3-25-552/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

02.04.2025, Tallinn

Haldusasja number

3-25-552

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba P.Z-i

kinnipidamiseks

ja

kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Katri

Bergmann

Puudutatud isik – P.Z, esindaja advokaat Kristina

Ivanova

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.03.2025 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

P.Z-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse P.Z-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 07.03.2025 määruse

peale.

2. Jätta rahuldamata P.Z-i taotlus kohtuistungi korraldamiseks.

3. Jätta P.Z-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.03.2025 määrus

muutmata.

4. Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg-d 1

ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas Tallinna Halduskohtule 06.03.2025 taotluse

anda väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel

luba P.Z-i (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse (KPK)

paigutamiseks kuni isiku väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

3-25-552

PPA pidas 28.07.2024 kell 06.40 Tallinna Sadama D-terminalis kinni P.Z-i, kellel oli

laevapilet ja kes soovis reisida Soome. Enne puudutatud isikut kontrolliti kahte Iraagi

kodanikku, kellel olid kehtivad Soome elamisload. Puudutatud isiku väitel oli ta saabunud

samal hommikul Lätist. PPA pidas isiku VSS § 15 lg 1 alusel 48 tunniks kinni. Umbes kell

08.20 taotles isik suuliselt rahvusvahelist kaitset ning tema kinnipidamine vormistati ümber

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel.

Puudutatud isik selgitas PPA-le, et tema naise pere soovib teda Iraagis tappa. Ta lahkus

Iraagist

16.06.2024 Türki viisa alusel, kasutades Iraagi passi ning sisenes Schengeni alale Bulgaaria

kaudu. Tema Eestisse saabumise marsruut oli Serbia – Bosnia ja Hertsegoviina – Horvaatia –

Sloveenia – Itaalia – Saksamaa – Tšehhi – Poola – Leedu – Läti. Isiku eesmärk oli jõuda

Soome, kuna see on turvaline riik. Soome jõudmiseks kasutas ta edasitoimetaja abi. Kuigi isik

väitis, et tal ei ole Soomes sugulasi, on nüüd selgunud, et Soomes elab tema õde. PPA lükkas

29.10.2024 otsusega nr 12407280001 puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi,

tegi talle sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeeldu

viieks aastaks. Puudutatud isik vaidlustas selle otsuse, kuid Tallinna Halduskohus jättis

05.03.2025 otsusega nr 3-24-3192 tema kaebuse rahuldamata. Seoses rahvusvahelise kaitse

taotleja staatuse lõppemisega pidas PPA puudutatud isiku 06.03.2025 kell 09.00 VSS § 15 lg

1, § 19 lg 1 ja § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel 48 tunniks kinni. PPA peab isikuga läbi viima nn

illegaalimenetluse ning alustama tema dokumenteerimist, et saata isik tagasi Iraaki.

Puudutatud isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus. Tema paigutamine KPK-sse on

proportsionaalne, kuna on alust arvata, et isik hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale

hoidma. Isik on PPA-le teada andnud ja PPA järeldab tema hoiakutest ning käitumisest, et ta

ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Isik saabus Eestisse ebaseaduslikult ja läbis

mitmeid turvalisi Euroopa Liidu liikmesriike eesmärgiga jõuda Soome. Ta kasutas Schengeni

alale ebaseaduslikuks sisenemiseks edasitoimetaja abi. Isik ei esitanud rahvusvahelise kaitse

taotlust esimeses turvalises liikmesriigis ega Eestis kohe pärast kinnipidamist. On alust arvata,

et isik taotles rahvusvahelist kaitset lahkumiskohustuse täitmise vältimiseks. Isiku

ebaseaduslik piiriületus ja ränne Schengeni alal oli teadlik ja tahtlik tegevus. Isiku käitumine

ja ütlused kinnitavad tema põgenemise ohtu. Vabaduses viibides võib isik jätkata oma

teekonda Soome. Seega poleks ta vabaduses viibides menetlustoiminguteks kättesaadav. PPA

on tuvastanud, et puudutatud isikut üritasid 27.08.2024 laevaga Soome viia tema sugulased,

kuid isik on väitnud, et ta ei tundnud neid isikuid ning tal ei ole Soomes sugulasi. See, et

isikul on Soomes õde, selgus siis, kui õde tuli KPK-sse vennaga kohtuma. Seega on isik

korduvalt PPA-le valetanud. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA on lükanud isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi, teinud sundtäidetava lahkumisettekirjutuse lahkumiseks

