2-23-18349/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtunik

Üllar Roostoja, Anneli Alekand, Margit Jäätma

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 31. märts 2025

Tsiviilasja number

2-23-18349

Tsiviilasi

Tapa vald, Tapa linn, XXXX korteriühistu avaldus

Anžela Kropotova vastu võla ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. mai 2024. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tapa vald, Tapa linn, XXXX korteriühistu

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindaja

Avaldaja (määruskaebuse esitaja) Tapa vald, Tapa linn,

XXXX korteriühistu (registrikood XXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Ülli Kastepõld

Puudutatud isik Anžela Kropotova (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 16. mai 2024. a määrus tsiviilasjas nr 2-23-18349

muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta Tapa vald, Tapa linn, XXXX korteriühistu määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebemenetluse kulud Tapa vald, Tapa linn, XXXX korteriühistu

kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada Riigikohtule määruskaebus 15 päeva jooksul alates

käesoleva määruse kättetoimetamisest (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 696 lg 3).

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Tapa vald, Tapa linn, XXXX korteriühistu (avaldaja) esitas 31. detsembril 2023 Viru

Maakohtule avalduse Anžela Kropotova (puudutatud isik) vastu, milles palus mõista

puudutatud isikult avaldaja kasuks välja korteriühistu majandamiskulud perioodil jaanuarist

2020 kuni detsembrini 2023 esitatud arvete alusel 4213 eurot 5 senti, võla sissenõudmiskulu

50 eurot, kuni 31. detsembrini 2023 viivise majandamiskuludelt 740 eurot 27 senti ja viivise

põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1.

jaanuarist 2024 kuni kohustuse täitmiseni. Avaldaja palus jätta menetluskulud Anžela

Kropotova kanda.

Avalduse kohaselt kuulub puudutatud isikule Tapa vald, Tapa linn XXXX elamu reaalosa

eluruum nr 3 üldpinnaga 47,1 m2 ning 471/20988 mõttelist osa kinnistust. Puudutatud isik on

avaldaja liige.

Avaldaja edastas korteriomanikele esimesed arved 31. mail 2009. Puudutatud isik tegi

avaldajale esimese makse alles 19. septembril 2013 ning sellest ajast alates on avaldajal õigus

lugeda esmalt tasutuks kogunenud viivised ja arvestada iga edasine laekumine vanima

võlgnetava arve katteks. Eeltoodust tulenevalt on puudutatud isikul avalduse esitamise ajani

avaldaja ees võlgnevus pika arvestusperioodi eest.

Avaldaja arvestab kuni 31. detsembrini 2017 viivist määras 0,07% maksmata jäänud summalt

päevas iga viivitatud kalendripäeva eest majandamiskulude maksmise kuule järgneva kuu

esimesest päevast ning seda kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud korteriühistuseaduse § 7 lg 4

alusel.

18. septembri 2013 seisuga oli puudutatud isiku võlg avaldaja ees 3498 eurot 24 senti ja

viivisevõlg 1844 eurot 94 senti. Esimese makse tegi puudutatud isik (lapse arvelduskontolt)

avaldajale 19. septembril 2013 summas 21 eurot 34 senti ning seeläbi vähenes sissenõutav

viivis. Põhivõlg ei vähenenud ning viivisevõlaks jäi 1823 eurot 60 senti. Perioodil 19.

septembrist 2013 kuni 31. detsembrini 2013 suurenes viivisevõlg põhinõudelt 252 eurot 22

senti. 1. novembrist 2013 kuni 19. detsembrini 2013 maksis puudutatud isik avaldajale 246

eurot 18 senti ning maksetega vähendas ta viivisenõuet. Põhikohustus suurenes ning 31.

detsembri 2013 seisuga oli puudutatud isiku põhivõlg 3755 eurot 79 senti.

2014. aastal tasus puudutatud isik avaldajale kokku 1177 eurot 68 senti ning vähendas sellega

viivisenõuet. Tema kohustused 2014. a suurenesid 999 eurot 44 senti. 31. detsembri 2014. a

seisuga oli puudutatud isiku põhivõlg 1527 eurot 83 senti.

Aastal 2015 maksis puudutatud isik avaldajale 945 eurot, mis on samuti arvestatud viivise

katteks. Kohustused suurenesid 2015. a põhinõude osas 921 eurot 52 senti ja viivisenõude

osas 129 eurot 66 senti.

Seisuga 31. detsember 2014 lisandus viivis summas 1214 eurot 96 senti nõudele 4755 eurot

23 senti.

