunnitakse

vahepealsel ajal avaldajaga suhtlema. Laps ise tajub, kes on tema bioloogiline isa. Tema

parimatele huvidele võib vastata ka määruskaebuse rahuldamata jätmine. Lapse vaimset ja

hingelist heaolu võib siinsel juhul ohustada see, kui teda sunnitakse suhtlema isikuga, kes

tema arusaama kohaselt ei ole tema isa. Eelnevast lähtuvalt palus lapse esindaja jätta

määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

18.4. Saaremaa vald esitas 31. juulil 2024 seisukoha, milles märkis, et esialgse õiguskaitse

küsimuse lahendamisel oli vald seisukohal, et lapsel peab säilima võimalus suhelda mõlema

vanemaga. Varasemalt oli eestkosteasutus tuvastanud võõrandamise väliseid sümptomeid, kus

üks lapsevanem on teadlikult last võõrandanud sellisel kujul, et takistab lapse suhtlust teise

vanemaga. Esialgse õiguskaitse määruse täitmisel jõudis vald aga äratundmisele, et lapse

puhul joonistub välja tugev vastumeelsus avaldaja suhtes ning oluliselt tugevam side oma

bioloogilise isa suunas. Sellest tulenevalt näeb vald arvestatavat ohtu, et erieestkostja poolt

lapsele peale sunnitud suhtlemine avaldajaga võib kahjustada lapse psüühikat ning ei pruugi

siiski olla lapse huvidega kooskõlas. Peamine takistus erieestkoste teostamisel on olnud lapse

väga tugev eitus ja põlgus avaldaja vastu. Valla arvates ei ole asjaoludest tulenevalt vähimatki

kahtlust, et selle olukorra kujunemisel on lapse emal olnud arvestatav või unikaalne roll.

Seetõttu ei ole asjas küsimust, et lapse ema süsteemne vastutöötamine on olnud sisuliselt

ainus põhjus, miks erieestkostjale püstitatud ülesanded avaldaja ja lapse vahelise suhte

taastamisel ja edendamisel on ebaõnnestunud. Sellele vaatamata on alust kahelda PKS § 209

lg 1 järgi erieestkostja määramise põhjendatuses. Vald on esialgse õiguskaitse määruse

täitmisel taolisi tegevusi juba teinud ja selle käigus ilmnenu annab alust kahtluseks, et

nendega jätkamine võib tõsiselt kahjustada lapse psüühikat. Vald on seisukohal, et enne

otsustamist tuleks lapsele määrata psühhiaatriline ekspertiis ja välja selgitada, kas ja kuidas

võib erieestkostega jätkamine mõjutada lapse vaimset seisundit. Vald on seni tuvastanud, et

erieestkoste rakendamisel tekib lapses väga tõenäoliselt suur segadus, ärevus ja hirm. Pidevalt

nendes seisundites elamine võib kahjustada lapse heaolu ja turvalist elukeskkonda ja seeläbi

vaimset tervist, mida tuleks vältida. Vald leiab, et kui PKS normid kohustavad last suhtlema

inimesega (sh vanemaga), kellega suhtlemine on lapse jaoks jõuliselt vastumeelne, võivad

need normid teatud asjaoludel olla vastuolus lapse huvidega ja seetõttu ka PS § 27 lg-st 4

tuleneva riigi kohustusega tagada laste huvide kaitse. Avaldaja on saanud oma

õiguspositsiooni seetõttu, et lapse ema ei vaidlustanud ebaõiget isakannet tähtaegselt. See aga

16 (45)

2-20-12761

ei mõjuta lapse PS § 27 lg-st 4 tulenevaid õigusi. Kuigi vald on seisukohal, et lapse ema

tegevus lapse ja avaldaja vahelise suhte takistamisel väärib sügavalt taunimist, ei tohi selle

olukorra tulemus olla lapse kahjustamine. Vald oli seisukohal, et asjas tuleks seetõttu välja

selgitada, kas ja kuidas mõjutaks lapse vaimset tervist see, kui vald jätkaks erieestkoste

teostamise raames lapsele avaldajaga suhtlemise pealesurumist. Praegu sellega jätkamisega

võib kaasneda lapse vaimse tervise kahjustamise risk. See ilmneb 10. augusti 2023. a

erieestkostja aruandest, kus joonistub selgelt välja, kuidas lapse identiteet on välja kujunenud

ning laps on muutunud oma identiteedi suhtes erieestkoste teostajaga üha rohkem ennast

kehtestavaks ja avaldaja suhtes vaenulikumaks. Iga järgnev kohtumine on muutunud vähem

tulutoovaks ja lõpuks kujunes olukord, kus kohtumiste edenedes toimus hoopis soovitule

vastassuunaline areng. Erieestkostet teostanud lastekaitsespetsialist on püüdnud igal

kohtumisel lapsele selgitada tema kehtivast õigusest tulenevat perekondlikku kuuluvust, kuid

kuna laps kaldub aina tugevamini oma bioloogilise identiteedi poole, on need sammud

osutunud kontraproduktiivseks. Valla hinnangul ei ole midagi valet selles, et laps

identifitseerib enda isana oma bioloogilist isa. Riik ei saa lapse vaimse tervise hinnaga suruda

talle peale suhtlust inimesega, keda tunnustab tema isana küll õiguskord, aga mitte laps ise.

Varasemalt teostatud viisil erieestkostega jätkamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas lapse

huvidega, kuna lapsel on kujunenud tugev vastumeelsus avaldajaga suhtlemise osas. Suhtluse

pealesurumine selles olukorras saab valla arvates toimuda eelkõige vastavate vaimse tervise

spetsialistide heakskiidul. Kokkuvõttes palus vald kaaluda ekspertiisi määramist. Kui

ekspertiis kinnitab valla täheldatud ohtu, et erieestkostega senisel kujul jätkamine võib

kahjustada lapse tervist, palub vald erieestkostet mitte määrata.

19. Ringkonnakohus tegi 28. oktoobril 2024 Saaremaa vallale ettekirjutuse ringkonnakohtu

10. veebruari 2023. a määrusest tulenevate kohustuste täitmiseks lapse erieestkostjana. Kohus

kohustas Saaremaa valda esitama ringkonnakohtule iga kuu viimaseks tööpäevaks (esimest

korda 29. novembriks 2024) aruanne erieestkostja ülesannete täitmise kohta.

20. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele 28. oktoobril 2024 kirja, milles lähtuvalt

Saaremaa valla 31. juuli 2024. a seisukohast palus menetlusosaliste seisukohti asjas

ekspertiisi korraldamise põhjendatuse kohta. Ühtlasi palus ringkonnakohus menetlusosaliste

seisukohti selle osas, kas siinsel juhul tuleks lapse erieestkostjana kõne alla mõni füüsiline

isik.

20.1. Avaldaja oma 6. novembri 2024. a seisukohas ekspertiisi määramist ei toetanud.

Avaldaja hinnangul ei ole siinses asjaks probleemiks lapse psüühiline seisund. Menetluses ei

ole keegi väitnud, et lapsel esineks või tuleks diagnoosida psüühikahäireid.

Kohtupsühholoogia ekspertiisi määramine võiks olla asjakohane siis, kui lapsel esineks

märkimisväärset meeleolulangust, käitumishäireid, kooliprobleeme või probleeme sotsiaalses

suhtlemises, aga selliste tunnuste esinemist pole keegi menetlusosalistest väitnud. Seega oleks

kohtupsühhiaatria ekspertiisi määramine asjakohatu. Siinses menetluses ei ole probleemiks

mitte lapse seisund, vaid eluliste ja psühholoogiaalaste teadmiste vähesus, kuidas kujunenud

olukorda muuta, sh esialgse õiguskaitse määrust täita, ja isik, kes võtaks määruse täita.

Esialgse õiguskaitse määrust täitnud M. Kurvits selgitas, et lapsega tuleb teha pikaajalist

süstemaatilist tööd, et elimineerida tagasilangust põhjustav ema mõju ja last isaga harjutada.

Pärast M. Kurvitsa lahkumist lõpetas eestkosteasutus lapse harjutamise isaga. Sellest on

tekkinud tagasilangus, mida eestkosteasutus püüab nüüd õigustada lapse soovimatusega. Kui

vallavalitsuse enda lastekaitsetöötajatel ajast, teadmistest või oskustest puudu jääb, tuleks

leida see spetsialist, kliiniline psühholoog, sotsiaaltöötaja, pedagoog või psühhoterapeut kes

võtaks esialgse õiguskaitse määrust tõsiselt ning aitaks, õpetaks, nõustaks ja täidaks

kohtumäärust oma parimate oskuste järgi. Avaldaja leidis, et uue esialgse õiguskaitse

abinõuna oleks kohane laps emast eraldada ja lühikeseks esmaseks perioodiks keelata ema

17 (45)

2-20-12761

ligipääs lapsele, sest ema juures jätkates ei ole muutust järgnenud. See võimaldab paigutada

lapse turvakodusse, kus temaga saavad tegeleda spetsialistid. Seetõttu taotles avaldaja kohtul

kaasata menetlusse Sotsiaalkindlustusamet nende nõustamisteenuste talituse kaudu.

20.2. Lapse ema esitas 6. novembril 2024. a seisukoha, milles leidis, et kohus väljub

menetluse raamidest, sest kohtu 28. oktoobri 2024. a küsimus on orienteeritud

psühholoogilise abivajaduse, sh lapse vaimse tervise hindamisele. Lapse emale jääb

selgusetuks sellise ekspertiisi läbiviimise eesmärk, vajadus ja põhjendatus. Kui kohus

ekspertiisi määraks, oleks selle tulemus teada – laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ega

soovi juriidilise isaga suhelda või end temaga seostada. Mis tahes ekspertiis oleks aga lapse

jaoks kurnav, seda oleks vaja järjekordselt lapsele selgitada, selle läbiviimine nõuaks ajalist

planeerimist ja see oleks kulukas. Ekspertiisi läbiviimine kahjustaks lapse igapäevarutiini,

stabiilsust ja vaimset tervist, mistõttu see poleks kohane. Menetluses on juba kogutud

märkimisväärsel hulgal tõendeid ja arvamusi, mida kohus võiks usaldada. Ekspertiisi

määramine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud, sest maksab palju raha ning

selle tulemus ei ütleks tõenäoliselt midagi uut. Juhul, kui kohus peab siiski põhjendatuks

ekspertiis läbi viia, nõustub ema laias laastus Saaremaa valla esitatud küsimustega.

Täiendavalt tuleks küsida: a) milliste probleemidega tuleb kohtul arvestada avaldaja ja lapse

suhtlemise korra määramisel?; b) Kas ja millises ulatuses avaldaja käitumine kahjustab lapse

huve?; c) Kas avaldaja suhtumist oma juriidilisesse lapsesse oleks vaja muuta isa

nõustamisega?; d) Kas lapse psüühika on saanud kahjustusi juriidilise isa pideva nõudmise

tõttu temaga kohtuda ja kas laps vajab selles osas abi ja millist?; e) Kas lapse ema vajab

nõustamist seoses tema lapse suhtlemisega juriidilise isaga?; f) Kas laps teab, kes on tema

bioloogiline isa, ja kas lapse jaoks peaks olema eelistatud selle teadmise juures suhelda pigem

juriidilise isaga? Kas sellise eelistuse tegemine või nõudmine on lapse huvides?; g) Kas lapse

pidev sundimine ja kohustuslik suhtlemise korraldamine on lapse huvides?; h) Milline on

lapse reaktsioon juriidilise isa nime kuuldes ning kas ta seostab teda isana?; i) Kas lapse ema

on teinud midagi valesti, kui ta on lapsele ausalt rääkinud, kes on tema päris isa ja kes

juriidiline isa?; j) Millega selgitada lapse vastumeelsust juriidilise isa suhtes? Lapse ema

leidis, et eksperdina võiks kaasata KT. Ema hinnangul oleks asjaolusid arvestades mõistlik

viia läbi kompleksekspertiis kõigi osapoolte, sh avaldaja ja lapse ema suhtes, mitte piirduda

üksnes lapsega. Ehkki ema ei ole kompleksekspertiisi läbiviimisele otseselt vastu, leiab ta, et

see ei anna vaidluses suurt sisulist väärtust. Lapse ema teatas, et tal ei ole võimalik ekspertiisi

korraldamise eest tasuda. Arvestades, et laps käib koolis ja ema peab käima tööl, peaks mis

tahes ekspertiis toimuma Saaremaal Kuressaares, kus laps elab.

20.3. Lapse esindaja leidis 30. oktoobri 2024. a seisukohas, et siinsel juhul ei ole ekspertiisi

määramine ja erieestkoste jätkumine lapse parimates huvides ning sellele järeldusele saab

kohus jõuda ka faktilisi asjaolusid hinnates ilma mitteõiguslikke eriteadmisi rakendamata.

Esindaja kordas osaliselt 25. juuli 2024. a menetlusdokumendis esitatud seisukohti. Lapse

esindaja palus jätta ekspertiis korraldamata ning määruskaebus rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata.

20.4. Saaremaa vald selgitas 6. novembri 2024. a seisukohas, et ekspertiisi korraldamise

ettepaneku mõte seisnes eelkõige selles, et selgitada vastavate erialaspetsialistide eriteadmiste

abil välja, kas lapse sundimine avaldajaga suhtlema võib kahjustada lapse vaimset tervist.

Lastekaitsetöötajate arvates mõjub avaldajaga suhtlemise pealesurumine negatiivselt lapse

vaimsele tervisele. Nimelt on lapsel kujunenud erieestkoste teostamise käigus tugev ja jõuline

vastumeelsus avaldaja suhtes. Lapse vaatest lähtuvalt ei ole tegemist lapse ja isa suhte

taastamise faasiga, vaid sisuliselt kontakti loomisega lapse ja võõra täiskasvanud inimese

vahel. Sellise suhtluse pealesurumine ei pruugi olla lapse vaimse tervise huvidega kooskõlas.

Eestkosteasutus palub eelkõige kohtul hinnata, kas ja mil viisil on tegelikult lapse parimates

18 (45)

2-20-12761

huvides see, kui ta peab suhtlema ja kohtuma isikuga, kes võib õiguslikult tema isa olla, kui

tegelikult kaldub laps aina rohkem oma bioloogilise isa poole. Tõenäoliselt tuleb ekspertiisi

tegijatena määratleda mitme eri valdkonna eksperdid, võtmaks arvesse nii

meditsiinivaldkonna (psühhiaatria) kui ka kliinilise psühholoogia valdkonna eriteadmisi.

Seepärast tegi vald ettepaneku määrata ekspertiisi tegijaks riiklik ekspertiisiasutus Eesti

Kohtuekspertiisi Instituut, kes saab määratleda konkreetsed eksperdid. Kliiniline psühholoog

võiks vastata küsimusele, kuidas mõjutab lapse vaimset tervist see, kui talle sunnitakse peale

suhtlust inimesega, keda ta enda vanemana ei tunnista; psühhiaatriavaldkonna ekspert peaks

hindama lapse vaimset võimekust alluda täiskasvanute poolt osutatud suunale avaldajaga

suhelda. Esitatud küsimused võiksid sisaldada lapse abivajaduse hindamise protsessis lapse

abivajaduse hindamise protsessis lapse heaolu identiteediküsimusi: 1) kes kuuluvad lapse

perekonda? Kes on tema jaoks olulised isikud?; 2) Kas lapse arvates arvestavad teised tema

seisukohtade ja arvamusega?; 3) Kas laps on kindel oma identiteedis ja kuuluvuses?; 4) Kas

laps teab ja tunneb oma perekonnanime ja oskab seda väljendada?; 5) Kuidas laps on rahul

endaga, oma minapildiga?; 6) Milline on lapse arusaam avaldajast?; 7) Millisel viisil mõjutaks

lapse vaimset seisundit kohustus suhelda avaldajaga? Kui kohustus suhelda avaldajaga

mõjutaks teatud olukordades lapse vaimset tervist negatiivselt, kuidas seda siiski korraldada

selliselt, et see ei kahjustaks lapse vaimset tervist? Täiendavalt märkis Saaremaa vald, et

praegu ei ole näha, et esineks mõni selline füüsiline isik, kellel oleks oskus, võimekus ja tahe

tegutseda lapse erieestkostjana.

21. Ringkonnakohtu asja lahendamist ettevalmistav kohtunik kuulas lapse 17. detsembril

2024 isiklikult ära. Ülevaade ärakuulamise tulemustest on lisatud asja materjalide juurde

eraldi dokumendina.

22. Ringkonnakohus saatis menetlusosalistele 26. veebruaril 2025 kirja, milles mh põhjendas,

miks kohus otsustas lapsele psühhiaatrilist ekspertiisi mitte korraldada.