Iraaki ja kohaldanud Schengeni sissesõidukeeldu. Halduskohus ei peatanud esialgse

õiguskaitse määrusega ettekirjutuse kehtivust, vaid üksnes selle täitmise. Isikul puudub kehtiv

reisidokument ning PPA-l tuleb hakata seda taotlema. Põgenemise ohtu ei ole võimalik

maandada leebemate järelevalvemeetmetega (VSS § 10).

2. PPA jäi 07.03.2025 istungil taotluse juurde, kuid selgitas, et ei tugine VSS § 23 lg 1 p-le

2.

3. Puudutatud isik vaidles 07.03.2025 istungil taotlusele vastu. Isik möönis, et ta jõudis

Eestisse ebaseaduslikul teel edasitoimetajate abiga, nagu paljud teised. Vastuseks

küsimusele, kas isik tundis edasitoimetajat või see oli tema sugulane, vastas ta, et on

isiklikult kohtunud üksnes edasitoimetajate nn käsilastega. Puudutatud isik kinnitas, et

2(6)

3-25-552

tema õde ja õe abikaasa elavad Soomes. Küsimusele, miks isik tuli Eestisse, vastas ta, et

oli teel oma õe juurde Soome, aga teda peatati sadamas ning kuna Eesti on tema õe

elukoha lähedal, otsustas isik taotleda siin varjupaika. Isikul ei ole kavatsust kuhugi

edasi minna, sest PPA-l on tema sõrmejäljed. Isik selgitas, et soovib Eestis töötada ja

tema olukord KPK-s ei ole hea. Isik on teadlik, et kui ta Eestist põgeneb, siis saadetakse

ta siia tagasi. Puudutatud isik selgitas, et ei saa minna tagasi Iraaki, sest seal ootab teda

surm. Ta oli nördinud, et temalt sõrmejäljed võtnud ametnik ei öelnud, milleks seda

tehakse ning alles pärast öeldi, et talle taotletakse saatkonnast reisimiseks vajalik

dokument. Kui isik oleks seda teadnud, siis ta ei oleks nende toimingutega nõustunud.

Puudutatud isiku esindaja leidis, et taotlus tuleks jätta rahuldamata. PPA on korranud oma

varasemate taotluste põhjendusi. Ainus uus asjaolu on see, et halduskohus jättis puudutatud

isiku kaebuse rahuldamata, kuid see ei tähenda suuremat põgenemise ohtu. Isik ei ole

põgenenud päritoluriigist majanduslikel põhjustel, vaid ohu tõttu oma elule. Tema edaspidine

kinnipidamine on ebaproportsionaalne. Isik võiks elada varjupaigataotlejate keskuses või

muus kindlaks määratud kohas. Isiku kodumaal on kombed ja toitumisviisid erinevad,

mistõttu ei ole KPK-s pakutav toit talle sobilik. Isiku tervis ja psühholoogiline seisund on

saanud kannatada.

4. Tallinna Halduskohus andis

07.03.2025 määrusega loa puudutatud isiku

kinnipidamiseks ja KPK-sse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 07.05.2025.

PPA-l on õigus, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht (VSS § 23 lg 1 p 1 ja § 68 p 6).