31. detsember 2015 seisuga oli puudutatud isiku põhivõlg 5676 eurot 75 senti ja viivisevõlg

1925 eurot 46 senti.

Aastal 2016 maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1270 eurot, mis arvestati viivise katteks.

Viivis tasumata arvetelt 31. detsembri 2015 seisuga lisandus 5676 euro 75 sendi suurusele

nõudele. Seisuga 31. detsember 2016 oli puudutatud isiku põhivõlg 6613 eurot 72 senti ja

viivisevõlg 2237 eurot 90 senti.

Puudutatud isik maksis 2017 avaldajale kokku 1160 eurot, mis on arvestatud kogunenud

viiviste katteks. Kohustused suurenesid. Viivis varem, s.o 31. detsembri 2016 seisuga

tasumata arvetelt lisandus 6613 euro 72 sendi suurusele nõudele. Seisuga 31. detsember 2017

oli puudutatud isiku võlg 7896 eurot 23 senti ja viivisevõlg 2914 eurot 98 senti.

2018. a maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1085 eurot, mis on arvestatud kogunenud

viivise katteks. Kohustused aastal 2018 suurenesid. Viivis varem, s.o seisuga 31. detsember

2017 tasumata arvetelt lisandus 7869 euro 23 sendi suurusele nõudele. Seisuga 31. detsembril

2018 oli puudutatud isiku põhivõlg 9007 eurot 36 senti ja viivisevõlg 2499 eurot 20 senti.

Aastal 2019 maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1285 eurot, mis arvestati kogunenud

viivise katteks. Kohustused suurenesid 2019. a põhinõude osas 1176 eurot 88 senti. Viivis

varem, s.o 31. detsember 2018 seisuga tasumata arvetelt lisandus 9007 euro 36 sendi

suurusele nõudele. Seisuga 31. detsember 2019 oli puudutatud isiku põhivõlg 10 184 eurot 24

senti ja viivisevõlg 1977 eurot 14 senti.

Aastal 2020 maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1025 eurot, mis arvestati kogunenud

viivise katteks. Kohustused suurenesid 2020 põhinõude osas 909 eurot 17 senti. Viivis varem,

s.o seisuga 31. detsember 2019 tasumata arvetelt lisandus 10 184 euro 24 sendi suurusele

nõudele. Seisuga 31. detsember 2020 oli puudutatud isiku põhivõlg 11 093 eurot 41 senti ja

viivisevõlg 1798 eurot 84 senti.

2021. a maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1527 eurot 29 senti, mis arvestati kogunenud

viivise katteks. Kohustused suurenesid 2021. a põhinõude osas 1034 eurot 6 senti. Viivis

varem, s.o 31. detsembri 2020 seisuga tasumata arvetelt lisandus 11 093 euro 41 sendi

suurusele nõudele. Seisuga 31. detsember 2021 oli puudutatud isiku põhivõlg 12 127 eurot 47

senti ja viivisevõlg 1194 eurot 51 senti.

Aastal 2022 maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1471 eurot, mis arvestati kogunenud

viivise katteks summas 1194 eurot 51 senti ja kõige vanemas võlas olevate arvete katteks

summas 276 eurot 49 senti (makstud perioodil maist 2009 kuni novembrini 2009, viimane

osaliselt). Aastal 2022 suurenesid kohustused põhinõude osas 1159 euro 59 sendi võrra. Viivis

varem, s.o seisuga 31. detsember 2021 tasumata arvetelt lisandus 12 127 euro 47 sendi

suurusele nõudele. Seisuga 31. detsember 2022 oli puudutatud isiku põhivõlg 13 010 eurot 57

senti.

Aastal 2023 maksis puudutatud isik avaldajale kokku 1201 eurot 38 senti, millest 1007 eurot

25 senti arvestati viiviste katteks ning kõige vanemas võlas arvete katteks summas 194 eurot

13 senti (makstud periood november 2009 kuni jaanuar 2010, viimane osaliselt). 2023. a

kohustused põhinõude osas suurenesid 1110 euro 12 sendi võrra. Viivis varem, s.o 31.

detsember 2021 seisuga tasumata arvetelt lisandus 1464 euro 49 sendi suurusele nõudele.

Avalduse esitamise seisuga (31. detsember 2023) oli puudutatud isiku põhivõlg 13 926 eurot

56 senti ja viivisevõlg 1522 eurot 29 senti.

Puudutatud isik ise on leidnud, et on maksnud avaldajale rohkem kui talle on arveid esitatud.

Tegelikkuses ei ole puudutatud isik põhivõla likvideerimiseni jõudnudki.