23. Saaremaa vald on esitanud kohtule aruanded erieestkoste teostamisest 28. novembril

2024. 30. detsembril 2024, 3. veebruaril 2025, 27. veebruaril 2025 ja 31. märtsil 2025.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määruse resolutsioon tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg

1 p 21 alusel jätta muutmata osas, millega maakohus jättis rahuldamata isa avalduse ema vastu

ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse osaliseks

üleandmiseks isale ning suhtluskorra kindlaksmääramiseks ema ja lapse vahel, kuid osaliselt

tuleb muuta ja täiendada määruse põhjendusi. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg

1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis PKS § 134 järgi omal algatusel

rakendamata meetmed lapse heaolu tagamiseks ning menetluskulude jaotuse,

kindlaksmääramise ja väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

määruse, millega rahuldab isa avalduse osaliselt ning piirab kolmeks aastaks, s.o kuni 4.

aprillini 2028 ema isikuhooldusõigust lapse suhtes, võttes temalt ära otsustusõiguse lapse ja

isa suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määrab selles küsimuses lapsele kuni 4. aprillini

2028 erieestkostja, reguleerides erieestkostja ülesandeid ja kehtestades erieestkostjale

aruandluskohustuse; teeb emale ettekirjutuse teha erieestkostjaga igakülgset koostööd lapse ja

isa suhte taastamisel, järgida erieestkostja antavaid juhiseid ning toetada last isaga

suhtlemisel, samuti kehtestab emale aruandluskohustuse ettekirjutuse järgimise kohta; jätab

maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapsele määratud

esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Isa määruskaebus rahuldatakse

osaliselt. Määruskaebemenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud

lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda.

19 (45)

2-20-12761

25. Lapse ema leiab määruskaebemenetluses endiselt, et isa avaldus tuleks jätta läbi

vaatamata, kuna samal ajal oli kohtu menetluses isa avaldus tsiviilasjas nr 2-17-12721 isa ja

lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viidatud

avaldus ei takistanud siinse asja menetlemist, kuna tegemist ei olnud sama asjaga samade

poolte vahel sama eseme kohta samal alusel TsMS § 423 lg 1 p 4 mõttes. Tsiviilasjas nr 2-17-

12721 oli isa esitanud avalduse enda ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks sel alusel, et

ema takistas isa ja lapse suhtlemist. Maa- ja ringkonnakohtu 31. mail 2021 jõustunud

lahenditega oli suhtluskord kindlaks määratud ning 15. juulil 2021 oli isa esitanud avalduse

lepitusmenetluse korraldamiseks põhjusel, et ema ei täitnud suhtluskorda. Seega oli kohtu

menetluses isa avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks. Siinses asjas suhtluskorra taotlemise

aluseks on asjaolu, et isa taotleb endale lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõigust, ning

avaldus on suunatud ema ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramisele. Seega erinevad nii

avalduste aluseks olevad asjaolud kui ka avalduste esemed. Lisaks märgib kohus, et isa

tsiviilasjas nr 2-17-12721 esitatud avaldus ei oleks igal juhul saanud mõjutada isa õigust

esitada siinses asjas avaldus vanemate ainuhooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja isale

üleandmiseks, kuna tsiviilasi nr 2-17-12721 ei hõlmanud hooldusõiguse küsimusi. Tänaseks

on tsiviilasi nr 2-17-12721 lõppenud (maakohtu 31. jaanuari 2024. a määrusega, millega jäeti

isa avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks läbi vaatamata põhjusel, et samas tsiviilasjas

määratud suhtluskord kehtis kuni 1. septembrini 2022).

26. Menetlusosalised on esitanud määruskaebemenetluses arvukalt uusi tõendeid. TsMS § 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.

Ringkonnakohus leiab, et kõik esitatud tõendid on TsMS § 238 lg 1 mõttes asjakohased.

Seega võtab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud tõendid asja materjalide juurde.

27. Ringkonnakohus selgitab seoses asja sisulise lahendamisega, et tulenevalt TsMS § 477 lg-

st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKm

14.11.2016, 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud kohtupraktika). Hagita menetluses

rakendab kohus esmajoones kaalutlusõigust (vt RKTKm 01.06.2011, 3-2-1-17-11, p 11 teine

lõik; 31.05.2011, 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta ka RKTKm

12.02.2016, 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Seega on hagita perekonnaasja lahendamisel

esimese astme kohtul ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab

sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud

menetlusnorme.

28. Kolleegium võtab esmalt seisukoha isa taotluse kohta vanemate ühise hooldusõiguse

osaliseks lõpetamiseks ja vastavas osas isale ainuhooldusõiguse andmiseks (I) ning seejärel

otsustab, kas asjas on põhjendatud rakendada lapse huvide kaitseks ja heaolu tagamiseks

mingeid muid meetmeid kohtu omal algatusel (II). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused.

I

29. Isa taotleb vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist lapse suhtes viibimiskoha, hariduse

ja tervise küsimustes ning neis küsimustes isale ainuhooldusõiguse andmist.

30. Ringkonnakohus märgib esmalt, et ehkki siinsel juhul ei ole avaldaja lapse bioloogiline

isa, on seaduse silmis tegemist lapse isaga, kellel on lapsega seoses kõik vanema õigused ja

kohustused. Kohus selgitab, et PKS § 82 esimese lause kohaselt tulenevad vanemate ja laste

vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses

sätestatud korras. PKS § 84 lg 1 kohaselt on lapse isa mees, kes on lapse eostanud. Sama

paragrahvi teise lause kohaselt loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on lapse sünni ajal

20 (45)

2-20-12761

lapse emaga abielus (p 1), kes on isaduse omaks võtnud (p 2) või kelle isaduse on tuvastanud

kohus (p 3). Seega võidakse seaduse silmis lapse isaks lugeda ka mees, kes ei ole tegelikult

last eostanud. Siinsel juhul ei ole vaidlust selle üle, et avaldaja oli lapse sünni ajal lapse

emaga abielus ning ta on lapse isana kantud rahvastikuregistrisse, samuti lapsele Norras

väljastatud sünnitunnistusele (I kd, tl 11, tõlge tl 12). Kohus ei ole ühegi teise mehe isadust

tuvastanud ka isaduse vaidlustamise (PKS § 91) hagi alusel. Eelnevast järeldub, et lapse

põlvnemine avaldajast on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud ja ta loetakse lapse isaks

(sh nii Eesti kui ka lapse sünniaegse elukohariigi Norra õiguse alusel), kellel on lapsega

põlvnemisest tulenevad vastastikused õigused ja kohustused.

31. PKS § 116 lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest

(vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest

(isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega

seotud asju. Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused

ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. PKS § 118 lg 1 järgi teostavad vanemad ühist

hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas

lapse igakülgset heaolu. PKS § 124 lg 1 kohaselt isikuhooldus on hooldaja kohustus ja õigus

last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu

eest muul viisil hoolitseda. Lisaks peab vanem sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine

hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, hoiduma PKS § 143 lg 2 esimese lause

järgi tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist

(RKTKm 14.03.2012, nr 3-2-1-6-12, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

32. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses

otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise

lõpetamise (PKS § 137) kaudu. PKS § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad

vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt

teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse

hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Riigikohus on märkinud, et ühise

hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmise (PKS § 137 lg 1) avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate

muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses (võrreldes PKS § 119 järgse otsustusõiguse

andmisega), mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last

puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt nt

RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 17). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha

erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide

vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate ühise hooldusõiguse

võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide

tagamiseks vajalik (RKTKm 19.05.2021, 2-20-1708, p 19). PKS § 137 lg 3 kohaselt ühise

hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise

otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja

majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist

lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

33. PKS § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades

esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute

õigustatud huvi. Sama põhimõte tuleb ka lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p-st 3, mille

kohaselt kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes tuleb esikohale seada lapse huvid. Lapse

heaolu on LasteKS § 4 kohaselt lapse arengut toetav seisund, milles lapse füüsilised,

tervislikud, psühholoogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, kognitiivsed, hariduslikud ja

majanduslikud vajadused on rahuldatud. LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate

otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel

21 (45)

2-20-12761

valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast

kaalutlusest. LasteKS § 21 lg 2 järgi tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks mh kuulata ta tema

vanust ja arengutaset arvestades ära sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja

arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel.

34. Maakohus jättis isa avalduse rahuldamata, põhjendades seda peamiselt sellega, et:

-

siinsel juhul puuduvad vanemate vahel ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused,

mis puudutavad otseselt lapse viibimiskohta, haridust ja tervist;

-

lapsel on tugev vastuseis isaga kohtumise osas, mis tuleneb tõenäoliselt vanemate

halbadest suhetest ja isaga kohtumistega kaasnevast emotsionaalsest pingelisest

õhkkonnast;

-

lapsel puudub isaga koos elamise kogemus, laps sisuliselt ei tunne teda ja on

avaldanud isa osas kartust, samuti on isa ja lapse vahel keelebarjäär;

-

puuduvad tõendid, et ema oleks last ebakohaselt mõjutanud või tegeleks teadlikult

lapse võõrandamisega isast;

-

olukorras, kus lapse isa on lapsega koos elanud väga lühikest aega pärast tema sündi ja

hilisem kokkupuude lapsel isaga sisuliselt puudub, on küsitav, kas lapse heaolu saab

pidada PKS § 134 lg 1 mõttes ohustatuks määral, mis õigustaks hooldusõiguse

lõpetamist vanema osas, kellel on lapsega tugev kiindumussuhe. Siinse asja asjaoludel

võib hooldusõiguse osaline lõpetamine kahjustada lapse vaimset heaolu suuremal

määral kui praegune võimalik võõrandamise protsess. Lapse huvides on säilitada tema

senine elukorraldus ja -keskkond.

35. Ringkonnakohus leiab, et lõppjäreldusena jättis maakohus isa avalduse ühise

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja vastavas osas isale ainuhooldusõiguse andmiseks

põhjendatult rahuldamata, kuid kolleegium osaliselt muudab ja täiendab maakohtu

sellekohaseid põhjendusi.

36. Asja materjalidest nähtuvad järgmised asjaolud seoses isa ja lapse suhtega:



isa ja lapse ema tutvusid 2011. aastal Norras, nad abiellusid 11. oktoobril 2014 ja

abielu ajal sündis laps (XX.XX.XXXX (sünnitunnistus I kd, tl 11; tõlge tl 12)),

vanemate abielu lahutati maakohtu 12. septembri 2017. a otsusega;



isa ei ole lapse bioloogiline vanem, vaid ta kanti lapse isana registrisse põhjusel, et ta

oli lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Laps on eelnevast teadlik ning ühtlasi teab ka

seda, kes on tema bioloogiline isa (Q. U);



ühise perena elati Norras (ema väitel elas tema küll suurema osa ajast Eestis) kuni

2016. a märtsi lõpuni, mil lapse ema tuli koos lapsega Eestisse; septembrist oktoobrini

2016 olid ema, laps ja isa koos Kopenhaagenis. Edaspidi on laps elanud emaga.

Esialgu elas ema koos lapsega vanemate kaasomandis olnud majas XXX (XXX maja),

kuid juuli 2017 alguses kolis ema sealt välja (I kd, tl 211; 9. novembri 2021. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:37:04 ja 00:48:25);



isa on viibinud alates 2016. a lõpust tihti Eestis ja elab Eestis püsivalt 2020. a märtsist,

plaanides siia ka jääda (vt 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:26:30; 3. veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:22:15, 00:53:26;

isa 8. jaanuari 2025. a kiri (IV kd, tl 187));



pärast seda, kui ema tuli lapsega Eestisse, kohtus isa lapsega tsiviilasjas nr 2-17-12721

Pärnu Maakohtu 30. augusti 2017. a kehtestatud ja Tallinna Ringkonnakohtu 27.

detsembri 2017. a määrusega osaliselt muudetud esialgse õiguskaitse määruse alusel

igal teisel nädalavahetusel. Lapse tõrkumine kohtumistele minekuks algas augustis

22 (45)

2-20-12761

2019 (vt 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:52:57; vt ka I kd, tl

59 pöördel);



tsiviilasjas nr 2-17-12721 määrati Pärnu Maakohtu 22. oktoobri 2019. a määrusega,

mida osaliselt muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2020. a määrusega (II

kd, tl-d 56–61), isa ja lapse suhtlemise kord, mis kehtis kuni lapse kooliminekuni.

Laps läks kooli 1. septembril 2022.

-

Ema ei täitnud tsiviilasjas nr 2-17-12721 määratud suhtluskorda, põhjendades

kõigi 2019. a oktoobrist kuni veebruarini 2020 toimuma pidanud kohtumiste ära

jätmist sellega, et laps ei soovi „onu(ga) (R.P-ga)“ mängima või kohtuma minna (I

kd, tl-d 68–73);

-

pärast seda, kui ringkonnakohus muutis 29. jaanuari 2020. a määrusega maakohtu

määratud esialgset õiguskaitset (I kd, tl-d 60–65), sai isa lapsega kohtuda 8. märtsil

2020, 18. aprillil 2020 ja 19. aprillil 2020 (I kd, tl 67; tl-d 3 pöördel – 4);

-

edaspidi kohtumisi taas ei toimunud, kuna ema väitis, et laps ei taha kohtumisele

minna (I kd, tl-d 74–76, 84). Kahel korral (13. juunil 2020 ja 12. juulil 2020)

kaasas isa kohtutäituri (I kd, tl-d 77–78 ja 81–82), kuid ka neil kordadel kohtumist

reaalselt ei toimunud (esimesel korral keeldus laps autost väljumast ja soovis koju

minna, mille peale ema lahkus lapsega; teisel korral ei võtnud ema last kaasa, vaid

tuli üksnes teatama, et laps ei soovi kohtumisele tulla). Ka veebruarist maini 2021

saatis ema suhtluskorrajärgsete kohtumiste eel isale ja lastekaitsetöötajatele e-kirja,

et laps ei soovi isaga kohtuda (II kd, tl-d 114–117, 123 – 127 pöördel). Kohtumisi

isaga ei toimunud ka edaspidi (vt tugiisik KMi aruanded ajavahemiku 17. juuli

2021 kuni 30. jaanuar 2022 kohta: III kd, tl-d 99–102);

-

isal ei olnud lapsega ka muud suhtlust, nt telefoni teel (vt ringkonnakohtu 3.

veebruari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:23:42);



isa ei ole omandanud suhtlustasandil eesti keelt, mistõttu lapsel on temaga raske

suhelda. Suhtlus on võimalik põhiterminoloogia tasandil, osaliselt inglise keeles (mida

laps mingil määral oskab) ja/või isa elukaaslase tõlke vahendusel. Seega on isal küll

võimalik lapsega suhelda, kuid mitte vabalt ja vahetult;



laps ei mäleta oma varajast lapsepõlve ega sellega seoses ka avaldajaga lähedast suhet

(vt nt psühhoterapeut-kunstiterapeut HT hinnang (II kd, tl 144 jj)).

37. Kolleegium nõustub isaga, et maakohus märkis ekslikult, et vanemate vahel ei ole vaidlust

lapse viibimiskoha osas. Kui isa leiab, et laps peaks alaliselt elama tema juures, siis ema on

seisukohal, et lapse elukorraldus peaks jääma endiseks, st ta peaks ka edaspidi elama emaga.

Seega on vanemate vahel lapse viibimiskohta puudutav vaidlus. Isa väitel ei ole ühise

hooldusõiguse lõpetamise vajadus ära langenud ka lapse tervise ja hariduse osas, viidates

lapse koolivaliku küsimusele ja sellele, et laps on vaktsineerimata. Vaidlustatud määruses ei

põhjendanud maakohus eraldi seda, miks isa avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks tuleb

jätta rahuldamata ka hariduse ja tervise küsimustes. Sellega rikkus maakohus kohtulahendi

põhjendamise kohustust (TsMS § 465 lg 2 p 8; TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 koosmõjus §

463 lg-ga 2). Ringkonnakohus saab selle maakohtu rikkumise kõrvaldada.

38. Peamine põhjus, miks isa esitas siinses asjas avalduse, on see, et ema ei võimalda tal

lapsega suhelda. Ringkonnakohus selgitab, et lapsest lahus elaval vanemal on õigus oma

lapsega suhelda. Selline õigus tuleneb vanema ja lapse vastastikusest õigusest teineteisega

suhelda. Lapsel, kes on lahutatud ühest või mõlemast vanemast, on LasteKS § 28 järgi õigus

säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanema ning lähedaste sugulastega, välja arvatud

juhul, kui see kahjustab last. Vanematega suhtlemise õigust kinnitab ka PKS § 143 lg 1

esimene lause, mille järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Lapse

õigusele vastab PKS § 143 lg 1 teise lause järgi vanemate kohustus ja ka õigus lapsega

23 (45)

2-20-12761

isiklikult suhelda. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike

suhete tekkimine ja jätkumine (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 18; vt ka RKTKm

09.11.2011, 3-2-1-83-11, p 21). Riigikohus on eelviidatud sätetele ning PKS § 118 lg-le 1 ja §

143 lg-le 2 viidates selgitanud, et eelduslikult on lapse huvides see, et ta teab, kes on tema

vanemad, ja et ta saab lahus elava vanemaga suhelda. Sellest tulenevalt on ka lapsega koos

elav vanem kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama

igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema

lapsele teise vanemaga suhtlemisel emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi kahjustada lapse

loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei

oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu

tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12,

p-d 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika; RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Kui

hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast ega toeta lapse

kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud,

kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata

(RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 22).

