3-25-716/3 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-25-716

Määruse kuupäev

1. aprill 2025

Kohtunik

Kadri Palm

Kohtuasi

X-i (X) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses vanglavormi kandmise

kohustusega

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Jätta kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

3. Jätta kaebaja taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

4. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED

Määruse resolutsiooni p-de 1-3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD JA KOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 23. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu

Vangla vastu kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju

hüvitamist selle eest, et ajavahemikul 1. juuni 2024 – 22. jaanuar 2025 alandas vanglavormi

kandmine kaebaja inimväärikust ja kahjustas tema tervist. Kaebaja leiab, et kinnipeetavate

vähese arvu tõttu peaks ta saama kanda isiklikke riideid. Lisaks ei võimalda vangla

ilmastikule vastavat riietust. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

2. Vastusena kohtunõudele edastas Tartu Vangla 31. märtsil 2025 kohtueelse menetluse

dokumendid.

3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

Kohtu hinnangul tuleb X-i kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et

kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning

asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

4. Kohus mõistab, et kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses vanglavormi kandmise kohustusega ning sellest

tuleneva kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega.

5. Kohtu hinnangul ei saa asjaolu, et Tartu Vangla kohustab kaebajat kandma vangla riietust

rikkuda kaebaja õigusi kuigivõrd intensiivselt. Olukorras, kus kinnipeetavate arv on

vähenenud või kaebaja eelistab ilmast tingitult isiklike riiete kandmist, võib vanglariietuse

kandmine tekitada kaebajale küll rahulolematust, kuid tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase

ebamugavusega, mida saaks pidada kaebaja õigusi intensiivselt riivavaks.

6. Ka on kaebuse asjaoludest tulenevalt kaebuse rahuldamine mittevaralise kahju hüvitamise

nõudes ebatõenäoline.

7. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb nii vangistusseaduse (VangS) § 46 lg-st 1,

justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 83

lg-st 1 kui ka Tartu Vangla kodukorra p-st 4.2. Kohustusliku vangla riietuse kandmisest

tehtavad erandid on sätestatud seaduses või VangS § 46 lg 3 alusel antud justiitsministri

määrusest (VSKE). VSKE §-st 85 nähtuvalt kuuluvad kinnipeetava vangla riietuse hulka

T-särk, pikad püksid, lühikesed püksid, naistel soovi korral seelik, jakk, jope, talvemüts,

suvemüts, labakindad ja kaelussall. VSKE § 85 lg 2 p 1 järgi on täiskasvanud kinnipeetava ja

töö tegemisel kantav vangla riietus pruun. Kohus ei pea eeltoodud norme, mis reguleerivad

vangla riietust ja selle värvi, sedavõrd kaebaja õigusi riivavaks, et jätta need kohaldamata

vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseadusega (HKMS § 158 lg 4, § 162 lg 2). Vanglariietuse

kandmise nõude eesmärk on eristada kinnipeetavaid muudest isikutest, tagamaks seeläbi

vangla julgeolek. Vangla julgeolekut on vaja tagada ka juhul, kui kinnipeetavate arv on

vähenenud.

8. Seega on vanglariietuse kandmise kohustus ja selle elemendid ning värv sätestatud kehtivas

õiguses ning eelpool viidatud normid ei näe ette kaebajale vanglariietuse asemel isiklike riiete

kandmise võimalust. Ka ei ole kehtivas õigusest seatud vangla riiete kandmise kohustust

sõltuvusse vangla täituvusest ega kinnipeetavate arvust. Kohus lisab, et lühikeste varrukatega

särk vastab Eesti klimaatilistele tingimustele ka keskmisest kõrgemate temperatuuridega

suveperioodil (Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2022. a määrus asjas nr 3-22-1949, p 9).

Kaebaja ei pea ka talvisel ajal kõige madalamate temperatuuride korral külmetama ega enda

tervist ohtu seadma, sest Tartu Vangla kodukorra p 8.6.1.5 kohaselt on kinnipeetaval õigus

kanda vangla riietuse all sooja pesu. Ka vanglariiete pruuni värvust ei saa pidada

inimväärikust alandavaks.

9. Nii Eesti kui ka rahvusvahelises kohtupraktikas tunnustatakse põhimõtet, et isiku

väärkohtlemine kujutab endast väärikust alandavat kohtlemist, kui see ületab teatava

raskusastme. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse

viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all

viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult

kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Selle määratlemisel, mida käsitleda

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena, saab kasutada Eesti kohtupraktika kõrval

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse

alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste

ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm,

põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta,

ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku

juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma

jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid

asjaolusid ei nähtu.

10. Ühtlasi leiab kohus, et kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on kinnitamata.

Kaebaja ei ole oma kahju hüvitamise taotluses ega kohtule esitatud kaebuses täpsustanud,

milles tema tervise kahjustamine seisnes, mistõttu võib väita, et tegemist on üksnes kaebaja

abstraktse väitega. Seega pole kahju hüvitamise nõude rahuldamise edulootused ka tervise

kahjustamise osas suured.

11. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebaja hüvitamiskaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega

sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei

ole kohtu menetluses olnud.

12. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

13. Kohtule arusaadavalt on kaebaja esitanud muuhulgas riigi õigusabi taotluse talle esindaja

määramiseks käesolevas haldusasjas.

14. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise

võimeline kaitsma oma õigusi, ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

15. Kohus on seisukohal, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu tuleb riigi

õigusabi andmisest RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel keelduda. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse,

millest on aru saada kaebaja tahe ja eesmärk. Kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja eelnevalt esitanud halduskohtule kaebusi, siis ei ole kaebaja puhul tegemist

halduskohtumenetluses kogenematu isikuga. Järelikult puudub alus arvata, et kaebaja ei

suudaks ka edaspidi menetlusdokumente koostada ja ise menetluses osaleda ning asjaolusid

selgitada. Kuigi kohtule on arusaadav vaidluse ese, ei menetle kohus kaebust, kuna esineb

alus kaebuse tagastamiseks. Seega on tagastamise aluse esinemisest tulenevalt ka kaebaja

võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X-i taotluse riigi õigusabi saamiseks RÕS § 7 lg 1 p-de

1 ja 5 alusel rahuldamata.

17. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3,

§ 179 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)