3-25-775/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Määruse tegemise aeg ja koht

2. aprill 2025, Tartu

Kohtuasja number

3-25-775

Kohtuasi

X kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses vanglaametniku tegevusega 17. mai

2024. a hommikusel loendusel

Menetlusosalised

Menetlustoiming

Kaebaja – X

Vastustaja – Viru Vangla

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X kaebus.

2. Jätta X menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.

Edasikaebamise kord

Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 26. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule

kaebuse, mida hilisemate avaldustega täiendas, seoses Viru Vanglas 17. mail 2024 hommikuse

loenduse ajal toimunuga. Kaebaja märgib kaebuses järgmist.

Vanemvalvur rikkus hommikuse loenduse ajal kella 8 paiku kaebaja põhiõigusi, väärkohtles teda

ning rakendas tema suhtes põhjuseta füüsilist jõudu. Valvur tiris ta kambri K307 juurest K3

sektsiooni sissepääsu vahekäiku üksuse juhi kabineti juurde, millega tekitas kaebajale valu ja

alandas tema väärikust. Pärast füüsilise jõu rakendamist meedik kaebajat üle ei vaadanud ning

sündmuse kohta protokolli ei koostatud. Sellega rikuti vangistusseaduse (VangS) § 71 lg-t 71.

Vanemvalvur paigutas ta ebaseaduslikult 4. üksuse 2. korruse koridoris olevasse vahekäiku ning

sundis teda seal seisma ehk sisuliselt piiras kaebaja liikumisvabadust ilma õigusliku aluseta,

3-25-775

kohaldades tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (VangS § 69). Vanglaametnikud ei ole

17. mail 2024 toimunu kohta koostanud ühtegi ettekannet, kus oleks viidatud, et kaebaja ei

allunud korraldustele.

Kaebaja nõuab enda füüsilise ja vaimse vabaduse põhiseadusvastase piiramise ning kannatuste

tekitamise eest hüvitiseks 3000 eurot, märkides, et mittevaralise kahju hüvitise nõude aluseks on

vabadusõiguse täiendav piiramine. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest,

viidates samas riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-le 4 ning märkides, et faktiliselt oli temalt võetud

vabadus ilma õigusliku aluseta.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Viru Vangla 27. märtsil 2025 kohtule kaebaja 19. jaanuari

2025. a kahjunõude nr 3-25/2-2/638 (dtl 10), kahjunõude täienduse nr 3-25/2-2/922 (dtl 11) ning

Viru Vangla 10. märtsi 2025. a otsuse nr 1-9/3-25/7-2 kahjunõude rahuldamata jätmise kohta (dtl

12-13). Lisaks edastati kohtule ka muud dokumendid, mis seonduvad 17. mail 2024 toimunuga.

3. Kaebaja edastas 27. märtsil 2025 kohtule täiendavad menetlusdokumendid.

KOHTU SEISUKOHT

4. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine

alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb

tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.

5. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline.

5.1. Kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist seoses 17. mail 2024 hommikuse

loenduse ajal toimunuga. Kaebuses kirjeldatust saab järeldada, et kaebaja heidab

vanglaametnikule ette õigusvastast jõu kasutamist, inimväärikust alandavat kohtlemist ja

liikumisvabaduse ebaseaduslikku piiramist.

Kohus leiab, et Viru Vangla 27. märtsil 2025 kohtule edastatud dokumentidest ja ka kaebaja

samal päeval kohtule saadetud dokumentidest nähtub, et kaebaja etteheited vanglaametniku

tegevusele ei ole põhjendatud. Kaebaja etteheiteid õigusvastasest jõu kasutamisest ja

liikumisvabaduse piiramisest on kontrollinud Viru Vangla sisekontroll, kes jättis

kriminaalmenetluse alustamata. Täiendavalt on vangla neid etteheiteid kontrollinud kaebaja

kahju hüvitamise nõude menetlemise raames. Mõlemal juhul on uuritud ka 17. mai 2024. a

videosalvestisi, millelt nähtub, et kaebaja väited tema tirimisest ja tema suhtes füüsilise jõu

kasutamisest on alusetud. Kuigi kaebaja väidab, et tema suhtes kasutati ülemäärast jõudu, teda

alandati ja tema vabadust piirati, siis asjas kogutud tõendid seda kuidagi ei kinnita ning kaebaja

õiguste intensiivset riivet ei saa praegusel juhul seetõttu jaatada. Riive vähene intensiivsus on

kinnitust leidnud nii vanglas kahjunõude lahendamisel kui ka süüteoteate menetluses.

5.2. Viru Vangla 29. jaanuari 2025. a kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates nr

2-2/3-25/587-2 (dtl 18-20 ) ja Viru Vangla 10. märtsi 2025. a otsuses nr 1-9/3-25/7-2 (s.o

kaebaja kahjunõude rahuldamata jätmine; dtl 12-13) on kirjeldatud 17. mai 2024. a loenduse ajal

videosalvestistelt nähtuvat. Kohtul puudub alus kahelda nende kirjelduste tõele vastavuses.