39. Asja materjalidest nähtuvalt on lapsel minevikus olnud isaga head suhted:



avaldaja on menetluses esitanud fotosid ja videosid oma varasematest suhetest

lapsega, millelt nähtub, et laps on avaldajal süles (väiksemana), avaldaja tegeleb

temaga või laps mängib avaldajaga või tema juures (u 3-aastasena); viimased pildid on

lapse 4. sünnipäevast ja neist nähtub, et laps on lõbusana avaldaja süles ja mängib

avaldaja juures (II kd, tl-d 23 – 28 pöördel);



vanemate lepituse kestel toimus 14. aprillil 2019 kohtumine isa ja lapse vahel selliselt,

et seda jälgis kõrvalt perelepitaja HN. Kohtumise kirjeldusest nähtub, et laps suhtles

isaga täiesti avatult ja vabalt, kasutades mitmekesist kommunikatsiooni – sõnu,

kehakeelt ja häälitsusi. HN umbes tunniajase kohalviibimise ajal tundis laps end

vabalt, oli aktiivne, rõõmus ja mängudest elevil (I kd, tl 58 pöördel). Sarnaselt

kirjeldas HN seda kohtumist ka 9. novembri 2021. a kohtuistungil tunnistajana ütlusi

andes, lisades, et kindlasti ei täheldanud ta kohtumisel, et lapsel oleks olnud hirmu isa

ees (kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:10:38);



8. märtsi 2020. a kohtumise juures viibinud SKi aruandest nähtuvalt sai isa lapsega

kiiresti kontakti ja mängis temaga, laps oli rõõmsameelne ja läks isa mängudega

kenasti kaasa, ehkki kontrollis aeg-ajalt ema reaktsioone. Kokkuvõtte kohaselt „lapsel

oli väga lõbus, ta naeris ja hullas koos R.P-ga“. Lähedale tulnud sõbrannale ütles laps,

et teda (avaldajat) ei pea kartma. Lapse soovil käidi kohvikus ning laps ja avaldaja

mängisid ja mürasid koos mängutoas, lapsel oli väga lõbus. Ühel hetkel ütles laps

emale, et ta tahab järgmine kord maja vaatama minna (mängumaja avaldaja juures) (I

kd, tl 67). Sarnaselt kirjeldas SK seda kohtumist ka 9. novembri 2021. a kohtuistungil

tunnistajana ütlusi andes (kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:50:03);



18. ja 19. aprilli 2020. a kohtumised olid avaldaja kirjeldusest nähtuvalt positiivsed –

esimesel päeval laps mängis avaldajaga XXX maja ümbruses (ema ei lubanud lapsel

majja sisse minna) ja teisel päeval käis avaldaja koos lapsega (kaasas oli ka ema ja

avaldaja elukaaslane M) jalutamas ja mänguväljakul (kuni ema kohtumise enneaegselt

lõpetas ja lapse ära viis).

40. Pärast lapse ja isa 18. augusti 2019. a kohtumist ei soovinud laps enam isaga kohtuda (vt I

kd, tl 166). Ehkki üksikud kohtumised toimusid ka pärast seda kuupäeva, hakkas laps u 2020.

a suvest tõsiselt tõrkuma isaga kohtumast. See nähtub nt järgmistest tõenditest:

24 (45)

2-20-12761

-

SKi 2. veebruari 2020. a aruanne, millest nähtub, et 1. ja 2. veebruaril 2020 polnud

laps nõus minema isaga mängima (I kd, tl-d 123);

-

suhtluskorra täitmisesse kaasatud kohtutäituri 13. juuni 2020. a ja 12. juulil 2020. a

täitetoimingu ülevaated, millest nähtub, et laps ei olnud nõus isaga kohtuma (vt I kd,

tl-d 77–83);

-

lastekaitsetöötaja K. Kindlami kokkuvõte 3. oktoobri 2020. a kohtumisest, mil laps

keeldus isa juurde mängima minemisest (I kd, tl-d 119–120);

-

lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni 19. ja 20. veebruari 2021. a kodukülastusaktid, kust

nähtub, et laps ei tahtnud minna isaga kohtuma (II kd, tl-d 84 ja 84 pöördel).

See, et laps keeldus isaga kokkusaamistele minemast, nähtub ka menetlusosaliste

seisukohtadest.

41. Alates isaga regulaarsete kohtumiste lõppemisest on lapsel välja kujunenud vastumeelsus

isa suhtes, usaldamatus isa ja tema motiivide osas ning soovimatus isa teemal vestelda ja

temaga suhelda. Näiteks psühhoterapeut-kunstiterapeut HT, kes lapsega jaanuarist märtsini

2021 kümnel korral kohtus, leidis oma kokkuvõttes (II kd, tl-d 91–96), et laps ei mäleta oma

varajast lapsepõlve ja sellega seoses ka isaga lähedast suhet; laps ei pea isa turvaliseks ja

heaks sisemaailma objektiks, vaid nimetab teda hiilivaks, kurjaks, hirmu tekitavaks,

ebameeldivalt meelitavaks, verbaalselt mitte mõistetavaks; laps kardab isa ja tema

mentaliseerimise oskus ei ole tema east lähtuvalt piisavalt arenenud, et ratsionaalselt olukorda

hinnata, ennast mobiliseerida ning oma käitumist muuta. Muusikaterapeut KR kirjalikest

ütlustest nähtub, et märtsist detsembrini 2021 toimunud teraapiaprotsessis puudutati isa

teemat tihedalt, kuid laps ei tahtnud sellel teemal rääkida ja pigem sulgus või tekkis

ärevuslaadne seisund (vaikimine ja pilgu tardumine), mis terapeudi hinnangul oli ilmselt

tingitud hirmu ja turvatunde ohustatuse esile kerkimisest (III kd, tl-d 51 ja 52). Lapse

negatiivne arvamus isast (et isa on kuri, paha ja valetab), soovimatus isa teemal vestelda ning

arvamus, et isa otsib lapsega kontakti kahtlastel motiividel, nähtub ka määruskaebemenetluse

ajal esialgse õiguskaitse raames esitatud erieestkostja aruannetest (vt praeguse määruse p

51.2.2). 17. detsembri 2024. a ärakuulamisel avaldas laps, et isa on tema jaoks võõras; ta ei

taha isaga rääkida, kuna ta ei taha võõrastega rääkida, eriti „sellistega“, ning talle ei meeldi isa

juures mitte miski (IV kd, tl-d 170–171).

42. Põhjendatud on isa seisukoht, et maakohtu hinnang, justkui oleks lapse vastumeelsuse

põhjuseks vanemate pingelised ja halvad suhted, põhineb aastatetagustel kirjavahetustel. Asja

materjalidest nähtuvalt oli vanemate vahel intensiivne kirjavahetus 2016. a novembrist kuni

2017. a juulini (I kd, tl-d 184–211), s.o vahetult pärast lahku minekut ja seda, kui isa sai

teada, et laps ei ole tema bioloogiline laps. Isa kirjad emale sel ajal on emotsionaalsed,

hektilised ja kohati solvavad. Isa möönis ka ise 3. veebruari 2023. a kohtuistungil, et ta saatis

sel ajal emale kirju, mida ei oleks pidanud saatma, aga tegemist oli tema reaktsiooniga ema

poolsele petmisele ja käitumisele (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:58:29–01:04:45).

Hiljem on vanemate suhtlus olnud oluliselt harvem ning isa kirjad emale on seondunud

lapsega ja isa sooviga lapsega suhelda. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa isa poolt emale

2016–2017. aastatel saadetud kirjad olla põhjuseks, miks laps, kes sel ajal oli 1–2 aastane,

alates 2019. a teisest poolest pole soovinud isaga suhelda. Viimastel aastatel ei ole vanemad

omavahel suhelnud muudel kui isa ja lapse suhtlemist puudutavatel teemadel. Isa sõnul

püüdis ta 2024. aastal kahel korral lapse emaga otse rääkida ja kutsus neid kokkusaamisele,

kuid lapse ema ei vastanud (vt isa 17. juuli 2024. a seisukoht ja selle lisa 1). Asja

materjalidest ei nähtu, et vanemate vahel oleks pidevat suhtlust ja konflikte, mis võiksid

mõjutada lapse suhtumist isasse ja põhjustada vastumeelsust või hirmu temaga suhtlemise

osas.

25 (45)

2-20-12761

43. Kolleegiumi hinnangul saab asja materjalide põhjal järeldada, et põhjus, miks isa ei ole

saanud alates 2019. a augusti lõpust lapsega regulaarselt suhelda ja miks lapsel on kujunenud

välja vastumeelsus isa suhtes, on see, et ema ei ole lapse ja isa suhtlust toetanud ega

soodustanud, vaid on last isa vastu kas teadlikult või tahtmatult mõjutanud.

43.1. Asja materjalidest nähtub, et ema ei pea lapse ja isa suhtlemist vajalikuks ning leiab, et

isal ei ole õigust lapsega suhelda ja ta peaks lapse rahule jätma. Selle järelduse saab teha muu

hulgas järgmiste tõendite ja asjaolude põhjal:



märtsis ja aprillis 2019 vanemate perelepituse kohtumisi korraldanud HN kokkuvõttest

(I kd, tl-d 58–59) nähtub, et üldises plaanis nägi ema lahendusena isa tagasitõmbumist

lapse elust, mis oleks ema arvates kinnitus lapsest tegelikult hoolimisest ja annaks

emale võimaluse korraldada tütre elu tema silmis parimal moel ja luua kontakti lapse

bioloogilise isaga. Ka 9. novembri 2021. a kohtuistungil ütlusi andes avaldas HN, et

nii kohtumiste käigus kui ka ümarlauakohtumisel oli ema soov, et isa eemalduks,

leides, et kohtumisi ei ole vaja ja õigem oleks isast eemalduda (kohtuistungi protokoll,

ajamärk 02:10:38, lk 13);



7. augusti 2020. ümarlauakohtumise kokkuvõttest (I kd, tl-d 86–87) nähtub, et ema

soovis teada, mida avaldaja, kes pole lapse bioloogiline isa, üldse taotleb, arvestades

kuidas ta lapse ema on kohelnud. Ema ei soovinud, et avaldaja kohta kasutatakse sõna

„isa“ ja märkis, et lapse bioloogiline isa on valmis oma isarolli võtma ja lapsega

suhtlema, kui avaldaja lõpetab kohtuvaidlused ja ei sekku enam lapse ega ema ellu;



ema on ka esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitvale

lastekaitsetöötajale avaldanud, et isa võiks nad rahule jätta (IV kd, tl 54 pöördel).

43.2. Ema ei ole lapse ja isa suhtlemisele omalt poolt kaasa aidanud, sh last isaga suhtlema

julgustanud, teda selleks veennud ega sellist suhtlemist lapse ees soosinud.

43.2.1. Selle järelduse saab teha muu hulgas järgmiste maakohtu menetluses esitatud tõendite

ja neist nähtuvate asjaolude põhjal:



menetluses esitatud ülevaadetest isa ja lapse 2020. a kevadel toimuma pidanud

kohtumistest, kus laps ei soovinud isaga kohtuda (SKi 8. märtsi 2020. a aruanne 7.

märtsi 2020. a kohtumisest (I kd, tl 67); 13. juuni 2020. a aruanne (I kd, tl 79)), ei

nähtu, et ema oleks püüdnud lapsega rääkida ning siiralt julgustada ja veenda teda

isaga suhtlema (v.a „ma tean, et sa minna ei taha, aga onu tahab“). Ka kohtutäitur

Õnne Pajur märkis 13. juuni 2020. a kohtumise kohta, et ema ei püüdnud last keelitada

ega selgitada, et ta võiks siiski kohtumisele minna (I kd, tl 80). Vastupidi, ema on oma

käitumisega lapse segadust suurendanud ja lapse keeldumist võimendanud, kasutades

seda ettekäändena kohtumine ära jätta ja lahkuda. Ehkki K. Kindlami kokkuvõttest 13.

juuni 2020. a kohtumise kohta nähtub, et enne kohtumisele minemist püüdis ema

veenda last kohtumisele minema, oli ema samas lapse juuresolekul kohtutäiturile

selgitanud, et ta tahab last kaitsta ega soovi teda survestada ning isaga kohtumine

mõjub lapsele halvasti (I kd, tl-d 117–118);



K. Kindlami 4. oktoobri 2020. a kohtumise kokkuvõttest nähtub, et ema selgitas

lastekaitsetöötajale, et ta küll mõistab, et tema kohus on lapsele isaga kohtumise

olemust ja vajadust selgitada, aga ta leiab, et see võib mõjuda lapsele emapoolse

reetmisena ja õõnestada nende usaldussuhet (I kd, tl-d 121–122). Sellest nähtub, et

ema ei olnud tegelikult nõus ega valmis lapsele isaga kohtumise olemust ja vajadust

selgitama;



ema ei vasta lapse isa pöördumistele ja ettepanekutele seoses lapsega suhtlemisega ja

emaga suhete parandamisega, sh pereteraapiasse pöördumisega (nt II kd, tl-d 11 – 13

26 (45)

2-20-12761

pöördel, tl-d 14 pöördel – 19, 33 – 34 pöördel (arvukad kirjad maist novembrini

2020)). Kui ta ka vastab isa ettepanekule lapsega kohtuda, on vastus eitav (nt II kd, tl-

d 33 ja 34 pöördel);



lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni 19. veebruari 2021. a kodukülastusaktist (II kd, tl 84)

nähtuvalt ei olnud ema lapsele avaldajast üldse rääkinudki ning laps ei teadnud, miks

avaldaja on koos lapsega piltidel. Samuti ei olnud ema rääkinud lapsele, mis tema

tegelik perekonnanimi on, kuna ema arvates ei olnud see vajalik. Kui lastekaitsetöötaja

püüdis veenda last järgneval päeval isaga kohtuma ja palus emal korraldada selliselt,

et ema elukaaslast ei oleks kodus, mistõttu ema peaks lapse endaga kohtumisele kaasa

võtma, keeldus ema selle tegemisest põhjendusega, et see on vale. Oma 23. veebruari

2021. a kokkuvõttes viiest kohtumisest lapse, ema ja ema elukaaslase Fga järeldas

lastekaitsetöötaja E. Rozenkron, et lapse harjutamine isaga on raskendatud seetõttu, et

ema seda ei soovi ja ei toeta last hooldusõigusliku vanemaga suhte taastamisel, ning

ema elukaaslase F vastutöötamise tõttu (II kd, tl 85);



kokkuvõttest 3. märtsi 2021. a kohtumisest ema, lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni ja

lastekaitsetalituse juhi Anneli Tõru vahel nähtub, et ema ei ole nõus last kuidagimoodi

mõjutama ja veenma isaga kohtuma; ema arvates on isa mõju lapsele kahjulik ja teda

ei rahulda ainult lapsega kohtumised, vaid ta hakkab kindlasti nõudma enamat

(ööbimist tema juures, reise Tallinnasse ja välismaale jne); ema ei ole nõus minema

lapsega isa koju ega mujale, et laps saaks isaga aega veeta; ema ei ole nõus lapse ja isa

kohtumiste taastamiseks kasutama oma elukaaslase F abi; ema sõnul on tema

elukaaslane F temaga ühel nõul, et kohtumäärused ja seadused on liiga jäigad ja ei

arvesta lapse soovidega. Ema ettepanek olukorra muutmiseks on see, et isa lõpetaks

kõik lapsega seotud kohtumenetlused ja loobuks oma nõudest lapsega kohtuda (II kd,

tl-d 87–88);



E. Rozenkroni kokkuvõttest 5., 6. ja 7. märtsi 2021. a kodukülastustest (II kd, tl-d 89–

90) nähtub, et vaatamata lastekaitsetöötaja antud juhistele ei olnud ema teinud midagi

selleks, et veenda last isaga kohtuma ja selgitada talle selle vajadust, vaid ema üksnes

küsis lapselt, kas too tahab minna isaga kohtuma, mille peale laps vastas „Ei“;



kokkuvõttest 10. märtsi 2021. a kohtumisest ema, lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni ja

lastekaitsetalituse juhi A. Tõru vahel (II kd, tl-d 97–98) nähtub, et ema ei ole nõus last

kuidagimoodi mõjutama ja veenma isaga kohtuma ning ehkki isa ei ole kunagi

käitunud ega suhtunud lapsesse negatiivselt ega teda kahjustavalt, ei ole ema nõus isa

lapse ellu tagasi lubama, kuni ei saa ise teda täielikult usaldada. Lastekaitsetöötaja

arvamuse kohaselt ei tee ema koostööd lapse ja isa kohtumiste õnnestumiseks,

keeldudes last omalt poolt mõjutamast ja kandes oma tunded üle lapsele;



vastuseks lastekaitsetöötaja E. Rozenkroni 20. märtsi 2021. a palvele laps järgmisel

päeval isaga toimuma pidanud kohtumiseks ette valmistada vastas ema 21. märtsil

2021, et talle jäi see palve arusaamatuks ning lapse survestamine ei ole lapse huvides

(II kd, tl-d 99 – 99 pöördel);



E. Rozenkroni ülevaatest 3. aprilli 2021. a kodukülastusest (II kd, tl-d 102–103)

nähtub, et ema sõnul ei ole isaga kohtumine lapse huvides ning vaatamata

lastekaitsetöötaja korduvatele küsimustele ei nimeta ema ühtegi tegevust, mida ta

oleks teinud selleks, et lapsega isa teemal rääkida ja valmistada teda ette isaga

kohtumiseks. Ema vastustest nähtub, et ta ei ole nõus selliseid tegevusi tegema.

Aprillis 2021 küsis E. Rozenkron emalt korduvalt ka e-kirja teel, mida ta on teinud

selleks, et laps isaga kohtumisteks ette valmistada, kuid ema ei vastanud midagi (II kd,

tl-d 123–125);



oma 18. septembri 2021. a e-kirjas mh lastekaitsetöötajale ja lapse isale (III kd, tl 98)

väljendab ema selget vastuseisu lastekaitsetöötaja ettepanekule, et ema hakkaks last

27 (45)

2-20-12761

harjutama nägema isa distantsilt, leides, et tegemist on lapsega eksperimenteerimisega

ning ema ei saa lapse heaolu ohustada ja sundida teda tegema asju, mis on talle

vastumeelsed;



17. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d 170–171) avaldas laps, et

temaga kodus avaldajast ja nende omavahelisest seotusest ei räägita, avaldaja nime

isegi ei mainita; ema ei ole lapsele kunagi öelnud, et ta võiks avaldajaga suhelda.

43.2.2. Saaremaa vald oli maakohtu menetluses seisukohal, et valla märkimisväärsed

pingutused lapse ja isa suhete toetamisel ei ole õnnestunud, kuna ema ei ole teinud koostööd

ega mis tahes tegevusi (vähemalt väliselt) selleks, et lapse ja isa suhet toetada (vt valla 17.

mai 2021. a seisukoht; 28. veebruari 2022. a seisukoht). Määruskaebuse kohta esitatud 13.

juuni 2022. a seisukohas avaldas eeskosteasutus, et vald on tuvastanud kodukülastuste ja

vestluste pinnalt, et ema poolt on tegemist lapse võõrandamisega isast ning see on tõendite

alusel leidnud kinnitust ka maakohtu menetluse kestel. Ka lapsele määratud esindaja on

leidnud, et ema ei ole teinud piisavalt pingutusi, et lapse ja isa suhtlust taastada, sh ei tee

piisavalt koostööd lastekaitsetöötajatega (vt 18. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

00:45:36; 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:04:21).

43.2.3. Ema enda poolt (s.o lepingulise esindaja vahenduseta) menetluses esitatud

seisukohtadest nähtub, et ta ei pea lapse ja isa suhete taastamist põhjendatuks, vaid leiab, et

arvestada tuleks lapse väljendatuga, et ta ei soovi isaga kohtuda (vt nt ema 17. mai 2021. a

seisukoht). Ringkonnakohtu 3. veebruari 2023. a kohtuistungil ema poolt avaldatust nähtub, et

ta ei ole teinud omalt poolt midagi selleks, et valmistada last ette ja veenda teda isaga

kohtumisteks, leides, et laps vajab puhkust, ja püüdes teda kogu protsessist hoopis võimalikult

eemal hoida. Kohtu küsimustele, milline peaks ema arvates olema lapse suhe isaga, ema

vaatamata korduvale küsimisele selget vastust ei andnud, põigeldes vastamisest eemale ja

leides lõpuks vaid, et „kui laps on valmis selleks“, ja soovides „elada rahus ilma

kohtuprotsessita, et ei oleks pinget“ (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:24:03–00:32:24).

Küsimustele selle kohta, mida ema on valmis ise tegema selleks, et lapse suhtlus isaga

taastuks, andis ema 3. veebruari 2023. a kohtuistungil keerutavaid vastuseid, viidates, et laps

peab ise jõudma selleni, et ta tahab isaga suhelda, ja ema on valmis andma talle nõu ja

vastuseid, kui laps ise huvi tunneb (kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:44:18–00:45:36).

Ema seletustest nähtub, et emal ei ole tegelikku tahet lapse ja isa suhete taastamisele kaasa

aidata, vaid ema ootab (loodab), millal isa lõpuks lapsega suhtlemise soovist loobub.

43.2.4. Ema panuse puudumine lapse ja isa suhete toetamiseks nähtub ka esialgse õiguskaitse

korras määratud erieestkostja aruannetest:

-

laps avaldas erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötajale, et nad ei räägi emaga

kodus avaldajast üldse (IV kd, tl 58 (17.04 kohtumine)); tl 59 pöördel (05.05.2023

kohtumine));

-

lapse väitel on just ema talle öelnud, et avaldaja ei ole tema isa (IV kd, tl 61 pöördel

(13.07 kohtumine));

-

ema ei ole lapsele selgitanud, et tema perekonnanimi on K.U : kui erieestkostja on

palunud lapsel oma nime kirjutada, kirjutab laps „K.U“, keeldudes kirjutamast

perekonnanime ülejäänud osa ja eitades, et tegemist on tema isa perekonnanimega (vt

IV kd, tl-d 55–56 (10.03.2023, 13.03.2023 ja 24.03.2023 kohtumised); tl 59 pöördel

(05.05 kohtumine); tl 63 (24.07.2023 kohtumine)). Lapse sõnul ütleb ka ema tema

perekonnanimeks üksnes „K.U“, nt kui nad arsti juurde lähevad (IV kd, tl 61 pöördel

(10.07.2023 ja 13.07.2023 kohtumised)).

28 (45)

2-20-12761

43.3. Asja materjalide põhjal saab järeldada, et ema mitte üksnes pole jäänud lapse ja isa

suhete toetamisel passiivseks, vaid lapse vastumeelsus (ja võimalik hirm) isa ja temaga

kohtumiste ees on suures osas tingitud ema käitumisest.

28.3.1. Eelnevalt käsitletud tõenditest nähtub, et enne 2019. a teist poolt / 2020. a esimest

poolt oli isal lapsega hea ja soe kontakt, laps tundis end isa juuresolekul vabalt, mängis ja

suhtles isaga. Segastel põhjustel aga hakkas laps esialgu pärast 2019. a augustis toimunud

kohtumist ja eriti pärast 2020. a aprillis toimunud kohtumisi keelduma isa juurde minemast.

Mõne aastaga kujunes lapses välja tõsine vastumeelsus isa suhtes – ta peab isa halvaks,

kurjaks, valetavaks ja hiilivaks, väljendab hirmu isa ees ning pole nõus isaga kohtuma –, ilma

et ta oskaks oma seisukohti selgitada (vt nt I kd, tl 19; III kd, tl 53 (KRe kirjalikud ütlused, p

19); II kd, tl-d 92 pöördel – 93 (HT kokkuvõte); IV kd, tl 55 pöördel (erieestkostja 13.03.2023

kohtumine lapsega); IV kd, tl 61 pöördel (erieestkostja 13.07.2023 kohtumine lapsega)) ja

ilma, et isa oleks oma käitumisega selliseks suhtumiseks alust andnud. Esialgse õiguskaitse

korras määratud erieestkostja aruannetest nähtuvalt väljendab laps koguni kahju- ja

võidurõõmu, kui ta saab mängu käigus avaldaja ja tema elukaaslase tegelaskujudele halba

teha ja neid ära ajada (IV kd, tl-d 55 pöördel – 56 (16.03.2023 kohtumine); tl-d 58 – 58

pöördel (20.04.2023 kohtumine)), või kui ta saab avaldaja pilti moonutada (joonistades tema

näole vuntse, prille ja pisaraid) või joonistada avaldajat selliselt, et kujutab teda mõnes halvas

olukorras (IV kd, tl-d 62 – 62 pöördel (20.07.2023 ja 24.07.2023 kohtumised)). Olukorras,

kus isa ei ole lapsele midagi halvasti öelnud ega temaga halvasti käitunud (mida kinnitab ka

laps ise) ning isa ei ole pärast 2017. aastat ka emaga suhelnud muudel teemadel kui soov

lapsega kohtuda, ei ole lapse sellised emotsioonid ratsionaalsed. Ka ringkonnakohtunikule ei

osanud laps 17. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d 190–191) selgitada, mis

talle avaldaja juures ei meeldi.

28.3.2. Kolleegium nõustub Saaremaa valla maakohtus avaldatud seisukohaga, et lapse

suhtumise muutus isasse väljendab tema ema, mitte lapse enda tundeid. Vanemate suhted olid

lahkumineku ajal ja selle järgselt aastatel 2016–2017 väga konfliktsed ning pole tänaseni

normaliseerunud. Asja materjalidest saab järeldada, et ema vastumeelsus isa suhtes on

mõjutanud ka last ning ema on oma sõnade ja tegudega kujundanud lapse arvamust isast ja

valmisolekut temaga suhelda.

Lapsel endal ei oleks mingit põhjust isast halvasti rääkida. Laps ei saa mäletada aastatel

2016–2017 vanemate vahel toimunut ja need sündmused ei saa olla lapse keeldumise

põhjuseks ka seetõttu, et kuni 2019. a augustini suhtles laps isaga vabalt. Saaremaa valla

esindaja märkis maakohtus põhjendatult, et halvakspanu isa suhtes ja seda, et isa on hiiliv ja

neid jälitanud, ei mõtle laps ise välja, vaid ta on seda kusagilt kuulnud (vt nt 21. septembri

2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:54:46; 9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll,

ajamärgid 01:13:46 ja 01:28:03). Asja materjalidest nähtub ema halvustav suhtumine

avaldajasse, tema nimetamine lapsele kahjulikuks, tema kutsumine „onu R.P-ks“ ja tema

puudujääkide (nt keeleoskus) esile toomine ka lapse juuresolekul, mis paratamatult mõjutab

lapse suhtumist isasse, kuna ema on lapsele kõige lähedasem ja turvalisem isik, keda laps

jäägitult usaldab. Ka lapse poolt erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitseametnikule

avaldatu, et isa soovib temaga suhelda seetõttu, et talle meeldivad väikesed lapsed ja tema

teised lapsed on juba suured (IV kd, tl 179 pöördel (13.11.2024 kohtumine); tl 199

(11.12.2024 kohtumine)), viitab sellele, et ema on selgitanud lapsele isa käitumise motiive

ebasiiralt ja isa suhtes vaenulikul viisil. Lisaks on ema ka oma käitumisega lapsele näidanud,

et isa on halb ja ohtlik ning teda tuleb vältida, nt seeläbi, et reageerib alati isast ja temaga

kohtumistest rääkides reaktiivselt ja eitavalt, sh lapse juuresolekul, ning näitab lapse ees välja

ärevust ja valmisolekut teda n-ö päästma minna, kui isa on silmapiiril (vt nt II kd, tl 83

pöördel).

29 (45)

2-20-12761

Erieestkostja aruannetest nähtuvalt on laps erieestkoste teostamise käigus korduvalt

samastanud enda seisukohta oma ema seisukohaga, avaldades, et avaldaja „ei kuula meid“,

„me ei taha teda“, „ema ei taha“ jms. Samuti selgitas laps, et ema oli talle avaldaja kohta

rääkinud ning „ta on paha, sest ta tahab olla minu isa“; „kui ta armastaks kedagi … siis ta

jätaks meid rahule“; „me ei taha teda … Ema ei taha ja siis mina ka ei taha“; (IV kd, tl 55

(13.03.2023 ja 16.03.2023 kohtumised); tl 57 (03.04.2023 kohtumine); tl 59 pöördel

(05.05.2023 kohtumine)). Põhjendamaks, miks avaldaja on lapse hinnangul „paha ja kuri“,

on laps viidanud vaid sellele, et avaldaja tahab olla lapse isa, kuigi ta seda ei ole, et ema ei

jõudnud avaldajast ära lahutada ning et „emme on minule kõik need jutud juba rääkinud“ (IV

kd, tl 56 (24.03.2023 ja 31.03.2023 kohtumised)). Lapse sõnul ei taha ta avaldajat seetõttu, et

„ta on olnud emaga paha“ (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine)); „ta käitub emaga

halvasti, siis mina ka ei taha“ (IV kd, tl 60 (15.05.2023 kohtumine)); „ma ei taha ja ema ka ei

taha … Ta tegi emale halba ja siis mina ka ei taha!“ (IV kd, tl 60 (29.05.2023 kohtumine)).

Laps ei ole osanud selgitada, miks ta avaldajaga kohtuda ei taha, peale selle, et ema ei tahtnud

enam avaldajaga koos elada ja tuli lapsega koos ära (IV kd, tl 58 pöördel (20.04.2023

kohtumine)). Lapse avaldatu ja sõnakasutus viitavad sellele, et ta väljendab oma vastustes

ema seisukohti või on tema seisukohad kujunenud emalt kuuldu põhjal.

28.3.3. Erieestkostja aruannete põhjal saab järeldada ka seda, et laps on olnud tugevas

lojaalsuskonfliktis – tal on küll endal olnud huvi isaga suhelda, kuid ta on kartnud, mida ema

sellest arvab. Laps ei julgenud ema juuresolekul väljendada valmisolekut erieestkostjaga

kohtuda ning püüdis ema eest varjata seda, et ta kohtumiste käigus isaga suhtleb ja korra ka

XXX majas käis. Aruannetest nähtuvad selle kohta nt järgmised seigad:

-

lapses tekkis ärevus, kui erieestkostja viis ta XXX majas toimunud kohtumiselt

autoga tagasi koju, ja ta palus, et lastekaitsespetsialist ei sõidaks autoga tema maja

ette, vaid laseks lapsel eemal maha minna (IV kd, tl 57 pöördel (06.04.2023

kohtumine));

-

lapse väitel ei rääkinud ta emale sellest, et käis 6. aprillil 2023 erieestkostjaga

XXX majas; samuti palus laps, et lastekaitsetöötaja ei räägiks emale avaldajaga

tehtud videokõnedest (IV kd, tl-d 57 pöördel – 58 pöördel (10.04.2023, 13.04.2023

ja 24.04.2023 kohtumised));

-

kui laps oli erieestkostjaga kohtumisele tulles olnud ema läheduses pelglik ja ärev

või krampis, siis ta elavnes ja muutus julgemaks kohe, kui oli emast eemaldunud ja

kabineti uks oli kinni pandud (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine); tl 60

(15.05.2023 kohtumine));

-

laps palus erieestkostjal panna avaldajaga peetava videokõne ajal heli vaiksemaks,

kuna muidu ema kuuleb (IV kd, tl 60 (15.05.2023 kohtumine)).

Eelnevast nähtub, et laps selgelt tajub ema vastumeelsust selle suhtes, et laps isaga suhtleb.

28.3.4. Samuti saab erieestkostja aruannetest järeldada ema vastutöötamist erieestkostja

tegevusele. Näiteks nähtub erieeskostja 10. augusti 2023. a aruandest, et esialgu läksid

videokõned avaldaja (ja tema elukaaslase) ning lapse vahel 2023. a aprillis ja mai alguses

edukalt, avaldaja sai lapsega hea kontakti ja laps osales aktiivselt vestluses. Alates 12. maist

oli aga tunda järsku muutust lapse suhtumises, kus senine uudishimu ja julgus olid asendunud

tõrjuva hoiakuga, ja tagasiminekut kontaktis lapsega, mida lastekaitsetöötaja seostas ema

avalduste ja tegevusega. 29. mai 2023. a kohtumisel vastas laps lastekaitsetöötaja viite peale,

et reedel kohtutakse taas, et „Aga ma ei tule, ei taha. Ema ka ei taha!“ (IV kd, tl 60 pöördel).