Avaldaja soovib puudutatud isikult 2020., 2021., 2022. ja 2023. a esitatud majandamiskulude

arvete tasumist ning nende arvete tõttu kogunenud viiviste tasumist. 2020. a esitati puudutatud

isikule arveid summas 909 eurot 17 senti, 2021. a summas 1034 eurot 6 senti, 2022. a summas

1159 eurot 59 senti ja 2023. a summas 1110 eurot 12 senti. Põhinõue kokku 4212 eurot 94

senti. Viivisenõue on 740 eurot 27 senti. Kokku võlg 4953 eurot 21 senti.

Avaldajal on puudutatud isiku vastu võla sissenõudmiskulu nõue summas 50 eurot.

Hooldus- ja haldustasu on nõudeperioodil arvestatud 13 eurot 66 senti. Suurus on otsustatud

korteriühistu algusaastatel, kuid korteriomanike üldkoosoleku protokolli ei ole endine

juhatuse liige üle andnud. Korteriomanikud kinnitasid tasu suuruse tagasiulatuvalt.

Protokollilise otsuse kohaselt on korteriühistus haldustasu 0,29 eurot/m2 alates avaldaja

asutamisest alates 2009 kuni 2023. a lõpuni.

Alates korteriühistu asutamisest on kõik korteriomanikud tasunud igakuiselt 1 euro

heakorratasu.

28. augustil 2023 vastuvõetud korteriomanike otsusega kinnitati tagasiulatuvalt remondifond

0,50 eurot/m2 alates 1. märtsist 2017 kuni 2023. a lõpuni. Puudutatud isik pidi arvete järgi

maksma remondifondi 23 eurot 55 senti.

Prügiveo eest on puudutatud isikule esitatud arveid alates novembrist 2022. Tulenevalt

asjaolust, et tarnijate arved jõuavad sageli hiljem kui on vaja korteriomanikele arved

väljastada, ei kattu alati tarnijate arve arvestusperiood avaldaja ja puudutatud isiku vaheliste

arvestuste perioodiga.

Kaasomandis oleval osal tarbitud elektrienergia arved jagatakse korteriomanike vahel

vastavalt nende kaasomandi suurusele.

Kulu on jagatud korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40 lg 1 alusel

proportsionaalselt korteriomandi suuruse järgi, ent kuna kolm korteriomandit on lokaalküttest

eraldatud, on köetav pind, mille vahel küttekulu jagatakse, väiksem.

2. Puudutatud isik palus jätta avalduse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda.

Avaldaja on esitanud kohtule valeandmeid ning võltsitud dokumendid.

Perioodil 2009 kuni 2023 ei ole avaldaja puudutatud isikule kordagi viiviseid arvestanud.

Puudutatud isik on majandamiskulusid tasunud ettemaksuga ning võla tasus osadena. 2014.,

2016. ja 2020. a arvetest on näha võla vähenemine.

Puudutatud isik tugines aegumisele ning viitas, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

157 lg 4 kohaselt ei saa avaldaja nõuda võlga enne 31. detsembrit 2020. Perioodil jaanuar

2020 kuni detsember 2023 on kõik arved tasutud.

Puudutatud isik ei ole nõus viivisenõudega 740 eurot 27 senti, kuna kuni 31. detsembrini 2023

on kõik arved tasutud.

Ka ei nõustu puudutatud sissenõudmiskulude nõudega 50 eurot.

MAAKOHTU MÄÄRUS

3. Viru Maakohus jättis 16. mai 2024 määrusega avalduse rahuldamata ning kõik

menetluskulud avaldaja kanda.

Puudutatud isik on korteriomandi XXXX (registriosa nr XXXXXXXX) omanik.

Omandiõigus tekkis 21. aprillil 2006. Elumajas on moodustatud korteriühistu, kes hooldab ja

haldab elamut.

Avalduses esitatu kohaselt tekkis perioodil 31. mai 2009 kuni 31. juuli 2013 puudutatud isikul

avaldaja ees võlgnevus 3489 eurot 24 senti. Puudutatud isik kinnitas, et seisuga 31. detsember

2013 oli tal tekkinud põhivõlg 4980 eurot. Seega võlgnik eeltoodud perioodil oma kohustusi

ei täitnud.

Praeguses vaidluses nõuab avaldaja puudutatud isikult kohustuste täitmist, mis on tekkinud

ajavahemikul 1. jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2023.

Avaldaja alates 18. märtsist 2009 kehtiva põhikirja kohaselt on ühistu liige kohustatud tasuma

makseid üldkoosoleku kehtestatud suuruses ja tähtajal. Puudutatud isik ei vaidle temale

avaldaja poolt arvestatud maksete suuruse ja temal avaldaja ees kohustuste tekkimise üle.

