3-23-1589/8 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number

3-23-1589

Otsuse kuupäev

31. märts 2025

Kohtunik

Juhan Siider

Haldusasi

P V S GRUPP OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni

Ameti

tegevuse

õigusvastasuse

kindlakstegemiseks seoses vaide läbivaatamise tähtaja

ületamisega, 6. veebruari 2023. a otsuse nr 12-1/23/435

osaliseks ja 19. juuni 2023. a vaideotsuse nr 12-1/23/779-5

täielikuks tühistamiseks ning haldusorgani kohustamiseks

vaadata toetustaotlus tühistatud osas uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja P V S GRUPP OÜ, esindaja Janor Metsallik

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet,

esindaja Angelika Jürna

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta P V S GRUPP OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta kaebaja taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. aprillil 2025

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

3-23-1589

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P V S GRUPP OÜ esitas 17. juunil 2022 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ametile (PRIA) pindala- ja loomapõhiste toetuste taotluse nr 71102214019, milles taotles

muuhulgas 2022. a mahepõllumajandusega jätkamise toetust kokku 580,24 ha-le

(toetussumma kokku 70 816,90 eurot), sellest:

a) 155,27 ha-le rühvelkultuuride kasvatamise eest;

b) 60,18 ha-le teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja

põldtunnustatud heintaimede kasvatamise eest;

c) 364,79 ha-le kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa kohta.

2. PRIA rahuldas 6. veebruari 2023. a. otsusega nr 12-1/23/435 toetustaotluse osaliselt ja

määras kaebajale 2022. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 8 299,41 eurot.

PRIA hinnangul nähtus kohapealses kontrollis, et põldudel nr 213, 219-1, 220, 221, 226, 227-

1, 227-2, 228, 232, 235-1, 235-2, 235-3, 235-4, 239, 240, 100000, 1100010110, 2222222222,

241, 243 ja 248 domineerisid rohttaimed, mitte deklareeritud põhikultuurid, mistõttu ei ole

võimalik nende põldude alust pinda deklareeritud toetusmääragrupis kindlaksmääratud

pindala hulgas arvesse võtta olenemata sellest, kas põhikultuuri (söödakultuur ning osadel

põldudel sertifitseeritud seemnest kaer) külvati või mitte. Lisaks taotles kaebaja kuni

kolmeaastastele külvikorras olevatele rohumaadele toetust 364,79 ha-le, kuid PRIA tegi selles

toetusmääragrupis kindlaks üksnes 115,22 hektarit. PRIA tuvastas 2022. aasta

halduskontrollis, et ülejäänud pindala, s.o 249,57 ha (põllud nr 200; 201; 202; 204; 205; 206;

207; 208; 209; 210; 212; 215; 216; 217; 222; 224; 225; 229; 229,1; 230; 231; 233; 242; 244;

245-2-1; 251; 254; 255 ja 256) ei vasta kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade

nõuetele, mistõttu need arvati püsirohumaade gruppi, mille kohta toetuse saamiseks peab

taotlejal olema iga hektari kohta loomkoormus vähemalt 0,2 loomühikut. Kuna seda tingimust

kaebaja ei täitnud, ei olnud selles osas toetuse määramiseks alust. Kaebajale kohaldati ka

halduskaristusi.

3. Kaebaja esitas 4. märtsil 2023 eelnimetatud otsuse peale PRIA-le vaide, mida hiljem

täpsustas. PRIA jättis 19. juuni 2023. a vaideotsusega nr 12-1/23/779-5 kaebaja vaide

rahuldamata.

4. Kaebaja esitas 15. juulil 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tühistada PRIA 6.

veebruari 2023. a otsuse nr 12-1/23/435 osaliselt ja 19. juuni 2023. a vaideotsuse nr

12-1/23/779-5 täielikult ning kohustada PRIA-t vaatama toetustaotlus tühistatud osas uuesti

läbi. Samuti palub kaebaja tuvastada PRIA tegevuse õigusvastasus seoses vaide läbivaatamise

tähtaja ületamisega. Selline tegevus on PRIA puhul juba süstemaatiline. Ühtlasi palub kaebaja

kohustada PRIA-t esitama 2022. a kontrolli raames tehtud fotod kaebaja põldudest.

5. Tartu Halduskohus võttis 9. augusti 2023. a määrusega P V S GRUPP OÜ kaebuse

menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks ja haldusmenetluse

asjakohaste tõendite, sh 2022. a kontrolli raames tehtud fotode, esitamiseks.

6. Vastustaja esitas kohtule 11. septembril 2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta P V S

GRUPP OÜ kaebuse rahuldamata, ning haldusmenetluse tõendid.

2

3-23-1589

7. Tartu Halduskohus määras 8. jaanuari 2025. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus

menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile

vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

8. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.

8.1. PRIA arvutas kindlaksmääratud pindala suuruse ebaõigesti, sest asjakohatult asuti

seisukohale, et otsuses väljatoodud põldudel deklareeritud põhikultuuri ei kasvatatud või ei

olnud nende osakaal põllul domineeriv. Samuti vähendati ebakohaselt lühiajalise rohumaa

pindala ning määrati halduskaristusi. PRIA lähtub Euroopa Liidu õigusega mitteühilduvatest

tõlgendustest, ka senine kohtupraktika on asjakohatu ja vale, mistõttu tuleks küsida Euroopa

Liidu Kohtult eelotsust põllukultuuride kasvatamise ja pindala kindlakstegemise tingimuste

kohta. PRIA ei võta kaebaja taotluse lahendamisel arvesse seda, kuidas põllupidamine ja

põllukultuuride kasvatamine tegelikult käib.

8.2. Ebaõige on maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele

ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) tõlgendamine

viisil, kus taotleja jäetakse toetusest ilma asjaolude tõttu, mis ei ole ega saagi olla tema

kontrolli all ning mis on vastuolus toetuse eesmärkidega, sest sellisel juhul ei toimi toetus

turvavõrguna, vaid hoopis süvendab ebastabiilsust. PRIA seab mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse maksmise ekslikult sõltuvusse sellest, kui hea ja ilusa, tiheda ja

umbrohuvaba saagi põllupidaja saab. Saagikusest lähtumine ei ole Euroopa Liidu õigusega

kooskõlas. Enamik ühise põllumajanduspoliitika raames antavaid toetusi on lahti seotud

toodetavatest kogustest ehk saadava toodangu ulatusele nõudeid ei kehtestata. Põllupidaja ei

saa garanteerida saaki, sest see ei sõltu ainuüksi põllupidaja tegevusest, vaid on mõjutatud

mitmetest teistest asjaoludest, mis ei ole põllupidaja kontrolli all. Saagi rohkust ja kvaliteeti

mõjutavad enim keskkonnatingimused, mida põllupidaja ei saa ei valida ega kontrollida.

Toetuse põhimõtete ja eesmärkidega ei ühti toetuse saamise võimaluse sidumine selliste

asjaoludega, mille üle taotlejal puudub kontroll, sh keskkonnatingimused. Samuti tuleb

arvestada, et mahepõllumajanduses on lubatud agrotehnilised võtted piiratud. Külvatud

põllukultuuride ülekaal põllul PRIA kontrolli hetkel ei ole seega asjakohane tingimus.