Kuigi kohtule ei ole videosalvestisi esitatud, pole alust kahelda, et menetlejad on

videosalvestistelt nähtuvaid sündmusi tõeselt kajastanud. Videosalvestiste kirjeldustest nähtuvalt

keeldus kaebaja 17. mail 2024 hommikuse loenduse ajal korrektselt ravimite manustamisest,

misjärel suunas valvur kaebaja kambri K307 juurest K3 sektsiooni vahekoridori, et hommikune

loendus lõpuni viia ja peale loendust kontrollida kaebaja suud, et veenduda ravimi korrektses

3-25-775

manustamises. Kaebaja astus ise kambrist välja ja liikus vabalt. Valvuri käsi oli kergelt kaebaja

seljapiirkonnas, kuid salvestiselt ei nähtu, et kaebajat oleks kordagi lükatud või tiritud. Kaebaja

liikus valvuri ees, omal jõul ning kogu sündmustik ja kõik osapooled olid rahulikud.

Kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu ei kasutatud. Videosalvestistelt nähtuvalt liikus kaebaja ise ja

vastupanu osutamata vanemvalvuri saatel K3 osakonna trelluste juurde, kuhu ta jäeti ootama

loenduse lõpule viimist.

5.3. Kohtu hinnangul saab eelkirjeldatu pinnalt väita, et kaebaja suhtes 17. mail 2024 hommikuse

loenduse ajal jõudu ei kasutatud. Seega pole rikutud ka VangS § 71 lg-t 71, mis sätestab, et pärast

kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist kontrollib tervishoiutöötaja esimesel võimalusel

kinnipeetava terviseseisundit ning vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli

tulemused protokollitakse. Kuna kaebaja suhtes vahetut sundi ei kasutatud, puudus ka vajadus

tervishoiutöötaja kontrolliks ning protokolli koostamiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et

kaebajat oleks ka mingil muul viisil väärkoheldud.

5.4. Mis puudutab kaebaja viiteid VangS §-le 69 ja väidet tema liikumisvabaduse piiramisest

täiendava julgeolekuabinõuna, siis ei ole need asjakohased. Esitatud dokumentidest ei ilmne, et

vastustaja oleks tuvastanud VangS § 69 kohaldamisele viitavaid asjaolusid ja oleks otsustanud

kaebaja suhtes selles sättes nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kasutada.

Kohus märgib, et olukorras, kus kinnipeetavale antakse korraldus seista lühiajaliselt mingis

kindlas kohas, ei ole tegemist liikumisvabaduse piiramisega VangS § 69 lg 2 p 1 mõistes.

Kinnipeetavale vanglas õiguspäraseks käitumiseks korralduste andmist ja tema suunamist nende

täitmisele ei saa käsitada liikumis- ega muude vabaduste õigusvastase piiramisena. Praegusel

juhul toimus kaebaja suunamine ravimit korrektselt manustama tema enda tervise ja heaolu

huvides. Ravimi arsti ettekirjutusele vastavalt manustamata jätmine seaks ohtu ravi eesmärgi

saavutamise. Teisalt loob ravimi manustamata jätmine ohu ravimi mittesihipäraseks

kasutamiseks – kinnipeetav võib manustamata jäänud ravimeid püüda säilitada ning neid seejärel

valesti doseerides ennast ohustada. Ka võivad manustamata jäänud ravimid sattuda teiste

kinnipeetavate kätte, kellele need pole näidustatud. Kinnipeetava suunamine talle ette nähtud

ravimit manustama on kinnipeetava enda huvides põhjendatud ning kohtu hinnangul puudub alus

järelduseks, et seda tehti kaebajat õigusvastselt koheldes.

5.5. 17. mail 2024 toimunud vahejuhtumi puhul ei ilmne ka selliseid asjaolusid, mis viitaksid

kaebaja väärikuse alandamisele.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku

selliseid kannatusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (vt ka

Riigikohtu 31. jaanuari 2023. a otsus asjas nr 3-19-1838, p 37 ja seal viidatud praktika).

Sellisteks juhtumiteks saab kujunenud praktika järgi pidada mh näiteks täielikku sotsiaalset

isolatsiooni, ilma meditsiinilise näidustuseta sundtoitlustamisest, põhjendamatu jõu kasutamist

või pikemaks ajaks väiksesse kambrisse paigutamist ilma jalutamisvõimaluseta. Praegusel juhul

ei ole ilmselgelt midagi eeltooduga võrreldavat toimunud. Kohtu hinnangul puudub kaebaja

hüvitamiskaebusel eduväljavaade.

6. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise

eeldused on täidetud ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.

HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud

korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

3-25-775

7. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ning kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.

8. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik