2-24-133760/10 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.04.2025. a, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-133760

Tsiviilasi

Elama Kindlustus AS (endine Aktsiaselts Inges

Kindlustus) hagi J.E vastu hüvitise nõudes

Tsiviilasja hind

299,06 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: Elama Kindlustus AS (endine Aktsiaselts

Inges Kindlustus; registrikood 10089395; asukoht

Liivalaia 45, Tallinn)

Hagejate lepinguline esindaja: Elar Tamme (e-

post: XXX)

Kostja: J.E (isikukood XXX; aadress xxx)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus osaliselt.

2. Mõista J.E-lt välja Elama Kindlustus AS-i kasuks põhivõlgnevus 229,58 eurot ning

01.04.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 20,68 eurot.

3. Mõista J.E-lt välja Elama Kindlustus AS-i kasuks viivis põhinõudelt (229,58 eurot)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.04.2025 kuni põhinõude

täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud J.E ’i kanda.

5. Rahuldada Elama Kindlustus AS-i menetluskulude kindlaksmääramise taotlus osaliselt

ja mõista J.E-lt välja Elama Kindlustus AS-i kasuks menetluskulud 89,20 eurot.

6. Jätta Elama Kindlustus AS-i menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata

10,80 euro ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele

luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul,

kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi

või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

2-24-133760

Menetlusabi taotlemise selgitus

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks

või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavaldusest nähtub, et 18.03.2023 teavitati AS-i Inges Kindlustus liiklusõnnetusest,

kus kostja sõidukiga põhjustati liiklusõnnetus.

Teates märgiti järgnevat: „Parkimiskohal seisnud autole Volvo XC70 xxx sõitis külge

sõiduauto Volvo xxx. Inimesed väljusid korraks autost ja seejärel sõitsid ära. Naaber /…/

kuulis pauku, kirjutas auto numbri üles, seejärel helistas ning informeeris tütart /…/

juhtunust. Kohapeal tehti fotod kahjustustest. Abikaasa sõitis autoga Tartusse. Siin

teavitasin juhtunust BTA kindlustust ja politseid. Politsei info kohaselt vastaspool

sündmusest teavitanud ei ole. Vigastused ja kahjud: Juhipoolne tagumine nurk. Tuleklaas.

Võimalikud varjatud vigastused mida peab tuvastama spetsialist.“ Kahjuteate juurde lisati

foto (lisa 2) kahjustatud sõidukist.

2. Sõiduki Volvo reg-nr xxx suhtes kehtis õnnetuse ajal (18.03.2023) AS-i Inges Kindlustus

liikluskindlustuse leping, millest johtuvalt oli hagejal kohustus hüvitada sõidukile reg-nr

xxx tekitatud kahju.

3. Asjaolude uurimiseks võttis hageja ühendust kostjaga, kes andis 20.03.2023 järgmisi

selgitusi (väljavõtte lisast nr 4): „Volvo XC70 reg. nr-ga xxx oli pargitud mitte parkimis

kohal lihtsalt tee peal. Mina J.E oli roolis Volvo s90 reg. Nr-ga xxx. Hakkasin sõitma

tagurpidi ja signaalanurid ei hakanud piiksuma. Siis oli väike tunne et autod oma vastu

väike löök. Läksin välja autost ja ei leidnud mingid kahjud, siis istusin auto rooli tagasi ja

sõitsin edasi.“

4. Kahjuteates kirjeldatu ning kostja selgitused haakuvad olulises osas. Erisus on üksnes

kahjustada saanud sõiduki vigastustes ning sellest arusaamises. Vaidlus puudub selles, et

kostja sai tema poolt juhitud sõiduki ning kannatanu sõiduki vahelisest kontaktist aru, tuli

autost välja vaatas sõidukid üle ning lahkus sündmuskohalt. Poolte vahel on erimeelsus

küsimuses, kas kostja pidi kannatanu sõiduki vigastamisest aru saama. Keskmine mõistlik

inimene oleks nühkejäljest pidanud aru saama, st kostja pidi aru saama, et tekitas

kahjustatud sõidukile nimetatud nühkejälje ning võimalik, et veel mingisuguseid

täiendavaid varjatud vigastusi.

5. Kostja rikkus LS § 169 kohaseid õnnetuse vormistamise nõudeid. LkindlS § 53 lg 1 p 2

kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht

põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja

süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Kostja põhjustas liiklusõnnetuse, sai

sõidukitevahelisest kontaktist aru, tuli autost välja ning vaatas kannatanu sõiduki üle,

millisel juhul pidi märkama ka tekitatud vigastust. Seejärel lahkus kostja õigusvastaselt ja

süüliselt sündmuskohalt. Seega on kindlustusandja tagasinõude alused täidetud.

2

2-24-133760

6. Info-Auto AS kalkulatsiooni (lisa 5) ja arve (lisa 6) kohaselt maksis kahjustatud sõiduki

remont 229,58 eurot. Remondikalkulatsioonil olevatelt fotodelt, mis on tehtud pärast

sõiduki pesu, on paremini nähtavad sõidukile tekitatud vigastused. Sõiduki tagumise

kaitseraua vasak helkur on mõranenud ning sellelt on tükid/killud väljas.

Lisas 7 olev maksekorraldus tõendab kahjustatud sõiduki remondiarve tasumist

27.04.2023 ning sellest kuupäevast alates tuleb VÕS § 113 lg 3 esimese lause alusel

arvestada võlasummalt viivist.

7. Hageja palub: kostjalt välja mõista AS-i Inges Kindlustus poolt hüvitatud liikluskahju

põhinõudena kogusummas 229,58 eurot LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel; kostjalt välja mõista

TsMS § 367 alusel viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 229,58

eurot

a.

alates 27.04.2023 VÕS § 113 lg 3 alusel (vastava kulutuse tegemisest) kuni hagi

esitamiseni 24.10.2024 summas 41,36 eurot;

b. alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni või kohtuotsuseni;

c.

alates kohtuotsusest kuni nõude täitmiseni.

8. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Vaidlus puudub järgmistes

faktilistes asjaoludes: kostja sõitis pargitud sõidukile otsa; kostja tuli sõidukist välja ning

vaatas kahjustused üle; kostja lahkus sündmuskohalt ning ei teavitanud sündmusest

kannatanut ega politseid. Nende faktiliste asjaolude ning osapoolte esitatud tõendite

pinnalt peab kohus hindama, kas: kannatanule (Volvo XC70 reg-nr xxx) tekkis kahju;

kostja pidi kahju tekkimisest aru saama; kostja lahkus sündmuskohalt jättes õnnetuse

kannatanuga vormistamata või õnnetusest politseid teavitamata (LS § 169 rikkumine). Kui

eespool nimetatud küsimustele vastata jaatavalt, siis esineb LKindlS § 53 lg 1 p 2

koosseis.

9. Asjassepuutumatu on kostja arutelu kostja ja politsei vahelise suhtluse kohta, fotode

tegemise aja kohta või väide, et politsei ei võtnud kostjaga ühendust. Hagiavalduse lisas 2

olevate foto seadete kohaselt oli kannatanu poolt hagejale saadetud foto tehtud 18 märts

2023 kell 23:36, so paar tundi pärast õnnetust. Nimetatud fotot saab pidada

usaldusväärseks. Kui kostja väidab, et see foto oli tehtud päevi hiljem, siis peaks kostja

oma väidet tõendama.

10. Kostja on iseenesest õigesti märkinud, et hüvitist tuleb vähendada kannatanu enda osa

võrra, kuid kostja ei ole antud juhul tõendanud kannatanu osa. Väide kannatanu

õigusvastase parkimise, veel vähem selle liiklusõnnetuse põhjusliku seose kohta on

tõendamata.

Hageja möönab, et õigusvastane parkimine võib olla põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega,

kuid seda eelkõige siis, kui parkija ei ole kaasliiklejatele tee iseärasuste ning

ilmastikutingimuste tõttu nähtav (nt pimedal ajal pimedas kurvis valgustamata tee keskel

parkimine). Praeguse vaidluse korral toimus õnnetus kella 17.30 ajal märtsis (valge aeg)

keset elurajooni, kus sõidukid olid nähtavad.

KOSTJA SEISUKOHT

3

2-24-133760

11. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja märkis, et väidetavalt kahju saanud sõiduk oli

antud sündmuse toimumise hetkel pargitud LS reeglite vastaselt ehk kohta, kuhu

parkimine ei ole lubatud. Eelnev on tegelikkuses üleüldse põhjuseks, miks sai väidetav

kahjusündmus juhtuda. Seega tuleb võtta arvesse kannatanu rolli kahju tekkimisel ja

vähendada vastavalt kahjuhüvitist.