Olukord, kus külvatud kultuur ei lähe hästi kasvama, ei saa põhimõtteliselt olla toetuse

maksmisest keeldumise või varasemalt makstud toetuse tagasi nõudmise aluseks. Seades

toetuse saamise eeltingimuseks selle, et külvatud põllukultuur on põllul enamuses, on PRIA

kogu põllumajandusliku tegevusega seotud riski jätnud kaebaja kanda. See on otseses

vastuolus toetuse eesmärgiga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013

(määrus nr 1305/2013) artikkel 29 lõikest 4 ning preambuli punktist 23 järeldub, et tegemist

on tegevuskulude toetusega, millega hüvitatakse mahepõllumajandusega tegelemisega seotud

kulutusi ja saamata jäänud tulu. PRIA on jätnud täielikult arvesse võtmata toetuse eesmärgi

kompenseerida saamata jäänud tulu. Mahepõllumajanduses ei tohi kasutada keemilisi

umbrohu ja kahjurite tõrjevahendeid, seega pole midagi võimalik teha, kui umbrohi vaatamata

allakülvi tegemisele põllul kasvama hakkab. Asjaolust, et põllukultuur ei ole konkreetsel

põllul enamuses, ei saa järeldada, et taotleja pole kasutanud õigeid agrotehnilisi võtteid või

pole põllukultuure nõuetekohaselt kasvatanud. Põldude esteetiline välimus ei ole toetuse

määramise aluseks. Toetuste eesmärgiks on taotleja kindla sissetuleku tagamine ja riskide

maandamine. PRIA tõlgendused ja tegevus selle eesmärgiga ei ühti. Olukorras, kus saak

ikaldub või on vähene, jääb mahetootjal saagist loodetud tulu saamata ehk realiseerub risk,

mille leevandamiseks toetus ette nähtud on. Need asjaolud, mida kohtud kirjeldavad

vääramatu jõu või erandlike asjaoludena, ei ole seda Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr

640/2014 (määrus nr 640/2014) art 4 lg 1 mõttes.

3

3-23-1589

8.3. PRIA aktsepteerib toetatava tegevusena põhikultuuri kasvatamist koos heintaimede

allakülviga, mida kaebaja on ka kasutanud. Seetõttu on loomulik, et põhikultuuri põldudel

esines ka heintaimi. Mahepõllumajanduses on ilma allakülvita põllukultuure väga keeruline

kasvatada, mistõttu on see mahepõllumajanduses äärmiselt oluline võte. Liblikõieliste

allakülv parandab põhikultuuri saagikust. Allakülvi meetodi kasutamine tagab põllult 3 aastat

hea heintaimede saagi saamise. Lisaks võimaldab allakülvi kasutamine hoida kulusid kokku,

sest kulutusi tuleb teha ühele külviprotsessile. Kuna erinevate põllukultuuride kasv ei ole ajas

lineaarne, siis võibki põld teatud hetkedel näha välja kui rohumaa. Arvestada tuleb, et

mahepõllumajanduses ei tohi kasutada keemilisi umbrohu ja kahjurite tõrjevahendeid, seega

pole midagi võimalik teha, kui umbrohi vaatamata allakülvi tegemisele siiski hakkab põllul

kasvama. Kaebaja poolt kasvatatavad söödakultuuri taimed ei kasva peenras nagu maasikad

või vaos nagu kartulid nii, et nende vahel oleks võimalik taimi kahjustamata põldu rohida.

Külvinormide järgimist ei ole PRIA kahtluse alla seadnud.

8.4. PRIA kohaldab toetuse määramisel pealegi määrust nr 640/2014 vääralt, sest tegemist ei

ole üledeklareerimise olukorraga või kultuuride erinevusega. Määruse nr 640/2014 art-d 18,

19 ja 19 a ei ole selles asjas kohaldatavad ka seetõttu, et see oleks vastuolus

proportsionaalsuse põhimõttega. Toetuse vähendamine ja taotleja karistamine on mõeldud

selliste olukordade jaoks, kus taotleja on hooletusest tulenevalt või tahtlikult taotluse

esitamisel PRIA-le valetanud. Kaebaja ei ole teadlikult või hooletusest esitanud taotlusel

ebaõigeid andmed. Kaebaja taotluse lahendamisel tulnuks lähtuda määruse nr 640/2014

artiklist 35. Määrus nr 640/2014 art 35 käsitleb toetuskõlblikkuse kriteeriumite ning

sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmist maaelu arengu toetuste puhul. Sama

määruse art 35 lg 3 kohaselt sõltub nõuete rikkumise raskusaste eelkõige selle tagajärgede

olulisusest, võttes arvesse võetud kohustuse eesmärki, mida ei ole täidetud. PRIA ei ole

sellega arvestanud ega kohustuste rikkumise hindamisel hindamismaatriksit kasutanud.

8.5. Põldudel nr 213, 219-1, 220, 221, 226, 227-1, 227-2, 228, 232, 235-1, 235-2, 235-3, 235-

4, 239, 240, 100000, 1100010110, 2222222222, 241, 243 ja 248 on kaebaja kasvatanud

deklareeritud söödakultuure (söödaredis ja silohernes) ja teravilja (kaera) heintaimede

allakülviga ning on kasutanud kaera puhul sertifitseeritud seemet. Põldude vastavust

kehtestatud tingimustele tõendavad kaebaja esitatud tõendusmaterjalid (pildid, videod).

8.6. Põllud nr 100000, 239, 1100010110, 2222222222 ja 235 moodustasid looduses sisuliselt

ühe suure põllu, mida kaebaja haris samamoodi. Ka põllud nr 241 ja 243 moodustasid terviku,

põld nr 232 asus teistest eraldi. Kaebuse lisana esitatud videost nähtub, et kaebaja on kaera

põllul nr 239 kasvatanud. Kaebaja ei kasvatanud kaera mitte tera saamise, vaid loomasööda

(silo) saamise eesmärgil ning see selgitab ka, miks kaebaja põllud visuaalselt just sellised

välja nägid. Kaera kasvatamine loomasöödaks ei ole keelatud. Loomasöödaks kasvatatava

kaera puhul saab põllult tavaliselt vähemalt 2 saaki, teraks kasvatatavalt kaerapõllult ühe

saagi, samuti erineb saagi koristamise aeg. Sisuliselt nõuab PRIA seda, et kaebaja ei tohi

kasutada allakülvi meetodit. Põldude puhul, kus kaer oli PRIA kontrolli ajaks juba koristatud,

ei ole PRIA-l mingit alust väita, et seal kaera ei kasvatatud. Need põllud pididki pärast kaera

esimese saagi koristamist välja nägema nagu rohumaad. Sertifitseeritud seemne külvamine on

toetuse saamiseks piisav. Kuna kontrollakt saadeti kaebajale alles sügisel, siis puudub

kaebajal muu tõendusmaterjal peale esitatu.

8.7. Ka söödakultuuri (silohernes ja söödaredis) aluste põldude puhul ei ole PRIA arvestanud,

et kaebaja kasvatas söödakultuure heintaimede allakülviga. Allakülvi taimed ei takista

söödakultuuri kasvu, ei kahjusta seda ega muuda seda loomasööta, mida kaebaja oma

põldudelt saagina koristas, kuidagi vähem väärtuslikuks. Kaebaja esitatav pildimaterjal põllu

nr 219-1 ja põllumassiivi nr 53955050357 kohta ning videofail 2021. aastal põldudel nr 249-

251 valitsenud olukorra kohta tõendavad, et kaebaja kasvatas vaidlustatud otsuses kajastatud

põldudel söödakultuuri. Olukorras, kus kaebaja on teinud tervel kinnistul täpselt

4

3-23-1589

samasuguseid toiminguid söödakultuuri kasvatamiseks, ei ole võimalik väita, et ühes kinnistu

otsas on söödakultuuri kasvatatud, teises aga mitte. PRIA järeldused selle kohta, mida kaebaja

oma põldudel kasvatas ja millised taimed domineerisid, on täiesti suvalised ja tagantjärgi

otsitud. Sarnaselt kaerapõldudega ei ole kaebajal lähtuvalt sellest, et ta sai kontrollaruande

kätte alles sügisel, teiste tõendite esitamine võimalik, siis ta ei teadnud, milliste põldudel

probleemid võivad esineda.

8.8. Ebaõige on PRIA seisukoht, et põldude nr 200, 201, 202, 204, 205, 206, 207, 208, 209,

210, 212, 215, 216, 217, 222, 224, 225, 229, 229,1, 230, 231, 233, 242, 244, 245-2-1, 251,

254, 255 ja 256 puhul on rikutud kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade

tingimusi. PRIA tõstis põhjendamatult suure osa deklareeritud põldudest ümber teise gruppi.