Puudutatud isiku väidete kohaselt on ta perioodi 1. jaanuar 2020 kuni 31. detsember 2023 eest

tasunud suuremas ulatuses kui seda on avaldaja arvestanud.

Puudutatud isik on kohustusi täitnud avaldaja esitatud arvete alusel. Maakohus viitas TsÜS §

147 lg-le 3 ning märkis, et kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude

aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

Avaldaja 2020. a aasta nõuded muutusid sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2021 ning

menetluses esitatud avaldaja põhinõuded ei olnud võlgniku vastu 31. detsembriks 2023

aegunud.

Avaldaja on 2020. a esitanud arveid kogusummas 909 eurot 17 senti ning puudutatud isik on

sel aastal tasunud avaldajale kohustuste katteks 1025 eurot. 2021. a on avaldaja esitanud

arveid kogusummas 1034 eurot 37 senti ning puudutatud isik on tasunud 1480 eurot 29 senti.

2022. a on avaldaja esitanud arveid kokku 1159 eurot 59 senti ulatuses ning puudutatud isik

on avaldajale tasunud 1471 eurot. 2023. a on avaldaja arveid esitanud kogusummas 1278

eurot ning puudutatud isik on tasunud kokku 1204 eurot 43 senti. Seega on aastatel 2020–

2023 esitanud avaldaja puudutatud isikule arveid kokku summas 4381 eurot 13 senti ja samal

perioodil on puudutatud isik avaldajale tasunud kokku 5180 eurot 72 senti, mis on 799 eurot

59 senti arvestatust enam.

Summade aluseks olevad arved ei sisalda viivist. Avaldaja on küll kuni 31. detsembri 2023. a

arvetel märkinud viivise määra (2020, 2021, 2022 ja 2023 juunini määr 0,05% päevas ning

juulist kuni detsembrini määr 0,03% päevas), kuid arvetel puudub viivise summa. Puudutatud

isikule esitatud arvetel ei ole temalt koos põhinõudega viivise tasumist nõutud. Arvetele

märgitud viivis määras 0,05% päevas tähendab 18,25% põhinõudelt aastas ja 0,03% päevas

10,95% põhinõudelt aastas. Maakohus on viidanud KrtS § 42 lg-le 1 ning toonud välja, et

kohased viivisemäärad kuni 31. detsembrini 2022 olnuks 8% aastas, kuni 30. juunini 2023

määras 10,50% aastas ja kuni 31. detsembrini 2023 12% aastas.

Maakohus ei nõustunud avaldaja poolt puudutatud isikule tagantjärgi viivise arvestamisega,

samuti puudutatud isiku tasutud summade arvelt tagantjärgi esimeses järjekorras viiviste

katteks tasutuks lugemisega ning põhivõlgnevuse ümberarvutamisega. Avaldaja põhinõuded,

millised on tekkinud enne 1. jaanuari 2020, on aegunud tulenevalt TsÜS § 147 lg-s 3

sätestatust. Varasemate, käesolevas menetluses esitamata põhinõuete aegumise tõttu on

aegunud ka nõuetelt arvestatud viivised. Olukorras, kus avaldaja nõuab võlgnikult muu hulgas

avaldaja pikaajalise tegevusetuse tõttu arvestatud viiviste tasumist, ei ole avaldaja käitumine

kooskõlas hea usu põhimõttega.

Võlgnikule on nelja aasta eest esitatud arveid summas 4381 eurot 13 senti, mis on aga

väiksem kui avaldaja poolt tagantjärgi viiviste arvestamist ja sellest tingituna tekkinud

võlgnevuste vahe (4953 eurot 21 senti). Avaldaja selline käitumine ei ole kooskõlas ka

mõistlikkuse põhimõttega. Igakuistel arvetel tulnuks esitada ka viiviste summa.

Avaldaja esitas igakuiselt puudutatud isikule arveid ning oli seejuures teadlik tema kohustuste

mittetäitmisest. Varasemalt ei ole avaldaja kohtule esitanud nõudeid aegumata kohustuste

väljamõistmiseks. Puudutatud isiku tasutud summade osaliselt viiviste katteks arvestamisega

on avaldaja asunud seisukohale, et puudutatud isikul on tekkinud aegumata põhivõlgnevused.