Tallinna Halduskohus leidis 23.01.2025 määruses nr 3-24-2209 järgmist: „PPA on esile

toonud, et isiku seniste selgituste kohaselt tuli ta edasitoimetajate abi kasutades Schengeni

alale ebaseaduslikult ning isiku ütlustest võis järeldada, et ta otsib pigem kohta, kus tagada

endale parem majanduslik olukord. Tema tegelik eesmärk oli jõuda Soome. Samas pidi isik

olema teadlik, et tal puudub ka Soomes viibimiseks seaduslik alus. Reisidokumendi

puudumine ei takistanud tal varem ebaseaduslikult riigipiiride ületamist, kusjuures Schengeni

alal on selliselt liikumine pigem lihtne. Põgenemisoht on seega tõeline ja seda suurendab

praeguseks selgunud asjaolu, et isikul elab Soomes õde. Seega võib tal vabaduses viibides

olla täiendavat tuge ja kontakte Eestist lahkumiseks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

29.11.2024 määruse p 15).“ See hinnang on jätkuvalt asjakohane. Muud asjaolud peale

puudutatud isiku õigusliku staatuse ei ole muutunud. Põgenemise ohtu suurendab see, et

halduskohus ei rahuldanud puudutatud isiku kaebust rahvusvahelise kaitse taotluse

tagasilükkamise otsusele. Kuigi kohtuistungil kinnitas puudutatud isik esialgu, et ei kavatse

kuhugi põgeneda, märkis ta hiljem korduvalt, et pigem sureb, kui läheb tagasi oma

päritoluriiki. Isik väljendas valmisolekut taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises riigis,

kui teda Eestis ei taheta. Samuti selgitas ta, et kui teda ei oleks Eestis kinni peetud, siis oleks

ta taotlenud rahvusvahelist kaitset Soomes. Need ütlused ja hoiakud kinnitavad tema

põgenemise ohtu. Lisaks puuduvad isikul Eestis viibimiskoht, tuttavad, sugulased ja

igasugune seos Eestiga.

Kuna puudutatud isikul ei ole kehtivaid reisidokumente, esineb kinnipidamiseks ka VSS § 23

lg 1 p-s 3 toodud alus.

Puudutatud isiku varasem käitumine annab alust kahtluseks, et ta suure tõenäosusega ei

järgiks leebemaid järelevalvemeetmeid (VSS § 10) ega oleks PPA-le enam kättesaadav. Asja

materjalidest ei nähtu, et KPK-sse paigutamine oleks vastuolus turvalisuse ja

3(6)

3-25-552

tervisekaalutlustega (VSS § 23 lg 4). Kuigi puudutatud isiku esindaja märkis üldsõnaliselt, et

isiku tervislik ja psühholoogiline seisund on saanud KPK-s viibimise tõttu kannatada, selgitas

puudutatud isik ise, et toiduga seotud probleemid ei ole nii olulised. Terviseprobleeme

puudutatud isik ei maininud. Ühtlasi ei nähtunud kohtuistungil, et isikul oleksid tekkinud

KPKs viibimisest psühholoogilised probleemid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Puudutatud isik palub 24.03.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 07.03.2025

määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ning vabastada puudutatud

isik viivitamatult KPK-st.

Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht. Riigipiiri

ebaseaduslik ületamine ei tähenda põgenemise ohtu. Kui isikul läks dokument kaduma või see

varastati, siis ongi keeruline seaduslikult riiki siseneda. Isik on küll tunnistanud soovi jõuda

Soome, kus elab tema õde, kuid ka see ei tähenda, et isik plaanib uuesti ebaseaduslikult piiri

ületada. Isiku käitumine ei anna alust arvata, et ta võiks minna PPA eest pakku. Isik on

kohtuistungil kinnitanud, et ta ei kavatse kuhugi põgeneda. Isiku väide, et ta pigem sureb, kui

läheb tagasi oma kodakondsuse järgsesse riiki, on seotud tema raske emotsionaalse seisundiga

ja reaalse hirmuga pärituoluriigi ees. Sellest ei saa järeldada, et isik hakkab ennast vabaduses

olles PPA eest varjama. Kuigi isik ei taha minna tagasi kodumaale, on ta kinnitanud, et on

nõus jääma Eestisse ja tegema PPA-ga koostööd. Sugulaste olemasolu Euroopa Liidus ei saa

tõlgendada isiku kahjuks. Kuna isiku eesmärk on saada rahvusvaheline kaitse, siis tuleb

jaatada tema majanduslikku ja sotsiaalset seost Eestiga.

VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine ei ole lubatav, sest puudutatud isik ei ole rikkunud

kaasaaitamise kohustust.