Asjaolu, et PRIA nendele põldudele varasematel aastatel põllukultuuride kasvatamise eest

toetust ei määranud, ei tee olematuks fakti, et nendel põldudel on varasematel aastatel

söödakultuure kasvatatud. Määruse nr 53 kohaselt katkestab rohumaa vanuse see, kui koos

allakülvi taimedega külvatakse ja kasvatakse põllul teisi põllukultuure. Määrus nr 53 ei näe

ette, et rohumaa vanuse katkestab vaid see, kui muid põllukultuure kasvatatakse põllul

monokultuurina. Põld, kuhu on külvatud teravilja/söödakultuure ja mida kasutatakse nende

söödakultuuride/teravilja kasvatamiseks, ei saa olla rohumaa ja rohumaade vanus katkes.

PRIA ei saa suvaliselt „välimuse“ järgi lahterdada põlde rohumaaks. Varasem vastupidine

kohtupraktika on abstraktse ja spekulatiivse iseloomuga ega ole seetõttu asjakohane.

8.9. Maastikuelementide määratlemise ja kaitsmise eesmärk on säilitada maastiku ja

looduskeskkonna mitmekesisust ja elurikkust ning sellised maastikuelemendid arvatakse

toetusõigusliku põllumajandusmaa hulka. Põllul nr 241 asub maastikuelement, mis tuleb

põllumajandusministri 14. jaanuari 2015. a määruse nr 4 „Maa heas põllumajandus- ja

keskkonnaseisundis hoidmise nõuded” (määrus nr 4) alusel lugeda põllusaare või metsasiiluna

toetusõigusliku pindala hulka.

8.10. PRIA ei ole järginud vaideotsuse tegemisel seaduses sätestatud tähtaegu, ületades seda

ca 1,5 kuu võrra ja on seeläbi kaebaja õigusi rikkunud. Selle aja võrra on viibinud kaebaja

õiguste kaitseks kohtusse pöördumine. Vastustaja tegevus tuleb tunnistada õigusvastaseks.

9. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised

põhjendused.

9.1. Vaidlus ei käi otsetoetuse saamise üle, vaid maaelu arengu ühe meetme

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamise üle, mistõttu on kaebaja viited

otsetoetustele ja otsetoetuste saamise eesmärkidele käesolevas asjas asjakohatud. Kaebaja ei

saa nõuda mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kaudu kõikvõimalike põllumajanduslike

kulude kompenseerimist. Vastavalt Eesti Maaelu arengukavale 2014-2020 kompenseeritakse

mahepõllumajandusega jätkamise toetusega osaliselt mahepõllumajandusliku tootmisega ja

kohustuse täitmisega kaasnevad täiendavad kulud ja saamata jäänud tulu.

9.2. Toetuse saamiseks on oluline põllumajanduskultuuri nõuetekohane kasvatamine. Taotleja

peab põllumajanduskultuurid külvama ja kasvatama viisil, et tagatud oleks toetustaotluses

märgitud põllumajanduskultuuride valdav osakaal põllul. Põllumajandustoetuste maksmist

põllu eest, millel kasvavad valdavalt muud heintaimed põllukultuuri asemel, ei näe ette

meetme eesmärgid ega ka ükski õigusakt ning äärmiselt ebavõrdne oleks teiste taotlejatega

võrreldes maksta erandina toetust kaebajale üksnes mingis koguses põllukultuuri seemne

soetamise ja maa ettevalmistamise eest, seejuures põllukultuuride kasvatamise nõuet täitmata.

Kulude tekkimist ei saa põhjendada üksnes põllumajanduskultuuri tähtaegse külvamisega,

vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega

viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud

põllul. PRIA ei ole nõudnud kaebajalt kindlas koguses saagi ette näitamist ega ole saagi

koguseid arvestanud, kuid deklareeritud põhikultuur peab olema enamuses visuaalselt

5

3-23-1589

tuvastatav. Kohtupraktikas on kinnistunud tõlgendus, et kui põllumajanduskultuur ei ole

põllul domineeriv (valdav), ei saa seda pidada ka põhikultuuriks, millele toetust taotletakse ja

saadakse ning toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid oluline on

põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Asjaolu, et toetuse saamine ei ole seatud

sõltuvusse põllumajanduskultuuri saagi kogusest, ei väära asjaolu, et toetuse saamiseks peab

olema kasvatatav kultuur põllul enamuses. Olukorras, kus kohapealse kontrolli käigus

taotluses deklareeritud teravilja või rühvelkultuuri põllult kaera või rühvelkultuuri ei leita või

teravili või rühvelkultuur on selgelt alarindes, ei ole võimalik väita, et põllul kasvatatakse

kaera või rühvelkultuuri toetuse saamiseks nõutaval viisil. Toetuse määramine põllukultuuride

kasvatamise ühikumääragrupis põldudele, millel kasvasid valdavalt hoopis rohttaimed, tooks

antud juhul kaasa kaebaja tootmise ülekompenseerimise, kuivõrd tema tehtavad lisakulutused

kultuuri kasvatamiseks ning vähesest saagist tulenev saamata jäänud tulu on väiksemad, kui

tavapärase mahetootja tehtavad. Kui PRIA arvestaks kaebaja söödakultuuride ja teravilja

põllud, mis on koosluselt enam rohumaad, abikõlblikuks, siis toimuks ebavõrdne kohtlemine

ning selline olukord annaks kaebajale ebaausa konkurentsieelise võrreldes teiste

mahetootjatega, kes järgivad kõiki põhikultuuri kasvatamiseks vajalikke võtteid ja on

saavutanud tulemuse, kus põhikultuur on valdav.

9.3. Allakülvi kasutamine on lubatav, kuid allakülv ei tohi tavapäraseid agrotehnilisi võtteid

ja sobivaid allakülvi kultuure kasutades põhikultuuri lämmatada ega selle üle võimust võtta.

Kui põllule on külvatud põhikultuur koos allakülviga ning põllul domineerib allakülv, on

kasutatud sobimatut allakülvi, kasutatud valet põhikultuuri ja/või allakülvi külvinormi vms.

Allakülvi domineerimisel põllul on põllul kasvatatavaks kultuuriks vastav allakülvi kultuur,

mitte selges alusrindes olev muu kultuur. Söödakultuuri kasvatamisel koos allakülviga tuleb

valida deklareeritavaks kultuur, mida tegelikult kasvatatakse, nt likblikõieliste ja muude

põllumajanduskultuuride segu või rohttaimed. Ühestki asjakohasest õigusaktist ei tulene

kohustust maksta toetust põllukultuuride ühikumääras rohumaaks kvalifitseeruvate põldude

eest. Pärast kultuuride külvamist on mahetootjatel võimalik kasutada mitmeid erinevaid

mehhaanilisi ning termilisi tõrjemeetodeid, mistõttu on kaebaja väide, et pärast külvi midagi

ei toimugi, eksitav. Olukorras, kus kaebajal on mitmetel aastatel erinevatel põldudel samad

probleemid põllukultuuride kasvatamisega, esinevad kaebajal agrotehniliste võtete ja

püsikultuuride valimisel süstemaatilised puudujäägid.

9.4. Põldudel nr 213, 219-1, 220, 221, 226, 227-1, 227-2, 228, 232, 235-1, 235-2, 235-3, 235-

4, 239, 240, 100000, 1100010110, 2222222222, 241, 243 ja 248 kasvatatud kultuure hindas

PRIA kohapealse kontrolli raames tehtud visuaalsel vaatlusel, lähtudes taimiku koosseisust

ning selgus, et 2022. a ei olnud deklareeritud põllukultuur valdav, domineerivad oli

rohttaimed. Kontrollaruandes kajastatud pildimaterjalilt on see selgelt nähtav. Tegemist on

seega taotletuga võrreldes erinevasse, s.t madalamasse toetusmääragruppi kuuluva kultuuriga

ning nimetatud põllud ei olnud selle tõttu deklareeritud toetusmääragrupis abikõlblikud.

Samuti kinnitavad PRIA järelduste õigsust PTA kontrolli tulemused. Võttes arvesse, et

kaebaja kasvatas nendel põldudel rohttaimi, oleks ta pidanud toetust taotlema ka vastavas

toetusmääragrupis.