5. juuni 2023. a kohtumisel avaldas laps, et kui lastekaitsetöötaja talle veel avaldajast räägib,

siis tema rohkem enam ei tule, kusjuures „Ema ütles ka, et kui ei taha, ei pea minema, ja Q ka

ei taha, et ma käin“ (IV kd, tl 60 pöördel). Aruandes kirjeldatust ja lapse avaldatust saab

30 (45)

2-20-12761

järeldada, et ema tegi kodus erieestkostja tööle vastassuunalist tööd, pärssides lapse

valmisolekut isaga suhelda, mis oluliselt pärssis erieestkostja töö tulemuslikkust. Teise

sarnase näitena saab välja tuua olukorra, kus pärast seda, kui ema sai teada lapse käigust XXX

majja, saatis ema Saaremaa valla esindajatele 9. ja 10. aprillil kirjad (IV kd, tl-d 38 – 41

pöördel), milles väljendas rahulolematust erieestkostja tegevusega. Ehkki 6. aprillil XXX

majas käies oli laps tahtnud sinna kauemaks jääda (IV kd, tl 57 pöördel), siis 10. aprillil laps

enam XXX majja minna ei soovinud (ema väitel ei tahtnud laps esialgu ka erieestkostjaga

kohtumisele minna) (IV kd, tl 42–43).

28.3.5. Kõike eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus eestkosteasutusega, et lapse

tänaseks tugeva eituse ja põlguse avaldaja vastu väljakujunemisel on lapse emal olnud väga

suur roll ning lapse ema süsteemne vastutöötamine on olnud ka peamine takistus erieestkostja

ülesannete täitmisel isa ja lapse vaheliste suhete taastamiseks ja edendamiseks (vt viimati

Saaremaa valla 31. juuli 2024. a seisukoht).

44. Kohtumenetluse käigus ei ole ilmnenud põhjuseid, miks lapse ja isa suhtlemist peaks

takistama.

44.1. See, et laps ise ei ole viimastel aastatel isaga kohtuda tahtnud, ei tähenda, et suhete

taastamine isaga ei vastaks lapse tegelikele huvidele. Lapse huve ei saa samastada tema

tahtega (vt nt RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Siinsel juhul ei ole alust arvata, et

lapse ja isa suhtlemine ei oleks lapse huvides ning kahjustaks tema tervist ja arengut.

Menetluses on nii lapsele määratud esindaja kui ka Saaremaa vald leidnud, et isaga

suhtlemine on lapse huvides ning nende vahelisi suhteid tuleks üritada taastada (vt 9.

novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:05:17 ja 01:13:46; 3. veebruari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärgid 01:13:29, 01:16:55 ja 01:17:51). Ka laps ei osanud

ringkonnakohtunikule ärakuulamisel välja tuua, et isa oleks talle kunagi midagi halvasti

öelnud või lapsega halvasti käitunud (peale selle, et ta jätkuvalt tahab lapsega suhelda).

44.2. Isa ei ole teinud midagi sellist, mis annaks alust kahelda selles, et lapsega suhtlemine ja

lapse elus osalemine on isa siiras soov. Asja materjalid ei toeta ema väidet, et avaldaja

eesmärgid ei ole siirad, vaid tema soov on karistada ema. Ringkonnakohtu 3. veebruari 2023.

a istungil põhjendas ema oma positsiooni mh sellega, et ta ei tunne, et isa soov lapsega

suhelda tuleks siirast südamest, vaid selle taga on pigem kättemaks või jõupositsioonilt

millegi tahtmine. Samas ei osanud ema täpsemalt selgitada, milles isapoolne jõupositsioonilt

millegi tahtmine või peale surumine väljendub (samas, ajamärgid 00:32:24–00:34:10). Asja

materjalid isa selliseid motiive ei kinnita. Ema välja toodud asjaolu, et avaldaja oma teise,

Norras elava lapsega kohtub harva (3–4 korda aastas; vt I kd, tl-d 220 – 220 pöördel), ja see,

et avaldajale on 2011. aastal kohaldatud 6 kuuks lähenemiskeeldu oma teise lapse ema suhtes

(I kd, tl-d 221–225), ei anna alust järeldada, et avaldaja soov lapsega suhelda ja tema elus

osaleda ei oleks siiras või et avaldajaga suhtlemine ei oleks lapse huvides.

44.3. See, et vanemate suhted muutusid 2016. a lõpus ja 2017. a alguses seoses

lahkuminekuga pingeliseks ning ei ole tänaseni normaliseerunud (ehkki omavaheline suhtlus

on oluliselt vähenenud ja seondunud viimastel aastatel valdavalt lapsega), ei tohi saada

takistuseks lahuselava vanema ja lapse suhtlemisele. Probleemid vanemate vahel peavad

jääma nende endi vahele ning nad peavad suutma seada lapse huvid enda omadest kõrgemale.

Ka lapse ja vanema lahuselu korral on lapsel ja vanemal vastastikune õigus säilitada lähedane

kontakt. Lahus elaval vanemal peab olema võimalik lapsega suhelda, last näha ning suhteid

lapsega taastada. Siinsel juhul on isa ilmselgelt huvitatud lapsega suhtlemisest ja on teinud

aastaid selleks püüdlusi.

31 (45)

2-20-12761

45. Iseenesest võib see, kui üks vanem põhjendamatult takistab lapsel teise vanemaga

suhtlemist ega suuda tagada lapse suhet teise vanemaga, anda alust vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja teisele vanemale andmiseks, kes oleks valmis ja võimeline

tagama lapse suhte mõlema vanemaga. Tegemist on äärmusliku abinõuga selleks, et tagada

lapse suhe mõlema vanemaga.

46. Kolleegium leiab, et siinsel juhul ei ole juhtumi spetsiifilisi asjaolusid ja lapse huve

arvestades vanemate ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine ja vastavas osas isale

ainuhooldusõiguse andmine lapse huvides põhjendatud.

46.1. Arvestades, et:

-

isa ei ole lapse bioloogiline vanem (st ta pole last eostanud) ja laps teab seda;

-

laps on elanud kogu teadliku elu emaga, kellega tal on lähedane suhe;

-

lapse heaolu on muus osas olnud emaga elades tagatud (s.o välja arvatud osas, milles

ema pole taganud lapsele võimalust isaga suhelda);

-

lapsel ei ole isaga lähedast suhet praegu ega ole seda olnud ajal, mida laps mäletab,

ning laps ei mõista isaga suhtlemise vajalikkust;

-

lapsel on keelebarjääri tõttu raske isaga suhelda;

-

lapsel on kujunenud isa suhtes eelarvamused ja vastumeelsus, mis võivad küll olla

objektiivselt põhjendamatud, aga millega tuleb praegusel hetkel lapse elukorralduse

üle otsustades arvestada,

ei oleks lapse huvides see, kui pöörata tema senine elukorraldus piltlikult öeldes pea-peale ja

näha kohtumäärusega ette, et laps peab ema asemel asuma elama isa juurde. Lapse eraldamine

emast ja sundimine isa juurde elama minema olukorras, kus laps ei ole (veel) valmis isaga

suhtlema ja tal on isa kohta pika aja jooksul välja kujunenud eel- ja väärarvamused, võiks

oluliselt kahjustada lapse vaimset ja emotsionaalset tervist. Samuti võib see hoopis pärssida

lapse vastuvõtlikkust isaga suhtlemisele. Eeltoodud asjaolusid kogumis arvestades jättis

maakohus kokkuvõttes õigesti isa avalduse ühise hooldusõiguse lapse viibimiskoha osas

lõpetamiseks ja selles osas isale ainuhooldusõiguse andmiseks rahuldamata.

46.2. Olukorras, kus isa ei saa ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha osas, ei ole põhjendatud

lõpetada vanemate ühist hooldusõigust ja anda isale ainuhooldusõigust ka lapse hariduse ja

tervise küsimustes. Siinse asja materjalidest ei nähtu, et vanemate vahel oleks lapse hariduse

ja tervisega seonduvalt ulatuslikke erimeelsusi ning ema tegevus nendes valdkondades

kahjustaks lapse huve, mis võiks õigustada ühise hooldusõiguse lõpetamist. Arvestades, et

laps elab alaliselt emaga ning praegu ta isaga sisuliselt ei suhtle, ei toimiks lahendus, kus

kõigi lapse haridust ja tervist puudutavate küsimuste üle otsustaks isa, ka praktikas. Juhul, kui

vanemate vahel on erimeelsusi konkreetsetes lapse haridust või tervist puudutavates

küsimustes (nt selles, millises koolis laps peaks käima või kas last tuleks konkreetsete

haiguste vastu vaktsineerida), on isal võimalik taotleda kohtult nendes küsimustes endale

otsustusõiguse andmist PKS § 119 alusel. Seejuures on kohtute infosüsteemist nähtuvalt

vanemate vahel pooleli (peatatud) menetlus tsiviilasjas nr 2-22-12409, kus ema taotleb

vanemate ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist haridusküsimuste osas. Selles menetluses on

kohtul võimalik anda ühele või teisele vanemale tema avalduse alusel ka otsustusõigus

konkreetses erimeelsusi põhjustavas haridusküsimuses nagu koolivalik.

47. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus vaidlustatud määruse muutmata osas, millega

maakohus jättis rahuldamata isa avalduse ema vastu ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks lapse suhtes ja ainuhooldusõiguse osaliseks üleandmiseks isale. Kuna isa ei saa

lapse viibimiskoha osas ainuhooldusõigust, jättis maakohus isa avalduse põhjendatult

rahuldamata ka osas, milles isa taotles ema ja lapse suhtlemise korra kindlaksmääramist.

32 (45)

2-20-12761

Nimelt lähtus isa suhtluskorra avaldus eeldusest, et hooldusõigust puudutav avaldus

rahuldatakse ja laps hakkab elama isa juures. Isa ei ole siinses menetluses taotlenud enda ja

lapse suhtlemise korra kindlaksmääramist.

II

48. Ringkonnakohtu hinnangul ei lahendanud maakohtu määrus, millega isa avaldus

vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks jäeti rahuldamata, siiski probleemi,

milleks on lapse ja isa suhtluse puudumine, ega vasta seega lapse huvidele. Tõenäoliselt viib

see vanemate vahel aina uute lapse hooldusõigust ja suhtluskorda puudutavate vaidluste

tekkimiseni, sh kohtuvaidlusteni. Ehkki ka maakohus märkis vaidlustatud lahendis, et isa ja

lapse suhte taastamiseks tuleb kasutada (ühise hooldusõiguse osalisest lõpetamisest)

proportsionaalsemaid meetmeid, mis ei kahjustaks lapse heaolu, tervist, usaldussuhet emaga

ja üldist turvatunnet, jättis maakohus sellised meetmed kaalumata, rikkudes sellega

diskretsiooniõigust ja hagita menetluses kehtivat uurimispõhimõtet. Vaatamata sellele, et

siinse juhtumi erandlikel asjaoludel ei õigusta lapse ema käitumine praegu vanemate ühise

hooldusõiguse osalist lõpetamist, ei saa mööda vaadata asjaolust, et lapse ema on oma

hooldusõigust kuritarvitanud ja tegemist on jätkuva käitumisega, mistõttu kohtul tuleb

kaaluda sobivate abinõude rakendamist.

48.1. Olukorras, kus lapse ema keeldub lapsele tema päritolu selgitamast ega toeta lapse

kontakti isaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab

ema oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata. Sellisel juhul peab kohus kaaluma,

milliseid abinõusid kasutada, et oht lapse heaolule kõrvaldada. Kohtu sekkumisõigus

hooldusõigusliku vanema otsustusõiguse teostamisse tuleneb PKS §-st 134, mille 1. lõikes on

sätestatud, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema

hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma

kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu

ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid. Seega juhul, kui vanem

ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt

lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega

lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Seejuures võib kohus PKS

§ 134 lg 4 järgi rakendada seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel (RKTKm

14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 22).

48.2. Praeguses olukorras sobivate abinõude rakendamise kohustus tuleb riigi ametiasutustele

ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-st 8, mis näeb ette õiguse era- ja

perekonnaelu austamise vastu. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et viidatud artiklist

tulenevad riigile ka positiivsed kohustused. Need kohustused hõlmavad meetmete võtmist,

mille eesmärk on tagada perekonnaelu austamine ka üksikisikutevaheliste suhete valdkonnas,

sealhulgas nii üksikisikute õigusi kaitsva kohtu- ja jõustamismehhanismi reguleeriva

raamistiku loomine kui ka vajaduse korral konkreetsete sammude rakendamine. Vanema

õigus lapsega taasühinemiseks vajalike meetmete võtmiseks ja riigi ametiasutuste kohustus

neid meetmeid võtta kehtib ka juhtudel, kui vanemate vahel tekivad lastega suhtlemist või

elukohta puudutavad vaidlused. Ka lapse vastuväidete korral tuleb lähtuda lapse huvidest, mis

nõuavad tavaliselt lapse sidemete säilitamist perekonnaga, välja arvatud juhtudel, kui see

kahjustaks tema tervist ja arengut (vt EIKo 13.04.2023, 25942/20, E.K. v. Latvia ja seal

viidatud varasem praktika).

48.3. Ringkonnakohus on seisukohal, et oma soovimatusega selgitada lapsele tema päritolu ja

isa rolli selles (sh lapse perekonnanime) ning tagada lapse ja lahus elava vanema suhe,

valmistades laps isaga kohtumisteks ette ja toetades vajalikul määral lapse ja isa suhte

kujunemist, on ema oma hooldusõigust kuritarvitanud. Igal juhul järeldub tuvastatud

33 (45)

2-20-12761

asjaoludest, et ema ei suuda või ei ole võimeline oma kohustusi selles osas täitma. Vaatamata

Saaremaa valla lastekaitsetöötajate intensiivsele tööle ning erinevate lapsega tegelevate

spetsialistide kaasamisele (sh muusikateraapia, kunstiteraapia, tugiisikud) mitme aasta jooksul

ei ole lapse ja isa suhete taastamine ja regulaarsete kohtumiste sisseviimine õnnestunud.

Arvestades asjaolusid, milles lapse vastuseis isaga kohtumisele välja kujunes, on väga

ebatõenäoline, et see sai tekkida iseseisvalt ning et see oleks tekkinud ka juhul, kui lapse ema

kui tema usaldusisik oleks isa ja lapse suhtlemist toetanud ning sellele mingilgi määral kaasa

aidanud. Isaga suhtluse puudumine kahjustab lapse vaimset ja hingelist heaolu, kuna lapse

huvides on suhelda ka lahus elava vanemaga ning oma käitumisega on ema jätnud lapse

sisuliselt ilma ühest armastavast vanemast. Kuna kohtumenetluse käigus ei ole ilmnenud

põhjuseid, miks lapse ja isa suhtlemist peaks takistama (vt praeguse määruse p-d 44–44.3),

tuleb kohtul leida PKS § 134 järgi viis, kuidas lapse heaolu tagada.

49. Ringkonnakohus leiab, et siinsel juhul tuleb lapse heaolu tagamiseks ema

isikuhooldusõigust piirata küsimuses, mis puudutab lapse ja isa suhtlemist, ning määrata

lapsele selles küsimuses erieestkostja.

49.1. Isikuhooldusõigust puudutavates asjades võib kohus PKS § 134 lg 3 järgi teha vanema

asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid, hoiatusi ja ettekirjutusi või

kehtestada keelde, kohustada vanemaid järgima kohtu määratud asutuse hooldusjuhiseid või

piirata isikuhooldusõigust teatavate toimingute või teatavat liiki toimingute tegemise

keelamisega. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse

heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab

olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja proportsionaalne (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-

6-12, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Riigikohus on selgitanud, et lapsele tema päritolu

selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt veenda lapsega

koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses. Kui vanem keeldub koostööst ning on jätkuvalt

vastu sellele, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse ja teise vanema

suhtlemist, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse

heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata,

võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses ja

määrates selles küsimuses lapsele erieestkostja. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem

õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele

kolmandale isikule. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks vahendaja määramise

võimalus tuleneb PKS § 209 lg-st 1, mille järgi nendeks toiminguteks, mida vanem teha ei

saa, määratakse lapsele erieestkostja. Erieestkostja ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja

last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes,

millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast

teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega

suhelda ja tema elus vanemana osaleda (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 23). Erieestkostja

määramine on põhjendatud ka juhul, kui erinevad meetmed lapse ja lahuselava vanema

suhtlemise korraldamiseks pole tulemusi andnud ja lapsega kooselav vanem järjepidevalt

rikub lahuselava vanema õigust lapsega suhelda. Erieestkostja on võimalik määrata nii

olukorras, kus suhtluskorda kindlaks ei määrata, kui ka olukorras, kus see on kindlaks

määratud (vt RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

49.2. Siinsel juhul on ema püütud aastate jooksul veenda selles, et isaga suhtlemine on lapse

huvides ja ema peab tegema selles osas koostööd, soodustades lapse ja isa suhtlemist ning

valmistades last isaga suhtlemiseks ette. Sellele vaatamata ei ole ema oma suhtumist ega

käitumist muutnud. Tagamaks lapsele võimaluse isaga suhelda, on ringkonnakohtu hinnangul

vaja ema isikuhooldusõigust PKS § 134 alusel piirata, võttest temalt otsustusõiguse lapse ja

isa suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määrata lapsele selles küsimuses erieeskostja. PKS

34 (45)

2-20-12761

§ 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on

määratud erieestkostja.

