2-24-146175/8 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Mati Maksing ja Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

01.04.2025, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-146175

Kohtuasi

B2 Impact OÜ hagi A.B vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17.02.2025 määrus (hagi menetlusse

võtmisest keeldumine)

Kaebuse esitaja ja liik

B2 Impact OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

B2 Impact OÜ

(registrikood 11542046),

lepinguline esindaja Marie Tsine

Kostja A.B (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 17.02.2025 määrus ja saata asi hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks samale maakohtule.

2. Rahuldada määruskaebus.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 17.12.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse A.B (kostja) vastu 3650,65 euro saamiseks. Kohus tegi kostjale 18.12.2024

makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kostjale kätte toimetada.

Maksekäsuosakond lõpetas 29.01.2025 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude

üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks.

2. Hageja esitas 17.02.2025 Pärnu Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus kostjalt välja

mõista hageja kasuks põhivõlgnevuse 2978,72 eurot, intressi 493,59 eurot, viivise 497,69

eurot ja sissenõudmiskulu 30 eurot.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Pärnu Maakohus keeldus 17.02.2025 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi menetlusse

võtmast ja jättis menetluskulud hageja kanda.

3.1. Maakohtu määruse kohaselt tuli hagi jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371

lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata, kuna hagi ei allu Eesti kohtule.

3.2. TsMS § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise

kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

3.3. Maakohus tuvastas, et kostja elukoht rahvastikuregistri andmetel oli 13.07.2015–

21.07.2024 TTT, Pärnu linn ja 03.11.2006–12.07.2015 JJJ5, Pärnu linn. Kostja lisa-aadress on

alates 30.07.2015 JJJ, Pärnu linn. Kostja kehtiva elukoha andmed rahvastikuregistris

puudusid. Maksekäsu kiirmenetluses selgus, et rahvastikuregistri andmetel on aadress TTT,

Pärnu linn kehtetu. Võlgniku tütar kinnitas 17.01.2025, et aadress JJJ, Pärnu on kehtetu,

võlgnik elab Venemaal, kontakte ei tea. Kinnistusraamatu andmetel ei oma kostja Eestis

kinnisvara ning äriregistri andmetel ei ole kostjal seoseid ühegi äriühinguga.

Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on kostjal kehtiv elamisluba 05.07.2023–05.07.2028.

Maakohus leidis, et kohtuasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mille põhjal asuda

seisukohale, et kostja elab Eestis. Kuid nendest saab järeldada, et kostja alaline elukoht

(harilik viibimiskoht) rahvusvahelise kohtualluvuse määramise tähenduses asub Vene

Föderatsioonis.

3.4. Maakohus asus seisukohale, et eelneva tõttu tuleb lähtuda Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni lepingus õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna ja kriminaalasjades

(Eesti-Vene õigusabileping) sätestatust, mille kohaselt allub antud hagi kostja

elukohajärgsele, s.o mõnele Vene Föderatsiooni kohtule. Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 p-

s 1 on sätestatud, et kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad

arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. TsMS § 79 lg 1

näeb ette, et füüsilise isiku vastu võib hagi esitada tema elukoha järgi. Kuna kostja elukoht ei

ole Eestis, siis leidis maakohus, et hagi ei allu Eesti kohtule.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi

tagasi Pärnu Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

4.1. Määruskaebuse kohaselt oli hagiavalduses märgitud kostja elukohaks TTT, Pärnu linn,

mis oli ka kostja märgitud elukohaks poolevahelises lepingus. Maakohus on põhjendamatult

leidnud, et kostja elukoht ei ole Eestis. Isegi kui oleks põhjendatud eeldus, et isik on Eestist

lahkunud, siis tema uue elukoha kohta puuduvad igasugused andmed. Kuivõrd maakohus

tuvastas, et rahvastikuregistri andmete järgi on kostjal kehtiv elamisluba 05.07.2023–

05.07.2028, siis on ka seetõttu põhjendamatu arvata, miks kostja elukoht ei peaks olema

Eestis. Kostja elukoha hindamisel ei saa lähtuda kolmanda isiku paljasõnalistest ja

tõendamata väitest, et kostja elab Venemaal. Käesoleval juhul tuleb lähtuda kostja viimasest

teadaolevast elukohast TTT, Pärnu linn ja muud väited justkui kostja on Eestist lahkunud, ei

ole asjakohased.

4.2. Asjaolu, et kostjale ei ole õnnestunud maksekäsu kiirmenetluses dokumente kätte

toimetada, ei anna alust asja mittemenetlemiseks. Kuna kostjale ei õnnestunud maksekäsu

kiirmenetluse raames dokumente kätte toimetada, ning tema asukoht ei ole teada, siis soovib

hageja toimetada menetlusdokumentide väljavõtted kostjale kätte avalikult väljaande

Ametlike Teadaannete kaudu vastavalt TsMS § 317 lg-le 12.