9.5. Kaebaja esitatud tõendid ei kummuta PRIA järelduste õigsust. Nt kaebuse lisas esitatud

foto põllumassiivist nr 53955050357 ei ole asjakohane, sest tegemist ei ole vaidlusaluse

põllumassiiviga ning teiseks esines ka sellel põllumassiivil asuval teise äriühingu kasutataval

põllul deklareeritud ja kindlaksmääratud põllukultuuride erinevus. PRIA ei ole seoses

põldudega 219-1, 220 ja 221 väitnud, et deklareeritud põllukultuuri üldse ei esinenud, vaid

tugines sellele, et need oli laiguti ning mitte valdavas ulatuses. Kaebuses esitatud viited P V S

GRUPP OÜ 2021. aasta põldudele 249, 250 ja 251 on asjakohatud, sest nimetatud põllud ei

oma puutumust kaebaja vaidlusaluste põldudega 2022. aastal ning teiseks on vastustaja

6

3-23-1589

esitanud omapoolsed selgitused ja vastuväited seonduvalt P V S GRUPP OÜ 2021. a

põldudega 249, 250 ja 251 kohtuasja nr 3-22-1598 raames.

9.6. PRIA ei tea ega saagi teada, kuidas kaebaja täpselt teostas põldudel külviks

ettevalmistavaid tegevusi, kui palju seemet ja kuidas ta külvas jne. Ka ei ole vastustajale teada

kaebaja kasutuses olevate põldude mullastiku ja ilmastiku eripärad vms. Seetõttu ei saa

vastustaja esitada kaebajale konkreetseid etteheiteid kasutatud agrotehnilistele võtetele. PRIA

hindas ning oli õigustatud hindama agrotehniliste võtete lõppresultaati, s.o põllul kasvavaid

kultuure. Kohapealse kontrolli tulemused kinnitavad, et lõppresultaat nõuetele ei vastanud.

Kaebaja väited õigete agrotehniliste võtete kasutamise kohta on paljasõnalised ja tõendamata.

9.7. Kuna taotleja deklareeris taotlusel kasvatatava kultuurina rühvelkultuuri ja

teraviljakultuuri, ent kasvatas seal tegelikkuses rohttaimi, ongi tegemist olukorraga, kus

põllukultuurirühmas deklareeritud pindala ületab põllukultuurirühma kindlaksmääratud

pindala. Kuna rühvelkultuuride ja teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste

kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede kasvatamise toetusmääragrupis moodustas

deklareeritud ja kindlaksmääratud pindala erinevus üle 50% toetusmääragrupi

kindlaksmääratud pindalast, jäeti kaebaja taotlus selles toetusmääragrupis õiguspäraselt

rahuldamata ja rakendati lisakaristust (määruse nr 640/2014 art 19 lg 2). Nimetatud norm ei

jäta PRIA-le kaalumisruumi. Määruse nr 640/2014 art 35 ei kuulu kohaldamisele. Vastustaja

ei ole väitnud, et kaebaja oleks esitanud teadlikult valeandmeid või oleks loonud kunstlikud

tingimused toetuse saamiseks. Pealegi oleks eelnimetatud rikkumiste puhul kaasnenud kogu

taotluse rahuldamata jätmine, mitte üksnes toetuse määramata jätmine konkreetses

toetusmääragrupis.

9.8. Kaebaja taotles kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaade grupis toetust 364,79 ha-

le, kuid kontrolli tulemusena tegi PRIA selles toetusmääragrupis kindlaks nõuetele vastavana

üksnes 115,22 ha-t. PRIA tuvastas 2022. aasta halduskontrollis, et ülejäänud pindala, s.o

249,57 ha (põllud nr 200, 201, 202, 204, 205, 206, 207, 208, 209, 210, 212, 215, 216, 217,

222, 224, 225, 229, 229,1, 230, 231, 233, 242, 244, 245-2-1, 251, 254, 255 ja 256) osas ei ole

määruse nr 8 lg 1 ja § 4 lg 1 p 6 tingimused täidetud, sest põllud ei vasta kuni kolmeaastaste

külvikorras olevate rohumaade nõuetele (viidatud põlde oli kasutatud rohttaimede

kasvatamiseks enam kui neljal järjestikusel aastal). Seetõttu arvati need põllud püsirohumaade

gruppi, mille puhul peab toetuse saamiseks taotlejal olema iga hektari kohta loomkoormus

vähemalt 0,2 loomühikut. Kuna kaebajal vastavad loomad puudusid, siis ei olnud kaebajale

võimalik ka määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 esitatud määras toetust maksta. Paljude vaidlusaluste

põldude üle käis sarnane vaidlus ka kohtuasjades nr 3-20-770 ja 3-22-1598, milles kohtud on

jõustunud lahendites PRIA seisukohtadega nõustunud.

9.9. Sertifitseeritud maheseemne külvamisel ühikumäära suurendamise eelduseks on, et

põldudel kasvatatakse vastavat teravilja. Põldudel nr 232, 10000, 239, 1100010110,

2222222222, 235-1, 235-2, 235-3, 235-4, 241, 243 seda ei toimunud.

9.10. Põllumassiivil nr 56453063725 asuval põllul nr 241 hinnati väidetava maastikuelemendi

vastavust määruse nr 4 § 3 lõigetes 1–10 nimetatud maastikuelementide nõuetele visuaalselt.

Tegemist ei ole maa-alaga, mis vastaks põllusaare või metsasiilu tingimustele.

9.11. Mõningase viivituse vaide läbivaatamisel tingis vaiete kuhjumine ühte ajavahemikku

ning kaebaja vaide faktilised asjaolud olid mahukad ning kaebaja esindajaga seotud

ettevõtetega seotud vaiete lahendamine on tavapärasest ressursimahukam. Vaide

läbivaatamisel tähtaja ületamine ei mõjuta vaideotsuse kehtivust ega saa olla haldusakti

tühistamise ega tühisuse aluseks ning see pole kaebaja õiguste kaitset kahjustanud.

KOHTU SEISUKOHT

7

3-23-1589

10. Vaidluse all on PRIA 6. veebruari 2023. a. otsuse nr 12-1/23/435 õiguspärasus osas,

millega kaebaja taotlust ei rahuldatud. Kaebaja ei nõustu sellega, et vastustaja ei arvestanud

kindlaksmääratud pindala hulka põldusid nr 213, 219-1, 220, 221, 226, 227-1, 227-2, 228,

232, 235-1, 235-2, 235-3, 235-4, 239, 240, 100000, 1100010110, 2222222222, 241, 243 ja

248, kuna need ei vastanud tingimustele (nendel ei kasvanud domineerivalt deklareeritud

põllukultuuri). Samuti ei nõustu kaebaja vastustaja seisukohaga, et põldude nr 200, 201, 202,

204, 205, 206, 207, 208, 209, 210, 212, 215, 216, 217, 222, 224, 225, 229, 229,1, 230, 231,

233, 242, 244, 245-2-1, 251, 254, 255 ja 256 puhul ei olnud kuni kolmeaastases külvikorras

oleva rohumaa tingimused täidetud.