Käesolevas asjas ei ole võimalik järeldada, et avaldaja on viivise nõude esitanud enne

puudutatud isikul tekkinud põhivõla aegumist. Olukorras, kus avaldaja ühepoolselt ja pika

perioodi jooksul arvestab korteriomaniku tasutud summad viiviste katteks ilma perioodilisi

põhivõlgnevusi välja nõudmata, on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna ta üritab puudutatud

isikult põhivõlgnevuste aegumise vastuväite esitamise õiguse ära võtta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega avaldus täies ulatuses rahuldada ja jätta menetluskulud puudutatud isiku

kanda.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta vaatamata avaldaja selgelt toodud arvutuskäigule

nõude kujunemise kohta ja esitatud tõenditele on pidanud 1. jaanuari 2020 seisuga võlgniku

saldoks null eurot. Ka juhul, kui avaldaja ei oleks võlgnetavatelt arvetelt viivist arvestanud,

oleks ta esitanud esitatud arvete summa (14 397 eurot 18 senti) ja laekumiste summa (12 414

eurot 87 senti) vahe 1982 eurot 31 senti. Avaldaja jääb enda seisukoha juurde, et tal on õigus

nõuda viivist ning maakohus ei ole selgitanud, miks antud juhul KrtS § 42 lg 1 võlasuhtele ei

kohaldu.

Alates korteriühistu asutamisest on puudutatud isikule esitatud arveid kogusummas 14 397

eurot 18 senti ning puudutatud isik on tasunud kokku 12 414 eurot 87 senti. Arveid on

puudutatud isikule esitatud alates aastast 2009, kuid esimese makse tegi ta alles 2013. Selle

ajani tarbis ta kõiki kommunaalteenuseid, kuid teenuste eest tasusid teised korteriomanikud.

Kohus ei ole selgitanud, miks ei ole sedavõrd pika makseviivituse järel avaldajal olnud õigust

võlgnetavatelt summadelt arvestada viivist. Selline seisukoht ei ole kooskõlas ei seaduse ega

ka kohtupraktikaga.

Riigikohus ei ole näinud viivisenõudel vastuolu hea usu põhimõttega juhul, kui arvetel ei ole

märgitud viivisevõla suurust või on märgitud arvele lepingust erinev viivisemäär.

Avaldaja viivisenõue ei saa olla aegunud, kuivõrd ühistu on arvestanud kogunenud viivise

maha laekumistest.

Kohtule esitatud arvelduskontodelt on näha, et puudutatud isik ei ole määranud, missuguse

kohustuse täitmiseks ta raha on kandnud. Seega loeti kande tegemisel selle arvelt täidetuks

esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus.

Arusaamatuks jääb, millises osas loeb kohus viivisenõudeid aegunuks ja millisel õiguslikul

alusel. Avaldaja palub perioodil jaanuar 2020 kuni detsember 2023 eest puudutatud isikult

välja mõista majandamiskulude võlgnevuse. Seega peaks kohus välja tooma, millises osas on

nimetatud perioodil esitatud arvetes kajastuvad nõuded aegunud. Võla kujunemise perioodil

laekumised on toimunud varasemate võlgade katteks.

5. Puudutatud isiku hinnangul ei ole määruskaebus põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb

jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 rahuldamata ning maakohtu

määrus muutmata, kuid arvestada tuleb ka ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

7. Avaldaja esitas puudutatud isiku vastu nõude 1. jaanuarist 2020 kuni 30. novembrini 2023

arvestatud majandamiskulude saamiseks, s.o puudutatud isikule jaanuarist 2020 kuni

novembrini 2023 (kaasa arvatud) esitatud arvete tasumiseks (dtl 122–126; 169–171; 175; 179;

183; 188; 192; 197; 512–550) kogusummas 4213 eurot 5 senti.

Menetlusosalised ei vaidle, et 31. jaanuarist 2020 kuni 30. novembrini 2023 väljastatud arved

kajastavad vastavate kulude osas õigesti korteriühistu perioodiliste majandamiskulude nõude

suurust ja tasumise tähtaegu. Kehtiva õiguse järgi lahendas maakohus avalduse õigesti hagita

menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte. Siiski ei ole see põhimõte absoluutne ning kohus

ei pea välja selgitama asjaolusid, mille osas osapooltel vaidlus puudub (RKTKm 22.11.2023,

2-21-18998, p 12). Seega ringkonnakohus lähtub kaebuse lahendamisel sellest, et kõnealused

arved (v.a neil märgitud varasema võlgnevuse osas) kajastavad õigesti majandamiskulude

nõuet. Maakohus kvalifitseeris korteriühistu põhinõude ning viivisenõude õigesti. Selles osas

pole vaja kohtu põhjendusi korrata.