Leebemad meetmed on võimalikud ja täidaksid eesmärki. Isik on korduvalt kinnitanud

valmisolekut teha PPA-ga koostööd, mistõttu on piisav registreerimiskohustus või kohustus

elada kindlas kohas. Praktikas on aktsepteeritud kindla elukohana ka hotelli, ajutist üüripinda

jne. Kinnipidamine ei ole proportsionaalne. Isiku tervislik ja psühholoogiline seisund

kannatab alatoitumise tõttu. Puudutatud isik on valmis andma rahalise tagatise KPK-st

vabastamiseks.

Puudutatud isik soovib asja läbivaatamist kohtuistungil, kuhu palub kutsuda tõlgi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (HKMS § 207 lg 1). Määruskaebuse

esitamine on lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg

1) ja vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebus on

võimalik lahendada PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata.

7. HKMS § 210 lg 4 kohaselt lahendatakse määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus

ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Olenemata sellest, et HKMS § 264 lg 5

kohaselt tuli halduskohtul korraldada PPA taotluse lahendamiseks kohtuistung, ei ole

HKMS § 265 lg 5 teisest lausest tulenevalt nõutav kohtuistungi korraldamine samas

asjas esitatud määruskaebuse läbivaatamiseks. Määruskaebus ei sisalda ühtegi

4(6)

3-25-552

põhjendust, miks tuleks seda arutada kohtuistungil. Puudutatud isik sai osaleda Tallinna

Halduskohtu 07.03.2025 istungil, millest võttis osa araabia keele tõlk. Isikut esindab

advokaat, kes on saanud määruskaebuses välja tuua kõik asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud ja põhjendused. Määruskaebuse väiteid on piisava põhjalikkusega

võimalik hinnata kirjalikus menetluses. Seetõttu jääb taotlus istungi korraldamiseks

rahuldamata.

8. Määruskaebus ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata.

9. PPA tugines puudutatud isiku kinnipidamise alustena VSS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3. VSS §

23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase halduskohtu loal kinni

pidada ja KPK-sse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või

lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Kinnipidamine on lubatud eelkõige juhul, kui

esineb välismaalase põgenemise oht (p 1) või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks

vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). VSS § 23 lg 1¹ järgi annab

halduskohus loa välismaalase kinnipidamiseks, kui VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema

kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega

seotud olulisi asjaolusid.

10. VSS § 23 lg 1 p-s 1 nimetatud põgenemise ohtu iseloomustavad objektiivsed asjaolud

on loetletud VSS §-s 6⁸. Põgenemise ohu kindlakstegemiseks ei piisa siiski üksnes mõne VSS

§-s 6⁸ nimetatud asjaolu tuvastamisest, vaid arvestada tuleb ka muid isikuga seotud asjaolusid

kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Seejuures võib arvesse võtta

ka minevikusündmusi ja isiku varasemat käitumist (Riigikohtu 27.02.2014 otsus nr 3-3-1-1-

14, pd 17 ja 19).

11. Halduskohus tuvastas õigesti puudutatud isiku põgenemise ohu. VSS § 6⁸ p 6 kohaselt

esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile

teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita. Põgenemisohu kindlakstegemine on prognoosotsus, mille raames

hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust, võttes arvesse temaga seotud asjaolusid

kogumis. Siinsel juhul võib puudutatud isiku ütlustest järeldada, et ta soovis leida riiki, kus

parandada enda majanduslikku olukorda. Tema eesmärk oli jõuda Soome, kus elab tema õde.

Reisidokumendi puudumine ei takistanud tal ebaseaduslikku riigipiiride ületamist. Isikul on

teadmised ja kontaktid, mille abil soovi korral teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse edasi

liikuda. Puudutatud isiku 07.03.2025 kohtuistungil antud ütlused ja hoiakud kinnitavad samuti

tema põgenemise ohtu. Puudutatud isik väljendas istungil korduvalt oma soovimatust

koduriiki naasta. Põgenemise ohtu suurendab asjaolu, et PPA lükkas 29.10.2024 otsusega

puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja halduskohus jättis 05.03.2025

otsusega nr 3-243192 tema kaebuse rahuldamata. Samuti puudub isikul Eestis viibimiskoht,

tuttavad, sugulased ning igasugune muu seos Eestiga. Puudutatud isiku kinnitus, et ta ei

kavatse põgeneda, ei ole eespool toodud asjaolusid arvestades usaldusväärne ja on tõenäoline,

et isik ei pruugi vabaduses viibides olla PPA-le lahkumiskohustuse täitmiseks kättesaadav.

12. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et halduskohus ei ole sisustanud

põgenemise ohtu üksnes argumendiga, et puudutatud isikul on Soomes sugulasi, kuid see on

üks põgenemise ohule viitavatest asjaoludest. Puudutatud isiku varasema käitumise ja ütluste

tõttu on usutav, et KPK-st vabastamise korral võib ta viia ellu oma esialgse plaani ja lahkuda

5(6)

3-25-552

Soome või mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. VSS § 68 p-s 6 nimetatud põgenemisohu

jaatamiseks ei ole vaja, et puudutatud isik oleks selgesõnaliselt väljendanud kavatsust Eestist

põgeneda. Asjakohane ei ole määruskaebuses esitatud väide, et kuna puudutatud isiku

eesmärk on saada Eestis rahvusvaheline kaitse, siis on tal Eestiga majanduslik ja sotsiaalne

seos. Puudutatud isik selgitas 07.03.2025 istungil, et ta soovis tegelikult jõuda Soome ja

taotleda seal rahvusvahelist kaitset. Samuti avaldas isik istungil, et kui teda Eestis ei taheta,

siis tuleks anda talle „paber“ ning ta läheb ja taotleb rahvusvahelist kaitset mõnes teises

kohas. Seega ei nähtu, et puudutatud isikul oleks olnud soov või tegelik kavatsus siduda end

just Eestiga, mis võiks vähendada tõenäosust, et ta KPK-st vabastamise korral Eestist lahkub.

Puudutatud isiku varasemat käitumist ja hoiakuid arvestades ei vähenda tema põgenemise

ohtu määruskaebuses välja toodud asjaolu, et KPK-s viibimise aja jooksul pole isik

väljendanud tahtlust või kavatsust Eestist lahkuda või ebaseaduslikult piire ületada.

13. Eelneva põhjal on puudutatud isiku kinnipidamine VSS § 23 lg 1 p 1 alusel

põhjendatud, sest esineb tema põgenemise oht VSS § 6⁸ p 6 järgi. Puudub vajadus täiendavalt

analüüsida, kas kinnipidamise aluseks saanuks olla ka VSS § 23 lg 1 p 3.

14. Põgenemisohu tõttu ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine põhjendatud

(Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 12). Olukorras, kus isiku Eestis

hakkamasaamine võib osutuda väga keeruliseks (nt keelebarjääri tõttu), on suurem ka

tõenäosus, et puudutatud isik võib püüda jätkata enda teekonda Soome, kus tal on lähedaste

näol olemas tugivõrgustik.

15. Kinnipidamine kuni kaheks kuuks ei ole asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.

Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kinnipidamine ohustaks puudutatud isiku tervist

või turvalisust. Määruskaebuse kohaselt on isiku vaimne ja füüsiline tervis saanud kannatada

halva toitumise tõttu. Toidu osas märkis puudutatud isik 07.03.2025 istungil, et see probleem

pole tema jaoks kõige tähtsam. Samuti ei toonud isik kohtuistungil välja psühholoogilisi

probleeme. Vajadusel on puudutatud isikule ka KPK-s viibimise ajal tagatud tervisekontroll ja

vajalikud tervishoiuteenused (VSS §23 lg 5 p 1). PPA-l tuleb isik KPK-st viivitamata

vabastada, kui tema kinnipidamise alus langeb ära, kinnipidamise tähtaeg möödub või tema

väljasaatmine osutub perspektiivituks (VSS § 24 lg 11).

16. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 07.03.2025 määrus

muutmata.

17. Kuna määrus sisaldab andmeid mh puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse menetluse

kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada isiku nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3; VRKS

§ 13 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)