11. Kaebaja on seisukohal, et PRIA tõlgendab ekslikult Euroopa Liidu õigust seoses

põllukultuuri kasvatamise ja valdavuse tingimusega ning seab põhjendamatud eeldused

toetuse saamiseks. Toetustaotluse esitamise hetkel kehtinud Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seadus (ELÜPS) § 67 lg 1 kohaselt võis maaelu arengu

toetust taotleda isik, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, Euroopa Komisjoni

otsusega heakskiidetud programmi „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ ning ELÜPS-s ja

selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele. EL õiguses

reguleeris vaidlustatud otsuse tegemise ajal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmist

määruse nr 1305/2013 art 29. EL määruse art 29 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajanduse

meetme kohast toetust põllumajandusmaa hektari kohta põllumajandustootjatele või

põllumajandustootjate rühmadele, kes vabatahtlikult lähevad üle EL määruses nr 834/2007

määratletud mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või jätkavad nendega

ning kes on aktiivsed põllumajandustootjad EL määruse nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses,

nagu seda kohaldatakse asjaomases liikmesriigis. Artikli 29 lg-s 2 on täpsustatud, et sellist

toetust antakse üksnes nende kohustuste puhul, mis on rangemad kui EL määruse nr

1306/2013 VI jaotise I peatükis kehtestatud asjakohased kohustuslikud nõuded, EL määruse

nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud asjakohased

kriteeriumid ja minimaalsed tegevused, asjakohased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse

miinimumnõuded ning muud asjakohased siseriikliku õigusega kehtestatud kohustuslikud

nõuded; kõik sellised nõuded esitatakse programmis. Eesti õiguses olid toetustaotluse

esitamise ajal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad nõuded sätestatud ELÜPS §

67 lg 2 alusel kehtestatud määruses nr 53 (vt täpsemalt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus

nr 3-18-1599, p-d 10–14). Määrustest nr 1305/2013 ja 1306/2013 kui ka Eesti määrusest nr 53

tuleneb piisava selgusega, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on toetada

toetuskõlblike põllukultuuride kasvatamist, mitte pelgalt nende kasvamist. See nähtub nii EL

ühise põllumajanduspoliitika rahastamise üldsätetest kui ka mahepõllumajanduse toetuse

erisättest.

12. Kohtupraktikas on järjekindlalt asutud seisukohale, et piisav ei ole põldudel üksnes

külvikohustuse täitmine, vaid põllumajanduskultuuride nõuetekohane kasvatamine. Toetuse

saamiseks peab taotleja olema võimeline põllukultuuri nõuetekohaselt olemasolevates

tingimustes kasvatama ja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks peab

toetustaotluses märgitud põllukultuur olema põllul valdav kultuur. Vastupidisel juhul ei oleks

toetuse eesmärk saavutatav, sest toetuse saamiseks piisaks vaid põllukultuuride külvamisest

ning hilisem tegevus kultuuride kasvatamisel ning põllumaade hooldamisel muutuks

ebaoluliseks. Kui põllul kasvavad põllukultuurina valdavalt teised taimed ja selleks ei ole

objektiivset põhjust, ei ole õigustatud määrata toetust taotluses märgitud

põllumajanduskultuuri kasvatamise eest. Toetuse eesmärgiks on muu hulgas kompenseerida

mahepõllumajandusega tegelejale saamata jäänud tulu ning toetuse saamise eelduseks ei ole

põllumajanduskultuuri kasvatamise tulemusena saadav saak. Sellest ei saa aga teha järeldust,

8

3-23-1589

et kui põllu visuaalse ülevaatuse tulemusena nähtub, et toetustaotlusele märgitud

põllumajanduskultuure põllul praktiliselt ei leidugi või leidub seda muu taimestikuga

võrreldes oluliselt vähem, tuleks põld siiski lugeda toetustaotlusel märgitud

põllumajanduskultuuride põlluks. Kui põllud ei vasta deklareeritud põhikultuuri maa-alale,

tuleb need pindalad määrata madalamasse ühikumääragruppi ja seeläbi muutub

kindlaksmääratud pindala. Samuti tuleb arvestada, et kui maa ettevalmistamisel ja külvamisel

ning hilisemal põllu hooldamisel esinenud puudujäägid põlluharimises tingivad olukorra, kus

toetustaotlusel märgitud põllukultuur ei ole valdav ning see on suures osas segunenud teiste

taimedega, siis ei ole maa toetusõiguslik olenemata sellest, et põldudel võib olla ka

toetustaotluses märgitud põllukultuure. Tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid

ei tee seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud

toimingud, mis saagikust tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena.

Tulemusliku mahepõllumajandustootmise eelduseks on õiged agrotehnilised võtted, sh

kasvatatava kultuuri valimine kasvukohaga sobivalt, põllumaa korrektne ettevalmistamine

külviks, õiged külvimahud ning külvamis- ja kasvatamisviisid. Taotletud põllukultuuri

valdavuse nõue aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha, kas põllupidaja on

toetuse saamiseks vajalikud muud kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud. Kui

põllukultuuri valdavusest loobuda, muutuks mahepõllumajandusega seotud toetuste

määramine ja toetuse saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks – sel juhul ei

oleks võimalik kontrollida, kas põllupidaja haris põldu ja külvas seemet, kasutades kohaseid

agrotehnilisi võtteid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2024. a otsus haldusasjas nr

3-22-1598, p 22, samuti haldus- ja ringkonnakohtu otsuseid haldusasjades nr 3-20-770, 3-20-

769, 3-21-706, 3-22-1418, 3-23-1532).

13. Kaebaja on mahepõllumajandusliku tegevusega jätkamise toetuse (MAH) aastate 2019-

2022 kohta tehtud otsused erinevates kohtuasjades vaidlustanud ning nendes kõigis esinevad

sarnased puudujäägid deklareeritud põllukultuuri valdavuse tingimuse täitmisel teatud

põldudel. MAH 2019 kohta tehtud otsus oli vaidluse all asjas nr 3-20-770 (ühe põllu osas ka

haldusasjas nr 3-21-706), MAH 2020 otsus haldusasjas nr 3-21-1011 ning MAH 2021 otsus

omakorda haldusasjas nr 3-22-1598. Vastustajal on õigus, et paljude ka selles asjas vaidluse

all olevate põldude seisukord oli rohumaale omase kvaliteediga ka aastatel 2019, 2020 ja

2021. Seda kinnitavad eelviidatud asjades tehtud otsused, milles kaebaja seisukohtadega

põldude seisukorra ja teiste oluliste asjaolude kohta kohtud ei nõustunud. Sarnased

puudujäägid põhikultuuri mittedomineeriva seisundi osas esinevad ka selles asjas. Veelgi

enam, haldusasjades nr 3-20-770, 3-21-1011 ja 3-22-1598 ning praeguses asjas tuvastatud

asjaolud viitavad sellele, et kaebajal on süstemaatilised puudujäägid deklareeritud

põllukultuuride valdavuse tingimuse täitmisel ning need väljenduvad sarnasel viisil. Kaebaja

küll teeb maaharimistoiminguid, sh külvab deklareeritavat põhikultuuri, kuid ei saavuta

aastast aastasse tihti samadel põldudel sellist tulemust, kus toetustaotluses märgitud

põllukultuur oleks valdav, vaid põllumaad vastavad enam rohttaimedega kaetud maa-alale

omasele väljanägemisele. Eelviidatud asjades tehtud otsused on jõustunud ja mõjutavad nt

rohumaa vanuse hindamise osas ka praegust asja, sest osad põllud kattuvad praeguses asjas

vaidluse all olevate põldudega. Kohus jääb haldusasjades nr 3-20-770, 3-21-1011 ja 3-22-

1598 võetud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks eelnimetatud otsustes esitatud seisukohti

selles otsuses detailsemalt korrata. Nimetatud haldusasjades tehtud otsustes esitatud

tõlgendustest on ilmne, et kaebaja seisukoht põllukultuuride kasvatamise ja kasvatatava

põllukultuuri valdavuse küsimuses on ekslik ning PRIA on otsuses lähtunud asjakohasest

tõlgendusest. Kaebajal oli määruse nr 53 ning asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide kohaselt

toetuse saamiseks nõutav tegeleda vaidlusalustel põldudel toetusetaotluses näidatud

põllukultuuri kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks põllul valdav ja et see oleks

9

3-23-1589

kohapealses kontrollis visuaalselt tuvastatav. Vaidlustatud otsuses märgitud asjakohastel

põldudel kaebaja seda tingimus ei järginud.