8. Kuigi vaidlust ei ole puudutatud isikule jaanuarist 2020 kuni detsembrini 2023 arvestatud

igakuiste maksete suuruse (s.o 4213 eurot 5 senti) üle, peab ringkonnakohus vajalikuks

täpsustada maakohtu määruse kirjeldava osa punktis 37 märgitut. Maakohus on ekslikult

tuvastanud, et aastatel 2020–2023 on avaldaja esitanud puudutatud isikule arveid kokku

summas 4381 eurot 13 senti (2020. a summas 909 eurot 17 senti, 2021. a summas 1034 eurot

37 senti, 2022. a summas 1159 eurot 59 senti ning 2023. a summas 1278 eurot). Maakohus on

iseenesest õigesti tuvastanud, et avaldaja esitas 2023 puudutatud isikule arveid kokku summas

1278 eurot, kuid on jätnud tähelepanuta, et avalduses ei ole 2023. a detsembri arvele (s.o

summas 167 eurot 87 senti) tuginetud. Avalduse punkt 3.45 kohaselt suurenesid 2023. a

puudutatud isiku kohustused põhinõude osas summas 1110 eurot 12 senti. Ka ei ole avaldaja

kohtule tõendina esitanud 31. detsembri 2023. a arvet. Lisaks on maakohus samas otsuse

punktis (37) eksinud 2021. a jaanuaris ja aprillis puudutatud isikule esitatud arvete

algandmete kajastamisel. Maakohus on märkinud, et jaanuaris 2021 esitati puudutatud isikule

arve summas 111 eurot 95 senti ja sama aasta aprillis summas 99 eurot 79 senti. Avaldaja

esitatud tõendite (dtl 538; 535) kohaselt on arvestatud summad olnud aga vastavalt 111 eurot

55 senti ja 99 eurot 99 senti. Seega tuleb kaebuse lahendamisel lähtuda sellest, et perioodil 31.

jaanuarist 2020 kuni 30. novembrini 2023 (kaasa arvatud) esitatud arvete kohaselt arvestas

avaldaja puudutatud isiku majandamiskulusid kokku 4213 eurot 5 senti.

9. Avaldaja nõuab puudutatud isikult majandamiskulude võlgnevuse tasumist KrtS § 40 lg 1

alusel. Tegemist on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõudega, mille aegumistähtaeg

on TsÜS § 154 kohaselt kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue

muutub sissenõutavaks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 2020. a esitatud arvete aegumine hakkas kulgema 1.

jaanuaril 2021 ning avaldaja põhinõuded perioodi 2020–2023 eest ei olnud avalduse esitamise

ajaks (31. detsember 2023) aegunud. Kuigi maakohus on lahendi punktis 36 ekslikult

märkinud, et avaldaja 2020. a nõuded muutusid sissenõutavaks alates 1. jaanuarist 2021, on

maakohtu määruse kontekstist siiski järeldatav, et maakohus pidas silmas, et 2020. a esitatud

arvete aegumine hakkas kulgema 1. jaanuaril 2021.

10. Puudutatud isik on esitanud aegumise vastuväite.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et puudutatud isik ei täitnud perioodil 2009–2013

korteriomanikuna oma kohustusi avaldaja ees. Avalduses esitatud andmete (p 3.7) kohaselt oli

seisuga 31. detsember 2013 puudutatud isiku põhivõlg korteriühistu ees 3498 eurot 24 senti

ning puudutatud isik on oma 21. jaanuari 2024 seisukohas (dtl 388–391) kinnitanud

võlgnevust 31. detsembri 2013. a seisuga summas 4980 eurot. Korteriühistu 31. detsembri

2013. a arvel nr 3350 (dtl 399) on kajastatud puudutatud isiku võlg summas 4980 eurot.

Vaidlust ei ole ka selles, et 31. detsembri 2013 seisuga tekkinud võlg on kajastatud igal

järgmisel puudutatud isikule saadetud arvel ning 31. jaanuari 2020 arvel nr 2128 (dtl 125) on

kajastatud seisuga 30. jaanuar 2020 võlga varasemalt esitatud arvete alusel summas 4378

eurot 35 senti. Avaldaja leiab, et tal on õigus lugeda puudutatud isikult laekunud summade

arvelt tasutuks esmalt kogunenud viivised ja iga edasine laekumine vanima võlgnetava arve

katteks.