50. Menetlusosalised praeguse seisuga erieestkostja määramist ei toeta, põhjendades seda

järgnevaga:



Saaremaa vald oli oma 16. mai 2024. a, 31. juuli 2024. a ja 6. novembri 2024. a

menetlusdokumentides seisukohal, et erieestkoste ei pruugi olla lapse vaimse tervise

huvides, kuivõrd lapsele peale sunnitud suhtlemine avaldajaga võib kahjustada lapse

psüühikat, mh tema välja kujunenud identiteeti, ja ei pruugi olla lapse huvidega

kooskõlas;



lapse isa ei toetanud oma 17. juuli 2024. a seisukohas (ja kaudselt ka 6. novembri

2024. a seisukohas) erieestkostja määramist kuni lapse täisealiseks saamiseni põhjusel,

et kohtu järelevalve kadumisel erieestkostja tegevuse üle võib erieestkostja jätta oma

ülesanded täitmata;



lapse ema ei toetanud oma 23. juuli 2024. a seisukohas (ja kaudselt ka 6. novembri

2024. a seisukohas) erieestkostja määramist eelkõige põhjustel, et ema arvates ei

tohiks last vastu tema tahtmist sundida isaga suhtlema, eriti olukorras, kus laps teab, et

tegemist ei ole tema bioloogilise isaga; esialgse õiguskaitse tulemusel ei toimunud

lapse ja isa suhtlemise taastamisel positiivseid arenguid; kohus väljuks erieestkoste

määramisel avalduse lahendamise piiridest, kuna ükski menetlusosaline ei ole seda

taotlenud;



lapsele määratud esindaja, kes 16. novembri 2022. a seisukohas leidis, et siinsel juhul

oleks maakohus pidanud kaaluma erieestkostja määramist, seda oma 25. juuli 2024. a

ja 30. oktoobri 2024. a seisukohtades enam ei toetanud, leides, et esialgse õiguskaitse

korras erieestkostja määramine ei ole olnud tulemuslik ning ei saa tõsikindlalt väita, et

lapse ja isa suhted õnnestuks lõpuks taastada. Kuna täisealiseks saades on lapsel õigus

oma põlvnemine avaldajast vaidlustada (PKS § 93 lg 3), ei pruugi lapse huvidega

kooskõlas olla see, kui teda sunnitakse vahepealsel ajal avaldajaga suhtlema.

51. Määruskaebemenetluse raames on ringkonnakohus astunud samme mh selleks, et

selgitada välja, kas erieestkoste võiks olla siinses asjas sobiv lahendus, ja hinnata

menetlusosaliste esitatud vastuargumentide põhjendatust. 10. veebruari 2023. a määrusega

kohaldas kohus asjas esialgset õiguskaitset, millega piiras kuni tsiviilasjas menetlust lõpetava

kohtulahendi jõustumiseni ema isikuhooldusõigust lapse suhtes, võttes emalt ära

otsustusõiguse lapse ja isa suhtlemist puudutavas küsimuses, ning määras selles küsimuses

lapsele erieestkostja, täpsustades määruses erieestkostja ülesandeid. Erieestkostjaks määrati

Saaremaa vald, kes täidab erieestkostja ülesandeid lastekaitsetöötaja kaudu. Kuni 10.

augustini 2023 täitis Saaremaa vald erieestkostja ülesandeid nõuetekohaselt, kuid seejärel

jättis töö pooleli. Pärast ringkonnakohtu 7. mai 2024. a ja 28. oktoobri 2024. a pöördumisi on

Saaremaa vald alates novembrist 2024 taas erieestkostja ülesandeid täitnud ja esitanud

ringkonnakohtule iga kuu selle kohta aruandeid. Nii Saaremaa valla 10. augusti 2023. a

aruanne kui ka alates novembrist 2024 esitatud aruanded võimaldavad hinnata erieestkoste

(potentsiaalset) tulemuslikkust ja mõju lapsele. Samuti kuulas ringkonnakohus lapse 17.

detsembril 2024 isiklikult ära. Eelneva ning asjas esitatud ja kogutud muu teabe põhjal on

kolleegium seisukohal, et erieestkostja määramisest oleks isa ja lapse suhete taastamiseks

kasu ning menetlusosaliste vastuväited ei õigusta erieestkoste määramata jätmist.

51.1. Põhjendatud ei ole ema vastuväide, et kohus ei saa asjas tehtava lõpplahendiga

erieestkostjat määrata, kuna ükski menetlusosaline ei ole seda taotlenud. Siinsel juhul on

täidetud PKS § 134 eeldused kõnealuse abinõu rakendamiseks kohtu omal algatusel (vt

praeguse määruse p-d 48–48.3).

35 (45)

2-20-12761

51.2. Kogutud teabe põhjal on ringkonnakohus seisukohal, et erieestkoste on siinsel juhul

tulemuslik, kui erieestkostja võtab oma ülesannet tõsiselt, määrab erieestkostja ülesandeid

täitma selleks sobiva isiku ja täidab oma ülesandeid piisava intensiivsusega, et see ületaks

lapse ema võimalikud paralleelsed mõjutused, konsulteerides ja vajadusel kaasates oma

ülesannete täitmisesse ka asjakohaseid spetsialiste. Kolleegium põhjendab oma seisukohta

järgnevaga.

51.2.1. Ajavahemikul 10. veebruar kuni 10. august 2023 täitis esialgse õiguskaitse korras

määratud erieestkostja ülesandeid lastekaitsetöötaja M. Kurvits. Erieestkostja aruandest selle

perioodi kohta (IV kd, tl-d 54–64) nähtub ja saab järeldada järgmist:



lastekaitsetöötaja kohtus lapsega märtsis kuus, aprillis seitse, mais kuus, juunis kuus ja

juulis viis korda;



laps sai erieestkostja tegevuse tulemusel oma minevikust rohkem teada. Esialgse

õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötaja on näidanud

lapsele pilte ja videosid tema sünni ajast ja sellele järgnenud ajast, kus on olnud peal

nii laps ise, avaldaja kui ka lapse ema ning millel laps on avaldajaga mh rõõmsalt

mänginud. Erieestkostja on selgitanud lapsele tema päritolu ja avaldaja rolli selles

ning seda, miks lapse tegelik perekonnanimi on K.U . Lapsel tekkis oma päritolu vastu

ka huvi, mh uuris ta lastekaitsetöötajalt, et kui avaldaja on tema isa, siis kes on talle

avaldaja elukaaslane M, kas kasuema (vt IV kd, tl 61 (09.06.2023 kohtumine)).

Lastekaitsetöötaja on näidanud lapsele videosid ja pilte ka avaldaja teistest lastest ja

vanematest ning laps on nende vastu huvi tundnud (nt IV kd, tl 61 (16.06.2023

kohtumine));



laps näitas üles huvi isa vastu. Ehkki laps väljendas vastumeelsust isa suhtes, täheldas

lastekaitsetöötaja juba erieestkostja ülesannete täitmise alguses mõningaid märke lapse

valmisolekust sel teemal rääkida (nt IV kd, tl 55 pöördel (13.03.2023 kohtumine)) ja

uudishimu isaga suhtlemise osas (nt IV kd, tl 58 pöördel (24.04.2023 kohtumine)).

Kohtumiste käigus väljendas laps huvi oma lapsepõlvepiltide, kus on peal nii isa kui

ka laps, ja neile lisatud tekstide vastu (IV kd, tl 56 (16.03.2023 kohtumine)). Koos

lastekaitsetöötajaga luges laps isa saadetud sõnumeid (nt IV kd, tl 56 (24.03.2023

kohtumine)). Mitmel korral vaatas laps koos lastekaitsetöötajaga isa saadetud

videosid, millel laps oli 3–4 aastane ja mängis isaga, sõitis jalgrattaga või pidas oma 4.

sünnipäeva, kusjuures mõnda videot vaadati lapse palvel mitu korda, seejuures vaadati

samu (ja ka uusi) videosid mitmel kohtumisel (IV kd, tl 57 (03.04.2023 kohtumine); tl

58 (13.04.2023 ja 17.04.2023 kohtumised);



lapsele meenus erieestkostja tegevuste tulemusel isaga seonduvaid mälestusi ja seiku.

Näiteks meenus lapsele, et ta on mänginud isaga Rapuntslit (IV kd, tl 56 pöördel

(31.03.2023 kohtumine)). Kui erieeskostja viis lapse XXX majja, oli sinnasõidu tee

lapsele tuttav ja ta tundis ära, et tegemist on avaldaja majaga, kus ka laps varem koos

emaga elas. Kui laps sai kinnitust, et avaldajat kodus ei ole, oli ta varmalt valmis majja

minema, võttis julgelt riidest lahti ja liikus toa poole ja tahtis majja ka kauemaks

jääda, kui neil tol päeval aega oli (IV kd, tl-d 57 – 57 pöördel (06.04.2023

kohtumine)). Lapsele meenus ka videokõnes näidatud jänes Bell (IV kd, tl 58 pöördel

(20.04.2023 kohtumine)). Ka 17. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d

170–171) avaldas laps, et talle on piltide ja videote näitamisel mõningaid asju

meenunud sellest, kuidas ta on nooremana avaldajaga koos olnud;



erieestkoste tulemusel õnnestus luua isa ja lapse vahel esmaseid kontakte videokõnede

näol. Kui esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötaja

tegi avaldajaga esimese videokõne, oli laps elevil, ehkki ei soovinud avaldajaga ise

rääkida (IV kd, tl 57 pöördel (10.04.2023 kohtumine)). Järgmisel kohtumisel pakkus

36 (45)

2-20-12761

laps, et lastekaitsetöötaja võib ise avaldajale helistada ja rääkida, et ta on lapsega koos

ja sellest, mida nad teevad (IV kd, tl 58 (13.04.2023 kohtumine)). Järgmise videokõne

ajal laps ise tervitas avaldajat ja tema elukaaslast ning ütles neile „head aega“ (IV kd,

tl 58 pöördel (20.04.2023 kohtumine)). Sellele järgneval korral tekkis lapsel lisaks

avaldaja ja tema elukaaslase tervitamisele nendega ka vestlus, mille käigus laps vastas

küsimustele, mõtles kaasa ja tõi ka ise erinevaid teemasid jutuks. Ehkki laps oli

tahtnud esmalt jääda videokõne ajal laua varju, liikus ta kõne käigus laua varjust

natuke ka välja. Erieestkostja hinnangul oli laps rahulik, veidi pelglik, kuid samas oli

näha, et tal oli suhtluse osas uudishimu ning dialoogis avaldaja ja tema elukaaslasega

oli tunda teatavat lähedust ja ühiseid meenutusi. Vestlus kestis kokku 21 minutit (IV

kd, tl 58 pöördel (24.04.2023 kohtumine)). Ka järgmine videokõne kestis üle 20

minuti ja laps võttis suhtlusest osa, mh tuli avaldaja näidatavat mänguasja lähemalt

vaatama ja näitas avaldajale äsja tehtud pilti (IV kd, tl 59 pöördel (05.05.2023

kohtumine)). Järgmine videokõne kestis juba u 30 minutit, laps vestles aktiivselt ning

rääkis avaldajale ja tema elukaaslasele nädalavahetusel jooksmise eest saadud

medalist, koolist, rattaga sõitmisest, võõrkeelte õppimisest, demonstreerides ka oma

inglise keele oskust, sünnipäevaootusest ja loomadest (IV kd, tl 59 pöördel

(08.05.2023 kohtumine)). Ehkki alates 12. maist oli lastekaitsetöötaja sõnul tunda

järsku muutust lapse suhtumises, kus senine uudishimu ja julgus olid asendunud

tõrjuva hoiakuga, ja tagasiminekut kontaktis lapsega, mida lastekaitsetöötaja seostas

ema avalduste ja tegevusega, jätkusid videokõned lapse (koos lastekaitsetöötajaga) ja

avaldaja vahel ning laps siiski osales vähehaaval vestluses ja tuli vaatama avaldaja

näidatud pilte ka siis, kui ta kõne alguses oli olnud tõrges (IV kd, tl 60 (12.05.2023,

15.05.2023 ja 19.05.2023 kohtumised)). Isegi kui laps ei tahtnud ise vestelda, soovis

ta, et lastekaitsetöötaja näitaks avaldajale, mida laps meisterdab, ja ütleks edasi lapse

öeldut, samuti vaatas laps pilte, jänest Belli ja kassi (IV kd, tl 60 (02.06.2023

kohtumine)). 5. juunil aga tekkis lapsel videokõnes taas avaldaja ja tema elukaaslasega

vestlus, mh teemal, kes on isa ja mida isad lastega koos teevad (samas). Ka järgnevatel

kohtumistel võttis laps videokõnedest osa (IV kd, tl-d 61 – 61 pöördel (09.06.2023 ja

28.06.2023 kohtumised); tl-d 61 pöördel – 62 (10.07.2023 ja 17.07.2023

kohtumised)). Kokku õnnestus 2023. aastal lastekaitsetöötaja M. Kurvitsa poolt

erieestkostja ülesannete täitmisel korraldada lapse ja isa vahel 20 videokõnet, milles

viimased (juunis ja juulis) olid kõik u poole tunni pikkused (IV kd, tl 62 pöördel).

Peamisteks edasiminekuteks oma ülesannete täitmisel kuni 2023. a augustini pidas

erieestkostja seda, et laps on nõus osalema vestlustes ja näitab üles teatavat huvi, ning

avaldaja on lapsel erieestkostjaga stabiilselt vestlusteemaks. Peamisteks takistusteks

erieestkostja ülesannete täitmisel olid lapse tugev eitus ja põlgus isa vastu; tema jaoks

kujundatud hirm ja vaenulikkus isa vastu; laps ei tunnista perekonnanime K.U , vaid tema

identiteet on kujunenud soovunelma ja ema esitatud versiooni järgi (ütleb, et tema

perekonnanimi on K.U või K.U); laps tugineb kindlalt tõele, mida kuuleb kodus; lapse soov

olla emale lojaalne ja tahe, et ema ei teaks tema kontaktist avaldajaga. Lapse sees on erinevate

tunnete pakett (põlgus, viha, hirm, segadus, rahuolu/rõõm, uudishimu), millega tal on raske

toime tulla, ning tal on ka segadus, isegi tegeliku teadmise puudus oma identiteedist. Lapsel

on olemas huvi isaga suhtlemise vastu, kuid seda takistab emalt tajutud hirm, põlgus ja soov

olla emale lojaalne, kuna seotus emaga on väga tugev. Erieestkostja leidis, et praeguses

olukorras on vaja esmalt teha tööd tegelikkuse selgitamisega, et laps saaks enda identiteedis

selgust ja aktsepteeriks seda. Erieestkostja hinnangul näitas senine töö, et väikeste

sammudega on võimalik liikuda isaga kontakti ja suhtluse taastamise poole. Selleks on vaja

turvalist isikut, keda laps usaldab. Eriliselt suur abi ja tugi oleks selle töö juures ema toetav ja

julgustav hoiak lapse suhtluseks isaga. Erieestkostja oli seisukohal, et lapse huvides on isaga

suhte taastamine (IV kd, tl 63).

37 (45)

2-20-12761

51.2.2. Alates 2024. a sügisest on esialgse õiguskaitse korras määratud erieestkostja

ülesandeid täitnud lastekaitsetöötaja Maarja Nuut. Erieestkostja aruannetest ajavahemiku 1.

november 2024 kuni 31. märts 2025 kohta (IV kd, tl-d 179 – 181, 199–201, 214–215; V kd,

tl-d 3 – 4 pöördel, 33–36) nähtub, et:



lastekaitsetöötaja kohtus lapsega novembris kolm, detsembris kolm, jaanuaris kolm,

veebruaris neli ja märtsis neli korda;



laps ütleb endiselt oma perekonnanimeks K.U, teist perekonnanime öelda ega

kirjutada ei taha (nt IV kd, tl 179 (05.11.2024 kohtumine)) ning peab seda koledaks

(nt V kd, tl 34 pöördel (26.03.2025 kohtumine));



lapse sõnul mäletab ta avaldajat (V kd, tl 3 (05.02.2025 kohtumine));



laps väitis erieestkostjale korduvalt, et avaldaja on talle võõras isik ja lapse isa on Q.

U. Lapse väitel on Q „nii tore“ ja talle meeldib Qga koos olla, samas viimati

meisterdasid nad siis, kui laps oli 3-aastane (vt IV kd, tl 179 (05.11.2024 kohtumine)).