14. Kaebaja deklareeris, et kasvatas 2022. aastal kokku 60,18 hektaril kaera. Asjakohasteks

põldudeks olid põllud nr 232, 100000, 239, 1100010110, 2222222222, 235-1, 235-2, 235-3,

235-4, 243, 241. PRIA asus kontrollakti tulemustele ja nende aluseks olevale pildimaterjalile

tuginedes seisukohale, et visuaalselt näevad need põllud välja kui rohumaad ning kuigi

kaebaja on külvanud ja ka kasvatanud heintaimedega koos kaera, ei ole kaer nendel põldudel

domineerivas olekus, mistõttu ei ole alust toetust selles toetusmääragrupis määrata. Kohtu

hinnangul kinnitab PRIA esitatud pildimaterjal kaerapõldude nr 100000, 239, 1100010110,

2222222222, 235 (dtl-d 427-428, 402-405, 429-430, 431 ja 438, 393-401) ning kaerapõldude

nr 232, 241, 243 (dl-d 369-392, 406-420, 421-422) kohta veenvalt, et enne ja pärast niitmist

oli põldude seisund selline, et heintaimede osakaal on deklareeritud põllukultuurist (kaer)

selgelt domineerivam. Kaebuse lisana 17 esitatud video põllu nr 239 kohta ei kinnita

eelnimetatud põldude vastavust tingimustele. Esiteks on video tehtud põllu ühest äärest ning

video vaatenurk on äärmiselt kitsas, millelt nähtub põllul olevat nii kaerale omaseid taimi,

kuid ka olulisel määral heintaimi. Isegi kui videolt nähtuks deklareeritud kultuuri ehk kaera

valdavus ühe põllu nurgas, ei saaks seda automaatselt üle kanda kogu põllule, veelgi enam

väidetavalt samal viisil haritud viiele põllule kokku. Ainuüksi põld nr 239 on ca 16 ha suur,

samas kui videolt nähtub selle põllu ühes ääres esinev olukord mõnesajal meetril. See video ei

veena kohut, et vaidlustatud otsuses nimetatud kaerapõld vastas nõuetele. Samuti ei ole sellelt

videolt nähtuv automaatselt üle kantav teiste kaerapõldude (sh põllud nr 232, 241 ja 243)

seisundile. Sisuliselt soovib kaebaja tõendada ühe põllu nurgast nähtuva olustikuga 60,18 ha

tegelikku seisundit. Ei ole eluliselt usutav, et sama seisund esines kõikide põldudel, seda

kinnitab ka PRIA esitatud oluliselt detailsem pildimaterjal. Kohus möönab, et määruse nr 53

alusel ei ole keelatud kaera kasvatada ka loomasöödaks ning seda niita koos heintaimedega nn

roheliselt, kuid ka sellisel juhul peab deklareeritud toetusmääragrupi põhikultuur olema

domineeriv. Vastupidisel juhul tähendaks söödaks tehtava kaera külvamine heinataimede

allakülviga seda, et kaera osakaalul puuduks igasugune tähendus. Toetuse saamiseks piisaks

siis sellest, et põllul on heintaimede kõrval ka marginaalsel määral kaerataimi, kuid toetusena

on võimalik saada sama summa, mis teraks kasvatava kaera puhul, kus heintaimede osakaal ei

tohi olla märkimisväärne. Põhjendamatu ning toetuse taotlejaid ebavõrdselt kohtlev oleks

aktsepteerida olukorda, kus teraks kasvatava kaera puhul peaks deklareeritud põllukultuuri

domineerivus põllul olema kõrgem kui loomasöödaks toodetava kaera puhul. Ka põldude

puhul, kus kaer oli juba koristatud on taimikust visuaalselt tuvastatav selle osakaal. Miski

kaebaja esitatud materjalist ei viita sellele, et ka vaidlusalused koristatud põllud vastasid

nõuetele. Asjaolu, et loomasöödaks kasvatava kaera puhul on kaebajal võimalik saada mitu

saaki, ei oma toetusnõuete täitmisel mingit tähtsust. Oluline on põllul kajastuv olukord

deklareeritud põllukultuuri osas. Kui heintaimed, sh allakülvi kasutamise korral,

domineerivad toetusemääragrupi põhikultuuri üle, siis tulebki käsitleda sellist põldu tema

tegeliku olukorra järgi rohumaana, mitte kaerapõlluna.

15. Kuna põld nr 241 nõuetele ei vastanud, siis ei oma sellel väidetavalt asunud

maastikuelemendi mittearvestamine toetusõigusliku pinna hulka tähtsust, sest selle põllu eest

ei oleks toetuse määramine igal juhul lubatav. Kohus nõustub siiski vastustajaga, et

vaidlusalune maastikuelement ei ole ka määruses nr 4 põllusaare ja metsasiilu kohta

sätestatud tingimustele vastav, sest esiteks ei ole see ala täielikult ümbritsetud põllumaaga

ning teiseks ei ole alal ka metsale iseloomulikku puude ja taimede kooslust. Kohus ei pea

vajalikuks detailsemalt vastustaja otsuses, vaideotsuses ja vastuses kaebusele esitatud

10

3-23-1589

põhjendusi selles osas korrata (HKMS § 165 lg 2, vt maastikuelementide tingimuste osas ka

Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsuseid asjas nr 3-21-2380).

16. Kaebaja deklareeris 2022. aastal põldudel nr 213, 219-1, 220, 221, 226, 227-1, 227-2, 228,

240 ja 248 kasvatava põllukultuurina söödakultuure (söödaredis ja silohernes). Vastustaja

tugineb kohapeases kontrollis visuaalselt tuvastatud põldude seisundile, kontrolliakti kantud

järeldustele ning neid kinnitavale pildimaterjalile (dtl-d 326-342, 363-368, 423-426). Kaebuse

lisana 16 esitatud video ei kirjelda vaidlusaluste põldude olukorda ega saa kuidagi seada

PRIA järelduste õigsust kahtluse alla. Pealegi on tegemist videoga, mis on tehtud 2021. aastal

esinenud olukorra kohta ega kirjelda 2022. a toimunut. Kaebuse lisana esitatud 2 fotot põllu

nr 219-1 kohta on asjakohased üksnes selle põllu seisundi hindamisel ning nendelt nähtuv ei

ole ülekantav teistele söödakultuuri põldudele, millele vaidlustatud otsuses viidatud on.

Kaebuse lisana 11 ja lisana 12 esitatud fotod ei lükka ümber PRIA järelduste õigsust põllu nr

219-1 seisundi kohta. Kohus möönab, et piltidelt on näha ka deklareeritud söödakultuuri

põldudel, kuid need pildid ei kinnita, et deklareeritud söödakultuur oli põllul valdav ehk

domineeris heintaimede üle. Mõlemad kaebaja esitatud fotod kinnitavad PRIA põhiseisukoha

õigsust, et põllul domineerisid heintaimed söödakultuuride kõrval. Kaebuse lisana 13 esitatud

foto ei ole tehtud kaebaja põllust nr 213, vaid FIE Metsalliku Mesindustalu põllumassiivi nr

53955050357 ühest äärest. Kaebaja viitab, et seda põllumassiivi on haritud koos teiste

põllumassiividega ja sellelt nähtub söödakultuuri kasvatamine. Kohus möönab, et sellelt

pildilt nähtub söödakultuuri olemasolu, kuid see ei lükka ümber PRIA järeldust, et

söödakultuur ei olnud domineeriv kultuur põllul nr 213. Asjaolu, et neid põlde võidi harida

samal viisil ning et nimetatud fotol on näha söödakultuurina siloherne kasvamist, ei ole üle

kantav kaebaja põllu nr 213 seisukorra kinnituseks. Kohtupraktikas on samuti rõhutatud, et

erinevatel põldudel võidaksegi saavutada lähtuvalt tingimustest erinevaid tulemusi ning see

näitab, et põllukultuuri kasvatamiseks sobivad agrotehnilised võtted võivadki erineda

sõltuvalt mullastikust, põllu varasemast kasutusest, ebasoovitavate taimede levikust kui ka

muudest teguritest (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-1598, p 38). Kohtu

hinnangul ei lükka kaebaja esitatud tõendusmaterjal seega ümber PRIA vaidlustatud otsuses ja

esitatud tõendusmaterjalist nähtuvat järeldust, et söödakultuurid ei olnud vaidlusalustel

põldudel valdavad ning nende toetusmääragrupist välja arvamine rohumaana oli põhjendatud.