TsÜS §-le 154 tuginedes saab järeldada, et 2019 (ja varasemalt, s.o alates 2009) esitatud

arvetest tulenevad avaldaja nõuded on aegunud. 2019 esitatud arvete alusel nõutavad summad

on muutunud sissenõutavaks 2019. aasta jooksul ning seega algas nõude aegumine 1.

jaanuaril 2020 ja lõppes 31. detsembril 2022. Kuivõrd avaldaja on käesolevas tsiviilasjas

avalduse esitanud 31. detsembril 2023, siis on avaldaja põhinõue perioodi 2009 kuni 31.

detsember 2019 eest aegunud. TsÜS § 144 järgi aegus koos põhikohustusest tuleneva nõudega

ka viivisenõue. Avaldaja tugineb praegusel juhul sellele, et arvestas perioodil 1. jaanuar 2020

kuni 31. detsember 2023 tehtud makseid varasema võla (sh viivise) katteks. Samas tuleb

ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul lähtuda VÕS § 88 lg-st 5, mille kohaselt, kui

võlausaldaja on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaoludel määranud, millise

kohustuse on võlgnik täitnud, kuid võlgnik on sellele viivitamata vastu vaielnud, võib võlgnik

ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et võlgnik on täitnud tema

poolt määratud kohustuse. Praegusel juhul on kohtumenetluses puudutatud isik tuginenud

sellele, et perioodil jaanuar 2020 kuni detsember 2023 on kõik arved tasutud ning märkinud,

et puudutatud isik on kohustusi täitnud avaldaja esitatud arvete alusel. VÕS § 88 lg-st 5

tulenevalt on seega puudutatud isik võlausaldaja määratud järjekorrale vastu vaielnud ja

määranud, et on maksnud 2020. a kuni 2023. a esitatud arvete alusel selle perioodi

majandamiskulude eest, mitte varasemalt tekkinud ja selleks ajaks juba aegunud kohustuste

eest. Seega ei saa avaldaja arvestada perioodil 1. jaanuar 2020 kuni 31. detsember 2023 tehtud

makseid varasema võla (sh viivise) katteks.

11. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu

põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei

saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille

jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada (RKTKo 07.03.2018, 2-16-11889/42, p

39). Riigikohus on siiski leidnud, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine viiviseta

võib olla erandlik asjaolu, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet

(RKTKo 15.01.2010, 3-2-1-132-09, p 12).

Praegusel juhul esitas korteriühistu korteriomanikule igakuiselt arved, millel kajastas saldo.

Korteriühistu ei ole seejuures arve saajale selgitanud ega ka tõendanud, et saldo sisaldas

viivist. Arvel viivise määra märkimine ei tähenda, et arve saaja sai arvel kajastatud saldost aru

just viisil, et korteriühistu on asunud arvestama ja nõudma viivist. Esimese viivisearve

koostas korteriühistu puudutatud isikule alles 30. aprillil 2023 (dtl 509–511). Puudutatud

isikul tekkis omandiõigus korterile 21. aprillil 2006 (dtl 25) ning esimese arve edastas

korteriühistu talle 31. mail 2009 (dtl 27). Seega ei olnud korteriühistu esimese viivisearve

koostamise ajaks enam kui 14 aastat kestnud õigussuhte jooksul korteriomanikule teatanud

viivise nõudmise soovist. Perioodiliselt arveid esitav korteriühistu käitub vastuolus hea usu

põhimõttega, kui ta pikema aja jooksul (käesoleval juhul enam kui 14 aastat) ei avalda

korteriomanikule, et kavatseb hilinenud maksetelt arvutada ja nõuda viivist. Neil kaalutlustel

leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti käsitlenud VÕS §-s 88 sätestatut.

12. Puudutatud isiku vastuväide praeguses tsiviilasjas on, et ta on vaidlusalusel perioodi (1.

jaanuarist 2020 kuni 31. detsembrini 2023) tasunud avaldajale rohkem kui talle arvete alusel

arvestatud on.

Tsiviilasjas tõendina esitatud arvetest nähtub, et avaldaja on igakuised jooksvad

majandamiskulude arved esitanud kuu viimase päeva seisuga, nii on näiteks perioodi 1.

jaanuar 2020 kuni 31. jaanuar 2020 arve esitatud 31. jaanuaril 2020 ning perioodi 1.

november 2023 kuni 30. november 2023 arve on puudutatud isikule esitatud 30. novembril

2023. Maksetähtpäev kõikidel arvetel on järgmise kuu 20nes kuupäev. Maakohus järeldas

vaidlusalusel ajavahemikul arvete tasumise toimingutest tervikuna õigesti, et puudutatud isik

korteriomanikuna soovis tasuda igakuiste jooksvate majandamiskulude eest. Samas ei nõustu

ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et puudutatud isik tasus 31. jaanuaril 2020 esitatud

arve samal kuul ehk 17. jaanuaril 2020 jne. Puudutatud isik ei saanud jooksva kuu arvet

tasuda enne selle esitamist, mistõttu tuleb tasutud summade arvestamisel lähtuda arvestusest,

et puudutatud isik tasus iga kuu arved järgmisel kuul. Samast põhimõttest lähtudes on

puudutatud isik ka arveid tasunud (dtl 559–561).