Ühel korral tõi laps endaga kaasa raamitud pildi endast ja Q (vt IV kd, tl 199 pöördel

(18.12.2024 kohtumine)). Kui aga temalt Qga aja veetmise kohta küsida, siis laps

mühatab ega vasta midagi (samas);



korduvalt väljendas laps, et isasid ei olegi vaja, emad on kõige olulisemad ja neist

täiesti piisab (vt IV kd, tl 179 pöördel (13.11.2024 kohtumine); tl 199 (11.12.2024

kohtumine));



13. novembri 2024. a kohtumisel luges laps avaldaja saadetud kirja aktiivselt kaasa ja

parandas, kui lastekaitsespetsialist ühe koha peal eksis; laps kommenteeris kirjas

kirjutatut ja püüdis avaldaja öeldut meenutada (vt IV kd, tl 179 pöördel, 13.11.2024

kohtumine)); 20. novembri 2024. a kohtumisel ei tahtnud laps esialgu avaldaja kirja

lugeda, väites, et teda ei huvita, kuid seejärel nõustus lugema (tingimusel, et vastust ei

saadeta) ja kommenteeris kirja (IV kd, tl 179 pöördel). Mõnel kohtumisel aga ei

tahtnud laps avaldaja saadetud pilte vaadata, tema saadetud kirja lugeda/kuulda ega

avaldaja või tema teiste laste kohta kuulda (IV kd, tl 179 (05.11.2024 kohtumine); tl

199 pöördel (18.12.2024 kohtumine); tl 214 (08.01.2025 ja 15.01.2025 kohtumised));



laps avaldas arvamust, et avaldaja on „kuri“ ja „paha“ või „halb“ (IV kd, tl 179

pöördel (13.11.2024 kohtumine); V kd, tl 4 (26.02.2025 kohtumine)), tl 33 pöördel

(05.03.2025 kohtumine), tl 34 pöördel (26.03.2025 kohtumine)) ning valetab (IV kd, tl

179 pöördel (20.11.2024 kohtumine)). Samas ei nähtu, et laps oskaks neid seisukohti

põhjendada;



lapse arvates soovib avaldaja temaga suhelda, kuna soovib endale noort last, sest

teised on juba suured (IV kd, tl 179 pöördel (13.11.2024 kohtumine); tl 199

(11.12.2024 kohtumine));



osadel kohtumistel avaldas laps, et ta ei taha avaldajast rääkida (nt V kd, tl-d 3 – 3

pöördel (05.02.2025 ja 12.02.2025 kohtumised), tl-d 33 pöördel – 34 pöördel

(12.03.2025, 19.03.2025 ja 26.03.2025 kohtumised)), kusjuures lapse soovimatus

avaldaja teemal vestelda muutus intensiivsemaks pärast seda, kui lapse ema ja lapsega

oli 5. märtsil 2025 arutatud avaldaja 3. märtsil 2025 tehtud kompromissiettepanekut;



laps püüab avaldaja saadetut rikkuda ja avaldajat halvustada, nt rebib saadetud kirja

katki, lõikab või rebib pildid katki või sodib neid, viskab avaldaja kujutise prügikasti

(IV kd, tl 199 (11.12.2024 kohtumine); tl 214 pöördel (29.01.2025 kohtumine));



erieestkostet teostava lastekaitsespetsialisti hinnangul mõjub lapse käitumine

sunnitult: ta on justkui sunnitud otsima põhjuseid, miks talle perekonnanimi K.U ei

meeldi (vt IV kd, tl 180 (20.11.2024 kohtumine)); miks avaldaja valetab ja miks tema

öelduga (sh viisiga, kuidas ta lapse ema kirjeldab) ei saa nõustuda (IV kd, tl-d 179

pöördel – 180 (13.11.2024 ja 20.11.2024 kohtumised)). Kui laps 18. detsembri 2024. a

38 (45)

2-20-12761

kohtumisel ei tahtnud avaldaja saadetud kirja lugeda, aga lastekaitsespetsialist selle

siiski ette luges, oli laps seisnud, käed rusikas, hingeldanud vihast, kuri nägu ees, aga

lastekaitsespetsialisti hinnangul ei olnud see viha siiras lapse tunne: ei esinenud

löömist, karjumist, loopimist, nutmist ega halvasti ütlemist, mis lapsel tavaliselt viha

tundes esineks, samuti lahtus emotsioon hetkega.

Eelnevast järeldub, et erieestkostja regulaarse töö puudumisel oli tekkinud lapse valmisolekus

isaga suhelda tagasilangus, mistõttu õige on 10. augusti 2023. a aruandes tehtud järeldus, et

oluline on hoida isa ja temaga suhtlemist stabiilse vestlusteemana lapsega. Samuti nähtub

erieestkostja aruannetest, et vahepealsel ajal on lapses veel enam süvendatud soovunelmat

bioloogilisest isast Q. Ust, kellega aga lapsel tegelik suhe puudub; avaldajast ja tema

motiividest on aga kujundatud negatiivset kuvandit. Samas ei nähtu asjaolusid, mis annaks

alust arvata, et lapse ja isa suhete taastamine ei võiks õnnestuda – laps mäletab isa, tal pole

isaga seoses isiklikke negatiivseid kogemusi ning ehkki laps püüab isa ja temaga seonduvat n-

ö tühistada, ei näi tema viha ja ärrituvus lastega pidevalt töötavale isikule siiras.

51.2.3. 17. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel (IV kd, tl-d 190–191) ei lugenud laps

end avaldajaga seotuks (teab, et avaldaja elas kunagi tema emaga, aga nad läksid lahku), vaid

pidas teda „võõraks“ ja oma isaks pidas Q. Ut. Laps möönis, et talle on piltide ja videote

näitamisel mõningaid asju meenunud sellest, kuidas ta on nooremana avaldajaga koos olnud,

ta mäletas ka avaldajaga tehtud videokõnesid. Lapse sõnul temaga kodus avaldajast ja nende

omavahelisest seotusest ei räägita, avaldaja nime isegi ei mainita; ema ei ole lapsele kunagi

öelnud, et ta võiks avaldajaga suhelda. Laps ei osanud selgitada, mis talle avaldaja juures ei

meeldi.

51.2.4. Eelneva põhjal saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et ilma erieestkostja tööta ei

ole lootust, et isa ja lapse suhe võiks taastuda. Ehkki ka erieestkostja töö ei anna kiireid

tulemusi, on õige lähenemise korral tulemused siiski märgatavad ning väikeste sammudega on

võimalik liikuda isa ja lapse suhete taastamise poole. Ka lapse isa leidis oma 17. juuli 2024. a

seisukohas, et menetlusaegne töö, sh nii maakohtu menetluse ajal lapsega tööd teinud E.

Rozenkron kui ka erieestkostja ülesandeid täitnud M. Kurvits, andis märgatavat tulemust ja

isal tekkis lootus oma tütrega taas kontakt luua. Kolleegium möönab, et erieestkostja

aruannete põhjal oli tema tegevus ajavahemikul veebruarist augustini 2023 tulemuslikum kui

novembrist 2024 praeguseni. Selle põhjuseks võis olla 2023. aastal erieestkostja ülesandeid

täitnud M. Kurvitsa eriti hea sobivus nende ülesannete täitmiseks, kohtumiste ja tegevuste

suurem intensiivsus (sh kohtumiste arvu osas) ja varieeruvus ning kiirem edasiliikumine (sh

varakult videokõnedega alustamine, isegi kui laps end esimestel kordadel kohe kaadris

näidata ei tahtnud). Töö edukusele võis kaasa aidata ka see, et M. Kurvits kaasas erieestkostja

ülesannete täitmisesse ka teisi isikuid ja nõuandjaid: 2023. a aruandest nähtuvalt toimusid

võrgustikukoosolekud, kus osalesid ka teised valla lastekaitsetöötajad ja pereterapeut, samuti

pidas M. Kurvits nõu mitme pereterapeudiga (AA ja MS) ning kaasas oma ülesannete

täitmisesse Saaremaa Toetava Hariduse Keskuse. Alates 2024. a novembrist tehtud tegevuste

tagasihoidlikuma tulemuslikkuse põhjuseks võib olla tegevuste oluliselt väiksem intensiivsus,

aeglasem edasiliikumine (nt pole proovitud teha ühtegi videokõne) ja teiste spetsialistide

kaasamata jätmine. Seega ei saa viimaste kuude väiksemast progressist teha järeldust, et

erieestkostja määramine ei ole siinsel juhul lapse heaolu tagamiseks sobiv abinõu.

Kolleegiumi hinnangul on tegemist konkreetsel juhul sobiva abinõuga, mille potentsiaalset

tulemuslikkust kinnitavad 2023. a veebruari–augusti tulemused, kuid abinõu tegelik

tulemuslikkus sõltub olulisel määral viisist ja intensiivsusest, kuidas erieestkostjaks määratud

isik oma ülesandeid täidab. Kohtul on võimalik määrusega tagada, et erieestkostjal on

ülesannete tulemuslikuks täitmiseks vajalikud õigused, sh võimalus kaasata pereterapeute,

lapse vaimse tervise spetsialiste, vajadusel psühholooge ja muid spetsialiste.

39 (45)

2-20-12761

51.3. Kogutud materjalid ei anna alust arvata, et lapsele tema päritolu selgitamine ja tema

suhete taastamine isaga mõjuks lapsele, sh tema vaimsele tervisele halvasti.

51.3.1. Kolleegium märgib, et lapse ja vanema suhtlemise piiramisel ei ole määravaks lapse

tahe, vaid see, et tuvastatud asjaoludel ei ole vanema ja lapse suhtlemine lapse huvides ning

kahjustaks lapse tervist ja arengut. Seejuures ei saa lapse huve samastada tema tahtega

(RKTKm 06.04.2018, 2-15-16111, p 18). Seega ei saa siinsel juhul sellest, et laps ei taha

isaga suhelda ega temaga kohtuda, järeldada, et isaga suhtlemine kahjustaks lapse vaimset

tervist ja poleks seega tema huvides.

51.3.2. Maakohtu menetluses esitatud spetsialistide hinnangutest nähtus, et lapsel esinesid

ärevuse sarnased tunnused, kui talle räägiti isast ja isaga kohtumisest (vt nt

lastekaitsespetsialist E. Rozenkroni seletus (9. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 01:13:46); muusikaterapeut KR 27. detsembri 2021. a kirjalik tunnistus, p-d 3 ja 20

(III kd, tl-d 52 ja 53); psühhoterapeut-kunstiterapeut HT kokkuvõte (II kd, 93)). Samas

erieestkostja aruannetest ei nähtu, et avaldaja tekitaks lapses tugevaid (siiraid) emotsioone, sh

et erieestkostja tegevus põhjustaks lapses ärevust, pinget või stressi. Erieestkostja 10. augusti

2023. a aruandest ei nähtu, et veebruarist augustini tehtud töö oleks lapse vaimsele tervisele

kuidagi halvasti mõjunud. Ka novembrist 2024 tehtud tegevuste kohta koostatud aruannetest

nähtuvalt tuli laps enamasti kohtumistele rahulikult ja sõbralikult ning ka lahkus tavapäraselt,

s.o rahulikult ja sõbralikult, eriliste emotsioonideta. Ka 17. detsembril 2024 toimunud

ärakuulamisel oli laps kohtumisel rahulik ja pigem rõõmsameelne. Avaldajat puudutavatele

küsimustele vastas laps konkreetselt ja oli vastates ükskõikse või kohati nõudliku

hääletooniga. Kohtunik ei tajunud, et laps oleks olnud avaldajat puudutavatele küsimustele

vastates kuidagi stressis, ärev või need küsimused oleksid talle ebameeldivad olnud. Lapse

vastustest kohtuniku küsimustele nähtus, et ta oli avaldajaga seotud tegevustest ja küsimustest

pigem tüdinud. Seega ei anna asja materjalid alust arvata, et püüdlus isa ja lapse suhteid

taastada võiks tekitada lapses tugevat stressi, ärevust, meeleoluhäireid vms vaimse tervise

probleeme. Seejuures saab erieestkostja isa lapsele tutvustada ja suhtlust edendada lapsele

sobivas tempos, arvestades lapse vaimse seisundiga ja kaasates vajadusel protsessi ka lapse

vaimse tervise spetsialiste või psühholooge.

51.3.3. Sellest, et laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ei saa järeldada, et avaldajaga

suhtlemine kahjustaks last ja poleks tema huvides.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole lapse elus praegu isafiguuri, mh ei täida seda rolli lapse

bioloogiline isa. Q. U ei ole soovinud lapse elus osaleda, seda kohtule korduvalt väljendades:

nt tsiviilasjas nr 2-16-17186 vaidlustas Q. U maakohtu otsuse osas, millega kohus oli

määranud teha lapse sünnitunnistusele kanne isa kohta, mille kohaselt Q. U on lapse isa (vt I

kd, tl 18 pöördel); oma 27. novembri 2018. a ja 7. veebruari 2019. a avaldustes tsiviilasjas nr

2-17-12721 avaldas Q. U esindaja vahendusel, et ta ei soovi mingil määral ega moel sekkuda

lapse kasvatamisesse ning ta tahab, et lapse kasvatamine toimuks ema ja avaldaja poolt

vastavalt nende kokkuleppele (I kd, tl-d 23–24, 25–26). Ema väitel ja esitatud fotodelt

nähtuvalt on laps oma bioloogilise isaga kohtunud 2018. a augustis ja oktoobris (I kd, tl-d

216–217). Laps avaldas ise märtsis 2023 erieestkostjale, et Q. U on neil ühe korra külas

käinud, kuid laps teab, millises poes ta töötab (IV kd, tl 55 (10.03.2023 kohtumine)). Kui

lastekaitsetöötaja küsis lapselt, kas ta on midagi koos Q teinud ja kas nad on kohtunud, ei

tahtnud laps sellele vastata, vaid küsis, mis see lastekaitsetöötaja asi on (vt nt IV kd, tl 61

pöördel (10.07.2023 kohtumine)). Ka 17. detsembril 2024 toimunud ärakuulamisel oskas laps

Q. Ut iseloomustada vaid deklaratiivsete ja üldiste väljenditega („ta on lahe isa. Ta on ilus ja

ta on tore, ta on mu tõeline isa“), kuid ei osanud Q. Ust midagi lähemalt rääkida (peale selle,

et tal on veel lapsi) ega oma suhet ja kohtumisi Q. Uga kirjeldada. Laps avaldas

40 (45)

2-20-12761

ärakuulamisel, et ta näeb Peetrit iga kuu ja koos jutustatakse ja mängitakse mänge, kuid see

info on vastuolus erieestkostja aruannetest ja muudest asja materjalidest nähtuvaga ning võis

tuleneda lapse soovist näidata Q. U rolli oma elus tegelikust suuremana (IV kd, tl-d 190–191).

Kokkuvõttes saab asjas esitatust järeldada, et sisulist kontakti lapsel Q. Uga ei ole ning laps

tunneb oma bioloogilist isa vaid pealiskaudselt. Seejuures avaldas lapse ema ise 9. novembri

2021. a kohtuistungil, et lapse elus ei ole isafiguuri, kuigi tal on nii bioloogiline kui ka

juriidiline isa (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:46:12). Selles olukorras oleks lapse

huvides see, kui avaldajal oleks võimalik täita oma rolli lapse isana.

Kolleegiumi hinnangul ei kaasne isaga suhete taastamisega ja selleks erieestkostja ülesannete

täitmisega lapse välja kujunenud identiteedi kahjustamise ohtu. Laps teab, et avaldaja ei ole

tema bioloogiline isa, vaid avaldaja roll tema elus tuleneb sellest, et avaldaja oli lapse

sündimise ajal tema emaga abielus. Ühtlasi teab laps seda, kes on tema bioloogiline isa.

Esialgse õiguskaitse korras erieestkostja ülesandeid täitnud lastekaitsetöötajad ei ole püüdnud

eelnevat lapse silmis kahtluse alal seada, vaid on üritanud lapsele avaldaja rolli ja tähtsust

lapse elus selgitada ning paigutada avaldajat lapse minapildis teiste isikute, sh Q. U kõrvale.

Erinevalt ema väidetust ei ole erieestkostja ülesanne lapsele valetada ja keegi ei eelda, et ka

ema ise lapsele valetaks, vaid oluline on lapsele tema unikaalset identiteeti selgitada ja aidata

lapsel avaldaja – kui seaduse silmis lapse isa – tähtsust tema elus paremini mõista. Seejuures

nähtub erieestkostja aruannetest, et laps on lastekaitsetöötajale ise avaldanud, et avaldaja ei

ole tema isa, kuid võib ju siis olla tema kasuisa (IV kd, tl 56 pöördel (27.03.2023

kohtumine)); tl 60 (29.05.2023 kohtumine)). Seega ei ole lapsele olemuslikult võõras mõte

sellest, et lapse elus võib olla ka mitu isa.