17. Kohus möönab, et põllukultuuri kasvatamist ja saagikust mõjutavad oluliselt

keskkonnatingimused, kuid abstraktselt sellele tuginemine ei ole toetuse saamiseks piisav.

Määruse nr 640/2014 artikli 4 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et kui toetusesaaja ei ole saanud täita

toetuskõlblikkuskriteeriume või muid kohustusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu,

on tal seoses otsetoetustega jätkuvalt õigus saada toetust sellise pindala eest, mis oli

vääramatu jõu või erandlike asjaolude ajal toetuskõlblik. See aga eeldab, et toetusesaaja

teavitab vastavate asjaolude esinemisest PRIA-t kirjalikult ja esitab tõendid. Sellist teavitust ja

tõendeid pole kaebaja PRIA-le esitanud. Seega ei ole kaebuses viidatud

keskkonnatingimused, mida kaebaja ei saa juhtida, praegusel juhul PRIA järelduste õigsust ja

kaebaja toetuskõlblikkusele antavat hinnangut mõjutavad.

18. PRIA tuvastas 2022. aasta halduskontrollis, et 249,57 ha ulatuses (põllud nr 200, 201, 202,

204, 205, 206, 207, 208, 209, 210, 212, 215, 216, 217, 222, 224, 225, 229, 229,1, 230, 231,

233, 242, 244, 245-2-1, 251, 254, 255 ja 256) ei ole kaebaja täitnud määruse nr 8 lg 1 ja § 4 lg

1 p 6 tingimusi, sest põllud ei vasta kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade

nõuetele (viidatud põlde oli kasutatud rohttaimede kasvatamiseks enam kui neljal järjestikusel

aastal). Vastustaja on kontrollakti tulemustele ja otsuses ning vaideotsuses kajastatule

tuginevalt esitanud vastuses kaebusele asjakohase tabeli, millest nähtub iga asjakohase põllu

11

3-23-1589

rohumaaks oleku aeg. Kaebaja on seisukohal, et ta ei ole kuni kolmeaastase külvikorras

olevate rohumaade tingimusi nendel põldudel rikkunud. Kohus sellega ei nõustu.

19. Määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 kohaselt on toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja

mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel

kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise

kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal p-s 1 või 4 nimetatud

põllumajanduskultuuri. Ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad kasutatud

heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga aasta,

millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta

(määrus nr 53 § 8 lg 6). Määruse nr 53 § 8 lõike 1 punkti 5 saab tõlgendada vaid selliselt, et

ka lühiajaliste rohumaade eest toetuse saamise tingimuseks on see, et neljandal

kohustuseaastal kasvatatakse põllul põllumajanduskultuuri. Lühiajalise rohumaa (kuni

kolmeaastane külvikorras olev rohumaa) toetust määratakse nendele põldudele, millel

kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise

kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal määruse nr 53 §

8 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Seega on lühiajaliste rohumaade

puhul oluline, kas need vastasid neljandal aastal jätkuvalt rohumaale või kasvatati neljandal

aastal nõuetekohaselt püsikultuuri, samuti omab mõju eelnevatel aastatel nendel põldudel

tehtud tegevused. Ebaõige on seega kaebaja lähenemine, et ainuüksi rohumaana kasutatud

põllumaa üleskündmine ja põllukultuuri külvamine on piisav katkestamaks rohumaa staatust.

Kohtupraktikas on asutud siiski seisukohale, et kui põllukultuuride kasvatamine ja valdavus

põldudel ei ole tõendatud, siis ei ole põldude staatus rohumaana katkenud (vt Tartu

Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-1598).

20. PRIA on vastuses kaebusele esitanud asjakohase tabelis, millest nähtub iga vaidlustatud

otsuses märgitud põllu puhul rohumaa aasta. Nimetatud tabel on vastavuses kontrollaktis ja

otsuses kajastatud asjaoludega. Asjaolu, et kaebaja külvas rohumaale deklareeritud

põhikultuuri seemet, kuid kontrollimisel kvalifitseerusid asjakohased põllud jätkuvalt

rohumaale, on piisav lugemaks need põllu jätkuvalt rohumaaks. Nendel põldudel

põllukultuuride deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2022. aastal ei katkestanud seega

rohumaa vanust, sest põllud olid nende seisundit arvestades jätkuvalt rohumaad. Kuna

neljandal aastal vastasid asjakohased põllud jätkuvalt rohumaa kvalifikatsioonile, siis on

rikutud lühiajalise rohumaa tingimusi, sest tegemist on neljandat aastat rohumaaga ning

vastavalt ei ole lühiajalise rohumaa eest toetuse määramine lubatav. Haldusasjades nr 3-20-

770, 3-21-1011, 3-22-1598 on siduvalt tuvastatud, et enamiku ka praeguse vaidluse esemeks

olnud rohumaade puhul ei ole kaebaja tegevus aastatel 2020-2022 muutnud rohumaa staatust.

Kaebaja on varasemalt vaidlustanud PRIA otsuseid, millega muu hulgas loeti põllud nr 210,

213, 230, 228, 226, 231, 220, 219, 221, 239, 229, 229,1, 227-1 ja 233 2019. aastal (asi nr 3-

20-770) ja põllud nr 256, 255, 206, 205, 207, 208, 212, 244 ja 224 2020. aastal (asi nr 3-21-

1011) jätkuvalt rohumaaks ning kaebaja kasvatas põldudel nr 205, 206, 207, 208, 210, 212,

213, 219, 220, 221, 224, 226, 228, 227-1, 229, 229,1, 230, 231, 239, 244, ja nr 256, 255 ka

2021. aastal heintaimi (vt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-22-1598, p-d 41-42).

Eeltoodu ja vastustaja esitatud materjal kinnitab, et ka 2022. aastal olid kaebaja põllud nr 200,

201, 202, 204, 205, 206, 207, 208,; 209, 210, 212, 215, 216, 217, 222, 224, 225, 229, 229,1,

230, 231, 233, 242, 244, 245-2-1, 251, 254, 255 ja 256 rohumaad. Põldude kasutus

rohumaana on ületanud seega lühiajalise rohumaa tähtaja ning PRIA on seega põhjendatult

lugenud need põllud püsirohumaaks. Kohus nõustub vastustaja vaideotsuse ja kaebuses

esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid detailsemalt otsuses korrata (HKMS § 165 lg

2). Põldude tegelikku olukorda arvestades oli õige arvata need õigesse madalamasse rohumaa

12

3-23-1589

ühikumäära gruppi ning kuna kaebajal ei olnud määruse nr 53 § 4 lg 1 p-s 7 sätestatud määras

loomi, siis oli selles osas toetuse määramata jätmine õiguspärane.

21. Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et deklareeritud põllukultuuride kasvatamise

ning sellest lähtuvalt kindlaks määratava pindala arvestamisel tulnuks lähtuda määruse nr