12. Enda kahjuteates on kannatanu küll osundanud politsei teavitamisele, kuid kirjutanud

samas, et lahkus sündmuspaigalt. Kirjas tuuakse esile ka see, et fotod tehti sündmuskohal.

Siinkohal märgib kostja, et antud sündmusega seoses ei ole temaga keegi politseist

kontakteerunud ega ka menetlust alustanud.

13. Kuigi kannatanu seletuste kohaselt tehti fotod sündmuskohal, on hagiavaldusele lisatud

foto tehtud päev/päevi hiljem. Kostja lahkus sündmuskohalt üksnes pärast seda, kui oli

veendunud, et (valesti pargitud) sõidukil kahju puudus.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

14. Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1 kohaselt 299,06 eurot. Kohus lahendab

asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel.

15. Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki

tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada

osaliselt.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse

tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas

kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS §

230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2

järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus TsMS § 232 lg 1 lähtuvalt tsiviilasjas

kogutud tõenditele tuginedes, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte.

16. Hageja palub välja mõista kostjalt 229,58 eurot LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel; viivis VÕS §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras summalt 229,58 eurot alates 27.04.2023 VÕS §

113 lg 3 alusel (vastava kulutuse tegemisest) kuni hagi esitamiseni 24.10.2024 summas

41,36 eurot; alates hagi esitamisest kuni nõude rahuldamiseni või kohtuotsuseni; alates

kohtuotsusest kuni nõude täitmiseni.

Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et hagi on tõendamata. Kostja lisab, et kahju

tekkis kahjustatud sõiduki õigusvastase parkimise tõttu, mistõttu tuleks kahju vähendada 0

euroni.

17. LKindlS § 8 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum kolmandale isikule kahju tekitamine juhul,

kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes

kehtib käesolevast seadusest või sõiduki põhiasukoha riigi õigusaktist tulenev

kindlustuskohustus; kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski

realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud

kahju vahel; kahju on tekitatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liikluseks kasutataval

4

2-24-133760

alal. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal tagasinõudeõigus, kui sõidukijuht

põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja

süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. RKTK on 13.11.2017 otsuse nr 2-16-5564

punktis 11 leidnud, et kui kindlustusandja on kannatanud isikule kahju hüvitanud ning

kindlustusandjal on LKindlS § 53 lg 1 p 4 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist

nõude üleminekuga seaduse alusel (VÕS § 173 lg 3 p 4) kannatanult kindlustusandjale.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele, sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on

täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

VÕS § 101 lg 1 p 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik on

kohustust rikkunud. Kui kostja(d) on rikkunud raha maksmise kohustust, on hagejal õigus

nõuda selle täitmist vastavalt VÕS § 101 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1 sätestatule.

18. Puudub vaidlus, et kostjale kuulus 18.03.2023 seisuga sõiduk VOLVO S90

(registrimärgiga xxx). Eelnimetatud sõiduki liikluskindlustus oli õnnetuse ajal

(18.03.2023) sõlmitud hageja poolt (dtl 26). 18.03.2023 teavitati AS-i Inges Kindlustus

liiklusõnnetusest (dtl 24), kus märgiti järgnevat: „Parkimiskohal seisnud autole Volvo

XC70 xxx sõitis külge sõiduauto Volvo xxx. Inimesed väljusid korraks autost ja seejärel

sõitsid ära. Naaber /…/ kuulis pauku, kirjutas auto numbri üles, seejärel helistas ning

informeeris tütart /…/ juhtunust. Kohapeal tehti fotod kahjustustest. Abikaasa sõitis

autoga Tartusse. Siin teavitasin juhtunust BTA kindlustust ja politseid. Politsei info

kohaselt vastaspool sündmusest teavitanud ei ole. Vigastused ja kahjud: Juhipoolne

tagumine nurk. Tuleklaas. Võimalikud varjatud vigastused mida peab tuvastama

spetsialist.“ Kahjuteate juurde lisati foto kahjustatud sõidukist (dtl 25).