5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi

tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus

rahuldatakse.

7. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et praegusel juhul on võimalik tuvastada, et kostja

elukoht on Vene Föderatsioonis ja seetõttu allub asi Eesti-Vene õigusabilepingust tulenevalt

Vene Föderatsiooni kohtule ning Eestis kostjat hageda ei saa.

8. Maakohus märkis vaidlustatud määruses õigesti, et avalduse saanud kohus peab TsMS § 75

lg 1 esimese lause järgi kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib

avalduse Eesti kohtule esitada. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse

seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut ulatuses, milles ei ole sätestatud

teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Kui ühes ja samas vaidluses on täidetud

mitme õigusakti kohaldumise eeldused, peab kohus andma kõigepealt prioriteedi

välislepingule, seejärel Euroopa Liidu määrusele ja kõige viimasena tsiviilkohtumenetluse

seadustikule. Rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti riigisiseste seaduste, sh

tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes tulenevalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123. Kui

kostja on Vene Föderatsiooni kodanik, võis maakohtu määruse tegemise ajal kohaldamisele

kuuluda Eesti-Vene õigusabileping (kaotas kehtivuse 18.03.2025), mille art 21 p 1 sätestas, et

kui õigusleping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad menetlema

tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht.

9. Hageja on põhjendatult seadnud kahtluse alla, et asjaolust, et kostja tütre sõnul on kostja

lahkunud Eesti Vabariigist Vene Föderatsiooni, ei ole võimalik tõsikindlalt teha järeldusi, et

kostja on asunud elama Vene Föderatsiooni. Kohtule ei ole teada antud kostja väidetava uue

elukoha aadressi Vene Föderatsioonis. Kolleegium ei nõustu maakohtuga ka selles, et Eesti

kohtu alluvus võib olla välistatud vaid seetõttu, et kostja elukoha kohta käesoleval hetkel

rahvastikuregistris andmed puuduvad. Praegusel juhul võib olla põhjendatud järeldada, et

kostja tegelik elukoht ei ole teada. Teadmatus kostja tegelikust elukohast ei saa aga tuua kaasa

võimatust tema vastu kohtusse pöörduda.

10. TsMS § 70 lg 4 kohaselt kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise

kohtualluvuse kohta sätestatut ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või

Euroopa Liidu määrustes. Seega, kui maakohus leiab, et kohtualluvust ei ole võimalik

kindlaks määrata välislepingu või Euroopa Liidu määruste alusel, tuleb see kindlaks määrata

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel. TsMS § 79 lg 1 kohaselt võib füüsilise isiku

vastu hagi esitada tema elukoha järgi. TsMS § 79 lg 2 kohaselt, kui füüsilise isiku elukoht ei

ole teada, võib hagi esitada tema viimase teadaoleva elukoha järgi. Seega ei välista

tsiviilkohtumenetluse seadustik Eesti kohtualluvust põhjendusel, et füüsilise isiku elukoht ei

ole teada.

11. Kui maakohtule pole teada kostja elukoht, siis tuleb kontrollida TsMS § 79 lg 2

kohaldamise eeldused.

12. Hageja on esitanud määruskaebuses taotluse kostjale menetlusdokumentide avalikuks

kättetoimetamiseks. Kolleegium juhib hageja tähelepanu TsMS § 413 lg-le 3¹, mille kohaselt

võib kohus keelduda tagaseljaotsuse tegemisest ka juhul, kui kohtukutse toimetati kostjale

kätte avaliku kättetoimetamisega ning menetluses tehtavat lahendit soovitakse eeldatavasti

tunnustada või täita välisriigis ja kohtukutse avaliku kättetoimetamise tõttu on tõenäoline, et

lahendit ei tunnustataks või ei täidetaks.

13. Maakohus on muuhulgas märkinud, et hageja esitatud hagiavaldus on puudustega.

Hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas esitatud

avaldus vastab nõuetele. Kui avaldus ei vasta vorminõuetele või on esitatud muude

kõrvaldatavate puudustega, peab maakohus kooskõlas TsMS § 3401 lg-ga 1 määrama tähtaja

puuduse kõrvaldamiseks, jättes avalduse seniks käiguta.

14. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja saata tsiviilasi tagasi

maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

15. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi

ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu

otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise

tulemusest.

16. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja tühistab vaidlustatud määruse, ei ole

määrus TsMS § 372 lg 5 alusel edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)