640/2014 art 35, mitte 18, 19 ja 19a. Määruse nr 640/2014 art 35 reguleerib maaelu arengu

toetusmeetmeid ning otsesõnu on välistatud selle kohaldamine pindala suuruse või loomade

arvuga seotud rikkumiste korral. Praegusel juhul on vaidlus just põllumajanduskultuuri rühma

deklareeritud ja kindlaks tehtud pindala erinevuse üle, mistõttu ei olnud määruse nr 640/2014

art 35 lg 2 alusel hindamismaatriksi kasutamine lubatav ning halduskaristuste määramisel ei

saa samuti sellele tugineda. Pindala erinevuse puhul on tegemist määruse nr 640/2014 art 18

ja 19 reguleeritud olukorraga ehk ühikumääragruppides muudatuste tegemise ja selle alusel

taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusest tulenevate toetussummade vähendamise

ning halduskaristuse määramisega. Määruse nr 640/2014 art 18 lg 6 järgi juhul, kui

deklareeritud pindala ületab määratud pindala, tuleb lähtuda toetuse arvutamisel määratud

pindalast. Sama määruse art 19 lg-te 1 ja 2 kohaselt, kui deklareeritud pindala ületab

kindlaksmääratud pindala, arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest

lahutatakse kahekordne leitud erinevus, kui see erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit,

kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast ning kui deklareeritud ja

kindlaksmääratud pindalade erinevus on 50%, siis toetust ei anta ning kohaldatakse

lisakaristust. PRIA on neid norme otsuse tegemisel järginud, sest on vaidlusaluste põldude

puhul tuvastanud, et deklareeritud põllukultuuri kasvatamist asjakohastel põldudel ei

toimunud ning lühiajalise rohumaa tingimusi ei järgitud. Seega on tegemist üledeklareerimise

olukorraga ning määruse nr 640/2014 art 18, 19 ja 19a on kohaldatavad. Toetuse

vähendamine või määramata jätmine ning halduskaristuse kohaldamine on ette nähtud juba

ainuüksi deklareeritud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuse tõttu ehk sanktsiooni

kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada PRIA-le valeandmete esitamist. Asjaolust, et kaebaja

põldude tegelikule olukorrale vaatamata midagi ette ei võtnud, saab järeldada, et ta oli

vähemalt hooletu pindalaerinevuse tekkimise osas. Ka varasemates sarnastes kohtuasjades on

kohtud jõudnud samale tulemusele (vt Tartu Ringkonnakohtu otsuseid asjades 3-21-1011 ja 3-

22-1598). Vaidlustatud otsuses kajastatud arvutuste tõesuses ei ole kohtul alust kahelda. PRIA

vaidlustatud otsus on pindala erisuste ja halduskaristuste rakendamise osas seega õiguspärane.

22. Kohus peab vajalikuks veel täiendavalt märkida, et ka varasemalt on kohtupraktikas

juhitud kaebaja tähelepanu sellele, et mahepõllumajanduses tema valitud viisil põllukultuuride

kasvatamine ning deklareeritud põhikultuuri valdavuse nõude mittetäitmine ei sobitu

kehtivate õigusaktidega ning kaebajal oleks kasulik muuta oma lähenemist põllukultuuride

kasvatamisele (vt nt Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-21-1011, p 11.5.). Seega oli ja on

kaebaja enda valida, kas ta muudab midagi või jätkab samal viisil tegutsemist, kuid samal

viisil tegutsedes sarnase lõpptulemuse (osad põllud ei vasta valdavuse tingimusele)

saavutamisel ei tohiks kaebajale tulla üllatusena, et tema toetustaotlused jäävad samal

põhjusel asjakohaste põldude osas rahuldamata või rahuldatakse osaliselt ning talle

rakendatakse halduskaristusi.

23. Kaebaja palub küsida kaebusega seonduvate Euroopa Liidu õigusaktide tõlgendamiseks

Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtu hinnangul ei esine Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks

vajadust. Euroopa Kohtult on eelotsust võimalik taotleda, kui haldusasja lahendavale kohtule

ei ole selge, kuidas tuleb ühenduse õigusakti tõlgendada, või kui ta kahtleb ühenduse

õigusakti kehtivuses. Eelotsuse küsimine ei ole vajalik, kui vaidlusalune küsimus on piisavalt

selge (acte clair) või Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé) (vt nt Euroopa Kohtu 6.

13

3-23-1589

oktoobri 1982. a otsus kohtuasjas nr C-283/81 (CILFIT vs Ministero della Sanità), p 16; 27.

märtsi 1963. a otsus kohtuasjas nr C-28/62, Da Costa en Schaake NV jt vs Administratie der

Belastingen; Riigikohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p

13). Pikaajalise siseriikliku kohtupraktika alusel on Euroopa Liidu õigus deklareeritud

kultuuride kasvatamise ja valdavuse küsimuses, samuti deklareeritud ja kindlaksmääratud

põllukultuuride aluse pindala erisuse hindamise reeglite osas selge. Kuna vaidluse esemega

seonduvad Euroopa Liidu õigusaktide normid on selged (acte clair), siis puudub vajadus

küsida Euroopa Kohtult eelotsust ning kaebaja vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata.

Sarnastes kohtuasjades on eelotsuse küsimisest keeldunud varasemalt ka Tartu

Ringkonnakohus ja Riigikohus (vt nt haldusasjad nr 3-21-706, 3-21-1011, 3-22-869, 3-22-

1598, 3-23-1532), kusjuures erinevalt esimese astme kohtust lasub Euroopa Kohtu praktika

kohaselt riigi kõrgemail kohtul kohustus küsida põhjendatud kahtluse korral õigusnormi

tõlgendamise suhtes eelotsust.

24. Eelnevale tuginedes ei ole PRIA 6. veebruari 2023. a otsuse nr 12-1/23/435 osaliseks ja

19. juuni 2023. a vaideotsuse nr 12-1/23/779-5 täielikuks tühistamiseks ning PRIA

kohustamiseks alust.

25. Kaebaja palub õigusvastaseks tunnistada vastustaja tegevus vaideotsuse tegemisel seoses

otsuse tegemise tähtaja mittejärgimisega. Kohtu hinnangul ei ole alust otsuse resolutsioonis

tunnistada vastustaja tegevust õigusvastaseks, nimetatud nõue tuleb jätta rahuldamata

kaebeõiguse puudumise tõttu, sest viivituse õigusvastasuse tuvastamine ei annaks kaebajale

eraldi õiguslikult kasulikku tagajärge ning puudub põhjendatud huvi sellise nõude esitamiseks

(HKMS § 44 lg 1 ja 45 lg 2). Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vastustaja tegi vaideotsuse

ca 1,5 kuud hiljem kui vaide esitamise ajal kehtinud ELÜPS § 122 lg 3 ette nägi.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kuigi haldusmenetluse olulisteks põhimõteteks on

menetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt,

vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, peab haldusorgan oma tegevuses

lähtuma ka seaduslikkuse põhimõttest ning uurimispõhimõtet järgides. Ka eesmärgipärasuse

põhimõte hõlmab menetlemist viisil, mille tulemusena jõutakse õige ja seadusliku

lahenduseni. Seega ei saa vaide läbivaatamise pikemaajalisus veel iseenesest kaasa tuua

vaideotsuse tühistamist, kui see ei ole viinud sisuliselt ebaõige otsustuseni. PRIA on

põhjendatult esile toonud vaidluse mahukuse ning kontrolliulatuse ning kaebaja vaides

püstitatud laiaulatuslikele tõlgenduste analüüsimise ja vastamise kohustuse, mis samuti

pikendas vaideotsuseni jõudmist. Lisaks on PRIA põhjendatult rõhutanud, et maaelu arengu

toetuste taotluste osas tehakse otsused samal ajal, millest tulenevalt esitatakse ka kõik vaided

samal ajavahemikul ning lahendamist vajavad vaided võivad seetõttu mingil ajal kuhjuda.

Samuti ei ole vähetähtis asjaolu, et vaidemenetluse viivituse tuvastamine otsuse

resolutsiooniga ei annaks iseseisvalt kaebajale õiguslikult kasulikke tagajärgi ega kohustaks

vastustajat teisiti tegutsema. Samuti ei ole vaideotsusega tegemisega viivitus sedavõrd pikk, et

saaks rääkida kaebaja kaebeõiguse või õiguste kaitse raskendamisest olukorras, kus kaebajale

oli kohtumenetluses oma õiguste edasine kaitsmine võimalik. Kaebajal oli võimalus kohtusse

pöörduda ka vaidemenetluse tähtaja ületamisel. Kohtupraktikas, mh ka kaebaja juhatuse

liikmega seotud teises kohtuasjas, on asutud sellises olukorras seisukohale, et vastustaja

tähtaja mittejärgimine ei ole selline rikkumine, mis mõjutaks vaideotsuse sisulist

õiguspärasust ning viivitus ei tingi vastustaja tegevuse õigusvastaseks tunnistamist

kohtuotsuse resolutsioonis (vt nt Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused asjas nr

3-23-1532).

14

3-23-1589

26. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus P V S GRUPP OÜ kaebuse täies ulatuses rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider

15