51.3.4. Vastuseks eestkosteasutuse ja lapse ema määruskaebemenetluses esitatud väidetele

märgib kolleegium, et kehtiva PKS normid, mis reguleerivad vanema ja lapse suhtlemist, ei

ole vastuolus PS § 27 lg-ga 4, mille kohaselt seadus sätestab vanemate ja laste kaitse. Kui

vanemaga suhtlemine last kahjustab, võimaldab PKS § 143 lg 3 vanema suhtlusõigust piirata.

Siinsel juhul aga ei ole kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus avaldajaga suhtlemine

erieestkostja vahendusel oleks lapse huvidega vastuolus, arvestades mh erieestkostja

ülesannet last avaldajaga suhtlemiseks ette valmistada ja võimalust viia suhtlust sisse järk-

järgult, võttes arvesse lapse vastuvõtlikkust. Kuna PKS § 93 lg 1 ei ole siinses menetluses

asjakohane, ei ole alust hinnata selle sätte kooskõla põhiseadusega. Asjakohatud on ema 23.

juuli 2024. a seisukohas tehtud viited PS § 20 p 4 rikkumisele. Selle sätte kohaselt on igaühel

õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud

juhtudel ja korras mh alaealise üle kasvatusliku järelevalve sisseseadmiseks või tema

toimetamiseks pädeva riigiorgani ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine. Lapse

ema hooldusõiguse osaline piiramine ning lapse ja isa suhtlemise üle otsustamise erieestkostja

ülesandeks tegemine ei ole samastatav lapselt vabaduse võtmise või tema isikupuutumatuse

riivamisega.

51.4. Vastuseks isa peamisele vastuväitele möönab kolleegium, et pärast siinse menetluse

lõppemist ei jätku ringkonnakohtu järelevalve erieestkostja tegevuse üle, kuid kohtul on

võimalik – ja kolleegiumi hinnangul siinsel juhul ka mõistlik – näha ette erieestkostja

aruandluskohustus maakohtule ja seeläbi maakohtu tõhusam järelevalve erieestkostja

tegevuse üle (vt praeguse määruse p-d 55–55.3).

51.5. Asjaolu, et lapsel on pärast 18-aastaseks saamist teoreetiline võimalus avaldaja isadus

vaidlustada, ei õigusta lapse seniajani isast ilmajätmist ning lapse ja avaldaja suhete

taastamise püüdlusest loobumist. Laps on alles 9-aastane ja asja materjalidest nähtuvalt ei ole

tema elus püsivat isafiguuri. Ehkki laps teab, kes on tema bioloogiline isa, ei osale viimane

lapse elus isarollis (vt määruse p 51.3.3). Ema elukaaslast Indrekut peab laps aga

41 (45)

2-20-12761

ärakuulamisel avaldatu kohaselt oma sõbraks (IV kd, tl 190). Nagu kohus eelnevalt märkis, ei

nähtu asja materjalidest ühtegi sellist asjaolu, mis annaks alust arvata, et avaldaja mõjuks

lapsele kuidagi kahjulikult (vt määruse p-d 44–44.3), vaid vastupidi, avaldaja soovib täita

lapse elus rolli, milleks tal on seaduslik õigus ja mis praegu on lapse elus ka faktiliselt

täitmata. Kolleegium on seisukohal, et lapsele tuleb anda tegelik võimalus avaldajat tundma

õppida ja temaga suhelda. Kui laps eelnevale vaatamata täisealiseks saamisel soovib avaldaja

isaduse vaidlustada, on tal see õigus, kuid laps saab teha sellekohase otsuse teadlikult.

52. Erieestkostja määramise eesmärk siinses asjas on ületada lapse vastumeelsus isa ja temaga

suhtlemise osas, aidata lapsel mõista isa rolli ja tähtsust tema elus ning taastada isa ja lapse

suhtlus selliselt, et see saaks tulevikus toimuda ilma erieestkostja vahenduseta. Nende

eesmärkide saavutamiseks on erieestkostja ülesanded: vanemaid ja last tundma õppida;

selgitada lapsele, et avaldaja näol on tegemist tema isaga, ning valmistada laps ette isaga

suhtlemiseks, sh kohtumisteks; otsustada millal, kus ja kuidas laps isaga kohtub ja suhtleb;

korraldada lapse suhtlemist ja kohtumisi isaga; aidata kaasa lapse ja isa vahelise kontakti

saavutamisele ja vastastikusele tundma õppimisele. Oma ülesandeid peab erieestkostja täitma

paindlikult, võttes arvesse lapse heaolu ja kõiki asjaolusid. Oma ülesannete täitmisel on

erieestkostjal õigus kaasata asjatundjaid ja spetsialiste, kaasates nende abi nii lapse

ettevalmistamisel isaga suhtlemiseks kui ka vajadusel nt kohtumiste juures. See, kas ja

millisel määral osaleb lapse ettevalmistamise ja kohtumiste korraldamise juures lapse ema, on

erieestkostja otsustada.

53. Arvestades erieestkostja ülesandeid, peab erieestkostjaks olema isik, kelle isikuomadused

ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja

ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et

erieestkostjaks võib olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus

selliste olukordade lahendamiseks (RKTKm 14.03.2012, 3-2-1-6-12, p 23). Siinsel juhul ei

toonud ükski menetlusosaline ringkonnakohtu sellekohase päringu peale (vt kohtu 28.

oktoobri 2024. a kiri) (ega ka hilisemates seisukohtades) välja ühtegi erieestkostjaks sobivat

füüsilist isikut. Seega tuleb erieestkostjaks määrata lapse elukohajärgne kohalik omavalitsus

(praeguse määruse tegemise ajal Saaremaa vald), kes teostab erieestkostja ülesandeid pädeva

lastekaitsetöötaja kaudu. Saaremaa vald sobib erieestkostjaks ka seetõttu, et vald on

perekonnaga ja juhtumi asjaoludega põhjalikult kursis ning pika aja jooksul asjaga tegelenud.

Erieestkostjal on kohustus ja vastutus tagada, et erieestkostja ülesandeid täidaks isik, kes on

vanemate suhtes erapooletu, kelle isikuomadused ja erialane ettevalmistus võimaldavad

erieestkostja ülesandeid täita ning kellel on piisav kogemus selliste olukordade

lahendamiseks. Kui selgub, et seni erieestkostja ülesandeid täitnud isik ei ole oma

ülesannetega toime tulnud, tuleb erieestkostjal tagada talle vajalik abi või vajadusel määrata

erieestkostja ülesandeid täitma keegi teine.

54. Ringkonnakohus leiab, et ema hooldusõigust tuleb piirata ja lapsele erieestkostja määrata

esialgu kolmeks aastaks. See on piisavalt pikk aeg, et erieestkostjal oleks tõhusa töö korral

võimalik saavutada erieestkostele seatud eesmärgid. Nende saavutamise korral peaks olema

võimalik isa ja lapse iseseisev suhtlemine ning juhul, kui vanemad ei jõua lapse ja isa

suhtlemise korras kokkuleppele, saaks isa taotleda selle kindlaksmääramist kohtult. Vajadusel

saaks pärast kolme aasta möödumist erieestkostet ka pikendada. Igal juhul tuleks isa ja lapse

suhtlemise korraldus kolme aasta möödudes üle vaadata, kuna lapse vanuse kasvades tuleb

aina enam arvestada ka lapse enda koostöövalmidusega. Juhul, kui erieestkoste eesmärgid

saavutatakse enne kolme aasta möödumist või peaks ilmnema mingeid kaalukaid asjaolusid,

miks erieestkostega jätkamine ei ole põhjendatud, on võimalik praegust määrust muuta ka

enne kolme aasta möödumist. PKS § 123 lg 2 näeb ette, et kohus muudab varem tehtud

lahendi, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud.

42 (45)

2-20-12761

55. Kolleegium peab vajalikuks reguleerida kohtu järelevalvet erieestkostja tegevuse üle.

55.1. TsMS § 4772 lg 1 sätestab, et kui kohus on nimetanud hagita menetluses eestkostja,

hooldaja, likvideerija või muu sellise isiku, teostab kohus nende isikute üle ka järelevalvet,

kui seadusest ei tulene teisiti. Seadusest ei tulene, et erieestkostja üle järelevalvet ei teostata.

Lähtuvalt lapse praegusest elukohast teostab erieestkostja üle järelevalvet Pärnu Maakohus

Kuressaare kohtumaja kaudu.

55.2. TsMS § 4772 lg 1 teisest ja neljandast lausest tuleneb, et järelevalve teostamiseks võib

kohus muu hulgas anda isikule ülesannete täitmise korraldusi ja nõuda temalt aruannet

ülesannete täitmise kohta; pärast ülesannete täitmist tuleb kohtule esitada selle kohta aruanne,

kui kohus ei määra teisiti. Tagamaks erieestkostja ülesannete tõhus täitmine, on

ringkonnakohtu hinnangul siinsel juhul põhjendatud näha erieestkostjale ette regulaarne

aruandluskohustus, kohustades erieestkostjat esitama aruande oma ülesannete täitmise kohta

kord kvartalis, s.o iga kolme kuu tagant vastava kuu viimaseks tööpäevaks. Esimene aruanne

tuleb esitada praeguse määruse jõustumisele järgneva kolmanda kuu viimaseks tööpäevaks.

Aruandes tuleb muu hulgas välja tuua, mida ja millal on erieestkostja aruandeperioodil oma

ülesannete täitmise raames teinud ning milliseid asjatundjaid ja spetsialiste kaasanud; millised

kohtumised ja muu suhtlus on lapse ja isa vahel toimunud ning milline on olnud nende käik;

millised on olnud võimalikud takistused erieestkostja ülesannete täitmisel ja mida

erieestkostja on teinud nende ületamiseks; milline on olnud erieestkostja ülesannete täitmise

tulemuslikkus ning milline edasiminek on lapse ja isa suhete taastamisel toimunud.

55.3. Kohus selgitab, et TsMS § 4772 lg 2 kohaselt võib kohus kohtu määratud isikut, kes ei

täida oma ülesandeid nõuetekohaselt või ei järgi kohtu antud korraldusi, trahvida ja isiku

ametist vabastada.

56. Vaatamata erieeskostja määramisele on ka lapse ema kohustatud panustama lapse ja isa

suhtlemise võimaldamisesse ja toetamisse. PKS § 143 lg-te 1 ja 2 kohaselt peab vanem

hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Selleks, et erieestkostjal oleks

võimalik oma ülesandeid tulemuslikult täita, on oluline, et ema tema tegevust toetaks ja last

sellest osa võtma julgustaks. Selle tagamiseks peab ringkonnakohus siinses asjas vajalikuks

teha emale PKS § 134 lg 3 alusel ettekirjutus teha erieestkostjaga igakülgset koostööd lapse ja

isa suhte taastamisel, järgida erieestkostja antavaid juhiseid ning toetada last isaga

suhtlemisel. Kohus kohustab lapse ema esitama kord kvartalis, s.o iga kolme kuu tagant

vastava kuu viimaseks tööpäevaks aruande kohtu ettekirjutuse täitmise kohta. Esimene

aruanne tuleb esitada praeguse määruse jõustumisele järgneva kolmanda kuu viimaseks

tööpäevaks. Aruandes tuleb muu hulgas välja tuua, mida ema on aruandeperioodil teinud

selleks, et toetada lapse suhtlust isaga, ja kuidas ema on järginud erieestkostja juhiseid.

57. Põhjendatud ei ole lapse ema 6. novembri 2024. a seisukohas avaldatu, et siinsel juhul

tuleks peatada isa hooldusõiguse teostamine kuni lapse 18-aastaseks saamiseni või kuni isa on

omandanud vähemalt B1 taseme eesti keele oskuse. Iseenesest on kohtul ka omal algatusel

õigus lapse huvides suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada (PKS § 143 lg-d 3–5).

Riigikohus on selgitanud, et kohus võib seda teha juhul, kui vanema ja lapse suhtlemine ei ole

kooskõlas lapse huvidega ning kahjustaks lapse tervist ja arengut (vt nt RKTKm 06.04.2018,

2-15-16111, p 18). Siinsel juhul kohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud. Avaldaja

suhtlusõiguse piiramist praegu, mil laps on 9-aastane, ei õigusta asjaolu, et lapsel on 18-

aastaseks saades õigus avaldaja isadus vaidlustada. See, kas laps seda õigust ka tegelikult

kasutada soovib, ei ole teada ja võib sõltuda sellest, millisel määral lapsel võimaldatakse

vahepealsel ajal isa tundma õppida. Isa vähene eesti keele oskus ei anna samuti alust ja lapse

suhtlemist piirata. Asja materjalidest nähtuvalt on isa mingil määral eesti keelt õppinud ja

43 (45)

2-20-12761

oskab põhisõnavara, samuti oskab laps (ja õpib aina juurde) mingil määral inglise keelt, mida

isa valdab, ning lapsel on võimalik isaga suhelda ka tõlgi, nt isa elukaaslase vahendusel. Asjas

esitatust, sh esialgse õiguskaitse korras määratud erieestkostja aruannetest (videokõnede osas)

nähtuvalt ei ole isa vähene eesti keele oskus seni osutunud tegelikuks takistuseks isa ja lapse

suhtlemisel.

Menetluskulude jaotus ja esialgse õiguskaitse abinõu tühistamine

58. Maakohus jättis menetluskulud, v.a lapsele määratud esindaja tasu ja kulud, avaldaja

kanda ja mõistis need avaldajalt välja. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määrust asja

sisulise lahendamise osas, tuleb TsMS § 173 lg 3 (koosmõjus § 477 lg-ga 1) järgi vaadata

vaidlustatud määrus üle ka menetluskulude jaotuse osas. Isa on maakohtu menetluskulude

jaotuse määruskaebuses ka vaidlustanud, leides, et menetluskulud tulnuks jätta

menetlusosaliste endi kanda. Ühtlasi tuleb ringkonnakohtul TsMS § 173 lg 3 (koosmõjus §

477 lg-ga 1) kohaselt jaotada määruskaebemenetluse kulud.

59. TsMS § 172 lg 1 teisest lausest tuleneb, et kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib

kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui

see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas

põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Maakohus põhjendas menetluskulude isa kanda

jätmist vaidluse sisuga ja sellega, et avaldus jäi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei

õigusta asja sisu ja selle lahendamise tulemus menetluskulude isa kanda jätmist.

60. Last puudutavas vaidluses teeb kohus lahendi eelkõige lapse, mitte ühe või teise vanema

huvidest lähtudes. Siinsel juhul pöördus isa iseenesest põhjendatult lapse huvides kohtusse.

Asjas leidis tuvastamist, et ema tegevuse tõttu on laps isast võõrandunud ning isa ja lapse

suhe on põhjendamatult läbi lõigatud, mis ei vasta lapse huvidele. Isa avalduse rahuldamata

jätmine osas, milles isa taotles ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ja talle

ainuhooldusõiguse andmist, on tingitud konkreetse vaidluse erandlikest asjaoludest ning

sellest ei saa järeldada isa kohtusse pöördumise põhjendamatust. Ringkonnakohtu hinnangul

on sobiv meede isa ja lapse suhte taastamiseks ema isikuhooldusõiguse osaline piiramine

isaga suhtlemist puudutavas küsimuses ja lapsele selles küsimuses erieestkostja määramine.

Seega saavutab isa praeguse määrusega osaliselt oma avaldusega taotletud eesmärgid, ehkki

taotletust erineval viisil. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et asja olemust, isa taotletud

meetmete rakendamata jätmise asjaolusid, ema rolli siinse kohtuvaidluse põhjustamisel ning

asja lahendamise tulemust arvestades on õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele määratud

esindaja tasu ja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 järgi riigi kanda.

61. Erinevalt ema seisukohast (vt nt 7. juuni 2022. a määruskaebuse vastus, p 41; 23. juuli

2024. a seisukoht, p 14) ei ole (osade) ema menetluskulude isa kanda jätmine põhjendatud ka

TsMS § 169 lg 3 alusel. Asja materjalid ei anna alust järeldada, et isa oleks esitanud

hulgaliselt rahuldamata jäänud taotlusi või arvestamata jäänud väiteid või tõendeid, millega ta

oleks ema menetluskulusid suurendanud. Ema ei ole ka ise selliseid taotlusi, väiteid või

tõendeid välja toonud.

62. Ringkonnakohus kohaldas siinses asjas 10. veebruari 2023. a määrusega esialgset

õiguskaitset kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. TsMS § 442 lg 5 kohaselt

lahendab kohus otsuse resolutsioonis mh hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. See

kehtib TsMS § 463 lg 2 järgi ka hagita menetluse puhul. Arvestades eelnevat ja 10. veebruari

2023. a määruses sätestatut, märgib ringkonnakohus praeguse määruse resolutsioonis, et

tühistab esialgse õiguskaitse abinõud alates praeguse määruse jõustumisest. Seega täidab

44 (45)

2-20-12761

erieestkostja kuni praeguse määruse jõustumiseni oma ülesandeid 10. veebruari 2023. a

määruse alusel.

63. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

45 (45)