Tuginedes avaldaja arveldusarve väljavõtetele (dtl 118–121), saab järeldada, et puudutatud

isik on avaldaja esitatud arveid tasunud järgmiselt.

2020

2021

2022

2023

Arve/tasutud

summa

Arve/tasutud

summa

Arve/tasutud

summa

Arve/tasutud

summa

Jaanuar

116,17/130

111,55/150,55

136,99/180

162,70/175

Veebruar

99,09/120

142,03/181,04

114,96/155

163/60

Märts

98,43/80

109,54/146,10

111,69/119

131,15/140

Aprill

88,05/70

99,99/140

102,20/140

112,57/112,57

Mai

69,58/60

56,66/96,60

78,24/120

70,50/70,50

Juuni

38,58/60

38,67/115

38,70/80

42,31/43,50

Juuli

38,59/70

38,41/100

38,74/80

41,45/41,45

August

38,66/60

38,60/80

38,83/80

41,51/41,82

September

53,17/50

70,86/110

85,36/125

57,39/57,39

Oktoober

74,75/85

88,61/130

105,14/20

132,40/134

November

87,28/100

102,62/148

142,15/192

155,15/155,15

Detsember

106,82/130

136,63/180

166,59/170

-

Kokku

909,17/1015

1034,17/1577,29

1159,59/1461

1110,13/1031,38

Eelneva põhjal tuvastas maakohus õigesti, et korteriühistu põhinõude kajastamiseks esitatud

arved on tasutud, st vastavas osas on majandamiskulude nõue täidetud. Maakohus eksis

täidetud nõude summa arvestamisel, tuvastades määruse kirjeldava osa punktis 37, et

perioodil jaanuarist 2020 kuni detsembrini 2023 on puudutatud isik avaldajale

majandamiskulude katteks tasunud kokku 5180 eurot 72 senti. Nimetatud perioodil on

puudutatud isik tasunud esitatud arvete (kogusummas 4213 eurot 5 senti) katteks 5084 eurot

67 senti. Lõppjäreldustes ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isik on

vaidlusalusel perioodil tasunud avaldajale arvetel arvestatust enam.

13. Analüüsides nõude aluseks oleval perioodil avaldaja esitatud arveid, maksetähtaegasid

ning puudutatud isiku tasutud summasid, saab järeldada, et puudutatud isikul oli avaldajale

valdavalt majandamiskulude katteks tehtud ettemaks ning makseviivituses oli puudutatud isik

vaid kahel korral, s.o aprilli 2020. a arve ja mai 2020. a arve alusel, tasudes avaldajale

ettenähtust vähem (arvestades ettemaksu) vastavalt 1 euro 74 senti ja 9 eurot 58 senti.

Puudutatud isik tasus võlgnevuse 21. juulil 2020.

Nõustudes maakohtu järeldustega kohalduvate viivise määrade osas, oli avaldajal KrtS § 42

lg-s 1 ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatu kohaselt õigus nõuda puudutatud isikult

majandamiskuludelt viivist 0,09 eurot. Samas on puudutatud isik pärast 21. juulit 2020

tasunud majandamiskulude arveid korduvalt oluliselt suuremas summas kui vastava kuu eest

esitatud majandamiskulude eest nõutud, mis on katnud ka nimetatud viivisesumma. Seega ei

ole kokkuvõttes alust avaldaja nõuet ei majandamiskulude põhinõude ega viivise osas

rahuldada. Ka võla sissenõudmiskulu on seega põhjendamatu.

14. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.

15. Kuna maakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata ja määruskaebus rahuldamata, ei ole

alust muuta maakohtu menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3).

16. Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus ringkonnakohtus kantud

menetluskulude jaotuse. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad kaebuse rahuldamata

jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Puudutatud isik on küll 25. märtsil 2025

esitanud menetluskulude nimekirja, viidates õigusabikuludele 45 eurot 75 senti, mis seisnes

juriidilises nõustamises, ja vastava arve (dtl 662, 663). Samas ei nähtu asja materjalidest, et

puudutatud isikut oleks määruskaebemenetluses esindanud lepinguline esindaja. Seega ei ole

tegemist põhjendatud menetluskuludega. Eeltoodust tulenevalt märgib ringkonnakohus, et

rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)