19. Riigikohus on lahendi nr 2-19-108066/45 p-ides 12 – 17 märkinud järgmist: „Kohtud on

tuvastanud, et kostja põhjustas 26. novembril 2018 kell 5 hommikul Võru linnas Vilja 35

maja juures sõidukiga Nissan liiklusõnnetuse, sõites otsa pargitud sõidukile BMW, ning

lahkus sündmuskohalt ilma politseid või teise sõiduki omanikku teavitamata

(ringkonnakohtu otsuse p 9.1). Kolleegium nõustub kohtutega, et selliselt tegutsedes

rikkus kostja LS § 169 lg-st 5 tulenevat kohustust, s.o jättis liiklusõnnetusest politseile

teatamata olukorras, kus varalise kahju saaja ei olnud teada. Samuti rikkus kostja LS §

169 lg-st 6 tulenevat kohustust, kui liigutas enda liiklusõnnetuses osalenud sõiduki

lähedalolevasse parklasse enne politsei liiklusõnnetuse toimumise kohale saabumist.

Eelnimetatud sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsete kohustuste täitmata jätmine muudab

kostja lahkumise kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2

mõttes. Lisaks sellele, et sõidukijuht peab regressinõude tekkimiseks olema

kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkunud õigusvastaselt, peab selline tegu LKindlS §

53 lg 1 p 2 kohaselt olema toime pandud süüliselt. Kolleegium märgib, et kui

sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide

rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel

juhinduda VÕS sätetest. Nimelt ei saa käitumise süülisus olla abstraktne, vaid seda tuleb

hinnata seostatuna kindla õigusvastase teo või tagajärjega. Seega on maakohus ja

ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud kostja käitumist pärast liiklusõnnetuse põhjustamist

sündmuskohalt lahkumisel VÕS § 104 alusel, leides, et kostja oli selliselt käitudes

vähemalt hooletu, jättes järgimata käibes vajaliku hoole. Ekslik on ka ringkonnakohtu

seisukoht, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatava regressinõude puhul kehtib kostja süü

presumptsioon. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS §

1050 lg 1), kuid praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt kahjuhüvitist deliktiõiguslikul

alusel (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 11).

5

2-24-133760

Hagejale kui kindlustusandjale on seaduse alusel üle läinud kahjuhüvitise nõue, mis

algselt tekkis kahju kannatanud isikul ja mille kindlustusandja on kannatanule tasunud.

Kannatanul kahju tekitaja vastu tekkiv kahjuhüvitise nõue on oma olemuselt küll

õigusvastaselt kahju tekitamisest tulenev nõue (nõude aluseks saavad olla VÕS § 1056

koos §-ga 1057 või VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5, vt ka LKindlS § 23 lg

1), kuid regressinõude üle otsustamisel lähtutakse kindlustussuhte kohta käivatest

õigusnormidest ja lepingusätetest, mitte VÕS 53. peatükist. LKindlS § 53 lg 1 p 2 tuleb

kolleegiumi arvates sisustada selliselt, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise

eeldusena peab sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237

süüteo koosseisule. Mõlemad nimetatud süüteokoosseisud käsitlevad liiklusõnnetuses

osalenud sõidukijuhi kohustuste rikkumist. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, justkui

võimaldaks LKindlS § 53 lg 1 p 2 kindlustusandjal esitada kostja vastu tagasinõude

üksnes juhul, kui kostja tegevuses esinesid LS § 237 tunnused (s.o kui kostja põgenes

sündmuskohalt). LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei

jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on

soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile

vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata.

Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud

käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju

kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid

asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks.

Riigikohus on alates 1. oktoobrist 2014 kehtiva LKindlS § 53 lg 1 p-ga 2 sõnastuselt

sarnase, kuid praeguseks kehtetu LKindlS2001 (RT I 2001, 43, 238) puhul märkinud, et

sellise regressinõude (LKindlS2001 § 48 lg 2 p 7) lahendamisel on kohus pädev

tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui

sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt Riigikohtu 28. novembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde

ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt

lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut.

Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus

neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti

käsitleda. Praegusel juhul on kohtud märkinud, et kostjat ei ole väärteomenetluse korras

sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel karistatud. Maakohus ega

ringkonnakohus ei ole ka LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise käigus andnud omapoolset

hinnangut, kas kostja lahkumist sündmuskohalt võinuks kindlustusandja tagasinõude

kontekstis käsitada põgenemisena. Väärteokoosseisule vastava käitumise puhul loetakse

isik KarS § 32 lg 1 kohaselt teo toimepanemises süüdiolevaks, kui ta on süüvõimeline ja

puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Kostja käitumises on tuvastatud LS §

236 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseis ning puuduvad andmed selle kohta, et kostja ei

oleks olnud süüvõimeline või et oleks esinenud muid süüd välistavaid asjaolusid. Seega on

täidetud LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise mõlemad eeldused, s.o kostja lahkumine

liiklusõnnetuse toimumiskohalt oli nii õigusvastane kui ka süüline.

20. Käesoleval juhul ei ole kohtule teada, et kostjat oleks väärteomenetluse korras

sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel või liiklusõnnetusest mitteteatamise eest

LS § 236 alusel karistatud. Kostja on kinnitanud, et seda tehtud ei ole. Seega peab kohus

hindama, kas kostja tegevus oli õigusvastane ja süüline.

6

2-24-133760

Kostja ei ole eitanud, et ta sõitis endale kuuluva sõidukiga kahjustatud sõidulike otsa.

Seega puudub nimetatud asjaolu osas vaidlus. Kostja märkis, et väljus sõidukist ja

veendus, et vaidlusalusel sõidukil kahju puudus. Olukorras, kus otsasõitmise tulemusel

tekkis heli, mida kuulsid lähedal asuvate hoonete elanikud, ei ole mõistlikult võttes

võimalik väita, et kahjustused puuduvad. Arvestades auto keredetailide ülesehitust, võivad

kahjustused olla ka sellised, mida põgusal visuaalsel ülevaatusel ei ole võimalik tuvastada.

Seega pidi kostja aru saama, et ta on osalenud liiklusõnnetuses, millega ilmselt tekib kahju

vähemalt liiklusõnnetuses osalenud sõidukile.

Puudub vaidlus, et kostja ei jäänud sündmuskohale, vaid lahkus peatumata. Kostja ei ole

esile toonud ega tõendanud, et ta oleks õnnetusest teavitanud politseid (ei vahetult pärast

liiklusõnnetust ega ka hiljem). Kostjal oli vastav kohustus LS § 169 lg-st 5 tulenevalt.

Selliselt tegutsedes rikkus kostja LS § 169 lg-st 5 tulenevat kohustust, s.o jättis

liiklusõnnetusest politseile teatamata olukorras, kus varalise kahju saaja ei olnud teada.

Kostja ei ole esile toonud ka seda, et ta oleks teinud omalt poolt kõik, et tema isik ei jääks

tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Kostja ei ole tõendanud, et

oleks esinenud LS § 169 lg 4 nimetatud asjaolud, mis välistanuks tema kohustuse politseid

liiklusõnnetusest teavitada. Eelnimetatud sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsete kohustuste

täitmata jätmine muudab kostja lahkumise kindlustusjuhtumi toimumise kohalt

õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes.

Lisaks sellele, et sõidukijuht peab regressinõude tekkimiseks olema kindlustusjuhtumi

toimumise kohalt lahkunud õigusvastaselt, peab selline tegu LKindlS § 53 lg 1 p 2

kohaselt olema toime pandud süüliselt. LS §-s 236 on ette nähtud karistus

liiklusõnnetusest mitteteatamise eest. LS §-s 237 on ette nähtud karistus liiklusõnnetuse

sündmuskohalt põgenemise eest. Seejuures tähendab põgenemine LS mõttes süülist

lahkumist liiklusõnnetuse sündmuskohalt (vt RKTKo nr 3-2-1-105-06, p 11). Kohus on

ülal leidnud, et kostja pidi aru saama, et on toimunud liiklusõnnetus ning tekkinud on

varaline kahju nii tema kasutuses olnud varale kui ka kolmandale isikule kuuluvale varale.

Seega, jättes politsei teavitamata ning lahkudes sündmuskohalt, oli kostja tegevus süüline.

Puuduvad andmed selle kohta, et kostja ei oleks olnud süüvõimeline või et oleks esinenud

muid süüd välistavaid asjaolusid. Seega on hageja tagasinõude eeldused LKindlS § 53 lg 1

p 2 järgi täidetud.

21. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk Volvo XC70 (xxx) kahjustada (dtl 25, 33-37 –

fotod kahjustustest). Sõiduki parandamiseks koostas Info-Auto AS kalkulatsiooni (dtl 29-

32). Info-Auto AS parandas sõiduki kahjustused ning esitas hagejale remondiarve summas

229,58 eurot (dtl 38). Hageja hüvitas Volvo XC70 (xxx) parandamise kulu 229,58 eurot

(dtl 39).

Kostja on vaidlustanud hüvitise suuruse. Siiski ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud.

Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalused kahjustused oleks sõidukil olemas olnud juba

varasemalt või et kõnealuse liiklusõnnetuse asjaolusid arvestades ei ole vaidlusaluste

kahjustuste tekkimine võimalik. Kostja on küll märkinud, et kahju on tekkinud Volvo

XC70 (xxx) õigusvastase parkimise tõttu, kuid ei ole oma väiteid sisustanud ega

tõendanud, mistõttu jätab kohus need tähelepanuta.

22. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et hageja tagasinõue on põhjendatud ja kohus

rahuldab hageja põhinõude.

7

2-24-133760

23. Hageja palub mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

summalt 229,58 eurot alates 27.04.2023 VÕS § 113 lg 3 alusel (vastava kulutuse

tegemisest) kuni hagi esitamiseni 24.10.2024 summas 41,36 eurot; alates hagi esitamisest

kuni nõude rahuldamiseni või kohtuotsuseni; alates kohtuotsusest kuni nõude täitmiseni.

VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumist

kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse

täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, siis on põhjendatud ka hageja viivisenõue

seadusjärgses määras VÕS § 113 lg 1 ja 2 ning TsMS § 367 alusel.

Hageja viide kulutuste hüvitamise kuupäevaga seotud viivise arvestamise algusele on

väär. VÕS § 113 lg 3 kohaldub üksnes kulutuste hüvitamise nõuetele, mitte kahju

hüvitamise nõuetele. Otsese varalise kahju nõuded, mis kujutavad endast VÕS § 128 lg 3

alusel kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, ei ole käsitletavad kulutuste

hüvitamise nõuetena VÕS § 113 lg 3 mõttes. Kahju hüvitamise nõuete puhul kohaldub

viivise arvestamisel VÕS § 113 lg 1 (04.02.2015, 3-2-1-144-14, p 19). Viivist on seega

põhjendatud arvestada alates 29.06.2024 (s.o alates kostjale määratud täiendava tähtpäeva

(dtl 43) möödumisest - VÕS § 113 lg 2). Otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks

muutunud viivis 20,68 eurot (võlg 229.58 eurot, periood 29.06.2024 – 01.04.2025, määr

perioodil 29.06.2024 - 30.06.2024 12,5% aastas, perioodil 01.07.2024 - 31.12.2024

12,25% aastas ja perioodil 01.01.2025 - 01.04.2025 11.15% aastas). Otsuse tegemise

päevale järgnevast päevast tuleb viivis seadusjärgses määras välja mõista kuni kohustuse

täitmiseni.

24. Eelnevale tuginedes rahuldab kohus hagiavalduse osaliselt ja mõistab kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 229.58 eurot ning 01.04.2025 seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 20,68 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt (229.58 eurot) alates 02.04.2025. a VÕS

§ 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

25. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.

Menetluskulude jaotus

26. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise

8

2-24-133760

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus on hagi rahuldanud osaliselt, kuna hageja on viivisenõude arvestuses lähtunud

valest alguskuupäevast. Hagihinna kontekstis on nõue rahuldatud 89,2% ulatuses

(hagihind 299,06 eurot; korrigeeritud viivisenõude puhul hagihind 266,77 eurot). Seega

käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta 89,2% ulatuses kostja kanda ja 10,8% ulatuses

hageja kanda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

27. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on

taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõivu summas

100 eurot. Hageja kinnitab, et kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega.

28. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja

menetluskuluna tasutud riigilõiv 100 eurot. Lähtudes menetluskulude jaotusest on hageja

põhjendatud menetluskulude suuruseks 89,20 eurot (100 x 89,2%), mille mõistab kohus

kostjalt hageja kasuks välja. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jääb

rahuldamata 10,80 euro ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik

9